X hagi Sihtasutuse NARVA HAIGLA vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja töösuhte jätkumise tuvastamiseks ning kahju (saamata jäänud töötasu) hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.11.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Sihtasutuse NARVA HAIGLA apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Schneider Kostja: Sihtasutus NARVA HAIGLA (registrikood 90003217), lepingulised esindajad vandeadvokaat Triin Kaurov ja vandeadvokaadi abi Mari Anne Valberg
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 12.04.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18.11.2021 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Sihtasutuse NARVA HAIGLA kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-20-12969 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.X (hageja, töötaja) esitas 07.09.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse Sihtasutuse Narva Haigla (kostja, tööandja) vastu, milles palus: 1) tuvastada, et tööandjapoolne 19.08.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja töösuhe on jätkunud ka pärast 19.08.2020 ning kuulutada otsus selles osas viivitamatult täidetavaks; 2) mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajaperioodi 20.08-07.09.2020 eest 1403,04 eurot (brutosumma) ja täiendavalt ajaperioodi eest alates 08.09.2020 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, võttes saamata jäänud töötasu arvutuse aluseks keskmise tööpäevatasu 116,91 eurot (brutosumma) iga kalendaarse tööpäeva eest (tsiviilasi 2-20-12969).
2.22.10.2020 hagiavalduses palus hageja tuvastada, et ka tööandjapoolne 18.09.2020 töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine (tsiviilasi 2-20-15508).
3.14.09.2021 määrusega liitis maakohus tsiviilasjad ühe menetlusse ja luges ühiseks tsiviilasja numbriks 2-20-12969.
4.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 06.09.2011 tööleping, mille kohaselt töötas hageja alates 07.09.2011 XXX SA-s Narva haigla. Hageja on olnud ametiühingu usaldusisik alates 2014. aastast ning on seda käesoleva ajani.
5.15.07.2020-19.07.2020 külastas hageja puhkusel olles oma Peterburis elavat ema. Eelnevalt pöördus hageja Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poole ning uuris, kas talle kui LOR kirurgile laieneb 14-päevane karantiinikohustuse nõue. 09.06.2020 e-kirjas selgitas PPA hagejale, et tervishoiutöötajatele ei laiene pärast Vene Föderatsiooni piiri ületamist 14-päevase karantiini nõue (kui ei ole haiguse sümptomeid), piiril on võimaluse korral vaja esitada tõend tervishoiutöötaja koodiga (II kd, lk 14).
6.19.07.2020 Eestisse tagasi pöördudes esitas hageja riigipiiril PPA ametnikule Terviseameti registri väljavõtte hageja tervishoiutöötajana registreeringu kohta ja PPA 09.06.2020 e-kirja ning selgitas, et temale edastatud informatsiooni kohaselt ei pea ta eneseisolatsiooni jääma, kui tal haiguse tunnused puuduvad. Hagejale anti luba siseneda Eestisse ilma 14-päevase eneseisolatsiooni kohustuseta ja temalt ei võetud allkirja selle kohta, et ta peaks viibima 14 päeva eneseisolatsioonis.
7.20.07.2020 läks hageja tööle ning puhkuse ajal Venemaal käimist kolleegide eest ei varjanud. 21.07.2020 tutvustati hagejale SA Narva Haigla 19.06.2020 käskkirja, mille kohaselt peab töötaja enne välisriiki minemist enne riigist väljasõitu vahetut juhti teavitama, mis riiki minnakse ja eeldatava tagasipöördumise kuupäeva. Samuti peab töötaja selle käskkirja kohaselt vahetut juhti teavitama Eestisse tagasipöördumisel eneseisolatsiooni suunamisest, kui töötaja ei saa selle tõttu ettenähtud ajal tööle tulla. Hagejale nimetatud käskkirja enne välismaale minemist, s.o. enne 15.07.2020 tutvustatud ei olnud, seega ei ole hageja rikkunud käskkirja punkti, mis kohustas töötajat enne välismaale minekut otsest ülemust teavitama välismaale minekust. Hageja parima arusaamise kohaselt ei pidanud ta vastavalt Eesti Vabariigi õigusaktidele
2-20-12969 eneseisolatsiooni jääma, seega sai ta tööle tulla ettenähtud ajal ja ei pidanud enda tööle mittetulemisest otsest ülemust teavitama.
8.28.07.2020 andis kostja hagejale korralduse teha Covid-19 test, suunas hageja eneseisolatsiooni kuni 02.08.2020 ja kohustas esitama seletuskirja selle kohta, miks ta varjas tööandja eest informatsiooni (II kd, lk 18-19). Hageja täitis kostja 28.07.2020 korraldused: tegi Covid-19 testi (testi tulemus oli negatiivne), viibis kodus eneseisolatsioonis kuni 02.08.2020 ja tööle naasmise päeval, s.o. 03.08.2020 esitas kostjale seletuskirja (II kd, lk 20-21).
9.19.08.2020 ütles kostja töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel (II kd, lk 24-26), milles heidab hagejale põhiliselt ette seda, et hageja ei jäänud pärast Venemaalt naasmist 14 päevaks oma elukohta nagu nägevat ette Vabariigi Valitsuse korraldus nr 172. Seejärel avastas kostja töölepingu ülesütlemise formaalse vea (TLS § 94 lg 1 rikkumine) ning ütles hagejaga uuesti töölepingu erakorraliselt üles 18.09.2020 avaldusega TLS § 88 lg 1 punktide 5 ja 7 alusel, mille hageja sai kätte 22.09.2020.
