Hageja: XX, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxx xxxx xxxxx, lepinguline esindaja Tõnis Juurmann, vandeadvokaat Kostja: Y OÜ, registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxxxxxx xx xxxxx, lepinguline esindaja Veikko Puolakainen, vande-advokaat
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 23.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX’i hagi Y OÜ vastu töövaidlusasjas.
2.Tuvastada XX’i ja Y OÜ vahel 02.01.2017 sõlmitud töölepingu nr x ülesütlemise tühisus ja lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lõige 2 alusel alates 07.01.2021.
3.Välja mõista Y OÜ-lt XX’i kasuks hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 4305,57 eurot (bruto).
4.Välja mõista Y OÜ-lt XX’i kasuks töötasu summas 300 eurot (bruto).
5.Välja mõista Y OÜ-lt XX’i kasuks viivis hüvitisnõudelt (4305,57 €) ja töö-tasu nõudelt (300 €) alates 07.01.2021 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa.
1.Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-21-5229 jätta täies ulatuses Y OÜ kanda.
2.TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJA NÕUE
1) tuvastada töölepingu nr x ülesütlemise tühisus, 2) lõpetada tööleping nr x kohtuotsusega alates 07.01.2021, 3) mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest hageja 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, so 4305,57 eurot (bruto), 4) mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud töötasu majandustulemustelt summas 300 eurot (bruto), 5) mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised punktides 2 ja 3 märgitud nõuetelt (põhnõuete summa 4605,57 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest 07.01.2021 kuni põhinõuete täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa.
HAGI ASJAOLUD
XX (hageja, töötaja) ja Y OÜ (kostja, tööandja) sõlmisid 02.01.2017 tähtajatu töölepingu nr x (TL), mille kohaselt asus töötaja tööandja juures tööle xxxxxxxxxxx alates 02.01.2017. 13.03.2020 võttis tööandja vastu otsuse nr x „Kõik Y töötajad on kohustatud koheselt tea-tama juhtkonnale oma või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatanuga, ka siis kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem. Otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel.“ 18.11.2020 tööpäeva lõpupoole oli töötajal kerge peavalu ning sama päeva õhtul kraadides oli kehatemperatuur kõrgenenud. Tööpäeva järel jäi töötaja koju ning teavitas eeltoodust viivitamatult oma vahetut juhti WW. 19.11.2020 andis töötaja COVID-19 testi, 20.11.2020 sai ta positiivse COVID-19 testi tulemuse ning jäi kodusele ravile. Tsiviilasi nr 2-21-5229 23.11.2020 uuris kolleeg töötajalt, kas ta ei tulegi pärast tervenemist tööle, kuna tööandja oli samal päeval pannud Töötukassa portaali üles töökuulutuse müügiassistendi leidmiseks. 08.12.2020 naasis töötaja perearsti loal tööle, kus talle samal päeval anti üle tööandja juhatuse korraldus nr x
temaga töölepingu lõpetamise kohta töölepinguseaduse (TLS) § 88 p 5 alusel alates 08.12.2020 seoses usalduse kaotusega. 08.12.2020 Korralduse kohaselt ei täitnud töötaja tööandja 13.03.2020 otsust x, milles kohustati töö-tajaid koheselt juhtkonnale teatama kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga. Tööandja väitel puutus töö-taja kokku oma nakatunud sugulasega, kes omakorda oli kokkupuutes nakatunud inimestega, kuid ei informeerinud sellest juhtkonda. Korralduse kohaselt sai tööandja juhtkond sellest faktist teada pärast töötaja positiivset koroonatesti. Korralduse kohaselt viibis töötaja 18.11.2020 sümptomitega töökohal, seades sellega ohtu kaastöötajate tervise. Töötaja positiivse koroonaviiruse testi tõttu tuli kogu osakond saata eneseisolatsiooni, mis tõi ettevõttele kaasa kulud saamata jäänud käibe ja kodus töötavate tööliste topelt tasude näol. Korralduse kohaselt on otsuse nr x mittetäitmise eest ette nähtud töölepingu erakorraline lõpetamine usalduse kaotuse tõttu. Lisaks märkis Tööandja, et ei pea mõistlikuks etteteatamistähtaegade järgimist. Eel-märgitud 08.12.2020 korralduse nr x alusel vormistati töötaja töölepingu lõpetamine 08.12.2020. Töölepingu lõpetamisel ei tasunud tööandja töötajale kõiki sissenõutavaks muutunud tasusid. Töölepingu p
