Tsiviilasja number
2-06-11613
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. november 2008. a, Tallinn
Kohtukoosseis
Ülle Jänes, Margo Klaar, Tiit Kollom
Tsiviilasi
AS Landeste hagiavaldus AS Slaider (likvideerimisel) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.01.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Slaider (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Landeste (reg.kood 10365978, asukoht Mere pst 6, Tallinn 10111) esindaja advokaat Silja Holsmer (AB Luiga Mody Hääl Borenius, Pärnu mnt 15 Kawe Plaza, Tallinn10141); Kostja AS Slaider (likvideerimisel) (reg.kood 10379408, asukoht Tatari 43/Ravi 2, Tallinn 10134) esindaja Lennart Oja (Afford Õigusbüroo OÜ, Tartu mnt 7-3, Tallinn 10145).
Harju Maakohtu 08.01.2008 otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jätta AS Slaider (likvideerimisel) kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates.
Hagiavalduse asjaolud, hageja nõue ning kostja vastuväited 23.04.1999 sõlmisid hageja ja kostja hüpoteegi seadmise lepingu, millega hageja seadis kostja kasuks kinnistule asukohaga Tallinnas Mere pst 6a, mis on kantud Harju Maakohtu Kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 5597, teisele järjekohale hüpoteegi 1 500 000 krooni ulatuses ja hüpoteegiga tagatud kõrvalnõuetega 100 000 krooni suuruses summas. Pooled leppisid kokku, et hüpoteegiga on tagatud kostja võlaõiguslik nõue AS Karikum vastu, mis tuleneb tööettevõtulepingust nr HO-01/99. Vastavalt hüpoteegi seadmise lepingu p-le 2.2 kohustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele kostja hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Hüpoteek kanti kinnistusraamatusse 19.05.1999. 14.07.2003 pöördus kostja kohtutäituri poole hüpoteegi seadmise lepingu alusel hageja suhtes täitemenetluse algatamiseks. Kohtutäitur Elin Vilippus otsustas 12.08.2003 täitemenetlust mitte algatada. Kohtutäituri otsus on jõustunud.
29.08.2003 esitas kostja hageja vastu Harju Maakohtule hagi hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisele pööramiseks. 09.06.2005 rahuldas Harju Maakohus otsusega hagi osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 1 600 000 krooni, mille tasaarveldas hageja 1 600 000 krooni suuruse nõudega kostja vastu. 28.04.2006 tühistas Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas 2-03-463 maakohtu otsuse. 24.10.2006 tühistas Riigikohus otsusega nr 3-2-1-93-06 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 27.03.2007 sõlmisid pooled kompromissi, mille ringkonnakohus 27.03.2007 määrusega kinnitas. Kompromissi kohaselt tunnistas kostja hageja poolt 04.12.2006 teostatud tasaarvestust 800 000 krooni ulatuses. 06.04.2006 algatas kohtutäitur kostja 05.04.2006 avalduse alusel hageja suhtes 23.04.1999 hüpoteegi seadmise lepingu alusel täitemenetluse täiteasjas nr 022/2006/2103(täitemenetlus). 15.05.2006 esitas hageja kostja vastu Harju Maakohtule hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Kostja on esitanud avalduse sundtäitmise läbiviimiseks ajal, mil kohtus on menetlemisel kostja hagi sama täitedokumendi, s.o. hüpoteegi seadmise lepingu alusel sundtäitmise läbiviimiseks. Vastav kostja käitumine on ilmselgelt pahatahtlik ning protsessiõiguse kuritarvitamine. Mõistlik oleks olnud esmalt tsiviilasja nr 2-03-463 lõplik lahendamine ning seejärel edasise tegevuse otsustamine. Kostja on tekitanud hagejale hüpoteegi seadmise lepingu p 2.6 rikkumisega 1 900 000 krooni kahju. Kostja keeldus Mere pst 6a asuva kinnisasja 1/5 mõttelist osa hüpoteegist vabastamast ega ilmunud 28.08.2003 Tallinna notari Maive Ottase büroosse hüpoteegi kustutamise lepingu sõlmimiseks, kui hageja soovis kinnistu mõttelist osa võõrandada Kadaka Varahalduse AS-le. Tulenevalt hageja ja Kadaka Varahalduse AS vahel 04.07.2003 sõlmitud kokkuleppe p-st 4.2 maksis hageja 1 900 000 krooni leppetrahvi, mille hüvitamist hüpoteegi seadmise lepingu rikkumisega tekitatud kahjuna ta hagejalt nõuab. 