10.Hageja palub tuvastada 19.08.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse (TLS § 104 lg 1). Ülesütlemiseks ei olnud seadusest tulenevat alust (TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7) ja kostjal ei olnud seetõttu õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Puuduvad asjaolud või teod, millega hageja oleks saanud põhjustada kostja usalduse kaotuse enda vastu või tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju kostja varale või loonud kahju tekkimise ohu. Kostja võimaldas hagejal tööl käia alates 22.07-27.07 ja määras ta eneseisolatsiooni alles 28.07.2020, s.o. kuus päeva pärast seda, kui kostja sai teada, et hageja on Venemaal käinud.
11.Hageja lähtus eneseisolatsiooni mittejäämisel PPA-lt saadud teabest. Väär on kostja ülesütlemise avalduses väide, nagu oleks hageja keeldunud piiril liikumisvabaduse piirangu teavituse allkirjastamisest ning valetanud kostjale PPA tegevuse kohta hageja riigipiiri ületamise ajal. Käesoleval juhul on tegemist Vabariigi Valitsuse korralduste nr 169 ja 172 erinevate tõlgendustega PPA ja kostja poolt.
12.Ülesütlemine ei vastanud ka seaduse nõuetele, kuna kostja ei küsinud enne hagejaga kui usaldusisikuga töölepingu ülesütlemist ametiühingu arvamust (TLS § 94 lg 1 rikkumine).
13.Hageja ei taotle töölepingu lõpetamist, sest soovib jätkata töötamist kostja juures ja juhul, kui kostja taotleb töölepingu lõpetamist kohtu poolt, siis hageja palub selle taotluse jätta rahuldamata TLS § 107 lg 3 alusel, kuna hageja on valitud töötajate esindajaks.
14.Hageja taotleb saamata jäänud töötasu hüvitamist (TLS § 108). Hageja keskmine tööpäevatasu on 116,91 eurot. 17.09.2021 menetlusdokumendis täpsustas hageja, et saamata jäänud töötasu suuruseks on perioodi 20.08.2020-28.09.2021 eest 32 737,60 eurot (116,92 eurot*280 tööpäeva). Hageja on nõus, et kohus võtab temale kahjuhüvitise väljamõistmisel arvesse kostja poolt pärast töölepingu ülesütlemist varasemalt tasutud summad kokku 2808,68 eurot. Sel juhul oleks hagejale väljamõistetava kahju suuruseks perioodi 20.08.2020-28.09.2021 eest 29 928,92 eurot.
15.Hageja palub tuvastada 18.09.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse põhjusel, et 19.08.2020 hagejale esitatud töölepingu ülesütlemisega kaasnes automaatselt töölepingu lõppemine. Kostja ei ole nõudnud hagejalt pärast 19.08.2020 töö tegemist ja hageja ei ole pärast nimetatud kuupäeva tööd teinud. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine muutub kehtivaks siis, kui isik, kellele see suunatud on (lepingu teine pool), on vastava avalduse kätte saanud. Töölepingu ülesütlemine on põhimõtteliselt tagasivõetamatu, sest kehtib tahteavalduse ühepoolse tagasivõetamatuse põhimõte. Seega kostja ei saanud ühepoolselt 19.08.2020 töölepingu ülesütlemist tagasi
2-20-12969 võtta. Ülesöeldud lepingut ei ole võimlik enam teistkordselt üles öelda. Ülesütlemisavaldus ei saa olla automaatselt tühine, vaid tühisuse tuvastamiseks tuleb TLS § 104 lg 1 ja § 105 lg 2 kohaselt pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtusse.
16.Hagi ei ole esitatud tähtaega rikkudes. Hageja sai kostja teistkordse ülesütlemisavalduse kätte 22.09.2020. Isegi juhul, kui kostja teistkordne ülesütlemisavaldus oleks jõudnud hageja serverisse 18.09.2020, nagu kostja väidab, tuleb 22.09.2020 (s.o. neljas päev) lugeda mõistlikuks ajaks, millal hagejal oli võimalus sellega tutvuda. Isiku erakontole saadetud e-kirjade puhul ei saa eeldada, et isik peaks lugema temale saadetud e-kirju iga päev.
17.Käesoleval juhul puuduvad asjaolud või teod, millega hageja oleks saanud põhjustada kostja usalduse kaotuse enda vastu või tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju kostja varale või loonud kahju tekkimise ohu. Hageja ei ole rikkunud pandeemia tõkestamiseks kehtestatud õigusakte tahtlikult ega teadlikult. VV korraldus nr 172 võib olla mitmeti tõlgendadav. Hageja ei nõustu kostja tõlgendusega, et korralduse nr 172 punkt 12 alapunktis 1 sätestatud eneseisolatsiooni kohustuse erand ei kehtinud neile tervishoiutöötajatele, kes välismaalt naasid puhkuselt või et isik oleks pidanud tegema SARS-Cov-2 testi. Korralduses nr 172 ei olnud kehtestatud nõudeid, mis eesmärgil tervishoiutöötaja pidi olema välismaal viibinud, et tema suhtes kehtestuks Eestis eneseisolatsiooni erand. Oluline oli see, et isik osutaks tervishoiuteenuseid. Väär ja valelik on kostja väide, et hageja olevat keeldunud andmast kostjale täielikku teavet ja selgitusi enda reisimise kohta Venemaale. Hageja ei teadnud, et kostja juures eksisteeris 2020. a. juulis kriisistaap ja et Y oli üks kriisistaabi liikmetest. Hageja ei nõustu kostjaga, et tööandja ei olnud kohustatud töötajat enne töölepingu erakorralisest ülesütlemisest hoiatama. Hageja ei nõustu, et töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud seotud töötaja tegutsemisega töötajate esindajana. Kostja vastuväited
18.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata osas, milles hageja palub tuvastada 19.08.2020 töölepingu ülesütlemise tühisuse. Kostja tunnistab, et esimene töölepingu ülesütlemine 19.08.2020 oli formaalsete puuduste tõttu tühine, sest ei olnud küsitud TLS § 94 lg 1 alusel ametiühingute arvamust. Seetõttu esitas kostja 27.08.2020 hagejale teate töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ning keskmise töötasu maksmise kohta (II kd, lk 65 pöördel) ning parandas kostja töötamise andmed Maksu- ja Tolliameti töötamise registris ning tervishoiutöötajate registris. Töösuhe jätkus ka pärast 19.08.2020 ning kostja maksis hagejale töötasu. 19.08.2020 ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamine kohtu poolt oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu.
