Gennadi Mihelsoni hagi Sergei Bindese pankrotihalduri Martin Krupi vastu nõude tunnustamiseks Sergei Bindese pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3195 eurot 58 senti
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 30. mai 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Bindese apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) Sergei Bindese pankrotihaldur Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar
pankrotihalduri
Vastustaja (hageja) Gennadi
XXXXXXXXXXXX)
Martin
Mihelson
(isikukood
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 30. mai 2022. a otsus osas, millega maakohus jättis menetluskulud pankrotihaldur Martin Krupi kanda ja teha selle asemel uus otsus, millega jätta menetluskulud Sergei Bindese (pankrotis) kanda pankrotivara arvel. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Rahuldada Sergei Bindese pankrotihalduri Martin Krupi apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 3.1.Tunnustada Gennadi Mihelsoni II rahuldamisjärgu 3159 euro 58 sendi suurust nõuet Sergei Bindese (isikukood XXXXXXXXXXXX) pankrotimenetluses.
3.2.Jätta Gennadi Mihelsoni menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus Sergei Bindese (pankrotis) kanda pankrotivara arvel.
3.3.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord
Krupi
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Gennadi Mihelson (hageja) esitas 23. detsembril 2015 Sergei Bindese (võlgnik) pankrotihalduri Martin Krupi (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada teises rahuldamisjärgus 3195 euro 58 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus ka ennistada hagi esitamise tähtaja.
2.Kostja palus jätta hagi menetlusse võtmata, kuna tähtaja ennistamiseks ei ole mõjuvat põhjust.
3.Viru Maakohus jättis 27. juuli 2016. a määrusega tähtaja ennistamata ja keeldus hagi menetlusse võtmisest.
4.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, hagi esitamise tähtaja ennistada ja hagi menetlusse võtta.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 2. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja hagi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtusse.
6.Viru Maakohus võttis 16. novembri 2016. a määrusega hagi menetlusse.
7.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Viru Maakohtu 20. veebruari 2008. a määrusega välja võlgniku pankrot ja pankrotihalduriks määrati Martin Krupp. Võlausaldaja D. Geraškin esitas nõudeavalduse ja nõuet tõendavad dokumendid ning palus tunnustada oma sissenõutavaks muutunud 3195 euro 58 sendi suurust nõuet teises rahuldamisjärgus. Pankrotihaldur kontrollis võlausaldaja nõude põhjendatust. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 4. juulil 2008 ja seal tunnustati D. Geraškini nõuet. 1. novembril 2013 loovutas D. Geraškin selle nõude hagejale. Nõude loovutamisest teatati ka pankrotihaldurile.
7.mail 2015 avaldas pankrotihaldur teate, et 26. mail 2015 toimub võlausaldajate üldkoosolek, mille päevakorras on eelnimetatud nõude uuesti läbivaatamine. Nõude uuel läbivaatamisel vaidlustas nõude üksnes pankrotihaldur. Tõenäoliselt oli tema eesmärk maksta hagejale kätte selle eest, et hageja algatas pankrotihalduri suhtes järelevalvemenetluse ja selle tulemusel määrati haldurile rahatrahv. PankrS § 106 lg 2 järgi võib juba tunnustatud nõude uuesti läbi vaadata, kui nõue rajaneb võltsitud andmetel. Hageja ei ole saanud pankrotihaldurilt mingit teavet, et nõue võiks põhineda võltsitud andmetel. Kostja väited, et hagejal ei ole nõuet, ei ole õiged. Nõude algne omanik D. Geraškin esitas enne 4. juuli 2008. a nõuete kaitsmise koosolekut õigel ajal pankrotihaldurile nõudeavalduse koos nõuet tõendava 15. detsembri 2006. a kirjaliku võlatunnistuse originaaliga, mis tõendas nõudeavalduse sisu, nõude alust ja suurust. Haldur kontrollis nõuet. Võlgnik ei esitanud nõudele vastuväidet. Nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustati seitsmest nõudest viis, vaidlustamata jäid vaid D. Geraškini ja SEB Liising AS-i nõuded. Haldur ei ole tõendanud, et nõue põhineb võltsitud andmetel. Andmete võltsitust peab tõendama see, kes nõuet vaidlustab. Võlatunnistus ei olnud võltsitud ja nõue on ka tegelikult olemas. Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a
vastusest kohtunõudele nähtub, et D. Geraškinil oli sissetulek, mille arvel oli võimalik võlgnikule laenu anda. Võlgnik ja D. Geraškin saatsid 13. juulil 2017 hagejale kirjaliku kinnituse võlatunnistuse kohta, millega nad tõendasid kirjalikult võla olemasolu. D. Geraškin loovutas nõude võlgniku teadmisel 1. novembril 2013. a hagejale ja teatas loovutamisest haldurile. Haldur ei esitanud sellele vastuväiteid. Hagejat on pankrotimenetluses käsitatud võlausaldajana.
