Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. september 2008 Tartu
Tsiviilasja number
2-06-15262
Tsiviilasi
V.M. i ja R.P. i hagi Eesti Vabariigi Valga Maavalitsuse kaudu vastu täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19.12.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
(Valga
Maavalitsuse
kaudu)
Apellant (kostja) - Eesti Vabariik (Valga Maavalitsuse kaudu), esindaja advokaat Leonid Tolstov Vastustajad (hagejad) - V.M. (isikukood XXXXXXX), R.P. (isikukood XXXXXX), esindaja advokaat Vello Luik Tühistada Tartu Maakohtu 19. detsembri 2007. a otsus osas, millega: 1) hagi osaliseks rahuldamiseks tunnistati täiteasjas nr 192/2006/1100 V.M. i suhtes ja täiteasjas nr 192/2006/1101 R.P. i suhtes täitedokumenti alusel sundtäitmine lubamatuks 59 706.50 krooni nõudes, ja 2) jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Teha selles osas uus otsus, millega jätta V.M. i ja R.P. i
hagi Eesti Vabariigi (Valga Maavalitsuse kaudu) vastu täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks tervikuna rahuldamata ja jätta menetluskulud maakohtus hagejate kanda. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 19. detsembri 2007. a otsus muutmata. Menetluskulude jaotus apellatsioonimenetluses
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta V.M. i ja R.P. i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED V.M. ja R.P. esitasid Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi Valga Maavalitsuse kaudu vastu täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik müüjana ning R.P. , V.M. ja H.R. ostjatena 03.07.1997 Valga linnas X 39 asuva ärimaa 9276 m2, katastritunnusega 85401:006:0210, ostu-müügilepingu. Lepingu p 3.1 kohaselt müüdi maaüksus ostjatele hinnaga 408 144 krooni. Lepingu p 3.2 kohaselt tasusid ostjad maa ostueesõigusega erastamise kulud 6471 krooni, mis arvati maha maa müügihinnast. Lepingu p 3.3 kohaselt tasusid ostjad enne lepingu allakirjutamist 19 761 krooni rahas ja 20 412 krooni EVP-des. Ülejäänud tasumisele kuuluva summa 177 840 krooni rahas ja 183 660 krooni EVP-des kohustusid ostjad tasuma kümne aasta jooksul, tasudes 17 784 rooni rahas ja 18 366 krooni EVP-des aastas, sellest 8892 krooni rahas ja 9183 krooni EVP-des iga aasta
20.05.2006 edastati V.M. ile Tartu kohtutäituri Aive Kolsari täitmisteade, mille kohaselt sissenõudja Eesti Vabariik avalduse ja Valga notari Katri Kutsar 04.10.2000 notariaalse dokumendi nr 5076 alusel on algatatud täitemenetlus (täiteasi nr 192/2006/1100) võlgnevuse 60 595.70 krooni nõudes. 30.05.2006 edastati R.P. ile Tartu kohtutäituri Aive Kolsari täitmisteade, mille kohaselt sissenõudja Eesti Vabariik avalduse alusel ja Valga notar Katri Kutsar 04.10.2000 notariaalse dokumendi nr 5076 alusel on algatatud täitemenetlus (täiteasi nr 192/2006/1101) võlgnevuse 60 595.70 krooni nõudes. Hagejad leidsid, et nemad on oma lepingujärgsed kohustused müügihinna tasumisel täitnud ja Eesti Vabariigil puudub õigus nõude esitamiseks täitemenetluses. Hagejad olid seisukohal, et neil puudub ka intressi ja viivise võlgnevus ja Eesti Vabariigil puudub õigus nõude esitamiseks täitemenetluses. Lepingu p-st 3.5 sõnastusest, mille kohaselt koos ostuhinna tasumisega tasuvad ostjad intresse 10% aastas, tulenes üheselt mõistetavalt, et intresside summa 10 % tasutakse ostuhinna sees. Nimetatud seisukoht on kooskõlas ka tegelike asjaoludega – Eesti Vabariigi poolt ei ole lepingu täitmise ajal esitatud hagejatele kordagi arveid intressi suuruse kohta. Samuti nähtub Valga Maavanema 23.02.2002 korralduse p-dest 3 ja 4 hagejate poolt 23.08.2002 tasumisele kuuluva järelmaksu ja intressi summa, millise on hagejad ka tasunud. Tõlgendamisel, et hagejad maksavad intressi lisaks müügihinnale jääb hagejatele arusaamatuks, kui suure summa rahalises arvestuses nad intressina peavad tasuma. Lepingust ei ole võimalik aru saada, millisest summast 10% moodustab aastas makstav intress. Samuti läheb taoline tõlgendamine vastuollu Valga Maavanema 23.08.2002 korraldusega. Ostu-müügileping 03.07.1996 tõendab hagejate poolt maksmisele kuuluva ostuhinna suurust. Valga Maavanema korraldusest 23.08.2002 nähtub hagejate poolt tasumisele kuuluva järelmaksu ja intressi summa. 