2.Välja mõista Y OÜ-lt Xi kasuks töötasu 2020 mai kuu eest 916 eurot bruto; viivis perioodi 11.06.2020 kuni 20.09.2022 eest summas 166,93 eurot bruto ning viivis protsendina põhinõudelt (916 eurot bruto) alates kohtuotsusest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
3.Menetluskulud jätta kostja Y OÜ kanda.
4.Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras.
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (20.09.2022). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.12.10.2020 esitas töötaja X töövaidluskomisjonile avalduse, millega soovis tööandjalt Y OÜ-lt saamata jäänud töötasu ja viivise väljamõistmist (tl 7-10).
2.22.02.2021 tegi töövaidluskomisjon (TVK) töövaidlusasjas nr 4-1/2690/20 otsuse, millega rahuldas avaldaja (töötaja) nõude täies ulatuses (tl 4-6).
3.08.04.2021 esitas tööandja Y OÜ Harju Maakohtusse taotluse vaadata Xi 12.10.2021 töövaidlusavaldus läbi hagimenetluse korras hagina (tl 1-3).
4.26.05.2021 esitas X Harju Maakohtule hagiavalduse Y OÜ töötasu ja viivise välja mõistmiseks (tl 27-30), mille kohus võttis menetlusse 21.09.2021 (tl 31-32).
5.28.04.2022 kohtumäärusega määras kohus tsiviilasjas nr 2-21-5439 kirjaliku menetluse (tl 45-48).
6.28.04.2022 ja 13.07.2022 kohtumäärustega on kohus andnud pooltele muu hulgas erinevad tähtajad seiskohtade esitamiseks (tl 45-48, 60-62).
HAGEJA NÕUDED
7.Hageja (töötaja) palub rahuldada hagi ning mõista kostjalt (tööandjalt) hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu 2020 mai eest summas 916 eurot (bruto); 26.05.2021 seisuga viivis 70.27 eurot (bruto) ja lisanduv viivis (tl 27-30; 41-43, 50-51, 64-65). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ehk töötaja ja kostja ehk tööandja 11.04.2019 töölepingu nr 20190401-01, mille p 1 alusel kohaldati tööaja osas summeeritud tööaja arvestust arvestusperioodiga 4 kuud. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hageja töötasu 1500 eurot kuus (bruto). Tööleping lõpetati 21.07.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 85 lg 1 alusel. 31.03.2020 teavitas tööandja töötajat endises mahus töö mittetagamisest ning tööaja ja töötasu vähendamisest TLS § 37 alusel. Seega on tööandja keeldunud õigusliku aluseta töötaja tööaja vähendamisest eriolukorra ajal võrdeliselt vähendatud töötasuga TLS § 37 lg 3 kohaselt ning samaaegselt keeldunud tööandja põhjendamatult tasumast 2020 mai eest sissenõutavaks muutunud ja tasumisele kuuluvat vähem makstud töötasu. Aprillis 2020 ei olnud tööandjal hagejale tööd pakkuda ning töötasu hüvitati osaliselt tööandja ning osaliselt Eesti Töötukassa poolt. Mai kuus 2020 alustas restoran Ruhe taas tegevust ning töötaja töötas mais 2020 täiskoormusega, so 16 tööpäeva, mille eest kuulunuks tasumisele töötasu summas 1500 eurot (bruto). Kostja tasus mai kuus 2020 tehtud täiskoormusega töö eest hagejale töötasu Eesti Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäära ulatuses, so summas 584 eurot (bruto), so 550.28 eurot (neto). Seega on tööandja töötajale vähem
tasunud mai 2020 eest töötasu summas 916 eurot (bruto). Hageja on seisukohal, et kostjal puudusid õiguslikud alused töötasu vähendamiseks TLS § 37 alusel mai kuus 2020 (tl 2730; 41-43, 50-51, 64-65).