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja peab tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue. Viru Maakohtus tsiviilasjas nr 2-08-1069
5.novembril 2014 toimunud kohtuistungi protokollist nähtub, et võlgnik kinnitas vande all, et võlausaldajad hakkasid alles pärast pankrotiavalduse esitamist välja ilmuma ja et tegelikult ei ole ta kellelegi võlgu. Nõude aluseks olevast võlatunnistusest ei nähtu nõude alus. D. Geraškinil ei ole kunagi olnud võlasuhet võlgnikuga. Nõue on pankrotimenetluse jaoks tekitatud. Eluliselt ei ole usutav, et võlgnik, kes tegeles 2006. a aktiivselt äriga, oleks sel ajal vajanud 50 000 krooni suurust laenu. Lisaks ei olnud D. Geraškinil sel ajal nii palju raha, et seda võlgnikule laenata. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta oleks nõude D. Geraškinilt omandanud. 1. novembri 2013. a nõude loovutamise teatisel on võltsitud allkiri. Kostja selgitas, et pankrotihalduri valduses on originaalallkirjadega D. Geraškini esitatud 14. märtsi 2018. a nõudeavaldus ning venekeelne 15. detsembri 2016. a võlatunnistus, mille on allkirjastanud võlgnik. Nõude loovutamise teade on halduril vaid koopiana ja originaaldokumenti haldurile esitatud ei ole. Nõude loovutamise lepingut ei ole kostja isegi näinud. Kostja esitas kohtule D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnituse, et ta ei ole nõuet kunagi hagejale loovutanud ning et ta on oma nõudest juba 1. novembril 2013 kogu ulatuses loobunud, millest ta on ka hagejale teatanud. Nõude loovutamise teate edastas haldurile hageja, kuid selle oleks pidanud saatma algne võlausaldaja. Kostja esitas kohtule ka D. Geraškini ja võlgniku digitaalselt allkirjastatud kinnituskirja. Ka selles kinnitas D. Geraškin, et ta ei ole kunagi loovutanud oma nõuet võlgniku vastu hagejale ega kellelegi teisele, ei ole allkirjastanud ühtegi nõude loovutamise lepingut ning samuti ei ole talle selle nõude eest tasutud. Samuti kinnitas D. Geraškin, et ta loobus 1. novembril 2013 sellest nõudest kogu ulatuses ja on sellest ka hagejale teatanud. Seega ei saa hagejal olla nõuet, mille tunnustamist ta taotleb.
MAAKOHTU LAHEND
9.Viru Maakohus rahuldas 30. mai 2022. a otsusega hagi ja tunnustas hageja 3159 euro 58 sendi suurust teise rahuldamisjärgu nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et hagejal on võlgniku vastu vaidluse all olev nõue. Kostja on selle nõude kohta esitanud kohtule erinevaid seisukohti. Vastuses hagiavaldusele märgib kostja, et võlgnik ei mäleta sellist nõuet ega seda, et ta oleks kellelegi võlgu. Samas on hageja tõendanud, et 4. juuli 2008. a nõuete tunnustamise koosolekule esitati seitse erinevat nõuet ja hageja nõuet tunnustati. Hiljem on hagejat käsitatud võlausaldajana ja alles 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtub, et pankrotihaldur on vaidlustanud hageja nõude põhjusel, et see põhineb võltsitud andmetel. Edasises menetluses on kostja nõustunud, et D. Geraškinil oli nõue võlgniku pankrotimenetluses. Ta on esitanud selle kohta D. Geraškini kirjaliku kinnituse ning nõudeavalduse ja võlatunnistuse originaalid. Neid dokumente esitades muutis kostja oma vastuväiteid ja leiab, et D. Geraškinil oli küll nõue, aga ta ei ole seda hagejale loovutanud ning lisaks on ta sellest 1. novembril 2013 loobunud ja nõue on lõppenud. Kostja on esitanud ka D.
Geraškini ja võlgniku kirjaliku kinnituse, milles D. Geraškin teatab, et ta ei ole oma nõuet mitte kellelegi loovutanud ning et ta on 1. novembril 2013 nõudest loobunud ja sellest ka hagejale teatanud. Võlgnik omakorda kinnitab selles dokumendis, et tema ei tea loovutusest ja et kuna D. Geraškin on oma nõudest loobunud, siis ei saa nõue olla hagejale loovutatud. Maakohus asus seisukohale, et D. Geraškini 5. juuni 2018. a kirjalik kinnitus ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühine kirjalik kinnitus ei ole usaldusväärsed tõendid, kuna need on koostatud hiljem kui hageja esitatud D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kirjalik kinnitus hagejale. Viimati nimetatu kinnitab vastupidiselt kostja tõendile, et vaidlusalune võlg on olemas ja et D. Geraškin on 1. novembril 2013 võlgniku teadmisel loovutanud oma nõude hagejale, teavitades sellest kohe ka pankrotihaldurit. Võlga keegi tasunud ei ole ning põhivõlg oli 10. juuli 2017. a kinnituse koostamise seisuga 3195 eurot 58 senti. Maakohus luges eelnimetatud kinnituse usaldusväärseks tõendiks ka seetõttu, et see on kooskõlas teiste tõenditega. Seda, et nõue oleks pärast 10. juulit 2017 lõppenud, ei ole kostja muude tõenditega tõendanud. Kostja ei ole ka tõendanud, et võlatunnistuses märgitud kohustus oleks täidetud. Nõude aluseks oli 15. detsembri 2006. a deklaratiivne võlatunnistus, millega võlgnik tunnistas D. Geraškinilt saadud 50 000 kroonist võlga, mille tagasimaksmise tähtaeg oli 31. detsember 2007. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et nõuet ei ole hagejale loovutatud ja et D. Geraškin oli nõudest juba enne loobunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Hageja on 1. novembri 2013. a nõude loovutamise lepinguga tõendanud, et nõue loovutati hagejale. 