Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
13. detsember 2022, Tallinn
Kohtuasi
X hagi Piko Hobikross Osaühingu vastu töötasu 651,95 euro, kahju 240 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste ja lisanduva viivise nõudes Piko Hobikross Osaühingu vastuhagi X vastu 1303,63 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja): X (isikukood xxxxxxxxxxx), elukoht xxx Hageja lepinguline esindaja: advokaat Piret Rummi, epost: [email protected] Kostja (vastuhagis hageja): Piko Hobikross Osaühing (registrikood 10949704), asukoht Pärnu mnt 289/2-2, Tallinn Kostja lepinguline esindaja: Ille Nakurt-Murumaa, epost: xxx Kirjalik menetlus
Menetluse liik
2-21-5580
RESOLUTSIOON
1) Hagi rahuldada. 2) Välja mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks saamata jäänud töötasu 651,95 eurot (netosummas). 3) Välja mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks otsuse tegemise aja seisuga (13.12.2022) põhivõla (651,95 euro) tasumisega viivitamise eest alates 03.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivis 110,15 eurot. 4) Mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks välja viivis põhivõla (s.o 651,95 eurot) tasumata osalt seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt alates 14.12.2022 kuni põhivõla tasumiseni. 5) Välja mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks kahjuhüvitis 240 eurot. 6) Välja mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks otsuse tegemise aja seisuga (13.12.2022) kahjuhüvitise 240 euro tasumisega viivitamise eest alates 09.01.2021 sissenõutavaks muutunud viivis 37,03 eurot.
7) Mõista Piko Hobikross Osaühingult X kasuks välja viivis kahjuhüvitise (s.o 240 eurot) tasumata osalt seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt alates 14.12.2022 kuni põhivõla tasumiseni. 8) Jätta aegumise tõttu rahuldamata Piko Hobikross Osaühingu vastuhagi X vastu. 9) Võtta vastu hageja poolt 28.10.2022 esitatud dokumentaalsed tõendid. 10) Menetluskulud jätta kostja Piko Hobikross Osaühingu kanda. 11) Määrata menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.Harju Maakohtu menetluses on hageja X (töötaja) hagi OÜ Piko Hobikross (tööandja) vastu töötasu 651,95 euro; kahju 240 euro, sissenõutavaks muutunud viivise ja lisanduva viivise nõudes (tl 1-3, 20-22, 88-91). Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures klienditeenindajana 01.03.2019 sõlmitud töölepingu alusel (tl 4). Kostja kohustas hagejat 02.11.2020 allkirjastama dokumendi töölepingu kokkuleppel lõpetamise kohta, mille kohaselt lõppes töösuhe 02.11.2020 (tl 5). Kostja maksis hagejale välja tasud, millest arvestas tasaarvestuse korras maha 651,95 eurot, millega hageja ei nõustunud. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ning töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1, § 28 lg 2 p 2, § 33, § 71 ja § 84 alusel kohustus kostja töölepingu lõppedes hagejale maksma täies ulatuses saamatajäänud töötasu 2020. aasta oktoobrikuu eest netosummas 717 eurot (119,5 h x 6 eurot), hüvitama kasutamata jäänud puhkuse 14 päeva eest summas 297,9 eurot, võistlustasu 288 eurot ning kütuse 48 eurot.
2.Kostja vastutab töötasu hüvitisega seotud tingimuste täitmise eest. Tööhõiveprogrammi seletuskirja kohaselt oli töötasu hüvitis mõeldud tööandjatele. Seega oli tööandja kohustus viia end kurssi hüvitise maksmise tingimustega ja esitada hüvitise taotlus üksnes olukorras, kus ta on veendunud nende tingimuste täidetuses. Sel põhjusel esitas töötukassa tagasinõuded tööandjatele. Kuigi kostja teadis, et ta on töövõimetuslehel, otsustas ta siiski hüvitist taotleda. Kostja pidi saama hageja töövõimetuslehele jäämise kohta automaatse teavituse. Kuna kostja tegeles hagejale töötasu maksmise, töötasult maksude arvestamise ja deklareerimisega, pole eluliselt usutav, et kostja ei saanud töövõimetuslehest teadlikuks enne 2020. aasta sügist.
3.Hageja taotleb lisaks välja mõista kohtueelsed õigusabikulud summas 240 eurot võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Hageja vajas abi nõude koostamisel ja soovis võimalusel jõuda kohtuvälise lahendini. Hageja lepinguline esindaja edastas kostjale nõudekirja saamata jäänud tasu ja kahju hüvitamise nõudes ning ettepaneku lahendada asi kohtuväliselt. Hageja nõuab viivist põhinõudelt 651,95 eurolt alates 03.11.2020 kuni 08.04.2021 summas 22,41 eurot ning alates hagi esitamisest 09.04.2021 seadusjärgses määras kuni põhinõude täitmiseni. Lisaks nõuab hageja viivist kahjuhüvitiselt 240 eurolt alates 09.01.2021 kuni 08.04.2021 summas 4,73 eurot ning alates hagi esitamisest 09.04.2021 seadusjärgses määras kuni kohustuse täitmiseni (tl 1-3, 20-22, 4648, 88-91, 107-109, 117-119).
