Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. märts 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-5229
Kohtuasi
X hagi OÜ Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks ning hüvitise, töötasu ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 28. detsembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
4974,02 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnis Juurmann Kostja OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 28. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-5229 osas, millega mõisteti OÜ-lt Y X kasuks välja ülesütlemishüvitis 599,49 eurot (s.o 3706,08 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivis, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta ülesütlemishüvitise nõue selles osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Jätta muus osas (s.o osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõisteti OÜ-lt Y X kasuks välja ülesütlemishüvitis 3706,08 eurot, töötasu 300 eurot ja nendelt summadelt arvutatud viivis) maakohtu otsus muutmata, arvestades ka käesoleva ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3.2.Tuvastada, et X ja OÜ Y vahel 2. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu nr 21701/227 ülesütlemine on tühine ja tööleping lõppes töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel 7. jaanuaril 2021.
3.3.Mõista OÜ-lt Y X kasuks välja hüvitis töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel 3706,08 eurot (bruto) ja töötasu 300 eurot (bruto).
3.4.Mõista OÜ-lt Y X kasuks välja rahuldatud nõudelt (4006,08 eurot) viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 7. jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui rahuldatud põhinõude summa.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud X menetluskuludest 87% OÜ Y kanda ja OÜ Y menetluskuludest 13% X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (hageja, töötaja) esitas 17. detsembril 2020 (täpsustatud 9. veebruaril 2021) töövaidluskomisjonile OÜ Y (kostja, tööandja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping ning mõista tööandjalt välja hüvitis etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest 1280,22 eurot (bruto), õigusvastase ülesütlemise eest 4305,57 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud töötasu majandustulemustelt 300 eurot (bruto) ja viivis hüvitisnõuetelt (põhinõuete summa 5885,79 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest kuni põhinõuete täieliku täitmiseni. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse osaliselt, mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja töötasu 300 eurot (bruto), rahuldas töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude ja lõpetas töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu alates 7. jaanuarist 2021 ning mõistis tööandjalt töötaja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise 4305,57 eurot (bruto) ja viivise rahaliste kohustuste sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuste täieliku täitmiseni vastavalt VÕS § 113 lg-le 1. Tööandja esitas 5. aprillil 2021 kohtule taotluse vaadata läbi töötaja töövaidluskomisjonile esitatud avaldus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Hageja esitas 7. mail 2021 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 7. jaanuarist 2021 ning mõista kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 4305,57 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud töötasu majandustulemustelt 300 eurot (bruto) ja viivis nendelt nõuetelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses
sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest 7. jaanuarist 2021 kuni põhinõuete täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. jaanuaril 2017 tähtajatu töölepingu nr 21701/227 (tööleping), mille kohaselt asus töötaja tööandja juures tööle müügikonsultandina alates 2. jaanuarist 2017. 13. märtsil 2020 võttis tööandja vastu otsuse nr 27/2020 (13. märtsi 2020. a otsus), mille järgi olid töötajad kohustatud koheselt teatama juhtkonnale enda või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusega nakatunuga, ka siis, kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem ning otsuse mittetäitmine pidi kaasa tooma töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel. 18. novembri 2020. a tööpäeva lõpupoole oli töötajal kerge peavalu ja sama päeva õhtul kraadides oli kehatemperatuur kõrgenenud. Tööpäeva järel jäi töötaja koju ja teavitas eeltoodust viivitamatult oma vahetut juhti Q. 19. novembril 2020 tegi töötaja koroonaviiruse testi ning 20. novembril 2020 sai ta teada positiivsest tulemusest ja jäi kodusele ravile.
