Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 24. november 2022
Tsiviilasja number
2-21-18339
Tsiviilasi
Consegna OÜ hagi Oliver Kruuda vastu 11. novembril 2021 toimunud võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamiseks
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Consegna OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised
Hageja
Consegna OÜ (registrikood: 14162717), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kostja Oliver Kruuda (isikukood: XXXXXXXXXXXX), üldkoosolekul valitud esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu
Asja läbivaatamine
Pankrotihaldur Andres Tootsman kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Consegna OÜ Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2022. a otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta menetluskulud apellatsiooniastmes Consegna OÜ kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.
Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Consegna OÜ esitas 22. novembril 2021 hagi Oliver Kruuda (kostja, võlgnik) vastu, milles palus tuvastada, et 11. novembril 2021 kostja pankrotimenetluses toimunud võlausaldajate I üldkoosolekul ei ole otsust nr 3 (otsus nr 3) vastu võetud, alternatiivselt sellele palus hageja tuvastada otsuse nr 3 tühisus ning alternatiivselt eelnevale palus tunnistada otsuse nr 3 kehtetuks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutati 28. juunil 2021 Iirimaa Kõrgema Kohtu määrusega välja kostja pankrot ning algatati maksejõuetuse põhimenetlus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (EL määrus 2015/848) art 3 lg 1 mõttes. Tartu Maakohtu 19. oktoobril 2021 tsiviilasjas nr 2-217742 tehtud määrusega kuulutati välja kostja pankrot ka Eestis. Hageja esitas 5. novembril 2021 kostja pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles tõi välja, et tal on kostja vastu 24 545 562 euro 56 sendi suurune nõue. Kostja pankrotimenetluses 11. novembril 2021 toimunud võlausaldajate I üldkoosolekul määras kostja pankrotihaldur hagejale 0 häält ning kostja teisele võlausaldajale OSAÜHINGULE BEST IDEA (teine võlausaldaja) 14 952 394, 90 häält. Hageja vaidlustas häälte määramise, kuid ka üldkoosolekul osalenud kohtunik leidis, et hagejale tuleks määrata 0 häält ning teisele võlausaldajale 14 952 394,90 häält. Võlausaldajate I üldkoosolekul võeti vastu mh otsus nr 3, millega kinnitati Ene Ahas kostja pankrotihaldurina. Otsuse poolt anti 16 704 327, 38 häält ja vastu 48 307, 73 häält. Hageja esitas otsuse kohta vastuväite, milles märkis, et otsus nr 3 on loetud ebaõigesti vastu võetuks, sest talle on jäetud ebaseaduslikult hääled määramata.
1.2.Hagejale määrati põhjendamatult kostja pankrotimenetluses 0 häält. Hageja nõudeavaldus kostja pankrotimenetluses põhineb Tartu Maakohtu 22. jaanuaril 2021 tsiviilasjas nr 2-20-15749 tehtud tagaseljaotsusel, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 24 541 509 eurot. Kohtuotsus jõustus 25. veebruaril 2021. Hagejal on nõue kostja vastu poolte vahel 23. märtsil 2017 sõlmitud käenduslepingu kohaselt, mille kohaselt käendas kostja hageja nõuet aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) vastu. Kostja vastutuse piirmäär oli 24 541 509 eurot. Hageja nõudele kostja vastu ei saa olla ka sisulisi vastuväiteid, sest põhikohustus, mida kostja käenduslepinguga tagas, on aktsiaseltsi Rubla (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatud, seda ei ole vaidlustatud ning see on kehtiv. Olukorras, kus käendusega tagatav põhikohustus on kehtiv, ei saa olla sisulisi vastuväiteid põhikohustust tagavale käenduskohustusele põhjendusega, et tagatavat kohustust ei eksisteeri. Ka ajutise halduri aruandes on märgitud, et nõue on mittevaieldav.
Hageja esitas enda nõudeavalduse tähtaegselt pankrotiseaduse (PankrS) § 82 lg 3 mõttes, mille järgi peab võlausaldaja esitama häälte määramiseks haldurile nõudeavalduse hiljemalt kolm tööpäeva enne üldkoosolekut. Hageja esitas haldurile nõude kohta tagaseljaotsuse ega pidanud rohkem tõendeid esitama PankrS § 10 lg 5 järgi, mis sätestab, et kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Kohtulahendil põhinev nõue on ka PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta tunnustatud. Asjaolu, et haldur oli esitanud tagaseljaotsuse tagasivõitmiseks hagi, ei võimaldanud kohtul määrata hagejale 0 häält. Häälte määramise aluseks on PankrS § 82 järgi üksnes nõue. Hääled saab jätta määramata vaid nõuet ennast puudutavatel asjaoludel, mitte aga seetõttu, et nõude aluseks oleva tagaseljaotsuse kohta on esitatud tagasivõitmise hagi.
