Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke
Määruse tegemise koht ja aeg
Tartu, 16. november 2022
Tsiviilasja number
2-22-5274
Tsiviilasi
Tõnu Jürgensoni avaldus täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu täiteasjas nr 084/2004/871
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. juuni 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Helin Laulu määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja: Helin Laul (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Katrin Paulus
esindajad
Vastustaja: Tõnu Jürgenson (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jaanus Krevald Puudutatud isik: Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei
RESOLUTSIOON
1.Jätta Helin Laulu määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta Tartu Maakohtu 21. juuni 2022. a määrus muutmata.
Edasikaebamise kord
3.Jätta määuskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.
Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Tõnu Jürgenson (avaldaja, võlgnik) esitas 8. aprillil 2022 Tartu Maakohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks täitmise aegumise tõttu täiteasjas nr 084/2004/871 ning palus jätta menetluskulud sissenõudja kanda. Avalduse kohaselt mõisteti avaldajalt Tartu Maakohtu 20. aprilli 2004. a otsusega kriminaalasjas nr 1-598/2003 Helin Laulu (puudutatud isik, sissenõudja) kasuks välja 4837 eurot 91 senti. Kohtutäitur Oksana Kutšmei algatas sissenõudja avalduse alusel täitemenetluse võlgnevuse sissenõudmiseks. Avaldaja esitas 3. veebruaril 2022 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse nr 084/2004/871 lõpetamiseks aegumise tõttu. Puudutatud isik esitas sellele vastuväite. Avaldaja tegi 10. veebruaril 2022 ja 26. märtsil 2022 puudutatud isikule kohtuvälise ettepaneku, kuid puudutatud isik ei andnud nõusolekut täitemenetluse lõpetamiseks.
2.Puudutatud isik palus jätta avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isiku hinnangul tuleks kontrollida aegumise regulatsiooni kooskõla põhiseadusega, kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 on põhiseadusega vastuolus. Praegusel juhul täidetakse tsiviilnõuet kriminaalasjas. Ajal, kui puudutatud isik esitas oma nõude täitmisele, oli aegumise tähtaeg 30 aastat. Seoses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 muudatusega sai uueks aegumise tähtajaks 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 kohaselt kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 1. märtsi 2011. a tekkinud aegumata nõuetele, neile nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10 aastane aegumistähtaeg. Kehtiva TsÜS § 157 lg 11 kohaselt on sissenõudja nõude täitmise aegumistähtaeg 20 aastat. Kui kohus avaldaja avalduse rahuldab ja tunnistab nõude täitmise aegunuks, aegub puudutatud isiku nõude täitmine 18 aastaga. VÕSRS § 9 lg 4 kohaldamine rikub puudutatud isiku põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele ning omandiõigust. Ebaõiglane on, et aegumise kohaldamisel „pikeneb“ kohtutäituri nõue veel 10 aastat ning sissenõudja nõue kustutatakse.
