Pärimisõigus › Pärimislepingu järgne pärimine

1(8)

Otsuse peale võib menetlusosaline edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA ASJAOLUD

2(8)

Hageja taotleb, et kohus kohustaks hagi rahuldamise korral kostjat andma kümne päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vajaliku nõusoleku. Kui kostja ei ole kohtulahendi jõustumisest käesolevas tsiviilasjas kümne päeva jooksul andnud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks, palub hageja märkida, et vajalikku nõusolekut asendab käesolevas tsiviilasjas jõustunud kohtulahend. Kuigi VÕS § 97 ei ole antud juhul kohaldatav, võib hea usu põhimõtte kohaselt kohus kohandada pooltevahelist õigussuhet. Seega tuleb ka antud juhul vaadata pärimislepingu sõlmimise asjaolusid. Pärimislepingu sõlmimise aluseks oleva asjaolu oluline muutumine hageja ja kostja kooselu lõppemine - on selline asjaolu, mis võimaldab hagejal hea usu põhimõtet aluseks võttes nõuda kostjalt tahteavalduse andmist pärimislepingu tühistamiseks.

KOSTJA VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

MAAKOHTU OTSUS

3(8)

seaduses ei ole sätestatud. Seadusest ei tulene pärimislepinguga pärijaks nimetanud lepingupoole kohustust sõlmida PärS § 102 lõikes 1 nimetatud pärimislepingu lõpetamise kokkulepe, kui pärandaja seda nõuab. TsÜS § 138 lg 1 sätestab, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Pärimislepingu esemeks on pärandaja poolt tahteavalduse tegemine, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu. Tegemist ei ole kestvuslepinguga. Kui pärandaja on tahteavalduse teinud, on ta sellega pärimislepingu täitnud. Pärandajale ei tulene pärimislepingust kohustusi, sh puudub pärandajal kohustus teha kulutusi pärimislepingu täitmiseks. Pärandajal puudub seadusest tulenev kohustus mitte vähendada tehingutega oma vara. PärS § 96 lg 3 ei piira pärandaja õigust käsutada pärandajale kuuluvat vara, kuivõrd pärijal tekib PärS § 96 lg 3 alusel nõudeõigus kingisaaja vastu pärast pärandi avanemist. Samuti ei tulene pärijaks nimetatud isikule pärimislepingust kohustusi, kuid tema kohustused pärandaja ees võivad tuleneda seadusest või PärS § 95 lõikes 2 nimetatud lepingust. Eeltoodust tulenevalt ei too lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumine kaasa lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumist. Hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ei saa lugeda lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolude muutumist, mis ei saa kaasa tuua lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumist. Lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine iseenesest ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, sest ei too kaasa lepingupoolte kohustuste vahekorra muutumist. Seetõttu ei ole poolte kooselu lõppemine asjaoluks, mille tagajärjeks on pärandaja õigus nõuda pärijaks nimetatud lepingupoolelt kokkuleppe sõlmimist pärimislepingu tühistamiseks. Lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, kui sellised asjaolud on erandlikud. Erandlike asjaolude esinemisel võib pärimislepingu pooleks oleva isiku keeldumine PärS § 102 lg-s 1 nimetatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimisest olla hea usu põhimõttega vastuolus. Sellisel juhul võib pärandajal olla õigus nõuda pärimislepingu teiselt poolelt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimist, sh nõuda selleks vajaliku tahteavalduse tegemist hagiavalduses. Seejuures ei ole hea usu põhimõtte vastast käitumist võimalik sisustada asjaoludega, mis on eelduseks pärimislepingu kehtetusele või lõppemisele muudel seaduses sätestatud alustel. Sarnaselt abieluga on mitteabieluline kooselu üks perekonnaelu vorme, mida iseloomustavad piisavalt püsivad tihedad isiklikud suhted koos elavate inimeste vahel. Püsivate isiklike suhete lõppemine ja sellest tulenev perekonnaelu lõppemine ka pikaajaliste suhete korral ei ole harvaesinev ega erandlik. Seega ei saa mitteabielulise kooselu lõppemist iseenesest pidada erandlikuks asjaoluks. See ei välista võimalust, et mõnel konkreetsel juhul saab mitteabielulise kooselu lõppemisega seonduvad asjaolud lugeda erandlikeks. Puuduvad erandlikud asjaolud, mis annaksid hagejale õiguse nõuda kostjalt PärS § 102 lg-s 1 nimetatud kokkuleppe sõlmimist. Kohus jättis ülaltoodut arvestades hagiavalduse ja selle täitmise korra määramise taotluse rahuldamata. Hageja on leidnud, et pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimise nõudmise õiguse välistamine tooks kaasa põhjendamatu omandipõhiõiguse riive, sest kostjale on jäetud võimalus PärS § 96 lg 3 kohaselt vaidlustada mistahes varaga tehtud tehinguid.

