Asjaõigus › Omandiasjad

et vajalikud tehtud kulutused peavad olema põhjendatud, mis omakorda tähendab seda, et tehtud vajalikud kulutused peavad olema tõendatavad ja legaalsed. Hageja on seisukohal, et igasugune nõue, mis põhineb seaduse rikkumisel ei saa olla põhjendatud tehtud kulutus ega saa seetõttu kuuluda rahuldamisele. Eesti õigusruumis ei saa olla legaalne olukord, kus varas varguse käigus lõhub isikliku sõiduauto ning seejärel esitab hagi kahju hüvitamiseks kannatanu vastu ja kohus selle ka rahuldab. Käesoleval juhul kosja poolt esitatud nõue aga just analoogsest loogikast lähtub. Nimelt on käesoleva ajani saanud takistuseks, mistõttu on hageja Kinnistu omanikuna jäänud senimaani kinnistusraamatusse kandmata, vastaspoole absoluutselt põhjendamatu nõue summas 123 250.- krooni ostjapoolsete juba tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks. Hagejal aga puudub igasugune formaalne alus sellise nõude tunnustamiseks ja rahuldamiseks ostja kasuks, kuna isegi juhul kui lammutamine oleks reaalselt aset leidnud ning nimetatud kulud oleks kausaalses seoses lammutustöödega ei oleks nimetatud tegevus legaalne. Hageja on seisukohal, et asjakohatu ja põhjendamatu on hakata uurima asjaolu, kas lammutamine ka reaalselt aset leidis või ei leidnud, kas hoone oli võõrandamise hetkel olemas või ei olnud. Fakt oli ja on endiselt, et nimetatud Kinnistule ei ole väljastatud Kiili vallavalitsuse poolt ühtegi ehitusluba, mille sisuks oleks luba lammutada ükskõik missugune ja mistahes seisukorras olev hoone asjakohasel Kinnistul. Hagejal puuduvad igasugused andmed, mis tõendaksid, et Kinnistu omanikule oleks väljastatud ehitusluba ehitise lammutamiseks. Käesoleval juhul aga puuduvad nii taotlus ehitusloa väljastamiseks ehitise lammutamiseks kui ka kirjaliku nõusoleku taotlus lihtsa ja väikese ehitise lammutamiseks ilma ehitusprojekti ja ehitusloata. Seega puuduvad loogilise järeldusena ka igasugused haldusaktid ja otsused, mis legaliseeriksid kostja poolt väidetavalt teostatud lammutustööd isegi juhul kui need reaalselt aset oleks leidnud. Hageja on seisukohal, et obligatoorne on esitatud nõude kujundanud tegevuse legaalsuse tõendamine ning alles seejärel saab hakata käsitlema küsimust, kas kostja poolt nõutav summa on põhjendatud ning käsitletav kui tehtud vajalik kulutus. Käesoleval juhul on ainus dokument, mis võiks tõendada lammutustööde teostamist OÜ L poolt väljastatud arve, millele on kirjutatud tuleohtliku ehitise lammutamine ja äravedu. Hageja on seisukohal, et selline dokument üksinda ei saa tõendada asjaolu, et ehitise lammutamine reaalset ka aset leidis. Veelgi enam, hagejale teadaolevalt ei olnud ettevõttele OÜ L väljastatud mistahes dokumenti, mis lubaks neil anda hinnanguid ehitiste tehnilise seisukorra suhtes. Nimetatud hinnangu saamiseks oleks pidanud vastavaid volitusi omav huvitatud isik pöörduma omavalitsuse poole ehitusloa taotlusega, mille menetluse käigus oleks hinnatud ka ehitise tehnilist seisukorda, seda aga ei tehtud. Miks seda ei tehtud, seda hageja ei tea. Võib vaid arvata, et üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et ehitist, mida lammutada ja millele ehitusluba taotleda ei eksisteerinud enam ning kaudselt, tehtud vajalike kulutuste egiidi all, fiktiivse arve esitamisega, soovitakse tõsta ostu-müügilepingu hinda. Õigusliku paradoksina oleks käsitletav olukord kus hageja, kui Kiili valla haldusterritooriumil