Tööõigus

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Eelnev menetlus 1.R-Group Baltic OÜ (edaspidi hageja) esitas 21.10.2021.a töövaidluskomisjonile avalduse Xi

vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudes. 2.X

(edaspidi kostja) esitas 16.11.2021.a töövaidluskomisjonile avalduse tööandja vastu, milles palus välja mõista töötasu, puhkusehüvitis ja viivised.

3.Töövaidluskomisjoni 04.01.2022.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1722/21 jäeti avaldused

rahuldamata ja lõpetati Xi avalduse menetlus töötasu ja sellest tulenevas viivise nõudes.

R-Group Baltic OÜ esitas Harju Maakohtule 03.02.2022.a hagiavalduse Xi vastu.

Hageja nõue ja põhjendused

kontrollib töötaja poolt piirangust kinnipidamist ning kasutab vajadusel TLS §-st 27 tulenevat õigust. Kostja seda teinud ei ole. Hageja esitas nõude 5 kuud hiljem, mis on ebamõistlikult pikk aeg. Hageja ei ole tõendanud, et kostja konkurentsipiirangut rikuks, jääb arusaamatuks, millised on need kaubad, mida kostja väidetavalt konkurentsipiirangut rikkudes edasi müüs. Kui kohus peaks leidma, et hageja nõue ei ole esitatud hilinenult ja hageja nõue kuulub rahuldamisele (millega kostja ei nõustu), palub kostja leppetrahvi suurust vähendada nullini. Kostja on selgelt jõupositsioonil ning jätkab ligi kaks aastat peale töösuhte lõppemist töötaja vastu erinevate nõuete esitamist. Seega tuleks arvesse võtta poolte väga erinevat majanduslikku seisundit. Samuti on konkurentsipiirangu väidetava rikkumise eest leppetrahv ka ebamõistlikult suur. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda ja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtu seisukoht ja põhjendused

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud 09.03.2022.a kohtumääruses (dtl 51-53).

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Vaidlust pole, et kostja töötas hageja juures 01.09.2014.a kuni 30.06.2019.a müügijuhina ning lisaks oli kostja perioodil 13.06.2013.a kuni 15.12.2017.a hageja juhatuse liige (dtl 307, 314).

Pooled ei vaidle, et nad on sõlminud 31.08.2014.a töölepingu nr 2, millise kohaselt asus kostja hageja juures tööle müügijuhina töötasuga 7000 eurot kuus (dtl 21-22). Töölepingu punktide 16 - 18 järgi ei ole töötajal õigust töölepingu lõppemise järel ilma tööandja kirjaliku loata töötada konkureerivas ettevõttes ega muul moel tegeleda konkureeriva tegevusega sellest kaheteistkümne (12) kuu jooksul. Konkurentsikeelu põhjuseks on asjaolu, et töötaja saab töötades teada palju tööandja äri- ja ametisaladusi. Kui töötaja rikub käesolevat konkurentsikeeldu, peab ta kompenseerima tööandjale kõik sellega tekitatud kahjud ja kaotused, kuid mitte üle tema 12 kuu palga määras. Kõrvaltegevusteks või teiste ettevõtete juhatusse kuulumiseks tuleb saada juhatuse või juhatuse esimehe kirjalik nõusolek (dtl 21).

Kohtule esitatud 01.07.2019.a sõlmitud Lisa 4. Töölepingu konkurentsipiirangu kokkuleppe muutuse kohaselt on pooled muutnud ja asendanud töölepingu punktide 16-19 järgmises sõnastuses: lepinguosalised lepivad kokku, et 12 kuu jooksul pärast töölepingu lõpetamist ei tohi töötaja ilma tööandja eelneva kirjaliku loata otseselt ega kaudselt osaleda mis tahes tegevuses, mis konkureerib tööandja või tööandjaga samasse gruppi 3

kuuluva ettevõttega. Seda konkurentsi piiravat klauslit kohaldatakse Soome, Venemaa, Rootsi, Norra, Taani, Hollandi, Prantsusmaa, Rwanda, India, AÜE, Saudi Araabia Kuningriigi, Malaisia, Singapuri, Filipiinide,Tai, Iraak, Bahrein, Qatar, Serbia, Valgevene, Rumeenia, Poola, Eesti, Läti, Leedu, Hiina, Suurbritannia, Iirimaa, Lõuna-Korea suhtes. Konkurentsipiirang kehtib järgmistele tegevusvaldkondadele: eeltarvikute ja betooniühenduste müük ja tootmine (dtl 26).

