Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Selleks, et tegemist oleks töösuhtega, peavad olema täidetud järgmised tingimused : a.) töötaja kohustub tegema lepingus kokkulepitud tööd – käesoleval juhul oli töö sisuks alaealise kasvatamine hageja elukohas; b.) töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile – lepingu p-s 1.3 oli määratud hageja töö ulatus, eesmärgid ja iseloom ning millistest dokumentidest peab hageja juhinduma tööd tehes ning ülalpidamisrahade kasutamisel; c.) tööandja maksab töötajale tehtud töö eest palka - lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et palk on 9000 krooni kuus + lisatasu ehk konfidentsiaalsustasu 600 krooni. Kostja märkis ülekannetel, et tegemist on töötasuga. Lisatasu saab maksta ainult töölepingust tuleneva õigussuhte puhul; d.) töötingimused määratakse kindlaks töölepingus – ebaseaduslik on lepingu p 3, mille kohaselt pole hagejal õigust puhkusele ja p 6, et kostjal on võimalik igal ajal leping lõpetada. Hageja leiab, et töösuhte olemasolust poolte vahel annab kinnitust ka see, et töötajatele kes alaealiste kasvatamisega tegelesid, viidi läbi ka regulaarseid täienduskoolitusi, mis on iseloomulik just töösuhtele. Kuna hageja leiab, et tegemist on tööõigusliku suhtega poolte vahel, on ta seisukohal, et kostja on lõpetanud temaga töölepingu ebaseaduslikult. TLS § 86 sätestab alused millal tööandja võib lõpetada määramata ajaks sõlmitud töölepingu. Kostja pole lepingu lõpetamise teates esitanud ühtegi töölepingu lõpetamise alust ega kinni pidanud lepingu lõpetamise korrast ega ette teatanud töölepingu lõpetamisest vastavalt TLS § 87 sätestatule. Lisaks töölepingu ebaseaduslikule lõpetamisele on kostja jätnud hagejale maksmata töölepinguseadust rikkudes ka puhkusetasu. Kuna pooled leppisid lepingus kokku, et hageja tegutseb vabakutselise pedagoogi staatuses, siis puhkuseseaduse § 9 lg 2 p 4 järgi on hagejal õigus saada puhkust aastas 56 kalendripäeva. Seega on hagejal jäänud saamata puhkus nelja aasta eest. Hageja palub välja mõista hüvitis saamata jäänud puhkuse eest 74 144 krooni. Samuti pole kostja tasustanud töötamist puhkepäevadel, rahvus- ja riigipühadel, millest tulenevalt on hagejal saamata jäänud töötasu 2004.a 70 090 krooni, 2005.a 70 205 krooni ja 2006.a 35 740 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista 164 497 krooni töötamise eest puhkepäevadel ja 11 938 krooni töötamise eest riigi- ja rahvuspühadel. TLS § 117 lg 1 kohaselt on töötajal õigus nõuda töölepingu ebaseadusliku lõpetamise korral enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmist palka. Hageja loobub tööle ennistamisest ja palub välja mõista 6 kuu keskmise palga 57 600.- krooni. Kostja vastuväited

b.) hagejal ei olnud kindlaks määratud tööpäeva algust ja lõppu, puudus tööajanorm, ja töö tegemise koht; c.) hageja pidi esitama kostjale aruandeid vaid korra kuus; d.) kostja ei maksnud hagejale palka, vaid tasu teenuse osutamise eest. Kostja ei ole märkinud hagejale tehtud ülekannete selgitusse sõna „palk” vaid „töötasu” See oli tasu osutatud teenuste eest VÕS § 628 lg 1 alusel; e.) ka lisatasu maksmine ei tähenda seda, et tegemist oli töölepinguga. VÕS § 625 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel hoidma saladuses talle