3.Kohtutäitur teatas, et täitemenetlus täiteasjas nr 084/2004/871 avaldaja suhtes alustati sissenõudja Helin Laulu 2. juuni 2004. a täitmisavalduse ja Tartu Maakohtu 20. aprilli 2004. a kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-598/2003 alusel. Kohtutäiturile teadaolevalt esitati kohtuotsus esmakordselt täitmisele 2. juunil 2004. Laekumised täiteasjas puuduvad.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus rahuldas 21. juuni 2022. a määrusega avalduse, lõpetas täitemenetluse täiteasjas nr 084/2004/871 täitmise aegumise tõttu ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2231 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg. Kehtiv TsÜS 157 lg 1 näeb ette, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on 10 aastat. TsÜS § 157 lg 11 sätestab, et kui TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud täitedokumendiga on tunnustatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue, siis on sellise nõude täitmise aegumistähtaeg 20 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne
5.aprilli 2011. a tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 5 sätestab, et TsÜS § 157 lg-s 11 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse alates 1. juulist 2019 jõustunud kohtuotsusest, kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tulenevatele nõuetele. Enne 5. aprilli 2011. a kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg 30 aastat. TsÜS § 157 lg 2 kohaselt algab TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud nõude täitmise aegumistähtaeg kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Riigikohus on TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4 tõlgendades leidnud, et enne 1. märtsi 2011. a tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema 10-aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 22). Eelviidatud Riigikohtu lahendite tegemise ajal sidus VÕSRS § 9 lg 4 aegumise ümberarvutamise algusaja kuupäevaga 1. märts 2011. a, alates 21. märtsist 2016 jõustunud muudatusest on vastav kuupäev 5. aprill 2011. a. Puudutatud isik leidis, st VÕSRS § 9 lg 4 on põhiseadusega vastuolus. PS § 15 sätestab, et kohus järgib põhiseadust ja tunnistab põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Puudutatud isik on õigesti viidanud, et kui kohus jätaks VÕSRS § 9 lg 4 kohaldamata, oleks vaidlusaluse nõude aegumise tähtaeg täitemenetluse alustamise ajal kehtinud TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat. Seega on VÕSRS § 9 lg 4 asjakohane säte. Kuna sissenõudja õigused tekkisid 20. aprilli 2004. a kohtulahendist, ei kohaldu tema nõudele VÕSRS § 9 lg 5. VÕSRS § 9 lg 4 ei ole põhiseadusega vastuolus. Kuni 5. aprillini 2011 kehtinud TsÜS § 157 käsitles kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumistähtaega ühtsena, erandid tegi seadus ainult pankrotimenetluses tunnustatud nõudele. 1. juulil 2019 jõustunud TsÜS § 157 lg 11 sätestab, et kui sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud täitedokumendiga on tunnustatud kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue või kriminaalmenetluse raames tsiviilhagiga esitatud nõue, siis on sellise nõude täitmise aegumistähtaeg 20 aastat. Seega kohaldus neile nõuetele kuni 5. aprillini 2011 aegumistähtaeg 30 aastat, kuni 1. juulini 2019 aegumistähtaeg 10 aastat ning käesoleval ajal aegumistähtaeg 20 aastat. Puudutatud isik leidis, et VÕSRS § 9 lg 4 rikub tema põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele ning omandiõigust, s.t on vastuolus PS §-ga 11 ja §-ga 32. Maakohus leidis, et aegumistähtaja muutmine toob alati eelduslikult kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise. Näiteks on 2012. aastal kohtuotsusega välja mõistetud hüvitise sissenõudja seadusest tulenevalt halvemas olukorras, kui sissenõudja, kelle kasuks mõisteti hüvitis välja 2009. aasta kohtuotsusega. Hilisema kohtuotsuse alusel oli kohtuotsust võimalik täita lühemat aega kui varasema otsuse järgi (10 aastat vs 12 aastat). Seega tuleks hinnata ainult seda, kas samasuguses õiguslikus olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt. Kõigi nende nõuded, kelle kasuks mõisteti kriminaalmenetluse tulemusena 2004. aastal välja hüvitis ning kes esitasid oma nõude