4.2.kohaselt makstakse töötajale lisatasu 1,2% kuus (tööl oldud päevade eest) personaalselt müügikäibe sellelt osalt mis ületab 45 000 eurot. Töötaja pidanuks okoobris 2020 saama lisatasu 330,40 eurot, kuid tööandja tasus talle lisatasu 180,40 eurot, st 150 eurot vähem. Novembris 2020 pidi töötaja, arvestades et ta töötas 13 päeva, saama lisatasu 266,55 eurot, kuid tööandja tasus lisatasu vaid 116,55 eurot, st 150 eurot vähem. Eelviidatud sissenõutavaks muutunud töötasu ei tasutud töötajale ka töölepingu lõpetamisel. Tööandja 13.03.2020 otsus nr x ei ole seaduslik. Hageja sai 13.03.2020 o aru selli-selt, et kui ta saab teada, et keegi füüsiline isik on andnud positiivse koroonaproovi ning töötaja või tema lähedane isik, kellega ta regulaarselt kokku puutub, on selle isikuga kokku puutunud, peab ta nende kahe tingimuse saabumisest tööandjat koheselt teavitama. TLS § 1 lg-st 1 tulenevalt on töölepingu eesmärk reguleerida töötaja ja tööandja vahelist õigussuhet. Tööandja 13.03.2020 otsus on formaalselt töökorralduse reegel, kuid tööandja ei saa töökorralduse reegliga panna töötajale eelviidatud teavitamiskohustust. Hageja osundas nii Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 9 lg 1 ja 2, kui Sotsiaalministeeriumi 23.04.2020 selgitusele ja Vabariigi Valitsuse 29.09.2020 korralduse nr 336 „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud COVID-19 haiguse diagnoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsi-valt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“ p-dele 1 ja 3. TLS § 2 lg 2 alusel on töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kokkuvõtteks leidis hageja, et tööandja 13.03.2020 otsus pole kehtiv osas, mille kohaselt peab töötaja teavitama tööandjat oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga. Töötaja järgis tööandja juhist korrektselt. Kui hagejal 18.11.2020 tööpäeva lõpupoole pea kergelt valutas ja samal õhtul kraadides ka kehatemperatuur kõrgenenud oli, informeeris ta sellest viivitamatult vahetut juhti WW. Hageja kohtus emaga 14.11.2020 ja sel päeval ei olnud emal mingeid haigusele viitavaid sümp-tomeid. Alles 21.11.2020, kui töötaja oli juba mitu päeva kodus, sai ta teada, et ema on andnud positiivse COVID-19 proovi. Seega ei rikkunud hageja 13.03.2020 otsuses nr x sätestatud informeerimis-kohustust. Ka ei puutunud hageja ema kokku COVID-19 positiivse isikuga. Hageja ema kohtus oma õega (hageja tädi) 31.10.2020 ning 03.11.2020 andis töötaja tädi negatiivse Covid-19 proovi. Rohkem hageja ema oma õega (hageja tädiga) kokku ei puutunud. Hageja ise puutus tädiga viimati kokku augustis 2020. Seega ei rikkunud hageja 3.03.2020 otsust 27/2020. Isegi, kui töötaja tädi olnuks COVID-19 haige, siis riiklike suuniste järgi ei pea lähikontaktse isikuga kokkupuutunud isik karantiini jääma (TVK otsus p 31.). Tööandja ei hoiatanud töötajat. TLS § 88 lg 3 kohaselt võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Tööandja kohustus on tõendada, et esinevad asjaolud, mis õigustavad töölepingu erakorralist ülesütlemist ning et esinevad asjaolud, mis õigustavad hoiatuse tegemata jätmist. Eeltoodud asjaolusid ei esine, samuti pole tööandja nende asjaolude esinemist tõendanud. Isegi juhul, kui töötaja rikkunuks teavitamiskohustust, ei anna see alust töölepingu lõpetamiseks ilma hoiatuseta, kuna see tekitab töötajale kahju (töötaja kaotab peamise sissetuleku). Käeoleval juhul viibis hageja kuni 07.12.2020 haiguslehel. 08.12.2020 andis tööandja talle üle korralduse nr x töölepingu ülesütlemise kohta. Korralduse kohaselt oli töölepingu viimane päev 08.12. 2020, st päev, millal tööleping üles öeldi. Samas pole tööandja oma 08.12.2020 korralduses esile toonud asja-olusid, mis õigustaksid hageja töölepingu erakorralist ülesütlemist ilma hoiatuseta. Seega ei ole täidetud töö-lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Formaalsete eelduste täitmata jätmine tööandja poolt toob kaasa töölepingu ülesütlemise tühisuse. Kuna hageja ei läinud tööle COVID-19 haigena ega lähikontaktsena ega rikkunud tööandja 13.03.2020 tühises otsuses sätestatud teavitamiskohustust, on tööandja 08.12.2020 korraldus x töötajaga töölepingu ülesütlemise kohta tühine. Töötaja taotleb töölepingu nr x lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel alates 07.01.2021. Seoses töölepingu lõpetamisega TLS § 107 lg 2 alusel nõuab töötaja tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist summas 4305,57 (bruto) euro ning TLS § 33 lg 1 ja § 84 lg 1 alusel välja maksmata jäetud ja sissenõutavaks muutunud töötasu majandustulemustelt summas 300 eurot (bruto). Veel nõuab töötaja tööandjalt viivist töötasu nõudelt summas 300 eurot ning hüvitisnõudelt summas 4305,57 eurot (põhinõue kokku 4605,57 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest kohtuotsusega kuni põhinõuete täieliku täitmiseni, kuid viivised mitte rohkem kui põhinõuete summa. Tsiviilasi nr 2-21-5229