KOSTJA VASTUS
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata (tl 29-30, 49). Töösuhe lõppes poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel. Kostjal on hageja suhtes vastunõue, millest kostja teavitas hagejat niipea, kui see kostjale töötukassa kaudu teatavaks sai. Töötukassa tagasinõue sisaldas eriolukorra ajal töötukassa poolt töötajale alusetult makstud töötasuhüvitise ja sellelt tasutud töötasumaksude tagastamist põhjusel, et hageja viibis perioodil 23.03.2020 kuni 04.05.2020 töövõimetuslehel. Töövõimetuslehel viibimise kohta hageja kostjale teada ei andnud. Kuna alles töötukassa tagasinõude saamisel sai kostja teada, et hageja on alusetult saanud üheaegselt töövõimetushüvitist ja töötasu, esitas kostja viivitamata hagejale vastava info. Kostja, tasudes hagejale lepingu lõpetamisel lõpparve, lähtus tasaarvestuse tegemisel TLS § 78 lg-st 3, mille kohaselt võib tööandja nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale tasutud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Hageja seisukoht, et mistahes eksimuste riisikot kannab tööandja, pole põhjendatud. Töötasuhüvitis oli tööhõiveprogrammi kohaselt töötasu, mille tööandja asemel maksis välja töötukassa.
VASTUHAGI
5.Harju Maakohus võttis 10.03.2022 menetluse kostja vastuhagi, milles kostja palub hagejalt välja mõista VÕS § 101 lg 1 p 3, § 104, § 115 ja TLS § 74 lg 1 alusel 2020. aasta aprillikuu eest alusetult makstud töötasu, töötukassa poolt 23.10.2020 otsusega kostjalt tagasinõutud töötasuhüvitis ning eeltoodud summadelt makstud töötasumaksud 2020. aasta aprilli eest kokku summas 1303,63 eurot, mille moodustab: 1) töötukassa hüvitis 824,31 eurot (brutosummas); 2) tööandja maksud 278,62 eurot; 3) tööandja poolt aprilli eest makstud töötasu 150 eurot (brutosummas); 4) tööandja maksud sellelt 50,70 eurot. Lisaks taotleb kostja vastuhagis viivist nõudesummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni vastuhagi esitamiseni summas 56,13 eurot (tl 54-56, 63-65, 78-79).
6.Hageja sai ekslikult 2020 aprilli eest nii töötasu (mille osaliselt maksis välja tööandja ja osaliselt töötukassa) kui ka töövõimetushüvitist. Tegemist on eksimusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 92 tähenduses. Seega on kostjal õigus TsÜS § 92 sätetele tuginedes töötajale alusetult makstud töötasu ja sellega seotud muud kulud tagasi nõuda. Hageja on õigusvastase käitumisega, s.t jättes täitmata TLS §-s 15 sätestatud teavitamiskohustuse, viinud kostja teadlikult eksimusse ning kallutanud teda enda tehingut tegema ehk hüvitist taotlema, põhjustades sellega kostjale kahju. Kostja ei teadnud hageja töövõimetuslehele jäämisest. Töövõimetuslehtede süsteem ei saada tööandjatele automaatseid teavitusi, vaid see tuleb eraldi tellida. Automaatne teavitus ei asenda tööandjapoolset teavitust, kuna TLS § 15 lg 2 p 10 järgi peab töötaja tööandjat teavitama ka töövõimetuse eelduslikust kestusest. See oleks välistanud kahju tekkimise, sest õigus saada hüvitist puudus vaid juhul, kui töötaja oli haiguslehel terve kuu.
7.Kostja nõue ei ole aegunud. Hagejale kantud töötasuhüvitise ja palgamakse puhul tuleb hagi aegumist TLS § 39 ja TsÜS § 147 lg 1 alusel lugeda alates päevast, mil kostja sai teada, et hagejale mais 2020. aasta aprillikuu eest makstud hüvitis on alusetult makstud ehk alates 23.10.2020. Hagejale makstud töötasuhüvitis muutus kostja poolt sissenõutavaks alates päevast, mil töötukassa esitas kostjale nõude hagejale makstud töötasuhüvitise tagastamiseks. Aegumistähtaja alguseks ei saa lugeda aega, mil kostja ei olnud ega saanudki olla teadlik sellest, et hageja on hüvitise saanud alusetult. TLS § 39 kohaldub vaid kostja nõudele tööandja poolt makstud töötasu 150 euro (brutosummas) kohta.