täitmiseks 2. juunil 2004, aegusid 5. aprillil 2021. Seega ei ole puudutatud isikut koheldud teisiti, kui teisi temaga samasuguses õiguslikus olukorras olevaid isikuid. Puudutatud isiku nõue on PS § 32 mõttes samavõrd kaitstud, kui teiste nõue. Aegumistähtaegade muutmine kõigi isikute jaoks ühetaoliselt on õiguspoliitiline otsustus, millesse kohtul ei ole põhjust sekkuda. Ka käesolevas asjas on puudutatud isiku nõuet täidetud alates 2. juunist 2004, s.o umbes 18 aasta jooksul. Kohtul ei ole alust pidada sellises olukorras täitmise tähtaja lühendamist niisuguseks omandiõiguse riiveks, mis oleks põhiseadusega vastuolus. Kohtuotsusega hüvitise välja mõistmine ei taga kohtuotsuse täitmist, kui võlgnikul vara ei ole. Kui kohtutäitur ei ole tuvastanud 18 aasta jooksul võlgnikul sellise vara olemasolu, mille arvelt nõuet täita, ei riku aegumise kohaldamine enam sissenõudja õigusi. Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkeb ja algab TsÜS § 159 lg 1 järgi uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Kohtutäituri selgitusest nähtuvalt esitati täitedokument kohtutäiturile täitmiseks esimest korda 2. juunil 2004. Täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine katkes ja algas uuesti seega 2. juunil 2004. Menetlusosalised ei toonud välja muid aegumise katkemise ega peatumise aluseid. Kohtule ei ole muud aegumise katkemise ega peatamise alused teatavaks saanud. Täitedokumendist tuleneva nõude täitmine on aegunud 5. aprillist 2021. Täitedokumendist tulenevate nõuete sissenõudmiseks läbiviidav täitemenetlus täiteasjas nr 084/2004/871 tuleb TMS § 2231 lg 1 alusel täitedokumendist tulenevate nõuete täitmise osas lõpetada. Vastavalt TMS § 2231 lg-le 6 ei vabasta avalduse rahuldamine võlgnikku täitekulude kandmisest. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna kohus ei rahuldanud puudutatud isiku taotlust VÕSRS § 9 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks, on ta esitanud põhjendamatu taotluse. Sellisel juhul on ebaõiglane jätta tema menetluskulusid avaldaja kanda. Avaldaja kulud jäävad TsMS § 172 lg 1 esimesel lause mõtte kohaselt tema enda kanda, kuna lahend on tehtud avaldaja huvides.
MÄÄRUSKAEBUS
5.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et VÕSRS § 9 lg 4 ei riku puudutatud isiku õigusi ning nõue tuleb aegunuks tunnistada. VÕSRS § 9 lg 4 kohaldamine rikub puudutatud isiku põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele ning omandiõigust. Puudutatud isikut koheldakse ebavõrdselt, kuna tema nõue aegus 18 aastaga. Avaldajal oli ja on vara olemas ning maakohtu seisukoht, et avaldajal vara ei ole ja seega puudutatud isiku õigusi aegumisega ei rikuta, on ekslik. Avaldajal on muljetavaldav noakollektsioon, lisaks registrivarana relvad. Neid saab jätkuvalt puudutatud isiku nõude rahuldamiseks arestida ja müüa. Puudutatud isik ei ole nõus menetluskulude jaotusega. On äärmiselt ebaõiglane, et avaldaja tekitab puudutatud isikule kriminaalkorras kahju, ei maksa seda 18 aasta jooksul tagasi, nõue kustutatakse ning lisaks tekitab avaldaja puudutatud isikule kahju õigusabikulude näol. Kohtul tuleb arvestada ka vaidluse aluseks olevate asjaoludega. Menetluskulud tuleb kogu ulatuses jätta avaldaja kanda, kuna puudutatud isiku menetluskulud on tekkinud otseselt avaldaja tegevusest. Maakohus kinnitas, et aegumistähtaegade muutmine paneb isikud ebavõrdsesse olukorda. Puudutatud isikul oli põhjendatud alus nõuda, et kohus kontrolliks, kas tema põhiseaduslikke õigusi rikutakse või mitte. Tegemist ei olnud põhjendamatu taotlusega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda, või alternatiivselt menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isiku seisukoht VÕSRS § 9 lg 4 vastuolust põhiseadusega ei ole asjakohane. Maakohus on piisavalt põhjalikult nimetatud küsimust analüüsinud vaidlusaluses määruses ja põhjendanud, miks on viidatud säte PS §-ga 15 kooskõlas. Määruskaebusele lisatud fotodel olevate nugade omandiõigus ei kuulu avaldajale, vaid MTÜ-le Maailmalõpuklubi ning osad noad on fotografeerimiseks ja kaunistamiseks laenatud. Puudutatud isiku väide avaldajal muljetavaldava noakollektsiooni olemasolu kohta on tõendamata. Maakohtu põhjendus, et kohtutäitur ei ole 18 aasta jooksul suutnud tuvastada avaldajal olevat vara, vastab tõele. Avaldajale kuuluvad tulirelvad on kohtutäituri poolt arestitud, kuid kohtutäitur ei suutnud neid mitme aasta jooksul müüa. Muud vara avaldajal ei ole. Ülejäänud vara kuulub avaldaja abikaasale. Arvestades maailmas toimuvat ja olemasolevat kriisiolukorda on vähetõenäoline, et avaldaja vabatahtlikult loovutaks enda ja pere kaitseks olevaid tulirelvi. Kaitstav õigushüve, s.o enda ja perekonna turvalisus, on tunduvalt olulisem, kui puudutatud isiku huvi saada relvade sundmüügist oma nõue täidetuks. Avaldaja perekonda sündis käesoleval suvel ka teine laps. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti.