KOSTJA VASTUVÄITED
Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja vaidleb nendele vastu. Kostja märgib, et töövaidluse lahendamise seaduse (TVLS) § 58 lg 3 teise lause kohaselt võib hagis esitada 2 (9)
üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Hageja esitas töövaidluskomisjonile 17.12.2020 avalduse koos nõuetega. 09.02.2021 esitas hageja töövaidluskomisjonile menetlusdokumendi (n.n täiendav seisukoht), mis sisaldas varasemast erinevaid nõudeid koos 8 erineva taotluse ja sisuliste põhjendustega. Kõik need argumendid on hageja üle kandnud ka hagiavaldusse. Kostja arvates tuleks hageja nn Täiendav seisukoht ja kõik taotlused jätta tähelepanuta ja menetleda asja üksnes 17.12.2020 esitatud avaldust selles esitatud nõuete, taotluste ja põhjendustega. Kuna Y OÜ tegevusalaks on ülikiire trükkplaatide tootmine, tal on sõlmitud pikaajalised koostöö-lepingud koostööpartneritega nii Eestis kui ka välismaal ning tema tootmistegevus on pikalt ette planeeritud, on tal vajadus tagada tootmistegevuse tõrgeteta jätkumine ka COVID-19 tingimustes. See tingiski juba eri-olukorra alguses 13.03.2020 otsuse nr x tegemise. Otsus on töötajatele teatavaks tehtud. Otsuse mit-tetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotuse alusel. Poolte vaidlus tekkis otsuse sisu tõlgen-damisest. Tööandja kehtestas otsuse reeglid põhjusel, et viirus ei hakkaks töökohas levima ja tootmistegevus ei seiskuks inimeste võimaliku haigestumise tõttu. Töötaja saab otsuse sisust valesti aru. Otsuses ei ole mai-nitud, et tegemist peab olema kokkupuutega positiivse koroonaproovi andnud isikuga. Selgelt on viidatud, et nakatumise fakt võib olla tuvastatud ka kokkupuutumisest hiljem. Arvestades, et 13.03.2020 otsus oli tehtud eriolukorra tingimustes ja eeskätt teiste töötajate tervise kaitseks, on see kahtlemata mõistlik ja 2020 aasta kontekstis asjakohane. Töötaja eiras 13.03.2020 otsust. 14.11.2020 pidas hageja oma sünnipäeva, kus osales ka tema ema, kes oli olnud vahetus kontaktis koroonahaiguse diagnoosi saanud (või nakatunud) hageja tädiga. Kuigi hageja väidab, et tädi andis negatiivse koroonaproovi, selgub hageja ja WW messengeri vestlusest, et hageja emal oli kokkupuude hageja tädiga 30.10.2020, kes nädal hiljem 06.11.2020 andis positiivse koroonaproovi. Hageja emal avaldusid sümptomid juba 16.11.2020 ning temagi koroonaviiruse test oli positiivne. Terviseameti juhendmaterjalide kohaselt võib viiruse peiteaeg olla kuni 2 nädalat, millest saab järeldada, et hageja ema oli sünnipäeval osaledes juba olnud lähikontaktis viiruse saanud isikuga. Samuti nähtub messengeri vestlusest, et hageja tädi siiski andis positiivse koroonaproovi. Tunnistaja WWütlustest nähtub, et hageja tädi oli olnud koroonaviiruse tõttu kehvas seisus haiglas. Seega on hageja ema lähikontaktne. 13.03.2020 otsuses on selge viide, et nakatumise fakt võib olla tuvastatud ka kokkupuutumisest hiljem. Seega 16.11.2020 tööle tulles pidi hageja olema teadlik, et vähemalt tema ema oli olnud lähikontaktne positiivse koroonaproovi saanud isikuga. Hageja ei informeerinud tööandjat, et oli nädalavahetusel kokku puutunud positiivse COVID-19 proovi andnud isiku lähikontaktsega (oma emaga). 16.11.2020 tööle tulles olid ka hgejal endal juba esmased sümptomid (puusavalu), kuid ka sellest ta juhtkonda samal päeval ei informeerinud. Lisaks kinnitas hageja tagantjärele, et tema ema tundis end juba esmaspäeva 16.11.2020 õhtul haiglaselt ja hageja ise tundis end haiglaselt 18.11.2020, mil ta samuti tööl viibis. Hageja informeeris oma otsest juhti WW’t võimalikust haigestumisest 18.11.2020 peale tööd telefoni teel selgitades, et päev otsa oli enesetunne kehv ja juba esmaspäevast olid imelikud puusavalud 19.11.2020 tehti töötajale COVID-19 test ning 20.11.2020 tuvastati tema koroonatesti positiivne tulemus. Seega järeldub eelnevast, et: 1) hageja eiras otseselt tööandja 13.03.2020 korralduses toodud selgeid juhiseid, mille kohaselt on kohustuslik teatada kas enda või oma lähedase kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga; 