seoses käsundiga teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad pooled leppida kokku selle eest täiendava tasu. Kostja on seisukohal, et poolte vahel 27.10.2001 ja 01.12.2004 (analoogiline leping, mis on sõlmitud poolte vahel hooldatava D. D.i juhendamiseks ja kasvatamiseks) sõlmitud lepingud on käsunduslepingud ja kostjal ei teki töösuhtest tulenevaid tööandja kohustusi. Hagejal ei ole õigust 56 päevasele põhipuhkusele PuhkS § 9 lg 2 p 4 alusel. Kostja esitas alternatiivse vastuväite ja palus kohaldada tööõigussuhte tuvastamise nõude osas aegumist. Hagi aegumine algas 12.03.2006, sest 11.03.2006 on hageja allkirjastatud kirja, kus ta on viidanud, et pooltevaheline õigussuhte iseloom on töölepinguline. Seega oli hageja alates sellest ajast teadlik, et pooltevaheline suhe on tema väidetel töölepinguline. ITLS § 6 lg 1 järgi on hagi aegumise tähtaeg töösuhtest tulenevate õiguste tuvastamiseks 4 kuud. Hageja seisukoht kohaldatava seaduse osas ja kostja taotluse osas kohaldada aegumist

poolt allkirjastamata noorteabi individuaal-kogemuspedagoogilise töö läbiviija enesekohustuse avalduse vormi koopia, ega ka kasvataja-juhendaja ametijuhendi koopia ei tõenda, et hageja oleks allunud kostja juhtimisele ja kontrollile. Lepingu lisaks olevad dokumendid on informatiivsed ja mõeldud noorteabi meetmete projekti läbiviijatele. Ka kasvataja-juhendaja ametijuhend on üldsõnaline ning selles on kirja pandud kasvataja-juhendaja kohustused ja keelud. Lepingu kohaselt võttis kasvataja-juhendaja oma perre ja leibkonda elama talle lepingus kokkulepitud nooruki. Laps elas kasvataja perekonnas ja leibkonnas ning kasvataja oli vaba ilma kostja juhtimise ja kontrollimiseta otsustama kuidas ta lapse hooldamise ja kasvatamisega tegeleb. Tunnistaja E. M.i ütlustel võeti lepingus kokkulepitud lapsed kasvataja perre elama nagu oma lapsed ja neid kasvatasid ning nendega tegelesid peres ka teised perekonnaliikmed, töö kestis ööpäevaringselt. Kohus luges tõendatuks, et hagejal ei olnud detailselt kindlaks määratud tema tööülesandeid ning, et ta ei allunud lepingus kokkulepitud ülesandeid täites kostja juhtimisele ega kontrollile, vaid ta oli vaba tegutsema teatud eesmärgi nimel, s.o kasvatama ja juhendama tema perre hooldamiseks antud noorukit. Samuti on tõendatud, et hagejal ei olnud kindlaks määratud tööaja algust ega lõppu, vaid ta täitis kokkulepitud ülesandeid kodus ööpäevaringselt. Ka hageja kohustus esitada üks kord kuus kostjale aruandeid lapse arengu kohta, mis seejärel ära tõlgiti ja Saksamaale saadeti, ei muuda lepingut töölepinguks, vaid kinnitab, et hageja oli vaba otsustama milliste vahenditega ta lepingus kokkulepitud eesmärki saavutada püüab. Seega oli hagejale antud iseseisvus otsustada, kuidas ta kostjalt saadud juhiseid järgides ning oma tegevusest aru andes lepingus kokkulepitud kohustusi täidab ja see tõendab, et poolte vahel oli käsundussuhe. VÕS § 620 lg 2 kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga. VÕS § 621 lg 1 tulenevalt on käsundisaaja kohustatud järgima käsundiandja juhiseid ning andma aru käsundi täitmise käigust. VÕS § 624 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et kostja maksab hagejale hooldatava juhendamise ja hooldamise eest tasu 9000 krooni kuus ning lisatasu