19.Pärast 19.08.2020 töölepingu ülesütlemist konsulteeris kostja ametiühingutega (Eesti Arstide Liit, Narva Arstide Liit), mille esindaja hageja oli. Kuigi ametiühingute poolt esitatud seisukohad olid vastu hagejaga töölepingu lõpetamisele, siis asjaolude põhjaliku kaalumise tulemusena otsustas kostja hagejaga töölepingu siiski lõpetada.
20.Kostja ütles teistkordselt töölepingu erakorraliselt üles 18.09.2020 TLS § 88 lg 1 p 5 ja p 7 alusel põhjusel, et hageja, töötades kostja juures arstina, viibis puhkusel olles Venemaal, mis oli reisi toimumise ajal eriti kõrge koroonariskiga riik, ning ei läbinud tagasi Eestisse pöördumisel kohustuslikku eneseisolatsiooni perioodi. Seeläbi rikkus hageja äärmiselt nakkusliku epideemia ajal riiklikult kehtestatud ohutusnõudeid ning ohustas kostja töötajate ja patsientide tervist ja turvalisust. Samuti varjas hageja enda reisil viibimist kostja juhtkonna ees. Selliselt põhjustas hageja kahju tekkimise ohu kostja töökohal ning enda usaldamatuse kostja ees, mis õigustas töösuhte erakorralist lõpetamist etteteatamistähtaega järgimata. Terviseamet kinnitas 11.08.2020 kostjale, et
2-20-12969 hageja suhtes liikumispiirangu keeld kehtis (II kd, lk 88). Töölepingu erakorraline ülesütlemine ei olnud seotud töötaja tegutsemisega töötajate esindajana.
21.Käesoleva vaidluse üheks keskseks küsimuseks on, kas hagejal oli kohustus järgida Venemaalt naastes VV korraldustest nr 169 ja nr 172 tulenevat liikumisvabaduse piirangut. VV korralduse nr 172 kohaselt oli üldreegliks, et isik peab välisriigist naastes olema 14 päeva eneseisolatsioonis. Korralduse nr 172 punkt 12 alapunkt 2 andis teatud ülesannete täitmise eesmärgil (sh tervishoiuteenuse osutamise eesmärgil) Eesti riigipiiri ületavatele isikutele õiguse siseneda Eestisse ilma eneseisolatsiooni kohustuseta. Hageja ei ületanud riigipiiri tervishoiuteenuse osutamise eesmärgil, vaid selleks, et naasta puhkuselt tagasi koju. Seega ei rakendunud hageja suhtes mitte ükski korralduses nr 172 sedastatud erand. Hageja oleks pidanud kostjat välisreisist teavitama, jääma eneseisolatsiooni ning veenduma enda terviseseisundis (SARS-CoV-2 testi tegemine).
22.Hageja töösuhe kostjaga lõppes 18.09.2020 ülesütlemisavalduse kättetoimetamisega hagejale. Kostja edastas hagejale ülesütlemisavalduse 18.09.2020 hageja e-posti aadressile XXX, mida hageja igapäevaselt kasutab. E-kirja teel saadetud tahteavaldus loetakse kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja e-postkasti ja saajal on olnud võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Mõistlikuks ajaks e-kirjaga tutvumiseks võiks lugeda tänapäeval kõige hiljemalt e-kirja saatmisele järgnenud päeva ehk käesoleval juhul 19.09.2020. Kuna 19.09.2020 puhul on tegemist laupäevaga, siis võib e-kirja kätte saaduks lugeda hiljemalt 21.09.2020. Mõistlikuks ajaks e-kirja sisuga tutvumiseks ei saa pidada 5 päeva. Arvestades kostja pingutusi (kostja saatis hagejale lisaks kaks SMS-i, üritas ülesütlemisavaldust kätte toimetada kulleri vahendusel) 18.09.2020 ülesütlemisavalduse kättetoimetamisel, ei ole siiski usutav, et hageja ülesütlemisavaldusega 18.09.2020 ei tutvunud. Kuna tuleb lugeda, et hageja on 18.09.2020 ülesütlemisavalduse kätte saanud hiljemalt 21.09.2020, siis oleks hageja TLS § 105 lg 1 järgi pidanud ülesütlemise vaidlustama hiljemalt 21.10.2020, kuid tegi seda alles 22.10.2020. Seega on hageja nõue 18.09.2020 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitatud hilinenult ning kostja palub selles osas teha vaheotsuse nõude aegumise kohta.