Viidatud 01.07.2019.a kokkuleppe punkt 5 järgi maksab tööandja töötajale käesolevas lepingus sätestatud konkurentsipiirangu järgimise eest hüvitist summas 8500 eurot kuus (bruto) (perioodiks 0l.07.2019.a kuni 31.12.2019.a, kui käesolev leping ei lõpe enne 31.12.2019.a). Hüvitis makstakse töötajale välja kalendrikuule järgneva kuu 10. kuupäevaks, mille eest makstakse hüvitist töötaja poolt eelnevalt antud pangakontole ning punkt 7 järgi konkurentsikeelu rikkumise korral maksab töötaja tööandjale leppetrahvi summas 50 000 eurot (viiskümmend tuhat) iga rikkumise eest. Lisaks eeltoodule kohustub töötaja hüvitama tööandjale tekitatud kahju konkurentsikeelu rikkumisega osas, mida leppetrahv ei kata (dtl 27).

Samuti on pooled sõlminud 31.08.2014.a konfidentsiaalsuslepingu, millises on sätestatud, mida pooled peavad konfidentsiaalseks teabeks s.o kostjale üleantav teave, dokumendid, materjalid, ja muu, mis on märgitud konfidentsiaalseks või mida oma olemuse tõttu tuleb käsitada konfidentsiaalsena (sh kogu tehniline, majanduslik ja kaubandusalane teave, kaasa arvatud leiutised, ärisaladused, strateegiad, andmed, näidised, prototüübid, joonised, plaanid ja analüüsid), kohustused kehtivad kümme aastat ning lepingut rikkunud pool peab maksma teisele poolele leppetrahvi 50 000 eurot (dtl 369-371, 372 – 374).

Pooled on erimeelt selles, kas kostja on antud juhtumil kokkulepitud konkurentsikeeldu rikkunud ning kas sellest tulenevalt peab ta hagejale tasuma hagetavat leppetrahvi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.

Pooltevahelise konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimise (01.07.2019.a) ajal kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 23 lg 1 redaktsioon sätestas, et konkurentsipiirangu kokkuleppega võtab töötaja kohustuse mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 kohaselt konkurentsipiirangu kokkuleppe võib sõlmida, kui see on vajalik, et kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi, eelkõige kui töösuhe võimaldab töötajal tutvuda tööandja klientidega või tootmis- ja ärisaladusega ning nende teadmiste kasutamine võib tööandjat oluliselt kahjustada ning nimetatud piirang peab olema ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud.

Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui see: 1) vastab eelpool viidatud paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele; 2) on sõlmitud kirjalikult; 3) selle eest makstakse igakuist mõistlikku hüvitist; 4) see on sõlmitud kuni üheks aastaks arvates töölepingu lõppemisest (TLS § 24).

Riigikohus on 12.03.2019.a kohtuotsuse kohtuasjas nr 2-15-16682 punktis 12 selgitanud, et kui üks TLS § 23 lõigetes 2 ja 3 toodud nõuetest (eeldused) on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine. Kõnealuse regulatsiooniga tagatakse tööandja ja töötaja huvide tasakaalustatud kaitse: kaitstakse tööandja ärihuvi, et töötaja ei osutaks talle konkurentsi, ning töötaja huvi, et talle kehtestatud vaba eneseteostuse piirangud oleksid mõistlikud ja äratuntavad. 4

Samuti on Riigikohus samas kohtulahendi punktis 16 selgitanud, et kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta kõigile TLS §-s 23 sätestatud nõuetele, ei ole see kehtiv ning hageja ei saa nõuda kostjalt kokkuleppe rikkumise eest leppetrahvi. Kui konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv, tuleb maakohtul tuvastada, kas kostja on seda kokkulepet rikkunud, ning otsustada seejärel hageja leppetrahvi nõude rahuldamise üle.