2) hageja ilmus tööle selliste sümptomitega, mida Terviseameti hinnangul tuleb praegusel ajal eelduslikult pidada koroonaviiruse sümptomiteks; 3) eiras otseselt Terviseameti poolt väljatöötatud juhiseid, aga ka Vabariigi Valitsuse 29.09.2020 korraldust nr 336 karantiini kehtestamise kohta. Kõige sellega põhjustas töötaja tööandja jaoks olulised negatiivsed tagajärjed. Tööandjale tekkinud negatiivsed tagajärjed – pärast hagejal positiivse koroonatesti tuvastamist teavitati tööandjat, et 20.11.2020 Y OÜ ühel töötajal COVID-19 positiivne leid ning et see töötaja viibis viimati tööl 18.11.2020. Teates paluti koheselt teavitada haigega lähikontaktis olnud töötajaid COVID-19 haigega kokkupuutumisest ja vajadusest jääda 14 päevaks kodusesse isolatsiooni 19.11.2020 kuni 02.12. 2020. Kirjast tulenevalt pidi tööandja eneseisolatsiooni jätma 7 kontoris töötanud inimest, oma tegevuse olulisel määral ringi korraldama ja kontori sisuliselt kaheks nädalaks sulgema. See mõjutas tootmisettevõtte käivet. Arvestades koroonaviirusest tekkinud olukordade uudsust, ei ole veel olemas Riigikohtu praktikat, mis võiks sarnaseid olukordi käsitleda. Küll aga on Riigikohus varasemas praktikas väljendanud usalduse kaotuse sisustamise osas seisukohta, et tööandja usaldus töötaja vastu võib kaduda olukorras, kus töötaja on põhjustanud tööandjale kahju (vt Riigikohtu 21. aprilli 2003. a otsus nr 3-2-1-46-03). Kahju väljendus eeskätt käibelanguses ja seetõttu saamata jäänud tulus (kahju mõiste sisaldub võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 14). Viide Riigikohtu 30.04.2013 lahendile nr 3-2-1-5-13 (p 18) ei ole töövaidluse kontekstis asjakohane. Tööandjal puudus kohustus töötajat eelnevalt hoiatada. Kuna hageja ei ole sellele asjaolule oma algses 17.12. 2020 avalduses tuginenud, tuleks ainuüksi seetõttu jätta vastav argument tähelepanuta. Hageja seisukoht on ka sisulises mõttes vale. Usalduse kaotuse puhul ei ole ettehoiatamine nõutav ega ka üldjuhul mõeldav. Lisaks sellele on tööandja kõiki töötajaid otsuse mittetäitmise võimalikest tagajärgedest siiski ette hoiatanud. Hageja käsitlus on põhimõtteliselt väär juba seetõttu, et TLS § 88 lg 3 (mille esimeses lauses hoiatamise kohustus sisaldub) rakendub selle sõnastusest nähtuvalt vaid olukorras, kus tööandja on töölepingu üles öelnud töötaja kohustuse rikkumise (TLS § 88 lg 1 p 3) või tema töövõime vähenemise tõttu (TLS § 88 lg 1 p 2). TLS § 88 lg 3 esimesest lausest ei tulene, et hoiatamine on vajalik TLS § 88 lg 1 p 5 kohaldamisel. Konkreetsel juhul ei saa siiski tähelepanuta jätta, et tegelikkuses sisaldus tööandja hoiatus juba 13.03.2020 otsuses. Nimelt on selles selgelt märgitud, et otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotuse tõttu. Arvestades korralduse tegemise aega ja konteksti, COVID-19 viiruse kiiret levikut ja tööandjate vajadust viiruse ennetamiseks ning oma majandustegevuse jätkamiseks võimalikult väheste kahjudega, on taolise otsuse tegeTsiviilasi nr 2-21-5229 mine ja teatavaks tegemine töötajatele igati mõistlik ja põhjendatud. Töölepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane. Tööleping öeldi erakorraliselt üles alates 08.12.2020 TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Selle sätte järgi on võimalik tööleping üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud 3 (9)
toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu (p 5). Tööandja hinnangul oli tegemist töötajast tuleneva mõjuva põhjusega, mis andis tööandjale aluse tööleping erakorraliselt ilma ette teatamata üles öelda. TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes on tööandja usalduse kaotuse põhjuseks muu tegu, mida tööandja kirjeldas eespool. Usalduse kaotust selle sätte tähenduses saab sisustada tööandja ise ning see ei sõltu töötaja arvamusest. Tööandja ei pea tõendama, et selline usaldamatus on reaalselt tekkinud. Piisab, kui leiab tõendamist asjaolu, mis tekitaks tööandja mõistlikus kliendis või äripartneris usaldamatuse tööandja vastu (vt RK 21.04.2003 otsus nr 3-2-1-46-03). Riigikohus märgib mh, et kui tööandja peaks tõendama ka usaldamatuse tekkimist, siis muutuks, vaatamata töötaja süülisele teole, temaga töölepingu lõpetamine tõendamisraskuste tõttu tööandja jaoks äärmiselt raskeks või isegi võimatuks. Tööandja põhjendused sisalduvad 08.12.2020 korralduses, mille kohaselt töötaja ei täitnud tööandja 13.03. 