23.Kuna mõlemad pooled on nõustunud, et 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine oli tühine TLS § 105 lg 1 mõttes, siis on asjakohatud hageja väited selle kohta, et juba lõppenud lepingut ei ole võimalik teistkordselt üles öelda. Tühisuse korral on töölepingu ülesütlemine tühine algusest peale. Kuna 19.08.2020 esitatud ülesütlemisavaldus oli tühine ning hageja töösuhe kostja juures jätkus, oli kostjal õigus tööleping õiguspäraselt lõpetada 18.09.2020. Ülesütlemisavalduse tühisust ei pea tuvastama kohus või töövaidluskomisjon, kui pooled ei vaidle ülesütlemisavalduse tühisuse üle.
24.Kostja palus hagejaga sõlmitud tööleping lugeda lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 19.08.2020 (esimene ülesütlemine). Kostja põhjendab oma seisukohta järgmiselt: kostja on pärast 19.08.2020 hageja varasemad tööülesanded ümber organiseerinud, kostjal ei ole võimalik hagejale enam tööd pakkuda, hagejal puudub õigus nõuda uue töölepingu sõlmimist, töölepingu lõpetamise erakorralisi asjaolusid silmas pidades puuduvad poolte vahel võimalused konstruktiivse koostöö jätkamiseks.
25.Kostja taotleb hagejale välja mõistetava hüvitise vähendamist 0 euroni, arvestades töölepingu ülesütlemise aluseks olevaid asjaolusid. Maakohtu otsus ja põhjendused
26.Harju Maakohtu 18.11.2021 otsusega hagi rahuldati. Maakohus tuvastas, et 19.08.2020 ja 18.09.2020 töölepingu erakorralised ülesütlemised on TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel tühised ning tunnistas selles osas kohtuotsuse viivitamata täidetavaks ning vabastas hageja otsuse viivitamata täitmise tagatise andmise kohustusest. Maakohus mõistis
2-20-12969 kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena (saamata jäänud töötasu) summa 37 060,47 eurot. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse töölepingu lõpetamiseks kohtus ning taotluse teha vaheotsus hagi osalise aegumise kohta. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
27.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: - poolte vahel on sõlmitud 06.09.2011 tööleping, mille kohaselt töötas hageja alates 07.09.2011 XXX SA-s Narva haigla; - hageja on olnud ametiühingu usaldusisik alates 2014. aastast; - hageja viibis puhkusel 15.07-19.07.2020 ja külastas sel perioodil Peterburis oma ema; - kostja on hagejale esitanud töölepingu erakorraliselt ülesütlemisavalduse 19.08.2020 TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel, heites hagejale ette, et ta ei teavitanud kostjat puhkusel olles välisreisist ning ei jäänud pärast Venemaalt naasmist eneseisolatsiooni; - kostja on hagejat 27.08.2020 teavitanud esimese töölepingu ülesütlemise tühisusest ja keskmise töötasu maksmise rakendamisest; - kostja on saatnud hagejale e-postiga töölepingu teise ülesütlemise avalduse 18.09.2020.
28.Kuna hageja nõuab esitatud hagis ka 19.08.2020 töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, siis ei saa nõustuda kostja väitega, et poolte vahel selles küsimuses vaidlus puudub.
29.19.08.2020 töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine (TLS § 104 lg 1), kuna kostja ei küsinud ametiühingu arvamust töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta (TLS § 94 lg 1 ja 2 rikkumine). Hageja sai kostja 19.08.2020 tahteavalduse kätte ning tahteavalduse kättesaamisega on kostja tahteavaldus töölepingu ülesütlemiseks muutunud kehtivaks ning töösuhe lõppenud. Kui tahteavaldus on kehtiv, on ta muutunud tegijale siduvaks. Kohus ei nõustu, et hagejale edastatud 27.08.2020 informatiivse teatega on 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine automaatselt tühine. Tööleping on kestvusleping ja töölepingut saab üles öelda ühepoolse tahteavaldusega. Kui hageja sai tööandja tahteavalduse kätte ja sellega on tahteavaldus kehtivaks muutunud, siis ei saa seda enam ühepoolse teatega tagasi võtta (vt RKTKo nr 3-2-1129-05, p 37). Töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastab kohus mitte tööandja. Seetõttu ei nõustu kohus kostja käsitlusega, et ülesütlemise tühisuse tuvastamine kohtu poolt oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu.
30.Pärast 19.08.2020 tahteavalduse tegemist tööandja hagejat enam töögraafikusse ei lisanud ega taganud hagejale võimalust jätkata töötamist senisel ametikohal arstina-kirurgina. Seda seisukohta ei muuda ka ajutine töötasu maksmine.
31.Periood, mis jääb 19.08.2020 töölepingu ülesütlemise ja kohtulahendi jõustumise vahele, millega töölepingu ülesütlemise tühisus tuvastatakse, puudub poolte vahel töösuhe ning pooled ei ole kohustatud täitma töölepingust tulenevaid kokkuleppeid. Kui jõustuva kohtuotsusega tuvastatakse, et töölepingu ülesütlemine on tühine, siis taastub poolte vahel töösuhe nn tagantjärele.
32.Ka 18.09.2020 tehtud töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on tühine. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel puudusid 18.09.2020 töösuhted ning seega puudus töölepingu ülesütlemise eeldus – tööleping, mida kostja sai üles öelda. Kuivõrd poolte vahel puudusid 18.09.2020 seisuga töösuhted, siis puudub vajadus tahteavalduse hagejale kätte toimetamise ja teatavaks tegemise asjaolude tuvastamiseks.
