Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Avalduse kohaselt töötas Vladimir Gurov alates 01.06.2007 OÜ-s Cosumelt töölepingu alusel tootmisjuhi kohal. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks, katseajaga neli kuud. Katseaja viimaseks päevaks oli 30.09.2007, kogu katseaja vältel tööandjal mingisuguseid pretensioone töötaja suhtes ei olnud. 04.12.2007 teatas tööandja esindaja Harry Pilviste suuliselt, et edaspidi hagejat ei vajata, ning esitles uut tööleasuvat isikut. 10.12.2007 tööandja esindaja teatas, et lõpetab töölepingu seoses hageja ametikohale mittevastavusega, kuid ei esitanud mingisuguseid selgitusi, milles seisneb hageja mittevastavus ametikohale. Samal päeval esitati allkirjastamiseks töölepingu lisa nr 1 töölepingu lõpetamise kohta TLS § 86 p 4 ja TLS § 101 p 1 lg 2 alusel. Töölepingu lisas 1 märgitud ühekuulise hüvitise maksis tööandja osaliselt. Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas Vladimir Gurovi avalduse 11.02.2008 otsusega töövaidlusasjas nr 9.01-02/2619/07, millega tunnistas ebaseaduslikuks Vladimir Gurovi töölepingu lõpetamise OÜ-ga Cosumelt TLS § 86 p 4 alusel, luges töölepingu lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel 07.12.2007 ning mõistis välja OÜ-lt Cosumelt Vladimir Gurovi kasuks TLS § 117 lg 2 alusel hüvitusena kolme kuu keskmise palga summas 45 000 krooni. OÜ Cosumelt ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja pöördus nimetatud otsuse vaidlustamiseks Harju Maakohtusse, kus Vladimir Gurovi avaldus vaadati individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg-test 4 ja 5 tulenevalt läbi hagina. Kostja vastuväited hagile Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Vastuväidete kohaselt lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 4 ja TLS § 101 p 1 lg 2 alusel, kuna töötaja ei vastanud oma ametikohale ebapiisava eesti keele oskuse tõttu. Vladimir Gurov ei räägi eesti keelt isegi algtasemel, seetõttu ei pidanud tööandja vajalikuks ja mõistlikuks hakata töötajalt nõudma enne töölepingu lõpetamist riigikeele oskuse tõendit. Töölepingu seadusest ei tulene, et enne töölepingu lõpetamist on tööandja kohustatud töötaja eesti keele kursustele saatma ja seejärel alles tekib tal õigus hinnata TLS § 101 lg 3 kohaselt, kas töötaja täidab tööülesandeid nõutaval tasemel ja viisil. Tööandja jaoks on ebamõistlikult koormav koolitada töötajat väga pika aja jooksul, samal ajal kui tööülesanded jäävad täitmata või on täidetud puudulikult. Tööandja tugines 03.12.2007 tööandja tegevjuhi ettekandele ning seejärel lõpetas töölepingu. Tööandjal oli kohustus lõpetada tööleping, kuna keeleseaduse § 5 lg 4 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 16.05.2001 määrusega nr 164 on kehtestatud vähemalt kesktasemel keeleoskus teenindus- ja müügitöötajatele, kes tegelevad isiku elu ja tervist, ühiskonna turvalisust või keskkonda ohustada võivate kaupade müügi või käitlemisega ja selles valdkonnas klientide nõustamisega. V. Gurovi kui tootmisjuhi ametijuhendi järgi oli tema tööülesanneteks metallkonstruktsioonide tootmise organiseerimine ja korraldamine ehk käitlemisprotsessi läbiviimine. Tema kohustuseks oli muuhulgas tööohutuse jälgimine tootmistsehhis. Eesti keele oskuse puudumise tõttu ei suutnud hageja tööülesandeid täita. Tööandja leidis ka, et ta ei ole oluliselt rikkunud töösuhte lõpetamisel kehtivaid protseduurireegleid. Kostja võttis omaks, et ta ei teatanud töölepingu lõpetamisest hagejale ette TLS § 87 lg 1 p-s 4 nõutud tähtaja (üks kuu) jooksul, mistõttu on nõus vaidluse kokkuleppelisel lahendamisel maksma hagejale hüvitust keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 26.06.2008 otsusega, millega tunnistas ebaseaduslikuks Vladimir Gurovi töölepingu lõpetamise OÜ-ga Cosumelt TLS § 86 p 4 alusel, luges töölepingu lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel alates 07.12.2007 ning mõistis välja OÜ-lt Cosumelt Vladimir Gurovi kasuks TLS § 117 lg 2 alusel hüvitusena kolme kuu keskmise 2(6)