2020 otsust, millega kohustatakse töötajaid koheselt teavitama juhtkonda oma kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga. Töötaja viibis viiruse sümptomitega tööl alates 16.11.2020, seades sellega ohtu kaastöötajate tervise. Positiivse koroonaviiruse testi tõttu tuli kogu osakond saata kaheks nädalaks eneseisolatsiooni, mis tõi ettevõttele kaasa lisakulud kodus töötavate tööliste topelttasude näol ja saamata jäänud tulud vähenenud käibe näol. Tööandja selgitab samas korralduses, et 13.03.2020 otsuse mittetäitmise eest oli ette nähtud töölepingu erakorraline lõpetamine usalduse kaotuse tõttu. Hageja leiab punktis 3.4.1., et tal oli kohustus ilmuda 18.11.2020 tööle lähtuvalt TLS § 15 lg 1 p-st 2. Tööandja on korduvalt rõhutanud, et erakorralise ülesütlemise aluseks ei ole mitte haigestumise fakt, vaid teavituskohustuse rikkumine, kaastöötajate võimaliku nakatumise oht, töötaja tegevusest tingitud tööandja tegevuse ümberkorraldamine, kontori sulgemine ja sellest tingitud negatiivsed majanduslikud tagajärjed käibelanguse näol, mis kokkuvõttes põhjustasid tööandja usalduse kaotuse TLS § 88 lg 1 p 5 mõttes. Töötaja nõuab TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist kolme kuu keskmise töötasu suuruses 4305,57 eurot. Esialgses avalduses oli hüvituse summa 3554,93 eurot. Nõude summade vahe 750,62 eurot. Hilisemas 09.02.2021 avalduses puuduvad selgitused, mille poolest oli töötaja enda esitatud varasem arvutuskäik ebaõige. TLS § 109 lg 1 näeb ette hüvitise maksmise töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Keskmist töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust. Kui võtta aluseks töötaja enda esitatud andmed töövaidlusavalduses, siis 7112,15 euro suuruse brutotasu korral saaks tema ühe kuu keskmine töötasu olla 1185,35 eurot (7112,15:6 = 1185,35) ja 7412,15 euro suuruse brutotasu korral 1235,35 eurot (7412,15 : 6 = 1235,35). Ühelgi juhul ei saaks aga töötaja keskmine kuutasu moodustada 1435,19 eurot. Sellist töötasu ei ole kunagi makstud. Töötaja ei ole oma arvutustes lähtunud mitte kuu keskmise töötasu suurusest viimase kuue kuu vältel, vaid on välja arvutanud keskmise tööpäevatasu. Sellist kalendripäeva tasu ei ole töötajale kunagi makstud. Keskmise töötasu arvestuslik suurus ei saa olla suurem sellest summast, mida töötajale reaalselt töötasuna maksti. Töötaja arvutuskäik on eksitav, kuna ta lähtub arvutustes hüpoteetilisest keskmisest tööpäeva tulust, aga mitte kuu keskmisest. Antud juhul maksti töötajale töötasu kuupalgana, mitte päevapalgana. Töötaja tööaeg oli 40 tundi nädalas ja 8 tundi päevas. Töötaja ei käinud tööl summeeritud tööaja arvestusega või mingi muu metoodika alusel, mis teoreetiliselt võiks tingida vajaduse arvutada välja tema keskmine tööpäeva tasu. Hüvitise suuruse arvestus lähtub keskmisest kuutasust, mitte päevatasust. Seega keskmine tööpäevatasu arvestus vajalik ega asjakohane ei ole. Lisaks moonutab keskmise tööpäevatasu arvestus oluliselt keskmise kuupalga arvestust. Võttes aluseks keskmise tööpäevatasu arvestuse, on lõpptulemus selgelt suurem. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kinnitatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 sätestab selgelt ja ühemõtteliselt, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad. Määruse § 2 lg 2 on arvestusperioodiks arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on sissenõutavaks muutunud. Seega praegusel juhul on kõnealune periood juuni-november 2020. Töötaja enda esitatud andmete kohaselt on talle makstud viimase kuue kuu eest töötasu 7112,15 eurot, mis teeb keskmiseks kuutasu suuruseks 1185,35 eurot. Need summad nähtuvad ka töötaja enda poolt tõenditena esitatud palgalehtedest. Nii on töötajale juuni 2020 eest kokku tasutud 1389,45 eurot (bruto), juuli 2020 eest 791,70 eurot (bruto); augusti 2020 eest 1231,45 eurot; septembri 2020 eest 1621,65 eurot (bruto); oktoobri 2020 eest 1280,40 eurot ja novembri 2020 eest 953,45 eurot. Absoluut-numbrites on need summad kokku 7112,15 eurot, mis teeb ühe kuu aritmeetiliseks keskmiseks 1185,35 eurot. Seega on töötaja esitatud arvutuskäik vale ning tööandja vaidlustab selle, kuna vastasel korral on ilmselgelt tegemist alusetu rikastumisega tööandja arvel juhul, kui kohus peab hagi põhjendatuks ja otsustab teatud suurusega hüvitise välja mõista. Keskmine töötasu ei saa olla