KOSTJA VASTUS
8.Kostja palub jätta hageja hagi rahuldamata (tl 36-38, 54-56, 66-67). Kostja teavitas 31.03.2020 kogu kollektiivi, sh hagejat Eesti Vabariigis väljakuulutatud eriolukorrast tingitud vajadusest restoran Ruhe sulgeda alates 01.04.2020 kuni erikorra lahenemiseni. Viidatud kuupäeval edastas kostja kogu kollektiivile ka teatise töömahu vähenemisest ja töötasude vähendamise kavatsusest TLS § 37 alusel 3 kuuks, so aprilliks, maiks ja juuniks. Teavitusega selgitas kostja kogu kollektiivile nii asjaolu, et kollektiivil ei ole kohustust nõustuda töötasu vähendamisega ning on õigus tööleping lõpetada, kui ka asjaolu, et kollektiivil on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega. Viimati viidatud keeldumisi hageja kostjale ei edastanud. TLS § 37 lg 1 kohaselt kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Kogu viiruse levikust tekkinud olukord oli kostja jaoks selgesti ettenägematu ja temast mitteolenev, kurnates kostjat väga tugevalt majanduslikult. Eriolukord järgnes koheselt talveperioodile, pikendades kostjale koormavat perioodi ebamõistlikult pikaks. Täiesti meelevaldne on hageja väide, et maiks 2020 oli tavapärane töömaht taastunud. Alles 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid vaatamata sellele jäid riigis kehtima tervishoiualane hädaolukord ning piirangud: 2+2 reegel, mis piiras oluliselt klientide mahutatavuse arvu; sulgemine alates 22.00-st, mis lühendas toitlustusasutuste lahtiolekuaegu; avalike ürituste korraldamise keeld. Nendest piirangutest tingituna, ei saanud kostja tegevus kuidagi täismahus toimida, millest tingituna oli kostja jaoks ka töötasude maksmine ebamõistlikult koormav. Seega esines ka mais 2020 TLS § 37 sätestatud vähendatud töötasu maksmise olukord. Hageja on töölepingut sõlmides kokkuleppel kostjaga summeeritud tööaja arvestuses kokku leppinud, mille kohaselt arvutati summeeritud tööaega arvestusperioodi märts-juuni lõpus. Viidatud kokkulepe on olnud poolte soov ja tahe ning viidatud osas mistahes vastuväidete ja etteheidete tegemine on kohatu. Vaidluse kestel ei saa pooled asuda muutma töölepingus kokkulepitud tingimusi. Kui sellesse perioodi jääb aeg, mil tööandja rakendas TLS §-i 37 ja vähendas töötaja töötasu, siis vähenes ka töötaja tööajanorm, st töötaja pidi töötasu vähendamise protsendi ulatuses vähem töötama. Seega kujunes ka tööaja summeeritud arvestusperioodil uus vähendatud töötundide ja töötasu norm. Hageja tööpäevade arv ühes kuus on 16 tööpäeva. Vahemikus märts kuni juuni oli hageja töömahu normiks seega 64 päeva, millest hageja töötas kokku 47 päeva, vastavalt märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16 päeva ja juunis 16 päeva. Seega oli töömahu vähenemine arvestusperioodil 27%. Seega on ka hageja töötasu vähenemine olnud vastavuses töömahu vähenemisega. Hageja töötasu normiks oli arvestusperioodil 6000 eurot (4 x 1500), millest vähendatud normiks kujunes 4384 eurot, vastavalt märtsis koos töötasuhüvitisega 1150 eurot, aprillis 1150 eurot, mais 584 eurot ja juunis 1500 eurot. Seega oli töötasu vähenemine arvestusperioodil
26,93% ning hageja summeeritud arvestusperioodi lõpuks olnud hageja töötasu ja töömahu vähenemine vastavuses. Hageja ei ole teinud ei üle- ega alatunde. Samuti ei ole hagejale makstud vähem töötasu. Töötukassa poolt tasutud hüvitise loetakse töötasu osaks (tl 3638, 54-56, 66-67).
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hageja hagi tuleb rahuldada.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • hageja töötas kostja juures ajavahemikus 11.04.2019 kuni 21.07.2020 vahetusevanemana, hageja töötasuks oli töölepingu p 4.1 kohaselt 1500 eurot kuus (bruto) (TVK tl 6-11); • kostja teavitas hagejat 31.03.2021 töötasu vähendamisest TLS § 37 alusel alates 01.04.2020 summani 584 eurot kuus (TVK tl 13); • hageja töötas 2020 märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16 päeva ja juunis 16 päeva; • kostja maksis hagejale mais 2020 töötasu 584 eurot (TVK tl 15).
11.Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostja on õiguspäraselt kohaldanud TLS § 37 lõiget 1 ning vähendanud 2020 mais hageja töötasu 1500 eurolt (bruto) 584 eurole (bruto).
12.Tööandja on koostanud kuupäevaga 31.03.2020 teatise selle kohta, et kostja vähendab alates 01.04.2020 kuni eriolukorra lahenemiseni töötajatel nii tööaega kui ka töötasu vastavalt TLS § 37 alusel. Samuti teatas kostja, et seoses eriolukorraga on töötajate töömahtu alandatud vähemalt töötasu vähendamisega samas ulatuses, kuna viidatud perioodil ei ole tööandjal töötajatele endises mahus tööd anda (TVK tl 13).
13.Puudub vaidlus selles, et hageja töötas 2020 mais täiskoormusega, so 16 tööpäeva (TVK tl 14). Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hageja töötasu ühes kuus 1500 eurot bruto (TVK tl 611). Tööandja tasus 2020 mais hagejale töötasu 584 eurot bruto (TVK tl 15-16). Seega tasus tööandja 2020 mais hagejale töölepinguga ettenähtust vähem töötasu summas 916 eurot bruto. Töötaja esitas tööandjale 21.05.2020 päringu, mille kohaselt soovis teada infot, kas tööandja vähendab seoses mai kuu palga vähendamisega ka töömahtu või jõutakse kokkuleppele, et hageja töötab 16 tööpäeva täispalga eest alates 2020 maist (TVK tl 17). 23.05.2020 tööandja vastuse kohaselt oli maikuus töömaht küll normaalne, kuid töökoormuse vähendamine ei ole siiski põhjendatud summeeritud tööajaga seoses (TVK tl 18). Puudub vaidlus selles, et hageja töötas 2020 mais täiskoormusega, so 16 tööpäeva. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus vähendada hageja töötasu 2020 mais Eesti Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäärani, so 584 euroni bruto.