ehk konfidentsiaalsustasu 600 krooni kuus. Hageja on seisukohal, et tööandja poolt makstud tasu on palk ja lisatasu, sest kostja märkis palgaülekannetes, et tegemist on töötasuga. Kostja seevastu leiab, et ta ei maksnud hagejale palka, vaid tasu teenuse osutamise eest. Kohus leiab, et kostja poolt hagejale üle kantud raha, mille selgitusse on märgitud „töötasu”, ei tähenda veel vaieldamatult seda, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Tasu tuleb maksta ka käsundiandjal käsundisaajale. Tasu maksmise kohustuse käsundi täitmise eest käsundiandjalt käsundisaajale sätestab VÕS § 619. VÕS § 628 lg 1 sätestab, et kui käsundiandjale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Nii kostja käesoleval juhul toimiski. Ka lisatasu maksmine ei tähenda seda, et tegemist oli töölepinguga. VÕS § 625 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel hoidma saladuses talle seoses käsundiga teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest võivad pooled leppida kokku selle eest täiendava tasu. Pooled olid lisatasu maksmises käesoleval juhul kokku leppinud. Maakohus leidis, et hageja poolt esitatud ajalehes „Valgamaalane” avaldatud töökuulutus 8.12.2001 ja kostja poolt veebilehel www.karjerist.ee avaldatud töökuulutus ning Advokaadibüroo Valge ja Uiga poolt koostatud õiguslik hinnang ei ole asjakohased ja tuleb TsMS § 238 lg 1 ja lg 5 kohaselt arvestamata. Hageja väide, nagu oleks täienduskoolituste läbiviimine omane vaid töösuhetele, on meelevaldne. Asjaolu, et hageja käis koos hooldatavaga lepingu täitmise ajal kahel korral Saksamaal, ei tähenda,

et tegemist oli töölähetusega ning seetõttu oli pooltevaheline leping tööleping. Kõige eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kuigi poolte vahel 27.10.2001 sõlmitud vaidlusalusel lepingul, mis on pealkirjastatud töö(ette)võtulepingutena, on töösuhtele iseloomulikke tunnuseid, on ilmne lepingu tingimuste hindamisel ja pooltevaheliste suhete analüüsil, et pooled sõlmisid käsunduslepingu, mitte töölepingu nagu leidis hageja. Võrreldes töösuhet käsundussuhtega on käsundisaajal suurem iseseisvus käsundi täitmisel kui töötajal töölepingu alusel töö tegemisel. Erinevalt töölepingust ei ole vaidlusaluses lepingus kostja hagejale detailselt ette kirjutatud, kuidas ta oma tööd tegema peab. Samuti leidis kohtuistungil uuritud tõenditega tõendamist, et pooltevahelistes suhetes puudus kostjapoolne otsene juhtimine ja kontroll ning, et eeldati hageja iseseisvust käsundi täitmisel. Kostja roll seisnes esmajoones hagejale juhiste andmises ja hooldatava arengu jälgimises. Hageja tööaeg, tööpäeva algus ja lõpp ei olnud pooltevahelise lepinguga määratletud. Hooldatav oli majutatud hageja kodusesse majapidamisse, kuid see ei olnud lepingus kokkulepitud hageja töö tegemise kohana, vaid hageja oli lepingu järgi vaba määramaks oma tegevuse ajalisi piire ja asukohta. Ka ei olnud hageja kohtule esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt allutatud kostja töösisekorrale ning lülitatud puhkuste- ja tööajakavasse. Tasu saamiseks oli hagejal õigus ka käsunduslepingu alusel, sest pooled olid lepingus niimoodi kokku leppinud. Kuivõrd poolte vahel ei olnud töösuhet, ei kuulu rahuldamisele hageja nõuded puhkepäevadel, riigija rahvuspühadel töötamise eest saamatajäänud tasu, puhkusehüvitise, töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ning sellega seoses hüvitise nõuded. Samal põhjusel ei analüüsi kohus kostja vastuväiteid hagi osalise aegumise osas. Apellatsioonkaebus

