X hagi osaühingu Y vastu saamata jäänud töötasu saamiseks C hagi osaühingu Y vastu saamata jäänud töötasu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.10.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik ning kaebuse hind
osaühingu Y 03.11.2021 apellatsioonkaebus, hind X hagi osas 2 162,07 eurot ja C osas 1 641,16 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hagejad X (isikukood XXXXXXXXXX) ja C (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Roman Maksimenko Kostja osaühing Y (registrikood XXXXXXX), esindajad Marko Jaani ja Kerstin Rjabov
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.10.2021 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
4.Välja mõista OÜ-lt Y X kasuks apellatsioonmenetluses menetluskulude hüvitis 280 eurot.
Välja mõista OÜ-lt Y C kasuks apellatsioonmenetluses menetluskulude hüvitis 120 eurot.
6.Jätta rahuldamata kostja vastuväide kohtu tegevusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja I) ja C (hageja II) esitasid 15.08.2020 Tööinspektsiooni juures tegutsevale töövaidluskomisjonile ühisavalduse osaühingu Y (kostja, tööandja) vastu saamata töötasu nõuetes (töövaidlusasi nr 4-1/2185/20). Hageja I palus kostjalt välja mõista 6 007,04 eurot ja hageja II 4 368,77 еurоt. Töövaidluskomisjon rahuldas 11.11.2020 otsusega hagejate avaldused osaliselt ja mõistis kostjalt välja töötasu hageja I kasuks 2 162,07 eurot (bruto) ja hageja II kasuks 1 641,16 eurot (bruto).
2.Kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas 01.12.2020 Harju Maakohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses töötajate avalduste rahuldatud osas.
3.Hagejad esitasid 18.01.2021 hagi, milles hageja I palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 3 887,27 eurot ja hageja II 3 466,74 eurot. Maakohus võttis 26.01.2021 määrusega hagejate nõuded menetlusse. 31.03.2021 jättis maakohus läbi vaatamata hageja I nõude 2162,07 nõuet ületavas summas ja hageja II nõude 1641,16 eurot ületavas summas. Seega maakohtu menetlusse jäid hageja I nõue 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II nõue 1 641,16 eurot (brutos).
4.Hagejad põhjendasid oma nõudeid järgmiste asjaolude ja väidetega: − hageja I ja kostja sõlmisid 10.10.2019 suuliselt tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus hageja I tööle lillemüüjana Tallinnas XXX asuvas lillekioskis. Hageja I sai tööandjalt töötasu brutos järgmiselt: 2019 oktoobri eest 410,88 eurot, 2019 novembri eest 269,64 eurot, 2019 detsembri eest 243,96 eurot (kokku 924,48 eurot). − hageja II ja kostja sõlmisid 13.11.2019 suulise tähtajatu töölepingu, mille kohaselt hageja II asus tööle lillemüüjana Tallinnas XXX asuvas lillekioskis. Hageja II sai kostjalt töötasu brutos järgmiselt: 2019 novembri eest 250,38 eurot, 2019 detsembri eest 243,96 eurot (kokku 494,34 eurot). − 01.02.2020 palus kostja kirjutada hagejatel avaldused töölepingu lõpetamiseks ja jätkata edasi töötamist lepinguta. Kostja vormistas 01.02.2020 kostjatega kirjalikult töölepingud. Hagejad töötasid kuni 02.04.2020. Hagejate tööülesandeks oli lillede müük XXX lillekioskis iga päev kell 9.00-21. Hagejad pidid omavahel jaotama aja, millal kumbki töötab. Hagejate väitel lepiti töötasuks kokku 5 eurot tunnis. N Tööaja graafikud koostas W ja selle kohasel töötas: 1) hageja I 2019 oktoobris 264 tundi, novembris 216 tundi, detsembris 216 tundi, 2020 jaanuaris 216 tundi, veebruaris 216 tundi ja 2020 märtsis 216 tundi. Kuna tööandja maksis hagejale I töötasu brutos kokku 924,48 eurot, siis oli kostjal maksmata hagejale I töötasu 3 887,27 eurot (4 811,75 – 924,48), sest Eesti Statistikaameti andmete alusel oli müüjate keskmine töötasu Harju maakonnas 2019. aastal 812 eurot kuus ja 2020. aasta esimeses kvartalis 855 eurot kuus. Tasu 5 eurot tunnis oli sarnane keskmise müüja töötasuga vaidlusalusel perioodil. 2) hageja II 2019 novembris 190 tundi, detsembris 190 tundi, 2020 jaanuaris 190 tundi, veebruaris 190 tundi ning märtsis 190 tundi. Kuna tööandja maksis hagejale II töötasu kokku 494,34 eurot, siis oli kostjal maksmata hagejale II töötasu 3 466,74 eurot
(3 961,08 – 494,34), sest Eesti Statistikaameti andmete alusel oli müüjate keskmine töötasu Harju maakonnas 2019. aastal 812 eurot kuus ja 2020. aasta esimeses kvartalis 855 eurot kuus. Ka töötasu suuruses 5 eurot tunnis oli sarnane keskmise müüja töötasuga vaidlusalusel perioodil. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagejate nõuded rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kostja tunnistas töövaidluskomisjonis hageja I jaanuarikuu 2020 töötasu nõuet netosummas 19,18 eurot (s.o brutosummas 24,84 eurot) ja hageja II nõuet jaanuarikuu 2020 töötasu nõuet netosummas 19,18 eurot (s.o brutosummas 24,84 eurot). Nimetatud summad olid hagejatele tasutud. Hagejad ei tõendanud töölepingu kestvust, töötasu suurust, töötundide arvu ega saamata jäänud töötasude nõuete suurust. Mõlema töötajaga sõlmiti suuline tööleping, mille kohaselt oli töötasu suuruseks miinimum töötasu tunnis, st kokkulepitud töötasu 2019 oli tunnitasu alammääras 3,21 eurot ning alates 01.01.2020 3,48 eurot. Hagejad töötasid vastavalt kokkuleppele osalise tööajaga. Poolte töösuhted lõppesid 02.02.2020 (01.02.2020 töötasid hagejad veel). Peale nimetatud kuupäeva polnud hagejatel õigus kostjalt töötasu saada. 2020 jaanuari töötasu maksis kostja sularahas. Hagejad viibisid ajavahemikus 31.12.2019 -07.01.2020 puhkusereisil ja kõnealusel ajal tööd ei teinud. W ja kostja vahel ei olnud kunagi sõlmitud töölepingut ega muud võlaõiguslikku lepingut, mistõttu ei saanud tema ütlused ega koostatud hagejate tööaja arvestamise lehed olla tõendiks käesolevas menetluses. Maakohtu otsus
6.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja perioodil 10.10.2019– 01.02.2021 saamata jäänud töötasu katteks 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II kasuks perioodil 13.11.2019–01.02.2021 saamata jäänud töötasu katteks 1 641,16 eurot (brutos). Menetluskulud jäid kostja kanda. Kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks menetluskulude hüvitise 800 eurot ja hageja II kasuks 460 eurot ning kohustas kostjat tasuma menetluskuludelt viivist seaduses ettenähtud ulatuses ja määras. Maakohus lahendas hagi töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 28 lg 2 p 2, § 29 lg 2, § 4 lg 2, § 5 lg 1 p 5, § 115 ja § 117 alusel (Riigikohtu 20.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908 ja 11.01.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05 ning 299 SE seletuskiri, lk-d 31-32). Kohus leidis, et juhul, kui tööandja ei tõenda töötasu suurust, oli töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust oli võimalik tõendada Statistikaameti andmetega. Käesoleval juhul esineski olukord, kus kummagi poole väited töötasu suurusest polnud tõendatud. Kostja poolt hagejate palgateatistel märgitud minimaalne tunnitasu suurus ei tõenda, et kokku oli lepitud palga suuruseks miinimum tunnitasu määr ning seda sõltumata sellest, et hagejad olid osadele palgateatistele ka alla kirjutanud ning olid tööandja juures töötamise ajal leppinud tööandja poolt makstud töötasu suurusega. Kostja tööandjana kirjutas ilmselt palgateatisele töötasu suuruseks summa, mis temale sobis, sest kirjalikku töölepingut ta töötajatega ei vormistatud. Ka kostjale raamatupidamisteenust osutanud Z kirjalikku kinnituskirja ei saanud käsitleda veenva tõendina selle kohta, et hagejatega lepiti kokku töötasu miinimum tunnitasu suuruses. Nimetatud tõendid olid vastuolus hagejate endi väidetega töötasu suurusest ja tunnistaja W ütlustega, kelle sõnul lepiti kokku hoopis hagejate töötasu suuruseks miinimumpalk + 10% kassast, kui hagejad koos töötasid, ning 5% kassast, kui nad üksi või pühade ajal töötasid.