33.Kohus rahuldab hageja taotluse TLS § 107 lg 3 alusel ning ennistab töötaja töökohale, mille ülesandeid hageja täitis vastavalt töölepingule kuni ebaseadusliku töölepingu ülesütlemiseni ja leiab, et tööleping poolte vahel jätkus ka pärast töölepingu ebaseadusliku ülesütlemist 19.08.2020. Kostja taotlus töösuhte lõpetamiseks TLS § 107 alusel jääb rahuldamata. Kui kostja on pärast hagejaga ebaseadusliku töölepingu
2-20-12969 ülesütlemist hageja varasemad tööülesanded ümber korraldanud, siis on tegemist koondamise situatsiooniga. Tööandja otsustada jääb see, kuidas ta käitub olukorras kui hageja naaseb tööle.
34.Kohus ei nõustu kostja käsitlusega töölepingu ülesütlemise erakorraliste asjaolude kohta. Tuvastatud on, et hageja pöördus eelnevalt PPA ja Terviseameti (tl 13-15) poole info saamiseks - hageja tundis huvi kuidas on õige käituda, mida ta peab silmas pidama, kui ta naaseb puhkuselt välisriigist. Õigusakti sisust erinevat arusaamist ei saa nimetada hageja tahtlikuks rikkumiseks. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et hageja oli pahatahtlik ja vaenulik, olukorras, kus hageja täitis puhkuselt naasmisel kõik kostja korraldused ja ettekirjutused (sh tegi testi, jäi eneseisolatsiooni jne). Kostja enda sisemine asutuse asjaajamine oli samal ajal ebaselge ja puudulik (pandeemia olukorras ei tutvustatud olulisi asutusesiseseid terviseohutuse dokumente nõuetekohaselt, tl 16) ning juhtkonna tegutsemine oli ebaselge ja ebakonstruktiivne. Eeltoodu võis tekitada üksteise vääriti mõistmist. Hageja usaldusisikuna tegutsemine võis kostjale ebamugavusi tekitada ning mõjutada kostja soovi hagejast võimalusel läbi käesoleva töövaidluse vabaneda (hageja senised saavutused usaldusisikuna töötajate huvide esindamisel, hiljutine emotsionaalne koosolek, mille järel ka hageja ees hiljem vabandati jne, tl 22, 33-52). Seadusandja on leidnud et ebaseaduslikul töölepingu ülesütlemise korral peaks võimalusel usaldusisikuga ebaseaduslikult ülesöeldud töölepingut kohtus mitte lõpetama, vaid ennistama usaldusisiku tagasi tööle, et anda töötajate esindajale täiendav kaitse ja tagada kostja töötajate efektiivne esindatus.
35.Hagejale tekkinud kahju suurus, mis seisneb saamata jäänud töötasus moodustab 37 060,47 eurot (TLS § 108). Perioodil 20.08.2021 (töösuhte ülesütlemisele järgnev päev) – 18.11.2021 (kohtuotsuse teatavaks tegemise päev) moodustub kahju summa: 116,91 (keskmine tööpäeva tasu) x 317 (tööpäeva) = 37 060, 47 eurot (millest on maha arvatud kostja tasutud summa 2808,62 eurot).
36.TLS § 108 teise lause järgi võib saamata jäänud töötasu hüvitisest maha arvata osa, mille töötaja on oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud. Hagejal on olnud täiendav sissetulek, kuid see on olnud marginaalne, ebakindel ja ebaregulaarne ja kuna hageja teenis sama täiendavat sissetulekut juba ajal, kui töötas kostja juures, ei teki kohtu hinnangul hagejal põhjendamatut rikastumist võrreldes kahju tekkimisele eelneva olukorraga. Apellatsioonkaebus
37.Kostja esitas 19.11.2021 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi töölepingu 19.08.2020 ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata ning ülejäänud osas hagi rahuldamata või alternatiivselt jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt, juhul, kui ringkonnakohus tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19.08.2020.
38.Poolte vahel puudus vaidlus, et 19.08.2020 töölepingu ülesütlemine oli tühine. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et mõlema poole poolt tühiseks peetud ülesütlemine nõuab kohtu tuvastust. Kui töölepingu ülesütlemine on TLS-i nõuetele mittevastavuse tõttu tühine, tuleb asuda seisukohale, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kohus on TsMS § 232 lg-t 1 rikkudes leidnud, et tööandja 27.08.2020 teadet ei saa pidada töösuhte taastamiseks. Hageja oli saavutanud juba enne hagi esitamist hagiavaldusega taotletud olukorra ning puudus vajadus kohtuotsusega töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks.
39.Hageja 18.09.2020 ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõue on aegunud (TLS § 105 lg 1). Kostja on tõendanud, et ülesütlemisavaldus tuleb lugeda hageja poolt kätte
2-20-12969 saaduks 18.09.2020 või äärmisel juhul 21.09.2020. Seega oleks pidanud hageja esitama töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi hiljemalt 21.10.2020. Hageja ei ole hagi esitamise tähtaja ennistamist taotlenud.
40.Hageja on hagi lubamatult muutnud. Töösuhte kehtivuse esitamise nõude asemel on hageja hoopis esitanud 17.09.2021 seisukoha, milles kvalifitseerib enda 22.10.2020 esitatud hagiavalduse hoopis tuvastushagiks TsMS § 368 lg 1 järgi, mida hageja saab TsMS § 376 lg-st 1 tulenevalt teha ainult kostja või kohtu nõusolekul.