8.detsembril 2020 naasis töötaja tööle, kus talle samal päeval anti üle korraldus töölepingu lõpetamise kohta TLS § 88 lg 1 p 5 alusel alates samast päevast seoses usalduse kaotusega. Korralduse kohaselt ei täitnud töötaja tööandja 13. märtsi 2020. a otsust, sest puutus kokku nakatunud sugulasega, kes omakorda oli kokkupuutes nakatunud inimestega, kuid ei informeerinud sellest juhtkonda ning viibis 18. novembril 2020 sümptomitega töökohal. Töölepingu lõpetamisel ei tasunud tööandja töötajale kõiki sissenõutavaks muutunud tasusid (TLS § 33 lg 1, § 84 lg 1). Töölepingu p 4.2 kohaselt tuli maksta töötajale lisatasu 1,2% kuus (tööl oldud päevade eest) personaalselt müügikäibe sellelt osalt, mis ületab 45 000 eurot. Töötaja pidanuks 2020. a oktoobris ja novembris saama lisatasu vastavalt 330,40 eurot ja 266,55 eurot, kuid tööandja tasus vastavalt 180,40 eurot ja 116,55 eurot. Tööandja 13. märtsi 2020. a otsus ei ole kehtiv osas, mille kohaselt peab töötaja teavitama tööandjat oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusega nakatunuga, sest see on vastuolus tööõiguse ja isikuandmete kaitse regulatsiooniga. Lisaks ei rikkunud hageja seda otsust. Hageja kohtus emaga 14. novembril 2020 ja sel päeval ei olnud tal haigusele viitavaid sümptomeid. Alles 21. novembril 2020 sai hageja teada, et ema on andnud positiivse koroonaviiruse proovi. Samuti ei puutunud hageja ema kokku COVID-19 positiivse isikuga, sest ta kohtus oma õega
30.oktoobril 2020 ja 3. novembril 2020 andis töötaja tädi negatiivse koroonaviiruse proovi. Peale selle ei olnud alust töölepingut üles öelda ilma hoiatuseta. Töötaja taotleb töölepingu lõpetamist alates 7. jaanuarist 2021 (TLS § 97 lg 2 p 2, § 107 lg 2) ning seoses sellega nõuab tööandjalt kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist (TLS § 109 lg 1). Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt tuleks hageja töövaidluskomisjonile 9. veebruaril 2021 esitatud nn täiendav seisukoht ja selles esitatud taotlused jätta tähelepanuta ning menetleda üksnes
17.detsembril 2020 esitatud avalduses märgitud nõudeid ja põhjendusi (töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 3 teine lause). 13. märtsi 2020. a otsuse tingis asjaolu, et kostja tegevusalaks on ülikiire trükkplaatide tootmine, tal on sõlmitud pikaajalised koostöölepingud nii Eestis kui ka välismaal ja tema tootmistegevus on pikalt ette planeeritud, mistõttu on vaja tagada tootmistegevuse tõrgeteta jätkumine. Otsuses ei ole mainitud, et tegemist peab olema kokkupuutega COVID-19 positiivse isikuga, vaid on viidatud, et nakatumise fakt võib olla tuvastatud ka kokkupuutest hiljem. Otsus oli tehtud eriolukorra tingimustes ja mõeldud eeskätt teiste töötajate tervise kaitseks, mistõttu on tegemist mõistliku ja 2020. a kontekstis asjakohase korraldusega. Seda kinnitab seegi, et oluliselt rangema sisuga käitumisjuhised töötasid välja Terviseamet ja Vabariigi Valitsus. Töötasu ja lisatasud on
töötajale välja makstud. Väljamakstud summadelt pidas tööandja kinni 300 eurot töötaja 2020. a oktoobris tekitatud varalise kahju tõttu. Töötaja eiras 13. märtsi 2020. a otsust, mistõttu oli töölepingu ülesütlemine õiguspärane (TLS § 88 lg 1 p 5). 14. novembril 2020 pidas hageja oma sünnipäeva, kus osales ka tema ema, kes oli olnud kontaktis COVID-19 diagnoosi saanud (või nakatunud) hageja tädiga. Hageja emal oli 30. oktoobril 2020 kokkupuude hageja tädiga, kes andis 6. novembril 2020 positiivse koroonaviiruse proovi. Hageja emal avaldusid sümptomid 16. novembril 2020 ja temagi koroonaviiruse test oli positiivne. 