8.Hageja õigusvastase käitumise tulemusena tekitatud kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu TLS § 39, sest tegemist pole töötasu nõudega. Kohaldub TsÜS § 146 lg 1 või alternatiivselt TsÜS § 150 lg 1. Arvestades, et hageja põhjustas kostjale kahju tahtlikult, oma seadusest tuleneva kohustuse (TLS § 15 lg 2 p 10) täitmatajätmisega, viies kostja tahtlikult eksiteele, tuleb lähtuda õigusvastase tegevusega põhjustatud kahju hüvitamise sätetest.
9.Ka juhul, kui kohus ei nõustu, et aegumistähtaja algust tuleb lugeda töötukassa nõude esitamise päevast, ei ole kostja nõue siiski aegunud. Sellisel juhul on hagi aegumistähtaeg kulgenud järgmiselt: 1) töötukassa maksis hagejale töötasuhüvitise 06.05.2021; 2) tööandja kandis aprilli töötasu hagejale 06.05.2021; 3) tööandja teavitas töötajat alusetult saadud töötasuhüvitise tagastamise kohustusest 02.11.2020; 4) hageja teavitas kostjat 29.12.2020 oma kavatsusest vaidlustada hüvitise kinnipidamine ning tegi kostjale ettepaneku lahendada asi kompromissiga. Kostja võttis hageja esindajaga kompromissiläbirääkimisteks korduvalt ühendust telefoni teel kirjas toodud kontaktidel. Nõude aegumine peatus TsÜS § 167 lg 1 alusel õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks. Kuna hageja ei teavitanud kostjat läbirääkimiste lõppemisest, sai kostja teada läbirääkimiste lõppemisest ajal hetkel, kui kostjani jõudis hagi ehk 28.09.2021. Selleks ajaks oli aegumistähtajast kulunud 7 kuud ja 22 päeva. Pärast hagi kättesaamist teavitas kostja kohut ja hagejat soovist pidada kompromissiläbirääkimisi, mis kestsid kuni 04.11.2021 (tl 54-56, 63-65, 100-101, 110-112, 123-124).
HAGEJA (VASTUKOSTJA) VASTUS VASTUHAGILE
10.Hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata (tl 88-91, 107-109, 117-119). Kostja nõue on aegunud, võttes aluseks TLS § 39 kui erinormi TsÜS § 146 ees. Töötaja kahjuks TLS-s sätestatud normidest kõrvalekaldumine ei ole lubatud (TLS § 2). Üheaastane tähtaeg annab tööandjale piisavalt aega vigade avastamiseks ega lükka tööandja nõudeid edasi kaugesse tulevikku, mil töötaja ei oska nendega arvestada. Kostja maksis hagejale 2020. aasta aprilli eest töötasu ja hageja sai töötasuhüvitise 06.05.2020. Kostja ei esitanud oma nõudeid 12 kuu jooksul, s.o hiljemalt 06.05.2021. TsÜS § 144 alusel on aegunud ka viivisenõue.
11.Kostja nõue poleks põhjendatud ka VÕS § 1028 järgi. Kui pooltel on lepinguline võlasuhe, tuleb nõuded esitada lepingu alusel.
12.Kostja väited aegumise peatumise/katkemise kohta on ebaõiged. Hageja pöördus kohtuväliselt kostja poole saamatajäänud töötasu nõudes ja tegi ettepaneku asja kompromissiga lahendamiseks. Pooled ei pidanud läbirääkimisi ei kirjalikult ega telefonitsi, vaid kostja lihtsalt keeldus asja lahendamisest või raha maksmisest. Kostja pole läbirääkimiste toimumist tõendanud. Pärast hagi esitamist hageja kinnitas, et on valmis asja lahendama kompromissiga, mis on kohtumenetluses igati tavapärane (hageja esitas kompromissiettepaneku veel ka 04.11.2021 seisukohas), kuid see ei tähenda, et kuni 04.11.2021 kestsid poolte läbirääkimised. Kostja väited selle kohta, et hageja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud, on alusetud ja tõendamata. Kostja nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja polnud kuni kohtumenetluseni midagi rääkinud vastunõuetest. Kui kostjal sellised nõuded olid, oleks ta pidanud need esitama varem.
13.Hageja on esitanud taotluse teha vaheotsus kostja nõuete aegumise osas ning anda talle täiendav tähtaeg vastuhagile sisulise vastuse esitamiseks 14 päeva alates aegumise kohaldamata jätmise kohta tehtud määruse hagejale kättetoimetamisest. Kostja leiab, et menetlusosaline ei saa ise otsustada menetlustähtaja pikendamist ning TsMS § 66 alusel tuleb jätta hageja taotlus vastuse esitamise tähtaja andmiseks rahuldamata (tl 88-91).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ning see
kuulub täies ulatuses rahuldamisele ning vastuhagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata.