1.3.Võlausaldajate I üldkoosoleku otsust nr 3 ei ole vastu võetud, alternatiivselt on see tühine või kehtetuks tunnistatav, sest kui hagejale oleks õigesti hääled määratud, ei oleks saanud pankrotihaldurit valida. Hagejale oleks pidanud määrama 24 545 467,08 häält ning teisele võlausaldajale 14 949 302,83 häält. Kui hääled oleks määratud selliselt, oleks koosolekul osalenud võlausaldajate lihthäälte enamuse saavutamiseks olnud vaja 20 647 505,06 häält (võlausaldajatel oli hääli kokku 41 295 010, 12). Otsuse nr 3 poolt anti aga üksnes 16 704 327, 38 häält, mis ei oleks olnud lihthäälteenamus PankrS § 81 lg 1 mõttes. Kuna lihthäälteenamust ei olnud, ei saanud lugeda otsust vastuvõetuks (otsus on tühine), alternatiivselt on selle vastuvõtmisel rikutud oluliselt seadust (otsus tuleb tunnistada kehtetuks PankrS § 83 lg 1 alusel). Hagejal on tuvastushuvi, sest kui kohus hagi rahuldab on Andres Tootsmani uueks pankrotihalduriks nimetamine olnud vastuolus seadusega ning hagejal on õigus määrust teista. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Iiri Kõrgem Kohus kuulutas välja kostja pankroti 28. juunil 2021 ja seal algatati EL määruse 2015/848 art 3 lg 1 mõttes põhimenetluses. Maakohus on EL õigust eiranud. Kostja esindajal ei ole esindusõigust. Hageja on vaidlustanud võlausaldajate 7. detsembri 2021. a otsuse, millega anti Peeter Viirsalule volitus kostjat esindada, seda lahendatakse tsiviilasjas nr 2-21-19742 ning seal ei ole veel jõustunud lahendit.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hagi ei ole perspektiivikas. Kohus on vahepealsel ajal vabastanud Ene Ahase pankrotihalduri kohalt ja kinnitanud kostja pankrotihalduriks Andres Tootmanni. Hageja vaidlustas talle võlausaldajate I üldkoosolekul häälte määramata jätmise tsiviilasjas nr 2-21-7742. Selles asjas tehtud jõustunud lõpplahendi järgi on hagejal 0 häält. Täiendavalt ei saa hageja talle häälte määramata jätmist vaidlustada. Lisaks ei saa häälte ebaõige määramine olla aluseks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse tühisusele või kehtetuks tunnistamisele. Maakohus ei eiranud EL-i määrust 2015/848. Kostja maksejõuetuse põhimenetlus toimub Eestis, Iiri Kõrgem Kohus tühistas 27. juunil 2022 võlgniku pankroti väljakuulutamise.