Eeltoodust tulenevalt tuli hagejate palga suuruse kindlaksmääramisel juhinduda Statistikaameti andmetest keskmise müüjate palga suuruse kohta vaidlusalusel perioodil. Statistikaameti andmetel oli jaekaubanduses täistööajaga töötaja keskmine brutopalk 2019 IV kvartalis 6,36 eurot tunnis ja 2020 I kvartalis 6,43 eurot tunnis. Asjaolu, et hagejad ei töötanud osalise töökoormusega, nagu väidab kostja, oli tõendatud sellega, et hagejad pidid töötama lillekioskis iga päev kell 9.00 kuni 21.00 ehk 12 tundi päevas, k.a. laupäevad ja pühapäevad, kuid võisid ise otsustada kumb kioskis parasjagu tööl on. Selle üle vaidlus puudus. Seega töötas kumbki hageja igal nädalal 42 tundi (12 x 7 : 2) ehk 2 tundi rohkem kui eeldatav täistööaeg TLS § 43 lg 1 järgi. Põhjendatud oli jagada tööaeg hagejate vahel võrdselt, sest tunnistaja W poolt koostatud nn tööaja arvestuse tabeleid kohtuotsuse tegemisel tõendina arvestada ei saanud, kuna kostja väidetel ei olnud W kostja juures kunagi töötanud ega ka tööandjalt ülesannet saanud hagejate tööaja üle arvestust pidada. Pealegi olid W andmed osaliselt valed ja puudulikud. Töösuhte lõppemise ajaks tuli lugeda 01.02.2020, sest mõlemad hagejad esitasid tööandjale avalduse töösuhte lõpetamiseks alates nimetatud kuupäevast. Hagejate väited, et nad töötasid tegelikult edasi kuni 02.04.2020 olid tõendamata ning vastuolus tunnistaja W ütlustega, kelle väidetel töötasid hagejad, kas 14. veebruarini või 8. märtsini.
5.Eeltoodu alusel oli hagejal õigus saada töötasu 4 363,26 eurot: − 2019 oktoobris 132 (22 tööpäeva x 6 töötundi) töötunni eest 839,52 eurot (132 x 6,36 /2019 IV kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu); − 2019 novembris 180 (30 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1144,80 eurot (180 x 6,36); − 2019 detsembris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1182,96 eurot (186 x 6,36); − 2020 jaanuaris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1195,98 eurot (186 x 6,43 /2020 I kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu). Kuna tööandja oli hagejale I maksnud töötasu kokku kogu töötatud perioodi eest 924,48 eurot (2020 jaanuaris väidetavalt sularahas makstud töötasu kohus ei arvestanud, sest kassa väljamineku orderil puudus allkiri raha saamise kohta hageja I poolt), siis oleks hagejal I õigus saada töötasu kogu töötatud perioodi eest 3 438,78 eurot (4363,26 – 924,48). Kuivõrd kohtu menetluses oli hageja I nõue 2 162,07 euro saamiseks, siis sai hagi rahuldada vaid selles ulatuses (TsMS § 439).
6.Hagejal II oli õigus saada töötasu 3 065,82 eurot: − 2019 novembris 108 (18 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 686,88 eurot (108 x 6,36 /2019 IV kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu); − 2019 detsembris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 182,96 eurot (186 x 6,36); − 2020 jaanuaris 186 (31 päeva x 6 töötundi) töötunni eest 1 195,98 eurot (186 x 6,43 /2020 I kvartalis jaekaubanduses töötava isiku keskmine tunnitasu). Kuna tööandja maksis hagejale II töötasu kokku kogu töötatud perioodi eest 494,34 eurot (2020 jaanuaris väidetavalt sularahas makstud töötasu kohus ei arvestanud, sest kassa väljamineku orderil puudus allkiri raha saamise kohta), siis oleks hagejal II õigus saada töötasu kogu töötatud perioodi eest kokku 2 571,48 eurot (3065,82 – 494,34). Kuivõrd kohtu menetluses oli hageja II nõue 1 641,16 euro saamiseks, siis sai kohus kostjalt välja mõista vaid selle summa (TsMS § 439). Apellatsioonkaebus
7.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagejate nõuded kostja vastu rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus hindas ebaõigesti kostja esitatud tõendeid, mis kinnitasid hagejate töötasu ja töötundide suurust. Hagejad kinnitasid palgalipikutel allkirjaga nende tunnitasu suurust. Palgateatised olid kooskõlas väljamaksetega ning tõendasid hagejate poolt töötatud töötunde ning kokkulepitud töötasu suurust. Töötasu suurust tõendas ka Z kinnituskiri. Maakohus ei põhjendanud, miks nimetatud tõendid polnud veenvad. Kohtuotsus polnud nõuetekohaselt põhjendatud ja see oli ka vastuoluline osas, milles maakohus hindas tunnistaja W ütlusi. Kohus ei põhjendanud mh, miks ta ei arvestanud kostja väiteid, et hagejad olid väljaspool Eestit puhkusreisil ajavahemikus 31.12.2019 -07.01.2020. Sellel ajal ei saanud hagejad tööd teha. Vaatamata sellele arvestas maakohus nimetatud perioodi hagejate tööaja sisse. Lisaks jättis maakohus menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel põhjendamatult kõrvale kostja väited (osalisel läbivaatamisel pidi kulud jääma hagejate kanda ja töövaidluskomisjoni kulud olid tõendatud vaid osaliselt). Vastustajate seisukoht
8.Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. TsMS § 652 lg p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
10.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja I asus 10.10.2019 ja hageja II 13.11.2019 kostja juurde tööle lillemüüjatena Tallinnas XXX lillekioski suuliselt sõlmitud töölepingute alusel. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsuses tuvastatut, et nende töölepingud lõppesid 01.02.2020.
11.Pooltel on jätkuvalt vaidlus selle üle, milline oli nende kokkulepe töötasu kohta. Hagejate väitel oli kostjaga kokkulepe, et nende töötasu arvestatakse tehtud töötundide järgi ja suuliselt oli kostjaga kokku lepitud töötasus 5 eurot tund. Kostja väitel oli hagejatega kokku lepitud tunnitasu alamääras 2019 aastal 3,21 eurot ja 2020 3,48 eurot tund ning hagejad töötasid kokkuleppel osalise tööajaga. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata, vaid nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt.
13.Üldreeglina on hagimenetlus põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305, p 14 ja selles viidatud lahendid). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool
määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Eelminetatud üldreeglist on praeguse vaidluse eripäraks, et hagejad on töösuhte nõrgem pool, kelledel on võrreldes kostjaga väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu 27.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12 ja selles osundatud lahendid). Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt peavad hagejad kandma suuremat tõendamiskohustust, ei ole põhjendatud ega õige. Töötasu kokkuleppe kirjalik vormistamine ja dokumenteerimiskohustus oli kostja ülesanne, mille on kostja jätnud täies ulatuses täitmata. Kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kannab tööandja, st vaidluse korral ei ole tööandjal võimalik töötajatele makstava töötasu suurust, töötatud töötundide arvu, jaanuarikuus 2020 väidetavalt sularahas tasu maksmist tõendada.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, mille kohaselt hagejatele lepingu järgi makstava töötasu kokkulepet ei suudetud kohtus tõendada. Kostja väited ja raamatupidamisteenust osutanud Z kinnituskiri ei ole veenvad tõendid, kuivõrd hagejad sellise kokkuleppe sõlmimist eitavad. Töötasu kujunemise kohta arvestuse pidamine oli tööandja kohustus ja seega ei saa arvestada ka maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja W ütlustega, kuivõrd tegemist oli isikuga, kes ei töötanud kostja juures ja kes ei olnud saanud kostjalt tööülesannet hagejate tööaja üle arvestust pidada. Kostja väide, et töötasu suuruseks oli kokku lepitud miinimumtunnitasu, osutus ebaõigeks, kuivõrd kostjal endal tuli töövaidlust arutades tunnistada, et ta hagejatele 2020 jaanuaris töötasu makstes tunnitasu alammäära muutusega polnud arvestanud. Seega saab nõustuda maakohtu järeldusega, et töötajate palgateatistele oli märgitud summa, mis tööandjale hetkel sobis (otsuse p 23). Sellist kokkulepet ei saa lugeda tuvastatuks kostja tõendite alusel, kui hagejate väitel lepiti kokku kõrgemas tunnitasu määras.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praeguse vaidluse lahendamisel tuli lugeda töötasu suuruseks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu (TLS § 29 lg 2). Riigikohus on selgitanud, et suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Eeltoodust tulenevalt, kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (Riigikohtu 11.01.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-05, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908, p 16 jj). Sarnase töö eest tavaliselt makstava tasu suurust on võimalik tõendada nt Statistikaameti andmetega.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti arvestanud Statistikaameti andmetega ja ringkonnakohus ei korda selles osas kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 654 lg 6).
17.Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et kostja on jätnud teatud ulatuses hagejatele töötasu maksmata. Kostja on tasunud hagejale I vaidlusalusel perioodil 924,48 eurot ja hagejale II 494,34 eurot. Maakohus jättis arvestamata hagejatele väidetavalt sularahas 2020 jaanuaris tasutud rahasummaga, kuivõrd kassa väljamineku orderil puudus töötaja allkiri raha saamise kohta. Hagejad kassast raha saamist eitasid ja kostja oma väidet ei tõendada ei suutnud. Samas on ekslik apellandi väide, mille kohaselt palgateatisele allkirja andmist saab tõlgendada tasu ja töötundide arvestusega nõustumusega.
18.Nõustuda tuleb kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt kohus arvestas tööaja sisse hagejate puhkusel viibimise aja 31.12.2019-7.01.2020, so 8 päeva. Samas ei too nimetatud eksimus kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Maakohtu arvestuse kohaselt oli hagejal I õigus töötasule peale talle juba makstud tasu 3 438,78 eurot ja hagejal II 2 571,48 eurot. Neid
summasid tuleb vähendada 308,22 (38,16+270,06) võrra oleks hagejal I õigus töötasule 3130,56 eurot ja hagejal II 2263,26 eurot. Maakohus oli seotud hagi piiridega (TsMS § 439) ja kohus rahuldas hageja I nõude 2 162,07 eurot (brutos) ja hageja II 1 641,16 eurot (brutos). Seega maakohtu otsuse muutmiseks apellatsioonkaebus alust ei anna.
19.Kostja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse põhjusel, et puudus põhjendus, miks jäid kostja kanda hagide osalise läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulud. Ringkonnakohus leiab, et kaebus ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust, arvestades praeguse menetluse kulgu maakohtus. Maakohus tegi osade nõuete läbi vaatamata jätmise otsustuse enne sisulise menetluse algust, st kostjal nendega seoses olulisi kulusid ei tekkinud ja hagejate kulud ei olnud samade nõuete võrra suuremad.
20.Kostja on vaidlustanud maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust, pidades töövaidluskomisjonis õigusabi kulu tõendatuks 180 euro ulatuses, kuid kohus mõistis kostjal hagejate kasuks välja töövaidluskomisjonis ostutatud õigusabi kuluna 360 eurot. Kostja tõi maakohtu ette asjaolud, et kliendi konsulteerimine 3 tunni ulatuses oli kontrollimatu ega polnud põhjendatud. Samuti tõi kostja maakohtu ette asjaolu, et hagejate esindaja polnud avaldust töövaidluskomisjonile koostanud ega allkirjastanud, mõistõttu oli tegemist asjakohatu ja tõendamata ajakuluga. Maakohus pole põhjendanud, et miks ta kostja eelnimetatud väidetega ei nõustunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsiooniväited menetluskulude kindlaksmääramise kohta edukad. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus kontrollib kulude põhjendatust ja vajalikkust sõltumata vastuväidete esitamisest. Praegusel juhul kontrollis maakohus esindaja toiminguid ja neile kulunud aega ning vähendas menetluskulude suurust. Hagejate 08.02.2021 menetluskulude nimekirjast nähtub, et töövaidluskomisjonis kantud kulud olid järgmised: konsultatsioon (2 tundi, 180 eurot), töövaidluskomisjonile avalduse koostamine (3 tundi, 270 eurot) ja osalemine istungil (2 tundi, 180 eurot). Kokku 630 eurot. Maakohus pidas põhjendatuks kulusid töövaidluskomisjonis 360 eurot (4 tunni eest). Kuigi maakohus ei märkinud, milliste toimingute eest kulusid välja mõistis, siis saab eeldada, et maakohus ei mõistnud välja kulusid avalduse koostamise eest (3 tundi, 270 eurot) lähtudes tööandja vastuväidetest menetluskuludele. Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus õigustatult hagejate kulusid töövaidluskomisjonis 360 euro ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Menetluskulude väljamõistmisel otsustab maakohus tõendite esitamise vajaduse (TsMS § 176 lg 6). Kliendi konsulteerimine 10.01.2021 (1 tund, 90 eurot) toimus peale töövaidluskomisjoni 11.11.2020 otsuse tegemist ja enne hagiavalduse koostamist (hagi esitatud 18.01.2021). Selles osas ei ole kostja viide korrektne, et töövaidluskomisjonis oli konsulteerimisekulu kokk 3 tundi (tegelikkuses oli 2 tundi). Maakohtus hagimenetluste kulude suurust kostja ei vaidlustanud ning ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas (st 10.01.2021 ajakulu 1 tund) ei kontrolli.
21.Kostja palus rahuldada tema vastuväide kohtu tegevusele ning rahuldada apellandi taotlus kuulata vande all üle kostja juhatuse liige Ä. Ringkonnakohus jääb 17.03.2022 määruses toodud põhjenduste juurde. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab kohus kindlaks hagejate menetluskulud rahaliselt. Hagejate kulu moodustas 700 eurot 7 tunni eest tasumääraga 100 eurot tunnis järgmiste toimingute eest:
kohtuotsusega tutvumine (1 tund, 100 eurot), kaebusega tutvumine (2 tundi, 200 eurot), konsultatsioon kliendiga (1 tund, 100 eurot) ja vastuse koostamine (3 tundi, 300 eurot). Hagejad palusid välja mõista hageja I kasuks 500 eurot ja hageja II kasuks 200 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindaja toiminguid vastavad menetluse käigule. Samas, arvestades otsuse, kaebuse ja vastuse sisu (apellatsioonimenetluses samad väited, mis maakohtuski) ning asja keerukust ei ole toimingutele kulunud aeg täis ulatuses põhjendatud. Tasumäär on kooskõlas kohtupraktikaga ja asja keerukusega. Põhjendatud ajakulu on kokku 4 tundi tasumääraga 100 eurot tunnis, st 400 eurot. Arvestades hagide proportsiooni, siis tuleb hageja I kasuks välja mõista 280 eurot ja hageja II kasuks 120 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.