palga summas 45 000 krooni. Kohus jättis menetluskulud täies ulatuses kostja OÜ Cosumelt kanda. Töölepinguseaduse (TLS) § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja sõlmis 01.06.2007 töölepingu nr 110, asumaks tööle OÜ-s Cosumelt alates 01.06.2007 määramata ajaks tootmisjuhi ametikohale töötasuga 19 165 krooni. Hagejaga lõpetati tööleping tööandja algatusel 07.12.2007 TLS § 86 p 4 ja TLS § 101 p 1 lg 2 alusel. TLS § 86 p 4 kohaselt võib tööandja lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu enne lepingutähtaja möödumist töötaja mittevastavusel oma ametikohale või tehtavale tööle tööoskuse või tervise tõttu. TLS § 101 lg 1 p 2 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 punktis 4 ettenähtud alusel, kui töötaja ei vasta oma tööle või ametikohale ebapiisava keele- või suhtlemisoskuse tõttu. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid rikkudes. Otsuse põhjenduste kohaselt kohus leidis, et tööandja on rikkunud ilmselgelt TLS § 87 lg 1 p 4 ning lg 11, töölepingu lõpetamise teatest ei nähtu mingisugust põhjendust. Asjaolu, et tööandja pidas selleks tegevjuhi Ivar Kaldaru 03.12.2007 ettekannet, ei oma tähtsust, töötajale ei ole seda töölepingu lõpetamise teates edastatud. Samuti puudub igasugune teave, kuidas täideti TLS § 101 lg-s 4 sätestatud nõuet pakkuda töötajale võimalusel teist tööd või kas töötaja on keeldunud pakutud tööst. Kohus asus seisukohale, et kostja viited keeleseadusest tulenevale kohustusele töösuhe lõpetada ei ole asjakohased. Tööandjal oli õigus hinnata töötaja kutseoskuse vastavust täidetavale ametikohale või tehtavale tööle töölepingust ja tootmisjuhi ametijuhendist lähtudes. Töölepingu lõpetamise teatest ei ilmne aga hinnanguid ja põhjendusi, et hageja töö oli just niisuguse iseloomuga, et ta pidi olema suuteline väljendama oma erialaoskusi eesti keeles. Tööandja on kohustatud rajama oma hinnangu konkreetsetele faktidele ja tema tõendamiskoormus ongi tõendada, milles mittevastavus seisneb. Hageja on põhjendatult väitnud, et töölepingu sõlmimisel ei seatud eesti keele oskust tööoskuste vajalikuks tingimuseks ja isegi katseajal mitte, seega oli see talle ootamatu. Kui selline vajadus tekkis aga pärast töölepingu sõlmimist, oleks tööandjal tulnud anda töötajale võimalus TLS § 49 p 51 kohaselt end täiendada ja korraldada omal kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist (TLS § 117 lg 1). Kuivõrd hagejaga töölepingu lõpetamisel 07.12.2007 TLS § 86 p 4 alusel rikuti TLS § 87 lg 1 p-st 4 ja lg-st 11 tulenevat nõuet, tuleb see lugeda oluliseks rikkumiseks ja tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. TLS § 117 lg 2 kohustab tööandjat maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses, kui töötaja loobub tööle ennistamisest. ITLS § 29 lg 2 kohaselt, kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, loetakse töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja omal algatusel lahkunuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Seega tuleb lugeda Vladimir Guroviga tööleping lõppenuks TLS § 79 alusel töötaja algatusel alates 07.12.2007 ning välja mõista hüvitusena kolme kuu keskmine palk summas 45 000 krooni.