1. novembril 2013 teatas D. Geraškin kostjale, et nõue on loovutatud hagejale. Seega on loovutus kehtiv. Kostja väited ega tõendid ei lükka seda ümber. Kostja väitel on nõude loovutamise dokumendid võltsitud, sest võlausaldaja D. Geraškin on kirjalikult kinnitanud, et ta ei ole kunagi vaidlusalust nõuet hagejale loovutanud ega nõude loovutamise lepingule alla kirjutanud ning et ta on nõudest kogu ulatuses loobunud. Maakohus luges kostja esitatud D. Geraškini ja võlgniku kirjalikud kinnitused ebausaldusväärseteks tõenditeks. Hageja on nõude loovutamise tõendanud nõude loovutamise lepinguga, millele on alla kirjutanud D. Geraškin kui loovutaja. Ka nõude loovutamise teatele on alla kirjutanud D. Geraškin ning teade on edastatud kostjale. Kostja on väitnud, et ta on koopia saanud. Vaatamata kohtu nõudele ei esitanud pooled kohtule nõude loovutamise lepingu originaali ja seega lähtus maakohus nõude loovutamise lepingu koopiast. Kostja ei ole esitanud muid tõendeid, et nõude loovutamise leping oleks võltsitud või et nõude loovutamisest ei oleks pankrotihaldurile kui võlgniku esindajale teatatud. Kuigi kostja sai nõude loovutamise teate kätte 2013. a novembris, ei vaielnud ta nõudele vastu enne, kui 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekul ehk ligikaudu poolteist aastat hiljem. Kogu selle aja kohtles kostja hagejat kui võlausaldajat. Hageja on nõude omandanud kooskõlas seadusega. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja hageja nõuet tunnustada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole algsel võlausaldajal D. Geraškinil võlgniku vastu mitte kunagi nõuet olnud. Maakohus jättis vastamata kostja väidetele, et nõude aluseks
olev võlatunnistus on võltsitud ning nõue on alusetu ja tõendamata. Kostja ei ole menetluses oma vastuväiteid muutnud ega algsetest vastuväidetest loobunud. Vastuväidete muutmist või nendest loobumist ei saa järeldada sellest, et kostja esitas kohtule tõendina D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnituse ning nõudeavalduse ja võlatunnistuse originaalid. Kostja esitas need tõendamaks oma alternatiivseid vastuväiteid (et nõuet ei ole hagejale loovutatud ja et D. Geraškin on nõudest loobunud). Kostja ei võtnud kinnitust esitades omaks, et nõue on tegelikult olemas. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks kvalifitseeris maakohus võlatunnistuse deklaratiivseks võlatunnistuseks. Deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatakse mingit olemasolevat ja muust õiguslikust alusest tulenevat kohustust. Kuigi deklaratiivne võlatunnistus pöörab üldjuhul tõendamiskoormuse ümber ja kohustatud isik peaks tõendama nõude puudumist, on tõendamiskoormus praegu uuesti hagejale üle läinud. Hageja pidanuks tõendama, millisest võlasuhtest tekkinud kohustust võlatunnistusega tunnistati. Hageja ei ole seda teinud. Seega oleks maakohus pidanud nõude olemasolu kontrollides võlatunnistuse arvestamata jätma. Maakohtu järeldus, et D. Geraškinil oli piisavalt vara, et anda võlgnikule 2006. a laenu 50 000 Eesti krooni, on nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus ei viidanud selle järelduse tegemisel ühelegi tõendile. Ainsaks D. Geraškini majanduslikku seisundit kajastavaks tõendiks on Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a vastus kohtunõudele, millest saab järeldada, et võlgnikule väidetavalt laenatud summa (50 000 Eesti krooni) oli D. Geraškini 2006. a netotulust umbes 30%. Ei ole eluliselt usutav, et D. Geraškin oleks suutnud laenata võlgnikule ilma tagatiseta 30% oma aastasest netotulust. Maakohus jättis tõendina hindamata Viru Maakohtu 5. novembri 2014. a kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-08-1069. Sellega tõendas kostja, et vaidlusalust nõuet ei ole tegelikult olemas. Kuna kostja vaidlustas nõude aluseks oleva võlatunnistuse ehtsuse, oleks maakohus pidanud kaaluma täiendavate menetlustoimingute tegemist (ekspertiisi määramine, täiendavate tõendite väljanõudmine), et kontrollida võlatunnistuse võltsitust. Kuna vaidlusalune nõue pandi PankrS 106 lg 2 alusel uuesti kaitsmisele, siis ei ole 7. juulil 2008 toimunud nõude esialgse kaitsmise asjaoludel ja sellega seotud dokumentidel asjas tähendust ja nendest ei saa järeldada, et nõue on olemas. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja tõendid (D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitus ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühine kinnitus) ei ole usaldusväärsed, sest need on koostatud hiljem kui hageja esitatud D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitus. Kui tõendid on vastuolulised, siis ei saa ilma põhjendusteta eelistada varasemaid tõendeid. Asjaolud näitavad, et 10. juuli 2017. a kinnitus koostati käesoleva kohtumenetluse jaoks ja hageja palvel ning see ei kajasta tegelikke asjaolusid. D. Geraškin on 5. juunil 2018 ja 8. aprillil 2020 kinnitanud, et ta ei ole nõuet hagejale loovutanud, ühtegi nõude loovutamise lepingut allkirjastanud ning talle ei ole nõude eest tasutud. Maakohus jättis käsitlemata ka kostja väite, et D. Geraškin loobus nõudest 1. novembril 2013 ehk enne selle väidetavat loovutamist hagejale. Seda tõendavad samuti kostja esitatud kinnitused. Hageja ei esitanud maakohtule ühtegi muud tõendit, millest nähtuks, et D. Geraškin ei ole nõudest loobunud. Kostja palus, et kohus nõuaks hagejalt välja nõude loovutamise lepingu originaali. Maakohus rahuldas selle taotluse. Hageja esitas lepingu skaneeritud koopia. Seejärel pidanuks maakohus otsustama, millise tõendusjõuga on dokumendi ärakiri. Maakohus märkis otsuses vaid seda, et lähtub nõude loovutamise lepingu koopiast, kuna algdokumenti ei ole esitatud. Sellises olukorras ei saa kohus ärakirja ilma põhjendusteta tõendina arvestada. Kostja vaidlustas nõude loovutamise lepingu ja loovutamise teate ehtsuse põhjusel, et D. Geraškin ei ole neile alla kirjutanud. Kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole koopiana esitatud dokumendi
olemasolu, peab koopia esitanud pool tõendama originaaldokumendi olemasolu. Kostja põhistas dokumentide võltsituse, seega pidanuks hageja tõendama nende ehtsuse, esitades originaalid. Hageja ei teinud seda. Maakohus pidanuks jätma need dokumendid tõendina arvestamata. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 26 lg 2. Isegi kui D. Geraškin ja hageja oleksid nõude loovutamise lepingu allkirjastanud, oleks see leping VÕS § 26 lg 2 järgi kehtetu. Nõude loovutamise lepingu p 2 kohaselt loovutas D. Geraškin nõude hagejale tasu eest, kusjuures tasu suurus ja maksmise kord tuli täiendavalt kokku leppida. Seega oli tasu lahtine lepingutingimus VÕS § 26 lg 1 tähenduses. D. Geraškin on 5. juunil 2018. a kinnitanud, et ta pole tasu saanud. Sama on D. Geraškin ja võlgnik kinnitanud 8. aprilli 2020. a ühises kinnituses. Tasukokkulepet ei ole kohtule ka esitatud. VÕS § 26 lg 2 sätestab, et kui lepingupooled ei jõua lahtises tingimuses kokkuleppele või kui lepingupool või kolmas isik ei määra lahtist tingimust, ei mõjuta see lepingu kehtivust, kui ei saa eeldada lepingupoolte teistsugust tahet. Praegusel juhul tuleks nõude loovutamise leping tasukokkuleppe puudumise tõttu lugeda kehtetuks, kuna ei saa eeldada, et D. Geraškin oleks soovinud olla nõude loovutamise lepinguga seotud ka juhul, kui tasukokkulepe jääb sõlmimata. Maakohus märkis otsuses, et kostja ei ole enne 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekut esitanud vastuväidet nõudele ega sellele, et hageja on nõude omandanud. Seaduses ei ole ette nähtud tähtaega, mille jooksul on lubatud tugineda nõude võltsitusele. Seega pole oluline, millal kostja nõude ja loovutuse kahtluse alla seadis. Isegi kui hagi rahuldamine oleks õige, jättis maakohus menetluskulud ebaõigesti kostja kanda. Menetluskulud tulnuks jätta võlgniku kanda. PankrS § 541 lg 1 teisest lausest tulenevalt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja võlgnik.
11.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja vastuse kohaselt ei pea hageja juhul, kui ta tugineb deklaratiivsele võlatunnistusele, esitama võla tekkimise asjaolusid, vaid kostja peab tõendama, et võlga ei ole. PankrS § 106 lg 2 mõtte kohaselt peab nõude võltsitust tõendama see, kes nõuet vaidlustab. Vaidlusaluse nõude kohta pole võltsitusele viitavaid andmeid. Võltsitust saaks tuvastada ainult pankrotimenetluses enne 26. mai 2015. a võlausaldajate üldkoosolekut haldurile esitatud dokumentide alusel. Üldkoosoleku protokollist ei selgu, milles nõude võltsitus seisneb. Kostja ei ole tõendanud, et nõue on võltsitud. Võlatunnistuse originaal esitati haldurile koos nõudeavaldusega. D. Geraškini sissetulek oli 2006. a piisavalt suur, et anda võlgnikule 50 000 krooni laenu. Kostjale kui võlgniku esindajale on endise võlausaldaja teade nõude loovutamise kohta saadetud tähitud postiga ja e-kirjaga ning kostja on selle allkirja vastu kätte saanud. Seega on loovutus tema suhtes kehtiv.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on hagi rahuldamist puudutavas osas seaduslik ja põhjendatud, mistõttu see tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta selles osas muutmata. Osas, millega maakohus jättis menetluskulud pankrotihalduri kanda, tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud pankrotivõlgniku kanda pankrotivara arvel. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13.Praegune vaidlus on pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise vaidlus. Apellatsioonimenetluses on poolte vahel vaidlus selle üle, kas hagejal on võlgniku pankrotimenetluses nõue. Kostja väidetel hagejal seda nõuet ei ole ja ta on seejuures esitanud
kolm peamist vastuväidet. Esiteks leiab kostja, et D. Geraškinil ehk algsel võlausaldajal ei olegi võlgniku vastu kunagi mingit nõuet olnud. Teiseks on kostja seisukohal, et D. Geraškin ei ole nõuet hagejale kehtivalt loovutanud. Kolmandaks leiab kostja, et hagejal ei saa vaidlusalust nõuet olla seetõttu, et D. Geraškin loobus nõudest 2013. a novembris.
14.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme sellega, et jättis vastamata kostja väidetele, et nõude aluseks olev võlatunnistus on võltsitud ning nõue alusetu ja tõendamata. Maakohus leidis, et kostja loobus menetluses sellest vastuväitest ja tugines edaspidi üksnes vastuväidetele, et nõuet ei ole hagejale kehtivalt loovutatud ja et esialgne võlausaldaja on nõudest loobunud.
15.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei saa lugeda, et kostja oleks menetluse käigus võla puudumise vastuväitest loobunud. Poolel on õigus esitada menetluses alternatiivseid väiteid ning vastuväiteid ja vähemalt üldjuhul ei ole see käsitatav menetlusõiguse kuritarvitamisena. Eelnev ei välista seda, et kohus võtab võla olemasolu või puudumise kindlakstegemisel kogumis teiste tõenditega arvesse ka neid tõendeid, mis kostja on esitanud oma muude (alternatiivsete) vastuväidete tõendamiseks.
16.Asjaoludest nähtuvalt põhjendas pankrotihaldur vaidlusaluse nõude võlausaldajate 26. mai 2016. a üldkoosolekul uuesti kaitsmisele panekut nõude võltsitusega. Sel ajal kehtinud PankrS § 106 lg 2 nägi mh ette, et kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Eelnev tähendab seda, et seaduse mõtte kohaselt sai uuesti kaitsmisele panna vaid selliseid juba kaitstud nõudeid, mille suhtes oli põhjendatud kahtlus, et seda nõuet tegelikult ei eksisteerinud. Kostja ongi menetluses väitnud, et algsel võlausaldajal D. Geraškinil ei olnud võlgniku vastu nõuet.
17.Hageja on selle tõendamiseks, et D. Geraškinil oli võlatunnistuse andmise ajal tegelik nõue võlgniku vastu, esitanud 15. detsembri 2006. a võlatunnistuse ja pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse. Maakohus on kostjalt nõudnud välja ka nende dokumentide originaalid. Seda, et võlgniku allkirjad neil dokumentidel oleksid võltsitud, ei ole kostja väitnud.
18.Ringkonnakohtu arvates kinnitavad asjas kogutud tõendid kogumis, et D. Geraškinil oli pankrotimenetluse alguses võlgniku vastu võlatunnistuses märgitud nõue.
19.Maakohus on nõude olemasolu põhjendanud mh sellega, et algsel nõuete kaitsmise koosolekul ei vaielnud haldur ega ka keegi teine nõudele vastu ja see kaitsti. Riigikohus on leidnud, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel ja et selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-le 2, tuleb nõude vaidlustanud isikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Kostja ei ole asjas esile toonud, millal ta väidetavast võltsitusest teada sai. Samuti ei ole ta selgelt esile toonud, miks ta nõuet võltsituks peab. Seega on vähemalt küsitav see, kas kostjal oli praegusel juhul üldse alust hageja nõuet uuesti kaitsmisele panna.
20.Selle kohta, kas D. Geraškinil oli algselt võlgniku vastu nõue või mitte, on praegusel juhul võimalik saada teavet D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitusest, samuti D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitusest ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a ühisest kinnitusest. Esimene neist on hageja tõend, ülejäänud on kostja tõendid. Need tõendid on aga vähemalt osaliselt vastuolulised.
21.Võlgnik ja D. Geraškin on 13. juulil 2017. a digiallkirjastanud selgituse vaidlusaluse võlatunnistuse kohta (dokument kannab kuupäeva 4. juuli 2017; II kd, tl 23-25). Selle kohaselt kinnitasid mõlemad dokumendile allakirjutanud isikud, et D. Geraškin andis ja võlgnik sai 50 000 krooni, raha anti üle sularahas ja selle kohta vormistati võlatunnistus, milles nähti ette ka
võla tagastamise tähtaeg. Samuti kinnitasid eelnimetatud isikud eelviidatud dokumendis, et 1. novembril 2013 loovutas D. Geraškin võlgniku teadmisel nõude hagejale ja et nõude loovutamisest teatati kirjalikult kohe ka pankrotihaldurile.
22.1. novembril 2018 esitas kostja 5. juuni 2018. a kirjaliku kinnituse (II kd, tl 118), milles D. Geraškin kinnitab, et ta ei ole kunagi loovutanud oma nõuet võlgniku vastu hagejale ega ka kellelegi teisele, et ta ei ole nõude loovutamise lepingut allkirjastanud, et talle ei ole nõude eest raha makstud ja et 10. juuli 2017. a kuupäeva kandva selgituse koostas hageja ja D. Geraškin allkirjastas selle hageja palvel. Samas dokumendis kinnitab D. Geraškin ka seda, et ta on 1. novembril 2013 vaidlusalusest nõudest loobunud ja sellest ka hagejale teatanud.
