MLi (L) hagi Estmilk Production OÜ vastu töötasu ja viivise väljamõistmiseks Pärnu Maakohtu 28.04.2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MLi apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja ML (ik xxxxxxxxxx) Hageja esindaja adv Natalia Suvorova Kostja Estmilk Production OÜ (reg.kood 10935387) Kostja esindaja Evi Tänak-Aruksaar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 28.04.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates vandeadvokaadi vahendusel. Asjaolud ja hageja nõue
1.05.02.2007 esitas ML (hageja) hagiavalduse Estmilk Production OÜ (kostja) vastu saamata jäänud töötasu ja viivise 8042 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 11.08.2006 kostja juurde tööle tootmistöölisena ja tööleping sõlmiti temaga 14.08.2006. Hageja töökohustuseks oli imikute piimapulbri pakkimine väikepakkidesse. 22.09.2006 esitas hageja tööandjale arstitõendi, mille alusel ta soovis enda üleviimist kergemale tööle seoses tervislike põhjustega. Töödejuhataja EBi sõnul polnud hetkel hagejale teist tööd pakkuda ja ta soovitas võtta haigusleht. Töödejuhataja palus hagejal tagastada magnetkaart, mis tagas sissepääsu töökohale. Hageja lahkus töölt ning jäi ootama, millal temaga ühendust võetakse ja kergemat tööd pakutakse, kuid seda ei tehtud. Kostja ei ole hageja töölepingusse muudatusi teinud, kutsunud tööle ega pakkunud kergemat tööd. Hageja tööle minna ei saanud, kuna tal puudus töökohta pääsemiseks magnetkaart. Tööandja on ebaausalt käitunud ja süüdistab töötajat alusetult töökohustuste rikkumises. Hagejale ei võimaldatud tööleasumist.
09.11.2006 esitas hageja avalduse töölt sunnitud puudumise aja eest töötasu ja palgamaksmise viivise saamiseks Tööinspektsiooni Raplamaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni. 19.12.2006 otsusega jäeti hageja avaldus rahuldamata. 05.02.2007 esitas hageja maakohtusse hagiavalduse, milles palus välja mõista kostjalt sunnitud töölt puudumise aja eest saamata jäänud töötasu 6312 krooni ja viivis 1730 krooni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu. 22.09.2006 pöördus hageja vaneminsener LS poole ja soovis töölt vabaks 25.09.2006 seoses laste hooldamisega. Samuti pöördus ta tootmisjuht EBi poole. Kuna töögraafik seda ei võimaldanud, soovitati tal võtta haigusleht seoses laste hooldusega. Seejärel hageja lahkus ja tuli mõne aja pärast tagasi arstitõendiga enda üleviimise kohta kergemale tööle seoses tervise seisundiga. Hagejale lubati kergemat tööd, mispeale ta teatas, et ta tööle rohkem ei tule ning jääb haiguslehele kuni aasta lõpuni ja lahkus töölt. Kostja leiab, et töövõimetusleht põhjusega üleviimine teisele tööle, ei ole töötajale aluseks töölt ära jäämiseks. Hageja ei nõustunud temale tööandja poolt pakutud kergema tööga ning lahkus omavoliliselt alates 22.09.2006 ja puudus põhjuseta töölt. Magnetkaardi andis hageja ära omal algatusel. 