16. novembril 2020 tööle tulles pidi hageja olema teadlik, et vähemalt tema ema on lähikontaktne ning tal olid ka juba esimesed sümptomid, s.o puusavalu. Hageja ei informeerinud nendest asjaoludest kostjat. Samuti kinnitas hageja tagantjärele, et tema ema tundis end juba 16. novembri 2020. a õhtul haiglaselt ja hageja ise terve päev 18. novembril 2020, mil ta samuti tööl viibis. Kostja pidi jätma eneseisolatsiooni seitse inimest ning oma tegevuse olulisel määral ringi korraldama ja kontori sisuliselt kaheks nädalaks sulgema, mis tõi kaasa lisakulud kodus töötavate tööliste topelttasude näol ja saamata jäänud tulu vähenenud käibe näol. Usalduse kaotuse puhul ei ole töötaja eelnev hoiatamine nõutav (TLS § 88 lg 3). Samuti on kostja otsuses kõiki töötajaid selle mittetäitmise võimalike tagajärgede eest hoiatanud. Hageja kolme kuu keskmise töötasu suuruse arvutuskäik on ebaõige. Keskmine töötasu ei saa olla suurem, kui hagejale tegelikkuses välja makstud töötasu. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus rahuldas 28. detsembri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu alates 7. jaanuarist 2021 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4305,57 eurot (bruto), töötasu 300 eurot (bruto) ja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras nendelt summadelt alates 7. jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nii töövaidluskomisjon kui ka mõlemad pooled aktsepteerinud töötaja 9. veebruaril 2021 töövaidluskomisjonile esitatud menetlusdokumenti ning hagiavalduses esitatavatele asjaoludele, põhjendustele ja argumentidele TvLS § 58 piiranguid ei sea. Hageja teavitas tööandjat 18. novembril 2020 palavikust ja 21. novembril 2020 enda positiivsest testitulemusest. Q ütlused on vastuolulised, mistõttu nendega arvestada ei saa. Hagejal esines juba varem puusa- ja liigesevalust tingitud terviseprobleem ning puuduvad tõendid selle kohta, et 16. novembril 2020 väidetavalt esinenud puusavalu oli COVID-19 sümptom. Enne 18. novembrit 2020 ei olnud hagejal, tema emal ega tädil haigusele viitavaid sümptomeid, samuti ei olnud tädi 30. oktoobril 2020 koroonaviirusega nakatunud. Seega ei olnud hagejale teada asjaolusid, millest ta pidanuks 13. märtsi 2020. a otsuse kohaselt tööandjat informeerima. Kuna hageja tädil ei olnud ajal, mil ta puutus kokku hageja emaga, diagnoositud COVID-19 haigust, ei saa teda pidada nakatunuks ega ka hageja ema lähikondseks, kes on puutunud kokku nakatunud sugulasega. Arvestades, et hagejal diagnoositi COVID-19 pärast 18. novembrit 2020, puudus tööandjal alus hagejale süüks panna tõendamata asjaolu, et hageja viibis 18. novembril 2020 tööl sümptomitega. Seega on töölepingu ülesütlemine tühine. Arvestades, et kostja pidi järgima etteteatamise tähtaega vähemalt 30 kalendripäeva (TLS § 97 lg 2 p 2), pidanuks töölepingu viimane tööpäev olema 7. jaanuar 2021. a. Seega tuleb leping lõpetada sellest päevast (TLS § 107 lg 2). Hagejale makstav lisatasu personaalselt müügikäibelt on töölepingu alajaotuses „palk“ analoogselt põhipalgale konkreetselt poolte vahel kokku lepitud, mistõttu tuleb see keskmise töötasu arvutamisel arvesse võtta ning seega on hageja õigesti leidnud, et hageja keskmine töötasu oli 1435,19 eurot kuus, mistõttu on hageja õigustatud saama hüvitist 4305,57 eurot (TLS § 109 lg 1). Kuivõrd hageja avaldatu kohaselt ei
ole ta andnud tööandjale nõusolekut töötasust tasaarvestuse tegemiseks ning kostja ei ole tõendanud, et hageja andis talle kirjaliku nõusoleku kahju tasaarvestamiseks hageja lisatasust, siis kuulub hageja nõue majandustulemustelt maksmata töötasu saamiseks rahuldamisele (töölepingu p 4.2, TLS § 78 lg 1). Hageja hüvitise ja töötasu nõue muutusid sissenõutavaks 7. jaanuaril 2021, s.o alates ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis alates töölepingu lõpetamisest kohtuotsusega. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses kordas kostja suures osas maakohtus väljatoodut. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et töötaja ei eiranud 13. märtsi 2020. a otsust. Hageja ilmus tööle lähikontaktsena ja haigussümptomitega ning jättis täitmata teavitamiskohustuse. Ühtlasi eiras töötaja sellega Terviseameti juhiseid ja Vabariigi Valitsuse 29. septembri 2020. a korraldust nr