15.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele ning TsMS § 442 lõike 8 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas ära tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (kohus on poolele eeltoodut selgitanud 20.09.2022 kohtumääruses, tl 102-105).
16.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: • Hageja (töötaja) ja kostja (tööandja) vaheline tähtajatu tööleping sõlmiti 01.03.2019 (tl 4). • Pooltevaheline tööleping lõppes 02.11.2020 TLS § 79 alusel. Töölepingu lõpetamisel teatas tööandja (kostja), et töötajale makstakse saadaolev töötasu summas 683,80 eurot ning töötaja (hageja) teatas, et ta ei ole nõus tööandja tagasinõudega summas 651,95 eurot (tl 5). • Tööandja maksis töölepingu lõppemisel töötajale välja tasud, millest arvestas ilma töötaja nõusolekuta maha riigi poolt tasutud töötasu hüvitise 2020 aprilli töötasu eest summas 651,95 eurot (tl 6). • Hageja viibis töövõimetuslehel ajavahemikul 23.03.2020 kuni 04.05.2020 (tl 31). • Eesti Töötukassa tasus 08.05.2020 otsusega kostjale hageja 2020 aprilli kuu töötasu hüvitisena kokku 1102,93 eurot (so 824,31 eurot, millele lisandusid tööandja maksud 278,62 eurot) (tl 31). • Eesti Töötukassa esitas 23.10.2020 kostjale tagasinõude seoses sellega, et töötajale Xle määrati töötasu hüvitis 2020 aprilli eest kokku 1102,93 eurot (so 824,31 eurot, millele lisandusid tööandja maksud 278,62 eurot), kuid X töövõimetuslehel viibimise tõttu ei saanud kostjal tekkida õigust TLS § 35 või § 37 kohaldamiseks (tl 31).
17.Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostjal oli seaduslik alus töösuhte lõppemisel (02.11.2020) hagejale tasutavast lõpparvest kinni pidada Eesti Töötukassa poolt kostjale tasutud hageja 2020 aprilli kuu töötasu hüvitis 651,95 eurot ning kas kostja vastuhagi nõue hageja vastu on aegunud või mitte.
18.Kohus käsitleb otsuses poolte nõudeid järgmises järjekorras: esmalt, kas kostjal oli seaduslik alus töösuhte lõppemisel (02.11.2020) hagejale tasutavast lõpparvest kinni pidada Eesti Töötukassa poolt kostjale tasutud hageja 2020 aprilli kuu töötasu hüvitis 651,95 eurot (I); järgnevalt hindab kohus hageja kahjuhüvitise 240 euro nõuet (II) ja samuti viivise nõudeid (III); peale seda analüüsib kohus vastuhagi aegumise küsimust (IV) ning menetluskulude jaotust (V).
19.Kohus määras 20.09.2022 kohtumäärusega käesolevas tsiviilasjas kirjaliku menetluse ning
muu hulgas otsustas vastu võtta kõik menetlusosaliste poolt 20.09.2022 seisuga esitatud tõendid TsMS § 238 lg 4 kohaselt (tl 102-105). Samas andis kohus pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid, mida hageja 28.10.2022 esitatud menetlusdokumendiga ka tegi, esitades täiendavalt kaks uut tõendit (tl 117-121). Kohus võtab hageja poolt 28.10.2022 esitatud tõendid käesolevas tsiviilasjas TsMS § 238 lg 4 alusel vastu. Seega on kohus vastu võtnud kõik menetlusosaliste poolt maakohtus esitatud kirjalikud tõendid. I
20.Vaidlustamata asjaoludel tasus Eesti Töötukassa 08.05.2020 otsusega kostjale hageja 2020 aprilli kuu töötasu hüvitisena kokku 1102,93 eurot (so 824,31 eurot, millele lisandusid tööandja maksud 278,62 eurot). Kuna hageja viibis ajavahemikul 23.03.2020 kuni 04.05.2020 töövõimetuslehel, esitas Eesti Töötukassa 23.10.2020 kostjale tagasinõude kuivõrd töötajale Xle määrati töötasu hüvitis 2020 aprilli eest kokku 1102,93 eurot (so 824,31 eurot, millele lisandusid tööandja maksud 278,62 eurot), kuid X töövõimetuslehel viibimise tõttu ei saanud kostjal tekkida õigust TLS § 35 või § 37 kohaldamiseks (tl 31).
21.Kohus annab hinnangu, kas kostjal oli seaduslik alus töösuhte lõppemisel (02.11.2020) hagejale tasutavast lõpparvest kinni pidada Eesti Töötukassa poolt kostjale tasutud hageja 2020 aprilli kuu töötasu hüvitist 651,95 eurot.