suurem, kui reaalselt töötajale välja makstud. Töötaja nõuab ka lisatasu perioodi oktoober-november 2020 eest summas 300 eurot. Tööandja arvates ei saa lisatasu nõuet rahuldada. Lisatasu arvestus ja väljamaksmine nähtub töötaja enda poolt esitatud palgalehtedelt. Tööandja on seisukohal, et töötasu ja teenitud lisatasud on töötajale välja makstud. Perioodi oktoobernovember eest väljamakstud summadelt (lisatasust) pidas tööandja kinni 2 x 150 eurot, s.t kokku 300 eurot. Selle põhjuseks on töötaja poolt tööandjale oktoobris 2020 tekitatud varaline kahju (vt 12.01.2021 vastuse p 29-32). Seda summat ületavas osas on tööandjale tekitatud kahju jätkuvalt hüvitamata. Töötajale on neid asjaolusid tööandja poolt selgitatud. Töötaja ei ole töösuhte kehtivuse ajal mingeid vastuväiteid nende kinnipidamiste suhtes esitanud ning on tööandja varasemaid selgitusi aktsepteerinud. Lisaks eelnevale oli töötaja põhjustanud varasemalt tööandjale ka otsese varalise kahju, mis samuti põhjustas usalduse kaotuse töötaja suhtes (kui ka samal ajal võis põhjustada klientide usaldamatuse tööandja suhtes). 16.10.2020 vormistatud mittevastava toote või tegevuse aktist nähtub, et hageja tegevuse tõttu aeti tellitud kogused segi ja lattu toodeti mittevajalikku ja kliendi tellimustele mittevastavat kaupa kokku 4668,64 euro väärtuses (tegemist ainult materjali kuluga). Tööandja otsustas hageja lisatasust kinni pidada 50% kuludest summas 2334,32 eurot. Tsiviilasi nr 2-21-5229 29.10.2020 vormistatud mittevastava toote või tegevuse aktist nähtub, et hageja tegevuse tõttu toodeti kliendile plaate vale värviga, hiljem selgus, et ka vale ülesehituse ja pinnakattega. Tööandja otsustas hageja lisatasust kinni pidada firmale tekitatud kahju 307,20 eurot, kuna tegemist on ametijuhendi ja kvalifikatsioonisüsteemi olulise rikkumisena. Eelnevast järeldub, et tööandjale tekkinud kogukahju oli summas 4975,84 4 (9)
(4668,64+307,20) eurot. Tööandja esitab nimetatud kahju hüvitamise nõude töötaja vastu eraldi iseseisva nõudena. Hageja nõuab viivist kolme kuu keskmise töötasu eest (4305,57 eurot) ja majandustulemuste pealt (300 eurot), st kokku põhisummalt 4605,57 eurot. Viivised tuleb välja maksta VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest 07.01.2021 kuni põhinõuete täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhinõuete summa. Kostja on eelnevalt leidnud, et hüvitise ja lisatasu väljamaksmiseks alus puudub ning seega puudub hagejal õigus nõuda nende summade pealt viivist. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD ja PÕHJENDUSED
1.Kohus vaatab hagimenetluses asja läbi hageja nõudest lähtudes. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.
1.1.Esmalt võtab kohus seisukoha kostja tõstatud menetlusliku arvamuse kohta. Nimelt on kostja avaldanud arvamust, et kohtumenetluses tuleb jätta tähelepanuta avaldaja 09.02.2021 töövaidluskomisjonile (TVK) esitatud menetlusdokument (kostja sõnastuses “hilisem avaldus”), samuti see osa hagiavaldusest, mis tugineb TVK otsuse põhjendustele ning menetleda üksnes TVK-le 17.12.2020 esitatud avaldust selles esitatud nõuete, taotluste ja põhjendustega (tl 26 p 3.1 ja 3.2) Eelkõige märgib kohus, et mistahes asjas tekkinud menetluslikud probleemid lahendatakse menetluses, milles need tekkisid. Avaldaja 09.02.2021 menetlusdokument esitati ajal, mil asi oli lahendamisel TVK-s. Seega, kui kostja leidis, et avaldaja 09.02.2021 menetlusdokument on sisuliselt uus avaldus (n.ö “hilisem avaldus”), saanuks ja pidanuks ta selle küsimuse tõstatama TVK-s toimunud menetluse ajal. Materjalidest nähtuvalt kostja seda küsimust töövaidluskomisjonis ei tõstatanud. Siiski märgib kohus, et TvLS § 29 kohaselt on avaldajal õigus pärast avalduse menetlusse võtmist taotleda oma nõude suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist, samuti faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist ilma, et muudetaks avalduse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Materjalidest nähtuvalt on TVK kõiki avaldaja poolt menetluses esitatud nõudeid ja asjaolusid tunnistanud ja neid asja lahendamisel ka arvestanud. Kostja ei ole TVK menetluses sellele vastu vaielnud. Olukorras, kus TVK menetluses nii mõlemad pooled kui TVK aktsepteerisid 09.02.2021 esitatud menetlusdokumenti, ei näe kohus põhjust seda dokumenti ka käesolevas menetluses töötaja täpsustatud avaldusena aktsepteerida.
