Määruse tegemise aeg ja koht 20.01.2023, Tallinn Tsiviilasja number
2-21-12627
Kohtuasi
Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport hagi Y vastu 1 300 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.12.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (registrikood 10312960), esindaja Marge Juur Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport Harju Maakohtu 09.12.2022 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
3.Teatada kostjale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Asjaolud ja hageja nõue
1.Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (hageja/tööandja) esitas 07.05.2021 Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Y (kostja/töötaja) vastu 1 600 euro väljamõistmiseks.
TVK rahuldas 02.07.2021 avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt välja 300 eurot. Hageja ei nõustunud TVK otsusega ja ta pöördus 11.08.2021 hagiga kohtusse ja palus kostjalt välja mõista 1 600 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus võttis 24.09.2021 määrusega hagi menetlusse 1 300 euro väljamõistmiseks ja keeldus 300 euro osas hagi menetlusse võtmisest, sest TVK otsus oli 300 euro väljamõistmise osas jõustunud.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures alates 02.10.2013 töölepingu alusel bussijuhina. 29.01.2021 toimus Tallinnas Narva maantee ja Priisle tee ristmikul liiklusõnnetus, kus kostja tööülesannete täitmisel, juhtides hageja bussi, sõitis ristmikul teepiirdele (aiale) riivamisi otsa, mille tagajärjel sai kahjustada bussi taganurk ja tuli. Kui kostja väitel seisis ristmikul auto, pidi ta sellest möödumiseks veenduma manöövri ohutuses ja sooritama möödasõitu hageja vara kahjustamata. Kostja väide, et tal polnud piisavalt ruumi ohutuks möödumiseks ja seetõttu riivas ta bussi nurgaga kõnnitee ääres asuvat metallist piirdeaeda, ei saanud olla vabandavaks asjaoluks. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus töölepingut hooletuse tõttu. Hageja lasi bussi remontida ja kandis kulusid 2 277,84 eurot (käibemaksuta). Hageja palus kostjal kahju hüvitada, kuid kostja oli valmis maksma hüvitist 83 eurot, millega hageja ei nõustunud. Hageja hinnangul oli õiglane hüvitis 1 600 eurot (70% remondikuludest). Asjaolu, et bussil puudus vabatahtlik kindlustusleping (kaskokindlustus), ei andnud alust vähendada kostjalt nõutavat hüvitist. Kaskokindlustuse olemasolul oleks tööandja omavastutus vahemikus 600 eurot–3000 eurot. Hageja nõutav hüvitis jäi omavastutuse piiridesse. Sageli jäid kahjusummad suures osas alla omavastutuse, mille peavad töötaja ja tööandja omavahel ära jagama ja väga paljudel juhtudel oli kahju hüvitamine välistatud. Kaskokindlustuse puudumine ei andnud alust jagada automaatselt kahju ulatuse määramisel pooleks omavastutuse miinimumsumma. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimine oleks hageja jaoks majanduslikult ebaotstarbekas, sest ca 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kostjalt nõutav hüvitis ei olnud ülemäära suur. Hagejal kaskokindlustuse puudumine polnud kostja vastutust piirav asjaolu. Kostja keskmine igakuine töötasu oli 1 492,47 eurot. Tööandja oli valmis töötaja soovi korral võimaldama kahjuhüvitise tasumist osamaksetena. Kostja oli võimeline hüvitist maksma. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse hooletuse tõttu. Liiklusõnnetus juhtus selliselt, et Narva maantee ja Priisle tee ristmikul seisis tehnilise rikke tõttu sõiduauto, millest vasakult möödumiseks pidi kostja pöörama rooli tugevalt vasakule. Kuna Priisle tänav oli kitsas ja mõlemas suunas oli ainult üks sõidurada, polnud bussi gabariitidest tulenevalt eesseisvast autost ohutuks möödumiseks piisavalt ruumi ning kostja riivas bussi tagumise nurgaga paremal kõnnitee ääres paiknevat metallist piirdeaeda. Tegemist polnud liiklusreeglite raske eiramisega. Kostja oli sundolukorras, kuna pärisuuna sõidurada ristmikule oli blokeeritud ees seisma jäänud tehnilise rikkega autoga. Kostja arvas, et ruumi eesolevast autost ohutuks möödumiseks oli piisavalt. Seega töötaja ei rikkunud teadlikult liiklusreegleid. Tegu oli valearvestusega. Hüvitise määramisel tuli arvestada, et hageja polnud suurema ohu allika valdamisest tulenevat vastutust kindlustanud. Kui hageja oleks sõlminud kaskokindlustuse, piirdunuks tema kahju omavastutusega 600 euroga ja kostja poolt kuulunuks hüvitamisele osa sellest kahjust. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvast kahjust tuli maha arvestada hageja tegevusega seotud tüüpilise riski kindlustamata jätmisest tulenev kahju 700 eurot. Lisaks tuli arvestada, et tegemist oli hooletusega ja kostja ei olnud varem avariisid põhjustanud. Õiglaseks hüvitiseks sai pidada 300 eurot. Kuna TVK oli juba hüvitise 300 eurot välja mõistnud, siis tuli jätta hagi rahuldamata. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, sest kostjal menetluskulud puudusid. Kohus lahendas hagi töölepingu seaduse (TLS) § 72, § 74 lg 2, § 16 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg-te 1-4 , § 128, § 104 lg 2 ja lg 3 alusel (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25; 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p-d 13 ja 15, 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30). Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid töölepingu, mille alusel asus kostja alates 02.10.2013 hageja juurde tööle bussijuhi kohale. 29.10.2021 toimus liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides hageja bussi, sõitis Narva maantee ja Priisle tee ristmikul teepiirdele riivamisi otsa, mille tagajärjel sai kahjustada bussi taganurk ja tuli. Hageja kandis remondikulud 2 277,84 eurot (käibemaksuta). Kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus üldist töösuhetes kehtivat kohustust täita oma kohustusi tööandja suhtes lojaalselt (TLS § 15 lg 1). Lisaks rikkus kostja bussijuhi ametijuhendi p-i 3.5, mis nägi ette, et bussijuht peab oskama kasutada ohutuid ja efektiivseid bussi juhtimisvõtteid erinevates ilmastiku- ja liiklusoludes. Kostja rikkus ka bussijuhi teatmiku punktis välja toodud reeglit, mille järgi kasutab bussijuht temale tööülesannete täitmiseks usaldatud tööandja vara hoolikalt, vastutustundlikult ja säästlikult. Kui töötaja ülesandeks oli bussi juhtimine, pidi ta järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Sama kohustus lasus kostjal ka ametijuhendi p-de 3.1 ja 3.2 alusel. Töötaja rikkus ka liiklusseaduse (LS) § 14 lg-t 2, mis sätestas, et iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Kostja rikkumise tõttu tekkis tööandjale kahju (bussi tagumine parem nurk ja tuli said kahjustusi) ja kahjustuste parandamine läks maksma 2 277,84 eurot (käibemaksuta), st töötaja tõttu tekkis tööandjale otsene varaline kahju. Kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi hooletusest. Hooletus oli käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Tuvastatud asjaoludel sai järeldada, et kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos, kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav ja rikutud kohustuste eesmärgiks oli kaitsta hagejat tekkinud kahju eest. Hüvitise suuruse määramine oli kohtu diskretsiooniotsus. Selle määramisel arvestas kohus järgmiseid asjaolusid. Avarii toimumise ajaks oli kostja töötanud hageja juures bussijuhina ca kaheksa aastat. Kostja oli kutseline bussijuht, mis eeldas kõikide vajalike ametioskuste valdamist. Kostja polnud varem tööülesannete täitmisel avariisid põhjustanud. Kostja rikkus töölepingut hooletuse tõttu. Liiklusõnnetus juhtus olukorras, kus kostja, jõudes ristimikule, pidi tema ees rikke tõttu seisvast autost mööda sõitma. Viidatud manöövrit sai pidada tavapäraseks ja möödasõidu sooritamine oli põhjendatud. Avarii toimus sellepärast, et kostja arvestas ebaõigesti võimalust manöövrit ohutult sooritada. Kostja selgitas, et seoses liiklusõnnetusega karistas hageja kostjat preemia vähendamisega 50% ulatuses. Kostja keskmine töötasu oli 1 492,47 eurot ja hagejale tekkinud kahju oli 2 277,84 eurot. Avarii puhul oli tegemist tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega. Taolised liiklusõnnetused juhtusid tavapäraselt hageja tegevusalal. Hagejal oli võimalik sõlmida kohustuslik kindlustusleping, mis piiraks tema vastutust liiklusõnnetuse korral vastavalt 600–3 000 euroga. Kindlustusleping maandaks hageja riske liikluses tavapäraselt esineva ohu realiseerumise korral. Poolte vahendid suurema ohu allikaga seotud riski kandmiseks ei olnud võrreldavad. Arvestades asjaolu, et bussi remondikulud ületasid tunduvalt kostja töötasu suurust ei saanud hageja eeldada, et töötaja suudaks liiklusõnnetuse tekitamisel hüvitada kallihinnalise bussi parandamiskulude väärtuse. Kuna tegemist oli töösuhetega, kus töötaja oli nõrgem pool, tuli eelistada kaskolepingut tööandja väikseima põhiomavastutusega 600 eurot. Hageja väitel tähendaks vabatahtlike kindlustuslepingute sõlmimine lisakulu 250 000 eurot–600 000 eurot. Kohtule ei esitatud andmeid selle kohta, et viidatud kulude kandmine oleks põhjustatud hageja võimatuse jätkata