08.11.2006 esitas tööandja Raplamaa Tööinspektsioonile taotluse töölepingu lõpetamiseks raseda isikuga. Hageja esitas tööandjale töövõimetuslehed töövabastuse kohta 28.10.-09.11.2006 seoses üleviimisega kergemale tööle ja töövabastuse kohta 10.-23.11.2006 seoses alla 12-aastase lapse põetamisega. Haigekassa andis kostjale korralduse hagejale ajutise töövõimetuse hüvitist töövõimetulehtede nr 00011412 ja nr 00011584 alusel mitte määrata ja välja maksta seoses sellega, et eelnimetatud töövõimetuslehtedel puudub ajutise töövõimetuse perioodidel tööinspektsiooni kooskõlastus hageja teisele tööle üleviimise võimatuse kohta. Tööandja ei ole kohustatud maksma tasu aja eest, mil töötaja keeldub tööle tulemast. Maakohtu otsus
3.Kohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Tõendamist leidis, et hagejale pakuti kergemat tööd ja tal ei palutud ära anda magnetkaarti. Tunnistaja LS ütlustega luges kohus tuvastatuks, et 22.09.2006 tuli hageja tunnistaja juurde ja palus vaba päeva 25.09.2006. Samal päeval läks hageja arsti juurde ja tunnistaja kuulis, et hageja tõi haiguslehe. Tunnistaja EBi, kes oli hageja vahetuks ülemuseks, ütlustega luges kohus tuvastatuks, et hageja soovis vaba päeva, mille andmisest tema keeldus. Samal päeval paari tunni möödumisel tõi hageja arstitõendi enda kergemale tööle üleviimise kohta ja küsis, kas kostjal on talle kergemat tööd pakkuda. Tunnistaja vastas, et ikka on, näiteks kastide tegemine, kleebiste panemine, tembeldamine, koristamine. Hagejale pakuti tavapärase töö asemel tööks kartongkastide ettevalmistamist. Seda hageja teha ei soovinud ja teatas, et ta enam tööle ei tule ja tal on haigusleht kuni dekreetpuhkuseni. Tunnistaja selgitas, et ta ei saanud aru, miks töötaja pani lahkudes tema lauale magnetkaardi. 01.11.2006 tõi hageja sekretärile haiguslehe, mille kohaselt tuli hageja viia kergemale tööle. Seega tunnistaja EBi ütlustega leidis tõendamist, et peale 22.09.2006 lubas hageja mitte tööle tulla kuni dekreetpuhkusele jäämiseni. Peale seda, kui hagejale pakuti kergemat tööd, ta enam tööle ei ilmunud. Tunnistaja ütlustel andis hageja ise ära tehasesse sisenemise magnetkaardi, väites, et ta enam tööle ei tule. Tööaja arvestuse tabelitega loeb kohus tuvastatuks, et hageja alates 22.09.2006 tööle ei ilmunud. Töövõimetuslehega nr 00011412 luges kohus tuvastatuks, et 01.11.2006 väljastati hagejale töövõimetusleht, mille kohaselt ta vabastati töölt seoses üleviimisega teisele tööle 22.09.-20.10.2006. Töövõimetuslehega nr 00011410 luges kohus tuvastatuks, et hageja oli töölt vabastatud alates 21.-27.10.2006 seoses haigestumisega. Töövõimetuslehega nr 00011584 luges kohus tuvastatuks, et hageja on vabastatud töölt seoses üleviimisega teisele tööle alates 28.10.-09.11.2006.
