Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi X ja Y vastu vara tagasivõitmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 20. juuni 2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X ja Y apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
50 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), lepinguline esindaja DP Kostjad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja Vello Luik
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 20. juuni 2022 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades kostjate kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 10. novembril 2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja I) ja Y (kostja II, koos: kostjad) vastu kinkelepingu kehtetuks tunnistamise ja nõusolekute andmiseks kohustamise nõudes. Hageja palus: (1) tunnistada kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2021 sõlmitud kinkeleping ja asjaõigusleping, millega läks kostja I omandist välja kinnisasi asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX, edaspidi: kinnistu); (2) kohustada kostjat II andma nõusolek tema kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ainuomanikuna sisse kostja I; (3) kohustada kostjat I andma nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Hageja peamised väited on järgmised: -
-
-
-
-
kostjal I on maksuvõlg 148 602,81 eurot, mis koosneb 9. juuli 2018 vastutusotsusega nr 13-7/00838-153 (edaspidi: vastutusotsus) määratud maksusumma saldost 148 416,81 eurot ja tasumata deklareeritud füüsilise isiku tulumaksust 186 eurot (2019. aasta eest). Tulumaksult on 10. novembriks 2021 lisaks arvestatud intressi 36,83 eurot. Vastutusotsus jõustus 15. septembri 2020 Riigikohtu määrusega haldusasjas nr 3-18-1912, milles kohtud jätsid rahuldamata kostja I kaebuse; hageja esitas 10. augustil 2018 Eestis asuvatele krediidiasutustele korralduse kostja I pangakontode arestimiseks 152 447,05 euro ulatuses. Arestiti ka kostja I töötasu. Kuni hagi esitamiseni on pangakonto aresti tulemusel laekunud 441,77 eurot, töötasu aresti tulemusel nõuti sisse 679,49 eurot ja füüsilise isiku tuludeklaratsioonide rakenduse (FIDEK) tagastusnõuete arvelt on nõue tasutud 865,10 euro ulatuses; sissenõude pööramine kostja I varale ei viinud ega ilmselt ka vii hageja maksunõude rahuldamiseni: avalike registrite andmete kohaselt puudub kostjal I registervara; tal puudub piisav sissetulek, mille arvelt oleks võimalik nõuete rahuldamine; kostja I ei ole äriühingute osanik, mistõttu ei ole võimalik ka dividendide väljamaksetest saadav tulu; kostja I sai 26. jaanuaril 2021 pärimise teel kinnistu omanikuks ja samal päeval võõrandas selle kinkelepinguga oma tütrele kostjale II. Kostjad tegid tehingu üksnes sundtäitmise vältimise eesmärgil, sest kinkimise päeva seisuga oli kostja I teadlik vastutusotsusest tulenevast kohustusest. Kostja I teadis, et vastutusotsusega määratud summa sissenõudmiseks on maksuhaldur alustanud sundtäitmistoiminguid. Kinnistu võõrandati eesmärgiga vältida maksuvõla sissenõudmist, sest pärast võõrandamist ei jäänud kostjale I piisavalt vara hageja nõude tasumiseks. Kostjate tehing kahjustas hageja kui sissenõudja huve, sest selle tagajärjel muudeti teadlikult sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks; kostja II on kostja I tütar, seega kostja I lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1 p 3 tähenduses. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 2 kohaselt kostja II teadis või vähemalt pidi teadma hageja huvide kahjustamisest.
2.Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 16. novembri 2021 määrusega, millega keelas kostjal II kinnistu käsutamise ja andis korralduse kanda kinnistusraamatusse registriossa kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge hageja kasuks.