336.Lisaks jättis maakohus käsitlemata kostja väited tal tekkinud negatiivsete tagajärgede kohta. Kuna hageja puutus perioodil 16.–18. november 2020. a vahetult kokku vähemalt seitsme töötajaga, kes pidid jääma eneseisolatsiooni, siis tuli kostjal müügitegevus ümber korraldada ja kontor kaheks nädalaks sulgeda, mis tõi kaasa olulise käibelanguse ja seega ka vähenenud tulu. Samuti seadis hageja ohtu teiste töötajate elu ja tervise. Need asjaolud kokkuvõttes põhjustasid usalduse kaotuse (TLS § 88 lg 1 p 5). Maakohus on teinud hageja rahaliste nõuete analüüsimisel aritmeetilise vea ning ei ole kõiki kostja vastuväiteid hageja arvutuskäigu kohta hinnanud. Võttes keskmiseks kuue kuu töötasuks kohtu enda alusetuks võetud 7412,15 eurot, on keskmine töötasu 1235 eurot. Samuti ei saa keskmine töötasu olla oluliselt kõrgem sellest, millist töötasu töötajale tegelikkuses tasuti. Lisaks ei ole põhjendatud hageja lisatasu nõue. Töötasu ja teenitud lisatasud on töötajale välja makstud. Hageja ei esitanud töösuhte kehtivuse ajal vastuväiteid sellele, et tööandja pidas perioodi 2020. a oktoober kuni november eest väljamakstud summadelt kinni kokku 300 eurot töötaja 2020. a oktoobris tekitatud varalise kahju tõttu. Hageja on ka varem põhjustanud tööandjale otsese varalise kahju, mis samuti põhjustas usalduse kaotuse töötaja suhtes. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ülesütlemishüvitise 599,49 eurot (s.o 3706,08 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivise, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab ülesütlemishüvitise nõude selles osas rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Muus osas (s.o osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ülesütlemishüvitis 3706,08 eurot, töötasu 300 eurot ja nendelt summadelt arvutatud viivis), jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ka käesoleva otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
8.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt töölepingu erakorralise ülesütlemise kehtivuse üle. Maakohus leidis vaidlust lahendades õigesti, et asja üheks keskseks küsimuseks on see, kas esines selline töötajapoolne kohustuse rikkumine, mis saaks olla aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) Hageja ja kostja vahel on sõlmitud 2. jaanuaril 2017 tööleping nr 21701/227 (kd I, tl 53–55); 2) Kostja osanik võttis 13. märtsil 2020 vastu otsuse nr 27/2020, mille kohaselt: „Kõik Y töötajad on kohustatud koheselt teatama juhtkonnale oma või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatanuga, ka siis, kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem. Otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel.“ (kd I, tl 66); 3) Hageja oli 18. novembril 2020 tööl, pärast seda ta tööle ei läinud. Ta tegi 19. novembril 2020 koroonatesti ning sai järgmisel päeval teada, et tulemus on positiivne (kd I, tl 67 ja pöördel); 4) Hageja läks 8. detsembril 2020 tööle ja talle anti samal päeval üle korraldus töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel lõpetamise kohta alates 8. detsembrist 2020. Korralduse kohaselt ei täitnud hageja kostja 13. märtsi 2020. a otsust (kd I, tl 51–52). Kostja leiab, et töötaja eiras tööandja 13. märtsi 2020. a otsust ning töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks ei olnud mitte töötaja haigestumise fakt, vaid teavituskohustuse rikkumine, kaastöötajate võimaliku nakatumise oht, töötaja tegevusest tingitud tööandja tegevuse ümberkorraldamine, kontori sulgemine ja sellest tingitud negatiivsed majanduslikud tagajärjed käibelanguse näol, mis kokkuvõttes põhjustasid tööandja usalduse kaotuse TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes. Maakohus leidis, et töölepingu erakorralise ülesütlemise alused puudusid ja rahuldas hagi.