23.Samuti on kostja esitanud 8. aprilli 2020. a kuupäeva kandva D. Geraškini ja võlgniku ühise digiallkirjastatud kinnituse (II kd, tl 199-200). Selles kirjutavad eelnimetatud isikud järgmist: Käesolevaga mina Dmitri Geraškin, isikukood 37907230373, kinnitan, et ma ei ole kunagi loovutanud oma nõuet Sergei Bindes’e vastu Gennadi Mihelsonile ega kellelegi teisele. Ma ei ole allkirjastanud ühtegi nõude loovutamise lepingud ning samuti ei ole minule selle nõude eest raha makstud ega muul viisil tasutud. Kinnitan, et olen 1.11.2013.a. nimetatud nõudest kogu ulatuses loobunud ning olen sellest ka Gennadi Mihelsoni teavitanud. Gennadi Mihelson ei oma minu volitust, ega tegutse minu huvides. Käesolevaga mina Sergei Bindes, isikukood XXXXXXXXXXXX, kinnitan, et minule ei ole teada, et Gennadi Mihelson oleks omandanud Dmitri Geraškinilt nõude minu vastu. Nimetatud nõude omandamisest ei ole mind kunagi teavitatud ja Gennadi Mihelson ei ole kunagi võlausaldajana minu poole pöördunud. Samuti kinnitan, et Dmitri Geraškin on oma nõudest minu vastu kogu ulatuses loobunud, seega ei saagi nimetatud nõuet enam pankrotimenetluses olla ning nimetatud nõuet ei saa ka loovutada. Gennadi Mihelson ei oma minu volitust, ega tegutse minu huvides. Gennadi Mihelsoni poolt initseeritud tsiviilasja 2-15-19357 menetlus kahjustab otseselt minu ja minu võlausaldajate huve, sest haldur ei saa koostada minu pankrotimenetluses jaotusettepanekut ning teha võlausaldajatele väljamakseid, mistõttu takistab see ka minu pankrotimenetluse lõpetamist.
24.Iseenesest on õige kostja väide, et kui tõendid on vastuolulised, siis ei saa kohus lihtsalt eelistada ajaliselt varasemaid tõendeid. Kostja on viidanud sellele, et 10. juuli 2017. a kinnitus koostati käesoleva kohtumenetluse jaoks ja hageja palvel ning see ei kajasta tegelikke asjaolusid. Samamoodi võivad aga ka 2018. ja 2020. a kinnitused olla koostatud praeguse kohtumenetluse jaoks kostja palvel. Sellise kahtluse tekitab kinnituse viimane lause, milles võlgnik avaldab pahameelt, et käesoleva kohtuvaidluse tõttu ei ole siiani olnud võimalik kinnitada jaotusettepanekut ja lõpetada pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu arvates tuleb sellises olukorras võlgniku ja D. Geraškini kinnitused kui tõendid vastuolulises osas kõrvale jätta, kuna pole võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, milline neist on õige. Igasuguse loogika vastane on olukord, kus võlgnik ja algne võlausaldaja on menetluse käigus kinnitanud vastupidiseid asjaolusid. Sellepärast ei saa kohus eelistada ka kostja esitatud kinnitusi. Kostja taotles menetluses küll ka võlgniku tunnistajana ülekuulamist, kuid loobus lõpuks sellest taotlusest. Võlgnik saanuks anda tunnistajana ütlusi selle kohta, kas võlg oli olemas või mitte, samuti selgitada vande all, miks on tema ja algne võlausaldaja koostanud menetluse jooksul vastukäiva sisuga kinnitusi.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on D. Geraškini ja võlgniku 10. juuli 2017. a kinnitus, D. Geraškini 5. juuni 2018. a kinnitus ning D. Geraškini ja võlgniku 8. aprilli 2020. a kinnitus vastuolulised osas, mis puudutab nõude väidetavat loovutamist hagejale ja väidetavat nõudest loobumist. Samas ei ole eelviidatud dokumendid vastuolulised nõude algset olemasolu
puudutavas osas, mistõttu saab neid selles osas arvestada ja koostoimes asjas tõendina esitatud
15.detsembri 2006. a võlatunnistusega saab seega järeldada, et võlatunnistuses märgitud võlg, millele vastava nõude kaitsmise üle praeguses asjas vaieldakse, oli olemas.
26.Kostja on tuginenud nõude võltsituse tõendamisel mh Viru Maakohtu 5. novembri 2014. a kohtuistungi protokollile tsiviilasjas nr 2-08-1069. Kostja arvates nähtub sellest protokollist, et võlgnik ei teadnud, et ta on D. Geraškinile võlgu ja seega ei saanud see nõue olla tegelik.
27.Viidatud protokolli järgi kuulati võlgnik kohtuistungil vande all üle. Protokollist nähtuvalt on võlgnik küsimusele, millised on tema võlad ja kellele ta võlgu on, vastanud: Siis, kui ma esitasin kohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks, siis hakkasid võlad kuskilt välja ilmuma, minul ei olnud informatsiooni nende võlgnike kohta, kes hakkasid hiljem välja ilmuma. Krupp tunnistas maksuameti võlga 1 200 000 krooni, sellest ma sain teada juhuslikult ja siis ma tegin avalduse, et mida see tähendab ja siis võlg kadus ilma selgitusteta. Krupp kunagi ei vaidlustanud ühegi võlgniku nõuet. Ta ei ole minu käest midagi küsinud. Kohtu teistkordsele küsimusele, kellele võlgnik tema enda arvates võlgu on, vastas võlgnik: mul ei ole arvamust. Mul on nimekiri, mis pankrotihaldur tegi, ma ei tea. Ma arvan, et ma ei ole kellelegi võlgu.
