O. V.i hagi Worx OÜ vastu töövaidluses) (Worx OÜ taotlus O. V.i töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses, töövaidlusasi nr 4-1/1898/21)
Asja läbivaatamine
14. aprill 2022
Menetlusosalised ja esindajad
Hageja: O. V. (IK xxx, elukoht: xxx; e-post: xxx) Hageja lepinguline eesindaja: R. A. (e-post: xxx) Kostja: Worx OÜ (RK 12850672, Kloostrimetsa tee 43-1, Tallinn) Kostja seaduslik esindaja: Juhatuse liige J. M. (e-post:xxx)
RESOLUTSIOON
O. V.i hagi rahuldada.
2.Tuvastada, et O. V.i ja Worx OÜ vahel oli töösuhe (töölepinguline suhe) ajavahemikul 04.05.2021 – 08.09.2021.
3.Välja mõista Worx OÜ-lt O. V.ai kasuks saamata jäänud töötasu 1 918 (üks tuhat üheksasada kaheksateist) eurot.
4.Välja mõista Worx OÜ-lt O. V.i kasuks kasutamata puhkuse eest hüvitis 716 (seitsesada kuusteist) eurot 66 senti.
Poolte menetluskulud jätta Worx OÜ kanda. 1(13)
5.1 Välja mõista Worx OÜ-lt O. V.i kasuks hageja menetluskulude katteks 200 (kakssada) eurot 5.2 Väljamõistetud menetluskulu tuleb kanda O. V.i arveldusarvele nr EExxx 5.3 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
EELNEV MENETLUS TÖÖVAIDLUSKOMISJONIS
1.O. V. esitas 23.11.2021.a. Töövaidluskomisjonile avalduse Worx OÜ vastu töösuhte tuvastamise, saamata jäänud töötasu 1918 (1344 + 574) euro ja puhkusehüvitise 716,66 euro nõudes. 25.01.2022.a. otsusega rahuldas Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon O. V.i nõuded täies ulatuses: - tuvastas, et O. V.i ja Worx OÜ vahel oli sõlmitud tööleping (töösuhe) 04.05.2021 – 08.09.2021.a.; - mõistis välja Worx OÜ-lt O. V.i kasuks saamata jäänud töötasu augusti 2021 eest 1344 eurot ja septembri 2021.a. (so 01.09-08.09.2021.a.) eest 574 eurot; - mõistis välja Worx OÜ-lt O. V.i kasuks puhkusehüvitise 9,82 kalendripäeva eest 716,66 eurot.
2.Worx OÜ esitas 03.03.2022.a. Viru Maakohtule hagiavalduse O. V.i töövaidluskomisjoni esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Kohus luges Worx OÜ 03.03.2022.a. menetlusdokumendi taotluseks O. V.i töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses (TvLS § 58 lg 4), luges O. V.i töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagiavalduseks ning Worx OÜ töövaidluskomisjonile esitatud vastuse kostja vastuseks hagile. Kohus määras asja arutamiseks kohtuistungi 14.04.2022.a.
O. V.I HAGIAVALDUS
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid O. V. ja Works OÜ 04.05.2021.a. lepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle üldehitaja ametikohal. Kuigi leping oli pealkirjastatud töövõtulepinguna, leiab O. V., et tegelikult oli poolte vahel sõlmitud tööleping. Töösuhe kestis kuni 08.09.2021.a. ja lõpetati tööandja initsiatiivil. Tööandja jättis tasumata töötasu 2021.a augusti ja septembrikuu (töötatud päevad) kokku 137 tundi ning jättis maksmata ka hüvitise kasutamata puhkusepäevade eest. Töölepingu viimasel päeval toimus telefonivestlus hageja ja kostja vahel, ning tööandja vastas, et ei kavatse töötasu välja maksta. O. V. leiab, et poolte vahel oli töösuhe, pooltevaheline leping vastab oma sisu poolest töölepingu tunnustele. TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel esmalt kindlaks teha see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on 2(13)
õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Muuhulgas omab tähtsust ka see, kas töötaja teeb tööd enda või tööandja poolt antud töövahenditega. Käesoleval juhul ei saanud töötaja määrata ise oma töö tegemise aega, kohta ega viisi. Töötaja töötas tööandja poolt määratud töögraafiku alusel ning töökoht oli samuti määratud tööandja poolt. Lepingust tuleneb üheselt, et töötaja ja tööandja vahel oli alluvussuhe, mille raames pidi O. V. alluma tööandjale ja täitma tööandja poolt antud juhiseid ( lepingu p 4.3.6, 4.3.12) Lisaks on lepingu p 3.3 sätestatud, et töötasu tuli tasuda hiljemalt iga järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks, mis on omane töölepingule. Töötaja tegi tööd tööandja töövahenditega ja kandis tööandja poolt antud tööriietust. Eeltoodu on kinnitatud lepingu p 2.2 ja 4.1.6. Kuigi leping oli sõlmitud tähtajaliselt (lepingu p 2.4 ja 5.1), siis tähtaja saabumisel jätkas O. V. töö tegemist tööandja poolt määratud kohtades. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Works OÜ jättis tasumata O. V.ile töötasu augusti 2021.a eest ning septembris 2021 töötatud päevade eest. Viimane töötasu laekus 2021.a juulikuu eest. Seega jäi töötajal saamata augusti töötatud päevade eest 96 x 14 = 1344 eurot ja 2021.a septembris töötatud päevade eest 41 x 14 = 574 eurot. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitamata töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja arvestuse kohaselt on tööandja jätnud tasumata kasutamata puhkuse eest 716, 66 eurot. Kuivõrd lepinguga ei ole puhkuse aega reguleeritud, lähtub hageja TLS § 55 eeldusest, et igaaastane puhkus on 28 kalendripäeva. Töötamise perioodi eest 04.05.2021-08.09.2021 jooksul teenis töötaja 9,82 puhkusepäeva. Päevatasu määraks saab hageja oma arvestuste kohaselt 72,98 eurot (tl 14).