Kostja on esitanud vastuväited selles osas, et konkurentsipiirang ei ole ruumiliselt ega ajaliselt piiritletud, mistõttu ei ole see seaduse nõuetele vastav ning hageja ei saa sellele kostja vastu nõuet esitades tugineda. Kohus nõustub kostja antud väitega selles osas, mis puudutab poolte vahel 31.08.2014.a sõlmitud töölepingut ning selles sätestatud punkte 1619. Selles osas kohus nõustub kostjaga, et töölepingu viidatud punktid on üldsõnalised ja ei vasta TLS § 23 sätestatud nõuetele.

Pooled on konkurentsipiirangut puudutavaid sätteid 01.07.2019.a kokkuleppega muutnud ja täpsustanud. 01.07.2019.a konkurentsipiirangu kokkulepe on sõlmitud kirjalikult, kostjale on määratud igakuine hüvitis summas 8500 eurot, piirang kehtib 12 kuu jooksul pärast töölepingu lõpetamist s.o 30.06.2020.a, konkurentsi piiravat klauslit kohaldatakse Soome, Venemaa, Rootsi, Norra, Taani, Hollandi, Prantsusmaa, Rwanda, India, AÜE, Saudi Araabia Kuningriigi, Malaisia, Singapuri, Filipiinide, Tai, Iraak, Bahrein, Qatar, Serbia, Valgevene, Rumeenia, Poola, Eesti, Läti, Leedu, Hiina, Suurbritannia, Iirimaa, Lõuna-Korea suhtes, kokkuleppes on kirjeldatud tegevusvaldkonda (eeltarvikud ja betooniühenduste müük ja tootmine) ning üksikasjalikult võistlevat tegevust, samuti on pooled kokku leppinud leppetrahvi suuruses 50 000 eurot iga rikkumise eest (dtl 26-28). Ka pole vaidlust, et hageja on kostjale kokkulepitud hüvitist maksnud kuni 31.12.2019.a (dtl 728). Seega leiab kohus, et 01.07.2019.a sõlmituga on täidetud TLS § 23 sätestatud kokkuleppe kehtivuse formaalsed eeldused ning kokkulepe on kehtiv. Kohus kontrollib järgnevalt kokkuleppe materiaalsete eelduste täitmist.

Kostja vastuväidete kohaselt on nõue leppetrahvi temalt väljamõistmiseks esitatud ebamõistlikult hilja ning seetõttu on hageja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda vastavalt VÕS § 159 lg 2. Kohus antud käsitlusega ei nõustu.

Esmalt märgib kohus, et kooskõlas Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Riigikohus on 06.03.2013.a kohtuotsuse kohtuasja nr 3-2-1-6-13 punktis 12 selgitanud, et konkurentsipiirangu kokkulepe on kolleegiumi arvates töötaja ja tööandja vahel sõlmitav eraldi võlaõiguslik kokkulepe, millele viitab ka asjaolu, et konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimist, selle kehtivust, ülesütlemist ja võimalikku leppetrahvi kokkulepet konkurentsipiirangu kohustuse rikkumisel on põhjalikult eraldi reguleeritud TLS §-des 2327. Sama kohtulahendi punktis 13 on Riigikohus selgitanud, et vastavat kokkulepet ei saa käsitleda töötaja tööülesandena ning selle kokkuleppe rikkumisest tekkinud kahju ei saa käsitada tööülesannete täitmisel tekkinud kahjuna TLS § 74 lg 4 mõttes, vaid tegemist on võlaõigusliku kokkuleppega, kohaldub nõude aegumisele TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.

Hageja on kohtu ette toonud, et hageja valmistab ja müüb ehituses kasutatavaid eeltarvikuid ja betoonühendusi, mille hageja emaettevõte ise on suures osas ka välja töötanud, kuid lisaks valmistatakse neid ka alltöövõtuna teistes ettevõtetes üle maailma. Tooted on spetsiifilised ning palju tooted on ka patenteeritud (dtl 4). Hageja sai kostjapoolsest rikkumisest teada mais 2021.a, kui tellis äriregistrist Fori OÜ, mille ainuosanik ja juhatuse liige oli sel ajal kostja, 2018.a - 2020.a aastaaruanded ja sealt nähtus ettevõtte müük Indiasse (dtl 29-30, 31-45, 180, 181). Fori OÜ 2018.a 5

majandusaasta aruande kohaselt toimus müük ainult Indiasse summas 182 582 eurot ja 2019.a Eestisse ja Indiasse kogusummas 69 711 eurot (dtl 61-62). Hageja esitas nõude viis kuud pärast rikkumise tuvastamist, pöördudes 21.10.2021.a töövaidluskomisjoni (dtl 14). Seega on nõue esitatud mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2) ning kooskõlas TsÜS § 146 lg 1.