41.Hageja rikkumised õigustasid töölepingu erakorralist ülesütlemist. Hageja reis Venemaale toimus hageja erahuvides hageja puhkuse ajal, mistõttu ei laienenud hagejale ka vastaval perioodil kehtinud erand, mille kohaselt meditsiinitöötajad liikumispiirangu kohustust järgima ei pidanud. Hageja varjas enda reisil viibimist kostja eest ega teavitanud kostjat erasõidust Venemaale õigeaegselt ka pärast reisi toimumist, põhjustades sellega hageja usaldamatuse kostja ees. Hageja oleks igal juhul oma erialastest teadmistest ning riigis valitsevast nakkusohust tingituna pidanud mõistma, et tulles kõrge nakatunute suhtarvuga piirkonnast võib ta olenemata sümptomite puudumisest olla nakkusohtlik ja ohustada seega tõsiselt nii teiste kostja töötajate kui ka patsientide tervist. Järelikult pidi hageja järgima eriolukorra reegleid olenemata sellest, kas neid on talle allkirja vastu tutvustatud või mitte. Hageja vande all antud ütlustest ilmneb, et hageja keeldus piiri ületamisel eneseisolatsiooni deklaratsiooni allkirjastamisest.
42.Töösuhte jätkamine ei ole kummagi poole huvisid arvestades võimalik. Kohtuotsus on selles osas üllatuslik. Hageja ei ole kostja juures töötanud ega kostja töötajaid esindanud juba üle aasta aja ning seni ei ole kostja töötajate huvide esindatus hageja puudumise tõttu kannatanud. Pikaaegne vaidlus on pooltevahelised suhted muutnud pöördumatult halvaks, kostja on töö haiglas ümber korraldanud selliselt, et kostjal ei ole hagejale enam tööd anda ning hagejaga töösuhte lõpetamise asjaolud ei võimalda kostjal hagejat arstina usaldada. Maakohtu seisukoht, et kostjal on alati võimalus hageja koondada, on eluvõõras ning vastuolus vähemalt TsMS §-ga 2.
43.Kohus oleks pidanud jätma kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kohus on kahjuhüvitise määramisel ebaõigesti lähtunud töösuhte jätkumisest alates 19.08.2020 ning jätnud arvesse võtmata, et töösuhe kestis kuni 18.09.2020 ning vahepealsel perioodil on kostja hagejale töötasu maksnud. Vastustaja seisukoht
44.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
45.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
46.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
47.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et töölepingu kui kestvuslepingu saab üles öelda ühepoolse tahteavaldusega. Tööandja tahteavalduse kättesaamisega töötaja poolt on see kehtivaks muutunud, ja tööandja ei saanud seda enam ühepoolse teatega tagasi võtta. Sellisel seisukohal on ka Riigikohus (vt RKTKo nr 3-2-1-129-05, p 37 ).
2-20-12969
48.Kostja seisukoht, et kui ülesütlemiasavalduse koostamisel ei ole järgitud seadust, on ülesütlemine TLS § 94 lg-st 1tulenevalt automaatselt tühine ja leping ei ole ülesütlemisega lõppenud, on vastuolus TLS §-ga 105, mis sätestab ülesütlemise tühisusele tuginemise. TLS § 105 lg 1 kohaselt tuleb ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada töövaidlusorganile vastav avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui sellist avaldust ei esitata või selle esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval ( TLS § 105 lg 2). Sellise selgituse on andnud ka Sotsiaalministeerium TLS § 105 kommentaaride punktides 1 ja 3 järgmiselt: „Seadusliku aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine (TLS § 104) ei ole automaatselt tühine, vaid selle tühisuse tuvastamiseks tuleb pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu poole. TLS §-st 105, mis sätestab töölepingu ülesütlemise tühisusele tuginemise, tuleneb, et ülesütlemine on kehtiv, kuni pole tuvastatud selle tühisus“. (Sotsiaalministeerium. Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. 2021.a. Kirjastus Juura, lk 197).
49.Seega leidis maakohus õigesti, et selleks, et töölepingu ülesütlemine ei kehtiks, peab ülesütlemise tühisuse tuvastama töövaidlusorgan. Kui vastavat avaldust töövaidlusorganile tähtaegselt ei esitata, on ülesütlemine kehtiv ja tööleping lõppenud, olenemata sellest, et ülesütlemisavalduse koostamisel ei ole järgitud seadust.
50.Asjakohatu on kostja arutlus sellest, et maakohtu otsuse jõusse jätmine loob edaspidiseks lubamatu pretsedendi, kus tööandjal ega töötajal ei ole kohtuväliselt võimalik töölepingu ülesütlemisel tehtud vigu kohtuväliselt heastada. Pooled võivad alati kokkuleppel töösuhte taastada ja kohtusse pöördumiseks puudub sellisel juhul vajadus. Käesolevas asjas pooled sellist kokkulepet saavutanud ei ole. Pelgalt tööandja 27.08.2020 teadet ei saa pidada töösuhte taastamiseks. Hageja ei saavutanud selle teatega hagiavaldusega taotletud olukorda, nagu kostja leiab. Kostja märgib oma 27.08.2020 teates järgmist: „Arvestades, et Tööandja poolt 19.08.2020 tehtud töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on formaalselt tühine, ei ole töölepinguline suhe Tööandja ja Töötaja vahel lõppenud. Samas on Tööandja juba Töötaja töö ümber organiseerinud ning Tööandjal ei ole võimalik Töötajale käesoleval ajal tööd anda. Töötajale töö edasise andmise võimalus ning töösuhte jätkumine otsustatakse pärast ametiühingult arvamuse saamist “. (II kd, lk 65 pöördel). Seega tunnistas kostja üksnes formaalset puudust töölepingu lõpetamisel ja nõustus seetõttu maksma hagejale ajutiselt töötasu kuni ametiühingult arvamuse saamiseni. Kostja ei tunnistanud, et töölepingu ülesütlemiseks puudus üldse seaduses sätestatud alus, hagejat tööle ei lubanud ja temaga tegelikkuses töösuhet taastada ei soovinud. Kostja ei pakkunud hagejale peale 19.08.2020 töölepingu ülesütlemist töö tegemise võimalust. Seega ei teinud kostja ühtki katset kohtuväliselt töölepingut hagejaga taastada ja õigusrahu saavutada. Hageja, kelle sooviks oli saada reaalselt tööle ennistatud, oli sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtusse ja hageja töösuhe taastatus alles maakohtu abiga.