4.Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et tööle asudes ei suutnud hageja tavainimesena eristada erinevaid lepingliike. Töötaja elas teadmisega, et töötab töölepingu alusel. Töötaja töötas kuni 08.09.2021.a., mis sai J. M.lt SMS-i , et on vallandatud. Töögraafik oli klassikaline, iga päev hommikust õhtuni, ja siis puhkepäevad. Hageja selgitas, et töögraafikust sai ta teada teiste töötajate käest, J. M. ütles neile ja nemad hagejale. J. M. otse hagejale ei öelnud, milline on tööaeg. Hagejal ei olnud töötamise ajal kasutuses mitte ühtegi isiklikku tööriista, kõik olid tööandja poolt, samuti tööriided ja materjalid. Lepingu p 5.5 kohaselt ei ole midagi kunagi üle antud. Töötajad tegid lihtsalt tööd ja oligi kõik. Tehti valmis mitte konkreetne töö, vaid kogu objekt ja siis mingi teisele objektile. Teisel objektil oli töö iseloom natuke teine. Hageja positsiooni, et poolte vahel oli tööleping, kinnitab hageja hinnangul ka see, et kui kostja väitel lõppes töö juuli algus 2021, siis samas on kostja saatnud augustis 2021.a. tööloa kaardi. Milleks saadetakse töötajale tööloa kaart kui väidetavalt sai töösuhe läbi juuli alguses. Tasu arvestus käis tunnitasu alusel. Tunnitasumäär oli 14 eurot. Töötaja pidas märkmikku, kuhu pani kirja nii enda tööpäevad kui töötunnid ja need töötunnid on korrutatud 14-ga. Töötaja hakkas märkmikku pidama alates 18.08.2021.a. Enne 18.08.2021.a. teatati töötunnid kas suuliselt või SMS-i teel. Kõik tegid ühte ja sama tööd ning ülemuseks kui selliseks oli J. M.. Puhkusest lepingu sõlmimisel ei räägitud. Hageja arvates ei ole eluliselt usutav, et inimene läheb kuuks ajaks Soome selleks, et oodata kas ja kuni ta saab tööd hakata tegema ja lihtsalt veab nii kaua kütuse kompensatsiooni eest teisi töötajaid. Tööandja selgitas kohtuistungil, et nad siiski kontrollivad, kas töötaja sobib või mitte. Kuidas saab sõlmida töövõtulepingu kui alles hakatakse kontrollima, kas inimene on võimeline seda tööd tegema või mitte. Kui sõlmitakse töövõtuleping, eeldatakse, et isik on professionaal ja 3(13)
saab oma tööga hakkama. Meeste käest küsiti, kui palju keegi tööd tegi, ka see on hageja arvates töösuhte tunnus. Tööandja ikkagi pidas arvestust, palju keegi tööd tegi ja palju pidi selle eest raha saama. Worx OÜ poolt käis inimene objektil kohal, kontrollis, küsis, kas on midagi juurde vaja või mitte. Tööandjal endal puudub selge seisukoht, millal ikkagi leping lõppes – juuli alguses, juuli lõpus (TVK istungil). Hageja hinnangul kinnitab töölepingu lõppemist vaid SMS sõnum ja TOR-i kanne, mõlemad on kuupäevast 08.09.2021.a . Hageja hinnangul ei ole normaalne, et objektilt järgmisele liikumiseks tehakse iga kord uus leping, töötajal ei ole siis mingit kindlustunnet, eesmärk võib aga olla hoiduda kõrvale tööjõumaksete tasumisest. Tööandja samas ise kinnitas, et tal oli tegelikult plaan jätkata lepingulist suhet hagejaga. Pigem kinnitab see seda, et siiski oli sõlmitud tähtajatu tööleping. Milleks hakata kedagi Soomes aitama kui ei ole kavatsust selle inimesega edasi koostööd teha.