Hageja heidab kostjale ette, et kostja on 2019.a enda äriühingu Fori OÜ kaudu müünud Indias samalaadset toodet – traatsilmuskarbi magnet ehk magnet for loop boxes, mida müüb hageja s.t tegelenud konkureeriva tegevusega (dtl 40, 383-391). Muuhulgas on osundatud toodet müüdud hageja Indias asuvale kliendile B.G. Shirke Construction Tech PVT LTD (dtl 46-49). Kohtule esitatust nähtub, et kostja on tarninud hageja nimetatud kliendile kaupu muuhulgas 17.12.2019.a (dtl 48). Kostja ei ole esitanud kohtule põhjendusi ega tõendeid selle kohta, et tegemist pole konkureeriva tegevuse ega tootega. Kostja äriühingu Fori OÜ müüki Indiasse, mis oli 01.07.2019.a kokkuleppe punkt 2 kohaselt konkurentsipiirangu ruumiline ala, ei ole kostja kogu asja kohtulikul arutamisel millegagi selgitanud ega esitanud ka tõendeid, mis hageja väited kummutaks.

Kohus on korraldanud asjakohaste tõendite kogumise 07.10.2024.a kohtumäärusega (dtl 774-775), millisele Fori OÜ on 02.12.2024.a kirjalikult vastanud, et Fori OÜ näol on tegemist hageja konkurendiga, kes ilmselgelt on huvitatud selliste andmete enda kätte saamisest kaubanduslikel eesmärkidel. Samuti on Fori OÜ viidanud, et nõutud andmed sisaldavad ärisaladust, mistõttu peab ta dokumentide esitamist maakohtule põhjendamatuks (dtl 787-789).

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuivõrd tõendatud on, et kostja on Fori OÜ kaudu (milline äriühing oli asutatud 06.04.2018.a ning kostja oli selle ainus osanik ning juhatuse liige) 17.12.2019.a konkurentsipiiranguga hõlmatud toodet müünud hageja kliendile Indias, milline riik oli samuti konkurentsipiiranguga kaetud, siis on hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks summas 50 000 eurot põhjendatud. Sellele rikkumisele on hageja läbivalt oma nõudes kostja vastu ka tuginenud (dtl 3, 366).

Hageja on küll oma menetlusdokumentides märkinud, et rikkumisi on vähemalt kaks ning osundanud asjaolule, et kostja töötab käesoleval ajal hageja konkurendi Exmet PA OÜ juures (dtl 308, 315). Hageja on arvamusel, et konkurentsipiirangu rikkumise varjamiseks osutas kostja algselt teenuseid Fori OÜ kaudu. Kuivõrd asja kohtulikul arutamisel pole tõendamist leidnud, et kostja on konkurentsipiirangu perioodil töötanud eelpool nimetatud äriühingu juures, siis ei saa ainuüksi kahtluste alusel hageja nõuet nn teise rikkumise osas põhjendatuks pidada ning kohus jätab selles osas hageja nõude rahuldamata.

Kostja on palunud leppetrahvi vähendada nullini kooskõlas VÕS § 162 lg 1, põhjendades seda asjaoluga, et ligi kaks aastat peale töösuhte lõppemist jätkab tööandja töötaja vastu nõuete esitamist ning pooltel on erinev majanduslik seisund – töötaja on füüsiline isik, samas on tööandja juriidiline isik (dtl 281). Samuti on kostja väidetel leppetrahvi nõue summas 100 000 eurot ebamõistlikult suur. Kostja on palunud leppetrahvi vähendada mõistliku suuruseni juhul, kui kohus leiab, et hagi nõue on põhjendatud (dtl 754).