1.2.Veel märgib kostja, et kohtule esitatud hagiavalduses on hageja tuginenud argumentidele, mida väljendas oma otsuses TVK, kuid mida hageja ise ei ole TVK-le esitatud avalduses ega ka 09.02.2021 dokumendis esile toonud. Kohtu hinnangul on kohtule esitatud hagiavaldus kooskõlas TvLS § 58 lg-ga 3. Hageja on esitanud hagiavalduses nõuded, millised ta esitas ka töövaidluskomisjonile (v.a üks TVK-le esitatud nõue, mida hageja kohtumenetluses ei esitanud). Hagiavalduses esitatavatele asjaoludele, põhjendustele ja argumentidele TvLS § 58 piiranguid ei kehtesta. Seetõttu on hageja vaba otsustama, milliseid asjaolusid ta hagiavalduses esitab ning millistele argumentidele tugineb. Kas hagiavalduses esitatud asjaolud, põhjendused ja argumendid antud asjas ka kohased on, seda hindab kohus kohumenetluses. Eeltoodust arvestades ei näe kohus seaduslikku alust menetleda käesolevat kohtuasja kostja arvamuses väljendatud viisil.
2.Vaidlust ei ole asjaoludes, et - 02.01.2017 sõlmisid XX (hageja) ja Y OÜ (kostja) tähtajatu töölepingu nr x ning samast kuupäevast asus hageja kostja juures tööle müügikonsultandina; - 13.03.2020 võttis tööandja vastu OÜ Y osaniku otsuse nr x „Kõik Y töötajad on kohustatud koheselt teatama juhtkonnale oma või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatanuga, ka siis kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem. Otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel.“; - 08.12.2020 läks hageja tööle. Samal päeval anti talle üle OÜ Y juhatuse korraldus nr x lõpetada poolte vahel sõlmitud tööleping nr x TLS § 88 p 5 alusel alates 8.12.2020 usalduse kaotusega. Korralduse kohaselt ei täitnud hageja kostja 13.03.2020 osaniku otsust nrx, milles töötajaid kohustatakse koheselt juhtkonnale teatama kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga. Vaidlustamata asjaolud on ka tõendatud (tl 51,52,53-55,56). Vaidlustamata ja tõendatud asjaolud loeb kohus tuvastatuks.
3.Hageja leiab, et 08.12.2020 temaga töölepingu lõpetamine usalduse kaotuse tõttu ei olnud õiguspärane, kuna puudusid eeldused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja väitel ei rikkunud ta 13.03.2020 otsust, kuna teatas otsesele ülemusele koheselt nii oma haigestumisest kui positiivsest koroonatestist. Kostja on seisukohal, et hageja eiras tööandja 13.03.2020 otsust sellega, et 16.11.2020 tööle tulles oli teadlik, et vähemalt tema ema oli olnud lähikontaktis positiivse koroonaproovi saanud isikuga (hageja tädiga). Ometi ei informeerinud ta juhtkonda, et puutus nädalavahetusel kokku positiivse Covid-19 proovi andnud isiku lähikontaktsega, st oma emaga. Samuti ei informeerinud hageja 16.11.2020 tööandjat sellest, et ka temal endal on juba esmased sümptomid (puusavalu). Tsiviilasi nr 2-21 5229
3.1.Tõendatud on, et 13.03.2020 otsusega nr x kohustas kostja tööandjana kõiki töötajaid teatama juhtkonnale enda või oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga isegi siis, kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem. Samas teatas kostja, et otsuse mittetäitmine toob kaasa töölepingu lõpetamise usalduse kaotamise alusel (tl 66). 5 (9)
Samuti on tõendatud, et 20.11.2020 saatis Terviseamet kostjale teavituse, et 20.11.2020 tuvastati Y OÜ ühel töötajal Covid-19 positiivne leid. Töötaja viibis viimati tööl 18.11.2020 (tl 67). Hageja seletuse kohaselt oli ta 18.11.2020 tööl ning päeva teises pooles tundis kerget peavalu. Hiljem kodus läks peavalu suuremaks, hageja kraadis ennast ja tal oli palavik. Hageja teatas kohe vahetule ülemusele, et tal on palavik ja et ta võtab perearstiga ühendust. Pärast 18.11.2020 hageja enam tööle ei läinud ja töökaaslastega kokku ei puutunud. Järgmisel