WORKS OÜ VASTUVÄITED
5.Kostja nõuet ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Works OÜ rõhutab vastuses, et poolte vahel ei olnud kunagi töösuhet, vaid O. V.iga oli sõlmitud töövõtuleping konkreetse objekti ehitusteenuse osutamiseks ning konkreetseks perioodiks. Lepingu allkirjastamisega kinnitas töövõtja, et on teadlik eeldatavast ehitusobjekti lõpptähtajast 30.06.2021.a. ehk selleks kuupäevaks pidi O. V. kokkulepitud töö (tulemuse) saavutama. Tegemist oli seega tähtajalise töövõtulepinguga (lepingu p 2.4; 5.1). Kostjale on arusaamatu hageja väide lepinguliste suhete olemasolu kohta augustis ja septembris 2021 ning tasu arvestamine, kuidas on tõendatud tööde maht neil kuudel, millisel objektil hageja sel perioodil töötas. Lepingu p 2.3 kohaselt lõppesid objektil tööd juulis. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on tõendamata ja paljasõnaline ning põhjendamatu. Kostjal lõppesid lepingulised suhted Soome tellijaga juulis 2021. Kostjal ei olnud hagejale midagi enam pakkuda, võttes arvesse hageja kodakondsust ja õiguslikke takistusi tööle võtmisel. See, et hageja võeti registrist maha alles 08.09.2021, ei tõenda töölepingu ega töövõtulepingu kestvust. Hagejale on tehtud makseid kompensatsiooniks, kuid need ei ole seotud ehitusteenuse osutamisega. Kuivõrd hagejal olid olemas autojuhiload, viis ta teisi töövõtjaid objektile, kuid ei osutanud ehitusteenust isiklikult ja lepingu alusel ega täitnud muid kostjalt saadud ülesendeid, mille eest ta pidanuks kostjalt tasu saama. Kostja väidab, et hageja oli teadlik, temaga töövõtulepingu sõlmimisest, ta pidi olema teadlik ka registrisse kantavatest andmetest. Vastavalt pooltevahelisele töövõtulepingule p 4.1.1 andis tellija töövõtjale üksnes esmased juhised tööülesennete täitmiseks ning lepingus ei ole sätestatud tellija õigust pidevale kontrollile, kostja esindaja ei ole kunagi objektil käinud kontrolli teostamise eesmärgil. Hageja oli teenuse osutamisel iseseisev, mida kinnitab lepingu p 4.4.3. Lepingu p 4.3.7 ja 4.3.8 sätestatud kohustused on tavapärased ehitusvaldkonnas ning neid on absurdne tõlgendada kui töösuhte omaseid tunnuseid. Hageja on aga pahatahtlikult jätnud tähelepanuta lepingu p 4.4.1 ja 4.4.2 mis sätestab, et töövõtjal on õigus nõuda tellijalt tööde teostamiseks vajaliku dokumentatsiooni esitamist ja määrata kindlaks tööde teostamise etapid, sh nende teostamise viis ja kord. Lepingu p 5.2 sätestab, et tööde teostamine toimub etappide kaupa, mis määrab töövõtja igakordselt peale tellija poolt tellimuse saamist. Seega ei vasta tõele hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli alluvussuhe ning hageja oli allutatud kostja kontrollile. Hageja väide, et töötaja tegi tööd tööandja töövahenditega ja kandis tööandja poolt antud tööriietust on absurdne, sest tellijapoolne abistamine tööriiete või tööriistadega ei tähenda seda, et ülesannete täitjad on seetõttu tellija töötajad. Lepingi p 4.3.4 kohaselt kohustus O. V. kasutama ehitustöödel turvavarustust ning isikklikke elementaarseid ja töökorras olevaid aku- ja käsitööriistu, seega kasutas hageja tööde teostamisel enda tööriistu. 4(13)
Kostja on seisukohal, et hageja esitatud töötasu arvestus ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud muud kui pooltevahelise kirjavahetuse, kuid see ei tõenda tundide arvestust augustis ja septembris, samuti ei ole töötunnid kinnitatud Soome tellija poolt. Käsikirjas esitatud tundide arvestus on naeruväärne. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud saamata jäänud töötasu saamise õigust ega selle arvestust.
6.Kostja leiab, et isegi juhul kui nõustuda sellega, et poolte vahel on töösuhe, on hageja nõue aegunud. Vastavalt TLS § 31 on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Neljakuulist aegumistähtaega tuleb kostja arvates hakata lugema alates 04.05.2021.a. ehk lepingu sõlmimise ajast. Isegi kui aegumist hakata lugema 09.06.2020 (ajast, mil avaldaja oma esimese tasu sai) ka sel juhul on nõue aegunud. Mitte ükski mõistlik isik, kes on veendunud et tal on töösuhe mitte töövõtuleping, ei ootaks töösuhte tuvastamise nõude esitamisega 6 kuud, alates nõudeõiguse tekkimisest, samal ajal osutades ehitusteenust ja teades, et temaga on sõlmitud töövõtuleping.