27.03.2003 maksekorraldus tõendab, et hagejad on tasunud Valga Maavanema korralduses sätestatud summa. Kostja, Eesti Vabariik Valga Maavalitsuse kaudu vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Eesti Vabariigi nõue V.M. i ja R. Põdra poolt täitmata. Hagejate võlgnevus Valga linnas X 39 osas on tasumata intresside osas 23 468.40 krooni, viivis intressilt kuni 01.07.2002 10 794.39 krooni ja viivis põhimakselt 26 332.92 krooni, kokku 60 595.70 krooni. Intresside tasumist näeb ette maareformi seaduse (MaaRS) § 223 lg 8 (1996. a kehtinud redaktsioon), kus on täpselt määratletud intresside tasumise kord, s.o on järelmaksu korral on aasta intressimääraks 10% aastas tasumisele kuuluvast summast, samuti ostu-müügilepingu p
Tartu Maakohus rahuldas 19. detsembri 2007 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas V.M. i suhtes täitedokumenti alusel sundtäitmise täiteasjas 192/2006/1100 lubamatuks 59 706.50 krooni nõudes ja lubatavaks 889.20 krooni suuruses summas; tunnistas R.P. i suhtes täitedokumenti alusel sundtäitmise täiteasjas 192/2006/1101 lubamatuks 59 706.50 krooni nõudes ja lubatavaks 889.20 krooni suuruses summas ning tühistas 20.06.2006 määrusega hagi tagamise, millega peatati V.M. i ja R. Põdra suhtes alustatud täitemenetlus (täiteasi nr 192/2006/1100 ja nr 192/2006/1101). Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1, et kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. TMS § 24
reguleerib täitmisteate võlgnikule kättetoimetamise: 1) kui on täidetud täitemenetluse alustamise tingimused, toimetab kohtutäitur võlgnikule kätte täitmisteate; 2) täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega loetakse täitemenetlus alanuks. Tähtaja järgimise ja katkemise arvestamisel ning tekkinud täitekulude osas loetakse täitemenetluse alguseks sissenõudja avalduse kohtutäiturini jõudmise aeg, kui täitmisteade toimetatakse võlgnikule kätte. Kostja on 10.02.2005 esitanud avalduse täitemenetluse algatamiseks. Kohtutäitur ei ole sellele reageerinud ja täitmisteadet ei koostatud. Järgnevalt on täitmisavaldus esitatud 15.05.2006, millest tuleb lähtuda tähtaja järgimise ja katkemise arvestamisel. Kohtutäitur on koostanud täitmisteate täiteasjades nr 192/2006/1100 ja nr 192/2006/1100 16.05.2006 ja täitmisteated võlgnikule kätte toimetanud. Täiteasi kannab 2006. a numbrit. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 ja 2 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
sundtäitmine tunnistada lubamatuks 59 706.50 krooni nõudes, kuna nõue on aegunud. Sundtäitmine on lubatav 889.20 krooni nõudes. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS Eesti Vabariik Valga Maavalitsuse kaudu esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 19. detsembri 2007 otsuse osas, millega rahuldati V.M. i ja R. Põdra hagi ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta V.M. i ja R. Põdra hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud menetlusnormi. Antud vaidluse lahendamise seisukohalt on määrava tähtsusega TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse. Maakohtu viide kehtiva TMS § 24 lg-tele 1 ja 2 ei ole asjakohane, sest nimetatud sätted jõustusid alles uue TMS jõustumisel 01.01.2006, s.o peale Eesti Vabariigi 01.02.2005 täitmisavalduse esitamist. Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 159 lg-st 1, mille kohaselt katkes Eesti Vabariigi nõude aegumine täies ulatuses 01.02.2005 täitevalduse esitamisega. TsÜS § 159 lg 2 kohaselt võib väita, et aegumistähtaeg siiski ei katkenud. Eesti Vabariik ei ole täitedokumenti tagasi võtnud ning täitetoimingut pole ka tühistatud. Samuti puudub alus väita, et täitur poleks võtnud täitedokumenti täitmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et täitur oleks 01.02.2005 täiteavalduse tagastanud, esitanud Eesti Vabariigile teate puuduste kõrvaldamiseks. Kohtutäitur on esitanud maakohtule 21.06.2007 õiendi, milles teatab, et Valga Maavalitsus esitas 01.02.2005 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse algatamiseks R.P. i ja V.M. i suhtes. TsMS kohane täitmisteate kättetoimetamine toimus R.P. ile 19.05.2006 ja V.M. ile 20.05.2006. Seega on kohtutäitur võtnud 01.02.2005 täiteavalduse menetlusse ning algatanud täitemenetluse eelnimetatud avalduse alusel, edastades võlgnikele ka