oma majandustegevust. Kohus ei pidanud õigeks, et hageja majandustegevusele tavapärase riski realiseerumise tõttu tekkinud kulud jäävad ebamõistlikult suures ulatuses töötaja kanda. Samas nõustus kohus hagejaga, et vabatahtliku kindlustuslepingu puudumine ei olnud asjaolu, mis vähendaks või piiraks töötaja vastutust. Kaskokindlustuse puudumine ei andnud alust vähendada automaatselt töötajalt töölepingu rikkumise tõttu nõutava kahjuhüvitist alla tööandja väikseima põhiomavastutuse määra. Omavastutuse määr võiks olla üksnes üheks indikaatoriks hüvitise suuruse määramisel. Vabatahtliku kindlustuslepingu mittesõlmimine oli üks asjaolu, mida tuleks hüvitise määramisel kogumis teiste asjaoludega arvestada. Sõltuvalt kahju tekitanud sündmuse asjaoludest ja töötaja süü vormist, võiks hüvitise määramisel liikuda tööandja omavastuse väikseimast määrast nii üles- kui ka allapoole. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et hagejal oli praegusel juhul õigus nõuda kostjalt hüvitist 300 eurot. Arvestades aga asjaoluga, et TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 300 eurot ja see otsus oli kostja suhtes jõustunud, siis tuli jätta hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas hagi rahuldamata jättes ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkus oluliselt menetlusõiguse norme asjaolude ja tõendite hindamisel. Hageja ei nõustunud kohtu poolt määratud hüvitise suurusega. Kahju ulatust ei pidanud vähendama asjaolud, et tegemist oli väga kogenud kutselise bussijuhiga, töötajale olid tööülesanded teada, juhised esitatud ning töötingimused olid head. Samuti polnud kaskokindlustuse puudumine töötaja vastutust piirav ega kahjuhüvitamise vähendamise aluseks. Kindlustuse omavastutuse määr võis olla üksnes üheks indikaatoriks hüvitise suuruse määramisel. Kohtu käsitluses ei olnud aru saada, kui palju vähendas kohus kahjuhüvitist seoses kaskokindlustuse puudumisega. Lisaks oli kohus ebaõigesti tuvastanud, justkui tööandja karistas töötajat preemia vähendamisega. Tegemist oli kollektiivlepingujärgse tulemustasuga, mida ei maksta töötajale automaatselt (osakonna juhataja otsustusõigus). Konkreetsel juhul määrati töötajale 50% tulemustasu. Kohus ei põhjendanud, kui suure ulatuse rahaliselt oli ta antud asjaoludel vähendanud ja miks see ei võinud sisalduda juba tööandja 70%-le vähendatud ulatuses. Kohtupraktika sarnastes asjades ja hüvituse suurus osas pidi olema ühetaoline. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja põhinõue ei ületa 3 500 eurot. Kuna hageja nõue ei ületa seda summat, siis vastab tsiviilasi TsMS § 405 lg 1 tingimustele ja maakohus võis seda menetleda lihtsustatud korras. Muu hulgas TsMS § 442 lg 10 näeb sellises menetluses ette maakohtule otsustuspädevuse, kas anda luba otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamiseks. Maakohus ei andud luba otsuse edasikaebamiseks. Otsuses kaebekorra märkimine pole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel (Riigikohtu 08.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 11 koos selles viidatud varasema praktikaga).
Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 21 järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Neid aluseid käesolevas asjas ei esine. Vaidlustatud otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei rikkunud maakohus menetlusõigust ega hinnanud selgelt ebaõigelt tõendeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja kaebuse väited ei annaks alust maakohtu otsust muuta. Kaebus on seega ilmselgelt põhjendamatu. Maakohus järgis asjakohaselt senist kohtupraktikat ka seoses kaskokindlustusega – seegi on üks paljudest asjaoludest, millega hüvitise määramisel arvestada. Kokkuvõttes tegi maakohus piisavalt põhjendatud ning esile toodud asjaolude ja esitatud tõenditega kooskõlas oleva kaalutlusotsuse. Kuivõrd maakohus ei eksinud diskretsiooni teostamisel oluliselt, siis ei saa kõrgema astme kohus hüvitise suuruse määramise otsustusse sisuliselt sekkuda (vt nt Riigikohtu 11.02.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 26 teine lõik). Ringkonnakohus ei pea oma määrust pikemalt põhjendama, sest vastav kohustus poleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (Riigikohtu 10.04.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15 teine lõik).
7.Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jaotanud menetluskulud vastavalt kohtuasja lahendusele. Hageja kaebus ei sisalda eraldi väiteid kulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise kohta.
8.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda kostjale vastamiseks. Nii ei teki kostjal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks hüvitada. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
9.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata TsMS § 638 lg 9 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.