28.Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodud vastustest ei saa järeldada, et võlgnik oleks vande all kinnitanud, et tal ei ole võlga D. Geraškini (või hageja) ees. Veelgi enam, võlgniku väljendatust ei saa järeldada, et ta oleks sellel istungil oma võlgade kohta üldse mingeid arusaadavaid selgitusi andnud. Seega ei tõenda eelviidatud kohtuistungi protokoll praeguses asjas vaidluse all oleva nõude puudumist.
29.Kostja on väitnud ka seda, et kuna ta vaidlustas nõude aluseks oleva võlatunnistuse ehtsuse ning esitas tõendi võlatunnistuse võltsituse põhistamiseks, oleks maakohus pidanud määrama ekspertiisi või nõudma välja täiendavad tõendid, et kontrollida võlatunnistuse võltsitust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
30.Iseenesest on õige, et pool võib menetluses esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse (TsMS § 277 lg 1). Sellisel juhul peaks pool, kes esitas võltsimiskahtlusega tõendi, tõendama dokumendi ehtsuse või taotlema selleks vajalike tõendite kogumist. Kostja on väitnud, et võlatunnistus on rahatu, mitte seda, et sellele oleks alla kirjutanud keegi teine. Seega on kostja tuginenud nn intellektuaalsele võltsimisele ehk väitnud, et dokumendi sisu on vale. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldata selles olukorras TsMS § 277 ja küsimus sellest, kas võlatunnistus peegeldab adekvaatselt tegelikke asjaolusid või mitte, tuleb lahendada eelkõige dokumendi kui tõendi usaldusväärsust kontrollides, kõrvutades vaidluse all olevast dokumendist tuleneva teabe muude tõenditega ning omistades madalama usaldusväärsusega dokumendile väiksema kaalu.
31.Järeldust, et vaidlusalune nõue oli algselt olemas, ei muuda ka kostja väide, et võlgnikul ei saanud 2006. a olla nii palju raha, et seda D. Geraškinile laenata. Kostja on ise viidanud menetluses tõendina esitatud Maksu- ja Tolliameti 19. märtsi 2018. a vastusele kohtunõudele (II kd, tl 84), milles toodud andmeid arvestades oli võlgnikule väidetavalt laenatud summa (50 000 krooni) D. Geraškini 2006. a netotulust umbes 30%. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et eluliselt ei ole usutav, et D. Geraškin oleks suutnud laenata võlgnikule ilma tagatiseta 30% oma aastasest netotulust. 30% aastasest netotulust ei ole sedavõrd suur summa, et sellises suuruses laenu andmine oleks eluliselt ebausutav. Muid asjaolusid, millest saaks järeldada, et see summa oli D. Geraškini sissetulekutega võrreldes liiga suur, ei ole asjas esitatud.
32.Ringkonnakohtu hinnangul saab eeltoodust kokkuvõttes järeldada, et vaidlusaluses võlatunnistuses märgitud nõue oli tegelik ja kostja väide, et nõue põhines võltsitud andmetel, ei ole tõendatud.
33.Teiseks tugineb kostja sellele, et isegi kui D. Geraškinil oli võlgniku vastu nõue, ei ole ta seda kehtivalt loovutanud hagejale.
34.Loovutuse toimumise ja kehtivuse üle on pooltel ka vaidlus. Hageja on esitanud loovutuslepingu koopia (II kd, tl 77 ja pöördel) ning loovutusteate ja dokumendid, mis kinnitavad, et loovutusest teatati haldurile (II kd, tl 80-81). Kostja on palunud nõuda hagejalt välja loovutuslepingu ja -teatise originaalid ning on seadnud esitatud koopiate ehtsuse kahtluse alla.
35.Võlausaldaja vahetumise õiguslikke tagajärgi reguleerivad VÕS §-d 170 ja 171. VÕS § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Selle sätte eesmärk on mh kaitsta uut võlausaldajat võlgniku vastuväidete eest, mis puudutavad loovutamislepingu kehtivust. Samas võib võlgnik VÕS § 171 lg 1 kohaselt uue võlausaldaja nõude vastu esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Kuid vastuväited nõude loovutamisele on VÕS § 171 lg 1 järgi üksnes vastuväited uue võlausaldaja vastu, mitte võla olemasolu vastu. Nõude loovutamise tühisuse korral ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult täitmist nõudma.
36.Pankrotiseadus ei sisalda loovutusega saadud nõude kohta muid erisätteid kui need, mis puudutavad loovutusega saadud nõude tasaarvestust. Seda, et praegusel juhul oleks olnud tegu tasaarvestusega, ei ole menetluses esile toodud.
37.Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et olukorras, kus nõue on algselt kaitstud ja hiljem loovutatud uuele võlausaldajale ning haldur kahtleb loovutuse ehtsuses, ei ole tegemist nõude võltsitusega PankrS § 106 lg 2 mõttes. Nõude uue kaitsmise ajal kehtinud PankrS § 106 lg 2 ei võimaldanud panna nõuet uuesti kaitsmisele põhjusel, et võlausaldaja on nõude loovutamise tõttu vahetunud ja haldur kahtleb loovutuse ehtsuses. Kui loovutust ei ole toimunud või kui see on kehtetu, siis on selle tagajärg mitte nõude võltsitus PankrS § 106 lg 2 mõttes, vaid selle tulemusel on võlausaldajaks endiselt eelmine võlausaldaja. Sellises olukorras ei ole küsimus selles, kas nõue on olemas, vaid selles, kes on pankrotimenetluses õige võlausaldaja. Uue võlausaldaja sundimine loovutusega saadud nõuet uuesti kaitsma ei ole kohane õiguskaitsevahend, et vaielda vastu nõude loovutamise kehtivusele.