3.Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
hageja nõue on alusetu, sest vastutusotsus on õigusvastane ja kehtetu ega saa olla täitmiseks kohustuslik; tõendina on vastav dokument saadud kostja I põhiõiguse õigusvastase rikkumisega; 2 (5)
-
-
-
-
vastutusotsuse menetlus on kriminaalõigusliku iseloomuga, kus kostjal I puudus kaasaaitamiskohustus, maksuhaldur (hageja) oleks pidanud tagama kostjale I kaitseõiguse, tutvustama talle tema õigusi, samuti oleks pidanud vastutusotsuse menetluse ja kohtuliku kontrolli käigus kontrollitama Ehitusturva OÜ (kustutatud, edaspidi: maksuvõlgnik) suhtes tehtud maksuotsuse seaduslikkust. Maksuhaldur ei taganud kostjale I kaitseõigust ega tutvustanud tema õigusi. Kostja I soovi, saada selgust oma õigustest ja maksuhalduri õiguskäsitlusest, käsitles hageja kui kostja I soovi menetlusega venitada ja menetlust takistada,. Vastutusotsuse eelduseks olnud maksuvõlgniku suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasust vastutusotsuse menetluses ega kohtumenetluses ei kontrollitud; hageja ja halduskohtute konstateering, et maksumenetluse näol on tegemist pelgalt haldusmenetlusega ja menetlusosalisele ei laiene kriminaalmenetluses ette nähtud õiguslikud tagatised, ei muuda maksumenetlust haldusmenetluseks. Samal ajal, kui kostjalt I nõuti teavet seoses tema kui maksuvõlgniku juhatuse liikme suhtes läbi viidava vastutusotsuse menetlusega, menetleti kriminaalasja, kus üks kahtlustatav oli Delta Security OÜ (kustutatud), mille juhatuse liige oli kostja I. Vastutusotsuse p-s 3.3.c heidetakse kostjale I ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist – seega on talle sisuliselt ette heidetud, et ta kasutas põhiseaduslikku enese mittesüüstamise privileegi olukorras, kus tema suhtes viidi läbi kriminaalõigusliku iseloomuga menetlust (vastutusotsuse menetlus), samal ajal toimus kriminaalasja kohtueelne menetlus asjas, kus kahtlustatavaks oli kostja I juhitud teine äriühing ja kostjal I oli reaalne alus arvata, et ka temale võidakse esitada kriminaalsüüdistus; Eesti õigus, mis käsitleb maksumenetluse, sh vastutusotsuse menetluse iseloomu ja sellele kohaldatava õiguse tagajärgi, ei ole selge ega üheselt arusaadav ja menetluses osalejale ei ole ette nähtavad talle kohaldatava riigisisese õiguse tagajärjed; haldusasjas nr 3-18-1912 Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses sisaldus taotlus eelotsustuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Riigikohus ei pidanud eelotsuse küsimist vajalikuks, millega rikuti samuti kostja I õigusi.
4.Kostja II vaidles ka hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: kinkelepingu kehtetuks tunnistamine kahjustab kostja II õigusi ja tekitab talle kohustusi. Kostja II ei olnud menetlusosaline kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse menetluses. Ta ei tea, missuguseid tõendeid koguti vastutusotsuse menetluses ja kas menetluses rikuti kostja I põhiõigusi. Kui kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse menetlus oli õigusvastane, siis kinkelepingu kehtetuks tunnistamine õigusvastase rikkumisega saadud tõendi alusel rikub ka kostja II õigusi ja tal peab olema võimalus oma õiguste kaitseks kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit; - hageja ei tõendanud oma nõuet kostja I vastu, sest vastutusotsus ei ole lubatud tõend. Hageja ei ole käsitletav sissenõudjana ja vastutusotsus ei ole käsitletav täitmiseks kohustusliku täitedokumendina; - hagiavalduses toodud maksuvõla osa, mis koosneb tasumata füüsilise isiku tulumaksust summas 168 eurot ja sellelt arvestatud intressist 36,83 eurot ei saa eraldi olla nõudeks, mis õigustab kinkelepingu kehtetuks tunnistamist. Seega hageja vaidlustatud kinkeleping ei kahjusta sissenõudja huvisid ja puudub alus nõude rahuldamiseks.
MAAKOHTU OTSUS
-
5.Maakohus rahuldas hagi 20. juuni 2022 otsusega (vaidlustatud otsus), tunnistades kehtetuks vaidlusaluse kinkelepingu ja asjaõiguslepingu ning kohustades kostjaid andma tahteavaldused kinnistu omandikande muutmiseks nii, et omanikuks saab taas kostja I. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 3 (5)
lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi jättis maakohus otsuse täitmise tagamiseks kehtima hagi tagamise.
5.1.Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist: - 26. jaanuaril 2021 sõlmisid kostjad kinnistu kinkelepingu, millega kostja I kinkis kinnistu kostjale II; - kostjal I on maksuvõlg 148 602,81 eurot, sh 9. juuli 2018 vastutusotsusega määratud maksusumma 148 416,81 eurot ja füüsilise isiku tulumaks 186 eurot; - vastutusotsus on jõustunud.
5.2.Täidetud on TMS § 187 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldused. Vastutusotsus on kehtiv täitedokument. Hageja kui sissenõudja nõue on sissenõutav, sissenõude pööramisega kostja I varale ei kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et see ka ei vii nõude rahuldamiseni. Kostja I ei ole tasunud vastutusotsusega talle tasumiseks määratud summat, mistõttu maksuhaldur alustas maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 4 p 2, lg 41 ja § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhaldur tegi krediidiasutustele korraldused kostja I pangakontode arestimiseks ja raha ülekandmiseks ning sellega alustas kostja I võla sundtäitmist. Sissenõude pööramine kostja I pangakontole ei viinud hageja nõude rahuldamiseni. Samuti ei kuulu kostjale I vallas- või kinnisvara, mille arvelt saaks hageja nõuded rahuldada.
5.3.Täidetud on ka TMS § 189 lg 1 kohaldamise eeldused ega esine asjaolusid, mis võimaldaks lähtuda TMS § 189 lg-st 3. Majanduslikult väärtusliku kinnistu kinkimine ei ole tavapärane kingitus, vaid kostja I soovis end varatuks muuta, et vältida hagejale võla tasumist. Seega oli kinge hageja huve oluliselt kahjustav tehing. Kostjad avaldasid kinkelepingu p-s 2.5, et hindavad kinnistu väärtuseks 50 000 eurot, seega on kinke ese väärtusega.
