OÜ JO Transport 6. juuli 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) OÜ JO Transport (registrikood 11635523); lepinguline esindaja Monika Meerents Kostja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Kunnar Korsten
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 3. juuni 2020. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta OÜ JO Transport kanda. Mõista OÜ-lt JO Transport X kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 240 eurot (sh käibemaks). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb OÜ-l JO Transport tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-19-20681 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ JO Transport (hageja) esitas 23. detsembril 2019. a hagiavalduse X (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. veebruaril 2018. a kirjaliku tähtajatu töölepingu, millega kostja asus tööle hageja juurde autojuhi ametikohale. Kostja kokkulepitud netotöötasuks oli 800 eurot kuus. Pooled lõpetasid töölepingu 30. septembril 2019. a kostja soovil.
3.Hagiavalduses toodud kahjusündmus toimus hagiavalduse kohaselt 1. novembril 2018. a, kui kostja juhitud sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis koos haagisega kraavi ja kukkus küljele. Sõiduki teelt väljasõidu põhjuseks oli hagiavalduse kohaselt kostja süüline käitumine, mis seisnes sõidu ajal kõrvaliste asjadega (nutiseadmega) tegelemises. Väljasõidu tagajärjel deformeerus veoki haagis ning osaliselt veoki kabiin ja alusraam. Hageja oli sunnitud ostma uue veoki ja haagise, sest veoki remondikulud oleksid ületanud uue samaväärse veoki soetamiskulusid. Avaldaja soetas uue veoki hinnaga 10 500 eurot, haagise hinnaga 6672.16 eurot, mille hinna sees oli ka haagise ümber remontimine metsaveo korraldamiseks. Deformeerunud vara müüs avaldaja maha ning sai veoki eest 2500 eurot ja haagise eest 500 eurot. Kahju tekkis avaldajale summas 14 172.16 eurot. Avaldaja leidis, et vastaspool tegutses raskes hooletuses, kuna ei järginud liiklusseaduse nõudeid ega kutsetunnistuse kohustusi. Hageja vaidlustas 26. novembri 2019. a töövaidluskomisjoni otsust nr 4-1/2427/19 tervikuna ning nõudis kostjalt hüvitist kahju põhjustamise eest kogusummas 10 000 eurot.
4.Hageja esitas tõenditena kohtule töövaidluskomisjoni otsuse, akti nr 12.12.2019, müügilepingu, ja töövaidluskomisjoni toimikutest täiendavalt töölepingu, fotod avariist, arved,
1.septembril 2019. a esitatud nõude kahju hüvitamiseks, töötaja vastuskirja, lepingulise esindaja vastuse, kahjunõude täpsustuse, vastuse 5. märtsi 2020. a istungil käsitletud ja asja materjalide juurde lisatud dokumentaalsed tõendid ja fotod. Lisaks kuulas kohus hageja taotlusel ära vande all kaks tunnistajat, F ja U ning hageja seadusliku esindaja Q. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ning vaidles hageja nõuetele vastu. Kostja vastuse kohaselt on tööandja nõue ülekohtune. Töötaja süü ning kahju olemasolu on tõendamata. Haagis kuulus alates 16. aprillist 2010. a pankrotivara hulka ning sellel oli käsutuskeeld. Veoki ja haagise puhul oli tegu vanemate autodega (veok aastast 2000 ja haagis aastast 1983) ning nende turuväärtus ei saa olla võrreldav avaldaja esitatud andmetega. Auto polnud tehniliselt korras, remondiaeg oli määratud tööandja poolt ning auto armatuuris põlesid märguandetuled. Autol põles märgutuli. Kostja eitas roolis kõrvaliste asjadega tegelemist. Kostja oli tõenditena kohtule esitanud hiljem tehtud fotod sündmuskohalt, augustis 2018. a tehtud foto veoki armatuuril süttinud märgutulest, mille kostja hagejale augustis 2018. a ka koheselt edastas ning kahju tekitamise kokkuleppe projekti.
2-19-20681 Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus jättis 3. juuni 2020. a kohtuotsusega hagi tervikuna rahuldamata ning jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 58 eurot.
7.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus: -
hageja ja kostja sõlmisid 1. veebruaril 2018. a kirjaliku tähtajatu töölepingu, millega kostja asus tööle hageja juurde autojuhi ametikohale; töötamine autojuhi ametikohal eeldas kutselise autojuhi kutse-/pädevustunnistuse olemasolu; kostja kokkulepitud netotöötasuks oli 800 eurot kuus; hageja ja kostja lõpetasid töölepingu 30. septembril 2019. a kostja soovil; kahjusündmus toimus kostja poolt tööülesannete täitmise ajal 1. novembril 2018. a, mil kostja juhitud sõiduk kaotas juhitavuse ning sõitis koos haagisega kraavi ja kukkus küljele.