10.Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt, enne töötajapoolse rikkumise tuvastamist, hinnata, kas tööandja 13. märtsi 2020. a otsusega antud korraldus on kehtiv. Tulenevalt TLS § 17 lg-st 3 ei pea töötaja täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Korraldus, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega ja millest ei või kokkuleppel kõrvale kalduda või mis on vastuolus hea usu või mõistlikkuse põhimõttega on tühine. Maakohus leidis, et pandeemia olukorras võis tööandjal tootmise jätkumise kindlustamiseks olla põhjendatud eesmärk küsida töötajalt andmeid tema tervisliku seisundi kohta ning kas töötaja on kokku puutunud COVID-19 nakatunuga. Hageja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et tööandja korraldus teavitada teda sellest, kui töötaja lähedane on kokku puutunud nakatunud inimesega, ei ole töösuhtes proportsionaalne ega kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679, 27. aprill 2016, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). Hageja on maakohtus tuginenud sellele, et tööandja korraldus ei olnud seaduslik (vt nt hagiavalduse p 3.1; kd I, tl 15 pöördel). Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kui tema oma apellatsioonkaebuses maakohtu järeldust tööandja 13. märtsi 2020. a otsuse kehtivuse osas ei vaidlustanud, siis järelikult ei saa enam apellatsiooniastmes olla vaidlust selles, kas tööandja 13. märtsi 2020. a otsus on kehtiv või mitte. Kolleegium märgib, et kuna maakohus hagi rahuldas, ei olnud hagejal õigust maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitada. Samas peab ringkonnakohus vaidluse lahendamisel hageja menetluse kestel väljendatud seisukohtadega arvestama (vt Riigikohtu
10.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14, p 12).
11.Esmalt tuleb hinnata tööandja 13. märtsi 2020. a otsuse sisu – milliseid andmeid tööandja töötajalt soovis. Tööandja on avaldanud soovi, et töötaja teavitaks juhtkonda nii enda kui ka oma lähedase kokkupuutest koroonaviirusega nakatunud isikuga.
TLS § 15 lg 2 p 8 järgi, kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti teavitab töötaja tööandja soovil tööandjat kõigist töösuhetega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi. Nimetatud teavitamiskohustuse sisuks on tagada töösuhte läbipaistvus ja pooltevaheline usaldus. Tööandja õigustatud huvi sisustamisel saab lähtuda TLS § 11 lg-st 2 ning VÕS § 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest. Kolleegiumi hinnangul oli tööandjal sellise teabe küsimise vajadus ning sellist teavitamist ei saanud pandeemiast tingitud olukorras pidada ebamõistlikuks. Maakohus on korralduse sisu osaliselt ebaõigesti mõistnud, leides, et tööandja küsis töötajalt andmeid tervisliku seisundi kohta. Tööandja soovis töötajalt andmeid selle kohta, kas töötaja või tema lähedane on kokku puutunud nakatunud inimesega. Selliste andmete näol ei ole tegemist terviseandmetega (eriliigilised isikuandmed), sest tööandja küsis arvamust fakti kohta, mitte konkreetse nakatunud või nakkuskahtlusega isiku isikuandmeid, sh terviseandmeid. Tööandja soov oli saada kinnitust selle kohta, et töötaja ei kujuta ohtu teistele töötajatele ja töökeskkonnale üldiselt. Vastasel juhul ei saaks tööandja täita oma seadusest tulenevat kohustust tagada ohutu töökeskkond. Nakkushaiguse leviku piiramise olukorras tuleb tööandjal teha kõik, et takistada viirust kandva töötaja tööle tulekut. Lisaks märgib kolleegium, et töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 järgi on tööandjal õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Küll aga ei anna see säte tööandjale õigust küsida või saada täiendavat teavet töötaja tervise kohta. Isikuandmete töötlemist reguleerivad isikuandmete kaitse üldmäärus ja piiratud ulatuses isikuandmete kaitse seadus (IKS). Isikuandmete kaitse üldmääruse kohaselt on terviseandmed eriliiki isikuandmed, mille delikaatsus seab nende töötlemisele täiendavad nõudmised, n-ö tavaliste isikuandmete töötlemise õiguslikud alused tulenevad artiklist 6. Isikuandmete kaitse reeglid ei kehti, kui teave ei võimalda inimest mõistlike pingutustega tuvastada. Tööandja poolt
13.märtsi 2020. a otsuse alusel küsitud andmeid tuleb pidada isikuandmeteks ning seega on andmete töötlemise õiguslikud alused sätestatud isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 6. Kolleegiumi hinnangul oli selline korraldus sobiv ja kohane – kostjal oli õigustatud eesmärk selliseid andmeid töösuhtes küsida, et tagada ohutu töökeskkond ja piirata nakkushaiguse levikut (art 6 lg 1 p f järgi on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral).