7.Lõppseisukohas kinnitab kostja, et Worx OÜ sõlmis hagejaga 04.05.2021.a. töövõtulepingu ehitusobjektil ettemääratud ühekordse ehitusetapi ehitustööde teostamiseks vastavalt lepingu tingimustele ja hageja oskustele. Oluliseks töövõtulepingu sõlmimise eelduseks oli tööde teostamine etteantud tähtajaks. Reaalsuses juhtus aga see, et tööde teostamine lõppes kuu aega hiljem. Kuna töövõtja teenuse osutamise kohaks oli Soome Vabariik, siis reaalse elu vajadusi arvestades maksis Works OÜ juba 14.05.2021.a. töövõtjale nn töölähetuse selgitust kasutades 200 eurot. Selgitusel ei ole juriidilist jõudu, see on pandud vaid lihtsama arusaamise tarvis. Tegelikult oli tegemist ettemaksuga, et töövõtjal teenuse osutamise alustamist rahalises mõttes lihtsustada. Kohustus maksta tasu osaliselt vastavalt tundidele tekkis Worx OÜ-l siis kui töölepingus sätestatud kohustus on töövõtja poolt vastavatel ehituse etappidel OÜ Worx poolt kontrollitud ja vastu võetud. Kui lähtuda asjaolust, et tasu oleks tulnud maksta alles lepingu lõppemisel, tähendanuks see seda, et töövõtja oleks pidanud suutma ise majandada ennast kaks ja pool kuud. Töövõtjatel neid vahendeid tavaliselt ei ole ja seega oli inimlik ettemaksu tegemine ning tasu maksmine ositi. Hagejaga samal ajal teostasid samal objektil teenust veel kaks töövõtjat. Kolm töövõtjat kokku moodustasid meeskonna, kes ise reguleerisid oma tööaega (kujunes välja nende endi poolt mitte tellija nõudmisel). Kõik kolm töövõtjat lõpetasid töö objektil hagis märgitud kuupäevadel ning kõik kolm meest sõitsid 21.07.2021.a laevaga Eestisse. Worx OÜ ärimudel on selline, et ettevõte sõlmib alati töövõtjatega töövõtulepingud konkreetsele objektile, sest ehitustööde teostamist ühes piirkonnas ei ole ettevõttel stabiilselt pakkuda. Alates 16.08.2021 oli võimalik pakkuda eelnevalt Uusikaupunki objektil teenust osutanud töövõtjatele tähtajalist lepingut Soome ettevõttega. O. V.iga lepingut Soome ettevõte teha ei saanud kuna viimasel oli hall pass. O. V. pidi tegema dokumendid korda, mistõttu kompenseeris kostja talle laevapileti (11.08.2021) koos Covid testiga. Kuna kahel teisel töövõtjal ei olnud juhilube, siis O. V. transportis neid tööle ja elukohta ning Worx OÜ tasus kütusearved. Septembris 2021 tekkis konflikt, vajadus töövõtja rakendamiseks, kuid O. V.il olid ikka dokumendid korda tegemata (talle oli antud aeg passi ümbertegemiseks e EV passi saamiseks) ning kostja juhatuse liige teavitas O. V.it, et enam ei võimaldata talle tasuta elamist ega maksta kinni kütust, sest temaga pole võimalik uut töövõtulepingut sõlmida. Üheseks arusaamiseks saatis tegevjuht O. V.ile sms-i „ vallandatud“, mida käibes saab mõista vaid üheselt, igasugune edasine koostöö välistatud. Eesti õigusruumis, töölepinguseaduses puudub mõiste vallandamine, seega O. V.i viide sõnale „vallandatud“ kui töölepingu sõlmimise faktile on absurdne ja väär. 5(13)
Sel hetkel lõpetas tegevjuht ka TÖR-i kande, sest oli selge, et edasine koostöö välistatud. Kostja esindaja möönab, et korrektne olnuks lepingu lõpetamise kuupäev muuta õigeks, kuigi TÖR-i kandega ei saa tõendada töösuhte olemasolu. Mis puudutab töövõtjate elamist, siis tegemist ei olnud Worx OÜ ettevõtte otsese kuluga, mis puudutaks otseselt hagejat, elamise maksis ettevõtte niikuinii ja asjaolu, kas seal elas kaks või kolm meest, ei muutnud kuidagi ettevõtte kulu. Eraldi hagejale midagi ei kompenseeritud. Worx OÜ-l olid omad kokkulepped Soome koostööpartneriga töövõtjate leidmise, rakendamise ja kulude kandmise osas. Sama kehtis kütuse kompensatsiooni osas. Worx OÜ andis töövõtjatele alati ettevõtte poolt tööriided, sest objektidel teostavad erinevaid töid mitme erineva ettevõtte töötajad/töövõtjad, tegemist soome partneri nõudmisega, tööriided on ettevõtte turundus ja reklaam, mitte töötaja abivahend. Kui näiteks objektil midagi isikuga juhtub, näitab tööriietus, keda tuleb sellest teavitada. Worx OÜ-l ei olnud konkreetset objektijuhti, kes oleks stabiilselt teostamas töövõtjate üle järelevalvet või kontrolli Üldjuhul eeldab kostja, et tavakäibes olevad väiketööriistad-/ vahendid on töövõtjal endal olemas Suuremad tööriistad annab ettevõte. Hageja hakkas kummalisel kombel märkmikku oma väidetavate töötundide kohta arvestust pidama alates 11.08.2021 ehk ajal, mil kostjal oli vaid üks objekt- Uusikaupunki objekt, millel algas järgmine etapp ning kuhu hagejaga enam lepingut sõlmitud ei olnud. Valttikortti oli O. V.i jaoks tellitud eelnevalt mitu nädalat varem, selle kättesaamine viibis kostjast mitteolenevatel põhjustel. Teiseks oli kostjale selge, et hageja oskab tööd teha ning temaga võiks veel koostööd teha (täiendavatel objektidel). Valttikortti ei ole tööluba nagu hageja selgitas töövaidluskomisjonis, vaid tegemist on Soomes kasutusel oleva kaardiga, millega võimaldatakse siseneda tööobjektile ehk Soomes on seaduslikult kehtestatud üleüldine kontroll, kes mis ajal millisel tööobjektil asub. Kaart on personaalne ning seotud mingi ettevõttega. Seega ei nõua Worx OÜ töövõtjatelt enda Soomes ettevõtjaks tegemist vaid väljastab tööobjektile pääsemist võimaldavad kaardid enda poolt. O. V. pidi mõistma, et temaga sõlmitud töövõtuleping on lõppenud hiljemalt 21.07.2021 kui ta suundus Eestisse ja oli teadmata kas saab veel teenust osutada või mitte. Eestis viibis ta 21.07.2021-11.08.2021 ehk 3 nädalat. Olles 3 nädalat tasuta kodus, pidi ta mõistma, et temaga ei olnud sõlmitud töölepingut. Töölepingu korral oleks ettevõte pidanud vormistama kas puhkuse / tasustamata puhkuse või maksma tasu töö mitteandmise eest vastavalt TLS § 35. Kostja maksis hagejale esimese hetke kulude katteks 200 eurot juba 10 päeva pärast lepingu sõlmimist. Hiljem sai hageja tasu vastavalt teenuse osutamisele. Tehtud töötundide ja tööülesannete täitmise üle pidi kostja arvestust pidama, et leping tähtaegselt täita. Töövõtulepingus on toodud selgitustega brutotasud, kuid kui töövõtja teeb oma tööd hästi (kvaliteetselt ja kiiresti,) ei ole keelatud maksta talle rohkem.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et O. V.i hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Pooled vaidlevad nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle, millal lepinguline suhe lõppes ning kas sellest tulenevalt on hageja õigustatud nõudma kostjalt saamata jäänud töötasu ja hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest.