ehitusjärelevalve teostamiseks kohustatud isik, tunnustaks nõuet, mis tuleneb seaduse sätete rikkumisest, millede täitmise üle järelevalve teostamise kohustus tal seadusest tulenevalt lasub. Illustreerivaks näiteks võiks olla olukord, kus isik ehitab ilma ehitusloata hoone hagejale kuuluvale kinnistule ning keeldub hiljem kinnistut tagastamast ennem kui on hüvitatud ehitamise käigus tehtud kulutused. Eelöeldust tulenevalt ei saa käsitleda kostja väiteid kulutuste tekkimise osas tõendatuteks ega põhjendatuteks. Legaalset lammutamist kui ehitustegevust on võimalik tõendada vaid selliselt, et kronoloogiliselt peaks eelnema faktilisele lammutamisele kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud

soodustav haldusakt (ehitusluba ehitise lammutamiseks) või kirjalik nõusolek lihtsa ja väikese ehitise lammutamiseks, selliseid dokumentaalseid tõendeid aga esitatud ei ole ning nende esitamine on reaalselt võimatu, sest neid dokumente lihtsalt ei ole kunagi antud. Seega ei ole tõendatud ehitise lammutamine kui legaliseeritud toiming, mistõttu ei ole tõendatud ega tõendatav ehitise lammutamine sellisel kujul, mis võimaldaks seda toimingut käsitleda kui alust kostja poolt tehtud vajalike kulutuste hüvitamise nõudele. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes ASRS § 20 ja AÕS § 264 lg 3 taotleb hageja kinnistusraamatusse kande tegemist ja omandiõiguse tunnistamist Xxx nimelise kinnistu osas katastritunnusega - xxx, asukohaga Xxx. Hageja täiendused hagiavaldusele Oleme seisukohal, et käesoleval juhul on hagihinnana käsitletav ostu-müügilepingus määratud Xxx kinnistu müügihind 10 000.- krooni, millest lähtudes vald seadusest tulenevat ostueesõigust kasutas. Lähtudes lepinguvabaduse põhimõttest, mis tähendab, et kõik isikud on vabad otsustama, kas ja kellega leping sõlmida ja millise sisuga leping sõlmida (sisuvabadus), siis peaks kohus aktsepteerima ostu-müügilepingus sätestatut juhul kui see ei ole vastuolus seadusega. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud kõnealuse ostu-müügilepingu seadusele mittevastavus. Olulist tähendust omab käesolevas asjas AÕS § 265 sätestatu, mille kohaselt lähevad ostueesõigust teostavale isikule üle kõik õigused ja kohustused, mis ostu-müügi lepingu järgi olid ostjal. Käesoleval juhul oli ostjal ostu-müügilepingu kohaselt kohustus tasuda kinnistu müügihind 10 000.- krooni ja õigus saada kinnistu omanikuks. Ostueesõiguse teostamine ei saa olla kohustus, pigem on tegemist õiguse teostamisega läbi kaalutlusotsuse, kas astuda müüja asemele või jätta ostueesõigus teostamata. Nimetatud kaalutluses on oluline osa AÕS sätetel, millest tulenevalt on ostueesõigust teostaval isikul õigus teostada ostueesõigust tingimustel, milles müüja ja ostja kokku leppisid. Kuna müügi hind on kaalutluse tegemisel nii ostja kui ka ostu-eesõigust omava isiku jaoks obligatoorse tähtsusega, tuleb välistada olukord, kus müüja saaks ostueesõigust teostada sooviva isiku suhtes rakendada halvemaid lepingu tingimusi kui need olid ostja jaoks. Käesoleval juhul oli üheks hageja jaoks väga olulist tähtsust omavaks asjaoluks kaalutlusotsuse tegemisel, kas teostada seadusest tulenevat ostu-eesõigust Xxx nimelise kinnistu osas, asja hind. Hageja leiab, et lähtudes PS ja VÕS sätestatud lepinguvabaduse põhimõttest tuleb aktsepteerida lepingupoolte tahet ostu-müügilepingu sisustamisel. Asja hindamine mudeli järgi, mille aluseks on turu keskmine