3(6)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 26.06.2008 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et OÜ-l Cosumelt puudus õigus hagejaga TLS § 86 p 4 ja TLS § 101 p 1 lg 2 alusel töölepingut lõpetada, siis vähendada kostjalt väljamõistetavat hüvitist hageja kahe kuu keskmise palga ehk 30 000 krooni võrra. Kostja arvates ei ole õiglane maksta töölepingu lõpetamise eest kokku nelja kuu keskmise palga ulatuses hüvitust (ühe kuu keskmise palga ulatuses maksis kostja hüvituse välja koos lõpparvega) töötajale, kes töötas tööandja juures ainult viis kuud (01.06.2007 kuni 07.12.2007). Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning ekslikult leidnud, et TLS § 49 p 51 (tööandja kulul koolituse korraldamine) välistab tööandja õiguse lõpetada töötajaga tööleping TLS § 101 alusel töötaja mittevastavusel oma ametikohale. Antud seadusetõlgendus on apellandi arvates vastuolus töölepingu seaduse mõttega, mille eesmärgiks on kaitsta töötaja ametikohale mittevastavuse ilmnemise korral mõlema töösuhte poole huve. Töötaja huve kaitseb TLS § 101 alusel töölepingu lõpetamise korral lepingu lõpetamisest kirjalikult vähemalt üks kuu etteteatamine ja hüvituse maksmine, kuna tööandja jaoks on ebamõistlikult koormav koolitada töötajat väga pika aja jooksul, kui samal ajal jäävad töötajal töölepinguga ette nähtud tööülesanded kas täies ulatuses täitmata või ta täidab neid puudulikult. Lisaks sellele on tööandja kohustatud võtma tööle uue töötaja, kes täidaks riigikeelt mitteoskava töötaja tööülesandeid. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et TLS § 101 lg-st 3 tulenevalt on tööandjal õigus hinnata töötaja kutseoskuse vastavust ametikohale või tehtavale tööle. Seadusest ei tulene, et tööandja hinnang peaks kajastuma töölepingu lõpetamise teates. Kohtul oli kohustus hinnata tõenditena hageja ametijuhendit ja kostja tegevjuhi 03.12.2007 ettekannet, millest kogumis Vabariigi Valitsuse 16.05.2001 määrusega nr 164 kehtestatud töötajate eesti keele oskuse nõuetega tulenevad põhjendused hageja ebapiisava eesti keele oskuse kohta, mis ei võimaldanud tal tootmisjuhi ametikohal edasi töötada. Vabariigi Valitsuse 16.05.2001 määruse nr 164 § 3 p 2 kohaselt nõutakse vähemalt kesktasemel keeleoskust teenindus- ja müügitöötajatelt, kes tegelevad isiku elu ja tervist, ühiskonna turvalisust või keskkonda ohustada võivate kaupade müügi või käitlemisega ja selles valdkonnas klientide nõustamisega. Sama määruse § 1 lg 2 kohaselt pidi tööandja tagama, et töötajad, kellelt ametialaste kohustuste ja tööülesannete täitmiseks vastavalt õigusaktidele nõutakse eesti keele oskust, valdavad eesti keelt nõutud tasemel ning vastasel juhul nendega töölepingu lõpetama. Arvestades eeltoodut, oli kostjal ka TLS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud alus hagejaga töölepingu lõpetamiseks, kuna hagejal puudus dokument, mille olemasolu on vastavale tööle lubamise kohustuslik eeltingimus. Maakohus ei ole põhjendanud väidet, mille kohaselt kostja viide keeleseadusele on asjakohatu. Kuna esimese astme kohus ei hinnanud nimetatud tõendeid ja rikkus sellega TsMS § 232 lg 1, siis taotleb apellant ametijuhendi ja kostja tegevjuhi 03.12.2007 ettekande uuesti hindamist ringkonnakohtus. Apellant ei nõustu esimese astme kohtu seisukohaga, et OÜ Cosumelt on töölepingu lõpetamisel oluliselt rikkunud selleks kehtestatud protseduurireegleid. Töölepingu lõpetamisest seaduses ettenähtud tähtaja jooksul ette teatamata jätmine ei ole oluline protseduurireeglite rikkumine, kuna seda on võimalik hüvitada rahaliselt (TLS § 87 lg 2), mida kostja on ka teinud. 07.12.2007 töölepingu nr 110 lisas 1 on tööandja põhjendanud töölepingu lõpetamise vajadust viitega töölepingu seaduse vastavatele paragrahvidele. Lisaks selgitas ja põhjendas OÜ Cosumelt juhataja Harry Pilviste 07.12.2007 hagejale suuliselt töölepingu lõpetamise vajadust, mille hageja võttis omaks töövaidluskomisjoni istungil. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava 4(6)