3.Tartu Maakohus jättis 7. oktoobri 2022. a otsusega rahuldamata hagi, hageja vastuväite kostja esindaja esindusõiguse kohta ning taotluse menetluse peatamiseks või sisulise läbivaatamise edasilükkamiseks. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2387 eurot 58 senti ning seadusjärgse viivise sellelt. Maakohus leidis, et kostja esindaja on 7. detsembril 2021 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul valitud esindajaks kehtivalt ning tema esindusõigus ei ole ebaselge tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg-te 4, 5 ja 7 mõttes. Kostja pankrotimenetluses pankrotitoimkonda ei ole, seetõttu valiti üldkoosolekul PankrS § 83 lg 5 järgi kostjale esindaja. Kostja esindaja valiti kehtivalt, seda tõendab kohtule esitatud üldkoosoleku protokoll koos lisadega (tl-d 51–60). Kostja esindaja esindusõigus on seni kehtiv vaatamata sellele, et hageja
on kostja esindaja esindajaks valimise vaidlustanud ja seda lahendatakse tsiviilasjas nr 2-21-19742, sest võlausaldajate üldkoosoleku otsused jõustuvad vastuvõtmisel ja kehtivad seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud (Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-112-03, p 24). Hageja vastuväide kohtu tegevusele kostja esindaja esindusõiguse kohta tuleb jätta rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja nõue tuvastada, et võlausaldajate I üldkoosolekul ei võetud vastu otsust nr 3, millega määrati kostja pankrotihalduriks Ene Ahas, on põhjendamatu. Üldkoosolekul osalenud võlausaldajatele määrati kokku 16 752 635,11 häält, millest lihthäälteenamus oli 8 376 319 häält. Kuna otsuse nr 3 poolt anti 16 704 327,38 häält, oli lihthäälteenamuse nõue PankrS § 81 lg 1 mõttes täidetud. Eeltoodud järeldust ei muudaks hageja väide, et talle määrati hääled valesti, sest võlausaldajate üldkoosolekul on hääleõiguslikud need võlausaldajad, kellele on hääled määratud. Maakohtu hinnangul oli hagejal tuvastushuvi otsuse nr 3 tühisuse tuvastamiseks, millega oli kostja pankrotihalduriks valitud Ene Ahas. Hageja selgituste kohaselt oleks sellel, kui tuvastataks, et Ene Ahase pankrotihaldurina kinnitamine oli seadusega vastuolus, õiguslikud tagajärjed praeguse pankrotihalduri kinnitamisele. Hageja otsuse nr 3 tühisuse tuvastamise nõue tuleb aga jätta rahuldamata, sest see ei ole vastuolus seadusega. Otsuse nr 3 vastuvõtmise poolt anti 16 704 327,38 häält, seega oli Ene Ahas pankrotihalduriks valitud üldkoosolekul osalenud hääleõiguslike võlausaldajate lihthäälteenamusega PankrS § 81 lg 1 mõttes. Maakohus leidis, et rahuldamata tuleb jätta ka hageja nõue tunnistada otsus nr 3 kehtetuks, sest hageja ei ole tõendanud, et otsus nr 3 on PankrS § 81 lg 1 mõttes vastuolus seadusega, ega seda, et selle tegemisel rikuti PankrS § 83 lg 1 mõttes seadusest tulenevat korda. Asjaolu, et hagejale määrati tema hinnangul ekslikult 0 häält, ei saa olla võlausaldajate I üldkoosoleku otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamise aluseks. Hageja on tuginenud häälte määramise vaidlustamisel eeskätt asjaolule, et tema nõue tuleneb jõustunud kohtulahendist, mida ei saa PankrS § 82 lg-st 6, § 1003 lg 4 p-st 1 tulenevalt kõrvale lükata. Samas ei ole hageja vaatamata halduri ettepanekule nõude kohta muid tõendeid esitanud, mistõttu võis määrata hagejale 0 häält. Seda kinnitab praeguseks jõustunud PankrS § 82 lg 3, mis sätestab, et kui halduri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et nõuet ei ole või see ei ole tõendatud, või nendest ilmneb menetlusõiguste kuritarvitamine või selline kavatsus, võib haldur jätta võlausaldajale hääled määramata. Isegi kui hagejale oleks ekslikult määratud 0 häält, ei saaks hageja üldkoosoleku otsuse vaidlustamise kaudu veelkord häälte määramist vaidlustada. Häälte määramise küsimus lahendati tsiviilasjas nr 2-21-7742, kus on praeguseks jõustunud lõpplahend, mille järgi on hagejal endiselt 0 häält. Hilisem muudatus häälte arvu määramisel ei annaks ka alust vaidlustada esimese üldkoosoleku otsust halduri kinnitamise kohta. Seda kinnitab ka praeguseks jõustunud PankrS § 83 lg 11, mis sätestab, et võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsuseid halduri kinnitamise või uue halduri ja pankrotitoimkonna valimise kohta ei saa vaidlustada põhjendusega, et ringkonnakohus on PankrS § 82 lg 4 kohaselt muutnud kohtu määratud häälte arvu.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja esindaja esindusõigus on selge ning jättis seetõttu põhjendamatult menetluse peatamise või asja sisulise arutamise edasilükkamise taotluse rahuldamata. Hageja on esitanud hagi, et vaidlustada võlausaldajate 7. detsembril 2021 toimunud üldkoosolekul vastu võetud otsus nr 3, millega määrati kostja esindajaks käesolevas asjas Peeter Viirsalu. Hagi lahendatakse tsiviilasjas nr 2-21-19742, kus maakohtu otsusega jäi