14.09.2004 esitas hageja kostjale kohtumenetluse käigus tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma nõude 1 900 000 krooni hüpoteegiga tagatud hageja nõudega 1 600 000 krooni. Tasaarvestusega luges hageja kostja nõude täidetuks ja pooltevahelise võlasuhte lõppenuks. Hagejal on põhjendatud huvi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 4 kohaselt jäävad täitekulud sissenõudja kanda. Teise menetluse raames on sõlmitud kompromiss. Ühte nõuet ei saa mitu korda rahuldada ja seega pidi hageja esitama hagi. Kui hageja hagist loobuks, siis jääksid täitemenetluse kulud hageja kanda, kuid tegelikult peaksid need jääma kostja kanda. Käesoleva menetluse raames ei ole kostja hageja nõudeid rahuldanud. Kostjal puudub nõue täitemenetluses, kuna hüpoteek on tänaseks kustutatud. Kostja tugineb kompromisslepingu p-le 5, aga selle punkti kohaselt ei ole ka kostjal nõudeid hageja vastu ja seega on täitemenetluse alustamine lubamatu. Hageja eeldas, et kostja esitab avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. Kostja vaidles hagile vastu ja taotles hagi läbivaatamata jätmist. Kui hagi eesmärki pole võimalik saavutada, siis tuleb jätta hagi läbivaatamata. Praeguseks hetkeks pole võimalik algseid eesmärke saavutada, kuna nõuded on rahuldatud. Avaldust menetluse lõpetamiseks täiturile ei ole sisse antud. Tasaarvestuse eesmärgiks on see, et tunnustatakse nõudeid ja seega on kompromissi tulemusena hageja tunnustanud kostja nõuet. Seega pole hagejal ka käesolevas menetluses nõuet kostja vastu, mistõttu peaks hageja loobuma hagist. Kostja poolt teistkordse täitemenetluse algatamine on põhjendatud, kuna alates 01.01.2006 jõustus asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 3 ja jõustus sama paragrahvi lg 1 muudatus, mille kohaselt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Kostja hinnangul ei ole ta kohustatud esitama avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, kuna avalduse esitamine oli põhjendatud eelpoolnimetatud seaduse muudatuse tõttu. Võrreldes hagiavalduse esitamise seisuga (15.05.2006) on muutunud õiguslik olukord, mistõttu ei ole võimalik käesolevat hagiavaldust menetleda, kuivõrd esitatud hagiga ei saa hageja saavutada hagi esitamisel soovitud eesmärki tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-le 2. Hageja on
vabatahtlikult täitnud hüpoteegiga tagatud nõude, mis tulenes 23.04.1999 sõlmitud lepingust. Nõude täitmine hageja poolt toimus kompromissi alusel. Kompromisslepingu p-st 1.1 nähtub, et poolte vahel sõlmitud kompromissilepingus sisaldus deklaratiivne võlatunnistus, millega loeti, et kostja tunnistas hageja poolt 04.12.2006 teostatud tasaarvestust 800 000 krooni ulatuses, hageja tasus kostjale 790 498,40 krooni ning sellega loeti ühtlasi kostja poolt Tallinna Linnakohtu 15.03.2003 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2/5/32-3490/02, Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2004 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-2/125/04, kostja ja AS Tref vahel 2000.a sõlmitud töövõtulepingust Tartu Uno-X-Teed ja töövõtulepingust Uno-X Põltsamaa-Teed tulenevad kohustused täidetuks ning hageja poolt kostja kasuks 23.04.1999 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seatud hüpoteegiga tagatud nõue täies ulatuses tasutuks. Seega hüpoteegiga täitmisele pööratud nõue täideti hageja poolt 02.04.2007 ehk pärast täitemenetluse algatamist ja hagiavalduse esitamist. Pooled, sõlmides kompromissi näol deklaratiivse võlatunnistuse, kinnitasid olemasolevat kohustust s.t 23.04.1999 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel seatud hüpoteegiga tagatud nõude olemasolu, ja hageja loobus võimalikest vastuväidetest, muu hulgas 15.05.2006 hagiavalduses esitatud vastuväidetest võlale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 kohaselt kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Sama sätte kohaselt loetakse ebaselgeks nõudeks ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Kompromissi kohaselt loobus hageja mistahes varalistest ning mittevaralistest nõuetest ja pretensioonidest kostja vastu. Kompromissi sõlmimise ajal oli käesolev kohtuasi pooleli. Seega loobumine üldiselt kõigist nõuetest ja pretensioonidest sisaldas endas ka loobumist käesolevas tsiviilasjas esitatud haginõuetest. Hageja ei ole täitnud kompromissis kokkulepitut ning esitanud avaldust käesolevast hagist loobumise kohta. Poolte vahel sõlmitud kompromissis sisalduv on käsitletav poolte omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi, tunnistas sundtäitmise lubamatuks ja jättis menetluskulud kostja kanda. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohus asus seisukohale, et kostja ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõtetega, esitades avalduse sundtäitmise läbiviimiseks ajal, millal oli kohtus menetlemisel kostja hagi sama täitedokumendi, s.o. hüpoteegi seadmise lepingu, alusel sundtäitmise läbiviimiseks. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, mille kohaselt on hageja kompromissi sõlmides kinnitanud mistahes varaliste ning mittevaraliste nõuete ja pretensioonide omamist. Vastavalt kompromissi ple 1.5. on seda kinnitanud mõlemad pooled. Samuti ei saa kohtu hinnangul kompromissi p 1.1 tõlgendada kui hageja poolset kostja nõude tunnustamist. Kompromiss sõlmitakse vastastikuste järeleandmiste tulemusel ning käesoleval juhul on kostja tunnistanud hageja poolt 04.12.2006 teostatud tasaarvestust summas 800 000 krooni, s.o. pooles ulatuses hageja nõudest, mistõttu on alusetu väita, et hageja on kostja nõuet tunnustanud. Riigikohtu 24.10.2006 otsuse nr 3-2-1-93-06 p-s 17 on leitud, et kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, on võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega. Seega ei saanud kostja olla kindel selles, kas tal on üldse nõuet hageja vastu, mida täitemenetluses täita. Kostjale pidi Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-93-06 pst 17 olema üheselt selge, et ringkonnakohus pidi asja uuel läbivaatamisel alles kostja kahju hüvitamise nõudele ja tasaarvestuse kehtivusele hinnangu andma. Alusetud on kostja väited, mille kohaselt kostja ei esitanud avaldust täitemenetluse lõpetamiseks, kuna täitemenetlus oli kohtu 26.06.2006 määruse alusel peatatud. TMS § 47 lg 3 kohaselt kohus võib täitemenetluse peatamise määruse asjaolude muutumisel tühistada. Kuna kostja avaldust täitemenetluse lõpetamiseks kohtutäiturile ei esitanud, siis kohtu hinnangul ei olnud ka asjaolud muutunud. Kostja esitas põhjendamatult avalduse täitemenetluse algatamiseks hüpoteegi seadmise lepingu alusel. TMS
§ 221 lg 4 kohaselt jäävad hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda. Ebaõiglane oleks jätta põhjendamatult alustatud täitemenetluse kulud hageja kanda. TsMS § 138 lg 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kostjal oleks heauskse käitumise korral olnud võimalik täitekulusid vältida. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsus ja jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt taotleb kostja uue otsuse tegemist, millega maakohtu otsus tühistataks ja jäetaks hagi rahuldamata ning muudetaks menetluskulude jaotust. Kohus ei ole otsust tehes süvenenud kõikidesse asjas tähtsust omavatesse asjaoludesse, ei ole käsitlenud kõiki kostja vastuväiteid ega andnud hinnangut kõigile kohtu ette toodud asjaoludele ja seisukohtadele, mistõttu tuleb apelleeritav otsus täies ulatuses tühistada. Kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi, leides, et sundtäitmise lubamatus tuleb tuvastada mitte hagi esitamise (15.05.2006) seisuga, vaid kohtuistungi toimumise aja (05.12.2007) seisuga. Tegemist on täitmisõigussuhte kujundamise hagiga, mille eesmärgiks on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. TMS §-s 221 sätestatust tuleneb, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist saab nõuda, kui sundtäitmine on hagi esitamise ajal välistatud seetõttu, et täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud. Kohus ei ole tuvastanud täitmisele esitatud nõude olemasolu või kehtivust hagi esitamise ajal, vaid on tuvastanud nõude olemasolu kohtuistungi toimumise aja seisuga, arvestamata kohtumenetluse kestel toimunud õigusliku olukorra muudatust. Hagi esitamise ajal ei olnud täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue lõppenud. Hageja oli hagi esitamisel teadlik tsiviilasja nr 2-03-463 kohtuistungil esitatud ringkonnakohtu seisukohast, et 14.09.2004 kahju hüvitamise nõude tasaarvestamine ei ole ega saagi olla seaduslik. Kompromissi p-st 1.1 nähtub poolte kokkulepe hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavuse ja selle täitmise viisi kohta. Kohus on jätnud tähelepanuta, millal täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue VÕS § 186 mõttes tegelikult lõppes. Kohus ei selgitanud välja, mis viisil ja millal hageja täitmise aluseks oleva nõude täitis. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna kompromissis on kostja tunnistanud hageja poolt 04.12.2006 teostatud tasaarvestust summas 800 000 krooni, s.o pooles ulatuses hageja nõudest, siis on alusetu väita, et hageja on kostja nõuet tunnustanud. Tasaarvestuse eelduseks on VÕS § 197 lg 1 kohaselt see, et tasaarvestav pool tunnustab teise poole nõude olemasolu tasaarvestatavas ulatuses ja see on käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kompromissi sõlmimisega kõrvaldasid pooled vastuväidete esitamise võimaluse tasaarvestatava summa osas ja nõue loeti tasaarvestatud osas lõppenuks. Hageja tunnistas 04.12.2006 tasaarvestuse avalduse tegemisega, et võlgneb kostjale hüpoteegi seadmise lepingu alusel 1 600 000 krooni. Täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue lõppes osaliselt 04.12.2006, mil hageja tasaarvestas 800 000 krooni ja täielikult, kui hageja kandis ringkonnakohtu kontole üle 790 498, 40 krooni, mille kohus kandis kohtumääruse p 1.4 alusel üle kostjale ja 9 502 kooni jäi hagejale täiteasjas nr 014/2004/551 kantud täitekulude katteks. Seega lõppes täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue pärast täitemenetluse algatamist ja hagiavalduse esitamist. Poolte vahel sõlmitud kompromissi näol oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Pooled ei loonud uut kohustust vaid üksnes kinnitasid olemasolevat kohustust, leppisid kokku hüpoteegiga tagatud nõude sissenõutavuse osas ja selle täitmise viisis. Kompromissi sõlmimisega tunnistas hageja hüpoteegi seadmise lepingust tulenevat kohustust kostja ees ja kohtumääruse p 1.5 kohaselt loobus mistahes varalistest ning mittevaralistest nõuetest ja pretensioonidest. Kohus on vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi asudes seisukohale, et kompromiss sõlmiti vastastikuste järeleandmiste tulemusel. Lähtudes kokkuleppe sisust võib kompromiss sisaldada ka deklaratiivseid võlatunnistusi. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
09.10.2007 otsus nr 3-2-1-87-07. Kohus rikkudes TsMS § 232 ei ole hinnanud sõlmitud kompromissi aspektist, kas hageja väide, et sundtäitmine on seisuga 15.05.2006 lubamatu nõude tasaarvestuse tõttu, on ikka tõendatud. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Arusaamatu ja põhjendamatu on kohtu järeldus, et kostja pidanuks esitama avalduse täitemenetluse lõpetamiseks. TMS § 48 näeb ette ka muud täitemenetluse lõpetamise alused. Sama paragrahvi lg l p 2 kohaselt saanuks hageja taotleda ka täitemenetluse lõpetamist. Hagejal lasus õiguskaitsevahendi valiku risk. Hageja ei toiminud hagiavalduse esitamisel täitemenetluse lubamatuks tunnistamisel heas usus. Hageja on ise hiljem nõude vabatahtlikult täitmiseks esitanud 04.12.2006 tasaarvestusavalduse ja sõlminud 21.03.2007 kompromissi. Kostja ei nõustu kohtu seisukohaga, et ebaõiglane oleks jätta põhjendamatult alustatud täitemenetluse kulud hageja kanda. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et hageja on alates 23.07.2003 kõrvale hoidnud hüpoteegiga tagatud kohustuse täitmisest. Kohus on väljunud esitatud täitmisõigussuhte kujundamise hagi raamest ja hagi piire ületades on asunud lahendama täitemenetluse täitekulude kandmisega seonduvat, millega on rikkunud TsMS § 439. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja seisukohaga, et kohus peaks jätma hagi läbi vaatamata. Kohtuotsus ei ole loogiline. Kohtuotsusest ei nähtu, millist seadust on kohus kohaldanud järelduse tegemisel, et kostja esitas 05.04.2006 põhjendamatult avalduse täitemenetluse algatamiseks hüpoteegi seadmise lepingu alusel. Kohus ei ole hinnanud kõiki esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kui leidis, et põhjendamatu on jätta täitekulud hageja kanda. Kohtu viide heausksusele ei ole kohane. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud seisukohale, et hea usu põhimõte ja selle võimalik rikkumine kuulub kohtu poolt rakendamisele alles peale seda, kui on ilmne, et muud võimalused õiglase lahenduseni jõudmiseks on ammendatud. Hea usu põhimõte jääb õiguse kohaldamise teiste viiside suhtes alati subsidiaarseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks, palub jätta kaebuse rahuldamata, kohtuotsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ekslikud on kaebuse väiteid, et hageja on kõrvale hoidnud hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmisest. Asjaolu, et hageja on hüpoteegi sundtäitmist vaidlustanud, ei saa tõlgendada hageja kõrvalehoidmiseks. Kohtuotsuses on antud hinnang väitele, et sundtäitmine on lubamatu hagi esitamise seisuga seetõttu, et menetlemisel oli teine tsiviilvaidlus sama täitedokumendi suhtes täitemenetluse lubatavuse küsimuses. Kuivõrd kohus nõustus hageja vastava seisukohaga ja pidas seetõttu täitemenetlust lubamatuks, siis puudus kohtul alus hinnata hagiavalduses täiendavalt esitatud väidet täitemenetluse mittelubatavusest tasaarvestuse tõttu. Tegemist oli sisuliselt alternatiivse õigusliku positsiooniga ning kohaldades analoogia korras TsMS § 448 lg 8 viimases lauses sätestatut, on põhjendatud kohtu poolt selle positsiooniga nõustumisel teise alternatiivse seisukoha kohta hinnangu andmata jätmine. Kostja pole järginud hea usu põhimõtet esitades täitemenetluse algatamise avalduse ajal, kui sama täitedokumendi üle toimus osapoolte vahel kohtuvaidlus. Asjaolu, et hageja ja kostja sõlmisid teises tsiviilasjas kompromissi, ei tähenda, et vaidlusalune täitemenetlus oleks lubatav. Kostja vastupidine käitumine oli pahatahtlik ning hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks esitama täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi. Juhul kui hageja ei oleks vastavat hagi esitanud, oleks täitemenetlus läbi viidud vaatamata asjaolule, et tsiviilasjas nr 2-03-463 toimus vaidlus täitemenetluse lubatavuse üle ning hageja õigused oleksid pöördumatult kahjustunud.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. 29.08.2003 esitas kostja hageja vastu Harju Maakohtule hagi hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmisele pööramiseks (tsiviilasi nr 2-03-463), sest kohtutäitur oli eelnevalt keeldunud täitemenetlust alustamast. Kohtumenetluse lõppu ootamata esitas kostja kohtutäiturile 05.04.2006 uue avalduse täitemenetluse alustamiseks, mille alusel kohtutäitur täitemenetlust ka alustas (täiteasi nr 022/2006/2103). 15.05.2006 esitas hageja käesoleva hagi kohtule, mille lahendamise käigus tuvastas maakohus õigesti, et viidatud sundtäitmine on lubamatu. Maakohus ei kohaldanud materiaalõiguse normi ebaõigesti, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Kohtul ei olnud alust järelduseks, et hagi esitamise ajal oli sundtäitmine lubatav. Vaidlus täitedokumendi täidetavuse üle (materiaalõigusliku nõude olemasolu üle) ei olnud kohtumenetluses selleks ajaks veel lõppenud. Asjaolu, et ringkonnakohus oli väljendanud tsiviilasjas nr 2-03-463 seisukohta, et kahju hüvitamise nõude tasaarvestamine on ebaseaduslik, ei kinnita apellandi väiteid. Vaidlus selle üle, kas pooltevaheline võlasuhe oli tasaarvestusega lõppenud või mitte (VÕS § 186), ei olnud selleks ajaks kohtulahendini jõudnud. Ka see, et täitmise aluseks oleva nõude üle peetav kohtuvaidlus lõppes hiljem kompromissiga, ei võimalda teha järeldust, et selle ajani ei saanud sundtäitmine olla lubamatu. Kuigi kompromissi sõlmimine eeldas antud juhul vastastikuste nõuete tunnustamist, ei tähenda, et nõude tunnustamist saaks vaadelda lahus tasaarvestusest. Tasaarvestuse käigus vastaspoole nõude tunnustamine ei ole hinnatav apellandi soovitud viisil. Vaidlus tasaarvestuse võimalikuse üle ning menetluse lõpetamine kompromissiga, ei kinnita vaidlusaluse sundtäitmise põhjendatust. Asjaolu, et vaidlus nõude üle lõppes kompromissiga, ei võimalda väita, et selle sõlmimiseni oli lubatav...........
Kohus on nõustunud hageja väitega, et käesolevas olukorras on põhjendamatu jätta täitekulud hageja kanda ning tulenevalt TMS § 221 lg-st 4 on hagejal oma õiguste kaitseks vajalik kohtuotsus, millega on tunnistatud täitemenetlus lubamatuks. Kostja esitas täitemenetluse algatamise avalduse ajal, mil toimus kohtuvaidlus täitemenetluse lubatavuse osas. Kohtuotsuses on põhjendatult leitud, et kostja poolt heauskselt käitumise korral oleks olnud võimalik täitekulusid vältida. Kostja on oma tegevusega algatanud tarbetu täitemenetluse ning on ebaõiglane vastava täitemenetluse kulud jätta hageja kanda. Tsiviilasja nr 2-03-463 lahendamine kompromissina, ei ole vaadeldav hageja poolt nõude täitmisena vaidlusaluses täitemenetluses. Juhul kui sissenõudja pidas vajalikuks järgneva täitemenetluse algatamise olukorras, kus oli sama täitedokumendiga seonduv vaidlus kohtumenetluses, siis ka sissenõudja peab kandma vastava tegevusega kaasnevad kulud. Kohtuotsuses on leitud, et kuna täitemenetlus ei ole lõpetatud, siis tuleb esitatud hagi rahuldada. Samuti on kohtuotsuses nõustutud hageja väidetega, et käesoleva vaidluse sisuline lahendamine on vajalik tulenevalt täitemenetluse kulude kandmisega seonduvate küsimuste lahendamiseks lähtuvalt TMS § 221 lg-s 4 sätestatust. Asjaolu, et kohtuotsuses ei ole sõnaselgelt välja toodud, et vastaval põhjusel ei ole võimalik ka hagi läbi vaatamata jätta, ei muuda otsust õigusvastaseks ega mõjuta otsuse sisu. Kohtuotsus on loogiline, seaduslik ja põhjendatud. Samuti on kohus põhjendatult andnud kostja tegevusele hinnangu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Seaduses ei ole sõnaselget regulatsiooni olukorra suhtes, kus ühe täitedokumendi alusel esitatakse korduvaid täitmisavaldusi ning olukorras, kus vastava täitedokumendi alusel on menetlemisel kohtuvaidlus. Vastavas olukorras on igati kohane ja põhjendatud anda sissenõudja tegevusele hinnang ka hea usu põhimõtetest lähtuvalt.
Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Nimetatud sätte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.
Ü. Jänes
M. Klaar
T. Kollom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.