5.4.Asjakohatud on kostjate vastuväited vastutusotsuse kehtivuse ja seaduslikkuse kohta. Kostja I esitas vastutusotsuse peale kaebuse, mis jäi Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2019 otsusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2020 otsusega kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus keeldus 15. septembril 2020 kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Seega on vastutusotsuse seaduslikkust kontrollitud kolmes kohtuastmes ning see on kehtiv ja põhjendatud täitedokument.
5.5.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5, TMS § 184 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 alusel tuleb kostjat II kohustada tagastama kinnistu kostja I omandisse ning andma nõusolek kostja I omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tuleb kostjat I kohustada andma nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna kinnistusraamatusse.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.
6.1.Esiteks jäävad kostjad selle juurde, et vastutusotsus ei ole lubatud tõend. Vastutusotsuse dokument on kostja I põhiõiguste õigusvastase rikkumisega saadud tõend, mille vastuvõtmisest maakohus pidanuks keelduma ja selle tagastama. Sellest järeldub omakorda, et hageja ei tõendanud nõuet kostja I vastu, hageja ei ole käsitletav sissenõudjana ja vastutusotsus ei ole käsitletav täitmiseks kohustusliku täitedokumendina. Kostja II taotles, et maakohus kontrolliks kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse menetluses tõendite kogumise ja kasutamise seaduslikkust ja vastutusotsuses tuvastatud asjaolusid.
6.2.Teiseks oli nii halduskohtumenetluses kui on käesolevas menetluses vaidlus selle üle, kas Eesti maksumenetlus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kui halduskohtud ei pidanud vajalikuks kohaldada liidu õigust ning ignoreerisid Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktika seisukohti, siis ei saa vastutusotsust lugeda seaduslikuks. Lähtuvalt Euroopa 4 (5)
Kohtu praktikast tuleb kohtul kontrollida, kas liikmesriigi õigus on kooskõlas liidu õigusega, ja tuvastades vastuolu liikmesriigi õiguse ja liidu õiguse vahel, kohaldada liidu õigust.
7.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.
9.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kinkelepingu sõlmimise, maksuvõla suuruse ja vastutusotsuse kohta kohtulahendite jõustumise kohta. Samuti pole vaidlust, et kostjad on lähikondsed TMS § 188 lg-te 2 ja 3 tähenduses (PankrS § 117 lg 1 p 3 kaudu).
10.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kuivõrd maakohtu otsus jääb hagi rahuldamise osas muutmata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust või hagi tagamise abinõu kehtima jätmise otsustust. Vastuseks kaebusele tuleb märkida järgmist.
10.1.Põhjendamatu on kostjate arusaam, et vastutusotsus ei ole lubatav tõend. Viidatud otsus vastab TsMS § 272 lg 1 tunnustele ja on seega formaalselt korrektne dokumentaalne tõend. Tegemist ei ole maksuvõlgniku ega kostja I põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud tõendiga (TsMS § 238 lg 3 p 1). Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 24 kokkuvõtvalt õigesti, et vastutusotsuse kehtivuse üle vaieldi haldusasjas nr 3-18-1912 ja selles on jõustunud kohtuotsus, millega ei tuvastatud vastutusotsuse kehtetust. Samuti ei nähtu haldusasja otsustest, et vastutusotsuse tegemisel oleks rikutud maksumenetluse osaliste põhiõigusi. Vastutusotsus ei ole karistusliku ega repressiivse iseloomuga, vaid MKS § 96 lg 1 järgi on selle alus kolmanda isiku (käesoleval juhul kostja I) seadusjärgne vastutus maksumaksja või maksu kinnipidaja (maksuvõlgniku) kohustuste täitmise eest. Sel viisil ei karistata vastutusotsusega selle adressaati, vaid temalt nõutakse seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Kostja II suhtes ei ole vastutusotsuse menetluses tuvastatud asjaoludel sellist tähendust, nagu käsitles Euroopa Kohus
10.2.Eeltoodud kaalutlustel ei jaga ringkonnakohus kostjate arusaama, et käesolevas asjas on asjakohane avaram vaidlus küsimuses, kas ja kuivõrd on maksuvõlgniku ja kostja I suhtes läbi viidud maksumenetlused kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning kas neis rakendati karistusõigusliku iseloomuga sanktsioone. Ringkonnakohus põhjendas eelmises p-s 10.1, et vastutusotsus on lubatav tõend ja sel puudub karistuslik sisu. Tsiviilkohus ei saa kontrollida haldusakti kehtivuse sisulisi eelduseid (Riigikohtu 28. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9421, p 14). Vastutusotsuse formaalse kehtivuse tunnuseid kostjad kaebuses kahtluse alla ei seadnud. Niisiis lähtus maakohus õigesti sellest, et vastutusotsus on kehtiv täitedokument. Ringkonnakohtu hinnangul pole maakohtu kohaldatud õigusnormid vastuolus Eesti Vabariigi Põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ega Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste konventsiooniga.
11.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel kostjate kanda võrdsetes osades. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.