2-21-12627/16 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 02.10.2013 töölepingu alusel bussijuhina. 29.01.2021 toimus Tallinnas Narva maantee ja Priisle tee ristmikul liiklusõnnetus, kus kostja tööülesannete täitmisel, juhtides hageja bussi, sõitis ristmikul teepiirdele (aiale) riivamisi otsa, mille tagajärjel sai kahjustada bussi taganurk ja tuli. Kui kostja väitel seisis ristmikul auto, pidi ta sellest möödumiseks veenduma manöövri ohutuses ja sooritama möödasõitu hageja vara kahjustamata. Kostja väide, et tal polnud piisavalt ruumi ohutuks möödumiseks ja seetõttu riivas ta bussi nurgaga kõnnitee ääres asuvat metallist piirdeaeda, ei saanud olla vabandavaks asjaoluks. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus töölepingut hooletuse tõttu. Hageja lasi bussi remontida ja kandis kulusid 2 277,84 eurot (käibemaksuta). Hageja palus kostjal kahju hüvitada, kuid kostja oli valmis maksma hüvitist 83 eurot, millega hageja ei nõustunud. Hageja hinnangul oli õiglane hüvitis 1 600 eurot (70% remondikuludest). Asjaolu, et bussil puudus vabatahtlik kindlustusleping (kaskokindlustus), ei andnud alust vähendada kostjalt nõutavat hüvitist. Kaskokindlustuse olemasolul oleks tööandja omavastutus vahemikus 600 eurot–3000 eurot. Hageja nõutav hüvitis jäi omavastutuse piiridesse. Sageli jäid kahjusummad suures osas alla omavastutuse, mille peavad töötaja ja tööandja omavahel ära jagama ja väga paljudel juhtudel oli kahju hüvitamine välistatud. Kaskokindlustuse puudumine ei andnud alust jagada automaatselt kahju ulatuse määramisel pooleks omavastutuse miinimumsumma. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimine oleks hageja jaoks majanduslikult ebaotstarbekas, sest ca 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kostjalt nõutav hüvitis ei olnud ülemäära suur. Hagejal kaskokindlustuse puudumine polnud kostja vastutust piirav asjaolu. Kostja keskmine igakuine töötasu oli 1 492,47 eurot. Tööandja oli valmis töötaja soovi korral võimaldama kahjuhüvitise tasumist osamaksetena. Kostja oli võimeline hüvitist maksma. Kostja vastuväited

4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, sest kostjal menetluskulud puudusid. Kohus lahendas hagi töölepingu seaduse (TLS) § 72, § 74 lg 2, § 16 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg-te 1-4 , § 128, § 104 lg 2 ja lg 3 alusel (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25; 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p-d 13 ja 15, 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30). Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel asus kostja alates 02.10.2013 hageja juurde tööle bussijuhi kohale. 29.10.2021 toimus liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides hageja bussi, sõitis Narva maantee ja Priisle tee ristmikul teepiirdele riivamisi otsa, mille tagajärjel sai kahjustada bussi taganurk ja tuli. Hageja kandis remondikulud 2 277,84 eurot (käibemaksuta). Kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus üldist töösuhetes kehtivat kohustust täita oma kohustusi tööandja suhtes lojaalselt (TLS § 15 lg 1). Lisaks rikkus kostja bussijuhi ametijuhendi p-i 3.5, mis nägi ette, et bussijuht peab oskama kasutada ohutuid ja efektiivseid bussi juhtimisvõtteid erinevates ilmastiku- ja liiklusoludes. Kostja rikkus ka bussijuhi teatmiku punktis välja toodud reeglit, mille järgi kasutab bussijuht temale tööülesannete täitmiseks usaldatud tööandja vara hoolikalt, vastutustundlikult ja säästlikult. Kui töötaja ülesandeks oli bussi juhtimine, pidi ta järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Sama kohustus lasus kostjal ka ametijuhendi p-de 3.1 ja 3.2 alusel. Töötaja rikkus ka liiklusseaduse (LS) § 14 lg-t 2, mis sätestas, et iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kostja rikkumise tõttu tekkis tööandjale kahju (bussi tagumine parem nurk ja tuli said kahjustusi) ja kahjustuste parandamine läks maksma 2 277,84 eurot (käibemaksuta), st töötaja tõttu tekkis tööandjale otsene varaline kahju. Kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi hooletusest. Hooletus oli käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Tuvastatud asjaoludel sai järeldada, et kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ja rikutud kohustuste eesmärgiks oli kaitsta hagejat tekkinud kahju eest. Hüvitise suuruse määramine oli kohtu diskretsiooniotsus. Selle määramisel arvestas kohus järgmiseid asjaolusid. Avarii toimumise ajaks oli kostja töötanud hageja juures bussijuhina ca kaheksa aastat. Kostja oli kutseline bussijuht, mis eeldas kõikide vajalike ametioskuste valdamist. Kostja polnud varem tööülesannete täitmisel avariisid põhjustanud. Kostja rikkus töölepingut hooletuse tõttu. Liiklusõnnetus juhtus olukorras, kus kostja, jõudes ristimikule, pidi tema ees rikke tõttu seisvast autost mööda sõitma. Viidatud manöövrit sai pidada tavapäraseks ja möödasõidu sooritamine oli põhjendatud. Avarii toimus sellepärast, et kostja arvestas ebaõigesti võimalust manöövrit ohutult sooritada. Kostja selgitas, et seoses liiklusõnnetusega karistas hageja kostjat preemia vähendamisega 50% ulatuses. Kostja keskmine töötasu oli 1 492,47 eurot ja hagejale tekkinud kahju oli 2 277,84 eurot. Avarii puhul oli tegemist tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega. Taolised liiklusõnnetused juhtusid tavapäraselt hageja tegevusalal. Hagejal oli võimalik sõlmida kohustuslik kindlustusleping, mis piiraks tema vastutust liiklusõnnetuse korral vastavalt 600–3 000 euroga. Kindlustusleping maandaks hageja riske liikluses tavapäraselt esineva ohu realiseerumise korral. Poolte vahendid suurema ohu allikaga seotud riski kandmiseks ei olnud võrreldavad. Arvestades asjaolu, et bussi remondikulud ületasid tunduvalt kostja töötasu suurust ei saanud hageja eeldada, et töötaja suudaks liiklusõnnetuse tekitamisel hüvitada kallihinnalise bussi parandamiskulude väärtuse. Kuna tegemist oli töösuhetega, kus töötaja oli nõrgem pool, tuli eelistada kaskolepingut tööandja väikseima põhiomavastutusega 600 eurot. Hageja väitel tähendaks vabatahtlike kindlustuslepingute sõlmimine lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kohtule ei esitatud andmeid selle kohta, et viidatud kulude kandmine oleks põhjustatud hageja võimatuse jätkata