hagi rahuldamata, kuid pooleli on hageja apellatsioonkaebuse lahendamine. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, sest ta oleks saanud TsMS § 227 lg 4 järgi teha kohtuotsuse alles pärast esindusõiguse tõendamist, volituseta esindamise heakskiidu esitamist või selleks kohtu antud tähtaja möödumist. Hagejale määrati ebaõigesti 0 häält, sest hageja nõue kostja vastu põhineb Tartu Maakohtu 22. jaanuaril 2021 tsiviilasjas nr 2-20-15749 tehtud tagaseljaotsusel, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 24 541 509 eurot. Kohtuotsus jõustus 25. veebruaril 2021. Kohtulahendil põhinev nõue on ka PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta tunnustatud ning asjaolu, et haldur esitas kohtuotsuse kohta tagasivõitmise hagi ei saanud mõjutada hagejale häälte määramist. Asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-21-7742 on praeguseks jõustunud lõpplahend, mille järgi anti hagejale 0 häält, ei tähenda, et see lahend oleks käesolevas asjas TsMS § 457 lg 1 mõttes siduv. Seda toetab asjaolu, et häälte määramise ja üldkoosoleku otsuse vaidlustamise asjades on erinevad menetlusosalised ning kohtu roll pankrotimenetluse järelevalveorganina ja õigusemõistjana on erinev. Kohus peaks käesolevas asjas sisuliselt hindama, kas hagejale 0 hääle määramine oli kooskõlas seadusega. Maakohus kohaldas seejuures vääralt menetlusõigust, kui viitas õigusnormidele, mis otsuse nr 3 tegemise ajal ei kehtinud. Kuna hagejale määrati ekslikult 0 häält, ei ole otsust nr 3, millega pankrotihalduriks määrati Ene Ahas, vastu võetud, sest lihthäälteenamust PankrS § 81 lg 1 mõttes selle jaoks ei olnud, alternatiivselt on otsus nr 3 tühine või kehtetuks tunnistatav. Otsus nr 3 on seadusega vastuolus ka seetõttu, et selle tegemise ajal ei olnud Eesti kohtul kohtualluvust, Iiri Kõrgem Kohus oli 28. juunil 2021 kuulutanud välja kostja pankroti ning Iirimaal oli seega EL määruse 2015/848 art 3 lg 1 mõttes algatatud põhimenetlus. Kohus oleks pidanud sisuliselt hindama, kas Eestil on kohtualluvus, pankrotimääruses väljendatud seisukohad ei ole käesolevas asjas kohtule siduvad.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, mis sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Sättest tuleneb ringkonnakohtule võimalus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui see on õiguslikult perspektiivitu. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (Riigikohtu 15. juuni 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17088/30, p 10; 3. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta esitatud tõendeid.
6.Ringkonnakohtu arvates on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda, kuid vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib järgmist.
7.Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohtu otsus, millega hagi rahuldamata jäeti tuleks tühistada, sest maakohus leidis ebaõigesti, et kostja esindaja esindusõigus on selge
ning jättis seetõttu põhjendamatult menetluse peatamise või asja sisulise arutamise edasilükkamise taotluse rahuldamata. Samuti kohaldas maakohus hageja hinnangul vääralt menetlusõigust, sest oleks TsMS § 227 lg 4 järgi saanud kohtuotsuse teha alles pärast seda, kui kostja esindaja on enda esindusõigust tõendanud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka juhul, kui eeldada apellatsioonkaebuses toodud asjaolude õigsust, ei nähtu neist, et kostja esindaja esindusõigus oleks olnud TsMS § 227 mõttes ebaselge. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et kostja esindaja esindusõigus on selge, vaatamata asjaolule, et hageja on vaidlustanud otsuse, millega kostja esindajaks valiti Peeter Viirsalu, ja tsiviilasjas nr 2-21-19742 on pooleli hageja apellatsioonkaebuse lahendamine. Nagu maakohus märkis, jõustuvad võlausaldajate üldkoosoleku otsused vastuvõtmisel ja kehtivad seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud (vt Riigikohtu 10. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-03, p 24).