hind võiks rakenduda juhul kui asja hindamine muudel alustel oleks võimatu. Asjaolu, kas nimetatud ostu-müügilepingus määratud hind oli või on objektiivne kolmandate isikute jaoks ei tohiks lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt olulist kaalu käesolevas vaidluses omada. Niisamuti oleks nimetatud objekti hindamine kohtu poolt esitatud mudeli alusel raskendatud kuna käesoleval juhul on hagejaks omavalitsus, kelle eesmärgiks ostueesõiguse teostamisel oli maa omandamine eesmärgiga parendada sotsiaalset keskkonda Kiili Vallas. Käesoleval ajahetkel on kõnealuse Xxx kinnisti maa sihtotstarbeks maatulundusmaa, mis Vabariigi Valitsuse määruse katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine kohaselt on põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa. Metsakasvatusega ega ka põllumajandussaaduste tootmisega omavalitsus tegelema hakata ei saa ega ka planeeri. Sama määruse punkti 5 kohaselt on sotsiaalmaa kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste alune ning nende teenindusmaa, samuti puhkuse ja vaba aja veetmiseks ettenähtud maa. Kuna hageja eesmärk ostueesõiguse teostamisel oli sotsiaalmaa omandamine, kavatseb hageja,

arvates omandiõiguse tunnustamisest ning omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemisele järgnevalt, algatada detailplaneeringu Xxx kinnistule, mille käigus muudetakse ka maa sihtotstarve sotsiaalmaaks. Sotsiaalmaa keskmine turuväärtus seisneb vallakodanikule lisaväärtuse tootmises läbi selle, et nad saavad kasutada hüvesid, mida osutavad sotsiaalmaal asetsevad hageja poolt rajatud objektid. Sotsiaalmaa keskmise turuhinna nimetamine alustel, millistel hinnatakse tootmise ja ärimaad või elamumaad, on praktikas võimatu. Siinkohal ei saa lasta ennast eksitada mingi kinnistu suurusest. Kinnistu hind oleneb siiski sellest, mis selle kinnistuga on võimalik peale hakata, millist lisaväärtust ta endas kannab. Käesoleval ajahetkel on Xxx kinnistule ettenähtud rajada vallaeelarvest finantseeritavad ja rajatavad objektid ehk teisisõnu on tegemist potentsiaalse sotsiaalobjektiga. Seetõttu oleks sellise sihtotstarbega ja perspektiiviga maa, millel puudub igasugune väljund mingisugusegi kasumi teenimiseks, müümine vabal turul ka 10 000.- kroonise hinnaga ebareaalne. Kuna planeerimisdiskretsiooni õigus on kohalikul omavalitsusel, siis puudub võimalus ka spekuleerida kinnistutega, milliste suhtes on tugev avalik huvi. Kostja seisukoht Kõigepealt ütlen, et ma ei ole olnud Xxx kinnistu (katastritunnus xxx, edaspidi kinnistu) ostueesõigusega omandamisele Kiili valla poolt vastu, vaid soovin, et mulle tasutuks seaduses ettenähtud kasulikud ja vajalikud kulutused Kiili vallavalitsuse poolt (edaspidi vallavalitsus) vastavalt asjaõigus seadusele, paragrahv 269. Alates ostumüügi kuupäevast läks antud kinnistu omand automaatselt minule üle ja sain xxx ehk ehitise omanikuks vastavalt ostumüügi lepingule. Antud ostumüügi lepingus on selgelt öeldud, et olen teadlik ehitise seisukorrast (punkt 3.2.1) mida oli raske hooneks pidada kuna tal puudusid uksed, aknad, katus ja seinad olid enamuses kas mädanenud või puruks tulistatud tulirelvadest. Olen nõus vallavalitsuse kirjaga alates 25.oktoobrist.2000 kus vallavalitsuse andmetel ei olnud seal mitte hoone vaid ehitis, kuna puudus siseruum. On heameel, et politsei abiga sai vallavalitsus ka selle teada. Andmed hooneregistrist antud xxx kohta on antud koodi xxx all, mis ütleb et kunagi oli tegemist puitseinte, eterniitkatuse ja madalvundamendiga ehitisega. Antud ehitusega kokkupuude oli minul juba aastate vältel enne ostumüügi lepingu sõlmimist, siis nägin kuidas aastad mis Kiili vald kulutas antud kinnistu tagastamiseks õigusjärgsele omanikule JV muutsid antud ehitise välimust ja struktuuri. 