4(8)

Põhiseaduse (PS) § 32 lg-s 4 sätestatud testeerimisvabadus on üks omandi käsutamise vabaduse väljendus, on ka seda võimalik seadusega kitsendada, st tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Pärimislepingu instituudi sätestamine seadusega ei piira pärandaja testeerimisvabadust (PS § 32 lg 4) ebaproportsionaalselt, sest pärimisseadus võimaldab pärandajal testeerimisvabadust teostada nii testamendi (PärS § 19 lg 1) tegemise, abikaasade vastastikuse testamendi (PärS § 89 lg 1) tegemise kui ka pärimislepingu (PärS § 95 lg 1) sõlmimisega. Pärandajal on õigus valida, kas ja millise tehinguga teha oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Kui pärandaja leiab, et pärimisleping piirab ebaproportsionaalselt tema õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, on pärandajal võimalik mitte sõlmida pärimislepingut või leppida vastavalt PärS § 103 lg 1 punktile 1 kokku pärimislepingust taganemise alustes. Pärimislepingu instituudi sätestamine seadusega ei piira ebaproportsionaalselt pärandaja õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada (PS § 32 lg 2). PS §-st 19 ja § 32 lg-st 2 tuleneb lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks põhimõtteliselt vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb ka lepingu siduvuse põhimõte. Pärimislepingu sõlmimisega teostavad lepingupooled lepinguvabadust. Kuivõrd pärandaja on vaba vastavalt PärS § 103 lg 1 punktile 1 määrama tingimused pärimislepingust taganemiseks, ei riiva pärimislepingu siduvus ebaproportsionaalselt pärandaja omandiõigust. Eeltoodu tõttu ei ole pärimislepingu institutsioon ja pärimislepingu lõpetamise aluste piiratus põhiseadusega vastuolus. Menetluskulud jäid hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 alusel), kohus määras nende vajalikuks ja põhjendatud suuruseks 2367,94 eurot ja mõistis need hagejalt kostja kasuks välja. Kostja taotlusel märkis kohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS

5(8)

Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et mitteabielulise kooselu lõppemist ei saa pidada erandlikuks asjaoluks, mis võimaldaks hea usu põhimõttele tuginedes nõuda tahteavaldust pärimislepingu lõpetamiseks. Maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 138 lg 1. Kohus on õigesti leidnud, et mitteabielulist kooselu iseloomustavad püsivad tihedad isiklikud suhted koos elavate inimeste vahel. Hageja ei nõustu, et ühise perekonnaelu lõppemise küllaltki sagedane esinemine välistab kooselu lõppemise erandliku asjaoluna. Praeguse vaidluse asjaolude analüüsil ei ole võimalik tugineda ainult sellele, et kooselude lõppemises ei ole midagi üllatuslikku. Hea usu põhimõtte rakendamisel ei ole oluline mitte mingi sündmuse ettenähtavus (see kuulub kahju hüvitamise regulatsiooni juurde), vaid oluline on kooselu lõppemise fakt kui selline ja selle mõju isiku soovile pärija nimetamisel. Kui kooselu lõppemise fakt asetada pärimisõiguse konteksti, on pärast kooselu kellegi pärijaks nimetamine äärmiselt erandlik. Seega oleks erandlik ka see, kui pärast kooselu lõppemist oleks ühe poole sooviks olla pärimislepingu kaudu jätkuvalt seotud isikuga, kellega kooselu on lõppenud. Kitsalt pärimislepingu kontekstis on kooselu lõppemine selline erandlik asjaolu, mis peab andma võimaluse pärimislepingu poolele õiguse nõuda pärimislepingu lõpetamiseks vajaliku tahteavalduse andmist. Kohus on jätnud välja toomata, millised oleksid erandlikud asjaolud. Vastasel juhul on pärimislepingu puhul tegemist lepinguga, mida peaks saama kohtu poolt kohustatud poole tahteavalduse asendamise abil lõpetada, ent tegelikkuses on see praktiliselt võimatu. Selliselt muutuks pärimisleping sui generis instituudiks, mis seisaks väljaspool Eesti Vabariigis kehtivat tehingute regulatsiooni ning see kindlasti ei saanud olla seadusandja eesmärk. Vastus apellatsioonkaebusele

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6(8)

eesmärke võib olla erinevaid. Kahju tekitamist teisele lepingupoolele ei saa vaadelda hageja õigusena, mida seadus peaks kaitsma. Hagejal ei piira oma vara tasuta käsutamist mitte vaidlusalune pärimisleping, vaid seadus.

7(8)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.