22.Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse nr 130 "Tööhõiveprogramm 2017 - 2020" (edaspidi: tööhõiveprogramm) § 191 lg 3 kohaselt makstakse töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandjal ei ole kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldab töölepingu seaduse (TLS) § 35 või § 37. Samuti näeb tööhõiveprogrammi § 191 lg 6 ette, et tööandja oli kohustatud maksma töötajale, kes saab töötasu hüvitist, brutotöötasu vähemalt 150 eurot. Tööhõiveprogrammi seletuskirja kohaselt oli töötasu hüvitis mõeldud tööandjatele, kelle igapäevane majandustegevus oli häiritud, käive ja tulu järsult langenud ja töötajatele töö tagamine ning töötasu maksmine raskendatud. Sellises olukorras oli võimalik tööandjatel taotleda töötukassalt töötasu hüvitist töötasude maksmiseks. Eesti Töötukassa 23.10.2020 tagasinõudest nähtub, et nende poolt teostatud töötasu hüvitise järelkontrollis selgus, et X viibis ajavahemikul 23.03.2020 kuni 04.05.2020 töövõimetulehel, mistõttu ei saanud tööandja kohaldada 2020. aasta aprillikuus töötaja osas TLS §-i 35 või §-i 37, kuna töötaja viibis terve aprillikuu töövõimetuslehel. Samuti ei saanud tekkida tööandjal 2020. aasta aprillikuu eest töötasu maksmise kohustust, kuna ravikindlustuse seaduse § 61 lg 1 kohaselt ei tohi tööandja lubada töötajat töökohustusi täitma töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastatuse ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud töötasu hüvitise maksmine perioodi eest, mil tööandjal ei saanud tekkida kohustust maksta töötajale töötasu ning tööandja ei ole kohaldanud töötajate suhtes TLS §-i 35 või §-i 37. Kuna tööhõiveprogrammi § 191 lg 3 ja 6 toodud tingimused ei olnud täidetud, tunnistas Eesti Töötukassa töötasu hüvitise määramise otsuse X osas kehtetuks ning nõudis 23.10.2020 kostjalt kui tööandjalt tööturuteenuse ja -toetuste seaduse (TTTS) § 41 lõigete 1-1 ja 1-2 kohaselt tagasi 2020 aprilli töötasu hüvitise summa 1102,93 eurot (tl 31).
23.TLS § 1 lg 1 kohaselt teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandjale) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. TLS § 84 lg 1 alusel muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. TLS § 78 sätestab tasaarvestamise erisuse töösuhtes. Nimelt TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TLS § 78 lg 3 alusel võib tööandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. Puudub vaidlus selles, et hageja ei andnud kostjale
nõusolekut kohtuväliselt tööandja nõudeid tasaarvestada hageja töötasu nõudega. Samuti puudus tööandjal õigus TLS § 78 lg 3 tulenevalt kostja lõpparvest kinni pidada 651,95 eurot, kuna tegemist ei olnud töötajale maksutud ettemaksega ega mitte ka väljatöötamata põhipuhkuse tasuga. Seega pole TLS § 78 lg 1 ja lg 3 eeldused tööandjapoolseks tasaarvestuseks täidetud. Eeltoodud põhjustel ei ole olnud seaduslik töösuhte lõppemisel tööandja poolt kinni pidada hagejale makstavalt lõpparvelt (saamata jäänud töötasult, kasutamata põhipuhkuse hüvitiselt ja muudelt kokkulepitud tasudelt) 651,95 eurot.
24.Kohus leiab, et igal juhul ei olnud tööandjal TLS § 78 lg 1 ja lg 2 eelduste puudumise tõttu õigus hageja lõpparvest kinni pidada 651,95 eurot, kuid lisaks sellele on kohus seisukohal, et kostjal ei ole hageja vastu sellist nõuet, mida ta oleks saanud ka TLS § 78 lg 1 ja lg 3 eelduste olemasolul tasaarvestada.
25.Tööhõiveprogrammi § 191 lg 3 kohaselt makstakse töötasu hüvitist töötajale, kelle tööandjal ei ole kokkulepitud ulatuses tööd anda ja kelle tööandja kohaldab TLS § 35 (töötasu maksmine töö mitteandmisel) või TLS § 37 (töötasu vähendamine töö mitteandmise korral). Tööhõiveprogrammi seletuskirja kohaselt on töötasu hüvitis mõeldud tööandjatele, kelle igapäevane majandustegevus on häiritud, käive ja tulu järsult langenud ja töötajatele töö tagamine ning töötasu maksmine raskendatud. Sellises olukorras oli võimalik tööandjatel taotleda töötukassalt töötasu hüvitist töötasude maksmiseks. Kokkuvõtlikult saab töötasu hüvitise taotluse Eesti Töötukassale esitada tööandja TLS § 35 või TLS § 37 sätestatud olukorras ning vastav hüvitis makstakse Eesti Töötukassa poolt tööandjale. Töötasu hüvitis on eelkõige mõeldud tööandjale leevendamaks järsult halvenenud majandustegevusest põhjustatud olukorda, mis võis olla tekkinud ka kostja jaoks 2020 kevadel. Eesti Vabariigi Valitsus kuulutas 12.03.2020 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid teatud piirangud jäid kehtima ka pärast seda.