1998 aastal oli antud ehitis ilma akendeta ja usteta kivi vundamendil olev ümarpalkidest struktuur millel oli mingi katus veel olemas. 1999 aasta suveks olid hoones juba ohtralt lõket tehtud ja kergemaid palkstruktuure lõhutud, tekkinud oli auk katusesse, kust oli eterniiti alla loobitud. Katuse lõhkumise tulemusena lagunes ja pulbitses seentest puitkonstruktsioonid jõepoolses otsas. 2000 aasta kevadel-suvel varastati enamus eterniiti ja kisti lahti eterniidialused lauad, lõhutud oli hulgaliselt palkstruktuure maja tagaosas (basseini pool), hoone oli sisuliselt varisemisohus, kuna katuse struktuurid mis hoidsid sarikaid koos toetusid lagunenud seinale. Samal aastal oli toimunud ka ulatuslik tulirelvadest laskmise harjutamine palkstruktuuride pihta jõepoolses seinas, palkseina tugevusvaru oli oluliselt kannatada saanud. On imeks pandav et ei olnud toimunud veel avariid (s.t. põlengut, seinte varingut jne.). Peale ostumüügi tehingut saades omanikuks, andsin endale selgelt aru, et antud kinnistul asuvat hoonet ei ole võimalik valvata ööpäevaringselt pahatahtlike inimeste eest ja soovisin saada mõne ehitus spetsialisti käest kinnitust mis annaks selguse hoone seisukorra kohta (eeskätt puidust struktuuride kohta).

Kutsusin hr. Mägi firmast A antud kinnistul asuvat ehitist konsulteerima. Kohale jõudes tegi ehitusinsener juttu hoone varisemisohust, kuna palkide tugevus ja kinnitused olid tugevasti kahjustunud, märkides lisaks ära antud ehitise tuleohtlikkuse. Antud arvamuse kohta koostas hr. Mägi ka eksperthinnangu mille esitan lisana (Lisa nr 1). Vastavalt eksperthinnangule kuulus likvideerimisele mitte terve ehitis vaid lagunenud palkstruktuur kuni vundamendini. Vundament ei olnud avariiohtlik ja seda ei likvideeritud. Antud avariiohtlikust ehitisest rääkides tuli jutuks ka vajadus teavitada valda antud juhul hoone seisukorrast, kuid ehitus spetsialisti soovitus oli jälgida seadust ja likvideerida võimalikult kiirelt puitosad et vältida avarii teket antud ehitisel (tulekahju, hoone varing juhuslikult hulkuvatele inimestele selga, jne.) Lugedes ehitus spetsialisti arvamust (Lisa nr. 1) ei jäänudki mul midagi muud üle kui tellida ehitise lagunenud puitkonstruktsioonide kõrvaldamine. Vastavad puitkonstruktsioonid said ka likvideeritud. Alles jäid vundament koos muude struktuuridega, segipaisatud eterniit ehitise kõrval ladustati. Vallavalitsuse väited, et mul ei olnud lammutusluba on sisuta, kuna ma ei teostanud ehitise lammutamist mis oleks olnud aluseks ehitise rekonstrueerimisele, remondile või uue ehitise püstitamisele. On eksitav vallavalitsuse poolne lammutuse tõlgendus, kuna antud kontekstis käsitletakse lammutust kui ettevalmistavat protsessi uue ehitise püstitamiseks või vana renoveerimiseks. Antud juhul minul selline huvi puudus, kuna vastasel juhul oleksin vastavalt seadusele vallavalitsust teavitanud ja järgides ehitusseadust korraldanud lammutust. Kuna peale ostumüügi lepingu sõlmimist ei toimunud ehitisel mingit avariid millest oleks tulnud teavitada vallavalitsust siis seda ma ka ei teinud. Peale ostueesõiguse teostamist esitasin läbi advokaadi omapoolselt teostatud kulutuste kohta arve koos kassa sissetuleku orderiga. Sellele järgnes vallavalitsuse kiri kus ta teavitas, et ta on andnud asjad politseiuurijale uurimiseks ja keeldus edasisest suhtlusest minuga (elasin aastaid vallavalitsusega samas majas ). Minu korduvad katsed selgitada antud ehitise puitosade lammutusega seotud asjaolusid vallavalitsusele (suulised vestlused M R 'ga) ebaõnnestusid täielikult. Põhiline vastuargument oli, et kuna politsei uurib antud tehingutega seotut siis vallavalitsus ennast sellesse ei sega. Samal ajal helistas politseinik M I minu mobiilile pidevalt ca 2 päevas uurimise alguses ja korduvalt soovitas sõlmida vallaga kinnistu üleandmise leping mis lõpetaks antud uurimise. Kuna ma ei olnud nõus siis kestis uurimine politsei poolt kuni 2001 aasta suveni, mille käigus andsin ohtralt seletusi kõige toimunu kohta, näitasin ekspertiisi A poolt tehtud ekspertiisi akti, jne. Minu vend U K käis firma L esindajana korduvalt politseis antud ehitise puitosade likvideerimisega seotut lahti seletamas ja tõendamas. Minu teada antud uurimine lõpetati politseis 2001 aastal. Kuna aga kirjavahetus vallavalitsusega oli enam kui vildakas siis ei oska ma kuidagi öelda mis on olnud valla seisukoht antud ostueesõiguse teostamise jätkamisel kuna alates 2001 aastast ei ole vald enam vastanud advokaat T Tuulase kirjadele (viimane kiri advokaat T Tuulaselt esitati 17.02.2002). Üllatusena tulevad mulle kirjad mis on liikunud 2003 aastal peale minu ja T Tuulase vahelise lepingu esinduslepingu lõppemist. Kuna minul ja advokaat T Tuulasel enam kehtivat esindamise lepingut ei olnud ja ka arved mis ta mulle oli esitanud said makstud 2002 aasta suvel, siis ei teavitanud ta ka mind 2003 aasta kirjavahetusest. Kohtu põhjendused TsMS § 436 lg 1 kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti.

Kohus, ära kuulanud poolte seletused ja tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud, kuulub rahuldamisele. Esmalt võtab kohus seisukoha selle kohta, kas hagejal on õigus vastavalt TsMS § 3 lg-le 1 pöörduda kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Hagejaks on Kiili vald vallavalitsuse kaudu. Hagi materjalide kohaselt Tallinna notar S Rõõm'u poolt tõestati Tallinnas 26.07.2000.a. JV(müüja) ja AK'i (ostja) vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügileping, mille objektiks oli Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr XXXkantud Xxx nimeline kinnistu katastritunnusega - xxx, asukohaga Xxx (edaspidi nimetatud Kinnistu). Kinnistu müügihinnaks ostu-müügilepingu järgi oli 10 000 krooni, mida tuleb käsitleda ka hagi hinnana. Eelnimetatu osas pooltel vaidlus puudub. Nimetatud ostu-müügilepingu 4.1.1. on notar selgitanud, et vastavalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 lõikes 1 sätestatule on kohalikul omavalitsusel kuni 2002.a. 1. jaanuarini oma haldusterritooriumil kõigi kinnisasjade suhtes nende igat liiki võõrandamise juhtudel ja vastavalt AÕS § 263 lõikes 1 sätestatu kohaselt on ostueesõigust omaval isikul õigus ostueesõigust teostada hiljemalt kahe kuu jooksul, arvates õiguslikult kehtiva ostu-müügilepingu ärakirja saamise päevast. Kinnistu ostu-müügileping sõlmiti 26. juulil 2000.a. Tallinna Notar S Rõõm edastas 26.juulil.2000.a. Kiili Vallavalitsusele tulenevalt AÕSRS § 21 teatise nr 1569, millega teavitas Kiili Vallavalitsust tema poolt 