8.Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja vastutuse aluseks oleva süü olemasolu, nutiseadme kasutamist sõidu ajal. Kohtu ette toodud tõenditest ega tunnistajate ütlustest ei tulenenud asjaolu, et kostja kasutas konkreetselt avariisündmuse ajal nutiseadet. Kostja poolt teelt väljasõidu põhjus ei ole teada ning ei hageja tunnistajad ega ka hageja ise ei ole vahetult teelt väljasõitu pealt näinud ega väljasõidu põhjust välja selgitanud. Kohus märkis, et ka pidurijälgede puudumine ei anna alust eeldada, et vastaspool tegeles roolis kõrvaliste asjaoludega. Kostja on vande all kinnitanud, et ei pidurdanud ning üritas ootamatu tehnilise rikke korral gaasi ja rooli pööramisega veoki juhitavust taastada.
9.Kohus asus seisukohale, et hageja, kes tegeleb peamise tegevusalana veoteenuste osutamisega, ei ole ilmselgelt oma riske piisavalt maandanud, millest tulenevalt on hageja ise pannud ennast riskantsesse positsiooni juba enne avarii toimumist ning peale avarii toimumist jäänud tegevusetuks mistahes vajalike kahjujuhtumi fikseerimise toimingute sh töötaja süü väljaselgitamise tegemisel. Sealhulgas ei teostanud hageja ka elementaarseid tööandja poolt töö käigus tekkinud õnnetuse fikseerimise toiminguid – töötajalt kirjaliku selgituse võtmist, distsiplinaarmenetluse läbi viimist ega esitanud töötajale enne 1. oktoobrit 2019. a mitte mingeid nõudeid kahju hüvitamiseks.
10.Kuigi hageja väitis, et ta on sõlminud suulise kokkuleppe kostjaga süü omaksvõtu ja hüvitamise osas vahetult pärast kahjusündmust, ei leidnud see menetluse jooksul tõendamist. Kostja esitas tõendina kohtule aasta pärast kahjusündmust ning pärast kostja poolt tehtud töölepingu lõpetamise avaldust hageja poolt kostjale esitatud kirjaliku kokkuleppe teksti, millega kostja aga ei nõustunud ning mida kostja ei allkirjastanud. Seega ei ole hageja tõendanud ka asjaolu, et kostja oleks ka varasemalt kahju tekkimise omaks võtnud või kostjaga kahju hüvitamiseks kokkuleppeid sõlminud. Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kokkuleppel kostjaga teinud kostja palgast kahju hüvitamiseks kinnipidamisi.
11.Kuna hageja ei olnud menetluses suutnud tõendada kostja kui töötaja süüd, ei pidanud kohus vajalikuks asuda täiendavalt analüüsima ja tuvastama sõiduki tehnilist seisukorda õnnetuse toimumise ajal, mille kohta on pooled täiendavalt tõendeid esitanud.
12.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1, 173 lg 1 ja 174 lg 1 järgi hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 58 eurot.
2-19-20681 Apellatsioonkaebus
13.Hageja esitas 6. juulil 2020. a maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, millega vaidlustas kohtuotsuse täies ulatuses ning palus selle tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta menetluskulud, sh apellatsioonimenetluses kostja kanda.
14.Hageja leidis, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata mitmete hageja väidete ja menetluses kogutud tõenditega. Kohtumenetluses viitas hageja läbivalt, et kostja teelt väljasõidu põhjustas kostja hooletus ja sõiduki juhtimise ajal tegelemine toimingutega, mis segasid juhtimist. Hageja seaduslik esindaja viitas menetluses antud seletuses, et kostja veokile vastu liikunud veoki juht nägi, et kostja oli „ninapidi telefonis“, kuid hageja ei ole väitnud, et kostja ei ole menetluses avaldanud, et teelt väljasõidu põhjustas just juhtimise ajal nutiseadme kasutamine. Samas ei arvestanud kohus, et kostja jaatas veoki juhtimisel varasemalt kõrvalise tegevusega tegelemist (telefoni kasutamine). Sellest tulenevalt on eluliselt usutav, et kostja tegeles kõrvalise tegevusega veoki juhtimisel ka vahetult enne 1. novembril 2018. a teelt väljasõitu.