26.TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest (kohus on poolele eeltoodut selgitanud 20.09.2022 kohtumääruses, tl 102-105). Töötajat tuleb töövaidlustes käsitleda nõrgema poolena. Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 06.12.2021 otsus asjas nr 2-20-5834, p 16; otsus asjas nr 3-2-1-24-13, p 15). Töötajal ei ole võimalik esitada töötasu hüvitise taotlust Eesti Töötukassale. Seda saab teha vaid tööandja, mil talle on teatavaks saanud TLS § 35 ja § 37 sätestatud asjaolude esinemine (mille tõendamiskoormis on tööandjal). Töötaja tahtele ei allu tööandja poolt töötasu maksmine, riigilt töötasu hüvitise saamine ega mitte ka töötaja töövõimetuse korral haigushüvitise saamine. Üheks tööandja kohustuseks TLS § 28 lg 2 p 12 kohaselt on kohustus anda töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi. Sellise kohustuse täitmine eeldab, et tööandja peab iga töötaja kohta pidama ranget arvestust töötajale arvutatud ja makstud töötasud kohta, sh peab tööandjal olema selge ülevaade ajaperioodist, mil töötajale tööandja poolt töötasu ei maksta (nt töövõimetuse korral).
27.TLS § 15 lg 2 p 10 kohaselt teatab töötaja tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Kostja leiab, et hageja on vastavat nõuet rikkunud (63-65). Hageja seisukoha järgi jäi ta 2020 kevadel haiguslehele eeskätt kostja suunisel, kuna kehtinud eriolukorras ei olnud kostjal võimalik oma teenuseid
osutada. Esialgu pakkus kostja hagejale välja öövahetuse tegemise, kuid hiljem tööülesandeid enam ei olnud (tl 117-119). Kohus on tõendina vastu võtnud hageja poolt esitatud 2020 märtsi ja aprilli kirjavahetuse kostja esindajatega ja hageja (ning teiste töötajate) vahel (tl 120-121). Sellest nähtuvalt korraldas tööandja 24.03.2020 kell 11.00 üldkoosoleku, mille kohta hageja vastas, et ta osaleb sellel (tl 121). Samal ajal oli vaidlustamata asjaoludel hageja alates 23.03.2020 töövõimetuslehel (tl 31). Samuti saatis tööandja hagejale 03.04.2020 töögraafiku, mille kohaselt pidi hageja olema tööl 07.04.2020 ja 11.04.2020 (tl 120). Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et tööandja ei teadnud 2020 märtsi lõpu ja aprilli alguse seisuga, et hageja on töövõimetuslehel alates 23.03.2020. Tööandjal, kellel on TLS § 28 lg 2 p 1 alusel muu hulgas kohustus kindlustada töötaja kokkulepitud tööga ning kohustus anda töötajale selgeid ja õigeaegseid korraldusi, ei ole võimalik jätta märkamata, et töötaja ei ole 12 päeva jooksul ilmunud tööle (perioodil alates hageja töövõimetuse algusest 23.03.2020 kuni töögraafiku tegemiseni 03.04.2020, tl 12). Töögraafikust nähtub, et graafiku alusel pidi töötama 5 isikut (tl 120). Sellises väikeses töökollektiivis oleks tööandja ilmselgelt pidanud märkama hageja töökohustuste mittetäitmist (ehk töövõimetuks olemist) 12 päeva vältel. Seega leiab kohus, et kostja tööandjana oli teadlik juba vähemalt 2020 aprilli seisuga, et hageja viibib töövõimetuslehel alates 23.03.2020. Kui tööandja esitab Eesti Töötukassale taotluse töötasu hüvitise saamiseks, siis vastutav tööandja ainuisikuliselt vastava hüvitise saamiseks tingimuste täitmise eest. Kohus leiab, et tööandjal lasub vastutus ka sel juhul, kui vastava taotluse esitamisega kaasnevad tööandjale negatiivsed tagajärjed. Näiteks põhjusel, et tööandja enda ebatäpselt esitatud andmete tõttu on Eesti Töötukassa tööandjale välja maksnud alusetuid töötasu hüvitisi. Ilma töötaja vastava nõusolekuta pole võimalik sellisel viisil riigi poolt alusetult välja makstud töötasu hüvitisi töötajatelt kinni pidada (TLS § 78 lg 1).
28.Hageja töötasu nõude õiguslikuks aluseks on TLS § 28 lg 1 p 2. Poolte vahel puudub vaidlus hageja töötasu nõude suuruse üle, so 651,95 eurot (netosummas).