Tööõigussuhtele on iseloomulik töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega on töölepingu alusel tehtav töö tööandjast sõltuv töö, mida tehakse tema juhtimise ja kontrolli all. Selleks võib tööandja kehtestada töösisekorraeeskirjad, ametijuhendid jm töö tegemise korda reguleerivad dokumendid. Pooled on lepingu p-s 1 kokku leppinud selliselt, et hageja võtab kostjalt üle kasvatatava juhendamise ja kasvatamise, majutades kasvatatavat ja lülitades kasvatatava oma leibkonda. Lisaks leppisid pooled kokku, et täpsem tegevuse ulatus, eesmärgid ja iseloom määratakse kindlaks Saksamaa Liitvabariigi Laste- ja noorteabi seaduse alusel kasvatatava elukohajärgse Noorsooameti abiplaaniga, ametijuhendiga, keelatud töövõtete loeteluga, töö kirjeldusega ja kokkuleppega töö kvaliteedi tagamise kohta. Pooled leppisid kokku, et kõik nimetatud dokumendid on lepingu lahutamatuks lisaks. Seega leppisid pooled kokku, et õiguste ja kohustuste realiseerimisel juhindutakse kõikidest loetletud dokumentidest. Ekslik on kohtu seisukoht, et hageja ametijuhendi, kohustuste ja keeldude ning Noorsooameti abiplaani puhul on tegemist informatiivsete dokumentidega ja on poolte poolt allkirjastamata. Samuti ei saa hageja nõustuda kohtu järeldusega, et Noorsooameti abiplaan on mõeldud ainult noorteabi meetmete projekti läbiviijale. Nimetatud abiplaanis on selgesõnaliselt öeldud, et noorteabi meetmete läbiviija ehk kostja peab järgima raamtingimusi, s.h õigusi ja kohustusi, mis on kehtestatud hooldajatele. Riigikohus on leidnud 13.12.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-129-06 (p 14), et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea VÕS § 13 lg 2 järgi seda vormi lepingu muutmisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud, et lepingu muudatused ja lepingu lisad peavad olema vormistatud kirjalikult ja olema allkirjastatud. Seega ei olnud vajalik lepingu lisade allkirjastamine lepingupoolte poolt. Hagejale jääb arusaamatuks see, et ka kasvataja ametijuhendit ja kasvataja keeldude loetelu pole pooled allkirjastanud, kuid kostja on nende olemasolu aktsepteerinud ilma allkirjastamiseta. Kui vaadata kõiki dokumente, mis reguleerisid hageja poolt töö tegemist kogumina, siis andisid need detailsed juhised selleks, kuidas hageja peab tööd tegema. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kõik dokumendid andsid hagejale ainult üldised juhised lepinguga võetud kohustuste täitmiseks ning hageja oli iseseisev otsustama, kuidas ta lepinguga võetud kohustusi täidab. Käsunduslepingu puhul ei sekku käsundiandja nii intensiivselt käsundisaaja kohustuste täitmisse. Pooled leppisid kokku lepinguga, et hageja oli kohustatud järgima pedagoogilist kontseptsiooni, tagama pedagoogilisele standardile vastava kasvatamis- ja juhendamisteenuse osutamise, juhinduma töö kirjeldusest ja kokkuleppest töö kvaliteedi tagamise kohta ning tagama alaealise pideva järelevalve. Ametijuhendis on loetletud 11 nõuet, millest apellant pidi oma töös lähtuma. Tunnistaja E. M.i