51.Et kostja pidas tegelikult töölepingut lõppenuks seoses esimese ülesütlemisega 19.08.2020, nähtub ka kostja apellatsioonkaebuse taotlusest nr 4, milles kostja taotleb juhul, kui ringkonnakohus tuvastab töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 19.08.2020. Kuna TLS § 107 lg 2 sätestab, et kohus või töövaidluskomisjon lõpetab tööandja taotlusel töölepingu TLS § 107 lg 1 juhul alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral, siis ka kostja ise on möönnud, et töölepingulised suhted töölepingu ülesütlemise tõttu lõppesid 19.08.2020.
2-20-12969
52.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS§ 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel on tühine ülesütlemise materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Maakohus ei tuvastanud hagejapoolset töökohustuste rikkumist, mis oleks andnud kostjale aluse tööleping erakorraliselt üles öelda. Hageja lähtus enne reisile minekut PPA-lt e-kirjaga saadud teabest, et tervishoiutöötajatele on kehtestatud erand ja neile 14-päevase eneseisolatsiooni nõue ei kehti. Seda aktsepteerisid ka piirivalveametnikud, kui hageja Eestisse naasis ja ta ei pidanud allkirjastama kohustust jääda eneseisolatsiooni. Hageja on andnud selle kohta vande all järgmised ütlused: „Ületasin Vene Föderatsiooni piiri autoga. Seal on standard protseduur, tuled autoga kontrollpunkti juurde, tuleb välja töötaja, kontrollib autot, võtab dokumendid. Töötaja kutsus mind akna juurde, mida ma ka tegin. Näitasin dokumente, töötaja ütles, et ma pean täitma deklaratsiooni eneseisolatsiooni kohta 14 päevaks. Ma detaile ei mäleta, aga ma ütlesin, et ma ei soovi seda täita, kuna on teatud asjaolud. Esitasin 2 dokumenti, esimene on PPA vastus minu järelpärimisele, kas mul on vaja olla eneseisolatsioonis peale Vene Föderatsioonist saabumist, seal oli kirjas, et kuna ma olen med-töötaja, siis ei pea. Ja teine dokument oli koopia tervishoiutöötajate registrist. Vaadati neid dokumente, piirivalvetöötaja kutsus omal algatusel teise töötaja, teisest kabiinist. Teine töötaja vaatas ja ütles, et tuleb ikkagi täita deklaratsioon eneseisolatsiooni kohta. Ma palusin, et kutsutake vahetuse ülem, kes vaataks ja saaks mingi lahenduse. Tuli kohale kolmas töötaja, sain aru, et ta polnud sellist dokumenti varem näinu, keegi polnud neid esitanud talle. Siis kutsuti kõige kõrgem ülemus vahetusest, ta vaatas dokumente ja ütles, et kui PPA on kirjalikult sellise ettekirjutuse teinud, siis võib mind läbi lasta määramata mulle mingeid kohustusi. Siis töötajad kontrollisid veelkord dokumente, tõstsid tõkkepuu eest ära ja sõitsin läbi.“ ( II kd, lk 126 pöördel ja 127). Kostja ei ole hageja vande all ütlusi ühegi tõendiga ümber lükanud. Hagejat ei saa teha vastutavaks selle eest, et PPA Ja Terviseamet on asunud hiljem Vabariigi Valitsuse määrust nr 172 teisiti tõlgendama, kui seda tehti hagejale saadetud järelpärimise vastuses. Hageja ei varjanud oma Venemaal käimist kolleegide ega tööandja eest. Puudub vaidlus, et hageja rääkis sellest kohe tööle naasmisel 20.07.2020 osakonna hommikusel koosolekul. Tööandja sai hageja Venemaal käimisest teada hiljemalt 22.07.2020, kuid COVID-19 testi tegema ja eneseisolatsiooni jääma kohustati hagejat alles 28.07.2020. Lubades hagejal mitu päeva tavapärast tööd teha ei pidanud tööandja järelikult teda kõrgendatud ohuks patsientidele ja kolleegidele ning tööandja varale. Hageja täitis kõik tööandja 28.07.2020 korraldused, tegi COVID-19 testi, jäi eneseisolatsiooni ja esitas seletuskirja. Seega ei teinud hageja midagi sellist, mis oleks aluseks tema vastu usalduse kaotamiseks, samuti ei kahjustanud ta tööandja vara ega põhjustanud selle kahjustamise ohtu.
53.Ehkki kostja märkis, et otsustab töölepingu erakorralise ülesütlemise jätkuva vajaduse peale ametiühingu arvamuse saamist, siis tegelikkuses see nii ei olnud. Kostja ei arvestanud ametiühingu arvamusega ja sellega mittearvestamist ei põhjendanud.