8.Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et maakohtu otsus tuleks tühistada ka seetõttu, et hagejale määrati ekslikult 0 häält. Hageja on leidnud, et kohus oleks pidanud häälte määramise õiguspärasust sisuliselt hindama ning maakohus kohaldas ekslikult menetlusõigust, kui viitas sätetele, mis vaidlusaluse otsuse nr 3 vastuvõtmise ajal ei kehtinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, et hageja väide, et talle määrati ebaõigesti 0 häält ei saa olla aluseks vaidlusaluse otsuse nr 3 vastu võtmata jätmise ega tühisuse tuvastamiseks, samuti ei anna see alust otsust nr 3 kehtetuks tunnistada. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on hageja kasutanud võimalust vaidlustada talle määratud häälte arv. Tsiviilasjas nr 2-21-7742 on jõustunud lõpplahend, mille järgi anti hagejale 0 häält. Asjakohatu on hageja väide, et eeltoodud kohtulahend, millega määrati hagejale 0 häält, ei ole käesolevas asjas TsMS § 457 lg 1 mõttes siduv, sest häälte määramisega seotud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud erikord. PankrS § 82 lg 4 kohaselt saab võlausaldaja vaidlustada talle pankrotihalduri poolt määratud häälte arvu ning seejärel ka kohtuniku kohtumäärusega määratud häälte arvu, esitades määruse peale määruskaebuse. Kuna häälte määramisega seotud vaidluste jaoks on ette nähtud erikord, ei saa häälte määramist põhimõtteliselt vaidlustada hagiga võlausaldajate üldkoosolekul vastuvõetud otsuse vastu võtmata jätmise või tühisuse tuvastamiseks ega otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka hageja väide, et maakohus kohaldas ekslikult menetlusõiguse norme, mis vaidlusaluse otsuse nr 3 kohaldamise ajal veel ei kehtinud. Maakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt ei kohaldanud ta asja lahendamisel menetlusõiguse norme, mis vaidlusaluse otsuse nr 3 tegemise ajal veel ei kehtinud, vaid käsitles 1. juulil 2022 jõustunud PankrS § 82 lg-t 3 ja § 83 lg 11 selleks, et näitlikustada halduri võimalust jätta hääled määramata, kui halduri käsutuses olevatest dokumentidest nähtub, et nõuet ei ole või see ei ole tõendatud, või nendest ilmneb menetlusõiguste kuritarvitamine või selline kavatsus, ning ilmestada põhjendusi halduri nimetamise vaidlustamise kohta.
9.Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et maakohtu otsus tuleks tühistada, sest kostja maksejõuetuse põhimenetlus oli otsuse nr 3 tegemise ajal EL määruse 2015/848 art 3 lg 1 mõttes algatatud Iirimaal, mistõttu ei olnud Eestil kohtualluvust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja väide selle kohta, et Eesti kohtul ei olnud väidetavalt kohtualluvust kostja pankroti väljakuulutamiseks, ei anna alust vaidlusaluse otsuse nr 3 vastuvõtmata jätmise või tühisuse tuvastamiseks ega selle kehtetuks tunnistamiseks. Pankrotiasja kohtualluvuse vaidlustamine ei toimu võlausaldajate I üldkoosoleku otsuste vaidlustamise raames, vaid küsimust, kas asi allub Eesti kohtule, saab hinnata pankrotiavalduse läbivaatamisel ja pankroti väljakuulutamisel. Võlgniku pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu
19.oktoobri 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-7742, milles mh otsustati lahendada pankrotiasi Eestis ja Eesti õiguse kohaselt. Maakohtu määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu
27.jaanuari 2022. a määrusega samas asjas (võlgniku määruskaebuse menetlusse võtmisest Riigikohus 18. aprilli 2022. a määrusega keeldus).
10.Eelmärgitut arvestades keeldub ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, kuna apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei ole võimalik apellatsioonkaebust rahuldada.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel ei toimeta ringkonnakohus TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
12.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant (hageja) menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuivõrd ringkonnakohus ei ole edastanud kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud tal apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida. Kuna kostjal ei ole selles menetlusetapis hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei pea hageja kostjale menetluskulusid hüvitama.
13.Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva määruse peale, millega ringkonnakohus keeldus apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, võib hageja TsMS § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse Riigikohtule. Määruskaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 698 lg 2 järgi 15 päeva alates määruse määruskaebuse hagejale kättetoimetamisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.