29.Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja töötasu nõue kostja vastu 2020 aprilli saamata jäänud töötasu eest summas 651,95 eurot (netosummas), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. II
30.Hageja on esitanud varalise kahju hüvitamise nõude summas 240 eurot (koos käibemaksuga). Tegemist on kohtueelse õigusabikulude hüvitamise nõudega, kuna hageja kandis õigusabikulusid seoses kostjale nõudekirja koostamise ja esitamisega (tl 1-3, 20). Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo 04.01.2021 arve nr 17787 kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust seoses materjalidega tutvumisega ja nõudekirja koostamisega kokku 2 tundi, tunnihinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta), mille kohaselt tuli hagejal tasuda õigusabiteenuse osutamise eest kokku 240 eurot (tl 9).
31.Nimetatud nõude õiguslikuks aluseks on VÕS § 115 lg 1 ja VÕS § 128 lg 3, kuna tegemist on varalise kahjuga.
32.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-138-10 (p-s 26) leidnud, et: „kolleegiumi arvates võib advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.“ Seega on Riigikohus kohtueelsete õigusteenuse kulude osas leidnud, et need on VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna hüvitatavad (nt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-84-14).
33.Käesolevas kohtuotsuses on tuvastatud, et kostja on alusetult hagejaga töösuhte lõppemisel (02.11.2020) kinni pidanud hageja lõpparvest 651,95 eurot. Seetõttu on igati õigustatud hageja pöördumine advokaadibüroo poole õigusabiteenuse saamiseks enne kohtumenetluse
algust, leidmaks võimalus asja lahendamiseks kohtuväliselt. Samuti leiab, et õigusabiteenuse eest osutatud ajamaht 2 tundi ja esindaja tunnihind 100 eurot on kohtupraktikas ja arvestades esitatud nõudekirja sisulist külge (tl 11-12) põhjendatud ja vajalik kulutus. Kuna hageja on teinud jõupingutusi asja lahendamiseks väiksemate menetluskuludega juba kohtueelses menetluses, need kulutused on olnud põhjendatud ja vajalikud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtueelsete õigusabikulude näol tekkinud varaline kahju summas 240 eurot.
III
34.Hageja on esitanud kostja vastu viivise nõuded (tl 1-3, 20). Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (651,95 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.11.2020 kuni kohtuotsuseni kindla summana ning edasiulatuvalt kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni. Hageja leiab, et viivisenõuet saab ta põhinõudelt esitada alates 03.11.2020, sest pooltevaheline tööleping lõpped 02.11.2020 ning sellel hetkel ei andnud hageja nõusolekut töötasu 651,95 eurot (netosumma) maha arvamiseks (tl 5-6, 20).
35.Samuti palub hageja, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja viivise kahjunõude (240 eurot) osas VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 09.01.2021 kuni kohtuotsuseni kindla summana ning edasiulatuvalt kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni (tl 1-3, 20). Hageja nõuab kostjalt kahjunõudelt viivist alates 09.01.2021, kuna hageja edastas lepingulise esindaja vahendusel kostjale esmalt kohtuvälise nõudekirja, milles andis tähtaja kahjuhüvitise tasumiseks hiljemalt 08.01.2021, mida kostja ei teinud (tl 11-12).
36.Kohus on leidnud, et kostjalt tuleb välja mõista nii 2020 aprilli töötasu nõue 651,95 eurot kui ka kahjuhüvitis 240 eurot, mistõttu tuleb kohtu hinnangul rahuldada ka hageja viivise nõuded mõlema nõude osas VÕS § 113 lg 1 kohaselt.
37.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
38.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
39.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks otsuse tegemise aja seisuga (13.12.2022) põhivõla (651,95 euro) tasumisega viivitamise eest (viivitatud päevi kokku 771) alates 03.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 110,15 eurot ja viivise põhivõla (s.o 651,95 eurot) tasumata osalt seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt alates 14.12.2022 kuni põhivõla tasumiseni.
40.Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks otsuse tegemise aja seisuga (13.12.2022) kahjuhüvitise 240 euro tasumisega viivitamise eest (viivitatud päevi kokku 704) alates 09.01.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 37,03 eurot ja viivise kahjuhüvitise (s.o 240 eurot) tasumata osalt seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt alates 14.12.2022 kuni põhivõla tasumiseni.
IV
41.Järgmisena analüüsib kohus kostja vastuhagi (tl 63-65). Vastuhagis palub kostja hagejalt välja mõista VÕS § 101 lg 1 p 3, § 104, § 115 ja TLS § 74 lg 1 alusel 2020 aprillikuu eest alusetult makstud töötasu, töötukassa poolt 23.10.2020 otsusega kostjalt tagasinõutud töötasuhüvitis ning eeltoodud summadelt makstud töötasumaksud 2020 aprilli eest kokku summas 1303,63 eurot. Nimetatud summa moodustub järgmisel: 1) töötukassa hüvitis 824,31 eurot (brutosummas); 2) tööandja maksud 278,62 eurot; 3) tööandja poolt aprilli eest makstud töötasu 150 eurot (brutosummas); 4) tööandja maksud sellelt 50,70 eurot. Lisaks taotleb kostja vastuhagis viivist nõudesummalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (tl 54-56, 63-65, 78-79).