Kohus leiab, et töövõimetuslehed nr-d 00011412, 00011584 põhjusega üleviimine teisele tööle ei olnud hagejale aluseks töölt ära jäämiseks. 22.09.2006 pakuti hagejale kergemat tööd, kuid ta keeldus ja nimetatud kuupäevast alates enam tööle ei ilmunud. TLS § 63 lg 1 sätestab, et rasedal on õigus nõuda arsti vormistatud haiguslehe alusel töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist teisele tööle. Töötajale hüvitatakse palgavahe Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras ning § 63 lg 2 sätestab, et kui tööandja asukoha järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik raseda töötingimusi kergendada või teda kergemale tööle üle viia, vabastatakse ta haiguslehel näidatud ajaks tööst ja makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduses ettenähtud korras. Kostja ei ole taotlenud tööinspektori poolt tuvastamist, et tööandjal ei olnud võimalik töötaja töötingimusi kergendada või teda kergemale tööle üle viia. Seega ei olnud põhjust hagejat vabastada haiguslehtedel näidatud ajaks tööst. Hageja kohustus oli igal tööpäeval tööle tulla ja tööandjal kohustus pakkuda talle võimetekohast tööd. Kuna hageja tööle ei ilmunud, ei saanud tööandja talle ka kergemat tööd pakkuda. Tunnistaja EB tõendas, et hagejal ei olnud alates 22.09.2006 magnetkaarti. Kohtus ülekuulatud tunnistajate RR ja HK ütlustel, kes töötasid tehases valvuritena, oli hagejal võimalik tööle tulla ilma magnetkaardita, sest kui isik töötas kostja juures, oli tagatud töölepääs. Seega hageja puudus töölt alates 22.09.-20.10.2006 ning alates 28.10.-09.11.2006 alusetult, pannes toime töökohustuse jätkuva rikkumise. Asjaolu, et tööandja ei teinud märget töölepingusse hageja teisele tööle üleviimise kohta, ei oma tähtsust, kuna tegelikkuses oli töötingimuste muutmine toimunud. Hageja ei olnud sunnitud töölt puuduma ning seega puudub tal seaduslik alus nõuda töötasu ja viivist ajaperioodide 22.09.20.10.2006 ja 28.10.-09.11.2006 eest kokku 8042 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4.Hageja palub kohtuotsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohtuotsus ei ole õige. Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud tähelepanuta hageja poolt esitatud tunnistajate ütlused. Kohtu järeldused põhinevad vaid kostja tunnistajate ütlustel. Kohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ütles tunnistaja LS, et ta võtab haiguslehe kuni dekreetpuhkuseni, sest tegelikult kuulis tunnistaja seda tootmisjuhilt. Hiljem on kohus märkinud otsuses, et hageja lubas jääda haiguslehele aasta lõpuni. Ei selgu, kumb väide on õige. Kohus väitis, et hageja lahkus omavoliliselt töölt 22.09.2006. Arusaamatu on tööandja käitumine, miks ei tehtud kohe tööinspektsioonile avaldust hageja töölt vabastamiseks. Tööandja esitas tööinspektsioonile avalduse alles 08.11.2006, kuigi oli teadlik töökohustuste rikkumisest 22.09.2006. Kohus ei ole vastuolusid kõrvaldanud, vaid on piirdunud kostja tunnistajate ütluste kirjeldamisega. Kohus luges tuvastatuks tunnistaja LS ütlustega, et hageja palus 22.09.2006 vaba päeva 25.09.2006 ja et 22.09.2006 läks ta arsti juurde, tõi haiguslehe ning et kergemale tööle üleviimisest hageja ei informeerinud. Seega tunnistaja ise väidetavalt haiguslehte ei näinud. Kohus luges tuvastatuks, et hageja tõi haiguslehe kergemale tööle üleviimiseks. See ei ole õige, sest hageja esitas arstitõendi kergemale tööle üleviimiseks, mitte haiguslehe. Haiguslehte polnud sel ajal veel olemas. Kõik põhineb tootmisjuhi paljasõnalisel selgitusel. Hageja leiab, et tema töölepingusse ei tehtud mingeid kandeid ja teda ei viidud kergemale tööle. Samuti tööandja ei nõudnud kirjalikku selgitust, ilma milleta ei oleks töötajal olnud võimalik töölt lahkuda või et miks ei olnud töötaja nõus kergemat tööd vastu võtma. Ei täidetud rasedatele ettenähtud töötingimusi. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Kohus ei saanud
arvestada tunnistaja EBi ütlustega, kuna tõendamist leidis vastupidine, s.t et asutuse territooriumile pääses ka ilma magnetkaardita. Apellatsioonkaebusest ei loe välja, milles seisnesid tunnistajate ütluste vastuolud. Vastustaja leiab, et apellandi enda väited on vastuolulised, näiteks „tööd ei pakutud kuni 28.10.2006, mil jäin sünnituspuhkusele“ ja edasi „dekreetpuhkus ei alanud aasta lõpust, vaid hiljem“. Kostja soovib täpsustada, et lisatud töövõimetuslehtedest on näha, et 28.10.-09.11.2006 oli apellant vabastatud töölt põhjusega „üleviimine teisele tööle“, 10.–23.11.2006 põetas ta alaealist last, 24.11.2006–04.01.2007 oli apellant haigestunud ning nn dekreetpuhkus algas 05.01.2007. Kostja on arvamusel, et apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ei oma asjas tähtsust ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TLS § 63 lg 1 kohaselt on rasedal õigus nõuda arsti vormistatud haiguslehe alusel töötingimuste ajutist kergendamist või ajutist üleviimist teisele tööle ja lõige 2 kohaselt, kui tööandja asukoha järgne tööinspektor on tuvastanud, et tööandjal ei ole võimalik raseda töötingimusi kergendada või teda kergemale tööle üle viia, vabastatakse ta haiguslehel näidatud ajaks tööst ja makstakse kohustusliku ravikindlustuse hüvitist ravikindlustuse seaduses ettenähtud korras. Vaidlustatud otsuses tuvastas maakohus, et hagejale pakuti kergemat tööd, millest ta keeldus ja lahkus seejärel töölt. Tegemist ei olnud töölt sunnitud puudumisega, mistõttu puudub alus töötasu väljamõistmiseks. Hageja on vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamise ja tunnistajate ütlustest tehtud järeldused. TsMS § 232 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Üheks tõendi liigiks on tunnistaja ütlus. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse norme. Apellant väitis kaebuses, et kohus ei ole arvestanud tema tunnistaja ütlustega. Hageja taotlusel ülekuulatud tunnistaja EBi ütlused ei omanud asjas õige otsuse tegemisel kaalu ja neile ei saanud kohus tugineda, sest tunnistaja kinnitas, et ta ei suuda seoses halva mäluga vastata küsimustele (t.lk 153). Kostja tunnistajate EBi, LS, HK ja RR ütlusi on kohus hinnanud ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha tunnistajate ütlustest erinevaid järeldusi maakohtu otsuses kajastatust. Tunnistaja EBi, kes oli tootmisjuht ja hageja vahetu ülemus, ütlustel pöördus hageja tema kui otsese ülemuse poole vaba päeva saamiseks ja sellest keeldumisel tõi hageja arstitõendi kergemale tööle üleviimiseks. Tunnistaja ütlustel lootis hageja, et tööandjal ei ole kergemat tööd talle anda. Kuigi hagejale pakuti kergemat tööd, teatas ta, et on haiguslehel ja tööle ei tule. Töölt lahkudes jättis hageja magnetkaardi tunnistaja EBi lauale. Tunnistajate HK ja RR, kes töötasid kostja juures valvuritena, ütlustel oli töölistel tehase territooriumile pääsemine võimalik ka ilma magnetkaardita, kui nad on töötajate nimekirjas. Hageja oli nimekirjas. Tunnistaja LS, kes töötas tootmise vanemmeistrina, ütlustel soovis hageja vaba päeva ja kui talle seda ei lubatud, siis hageja ägestus ja teatas, et jääb haiguslehele kuni dekreetpuhkuseni. Tunnistajate ütlustes puudub apellatsioonkaebuses väidetud vastuolu.
Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei olnud sunnitud töölt puuduma, sest tööandjal oli talle pakkuda arsti poolt tehtud ettekirjutusele vastavat tööd, kuid hageja ise keeldus tööandja poolt talle pakutud tööst. Kuna tõendamist leidis, et hageja ajavahemikel 22.09.-20.10.2006 ja 28.10.- 09.11.2006 tööl ei olnud ja tööd ei teinud, ei olnud tal õigust töötasule sel perioodil ja viivise nõuet tekkida ei saa. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormi rikkumist, mis oleks aluseks kohtuotsuse tühistamiseks ja asja kohtule uueks läbivaatamiseks saatmiseks. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmisel TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluse kaotaja, s.t hageja kanda.
U.Loonurm
Ü.Jänes
A.Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.