10.Worx OÜ ja O. V. sõlmisid 04.05.2021.a. töövõtulepingu nr 2100504-3 (tl 16-19). O. V. on seisukohal, et kuigi leping on pealkirjastatud kui töövõtuleping, on lepingu sisust tuvastatav, et poolte vahel oli töösuhe. Kostja vaidleb sellele vastu ja on seisukohal, et hageja teadis algusest peale, et temaga sõlmitakse 6(13)
ja on sõlmitud töövõtuleping, et töö objektil sai tehtud juulis 2021.a. ning hageja töötasu ning puhkusehüvitise nõude alusetu ja põhjendamatu. Kostja märgib, et isegi kui nõustuda, et poolte vahel oli töösuhe ning sõlmitud tööleping, on hageja nõue aegunud. Vastavalt töölepingu seaduse (TLS) § 31 on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.
11.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143) TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Riigikohus on märkinud, et aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Vastavalt nõude kvalifikatsioonile tuleb määrata aegumise algus ning aegumistähtaeg. (vt Riigikohtu 17.03.2021.a. lahend tsiviilasjas nr 2-16-16764/92 p 13) Kuivõrd käesoleval juhul esitab kostja aegumise vastuväite üksnes töösuhtest tulenevale nõudele (juhul kui nõustuda, et poolte vahel oli töösuhe), saab kohus anda hinnangu kostja aegumise vastuväitele eelnevalt tuvastamata, milline õigussuhe poolte vahel eksisteeris.
12.Kostja on seisukohal, et TLS § 3 1 neljakuulist aegumistähtaega tuleb kostja arvates hakata lugema alates 04.05.2021.a. ehk lepingu sõlmimisest ja isegi kui aegumist hakata lugema 09.06.2020 (ajast, mil avaldaja oma esimese tasu sai) ka sel juhul on nõue aegunud. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on seisukohal, et õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Teatud juhtudel võib õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu (vt Riigikohtu 23.09.2008.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-73-08). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja esitada aegumise vastuväidet töösuhte olemasolu tuvastamisele, küll aga saab esitada aegumise vastuväite võimalikust töösuhtest tulenevale nõudele. Seega on asjakohatu kostja seisukoht nagu pidanuks aegumistähtaja algust hakkama lugema alates lepingu sõlmimisest ehk 04.05.2021.a. või äärmisel juhul alates 09.06.2021.a. ehk ajast mil hageja sai esimese tasu. O. V. sai teada oma õiguste rikkumisest ajast, mil lõppes ja millal sai hageja teada väidetava töösuhte lõppemisest ehk alates 08.09.2021.a. Avaldus esitati töövaidluskomisjonile 23.11.2021.a. ehk ca 2 kuu möödudes (aegumistähtaeg 4 kuud). Seega ei ole töösuhte tuvastamise korral hageja töösuhtest tulenev nõue aegunud.
13.O. V. leiab, et kuigi 04.05.2021.a. poolte vahel sõlmitud leping on pealkirjastatud töövõtulepinguna, oli tegelikult poolte vahel sõlmitud tööleping. Works OÜ on seisukohal, et poolte vahel ei olnud kunagi töösuhet, vaid O. V.iga oli sõlmitud 7(13)
töövõtuleping konkreetsel objektil ehitusteenuse osutamiseks ning konkreetseks perioodiks. Vastavalt TLS § 1 lg 1 teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandjale) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. TLS § 1 lg 4 järgi ei kohaldata töölepingu kohta sätestatut lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Vastavalt VÕS § 635 lg 1 kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 636 lg 1 kohaselt kui töövõtulepingu esemeks on asja valmistamine, muutmine või muu tulemuse saavutamine, mida on võimalik üle anda, tuleb see tellijale üle anda. Lisaks üleandmisele teeb töövõtja võimalikuks esimeses lauses nimetatud töövõtulepingu eseme võõrandamise. Töövõtuleping on teenuse osutamise leping, mille iseloomulikuks tunnuseks on töövõtja kohustus teatava kokkulepitud tulemuse saavutamiseks ehk töö tegemiseks.