7.Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastust esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 21. juuni 2022. a määrus muutmata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659, § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuse väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
9.Täiteasjas nr 084/2004/871 on täitedokumendiks Tartu Maakohtu 20. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 1-598/2003. Täitemenetlus algatati ning nimetatud kohtuotsus esitati esmakordselt täitmisele 2. juunil 2004. Võlgnik võib TMS § 2231 lg 1 järgi esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud TsÜS §-s 157 sätestatud tähtaeg. TMS § 2231 lg 1 kohaldamiseks tuleb seega arvestada kuupäeva, millal täitedokument anti esimest korda täitmisele. Kehtiv TsÜS 157 lg 1 näeb ette, et jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on 10 aastat. TsÜS § 157 lg 2 kohaselt algab TsÜS § 157 lg-s 1 nimetatud nõude täitmise aegumistähtaeg kohtulahendi jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Tartu Maakohtu 20. aprilli 2004. a otsusest nr 1-598/2003 tulenevad nõuded oleksid TsÜS § 157 lg 1 kuni 4. aprillini 2011 kehtinud redaktsiooni kohaselt aegunud kõige varem 2034. a-l. Täitedokumendist tulenevad nõuded ei olnud seaduse muudatuse tegemise ajal aegunud. VÕSRS § 9 lg 4 järgi hakkas 5. aprillist 2011
nõudele kehtima aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 sõnastuse kohaselt hakkas enne
5.aprilli 2011. a tekkinud aegumata nõudele 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema
5.aprillil 2011. Käesolevas asjas vaidluse all olevale puudutatud isiku nõude täitmisele hakkas seega 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema 5. aprillil 2011, mistõttu sai see TsÜS § 136 lg-t 2 arvestades kõige varem, s.o katkemiste ja peatumisteta, aeguda 5. aprillil 2021. Seega lõpetas maakohus põhjendatult kehtivale seadusandlusele tuginedes täitemenetluse täitmise aegumise tõttu.