15.Hageja märkis, et pärast õnnetuse toimumist oli veok küll deformeerunud, kuid sõidukil puudusid sellised kahjustused ja/või puudused, mis oleks takistanud veokil maanteel iseseisvalt liikumist. Hageja ja kostja kinnitasid vande all, et pärast avariid vaadati sõiduk visuaalselt üle ning tehnilisele rikkele viitavaid puuduseid ei tuvastatud. Kostja ei väitnud vahetult pärast õnnetuse toimumist, et väljasõidu põhjustas tehniline rike. Ka tunnistaja U avaldas, et ei saanud sõiduki juhtimist segavatest puudustest aru ega tuvastanud pidurisüsteemis midagi. Kostja on väitnud, et sõiduki teelt väljasõidu põhjustas veoki tehniline rike, kuid ei ole vastavat asjaolu tõendanud. Seega kuivõrd tehnilisi rikkeid ei tuvastatud, sai veoki teelt väljasõidu põhjustada üksnes kostja enda tegevus või tegevusetus veoki juhtimisel. Seega on kostja hagejale kahju tekkimises süüdi, süü esineb vähemalt raske hooletuse vormis.
16.Hageja hinnangul esinevad kostja 15. mail 2020. a toimunud istungil antud ütlustes vastuolud. Hageja viitas kostja ütlustele ning selgitas, et nendest järeldub, et pärast avarii toimumist sai kostja aru oma vastutusest avarii toimumise eest ning sellest, et ta on vastutav hagejale kahju tekitamise eest, samuti sellest, et teatud tingimustel on hageja nõus kostja vastu kahjunõude esitamisest loobuma.
17.Isegi juhul, kui oleks osutunud õigeks kostja väide veoki armatuurlauas punase märgutule süttimise kohta, oleks kostja vastutav avarii tekkimise eest vähemalt raske hooletuse vormis ning kostja vastutaks hagejale avarii tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise eest TLS § 74 lg 2 alusel, sest vastavalt kostja väidetele oli ta viidatud tule süttimist näinud korduvalt, esimest korda 8. augustil 2018. a. Sellegipoolest jätkas kostja veokiga igapäevaselt liikluses osalemist ega pidanud vajalikuks pöörduda remondifirmasse või rääkida märgutule väidetavast süttimisest SCANIA esinduses kuigi omas kutselise autojuhi tunnistust ning erialalt oli autoremondilukksepp. Juhul, kui kostja asus teadlikult tööülesandeid täitma veokiga, mis ei olnud tehniliselt korras, rikkus ta LS § 33 lg 2 p-s 2 sätestatud kohustusi.
18.Lisaks selgitas hageja, et ta ei keelanud politsei tulekut sündmuskohale, vaid kuna liiklusõnnetuses ei osalenud teisi sõidukeid ja kannatanuid ei olnud, siis avariipolitseiniku sündmuskohale suunamine ei olnud otstarbekas. Mis puutub maakohtu etteheitesse riskide maandamise kohta, selgitas hageja, et materiaalse vastutuse kokkuleppe puhul on tegemist töötaja süüst sõltumatu vastusega. Käesoleval juhul on hageja esitanud nõude kostja vastu TLS § 74 lg 2 alusel ehk töölepingu seadusest tuleneval kahju hüvitamise üldisel alusel. Seega on kohtu viide materiaalse vastutuse kokkuleppe sõlmimisele asjakohatu. Seoses veoki suhtes
2-19-20681 kindlustuslepingu sõlmimisega kordas apellant, et auto vanust arvestades ei olnud selle suhtes võimalik kaskokindlustust sõlmida. Seega ei olnud kohane ka kohtu etteheide, mille kohaselt oleks hageja riskide maandamiseks pidanud sõlmima veoki suhtes kindlustuslepingu. Vastustaja seisukoht
19.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palus jätta kõik apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.
21.Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kas kostja töötajana vastutab hageja kui tööandja väidetava kahju eest. Hageja nõuab kostjalt hüvitist töökohustuste täitmisel liiklusreeglite rikkumisega kahju tekitamise eest ja heidab kostjale ette, et viimane kasutas roolis viibides nutiseadet, mis hajutas kostja tähelepanu ning tõi kaasa teelt väljasõidu ja auto külili kaldumise tekitades sellega hagejale varalise kahju.
22.Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka RKTKo 15.04.2015, 3-2-1126-14, p 14): • töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); • tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); • töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka RKTKo 25.11.2015, 3-2-1-151-15, p 13); • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka RKTKo 25.11.2015, 3-2-1-151-15, p 15).
23.Seega on kostja nõude rahuldamiseks vaja mh tuvastada, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis kostjale kahju. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on VÕS § 100 järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu korral on töötaja kohustatud tegema TLS § 1 lg 1 ja § 15 lg 2 p 1 järgi eelkõige kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Lisaks on töötajal üldjuhul ka TLS § 15 lg 2 p 5 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema
2-19-20681 või teiste isikute elu, tervist või vara. Kui kostja on töölepingust tulenevat kohustust rikkunud, saab kostja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui hageja on rikkumises süüdi (TLS § 72). Seega on hagejal õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui ta rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu (VÕS § 104 lg 2 ja TLS § 74 lg-d 1 ja 2).
23.1.Eelnevast tulenevalt pidi hageja esmalt näitama ja tõendama, millist(eid) töösuhtest tulenevaid kohustust(i) kostja rikkus. Vaidlust ei ole, et poolte vahel kehtis 1. veebruarist 2018 kuni 30. septembrini 2019 tööleping, mille järgi töötas kostja hageja juures autojuhina, kellena töötamine eeldas kutselise autojuhi kutse-/pädevustunnistuse olemasolu. Kui töötaja tööülesandeks on sõiduki juhtimine, peab töötaja järgima tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses sätestatud nõudeid. Maakohus viitas õigesti liiklusseaduse (LS) § 14 lg-le 2, mille järgi peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Samuti LS § 33 lg 11 p-ile 1, mille kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita ja sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja juhitud järelhaagisega veok sõitis tööülesandeid täites 1. novembril 2018 teelt välja, mille tagajärjel muutusid nii veok kui haagis kasutuskõlbmatuks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei tõendanud, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse, tegeledes sõidukit juhtides kõrvalise tegevusega s.o kasutas sõiduki juhtimise ajal nutiseadet.
24.Ringkonnakohus selgitab, et hagi rahuldamiseks pidi hageja TsMS § 230 lg 1 I lause järgi tõendama neid asjaolusid, millele tema nõue tugines. Seejuures ei saa kohus tõendina arvestada hageja kohtule esitatud selgitusi ja väiteid muude teelt väljasõitu põhjustavate asjaolude puudumise kohta. TsMS § 229 lg 1 järgi on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel teeb kohus kindlaks hageja nõuet põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Seejuures võivad TsMS § 229 lg 2 järgi olla tõendiks menetlusosalise vande all antud ütlused, mitte aga menetlusosalise muud selgitused ja väited. Oma väidete kinnituseks tuleb kohtumenetluses esitada ka nende väidete aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid. Hageja seaduslik esindaja viitas vande all antud seletuses sellele justkui oleks kostja juhitud veokile enne teelt väljasõitu vastu liikunud veoki juht näinud, et kostja oli “ninapidi telefonis“, kuid möönab ka ise, et tegemist oli kuuldustega (tl 165, I kd). Arvestades, et hageja seadusliku esindaja seletus vaidlusaluse asjaolu kohta ei põhinenud tema poolt isiklikult tajutul, ei ole võimalik antud seletusega lugeda tõendatuks, et kostja kasutas sõidu ajal nutiseadet. Hagejal oli õigus taotleda kostjat sõidu ajal nutiseadet kasutamas näinud isiku tunnistajana ülekuulamist (TsMS § 251 lg 1). Samuti ei saa asjaolust, et kostja on jaatanud veoki juhtimisel varasemalt telefoni kasutamist, teha järeldust, et kostja tegi seda ka vahetult enne 1. novembril 2018 enne teelt väljasõitu.
25.Kuna hageja pöördus kohtu poole, nõudes kostjalt töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu kahju hüvitamist, pidi hageja tõendama esmalt töösuhtest tulenevate kohustuse rikkumise asjaolud ning alles nende asjaolude tõendamise järel tuli kostjal tõendada oma vastuväiteid kinnitavad asjaolud. Kui hageja ei tõenda oma väidete aluseks olevaid asjaolusid, ei saa kohus hagi rahuldada sõltumata sellest, kas kostja on oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid tõendanud või mitte. Seetõttu ei ole tähtsust ka hageja apellatsioonkaebuse väidetel selle kohta, et kostja ei ole tõendanud sõiduki võimalikku tehnilist riket avarii ajal ning menetluses esitatud tõenditest saaks justkui teha järelduse, et veokil pärast avariid kostja viidatud tehnilist riket ei
2-19-20681 tuvastatud. Arvestades, et hageja ei ole tuginenud asjaolule, et kostja rikkus töösuhtest tulenevat kohustust sellega, et asus väidetavalt teadlikult tööülesandeid täitma tehniliselt mittekorras veokiga, ei oma tähtsust ka vastavad apellatsioonkaebuse väited. Väidetud rikkumise tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust asjaolud, kes teavitas toimunust politseid ning kas tööandjal oli võimalik vältida töötaja tekitatud kahju kandmist kogu ulatuses. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et kostja oleks teinud mingi tahteavalduse, millest saaks järeldada tema nõustumust kahju hüvitada. Seejuures on maakohus oma järeldust põhjendanud ning järginud tõendite hindamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Eeltoodut arvestades ei ole leidnud tõendamist, et kostja rikkus tööülesandeid täites töösuhtest tulenevaid kohustusi ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse. Menetluskulud
26.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda.
27.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
28.Kostja 6. aprilli 2022. a menetluskulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetluse kuludeks esindajakulu 339 eurot (koos käibemaksuga): 31. juuli 2020. a arve kohaselt kohtumaterjalidega tutvumine, analüüs, seisukoha kujundamine 120 eurot; 31. augusti 2020. a arve kohaselt apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja kohtule esitamine 80 eurot; 30. novembri 2021. a arve kohaselt apellatsiooni vastuse kooskõlastamine kliendiga 99 eurot; menetluskulude nimekirja koostamine 40 eurot. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest nähtub, et kostja lepingulise esindaja tunnihind on 80 eurot. Hageja leidis, et kostja lepingulise esindaja kulusid ei saa kontrollida ning need on põhjendamatud. Hageja hinnangul on põhjendatud kulu 1 tund, s.o 80 eurot. 30. novembri 2021. a arves nimetatud toiming ei ole käesoleva tsiviilasjaga seotud, sest kostja ei teinud 2021. a novembris toiminguid.
29.Vastuseks hageja vastuväidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja menetluskulude nimekirja lisast ilmneb, milliseid toiminguid ning millise tunnitasuga on kostja esindaja apellatsioonimenetluses teinud. Samuti on võimalik välja arvutada toimingutele kulunud aeg. Kolleegiumil ei teki tsiviilasjas esitatud menetlusdokumentide pinnalt põhjendatud kahtlust, et kostja menetluskulude nimekirjas tehtud toimingud ning kantud kulud poleks seotud käesoleva apellatsioonimenetlusega. Kolleegium leiab, et kostja menetlustoimingud ning nendele kulunud aeg on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja vajalikuks 31. juuli 2020. a ja 31. augusti 2020. a arvetel märgitud toiminguid ning sellele kulunud aega 2.5 tundi. Vaatamata sellele, et kostja vastus apellatsioonkaebusele on sisuliselt 1 lk pikk, siis arvestades maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse mahtu, lisaks seda, et kostja lepinguline esindaja pidi tutvuma kogu menetluse materjalidega, on nimetatud arvetel märgitud toimingutele kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks menetluskulude nimekirja koostamist ning sellele kulunud aega 0.5 tundi. Küll aga leiab ringkonnakohus, et 30. novembri 2021. a arvel märgitud toiming „apellatsiooni vastuse kooskõlastamine kliendiga“ ja sellele kulunud aeg ei ole põhjendatud ega vajalik arvestades, et kostja esitas vastuse apellatsioonile
2-19-20681
5.augustil 2020. a ning kuni menetluskulude nimekirja esitamiseni 6. aprillil 2022. a ei ole kostja kohtule esitanud ühtegi menetlusdokumenti. Seega puudus kostjal vajadus kooskõlastada rohkem kui aasta pärast apellatsioonkaebusele vastuse esitamist enda lepingulise esindajaga esitatavat vastust. Seega kokku peab ringkonnakohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks menetlustoimingutele kulunud ajaks 3 tundi (1.5 + 1 + 0.5).
30.Arvestades tsiviilasja olemust ning kostja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni peab kolleegium kostja lepingulise esindaja tunnitasu 80 eurot (koos käibemaksuga) suurust mõistlikuks ja põhjendatuks.
31.Eelnevat arvestades on kostja esindaja põhjendatud tasu kokku 240 eurot (3 tundi x 80 eurot, sh käibemaks), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
32.Kostja on taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kohustada hagejat hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse. (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.