Kohus märgib, et poolte vahel on lepinguline suhe. Lepinguvabadus tähendab seda, et lepingu sõlmimine on pooltele vabatahtlik ning lepingu sisu on valdavalt poolte endi määrata. Seega võimaldab lepingu sõlmimise vabadus igaühel endal otsustada, kas, kellega, mis tingimustel ja sisuga leping sõlmida. Seega kostja sõlmides hagejaga konkurentsipiirangu kokkuleppe pidi arvestama sellega, et kokkuleppe rikkumisel võib hageja nõuda kostjalt leppetrahvi.

Leppetrahv on oma olemuselt tagatisabinõu, mis motiveerib lepingupoolt oma kohustust korrektselt täitma. Seega peab leppetrahvina kokkulepitud summa olema piisav selleks, et vältida tahtlikult lepingu rikkumist. Kohtu arvates ei ole antud juhtumil tegemist 6

ülemääraselt suure leppetrahviga arvestades hagejale makstud töötasu.

Kohus nõustub hagejaga selles, et antud juhul ei ole põhjendatud leppetrahvi vähendamine, kuivõrd kostja rikkus konkurentsikeeldu läbi enda poolt asutatud äriühingu (dtl 29). Hageja on kohtu ette toonud, et 2019.a s.o ajal, mil rikkumine aset leidis, oli kostja äriühingu käive 69 711 eurot ning kasum 64 944 eurot. Fori OÜ ei ole registreerinud ühtegi töötajat ja tuleb eeldada, et kostja saab Fori OÜ-st majanduslikku kasu eelkõige kasumi arvelt (dtl 296). Kostja neid hageja väiteid ümber lükanud pole.

Ka arvestab kohus asjaoluga, et kostjale on konkurentsipiirangu järgimise eest igakuist märkimisväärset hüvitist makstud, mis moodustab kogusummas 51 000 eurot (bruto) (6 x 8500). Kuivõrd tõendatud on, et vaatamata igakuise hüvitise maksmisele on kostja piirangut rikkunud, siis puudub alus leppetrahvi vähendamiseks, seda enam, et samaväärses summas on kostja hagejalt hüvitist saanud. Sellest tulenevalt peab kohus põhjendatuks kostjalt välja mõista leppetrahv summas 50 000 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (dtl 2).

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja palub viivise välja mõista alates töövaidluskomisjonile avalduse esitamisest 21.10.2021.a kuni hagi esitamiseni 03.02.2022.a summas 1161,64 eurot ning lisaks hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni (dtl 2). Kostja vastuväiteid viivise nõudele, suurusele ega arvutuskäigule ei esitanud, viivise vähendamist kostja ei taotlenud. Kohus saab viivist vähendada üksnes kohustatud isiku taotlusel (vaata selles osas Riigikohtu 23.11.2016.a kohtuotsus kohtuasjas nr 3-2-1-112-16 punkt 20).

Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude summas 50 000 eurot, tuleb ka viivise nõue vastavalt rahuldada.

Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et hagi on põhjendatud osaliselt ning tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 50 000 eurot, viivis perioodi eest 21.10.2021.a kuni 03.02.2022.a summas 1161,64 eurot ning viivis alates 04.02.2022.a nõudelt (50 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni.

TsMS § 442 lg 5 kohaselt otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Kostja on esitanud 20.01.2023.a kohtule taotluse 17.01.2023.a kohtuistungi protokolli parandamiseks (dtl 339). Kostja esindaja palub täiendada enda sõnavõttu. Hageja antud taotlusele vastu ei vaidle (dtl 344).

Vastavalt TsMS § 53 lg 2 esimesele lausele on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates 7

protokolli allkirjastamisest. Kohus, tutvunud esitatud taotlustega protokolli parandamiseks ja tsiviilasja materjalidega leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 on sätestatud protokolli kohustuslik sisu. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides.

Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulise protokolli muudatusega. Protokoll ei ole kohtuistungi stenogramm ja seega puudub vajadus protokolli parandamiseks. Sellest tulenevalt jääb kostja taotlus rahuldamata. Taotlus protokolli parandamiseks jääb asja materjalide juurde.

Hageja on taotlenud hagis määrata kohtuotsuse vabatahtliku täitmise tähtajaks viis päeva alates kohtuotsuse jõustumisest (dtl 3). Kohus leiab, et hageja vastav taotluse tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 445 lg 1 ning võimaldada kostjal jõustunud kohtuotsus vabatahtlikult täita viie päeva jooksul.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2026. a otsusega nr 2-22-1854.

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.