10.Maakohus leidis põhjendatult, et VÕSRS § 9 lg 4 ei ole vastuolus põhiseadusega. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt aeguvad kõik täitedokumendiga tunnustatud nõuded kümneaastase tähtaja jooksul. VÕSRS § 9 lg 4 sätestab, et TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 2011. aasta 5. aprilli tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta
5.aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 5. aprilli kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. Aegumistähtaja lühendamine 30 aastalt kümnele aastale kehtestati võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega (VÕVS), mis jõustus 5. aprillil 2011. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et tegemist oli õiguspoliitilise küsimusega. TsÜS § 157 lg 1 muudatusega lühendati täitedokumendist tulenevate nõuete üldist aegumistähtaega 30 aastalt kümnele. Seaduse muudatuse tegemisel leiti, et 30 aastane aegumistähtaeg koos aegumise katkemise regulatsiooniga on võlgniku suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalselt pikk. Nt ka Euroopa Ühtlustatud lepinguprintsiipide (DCFR) art-s III.-7:202 järgi on täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtajaks kümme aastat, nagu see oli ka 1994. a TsÜS § 123 lg 1 esimese lause järgi. Üldiselt võib kehtivas õiguses sätestatud kümneaastast aegumistähtaega pidada asjakohaseks. VÕSRS § 9 lg 4 ei riku puudutatud isiku põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele ega omandiõigust. Kuigi seadusandja kehtestas hiljem teatud nõuete (kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded ja kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuded) täitmisele pikema tähtaja, s.o 20 aastat (TsÜS § 157 lg 11), kohaldatakse seda alates 1. juulist 2019 jõustunud täitedokumentidest tulenevatele nõuetele (VÕSRS § 9 lg 5). Täiteasjas nr 084/2004/871 täidetakse kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi alusel väljamõistetud nõuet. Vaidlust ei ole, et puudutatud isiku nõue tuleneb varasemast, kui pärast 1. juulil 2019 jõustunud kohtuotsusest ning seega TsÜS § 157 lg-s 11 kehtestatud aegumise tähtaeg ja VÕSRS § 9 lg 5 ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Seadusandja on TsÜS § 157 lg-s 11 aegumistähtaja ning selle rakendussätte VÕSRS § 9 lg 5 kehtestamisel kaalunud nii võlgniku kui ka võlausaldaja huve ning õiguspärase ootuse põhimõtet.
11.Täitmise aegumise tuvastamisel ei oma tähtsust puudutatud isiku väide avaldaja väidetava vara kohta. Kohtutäituri kohustus võtta tarvitusele kõik lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks tuleneb seadusest (TMS § 8). Juhul, kui sissenõudja hinnangul on täitur jätnud täitemenetluse käigus midagi tegemata, tuleb sissenõudjal endal olla aktiivne ning täituri poolt kohustuste rikkumisel on sissenõudjal võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale (TMS § 217). Seega oli puudutatud isikul võimalik pöörduda kohtutäituri poole ning taotleda väidetava olemasoleva vara arvelt nõude sundtäitmist.
12.Puudutatud isik vaidlustab ka menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult
või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kaalutlusõigust praegusel juhul kohaselt teostanud ja leidnud põhjendatult, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isiku vastuväited aegumisele olid põhjendamatud. Aegumistähtaegade lühendamise puhul oli tegemist õiguspoliitilise küsimusega ning seaduse muutmisel on seadusandja arvestanud nii võlgnike, kui ka sissenõudjate õigustatud huvidega. Avaldaja teostas avalduse esitamisel enda menetluslikke õigusi, mida ei saa avaldajale ette heita. Puudutatud isik põhjustas kohtumenetluse, vaieldes avaldaja nõudele vastu kohtuväliselt ja kohtumenetluse jooksul. Kui puudutatud isik oleks täitemenetluse lõpetamisega nõustunud, oleks kohtutäitur saanud täitemenetluse lõpetada ja avaldajal ei oleks olnud vaja kohtusse pöörduda.
13.Kuigi ringkonnakohus jätab puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, on käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades põhjendatud jätta määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus puudutatud isikul oli täitmisavalduse esitamise hetkel õiguspärane ootus, et tema nõuet täidetakse 30 aasta jooksul, ei ole õiglane jätta määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu avaldaja menetluskulud puudutatud isiku kanda. Avaldaja avaldus rahuldati ning täitemenetlus lõpetati täitmise aegumise tõttu vahepeal aegumise täitmise lühendamise tõttu. Tegemist ei olnud asjaoluga, mida puudutatud isik oleks saanud mõjutada. Samuti oleks ebaõiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda põhjusel, et lahend tehti tema kasuks. Avaldaja ei ole maakohtu määrust vaidlustanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.