ütluste kohaselt oli kontroll tööülesannete täitmise üle põhjalik. Lepingu p 1 kohaselt pidi hageja täitma endale võetud kohustusi pidevalt ja isiklikult. Selleks, et tagada alaealise pidev järelevalve, keelati hagejal ja ka teistel kasvatajatel töötada teise tööandja juures. Ka tunnistaja E. M. kinnitas, et kasvatajad ei tohtinud töötada mujal. Käsunduslepingu puhul ei keela keegi töötada töölepingu alusel ja osutada samal ajal teenust mõne võlaõigusliku lepingu alusel. Ei saa nõustuda kohtuga, et kõik perekonnaliikmed võisid tegeleda alaealise kasvatamisega. Esiteks nõuti lepingu kohaselt (p 1) kasvatajalt pedagoogi kvalifikatsiooni ning teiseks tuli lepinguga võetud kohustused täita isiklikult. Kui teistel perekonnaliikmetel ei olnud pedagoogi kvalifikatsiooni, siis välistas leping nende osalemise alaealise kasvatamisel ja juhendamisel. Hageja täitis oma tööülesanded vastustaja vahenditega. Kostja andis hageja kasutusse arvuti, viis läbi täiendkoolitusi, hankis alaealisele kõik õppevahendid, sportimisvahendid ning varustas töötajat muu vajaliku inventaridega. Kostja maksis hagejale renti, s.t hüvitas töökohaga seotud kulutused. Nagu töösuhtele on omane, tagastas hageja peale lepingu lõpetamist kostjale kõik töövahendid. Kostja avaldas enne hagejaga lepingu sõlmimist ning ka hiljem mitmeid töökuulutusi, kus soovis võtta tööle kasvatajat täistööajaga. Tähtsust ei oma, kas kuulutus on avaldatud enne või pärast

lepingu sõlmimist. Kuna TLS § 10 lg 1 ei luba kohelda sarnast tööd tegevaid töötajaid erinevalt, siis ei saaks kostja sõlmida osade töötajatega töölepinguid ja osadega käsunduslepinguid. Lisaks erinevatele kuulutustele, on kostja saatnud mitmetele kohalikele omavalitsustele informatsioone firma tegevuse kohta. Näiteks saatis kostja 02.07.2003 kirja Salme Vallavalitsusele, milles räägib firma töötajatest ja nende täiendkoolitustest. Abiplaani raamtingimuste p B 3.0.8 kohaselt on kõikide juhendajate-hooldajate asendamine seoses puhkuse või haigusega kindlustatud. Järelikult eeldas ka projekti rahastaja, et hooldajatega sõlmitakse töölepingud, sest siis on tagatud hooldajatele puhkuse andmine. Lisaks leppisid pooled ka ise lepingu p-s 1 kokku, et Noorsooameti abiplaan on lepingu lahutamatuks lisaks. Kohus pole andnud mingit hinnangut, miks ei ole kostja täitnud projekti rahastaja nõuet tagada hooldajatele puhkus. Kostja on sõlminud tähtajalise töölepingu S. K.i nõustamiseks. Kui isiku nõustamist on kostja pidanud töölepingu alusel tehtavaks tööks, siis ei tohiks tekkida mingit kahtlust selles, et ka kasvatamist tuleb pidada selliseks tööks, mida tuleb teha töölepingu alusel. Hageja arvates esinevad vaidlusaluses õigussuhtes tööõigussuhtele iseloomulikud tunnused. Lisaks on kostja mitmetes dokumentides ka ise rääkinud poolte vahel sõlmitud lepingust kui töölepingust. Käsunduslepingule ei ole omane käsundisaajale ametinimetuse andmine, ametijuhendi kehtestamine, käsundisaajale töövahendite andmine, käsundisaaja käsitlemine firma töötajana, käsundisaaja täistööajaga tööle võtmine, nii intensiivne sekkumine töö tegemisse, kasumi jäämine tellijale, töövahendite tagastamine käsundiandjale peale lepingu lõppemist jms. Hageja jääb selles osas hagiavalduses ja hagi täpsustuses esitatud põhjenduste juurde. Kirjalik vastus apellatsioonkaebusele

õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Töövõtulepinguks ei pea sõlmitud lepingut oma olemuselt kumbki pool ja neil on õigus. Kohtu poolt antud hinnang, et tegemist on olemuselt käsundisuhtega, on õige, sest lepinguvabaduse põhimõtteid arvestades ei olnud sellise lepingu sõlmimine 27.10.2001 keelatud ega vastuolus seadusega. Pooltevahelise õigussuhte olemuse üle otsustamisel on kohus õigesti analüüsinud tööõigussuhte olemust ning andnud hinnangu lepinguga kokkulepitud käsundi sisule ning võtnud seisukoha hageja alluvussuhte ning tegevuse ajaliste piirangute kohta. Kuigi nii töölepingul kui ka käsunduslepingul on sarnaseid tunnuseid, on nende suurimaks erinevuseks kohus õigesti pidanud teenust osutava isiku alluvuse määra, s.t et hageja oli oma tegevuse korraldamisel vabam otsustamaks, kuidas ta teenust täpselt osutab ja tema sõltuvusaste kostjast ehk käsundiandjast oli väiksem võrreldes töölepinguga. Kohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja pereliikmed võisid tegeleda kasvatatavaga. Lepingus ei ole sätestatud lepingu täielikult isiklikku täitmist ning tulenevalt lepingu olemusest ei oleks see olnudki mõeldav. Ka keeld teise tööandja juures töötamise kohta ei vasta tegelikkusele. Apellant väidab ekslikult, et nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistaja E. M.i ütlustega. Tunnistaja ütlustest ei ilmne, et apellandil keelati töötamine teiste isikute juures (t. lk 162). Kostja ja kolmandate isikute vahelised suhted ei oma tähendust vaidlusaluse õigussuhte määratlemisel. Samuti ei tõenda töösuhte olemasolu avaldatud kuulutused, sest need on pärit ajast pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist 2001. aastal ja ei ole lepingu osadeks. S. K.i kasvatamiseks sõlmitud leping oli tähtajaline ning ei vajanud eraldi ülesütlemist ega lõpetamist. Väär on apellandi väide, et poolte vahel kestis üks töölepinguline suhe alates 27.10.2001 kuni 30.06.2006. Nõustuda tuleb kostjaga, et alates 01.07.2002 on pooltevaheliste suhete hindamisel kohaldatavad VÕS sätted. Kuna VÕS § 624 lg 1 kohaselt on käsundisaajal kohustus anda informatsiooni käsundi täitmise kohta, siis on apellant ekslikult väitnud, et tegemist oli töötamisega tööandja juhtimise ja kontrolli all. Kuna apellant oli seotud alaealise kasvatamisega väljaspool alaealise kodumaad Saksamaal, siis on ilmne, et vastustaja soovis olla informeeritud kasvatatava tegevusest ja arengust. Kontrolli eesmärk oli alaealise arengu ja kasvatuse jälgimine. Kontroll ei olnud suunatud hageja tegevusele lepingu täitmisel. Hageja on ise 24.01.2008 istungil selgitanud, et tal tuli esitada aruanne lapse arengust, mis tõlgiti ja saadeti Saksamaale ning et koordinaatorid andsid soovitusi ja vestlused käsitlesid lapse arengut. VÕS § 622 kohaselt eeldatakse, et käsundisaaja peab täitma käsundi isiklikult, kuid käsundisaaja võib käsundi täitmisel kasutada kolmanda isiku abi. Tulenevalt lepingu iseloomust tähendas pidev järelevalve järelvalvet kasvatavava üle, mitte viibimist nooruki kõrval. Samuti pidi hageja korraldama hoolitsuse alaealise üle ajal, kui ta ise viibis eemal, näiteks Saksamaal olles. Hageja seletusel tegelesid kasvatusalusega siis tema tütar ja mees (t. lk 