14.Hagimenetluse näol on tegemist võistleva menetlusega, milles pooled valivad ise asjaolud ja tõendid, millele nad tuginevad ning kohtud ei ole kohustatud selgitama tõendite esitamise kohustust kui poolte vahel puudub vaidlus õigusliku kvalifikatsiooni osas nagu antud asjas. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15 p 19). Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt 23.11.2016 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3- 2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul
kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt 11.05.2005 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19). Vajaduse korral tuleb kohtul pooltele nende nõudenormidega seotud tõendamiskoormist täiendavalt selgitada. Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad esile tooma pooled. Kohus saab küsida pooltelt selgitusi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on aga kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt 24.03.2021 Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439, p-d 14 ja 19).
15.Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 2 on tööandja kohustuseks maksta töö eest töötasu vastavalt töölepingule. TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi teise lõike alusel peab enne töötasu vähendamist tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega (TLS § 37 lg 3). Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette (TLS § 37 lg 4). Töötajal on õigus tööleping üles öelda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud põhjusel, teatades sellest viis tööpäeva ette. Töötajale makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist käesoleva seaduse § 100 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ulatuses (TLS § 37 lg 5).
16.Kohus peab andma hinnangu, kas 2020 mais esinesid TLS § 37 lg 1 sätestatud eeldused tööandjapoolseks töötasu vähendamiseks. TLS § 37 lg 1 kohaldamise eeldused on: 1) tööandjast ettenägematutud ja temast mitteolenevad majanduslikud asjaolud; 2) kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult koormav. Vaidlustamata asjaoludel kuulutas Vabariigi Valitsus 12.03.2020 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid teatud piirangud jäid kehtima. Käesolevas asjas on tõendatud, et hageja tegi 2020 mais täiskoormusega tööd. Samas ei ole kostja kohtu hinnangul tõendanud, et kokkulepitud töötasu maksmine oleks kostjale olnud 2020 mais ebamõistlikult koormav, millest tulenevalt oleks kostjal olnud õiguslik alus TLS § 37 lg 1 kohaldamiseks 2020 mais. TLS § 1 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu ning TLS § 28 lg 2 p 2 alusel tuleb tööandjal tasuda töötasu vastavalt töölepingule. Hageja töötasu suurus töölepingu p 4.1 kohaselt oli 1500 eurot bruto. Seega on kostja tasunud hagejale 2020 mais vähem töötasu summas 916 eurot bruto (1500 – 584), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
17.Antud juhul ei saa tugineda töötasu mittemaksmisel ka vääramatu jõu esinemisele kui rikkumise vabandatavusele. VÕS § 103 lg 2 kohaselt on vääramatu jõud asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatu jõu esinemisel ei vastuta võlgnik oma rikkumise eest, kuid vääramatu jõud ei ole lepingu lõpetamise aluseks. Seejuures vääramatu jõud ei ole üldiselt kõigile kehtiv olukord, vaid selle esinemist tuleb iga lepingulise suhte korral eraldi tuvastada. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist käesolevas menetluses. Ainuüksi COVID-19 viiruse levikut ei saa pidada selliseks vääramatuks jõuks, millest saaks järeldada, et äriühingu majandustegevus
muutuks automaatselt olematuks. Olenevalt äriühingu tegevusvaldkonnast ja ärimudelist, võisid osade äriühingute majandusnäitajad ja kasum COVID-19 viiruse leviku tõttu hoopis suureneda. Kokkuvõttes leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud ei vääramatu jõu esinemist ega asjaolu, et kokkulepitud töötasu maksmine hagejale 2020 mais oleks tööandjale olnud ebamõistlikult koormav.
18.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 2020 töötasu 916 eurot bruto.
19.Hageja on esitanud kostja vastu ka viivise nõude. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldada ka hageja viivisenõue. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 916 eurot bruto VÕS § 113 sätestatud määras alates 11.06.2020, mil töölepingu p 4.3 kohaselt pidi tööandja tasuma hagejale 2020 mai töötasu ning kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni 20.09.2022. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 166,93 eurot.
20.Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (916 eurot bruto) alates kohtuotsusest, so alates 21.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
21.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja hagi tuleb täielikult rahuldada. IV Menetluskulude jaotus
22.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagejate hagi täielikult, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
23.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta
tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
24.TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
25.Käesolevas asjas määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.
26.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus määrab poolte menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses kindlaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisel.