Vallo Kariler, Iris Kangur-Gontšarov, Maris Kuurberg
Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2022. a, Tallinn Kohtuasja number
2-21-5439
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu töötasu ja viivise nõudes (töövaidlusasi nr 4-1/2690/20)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.09.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kadri Artamonov Kostja (apellant): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Keidi Kõiv
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Y OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle esitajale käesoleva määruse jõustumisel.
2.Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.
3.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Y OÜ kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
X esitas 12.10.2020 töövaidluskomisjonile avalduse tööandjalt Y OÜ saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõistmist. Töövaidluskomisjon rahuldas 22.02.2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/2690/20 töötaja nõude täies ulatuses. Y OÜ esitas Harju Maakohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses. X esitas 26.05.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Y OÜ vastu töötasu 916 euro (bruto), 26.05.2021 seisuga viivise 70,27 euro ja lisanduva viivise nõudes.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja töötajana ja kostja tööandjana 11.04.2019 töölepingu, mille p 1 alusel kohaldati tööaja osas summeeritud tööaja arvestust arvestusperioodiga 4 kuud. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hageja töötasu 1500 eurot kuus (bruto). Tööleping lõpetati 21.07.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 85 lg 1 alusel. 31.03.2020 teavitas tööandja töötajat endises mahus töö mittetagamisest ning tööaja ja töötasu vähendamisest TLS § 37 alusel. Tööandja on keeldunud õigusliku aluseta tööaja vähendamisest eriolukorra ajal võrdeliselt vähendatud töötasuga TLS § 37 lg 3 järgi, keeldudes samaaegselt põhjendamatult tasumast 2020. a mai eest sissenõutavaks muutunud ja tasumisele kuuluvat töötasu. Aprillis 2020 ei olnud tööandjal hagejale tööd pakkuda ning töötasu hüvitati osaliselt tööandja ning osaliselt Eesti Töötukassa poolt. Mais 2020 alustas restoran Ruhe taas tegevust ning töötaja töötas täiskoormusega, s.o 16 tööpäeva, mille eest kuulunuks tasumisele täistöötasu. Kostja tasus mai 2020 täiskoormusega töö eest hagejale töötasu Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäära ulatuses, s.o 584 eurot (bruto). Seega on tööandja töötajale mai 2020 eest töötasu vähem tasunud summas 916 eurot (bruto). Kostjal puudus mais 2020 õiguslik alus töötasu vähendamiseks TLS § 37 alusel. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja teavitas 31.03.2020 kogu kollektiivi, sh hagejat, Eesti Vabariigis väljakuulutatud eriolukorrast tingitud vajadusest restoran alates 01.04.2020 kuni erikorra lahenemiseni sulgeda. Viidatud kuupäeval edastas kostja kogu kollektiivile ka teatise töömahu vähenemisest ja töötasude vähendamise kavatsusest TLS § 37 alusel 3 kuuks, s.o aprilliks, maiks ja juuniks. Viiruse levikust tekkinud olukord oli kostja jaoks ettenägematu ja temast mitteolenev, kurnates kostjat majanduslikult väga tugevalt. Eriolukord järgnes koheselt talveperioodile, pikendades kostjale koormavat perioodi ebamõistlikult pikaks. Meelevaldne on hageja väide, et maiks 2020 oli tavapärane töömaht taastunud. Alles 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid vaatamata sellele jäi riigis kehtima tervishoiualane hädaolukord ning piirangud. Piirangutest tingituna ei saanud kostja tegevus täismahus toimida, millest tingituna oli kostja jaoks ka töötasude maksmine ebamõistlikult koormav. Seega esines TLS § 37 sätestatud vähendatud töötasu maksmise olukord ka mais 2020.
3.1.Töölepingu kohaselt arvutati summeeritud tööaega arvestusperioodi märts-juuni lõpus. Kui sellesse perioodi jääb aeg, mil tööandja rakendas TLS § 37 ja vähendas töötaja töötasu, siis vähenes ka töötaja tööajanorm, st töötaja pidi töötasu vähendamise protsendi ulatuses vähem töötama. Hageja tööpäevade arv ühes kuus on 16 tööpäeva. Vahemikus märts kuni juuni oli hageja töömahu normiks seega 64 päeva, millest hageja töötas kokku 47 päeva, vastavalt märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16 päeva ja juunis 16 päeva. Seega oli töömahu vähenemine arvestusperioodil 27% ja hageja töötasu vähenemine vastavuses töömahu vähenemisega. Hageja töötasu normiks oli arvestusperioodil 6000 eurot (4 × 1500), millest vähendatud normiks kujunes 4384 eurot, vastavalt märtsis koos töötasuhüvitisega 1150 eurot, aprillis 1150 eurot, mais 584 eurot ja juunis 1500 eurot. Seega oli töötasu vähenemine
2-21-5439 arvestusperioodil 26,93% ning summeeritud arvestusperioodi lõpuks oli hageja töötasu ja töömahu vähenemine vastavuses. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas 20.09.2022 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mai 2020 eest töötasu 916 eurot (bruto), viivise perioodi 11.06.2020–20.09.2022 eest 166,93 eurot ning edasiulatuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas, et hageja töötas kostja juures ajavahemikus 11.04.2019–21.07.2020 vahetusevanemana, hageja töötasuks oli töölepingu p 4.1 kohaselt 1500 eurot kuus (bruto). Kostja teavitas hagejat 31.03.2021 töötasu vähendamisest TLS § 37 alusel alates 01.04.2020 summani 584 eurot kuus. Hageja töötas 2020. a märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16 päeva ja juunis 16 päeva. Kostja maksis hagejale mai 2020 eest töötasu 584 eurot.
4.2.Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostja on õiguspäraselt kohaldanud TLS § 37 esimest lõiget ning vähendanud 2020. a mais hageja töötasu 1500 eurolt (bruto) 584 eurole (bruto). Tööandja on koostanud 31.03.2020 teatise selle kohta, et vähendab alates 01.04.2020 kuni eriolukorra lahenemiseni töötajatel nii tööaega kui ka töötasu TLS § 37 alusel. Samuti teatas kostja, et seoses eriolukorraga on töötajate töömahtu alandatud vähemalt töötasu vähendamisega samas ulatuses, kuna viidatud perioodil ei ole tööandjal töötajatele endises mahus tööd anda (TVK tl 13).
4.3.Tööandja tasus 2020 mais hagejale töötasu 584 eurot bruto (TVK tl 15-16). Seega tasus tööandja 2020 mais hagejale töötasu töölepinguga ettenähtust vähem 916 eurot (bruto). Töötaja esitas tööandjale 21.05.2020 päringu, kas tööandja vähendab seoses maikuu palga vähendamisega ka töömahtu või jõutakse kokkuleppele, et hageja töötab 16 tööpäeva täispalga eest (TVK tl 17). 23.05.2020 tööandja vastuse kohaselt oli maikuus töömaht normaalne, töökoormuse vähendamine ei ole põhjendatud seoses summeeritud tööajaga (TVK tl 18).
4.4.TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi teise lõike alusel peab enne töötasu vähendamist tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega (TLS § 37 lg 3). Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette (TLS § 37 lg 4). TLS § 37 lg 1 kohaldamise eeldused on seega: 1) tööandjast ettenägematud ja temast mitteolenevad majanduslikud asjaolud; 2) kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult koormav. Vaidlustamata asjaoludel kuulutas Vabariigi Valitsus 12.03.2020 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid teatud piirangud jäid kehtima. Samas ei ole kostja kohtu hinnangul tõendanud, et kokkulepitud töötasu maksmine oleks kostjale 2020. a mais olnud ebamõistlikult koormav, millest tulenevalt oleks kostjal olnud õiguslik alus TLS § 37 lg 1 kohaldamiseks.
2-21-5439
4.5.TLS § 1 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu ning TLS § 28 lg 2 p 2 alusel tuleb tööandjal tasuda töötasu vastavalt töölepingule. Hageja töötasu suurus töölepingu p 4.1 kohaselt oli 1500 eurot (bruto). Seega on kostja tasunud hagejale 2020. a mais töötasu 916 euro võrra vähem (1500–584), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja ei ole tõendanud rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist. Ainuüksi COVID-19 viiruse levikut ei saa pidada selliseks vääramatuks jõuks, millest saaks järeldada, et äriühingu majandustegevus muutuks automaatselt olematuks. Olenevalt äriühingu tegevusvaldkonnast ja ärimudelist võisid osade äriühingute majandusnäitajad ja kasum COVID-19 viiruse leviku tõttu hoopis suureneda. Kokkuvõttes leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud ei vääramatu jõu esinemist ega asjaolu, et kokkulepitud töötasu maksmine hagejale 2020. a mais oleks tööandjale olnud ebamõistlikult koormav. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi põhinõude osas rahuldada.
4.6.Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, kuulub VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldamisele ka hageja viivisenõue. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt alates 11.06.2020, mil töölepingu p 4.3 kohaselt pidi tööandja tasuma hagejale 2020. a mai töötasu kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni 20.09.2022. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 166,93 eurot ning edasiulatuv viivis kuni põhinõude täitmiseni.
4.7.Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus kohtuotsuses ebaõigesti leidnud, et tõendamata on töötasu maksmise koormavus. Kostja taotles hageja osas töötasu hüvitamist töötukassast perioodidele märts ja aprill, millises osas väljastati ka positiivsed otsused. Apellant vastas töötasu toetuse saamise tingimustele (mh käibelangus vähemalt 30%) ning seega ei saanud käesolevas vaidluses kahtluse alla sattuda TLS § 37 eelduste täidetavus. Apellandi käibe kukkumine 2020. a III kvartalis oli võrreldes eelmise aasta sama ajaga 50%. Apellandil puudus võimalus restorani tavapäraselt avatuna hoida ja kasumit teenida. Maakohus on otsuses jätnud täielikult hindamata apellandi esitatud väited ja tõendid tööaja arvestusega seonduvalt. Summeeritud arvestusperioodi lõpuks on hageja töötasu ja töömahu vähenemine olnud vastavuses. Ilma tasuta ei olnud hagejal aga ka kohustust tööd teha (TLS § 37 lg 3).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale tagastada. Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS § 637 lg 21 sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis
2-21-5439 oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Asjaolu, et maakohus märkis kohtuotsuses edasikaebamise korra, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid kaebuse menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust. Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist TsMS § 637 lg 21 alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (vt Riigikohtu 10.04.2019. a määrust tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15). Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Tasu vähendamine TLS § 37 lg 1 järgi on lubatud vaid eeldusel, et 1) tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd ja 2) kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult koormav. Juhul, kui tööandjal esinevad majanduslikud raskused ja töötasu maksmine võib olla tööandja jaoks koormav, kuid töötajale võimaldatakse samal ajal töölepingus kokku lepitud ulatuses tööd, ei ole TLS § 37 lg 1 kohaldamise esimene eeldus täidetud. Maakohus on tööandja 23.05.2020 e-kirja (TVK tl 18) alusel õigesti tuvastanud, et maikuus oli töömaht normaalne ning tööandja ei pidanud töökoormuse vähendamist põhjendatuks. Alusetu on kaebaja väide, nagu saanuks töötaja tugineda TLS § 37 lg-le 3, kuid seda ei teinud. 21.05.2020 e-kirjas märkis töötaja, et kui maikuu eest töötasu vähendatakse, soovib ta võrdeliselt ka vähendatud töömahtu (TVK tl 17). Töökoormuse vähendamist ei pidanud tööandja aga põhjendatuks (TVK tl 18). Olukorras, kus töötaja töötasu on TLS § 37 alusel vähendatud kolmeks kuuks ning vähendamist tinginud asjaolud kaovad või leevenevad viidatud perioodi jooksul, tuleb tööandjal hakata enne kolmekuulise tähtaja möödumist töötajale maksma töötasu kokkulepitud ulatuses. Seejuures ei oma tähtsust, millises ulatuses oli tööandjal pakkuda tööd enne maikuud. Kui summeeritud tööaja arvestusperioodi jooksul esines kuid, mil töötaja tööga kindlustamine oli võimalik, ei olnud sel kuul töötasu vähendamise eeldus täidetud. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks. Kolleegium lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, sest hagi rahuldati.
2-21-5439 TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
13.1.Kostjal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaanile asendas kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kohtukoosseisu liiget Kaija Kaijaneni kohtunik Iris KangurGontšarov. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler