2-21-7015/31 - Täitmine - Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

1.04.05.2021 esitas X (hageja) Viru Maakohtule hagi Y (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt kohustus hageja 16.03.2020 tsiviilasjas nr xxx Viru Maakohtu poolt tehtud otsuse alusel tasuma kostjale hüvitise 25 000 eurot kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul ja ülejäänud hüvitise summas 33 000 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena, so 2750 eurot kuus 30 päeva möödumisel kohtuotsuse jõustumisest. 30.04.2021 seisuga oli vastavast lahendist tulenev nõue kokku summas 6447,82 eurot, millest 2750 eurot muutus sissenõutavaks ja pöörati täitmisele ning ülejäänud nõue summas 3697,82 eurot ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Hagejal on nõue Y vastu, mis on tekkinud seoses asjaoluga, et X täitis solidaarvõlgnikuna kohustuse, mis tekkis AS XXX (laenuandja), X ja Y vahel sõlmitud laenulepingust nr xxxxxxxxxx. Antud laenulepingu kohaselt andis AS XXX laenuvõtjatele X ja Y laenu summas 99063 eurot kinnistu aadressil xxx xx, xxx, ostmiseks. Laenulepingu järgi on pooltel solidaarne vastutus. 06.04.2021 ütles AS XXX avaldusega laenulepingu erakorraliselt üles ning nõudis laenujäägi tasumist (laenulepingust tulenevad kohustused olid täitmata). Laenulepingu lõpetamise päeva seisuga oli panga ees võlgnevus kokku summas 62 542,72 eurot (sh põhinõue 62 173,07 eurot, intressinõue 363,85 eurot ja 5,80 eurot viivis). Perioodil 14.04.2021 kuni 19.04.2021 tasus X pangale 62 699,72 eurot. Kuna X täitis solidaarkohustust, siis tulenevalt VÕS § 69 lg-st 2 tekkis tal Y vastu solidaarvõlgniku tagasinõue summas 31 349,86 eurot. 27.04.2021 esitas X nõude Yle võlgnevuse tasumiseks, mida viimane täitnud ei ole. X esitas 03.05.2021 tasaarvestamise avalduse ja tegi täiendava ettepaneku võlgnevuse tasumiseks. Hageja tasaarvestas hüvitise nõude 6447,82 euro täiteasjas nr 042/2021/389 oleva nõudega, so 2750 euroga, selle tulemusena on nõuded kattuvas ulatuses lõppenud ja hagejal ei ole kostja ees võlgnevust, mida nõutakse 16.03.2020 otsuse alusel täiteasjas nr 042/2021/389. Tasaarvestusest tulenevalt palus hageja tunnistada täitedokumendi (Viru Maakohtu 16.03.2020 kohtuotsuse) tsiviilasjas nr xxx sundtäitmine summas 2 750 eurot lubamatuks. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise taotluse. Hageja taotles hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist kuni kohtuotsuse tegemiseni põhjusel, et täitemenetlus nr 042/2021/389 on suunatud rahaliste vahendite sissenõudmisele hageja vara arvel. Täitemenetluse läbiviimise käigus arestib täitur hageja vara, sh arvelduskontod ja hageja vara võidakse täiteasjas sundvõõrandada.

kohustuse täitmise tagatiseks on hageja ainuomandis olnud maja asukohaga xxx xx, xxx, mille arvel oleks võimalik laenukohustus täita. Pika perioodi jooksul täitis just hageja solidaarvõlgniku kohustusi, mille tõttu ei vasta tõele kostja väide hageja poolse lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest. Kostja ei ole hagejale tasutud makseid hüvitanud ja keeldus ka tasaarvestamise tegemisest, mille tõttu hageja oli sunnitud esitama hagiavaldused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Põhjusel, et laenuleping oli lõpetatud ning laenu kohustuse täitmise tagamiseks on hageja ainuomandis oleva majale asukohaga xxx xx, xxx seatud hüpoteek panga kasuks, siis teatas pank hagejale, et laenukohustuste mittetäitmise puhul esitab pank sundtäitmisele hüpoteegi seadmise lepingu ning rahuldab oma nõude hageja omandis oleva maja täitemenetluse raames sundvõõrandamise arvel. Üldteada, et täitemenetluse käigus kinnisvara hind on vähemalt 20% madalam võrreldes turuhinnaga. Selle tõttu hageja otsustas müüa talle kuuluva kinnistu laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks. Peale panga nõude rahuldamist tekkis hagejal kostja vastu tagasinõue VÕS § 69 lg 2 alusel. Kuna ei käitunud hageja hea usu põhimõtte vastaselt, siis ei vasta tõele ka kostja väide, et „ei ole hageja oma käitumisega arvestanud kostja õigustatud ja õiguspärast ootust, tasuda laenu määratud tähtajani ja osades.“ Olukorras, kui kostja pika perioodi jooksul ei ole pangale laenu tagasi maksnud ei saa kostja väita ka hageja õigusvastasest käitumisest. Hagejal on nõue kostja vastu samadel alustel nagu oleks panga nõue hageja ja kostja kui solidaarvõlgnike vastu, ehk peale laenulepingu ülesütlemist nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste kohest täitmist. Ilmne on, et hagejal puudus kavatsus ega tahtlus käituda nii, nagu seda on selgitanud kostja. Igal juhul leiab hageja, et enne laenulepingu lõpetamist olnud asjaolud ja suhted kostjaga ei oma tähtsust, kuna tähtsust omavad asjaolud, õigused ja kohustused, mis esinesid laenulepingu ülesütlemise tulemusel. Seega, kuna hageja on täitnud sissenõutavaks muutunud kohustuse panga ees, sh kostjale langevas osas, siis langeb kostjale kohustus hüvitada hagejale kostja eest pangale tasutud laenu võlgnevus samadel alustel ja tingimustel nagu pangal tekkis õigus nõuda hagejalt laenu võlgnevuse kohest ja täies ulatuses tasumist. Sel põhjusel tasaarvestas hageja kostja nõude hageja vastu ning peale nõuete tasaarvestamist kattuvas osas esitas hageja kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõude. Juhul, kui kostja jätkaks hagejale hüvituse nõude maksmist laenu määratud tähtajani ja osades, siis oleks tegemist võrdsuse põhimõtte rikkumisega ning satuks hageja ebavõrdsesse olukorda võrreldes kostjaga, arvestades seda, et pank nõudis hagejalt laenuvõlgnevuse kohest täitmist ning nõude mitterahuldamise korral kaotaks hageja sundvõõrandamise korras oma kinnistu asukohaga xxx xx, xxx. Kostja vastus

tasumist. Perioodil 14.04.2021.a kuni 19.04.2021.a tasus hageja oma isiklike rahaliste vahendite arvel pangale 62 699,72 eurot. Hageja seisukohalt, kuna ta täitis solidaarkohustuse, siis tulenevalt VÕS § 69 lg-st 2 tal tekkis Y vastu solidaarvõlgniku tagasinõue summas 31 349,86 eurot. Kostja märgib, et talle on teadmata, milliseid tingimusi laenuvõtjad ei täitnud. Nimelt kostja tasus oma laenumakseid hageja pangakontole. Tõenäoliselt hageja aga neid makseid pangale ei edastanud, sh/või talle langevas osas. Sellega on hageja poolt teadlikult ja kunstlikult tekitatud olukord, kus pank oli õigustatud lõpetama laenulepingu ühepoolselt. Samas on oluline ja asjaolu tõendav hageja järgnev käitumine, st koheselt tasuti kogu laen ja väideti, et kostja peab asuma koheselt hüvitama tasutud osast poole. Kostja märgib, et esiteks on talle teadmata, millal hageja lõpetas laenu tasumise ning kogunenud viivised ja intressid ei ole kostja kohustus. Kostja on eeldanud, et laenu lõpetamise, jagamise, vms küsimused lahendatakse laenuvõtjate poolt ühiselt ning kostja on arvestanud, et tal tuleb tasuda laenu mõistlikus ulatuses eeltoodud tähtajani. Kostjal puudub majanduslik võimalus koheselt laen tagastada. Kostja on seisukohal, et hageja käitumine ühise laenulepingu maksete tasumata jätmisel on teadlik tegevus, eesmärgil lõpetada laenusuhe ning koheselt esitada nõue kogu kostja laenuosa tagastamiseks, millega kahjustada kostjat ja seada ta raskesse olukorda. Ilmne, et tasudes kogu laenunõude koheselt, sh jättes tasumata kohtulahendist tulenevad kohustused, oli hagejal olemas majanduslik võimekus kohustusi täita ja mitte rikkuda teadlikult laenulepingut. Tänaseks on ka arusaamatu, kuhu on tarvitatud hageja poolt kostjalt laekunud laenumaksed. Kostja on seisukohal, et antud juhul kuulub kohaldamisele hea usu põhimõte. Lähtudes põhimõttest tulenevast keelust mitte kahjustada kostjat ja võimalusest jätta kohaldamata seadusest tulenevat, ei ole hageja nõue sissenõutav ja vastupidine seisukoht on vastuvõtmatu. Kostja kohustust tuleb tõlgendada kooskõlas hea usu põhimõttega selliselt, et hageja nõue muutub sissenõutavaks osadena ja tähtaegadel, millised vastavad XXX laenulepingu tingimustele. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises. Hageja on käitunud vastuoluliselt ja solidaarvõlgnikku/kostjat kahjustavalt, st põhjustades laenuandja poolt lepingu lõpetamise ja püüdes sundida sellega kostjat koheselt kogu laenusummat tagastada. Seega ei ole oma käitumisega arvestanud kostja õigustatud ja õiguspärast ootust, tasuda laenu määratud tähtajani ja osades. Oluline on rõhutada, et kostjale teadaolevalt hageja refinantseeris laenu teise pangaasutuse laenuga, st ise jätkab laenu tasumist ajatatult ja ositi. Arvestades, et tänase päeva seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud võlgnevus kostja ees summas 11000 eurot on XXX graafiku järgselt kostjal hüvitamata hagejale 1344,88 eurot (so 4 kuu laenumakse) : 2 (so kohustatud isikute arv) = 672,44 eurot. Selgitame, et märtsis-aprillis 2021.a selgus, et hageja ei tasu laenumakseid ning pank lõpetas laenulepingu. Kostjal jäi arusaamatuks, mis on toimunud, kuhu on suunatud hageja poolt kostja laenumaksed ning kuidas toimub edaspidine laenu kustutamine, on laenutagasimaksed hagejale peatatud alates märtsi kuu 2021.a. Seega hageja oli õigustatud tasaarvestama seisuga 03.05.2021.a oma võlgnevusega summa 672,40 eurot (so märtsi ja aprilli kuu laenumakse) : 2 (so kohustatud isikute arv) = 336,20 eurot. Seoses asjaoluga, et kostja nõue on 11000 eurot ja täitemenetluses oli täitmisel 2750 eurot on täitemenetlus kogu ulatuses lubatud ja põhjendatud ning ei ole täidetud tasaarvestamise materiaalsed eeldused, st tasaarvestamine ei ole kehtiv. Kokkuvõtteks on kostja seisukohal, et hagiavaldus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja kõik menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused

7.2.Kostja on ka seisukohal, et hagejal puudub tasaarvestamisele kuuluv nõue ja nõudele saab esitada vastuväiteid. Vastavalt VÕS § 197 lg-le 1 kui kaks isikut (tasaarvestavad pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt oma kohustuse täitmist. VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja esitas kostjale VÕS § 69 lg 2 alusel nõude 31 349,86 euro tasumiseks, mida kostja täitnud ei ole ja tuvastatult 03.05.2021 esitas hageja kostjale tasaarvestuse avalduse. Tuvastatud on ka, et tasaarvestuse avalduse on kostja kätte saanud vähemalt kohtumenetluses (kostja kinnitus kohtuistungil, tl 103p), seega on täidetud tasaarvestuse formaalsed eeldused. Kohtu hinnangul on täidetud ka tasaarvestuse materiaalsed eeldused, so tasaarvestus on kehtiv. Tuvastatud on, et AS XXX (end Nordea Bank), X ja Y vahel oli sõlmitud eluaseme laenuleping nr xxxxxxxxxx, mille alusel andis pank laenusaajatele X ja Y (end S) laenu summas 99 063 eurot kinnistu aadressil xxx xx, xxx, ostmiseks ja Danske Bank laenu refinantseerimiseks, lõpptähtajaga 12.08.2039.a (igakuine makse ca 336 eurot). Laenu tagatiseks oli ostetav kinnistu. Laenulepingu p 18.1 järgi oli pooltel solidaarne vastutus, so lepingu järgi olid pooled panga ees solidaarvõlgnikud. Tõendatud on ka, et 18.03.2021 on pank edastanud võlgnikele, so nii hagejale kui ka kostjale teate lepingust tuleneva võlgnevuse kohta seisuga 18.03.2021 ja ülesütlemise hoiatuse ning andnud tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 04.04.2021 (panga teated, tl 136-137, 138-139). Tuvastatud on, et 06.04.2021 ütles pank võlgnike poolse rikkumise tõttu laenulepingu üles ning kohustas võlgnikke tasuma kogu võlgnevuse hiljemalt 14.04.2021. Pank on väljendanud ka seisukohta, et võlgnevus tuleb tasuda sissenõudmismenetluse (sh tagatisvara sundmüügi) vältimiseks. Tagatisvaraks oli kinnistu xxx xx xxx, mis 16.03.2020 kohtuotsuse alusel jäi hageja ainuomandisse. Tuvastatud on ka, et pank on edastanud lepingu ülesütlemise teatise nii hagejale kui ka kostjale (tl 26, sama tl 131, tl 130). Panga poolt esitatud tõendiga on tuvastatud lisaks, et laenumaksete võlgnevus tekkis alates septembris 2019, mil laenusaajad viivitasid tagasimaksetega, mis andis pangale lepingust tulenevalt õiguse laenulepingu ülesütlemiseks, so sel alusel, kui tagasimaksed on osaliselt maksmata 3 kuud. Viidatust nähtub ka, et makseid on teostatud nii hageja kui ka kostja poolt, kuid mitte nõutavas suuruses (panga vastus, tl 120121). Täiendavalt nähtub poolte ühine vastutus ka panga kirjavahetusest (tl 126). Pooled ei ole kohustust võrdsetes osades jaganud, vähemalt ei ole selliseid tõendeid kohtumenetlusse esitatud, seega hagejal on nõue kostja vastu samadel alustel nagu oleks panga nõue hageja ja kostja kui

solidaarvõlgnike vastu, ehk peale laenulepingu ülesütlemist nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste kohest täitmist. Pooled laenulepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Kostja väide, et talle olid lepingu ülesütlemise põhjused ja ülesütlemine teadmata, on ümberlükatud tõendiga, so 18.03.2021 on pank edastanud võlgnikele, so ka kostjale teate lepingust tuleneva võlgnevuse kohta seisuga 18.03.2021 ja ülesütlemise hoiatuse ning andnud tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 04.04.2021 ning pank on kostjale edastanud ka lepingu ülesütlemise teatise. Kostja väidab, et tema tasus oma viimased laenumaksed hageja pangakontole ja esitab selle kohta tõendi, maksekorraldused (tl 57-59). Täiendavalt on kostja esitanud tõendina maksegraafiku (tl 51-56), millistest tõenditest nähtub, et kostja poolitas laenumakse, mille ta tasus hagejale, mis ei muuda olukorda, et pooltel oli panga ees kohustus maksta laenu osamakse graafikus märgitud summas. Kohus kordab, et pooled ei ole kohustust võrdsetes osades jaganud, vähemalt ei ole selliseid tõendeid kohtumenetlusse esitatud. Hageja on tõendanud, et kostja poolt hageja kontole makstud summad on laekunud laenulepingu katteks (tl 112). Asjas on tõendamist leidnud, et hageja solidaarvõlgnikuna tasus pangale kogu võlgnevuse 62 699,72 eurot. Seega, kuna hageja on täitnud sissenõutavaks muutunud kohustuse panga ees, sh kostjale langevas osas, siis langeb kostjale kohustus hüvitada hagejale kostja eest pangale tasutud laenu võlgnevus samadel alustel ja tingimustel nagu pangal tekkis õigus nõuda hagejalt laenu võlgnevuse kohest ja täies ulatuses tasumist. Sel põhjusel tasaarvestas hageja kostja nõude hageja vastu ning peale nõuete tasaarvestamist kattuvas osas esitas hageja kostja vastu hüvitise väljamõistmise nõude. Tuvastatult, tasaarvestuse avalduse kohaselt tasaarvestas hageja oma 31 349,86 euro suurusest nõudest kostja vastu 6447,82 euro ulatuses kostja nõudega tema vastu, mis tulenes Viru Maakohtu 16.03.2020 otsusest osamaksete tasumise osas. Käesolevas asjas on kohtutäitur alustanud täitemenetlust 2021. a märtsi osamakse 2750 täitmiseks. Kohus leiab, et hageja nõue kostja vastu 2750 euro ulatuses on sissenõutav ning hagejal oli õigus täita oma kohustus 2750 euro ulatuses kostjale. Seega on poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses (2750 eurot) VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud ning täitemenetlus nr 042/2021/389 2750 euro osas hagejale sissenõudmiseks lubamatu. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Nimetatud sättest tuleneb, et tasaarvestatavad nõuded ei lõpe mitte tasaarvestuse avalduse kättesaamise hetke seisuga, vaid tasaarvestus omab tagasiulatuvat toimet. VÕS § 198 esimene lause sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Nimetatud sättest tuleneb, et tasaarvestuse avaldusest peab minimaalselt nähtuma, millised pooltevahelised nõuded tasaarvestatakse, st tasaarvestuse avalduse alusel peab olema arusaadav nii nõue, millega tasaarvestav pool tasaarvestada soovib, kui ka teise poole nõue, mida tasaarvestav pool tasaarvestada soovib. Tasaarvestuse avaldusest on nimetatud asjaolud nähtavad, s.o hageja soovib tasaarvestada enda nõude kostja vastu, mis tulenes laenulepingu nr xxxxxxxxxx täies ulatuses täitmisest (VÕS § 69 lg 2) 6447,82 euro ulatuses kostja nõudega tema vastu, mis tuleneb Viru Maakohtu 16.03.2020 otsusest täitmata osamaksete osas. Seega on tasaarvestuse avalduses tasaarvestatavad nõuded piisavalt määratletud ning põhjendamatu on kostja väide, et ei ole arusaadav, milliseid nõudeid on tasaarvestuse avalduses käsitletud.

teadlikku hea usu põhimõtte vastast käitumist ja teadlikku lepingutingimuste rikkumist, mis tingis laenulepingu lõpetamise. Seda ei kinnita ka kostja poolt täiendavalt esitatud XXX vastus (tl 144, tõlge tl 145). Kohus leiab siinkohal, arvestatuna ka p-s 7.2 tuvastatut, et hageja poolt tasaarvestuse tegemine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Eelnevaga on tuvastatud, et laenulepingu kohaselt olid pooled panga ees solidaarvõlgnikud ning nad vastutasid mõlemad laenukohustuse täitmise eest. Laenulepingu täitmise korda ei olnud pooled omavahel kokku leppinud ning panga 18.01.2022 tõendist nähtuvalt toimus laenulepingu täitmine korrapäratult. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja solidaarvõlgnikuna tasus pangale kogu võlgnevuse 62 699,72 eurot. Seega, kuna hageja on täitnud sissenõutavaks muutunud kohustuse panga ees, sh kostjale langevas osas, siis langeb kostjale kohustus hüvitada hagejale kostja eest pangale tasutud laenu võlgnevus samadel alustel ja tingimustel nagu pangal tekkis õigus nõuda hagejalt laenu võlgnevuse kohest ja täies ulatuses tasumist. Hageja käitumine ei ole olnud kostjat kahjustav ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja poolt esitatud tõend, so tsiviilasjas nr xxx toimunud kohtuistungi protokoll (tl 170-174), ei oma käesoleva asja lahendamisel relevantset tähtsust. Küll aga märgib kohus, et KIS-st tuvastatult Tartu Ringkonnakohtu 07.03.2022 otsusega tsiviilasjas nr xxx on jäetud Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 04.11.2021 otsuse resolutsioon muutmata, muudetud on osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Viidatud kohtuotsus on Y poolt edasikaevatud Riigikohtusse. Eeltoodu alusel, rahuldab kohus hagi ja tunnistab täiteasjas nr 042/2021/389 sundtäitmine lubamatuks. Lisaks juhib kohus tähelepanu asjaolule, et Viru Maakohtu menetluses on ka tsiviilasi nr xxx, milles hageja nõuab kostjalt VÕS § 69 lg 2 alusel pangale tasutud osa väljamõistmist. Tsiviilasja nr xxx menetluses saab kindlaks teha kostja võlgnevuse täpse suuruse, samuti arvestada nii toimunud tasaarvestuse kui kostja võimalike vastuväidetega võlgnevuse ajatamise osas.

suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja tegi hagejale 2 kompromissettepanekut menetluse ja täitemenetluse lõpetamiseks. Kostja on seisukohal, et mõlemad kompromissi pakkumised olid mõistlikud ning kui hagi rahuldatakse on mõistlik menetluskulud jätta hageja, kui kokkuleppest keeldunud poole kanda. Alternatiivina hagi rahuldamisel on kostja seisukohal, et kohus saab jätta menetluskulud poolte enda kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt. Nimelt puudub vaidlus, et kostja oli õigustatud algatama täitemenetluse. Hageja nõue on tänaseni ebaselge ning selle arvel väidetavalt tasaarvestati kostja nõue täitemenetluse käigus ning väidetavast nõude lõppemisest sai kostja teada alles kohtumenetluses (st väidetav tasaarvestamine toimus samaaegselt hagi esitamisega). Kostja eest sealhulgas varjati, et panga laenumakseid ei tehta ning asjaolu, et pank lõpetas lepingu ühepoolselt. Seega on kostja käitunud õiguspäraselt ning vaidlus täidetava nõude osas tekkis pärast sundtäitmise algatamist, sh ei teavitatud väidetavast nõude lõppemisest kohtutäiturit või kostjat vaid algatati koheselt kohtumenetlus. Seega on antud juhul kostja suhtes ebaõiglane ja ebamõistlik võtta enda kanda hageja menetluskulud. Hageja kostja eeltoodud seisukohtadele omapoolset arvamust esitanud ei ole. Kohtu hinnangul ei kuulu käesoleval juhul kohaldamise TsMS § 163 lg 2 ega ka § 162 lg 4. Kostja poolt esile toodu ei anna alust kõrvale kalduda üldpõhimõttest, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, käesoleval juhul kostja. Esiteks märgib kohus, et TsMS § 163 lg 2 kohaldamine eeldab hagi osalist rahuldamist, mistõttu viidatud sättele tuginemine kostja poolt on ebaõige. Kohus on rahuldanud hagi täielikult. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks on seadusandja kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega eeldab TsMS § 162 lg 4 kohaldamine erandlike asjaolude olemasolu (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-10). Antud vaidluses selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Täitemenetluse alustas kohtutäitur kostja avalduse alusel ning see, et sundtäitmine tunnistati kohtuotsusega lubamatuks, ei ole erandlikuks asjaoluks TsMS § 162 lg 4 tähenduses. Kostja pidi kohtutäiturile avalduse esitamisel arvestama, et täituri toimingute vaidlustamisel tuleb poolel, kelle kahjuks otsus tehakse, kanda teise poole menetluskulud. Kohus määrab menetluskulud TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks eraldi määrusega pärast kohtuotsuse jõustumist.