158). Hageja oli vaba igapäevaste otsuste tegemisel nooruki kasvatamisel ja juhendamisel. Kostja ei andnud töökäske konkreetsete kasvatuslike meetmete rakendamiseks ning ei määranud, mis ajal ja millises mahus pidi hageja noorukiga tegelema. Hageja valis ise meetodid, kuidas noorukiga suhelda, kuidas tema käitumist kasvatuslikult mõjutada. Lepingu olemust ja kasvatusmeetmete iseloomu arvestades ei oleks olnud ka võimalik kasvatusaluse suhtlemine üksnes hagejaga. Hageja võttis istungil omaks asjaolu, et kasvatatava kasvatamine toimus nagu oma lapse kasvatamine ning et ka tema abikaasa tegeles kasvatatavaga (t.lk 158). VÕS § 621 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Lepingus määrati kindlaks, et hageja tegevuse täpsem ulatus ja iseloom tulenevad kasvatatava kasvatus- ja juhendamistöö vajadusest, mis määratakse kindlaks Noorsooameti abiplaaniga, enesekohustuse avalduse ja ametijuhendiga. Lepingu lisaks olevad dokumendid olid informatiivsed ja mõeldud noorteabi meetmete projekti läbiviijatele. Väär on hageja väide, et poolte poolt

allkirjastamata dokumendid, ametijuhend ja abiplaanis määratletu muutsid pooltevahelise lepingu töölepinguks ning allutasid hageja kostja juhtimisele ja kontrollile. Ametijuhend oli väga üldine ja selles sisalduvaid juhiseid on võimalik anda ka käsunduslepingu raames. Abiplaanis märgitust, et kaastöötajad kuuluvad tsüklilise töögrupivälise juhendava ülevaatuse alla (t. lk 31) ei saa välja lugeda, et hageja kuulus kostja järelevalve alla ja et toimus hageja kontroll, vaid et kostjal oli kohustus garanteerida hageja nõustamine lapsega tekkivate probleemide lahendamisel. Lepingu p 1 kohaselt kohustus hageja võtma üle kostjalt kasvatatava juhendamise ja kasvatamise, majutama kasvatatava oma majapidamisse ning tagama kasvatatava pideva järelevalve ning kasvatamis- ja juhendamisteenuse osutamise. Kuna tegemist oli pideva teenuse osutamisega ja hageja tööaja režiim ei olnud kostja poolt määratud, siis ei olnud mõeldav piiritleda teenuse osutamist 7-tunnise tööpäevaga, välistades puhkepäevad, riigi- ja rahvuspühad. Tulenevalt lepingust ja teenuse iseloomust hõlmas kokkulepitud tasu pidevat teenuse osutamist. Hageja ei teinud tööd kostja vahenditega ning vahendite andmine ei ole ainuomane töölepingulisele suhtele. Kõik vahendid (arvuti, spordivahendid jm) olid mõeldud kasutamiseks noorukile, mitte kasvatajale. Arvuti oli noorukitele vajalik õppetööks, õppevahendid saadeti Saksamaalt. Ükski eelnimetatud asjaolu, kaasa arvatud hagejale tasu maksmine, ei kinnita pooltevahelise töösuhte olemasolu ega ole ainuomased töösuhtele. VÕS § 619 sätestab käsundiandja kohustuse maksta tasu, kui selles on kokku lepitud. Et hageja käis kasvatatavaga kaasas Saksamaal seoses kasvatatava eksamite ja koju naasmisega, siis ei ole see ainuomane tööõiguslikule suhtele. Välismaal käimine oli üks käsundi täitmise osa, reisikulude hüvitamine on võimalik ka käsunduslepingu piires VÕS § 628 lg 2 alusel seoses käsundi täitmisega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel puudus töösuhe, mistõttu TLS §-s 117 ettenähtud hüvitise väljamõistmiseks puudus alus. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.

U.Loonurm

A.Tänav

I.Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.