kohtuotsuse muutmata. Hageja palub jätta menetluskulud täielikult OÜ Cosumelt kanda ning palub märkida ringkonnakohtu otsuses, et menetluskulude hulka kuuluvad töövaidluse poolte kulutused õigusabile töövaidluskomisjonis. Hageja jääb vastuses apellatsioonkaebusele varasema seisukoha juurde, et keeleoskuse taseme nõuded ei olnud sätestatud töölepingus, hageja läbis edukalt katseaja ning enne eesti keele oskuse nõude esitamist tööandja ei võimaldanud hagejale koolitust TLS § 49 p 51 tähenduses. Järelikult lõpetati hagejaga tööleping selleks kehtestatud protseduurireeglite olulise rikkumisega. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub seaduslik alus. Maakohus on materiaalõigusnormi kohaldanud õigesti ning ei ole rikkunud menetlusõigusnorme ning otsust on põhjendatud seaduse nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga hagi rahuldamise osas ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele kolleegium märgib alljärgnevat. OÜ Cosumelt lõpetas Vladimir Guroviga töölepingu TLS § 86 p 4 alusel. Vastavalt TLS § 101 lg 1 p-le 2 töötaja mittevastavus tehtavale tööle võib seisneda ka selles, et töötajal on ebapiisav keele- või suhtlemisoskus. Apellandi väide selles, et tööandja hinnata on töötaja kutseoskuse vastavus täidetavale ametikohale või tehtavale tööle, on õige ning ka asjaolu, et V. Gurovi ametikoht eeldab eesti keele tundmist võib olla põhjendatud, kuid toimiku materjalide kohaselt töötaja eesti keele oskus oli teada töölevõtmisel ning ka neljakuulise katseaja kestel tööandja ei leidnud, et töötaja ei tule tööga toime ebapiisava keeleoskuse tõttu. Kui riigikeele tundmine osutus vajalikuks, siis TLS § 49 p 51 järgi on tööandja kohustuseks korraldada oma kulul tööalast koolitust, kui ta ise muudab tööks vajalike kutseoskuste (sealhulgas riigikeele ja võõrkeelte oskuse) nõudeid. Toimikust ei ilmne, et töötajale vastavat koolitust pakuti. Asjaolu, et töötaja näol oli tegemist 1961.aastal sündinud isikuga, kes ei ole eesti keelt ära õppinud, ei tähenda, et tööandja ei pea täitma TLS § 49 p-s 51 sätestatud nõuet. Apellandi poolt viidatud Vabariigi Valitsuse 16.05.2001 määrus nr 164 kehtis enne V.Guroviga 01.06.2007 töölepingu sõlmimist. Seega ei saa töötajale ette heita, et ta ei vasta nimetatud õigusaktis olevatele nõuetele puuduliku eesti keele oskuse tõttu. Apellandi poolt viidatud tegevjuhi 03.12. 2007 ettekandest ilmneb, et suhtlemisprobleemid tekkisid eelkõige seetõttu, et tööle võeti uued töötajad, kes ei valda piisavas ulatuses vene keelt ning seetõttu töökorraldus hakkas muutuma keeruliseks. Sellest ettekandest ilmneb vajadus suunata V. Gurov eesti keele kursustele, mida ei tehtud. Apellant ise tunnistab, et see on ebamõistlik kulutus. Maakohus on põhjendatult leidnud, et töölepingu lõpetamisel rikkus tööandja protseduurireegleid ning põhjendas, milles seisnes protseduurireeglite rikkumine, nimelt töölepingu lõpetamise põhjusest mitteteavitamises. Apellandi väidetel väljamõistetud hüvitis on ebaõiglane ja ebamõistlikult suur, kuivõrd töötaja töötas lühikest aega antud tööandja juures. Kolleegium antud väitega ei nõustu. Väljamõistmisele kuuluva hüvitise suurus ei saa sõltuda tööaja kestusest. 5(6)

TLS § 117 lg 2 järgi, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hüvituse suuruse määramine on kohtu diskretsiooniõigus. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt hüvitise väljamõistmine kolme kuu keskmise palga ulatuses on põhjendatud ja seaduslik. Seega apellatsioonkaebuses toodud väited ei võimalda otsust tühistada. Menetluskulude jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellandi kanda.

Iko Nõmm

Mare Merimaa

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.