vastavad täitmisteated. Tsiviilseadustiku üldosa seadusest ei tulene, et aegumise katkemine langeks ära juhul, kui täitmisteadet ei õnnestu teatud ajaperioodi möödudes võlgnikule edastada. Eesti Vabariigile ei ole teada, millisel põhjusel täitur viivitas täitmisteate edastamisega enam kui aasta, samas ei saa ainuüksi see asjaolu mõjutada Eesti Vabariigi nõude aegumistähtaja katkemist. Analoogne olukord võiks olla näiteks hagiavalduse kohtusse esitamisel. Hageja nõude aegumistähtaega ei saa mõjutada see, kui kohus võtab asja mingil põhjusel menetlusse alles aasta peale hagi esitamist. Maakohtu poolt viidatud TMS sätetest ei nähtu, et võlausaldaja nõude aegumise katkemine langeks ära, kui mingil põhjusel ei edastata võlgnikule täitmisteadet ühe aasta jooksul. Maakohus on andnud meelevaldse tähenduse Eesti Vabariigi poolt kohtutäiturile 15.05.2006 esitatud avaldusele. Asja materjalidest ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks nimetatud avaldusega tühistanud või tagasi võtnud esialgse 01.02.2005 esitatud täiteavalduse. Kuivõrd täitur viivitas sundtäitmise läbiviimisega, esitas apellant 15.05.2006 avalduse vaid täiturile meeldetuletuseks. Kohtutäituri poolt kohtule 21.06.2007 esitatud õiendist nähtub, et ta edastas täitmisteated võlgnikele siiski 01.02.2005 täiteavalduse alusel. Eesti Vabariik valis oma õiguste kaitseks kohase abinõu ning pöördus avaldusega õigeaegselt kohtutäituri poole, milline asjaolu katkestas aegumise edasise kulgemise. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi asjaolu, mis lubaks väita, et 01.02.2005 esitatud täiteavaldus oleks olnud puudulik või selle alusel oleks keeldutud täitemenetluse alustamisest. Seega on nõue täies ulatuses sissenõutav. V.M. ja R.P. ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
võtnud. Kostja viimati esitatud avaldus üksnes kordas varemesitatud täiteavaldust ning oli sisuliselt esitatud täiturile meeldetuletuseks. Ka see, et täitur oli saatnud täitmisteate hagejatele alles pärast kostjalt 15.05.2006 täitmisavalduse saamist, ei tähenda, et 01.02.2005 esitatud täitmisavaldust täitmiseks ei võetud. Maakohtu viited aegumistähtaja katkemise küsimuse lahendamisel praegu kehtiva TMS § 24 lõigetele 1 ja 2 ja kuni 01.01.2006 kehtinud TMS § 23 lg 1 ja § 29 ei ole asjakohased, kuna nimetatud sätted ei reguleeri hagi aegumisega ja aegumise katkemisega seonduvat. TsÜS § 159 lg 1 sätete kohaldamisel ei oma tähtsust, kas ja millise aja jooksul pärast täitmisavalduse saamist täitur on saatnud võlgnikele täitmisteate ning asunud täitetoiminguid tegema.
täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Eelnimetatud sätetest tuleneb, et riik saab nõuda hagejatelt viivist maksetega viivitamise eest sõltumata sellest, et riigile ei pruugi olla seoses hagejate poolse lepingurikkumisega kahju tekkinud. Hagejad ei saa VÕS § 162 lg 1 alusel nõuda lepingujärgse intressi vähendamist, kuivõrd viidatud õigusnorm näeb ette võimaluse üksnes leppetrahvi (viivise), mitte intresside vähendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub alus ka hagejatele arvestatud viivise vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi, kuivõrd 0,05% viivise määr oli ette nähtud seadusega ja seda määra ei saa pidada ebamõistlikult suureks. Hagejatele arvestatud viivise vähendamiseks ei anna alust ka see, et kostja ei olnud maksete tegemise perioodil selgitanud vajalikul määral hagejatele maksetega viivitamise õiguslikke tagajärgi ja kavatsust viivist arvestada. Nagu ülalpool on mainitud, tulenes hagejate kohustus maksetega hilinemisel viivist tasuda seadusest ning nimetatud kohustus oli fikseeritud ka pooltevahelises lepingus, millest mõistlik inimene pidi järeldama temal vääramatult kohustuse tekkimist maksetega hilinemisel viivist tasuda. Põhjendatud ei ole siinjuures hagejate viitamine ka asjaolule, et kostja ei olnud reageerinud hageja V.M. i avaldusele 2003. a kevadel hüpoteegi kustutamiseks. Kuna kostja on arvestanud hagejatele viivist üksnes 2003. a märtsini, siis ei ole sellel, millistel põhjustel hagejad pärast põhivõla tasumist intressi ja viiviseid ei tasunud, viiviste maksmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisel sisulist tähtsust.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.