12.Järgmisena tuleb hinnata, kas töötaja rikkus tööandja korraldust. Maakohus tuvastas, et hageja teavitas tööandjat 18. novembril 2020 pärast tööpäeva oma palavikust, 20. novembril 2020 sai ta positiivse testitulemuse ja teavitas sellest koheselt tööandjat. Nende asjaolude üle pooled apellatsiooniastmes ei vaidle.
12.1.Kostja peab hageja rikkumiseks esmalt seda, et 14. novembril 2020 puutus hageja kokku oma emaga, kes oli olnud vahetus kontaktis koroonahaiguse diagnoosiga (või nakatunud) isikuga, kuid tööandjat sellest ei teavitanud. Teiseks heidab kostja hagejale ette seda, et hageja tuli 16. novembril 2020 tööle esmaste sümptomitega (puusavalu), kuid ka sellest tööandjat ei teavitanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole kostja korraldust rikkunud. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et töövaidluskomisjoni istungil protokollitud tunnistaja Q ütluseid ei saa tõendina arvestada. Samas ei mõjuta see menetlusõiguse normi rikkumine asja lõppjäreldust. TsMS § 238 lg 5 sätestab, millal võib kohus juba vastu võetud tõendi jätta asja lahendamisel arvestamata. Need juhtumid on sätestatud TsMS § 238 lg-tes 1– 3 ning lisaks ka tõendi hindamise järel, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. Praegusel juhul jättis maakohus tõendi arvestamata ütluste vastuolulisuse tõttu. Kohtupraktikas on leitud, et dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 lg 2 tähenduses on töövaidluse asjaolude selgitamiseks kogutud dokumendid (nt töötajate seletuskirjad) ja
töövaidluskomisjoni istungitel protokollitud tunnistajate ütlused ning neid tuleb hinnata kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga (vt nt Riigikohtu 25. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-10961/41, p 11.3). Kolleegiumi hinnangul ei ole alust jätta Q protokollitud ütluseid TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, küll aga ei tõenda need kostja väiteid, et hagejal olid 16. novembril 2020 tööle tulles esmased sümptomid.
12.2.Maakohus tuvastas, et hagejal oli juba eelnevalt puusa- ja liigesvalust tingitud terviseprobleem ning tõendamata on kostja väide, et 16. novembril 2020 esinenud puusavalu oli COVID-19 haiguse esmane sümptom. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Viis, kuidas kostja seostab hagejal enne 18. novembrit 2020 väidetavalt esinenud sümptomeid COVID-19 haigusega, ei ole päriselu situatsioonis kohaldatav, sest järeldused on tehtud tagantjärele.