42.Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Hageja on esitanud kostja vastuhagi nõude osas aegumise vastuväite (tl 88-91, 107-109, 117-119).
43.TsÜS § 146 näeb ette kolmeaastase tehingust tuleneva üldise aegumistähtaja. Samas TLS § 39 sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu. Seejuures on TLS § 39 puhul on tegemist erisättega, mis kuulub kohaldamisele töösuhetest tulenevas vaidluses.
44.Töölepingu seaduse selgituste kohaselt (vt Sotsiaalministeeriumi 2021 väljaannet, arvutivõrgus kättesaadav: file:///C:/Users/reena.nielander/Downloads/toolepinguseaduse_selgitused_sisu_web%20(1 ).pdf; lk 101) tuleb TLS § 39 töötasu tagastamise nõue eelkõige kõne alla, kui tööandja on töötajale kandnud ekslikult üle töötasust suurema summa raha või tööandja on teinud töötajale ettemakse. Muude töösuhetest tulenevate rahaliste nõuete all on mõeldud näiteks töötasu ettemaksu, mida tööandjal on õigus tagasi nõuda. Töötasu tagastamise nõuet tuleb eristada tasaarvestamisest (TLS § 78) ehk töötasust kinnipidamisest, mis on muu hulgas üks töötasu tagasisaamise viise ja mida võib läbi viia vaid TLS §-s 78 nimetatud korras. Paragrahv 39 sätestab aegumistähtaja vaid tööandja jaoks. Tööandjal on õigus töötasust tulenevaid nõudeid esitada 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Pärast nõude aegumist võib töötaja keelduda summa tagastamisest (TsÜS § 142 lg 1). Paragrahvi 39 puhul on tegemist erisättega TsÜS §-s 146 ette nähtud kolmeaastasele tehingust tulenevale üldisele aegumistähtajale. Üheaastane tähtaeg annab tööandjale piisavalt aega vigade avastamiseks ja töötajale aega ettemaksu tagastamiseks ning ei lükka tööandja õigustatud nõudeid edasi kaugesse tulevikku, mil töötaja ei arvesta nende esitamisega ja sellest tulenevalt enamsaadu tagastamisega. Töötaja jaoks kehtib töötasuga seotud nõuete esitamisele kolmeaastane aegumistähtaeg (TLS § 29 lg 9).
45.Pole vaidlust selles, et poolte vahel oli perioodil 01.03.2019 kuni 02.11.2020 töölepinguline suhe (tl 4-5). TLS § 4 lg 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu sõlmimisele võlaõigusseaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatut. Kostja vastuhagi nõue hageja vastu tuleneb sellest, et kostja arvates on hageja saanud alusetult 2020 aprilli kuu eest töötasu (riigi poolt tööandja majandusliku keerulise olukorra tõttu töötasu hüvitisena). Seega on tegemist tööandja
töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamise nõudega TLS § 39 tähenduses. Tööandjapoolset töötasu tagastamise nõuet ei ole võimalik kvalifitseerida deliktiõiguslikul alusel lepinguvälise võlasuhtena (nt VÕS § 1027 ja § 1028 kohaselt alusetu rikastumise nõudena vms). Deliktiõiguse kohaldamine on võimalik vaid juhtudel, kus lepinguõiguse kohaldamine on VÕS § 127 lg-st 2 välistatud. Kostja vastuhagi nõue tuleneb selgelt pooltevahelisest töölepingulisest suhtest, mille aegumisele kohaldub TLS § 39 alusel erinorm, mitte aga TsÜS §-s 146 ette nähtud üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Seega aegus kostja TLS §-st 39 tulenev nõue 06.05.2021, kostja esitas aga vastava nõude kohtule aegumistähtaega ületades 19.11.2021 (tl 54-56), mistõttu jätab kohus aegumise tõttu kostja vastuhagi rahuldamata ning ei analüüsi teisi poolte esitatud seisukohti ja vastuväiteid vastuhagi osas.
46.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kõik hageja nõuded ning jätab kostja vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata.
V
Menetluskulude jaotus
47.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi täielikult ning jätab vastuhagi aegumise tõttu rahuldamata. Seega on kohtuotsus tehtud kostja kahjuks, mistõttu kannab kostja hagimenetluse kulud. TsMS § 162 lg 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 ja 2 jäävad käesolevas asjas kõik menetluskulud kostja kanda.
48.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
49.TsMS § 177 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. TsMS § 177 lg 2 alusel, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
50.Käesolevas asjas määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.
51.TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus määrab poolte menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses kindlaks käesoleva kohtuotsuse jõustumisel.
/allkirjastatud digitaalselt/
Reena Nieländer Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.