26. juulil 2000.a. tõestatud kinnistu ostumüügilepingust. Seega lähtuvalt Asjaõigusseaduse eelnimetatud sätetest ja notari selgitustest kinnistu katastritunnusega xxx Kinnistu ostu-müügi lepingu (edaspidi lepingu) sõlmimisel antud selgitustest pidi ka kostja teadlik olema, kuna kostja on lepingule alla kirjutanud vastavalt lepingus sisalduvale. Sellest kohus saab üheselt järeldada, et kogu lepingus sisalduv oli juba lepingu sõlmimisel kostjale teada, kuna vastasel juhul ei oleks kostja nimetatud tingimuste talle teatavaks saamisel lepingut sõlminud. AÕS § 269 lg 1 kohaselt on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ostjale ostuhinna, mille ostja on ostu-müügilepingu järgi müüjale maksnud- Riigikohtu lahend 3-2-1-68-00. 19.septembril 2000.a. esitas Kiili vald Tallinna notar Mare Millerile avalduse, millega avaldati soovi teostada ostueesõigust Kinnistu suhtes vastavalt AÕSRS § 20 lg-le 1. Seega sooritati toiming, millega avaldati soovi ostueesõigust teostada seaduses antud tähtaega arvestades. Hageja on ostueesõiguse teostamise soovist teavitanud ka kostjat septembris 2003 (tl 14). Samale seisukohale on jõudnud Riigikohus lahendis 3-2-1-115-00, et ostueesõiguse kasutamiseks tuleb ostueesõiguse teostamise avaldus teha selle adressaadile ostueesõiguse teostamise tähtaja jooksul. Ostueesõiguse teostamiseks ei piisa vastava avalduse esitamisest notarile. Riigikohus on lahendis 3-2-1-77-00 märkinud, et esialgsel ostjal on õigus seada AÕSRS § 13 1 lg 1 järgi ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise tingimuseks ostueesõiguse teostaja poolt ostumüügilepingust tulenevate õiguste täitmine samas mahus, mis on täitnud tema. Selle tingimuse täitmiseks tuleb ostueesõigust omaval isikul tasuda või deponeerida esialgsele ostjale viimase poolt ostu-müügilepingu järgi tasutud summa. Kiili vald on Tallinna notar Mare Müler'i deposiitkontole nr XXxxxxxxxxxxxX Hansapangas kandnud raha summas 10 888.- krooni. Nimetatud summast 10 000.-krooni deponeeriti Kinnistu ostusummana, 708.- krooni ostja poolt tasutud notaritasu hüvitusena ja 180.- krooni ostja poolt tasutud riigilõivu hüvitusena. Hageja on avaldusega 19.09.2000 tõendanud, et soovib teostada ostueesõigust vastavalt Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 20 lg-le 1 kinnistu nimetusega Xxx katastritunnusega xxxasukohaga Xxx, seega õigeaegselt vastavalt AÕS § 263 (tl 13) ning ka deponeerinud notari deposiiti kinnistu ostusumma. Nimetatud avalduses p 4 on märgitud, et muud tehinguga vajalikud kulutused hüvitab Kiili vald AKile tema poolt esitatud arvete alusel. Asja materjalidest nähtuvalt

hageja on teostanud oma seadusest tulenevaid õigusi, millest ka kostja on teadlik kuna lepingu sõlmimisel on notar kostjale neid selgitanud ja kostja on seda kinnitanud ka allkirjaga. Kostja oma vastuses kinnitab, et ta ei ole Xxx kinnistu (katastritunnus xxx, edaspidi kinnistu) ostueesõigusega omandamisele Kiili valla poolt vastu, vaid soovib, et talle tasutuks seaduses ettenähtud kasulikud ja vajalikud kulutused Kiili vallavalitsuse poolt (edaspidi vallavalitsus) vastavalt asjaõigus seadusele, paragrahv 269. Kohus nõustub kostjaga, et kostjal ei ole vastuväiteid ostueesõigusega omandamisele Kiili valla poolt. Sellest kohus saab järeldada, et kostja tunnistab hagi ja hagile vastuväited puuduvad. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 20.06.2006.a lahendis tsiviilasjas 3-2-1-13-06 on leidnud, et müüdud kinnisasja omandi üleandmine esialgsele ostjale on AÕS § 257 lg-le 3 ja § 63 lg-le 3 tuginedes tühine, kui see kahjustab ostueesõiguse teostamist. Selle tagajärjeks on, et kinnisasja omanikuks on ikkagi müüja ning ostueesõiguslane võib nõuda temalt omandi üleandmist müügilepingu alusel. Samuti rõhutab Riigikohus samas otsuses, et kui esialgne ostja on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, on AÕS § 257 lg 3 järgse ostueesõiguse teostajal seega ostuhinna tasumise vastu siiski võimalik saada kinnisasja omanikuks. Selleks on tal vaja aga nõusolekut nii ostjalt, kes on ebaõigesti (kuna omandi üleandmine temale ei kehti) kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse, kui ka kinnisasja tegelikuks omanikuks olevalt müüjalt, kelle suhtes tal on lepingu täitmise nõue VÕS § 108 lg 2 järgi omandi üleandmiseks. Nõue esialgse ostja vastu on AÕS § 63 lg 5 ja § 65 järgne nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks ja selle sisuks on ostjalt nõusoleku saamine paranduskande tegemiseks. Kostja taotleb oma vastuses, et talle tasutuks seaduses ettenähtud kasulikud ja vajalikud kulutused Kiili vallavalitsuse poolt (edaspidi vallavalitsus) vastavalt asjaõigus seadusele, paragrahv 269. AÕS § 269 lg 2 sätestab, et kui kinnisasi on juba läinud ostja omandisse või valdusse, on ostueesõigust teostav isik kohustatud hüvitama ka ostja poolt tehtud vajalikud ja kasulikud kulutused ning tasutud maksud. Kohus nõustub kostja sisukohaga lähtuvalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-144-07, et ostjal üldjuhul õigus nõuda ostueesõiguse teostajalt nii vajalike kui ka kasulike kulutuste hüvitamist. Samas lahendis on Riigikohus ka märkinud, et kulutuste väärtus tuleb kindlaks määrata kulutuste tegemise aja seisuga. Lisaks sellele hageja kui ostueesõigust teostav isik on nõus seaduse mõtte ja sisuga osas, mis kätkeb endas ostueesõigust teostaval isikul lasuvat kohustust hüvitada ostja poolt tehtud vajalikud kulutused. Samas on hageja veendunud selles, et mõistet „vajalikud kulutused" tuleb sisustada selliselt, et vajalikud tehtud kulutused peavad olema põhjendatud, mis omakorda tähendab seda, et tehtud vajalikud kulutused peavad olema tõendatavad ja legaalsed. Kostja taotletud kasulike ja vajalike kulutuste hüvitamise osas kohus jätab seisukoha võtmata, kuna kostja poolt on taotletud kulutuste väärtus kindlaks määramata kulutuste tegemise aja seisuga. TsMS § 439 kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud, saab kohus antud hagi lahendada lähtuvalt esitatud nõudest. Kuna kohus hagi rahuldab, puudub kohtul vajadus anda hinnang poolte muudele väidetele ja vastuväidetele ning tõenditele, mida pooled on asja arutamisel esitanud. Kostja oma vastuses on esitanud taotluse, et talle tasutuks seaduses ettenähtud kasulikud ja vajalikud kulutused Kiili vallavalitsuse poolt (edaspidi vallavalitsus) vastavalt asjaõigus seadusele, paragrahv 269. Kostjal täpsustamata milliseid kulutusi kostja taotleb ja mille alusel ning esitamata tõendid, mis kinnitaksid kostja poolt põhjendatud kulutuste tegemist. TsMS § 373 kohaselt kostjal on õigus esitada kuni kohtuvaidluseni oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi), kuid

vastuhagi kostja kohtule esitanud ei ole. Menetluskulude jaotus Kuna kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Lukiina Vismann Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.