12.3.Maakohus nõustus hageja käsitlusega, et hageja tädil ei olnud ajal, mil ta puutus kokku hageja emaga, diagnoositud COVID-19 haigust, mistõttu ei saa tädi pidada nakatunuks ega hageja ema lähikondseks, kes on kokku puutunud nakatunud sugulasega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ja leiab, et maakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja arvates on töötaja valesti saanud aru korralduse sisust – korralduses ei ole öeldud, et tegemist peab olema kokkupuutega positiivse koroonaproovi andnud isikuga. Kolleegiumi hinnangul ei ole võimalik korraldust täita kostja soovitul viisil. Hageja sai 21. novembril 2020 teada, et tema ema on andnud positiivse tulemuse. Enne seda ei olnud hagejale teada, kas tal oli kokkupuude nakatunud inimesega. Siinjuures tuleb nõustuda hageja seisukohaga, et tegemist oleks ennustamisega, millal mingi isik võib haigestuda COVID-19 haigusesse. See, kas isik on koroonaviirusega nakatunud või mitte, tuvastatakse testimisega, lisaks tuleb arvestada, et mõned inimesed isegi ei pruugi teada, et on viirusega nakatunud. Samuti ei ole asjas tõendamist leidnud, et hageja ema oli kontaktis koroonaviirusega nakatunud inimesega. Kui hageja ema oma õega kohtus, andis õde viis päeva hiljem negatiivse proovi. Asjaolust, et hageja tädi haigestus hiljem COVID-19 haigusesse, ei saa teha järeldust, et hagejal tekkis kohustus teavitada, et tema ema on kokku puutunud koroonaviirusega nakatunud inimesega. Kuna hageja ei ole kostja korraldust rikkunud, siis puudub vajadus hinnata poolte teisi väiteid töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduste kohta.
13.Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks TLS § 109 lg 1 alusel välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise, s.o 4305,57 eurot (= 3 x 1435,19) ja töötasu 300 eurot majandustulemustelt. Kolleegium nõustub kostjaga, et maakohus on kolme kuu keskmise töötasu arvutanud ebaõigesti. Maakohus on õigesti arvestanud töötasu hulka lisatasu 300 eurot, sest töötasuks on igasugune tasu, mida makstakse töötamise eest (sh lisatasu, tulemustasu jne). Samas tuleb nõustuda kostja seisukohaga, et hageja on läbi keskmise tööpäevatasu arvutanud ebaõigesti välja kuu keskmise töötasu suuruse. Sellist tasu ei ole hageja saanud (kd I, tl 92–95). Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 järgi arvutades on keskmiseks kuutasuks 1235,36 eurot (= 7412,15 / 6). Seega on hageja nõue TLS § 109 lg 1 alusel kostja vastu põhjendatud 3706,08 euro ulatuses. Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal on õigus lisatasule 300 eurot. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele järeldusele. Maakohus on õigesti kohaldanud TLS § 78 lg-t 1. Kui tööandja soovib oma nõuded töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (praegusel juhul leiab kostja, et tal on hageja vastu TLS § 74 alusel kahju hüvitamise nõue), siis tuleb tal selleks
saada töötaja nõusolek. Nõusolek peab olema kas kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Praegusel juhul selline nõusolek puudub. Kolleegium märgib, et iseenesest on kohtumenetluse ajal võimalik nõudeid tasaarvestada ja selleks ei pea tööandja esitama vastuhagi (vt nt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12). Kuigi kostja on esile toonud kahju hüvitamise nõude asjaolud ja kahju suuruse, on ta vastuses hagiavaldusele märkinud: „Tööandja esitab nimetatud kahju hüvitamise nõude töötaja vastu eraldi iseseisva nõudena“ (kostja 18. juuni 2021. a menetlusdokumendi p 95; kd I, tl 32). Seega ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks kohtumenetluse ajal esitanud tasaarvestuse avalduse.
14.Hageja nõue ülesütlemishüvitiselt ja töötasult viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teise lause ja TsMS § 367 alusel on põhjendatud. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta mõista viivis välja alates töölepingu lõppemisest. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid ei korda (TsMS § 654 lg 6). Menetluskulude jaotus
15.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
16.Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud nii tuvastuskui ka sooritusnõuded. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium rahaliste nõuete rahuldamise ulatusest, sest nende eelduseks oli tuvastada töölepingu ülesütlemise aluse puudumine. Eeltoodust tulenevalt jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskuludest 87% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 13% hageja kanda.
17.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.