38.Seega ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kas vaidlusalune nõue oli kehtivalt hagejale loovutatud või mitte, mistõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta ka kostja viidatud VÕS § 26 lg 2 kohaldatavuse kohta ega selle kohta, milline on hageja esitatud loovutusdokumentide tõendusjõud.
39.Kolmandaks tugineb kostja sellele, et hagejal ei saa olla võlgniku pankrotimenetluses nõuet seetõttu, et algne võlausaldaja loobus nõudest juba 1. novembril 2013. a.
40.5. juuni 2018. a kinnituses kinnitab D. Geraškin, et on 1. novembril 2013 nõudest loobunud ja sellest hagejale kirjalikult teatanud. Sama on D. Geraškin ja võlgnik kinnitanud ka 8. aprilli 2020. a kinnituses. Mõlemad eelnimetatud kinnitused esitas kohtule kostja. Muudes kohtule esitatud dokumentides ei ole andmeid nõudest loobumise kohta.
41.Nõudest loobumist reguleerib VÕS § 207, mille lg 1 järgi võivad võlausaldaja ja võlgnik leppida kokku võlasuhte lõpetamises võlausaldaja loobumisega nõudest. Sama tagajärg on
VÕS § 207 lg 2 järgi sellel, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Kuna alates pankroti väljakuulutamisest on võlgniku varaliste õiguste ja kohustuste kandja pankrotihaldur (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36 lg 1), siis alates pankroti väljakuulutamisest teeb võlgniku asemel tema varaga seotud tahteavaldusi ja võtab neid vastu pankrotihaldur.
42.Kostja ei ole väitnud, et ta oleks sõlminud algse võlausaldajaga VÕS § 207 lg-s 1 märgitud kokkuleppe või et nad oleksid leppinud kokku, et võlausaldajal ei ole nõuet. Kolmanda võimalusena võib nõudest loobumise toime saabuda ka siis, kui võlausaldaja annab kinnituse, et ta loobub nõudest. Selline nõudest loobumine on tehing, mis tehakse kindlale isikule (võlgnikule, pankrotivõlgniku puhul tema pankrotihaldurile) suunatud tahteavaldusega. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Praeguses asjas ei nähtu tõenditest, kellele väidetav loobumisavaldus on tehtud, kuid võlgniku ja D. Geraškini 8. aprilli 2020. a kinnitusest võib kaudselt järeldada, et see on tehtud võlgnikule, kuna võlgnik on eelviidatud kinnituses märkinud: kinnitan, et Dmitri Geraškin on oma nõudest minu vastu kogu ulatuses loobunud, seega ei saagi nimetatud nõuet enam pankrotimenetluses olla.
43.Ringkonnakohtu arvates ei saanud nõudest loobumise tahteavaldus olla tehtud pankrotihaldurile, kuna pankrotihaldur on väitele, et D. Geraškin kui algne võlausaldaja on nõudest loobunud, esimest korda tuginenud alles 1. novembri 2018. a menetlusdokumendis. Hagi on esitatud 2015. a detsembris ja maakohus on selle menetlusse võtnud 2016. a novembris. Kui D. Geraškin oleks nõudest 1. novembril 2013 loobunud (st teinud nõuetekohase tahteavalduse pankrotihaldurile), siis ei oleks halduril olnud ka vaja korraldada 25. mail 2016 uut võlausaldajate üldkoosolekut ja panna seal uuesti kaitsmisele nõuet, millest algne võlausaldaja oli selleks ajaks juba loobunud. Lisaks jääb kostja esitatud kinnitustest arusaamatuks, miks oli algsel võlausaldajal olukorras, kus ta enda sõnul oli 2013. a novembris nõudest loobunud ja ei olnud seda ka kellelegi loovutanud, vaja teatada nõudest loobumisest hagejale.
44.Seega ei ole tõendatud see, et D. Geraškin oleks 2013. a novembris nõudest loobunud. Kokkuvõttes nähtub eeltoodust, et ükski kostja vastuväide ei anna alust jätta hageja nõuet tunnustamata ja maakohtu otsus on hagi rahuldamist puudutavas osas õige.
45.Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude tema kanda jätmise. Ringkonnakohtu nõustub kostjaga, et maakohus ei saanud jätta menetluskulusid kostja kui pankrotihalduri kanda. Kostja viitab õigesti PankrS § 541 lg 1 teisele lausele, mille kohaselt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandja võlgnik. Sama paragrahvi esimese lõike kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Eelnevat arvestades on praeguses asjas kostjaks küll pankrotihaldur, kuid menetluskulude kandja on võlgnik ja need kantakse tema pankrotivara arvel. Kuna kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja täidetav ka otsuse muude osadeta, siis tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida, et menetluskulud jäävad pankrotivõlgniku kanda tema pankrotivara arvel.
46.Eeltoodut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud pankrotivõlgniku kanda tema pankrotivara arvel.
47.Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb maakohtu otsus hagi rahuldamist puudutavas osas muutmata, siis tuleb ka apellatsiooniastme menetluskulud jätta pankrotivõlgniku kanda tema pankrotivara arvel (TsMS § 162 lg 1).
48.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.