54.Eesti Arstide Liit kui kostja ametiühingu esindaja kontrollis peale kostja poolt arvamuse küsimist hagejale etteheidetavaid tegusid ning märkis, et neist väidetest vastab tõele vaid see, et X naasis pärast reisilt saabumist oma puhkuse lõppedes tööle. Ülejäänud väited on tõendamata ja väärad. Samade tõendite alusel, millele tugines kostja hagejaga töölepingu ülesütlemisel, jõudis Arstide Liit järeldusele, et X ei ole teinud midagi sellist, mis oleks aluseks tema vastu usalduse kaotamiseks, samuti ei kahjustanuid ta tööandja vara ega põhjustanud selle kahjustamise ohtu. Arstide Liit on oma 08.09.2020 arvamuses üheselt väljendanud seisukohta, et X töölepingu ülesütlemise põhjus on see, et ta esindab seaduses sätestatud alusel teisi töötajaid. Arstide Liit on oma seisukohas
2-20-12969 põhjalikult käsitlenud hageja aktiivset tegevust töötajate esindamisel ( II kd, lk68-69). Arstide Liidu arvamuses toodud faktilisi asjaolusid ei ole kostja vaidlustanud.
55.TLS § 94 lg 2 kohaselt töötajat esindama valinud töötajad või ametiühing peavad andma arvamuse kümne tööpäeva jooksul küsimisest. Tööandja peab töötajate arvamust mõistlikul määral arvestama. Tööandja peab põhjendama töötajate arvamuse arvestamata jätmist. Kostja ei ole millegagi põhjendanud Arstide Liidu arvamusega arvestamata jätmist.
56.TLS § 92 lg 3 sätestab, et kui tööandja ütleb üles töölepingu töötajate esindajaga tema volituste ajal või aasta jooksul arvates volituste lõppemisest, loetakse, et tööleping on üles öeldud käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 4 nimetatud põhjusel, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles käesolevas seaduses lubatud alusel.
57.Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja 18.09.2020 ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamise nõue on aegunud.
58.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et poolte vahel puudus 18.09.2020 tööleping, mida kostja oleks saanud üles öelda ( vt käesoleva otsuse punktid 48-49) . Kuivõrd poolte vahel puudusid 18.09.2020 seisuga töösuhted, siis puudub vajadus kostja tahteavalduse hagejale kätte toimetamise ja teatavaks tegemise asjaolude tuvastamiseks. Hageja ei ole muutnud teise hagi faktilisi asjaolusid ega nõuet, nagu kostja leiab. Hageja esitas teises hagiavalduses nõude tuvastada töölepingu teise ülesütlemise tühisus, kuna ülesöeldud lepingut ei ole enam võimalik teistkordselt üles öelda. Maakohus on sellel alusel teise hagi ka rahuldanud. Seega ei ole hageja hagi muutnud.
59.Maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja taotluse töösuhte lõpetamiseks kohtu poolt TLS § 107 lg 2 alusel. TLS § 107 lg-st 3 tulenevalt ei rahulda kohus käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tööandja taotlust, kui töötaja on valitud töötajate esindajaks, välja arvatud juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see mõistlikult võimalik. Sotsiaalministeeriumi seaduse väljatöötajana on kommenteerinud TLS § 107 lg 3 sätet järgmiselt: „Erisusena üldreeglist ei rahulda töövaidlusorgan tööandja taotlust töösuhe lõpetada, kui tegemist on rasedaga, töötajaga, kellel on õigus rasedus- ja sünnituspuhkusele, või töötajate esindajaga (TLS § 107 lõige 3). Nimetatud isikud vajavad oma seisundi või staatuse tõttu täiendavat kaitset ning neil on ebaseadusliku ülesütlemise korral õigus jääda tööle sõltumata sellest, kas tööandja seda soovib või mitte. Töövaidlusorganil tuleb tööandja taotlus töösuhte lõpetamiseks eelnimetatud isikutega rahuldada üksnes juhul, kui töösuhte jätkamine ei ole mõeldav, st ennekõike siis, kui tööandja on oma tegevuse lõpetanud (nt tööandja pankrot). Sellisel juhul ei jää alles ühtegi töökohta, millel töötaja saaks töötamist jätkata“. (Sotsiaalministeerium. Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde. 2021.a. Kirjastus Juura, lk 199-200). Kuna käesoleval juhul kostja ei ole oma tegevust lõpetanud ja hageja soovib kostja juures edasi töötada, siis on maakohus õigesti jätnud kostja taotluse töösuhte lõpetamiseks rahuldamata.
60.Ebaõige on kostja väide, et töösuhte jätkamine ei ole kummagi poole huvisid arvestades võimalik. Maakohus tunnistas 18.11.2021 otsuse töösuhte jätkumise osas viivitamata täidetavaks ning alates 19.11.2021 töötab hageja Narva haiglas oma endisel töökohal juba 5 kuud. Kostja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostjal ei ole hageja töö osas pretensioone. Seega on töösuhte jätkamine võimalik ning ka vajalik arvestades nii hageja patsientide huve kui ka kolleegide huve, keda hageja esindab.
61.Maakohus on rahuldanud hageja kahju hüvitamise nõude õigesti.
62.TLS § 108 esimene lause sätestab, et töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamatajäänud töötasu. Maakohus ongi rahuldanud hageja kahju hüvitise nõude saamatajäänud töötasu
2-20-12969 näol perioodi eest, mil töösuhet ei olnud, s.o. 20.08.2020-18.11.2021. Hageja tööpäeva keskmise töötasu suurust ja arvutuskäiku ei ole kostja vaidlustanud.
63.Hüvitise suuruse vähendamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul alus. Kahju hüvitamise eesmärgiks on hagejale tekitatud ebaõigluse heastamine, sest kostja oli tekitanud olukorra, kus hageja jäi ilma senisaadava sissetulekuta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
64.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
65.Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.