14.Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks (vt 31.03. 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08, 13.03.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, 19.04.2010.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10) Riigikohus on märkinud, et sõltumata poolte väidetest loeb kohus tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping. Tööjõudu võib vahendada mitmes õiguslikus vormis. Esiteks võib tööjõu vahendamine olla suunatud kontakti loomisele tööd otsiva isiku ja tulevase tööandja vahel, millest vahendajale ei teki TLS §des 48 ja 49 sätestatud tööandja õigusi ja kohustusi. Vahendaja ja tööd otsiva isiku vahel võib sellisel juhul olla teenuse osutamise leping. Teiseks võib tööjõu vahendamine olla suunatud töötaja rentimisele kolmandale isikule (kasutajafirmale). Sellisel juhul on vahendaja (rendifirma) sõlminud töötajaga TLS §-le 1 vastava töölepingu, kuid osa tööandja õigustest ja kohustustest andnud üle kasutajafirmale (vt Riigikohtu 31.03.2008.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08). Eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt lasus kostjal kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu (käesoleval juhul töövõtulepingu), vastasel juhul tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku lepingu tunnused, tuleb eeldada töölepingut.
15.Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid iseloomustavaid tunnuseid. Väidetav tööandja peab TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks tuleb arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled 8(13)
tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi ( vt Riigikohtu 20.05.2020.a. otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47 p 13) Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt ka nt Riigikohtu 14.06. 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 p 15 ja nr 3-2-1-9-05 p 15).
16.Poolte vahel 04.05.2021.a sõlmitud leping on pealkirjastatud töövõtulepinguna (tl 16-19). 16.1 Üheks peamiseks töölepingu eristamise aluseks on lepingupoolte alluvussuhe (TLS § 1 lg 1). Töölepingu puhul peab töötaja tööd tehes alluma tööandja juhistele ja kontrollile, s.t tööandjal on õigus määrata töötaja töötegemise koht, aeg ja viis. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei saanud ta määrata ise töö tegemise aega, kohta ega viisi. Töötaja töötas tööandja poolt määratud töögraafiku alusel ning töökoht oli samuti määratud tööandja poolt. Töötaja pidi alluma tööandjale ja täitma tööandja antud juhiseid (lepingu p 4.3.6 ja 4.3.12 tl 13). Kostja seevastu vaidleb sellele vastu ja märgib, et vastavalt pooltevahelisele töövõtulepingule p 4.1.1 andis tellija töövõtjale üksnes esmased juhised tööülesennete täitmiseks ning lepingus ei ole sätestatud tellija õigust pidevale kontrollile, kostja esindaja ei ole kunagi objektil käinud kontrolli teostamise eesmärgil. Hageja oli teenuse osutamisel iseseisev (lepingu p 4.4.3). Lepingu p 5.2 sätestab, et tööde teostamine toimub etappide kaupa, mis määrab töövõtja igakordselt peale tellija poolt tellimuse saamist. Seega ei vasta tõele hageja väited selle kohta, et poolte vahel oli alluvussuhe ning hageja oli allutatud kostja kontrollile. O. V. selgitas kohtuistungil, et J. M. ütles teistele töötajatele, milline on tööaja graafik ja kui tema tuli tööle, siis ütlesid teised töötajad talle selle edasi (tl 121). Kohus möönab, et punkti, milles oleks konkreetselt määratletud tööaeg ja tööajagraafik, pooltevahelises lepingus ei ole. Samas ei ole ka kostja menetluses vastu vaielnud hageja väitele, et tegelikkuses kehtis tavapärane (nn klassikaline tööaeg), st 8 tundi päevas tööl, 5 päeva nädalas, puhkepäevad vabad (tl 122 pöördel). Nimetatu ei kinnita kostja väidet, et hageja oli töö tegemise ajas (töögraafikus) vaba ning töötajad sõltusid sellest, et käisid ühe sõiduvahendiga tööle (tl 124). Ühiselt mindi objektile, sellest tekkisid ühised kellaajad. Hageja väitel allus ta kostja tööalastele korraldustele ja kostja juhtimisele. Kostja seevastu märgib, et kostja andis hagejale vaid esmased tööjuhised ning pooltevaheline leping ei sätesta tellijale (kostjale) õigust teostada pidevat kontrolli. Kohuse eeltooduga ei nõustu. Kohus möönab, et lepingus ei ole märgitud konkreetset isikut (kostja töötajat), kelle tööalastele juhistele hageja oma ülesannete täitmisel allub, viitavad alluvussuhtele (sh kostja kontrollile) kohtu hinnangul lepingu p-d 4.1.1; 4.2.2; 4.3.6; 4.3.7. Lisaks sellele selgitas kostja esindaja kohtuistungil, et „... objektil on põhimõtteliselt niimoodi, et tellija võtab vastu (töötajad) ja ütleb, mis on vaja teha, mis on need etapid ja mehed hakkavad tegema. Igapäevaselt neid keegi seal vaatamas ei käi....“ Eeltoodu on vastuolus leping p-ga 4.4.2., mille kohaselt oli väidetavalt töövõtjal õigus määrata kindlaks tööde teostamise etapid sh nende teostamise viis ja kord. 9(13)
Kostja märkis kohtuistungil, et „... põhimõtteliselt J. M. ütles, mis asjad seal on vaja teha.... (tl 124 pöördel) Tuginedes eeltoodule, saab järeldada, et pooltevahelises suhtes oli välja kujunenud, et kostja määras tööde etapid, andis vähemalt esmased tööjuhised ja vajadusel / soovi korral kontrollis. Eeltoodu viitab pigem töösuhtele kui poolte vahelisele töövõtulepingule. 16.2 Hageja väitel ei saanud ta aru, kas oli sõlmitud tähtaegne leping või tähtajatu, lihtsalt öeldi, et leping on olemas ja kõik. Teised töötajad ütlesid, et nad on tööl juba kolmandat aastat, kuid seda millise lepingu alusel, hageja nimetada ei osanud (tl 122). 16.3 Kohtu hinnangul on töösuhtele iseloomulik ka kostja väidetu, et „....töötaja /töövõtja läheb objektile ja teeb seal tööd, siis me saame aru, kas ta saab hakkama või ei saa hakkama. Kui ta saab hakkama, nagu ta sai hakkama, siis saab lõpurahast osa endale .....“ (tl 123 pöördel). Töösuhte puhul hindab / kontrollib tööandja, kas töötaja saab tööülesannetega hakkama, töövõtulepingu puhul on töövõtja kohustus täita oma lepingust tulenevad kohustused, vastasel korral on tellijal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. 16.4 Pooled ei vaidle selle üle, et oma lepinguliste kohustuste täitmiseks kasutas hageja kostja tööriietust ja töövahendeid. Kuigi lepingu p 4.3.4 kohaselt oli töövõtjal kohustus kasutada turvavarustust ning isiklikke tööriistu (tl 17), siis O. V. kinnitas, et töötamise ajal oma isiklikke tööriistu ei kasutanud (tl 121 pöördel). Sellele ei ole menetluses vastu vaielnud ka kostja. Kostja kinnitas, et mehed kandsid objektil kostja antud tööriideid selleks, et nad oleksid objektil eristatavad teistest objektil töötavatest töötajatest /töövõtjatest ning selline oli Soome partneri nõue. Kostja antud tööriietuse ja töövahendite kasutamine ülesannete täitmisel viitab samuti töösuhtele poolte vahel. Töölepingu puhul peab tööandja tagama töötajale ka vajalikud töövahendid (lepingu p 4.1.6), töövõtulepingu puhul hangib töövõtja töövahendid ise (4.3.4). 16.5 Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt (p 2.4) on töövõtja teadlik, et ehitusobjekti eeldatav lõpptähtaeg on 30.06.2021.a. Vaidlust ei ole selles, et tegelikkuses 30.06.2021 objekt ei valminud ega ka pooltevaheline leping ei lõppenud. Kostja väitel sõlmiti leping poolte teadmises, et see kehtib 04.05.2021-30.06.2021.a. Poolte edasine käitumine seevastu (tööd objektil ei lõppenud 30.06.2021, ei lõppenud pooltevahelised suhted ka Uusikaupunki objektil tööde tegeliku lõppemisega (nagu oleks eeldatav töövõtulepingu puhul) annab kohtu hinnangul kinnitust sellest, et tegelikult oli poolte tahe sõlmida tähtajatu leping. Kostja väitel lõppes leping 20.07.2021.a. (tl 124 pöördel) Tegelikkuses lõppes kohtu hinnangul pooltevaheline lepinguline suhe 08.09.2021.a. Eeltoodut kinnitab nii kostja SMS sõnum hagejale „sa oled vallandatud“ (vene keeles „tõ uvolen“) (tl 20) ja TÕR-i kanne samast kuupäevast (tl 23, 129). Kui poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping teatud kindla töö tegemiseks ja teatud kindlaks tähtajaks, oleks igale mõistlikule inimesele arusaadav, et leping lõpeb nimetatud tähtajal, teostatud tööde üleandmise /vastuvõtmisega. Kostja selgitus SMS sõnumi „vallandamise“ tähendusele ei ole tõsiseltvõetav. Kuigi töölepingu seadus ei kasuta terminit „vallandamine“, on üldteada, et vallandamise all mõistetakse töösuhte 10(13)
lõpetamist tööandja algatusel / töösuhte lõppu, mitte igasugune edasise koostöö välistamist (sh mistahes lepingulisel alusel). Kohtu hinnangul kinnitavad poolte käitumine pärast objektil tööde lõppu, sh Valttikortti vormistamine 5 aastaks (tl 128, olenemata sellest kas nimetada tööloaks või objektile pääsemise loaks), poolte soovi edasist koostööd jätkata. Edasise koostöö takistuseks ja lepingu lõpetamise põhjuseks oli mitte töö/objekti lõppemine, nagu töövõtulepingule kohane, vaid edasiseks töötamiseks vajalikele tingimustele / nõuetele mittevastamine (välismaalase pass). Lisaks eeltoodule juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kui nõustuda kostja väidetega selles, et pooltevaheline leping oli sõlmitud tähtaegselt ehk kuni 30.06.2021.a (lepingu p 5.1, ehk kehtis ca 2 kuud), on arusaamatud lepingu p-d 7.1, 7.2 – kehtib kuni ülesütlemiseni või muul alusel lõpetamiseni (?) ja ülesütlemisest tuleb ette teatada 2 kuud (tl 18). 16.6 Ühe võimaliku töövõtulepingu ja töölepingu eristamise kriteeriumina saab esile tuua töö eest makstava tasu. Töölepingu puhul makstakse töötajale töötasu vähemalt 1 kord kuus (TLS § 33 lg 1). Seevastu töövõtulepingu puhul kuulub tasu maksmisele üldjuhul pärast töö ülevaatamist ja üleandmist (VÕS § 637 lg 3). Pooltevahelise lepingu p 3.3 kohaselt maksti tasu 1 kord kuus lähtudes p-s 3.1 toodud tunnihinnale. (tl 17). Seejuures tasu maksmise aluseks ei olnud mitte kuu jooksul teostatud töö, vaid töötatud töötunnid. Eeltoodu on tõendatud tundide arvestusega (tl 22, 45), hageja pangakonto väljavõttega (tl 21). Vastavalt TLS § 6 ́5 lg 1 p 5 peavad kirjalikus töölepingus sisalduma muuhulgas töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud (töötasu), sealhulgas majandustulemustelt ja tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutumise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed (oma sisult vastavad sellele lepingu p 3.1.1.-3.1.3 ja 3.3) Kostja väited selle kohta, et tasu maksti kord kuus, et tagada töötajatele / töövõtjatele vahendite olemasolu töötamise perioodil, ei ole töövõtu suhte puhul eluliselt usutav, küll aga omane töösuhtele. Lisaks sellele nähtub hageja pangakonto väljavõttelt, et hagejale maksti töölähetuse eest mais 2021.a. 200 eurot. „Töölähetuse“ mõiste ei ole omane töövõtulepingule, küll aga sätestatud töölepingu seaduses ja rakendatav töösuhtes. Kostja väide selle, et tegelikult oli makse käsitletav avansi vm maksena ja selgitus ekslik, ei ole tõsiseltvõetav. 16.7 Kui nõustuda kostja väitega, et pooltevaheline lepinguline suhe lõppes 20.07.2021, mil töötajad/töövõtjad sõitis tagasi Eestisse, ja hageja sai ning pidi sellest aru saama, jääb arusaamatuks, millisel mõistlikul põhjusel sõidutas hageja augustis 2021 ainuüksi kostja tasutud kütusekompensatsiooni eest teisi töötajaid/töövõtjaid, elades seejuures tellija/tööandja elamispinnal, saades kostjalt Valttikortti mitmeks aastaks. Ebaloogiline on kostja versioon, et hageja sai ja pidi teada saama, et töövõtuleping temaga lõppes juulis 2021.a., samas saadab kostja kaks 1,5 kuud pärast väidetava lepingulise suhte lõppu hagejale sõnumi viimase vallandamise kohta. 16.8 Kohus nõustub, et poolte vahelise lepingus ei olnud määratletud puhkuse kestust. Töötajal on töölepingu seadusest tulenevalt õigus puhkusele vähemalt 28 kalendripäeva (erandjuhtudel ka rohkem), kuid kokkuleppel on seda võimalik ka suurendada. Seevastu töövõtulepingu alusel töötaval isikul ei ole õigust ei põhipuhkusele ega ka puhkusetasudele. Eeltoodu on töövõtulepingu, mitte töölepingu tunnus. 11(13)
17.Eeltoodut kogumis hinnates ja tuginedes Riigikohtu seisukohale, et üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (nt Riigikohtu,19.04.2010.a. lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10), on kohus seisukohal, et pooltevaheline õigussuhe on käsitletav töösuhtena, mis lõppes 08.09.2021.a. põhjusel, et hagejat ei saanud enam tööle rakendada vajalike dokumentide puudumise tõttu. Muu lepingulise suhte olemasolu tõendamise koormis oli kostjal. Kohtu hinnangul ei ole kostja menetluses tõendanud, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, vaid on töövõtuleping. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et pooltevaheline suhe oli töölepinguline suhe.
18.Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu augusti 2021.a. eest 1344 eurot ja septembri (ajavahemik 01.09-08.09.2021) eest 574 eurot – kokku 1918 eurot, Hageja töötas kostja juures 04.05.2021-08.09.2021. Vastavalt TLS § 28 lg 2 on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Pooltel oli kokku lepitud, et kostja maksab tasu üks kord kuus (TLS § 33 lg 1). Hageja on arvestanud saamata jäänud töötasu lähtudes tunnitasust 14 eurot, mida tõendab kohtu hinnangul kostja sõnum 13.07.2021 (tl 22). Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited ning kumbki pool määrab ise mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.(§ 5 lg 2). Kostja ei pea usaldusväärseks hageja esitatud käsikirjalist töötundide arvestust (tl 23, 46), samas ei ole millegagi ise hageja esitatud arvestust millegagi ümber lükanud. Kohus rahuldab hageja esitatud saamata jäänud töötasu nõude.
19.Hageja nõuab kostjalt kasutamata puhkuse eest hüvitist 9,82 kalendripäeva eest (arvestus esitatud tl 14) 716,66 eurot. Vastavalt TLS § 55 eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Tulenevalt TLS § 70 lg 1 on töötajal õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. (TLS § 71) TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Kuivõrd kostja omapoolset arvestust ei esitanud ega hageja esitatut ümber ei lükanud, lähtub kohus hageja esitatud arvestusest ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks puhkuse hüvitise 716,66 eurot.
20.Eeltoodu põhjendustel rahuldab kohus O. V.i hagi.
Menetluskulude jaotus
21.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. 12(13)
Vastavalt TsMS § 162 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus rahuldas hagi, seega poolte menetluskulud jäävad kostja Worx OÜ kanda. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu esindaja õigusabikulu 200 eurot (arvestusega 2 töötundi x 100 eurot tunnihind). Kohus mõistab Worx OÜ-lt välja hageja menetluskulude katteks 200 eurot.
22.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.