päeval, so 19.11.2020 tehti hagejale Covid test, 20.11.2020 sai ta positiivse testi tulemuse ja teavitas sellest koheselt otsest ülemust (tl 39 pöördel, 104, 128 00:37:44). TVK istungil rääkis WW tunnistajana kõigepealt, et hageja helistas kolmapäeva õhtul 19-20 ajal, et tal on tõusnud palavik, et esmaspäevast saadik oli imelik puusavalu ja kolmapäeva päeval tundis end juba töö juures halvasti. Hiljem, vastuseks hageja esindaja küsimusele, et kui hageja õhtul helistas ja teatas et on haige, kirjeldas ta täpsemalt, mis oli? vastas WW, et ta kirjeldas peavalu, rohkem ei mäleta täpselt, mida oleks öelnud. Rohkem sümptomeid, et oleks välja toonud, ei saa öelda“ (tl 105, 105 pöördel). Kostja töötaja WWja hageja messengeri 21.11.2020 kirjavahetus toimus pärast seda, kui hageja oli saanud teada, et tema test on positiivne. Hageja teatas kirjavahetuses WW oma positiivsest koroonatestist ja rääkis, et tal on juba palju parem, keha valutab nats ja pea on veidi paks, aga temperatuur on alla läinud. Puusavalu hakkas kolmapäeva päeval hullult vaevama. Ja kurgus ning peas hakkas kergelt imelik tunne tekkima (tl 8990). Seega annavad uuritud tõendid kogumis tunnistust, et hageja teavitas tööandjat 18.11.2020 oma palavikust ning seejärel 21.11.2020 ka enda positiivsest testi tulemusest. WW ütlused on vastuolulised - esialgu rääkis tunnistaja, et hageja ütles et tal oli juba esmaspäevast saadik imelik puusavalu, samas hageja esindaja küsimusele vastates ütles, hageja kirjeldas peavalu ja rohkem ta ei mäleta. Vastuolulisi tunnistaja ütlusi ei saa tõendina arvestada.
3.2.Kostja heidab hagejale ette, et viimane ei informeerinud 16.11.2020 tööandjat sellest, et tal on juba esmased sümptomid (puusavalu). Hageja esitatud Ambulatoorsete epikriiside andmetel on hagejal 2020 diagnoositud jäsemevalu (M79.6), see puusavalu püsib vasakus puusas, seda on ravitud medikamentidega, kuid puusavalu püsib. Hageja on suunatud ambulatoorsele vastuvõtule diagnoosiga M25.5 Liigesevalu, korduvhaigestumine. Ta on saanud liikumisravi, määratud on füsioteraapia. Valu veidi järele andnud, kuid annab ikka tunda (lk 141,142). Seega on tõendatud, et hagejal esinenud puusa- ja liigesvalust tingitud terviseprobleem. Samas puuduvad tõendeid selle kohta, et 16.11.2020 hagejal väidetavalt esinenud puusavalu oli Covid-19 haiguse sümptom, mitte temal diagnoositud puusavalust tingitud terviseprobleem. Sellest tulenevalt on asjakohatu kostja etteheide, et hagejal esinesid 16.11.2020 „esmased sümptomid“, millest ta juhtkonda ei teavitanud.
3.3.Hageja väitel ei puutunud ta enne 18.11.2020 kokku isikuga, kellel oli diagnoositud Covid-19 haigus. Samuti ei teadnud ta 16.11.2020 tööle tulles, et tema ema on olnud kokkupuutes nakatanuga. Hageja väitel kohtus ta emaga 14.11.2020. Sel päeval ei olnud emal ega ka ühelgi teisel isikul mistahes haigusele viitavaid sümptomeid. Samuti ei olnud ema kokku puutunud isikuga, kellel on Covid-19 positiivne. Ema kohtus oma õega (hageja tädi) 30.10.2020. Viis päeva hiljem, so 03.11.2020, andis tädi negatiivse koroonaproovi. Rohkem ema oma õega kokku ei puutunud. Hageja ema andis positiivse koroonaproovi 21.11.2020. Sel ajal oli hageja juba ise töölt koju jäänud ja sellest ka tööandjat teavitanud. Tädiga puutus ta viimati kokku augustis 2020. Kuna nii temal kui tema emal ei olnud kokkupuudet nakatunud inimesega, ei ole ta rikkunud 13.03.2020 otsuses märgitud teatamiskohustust. Kostja on seisukohal, et hageja oma sünnipäeval puutus kokku oma nakatunud sugulasega (emaga). Hageja ema osales 14.11.2020 osales hageja sünnipäeval, kuigi oli olnud vahetus kontaktis koroonahaiguse diagnoosi saanud (või nakatunud) hageja tädiga (tl 28). Hageja emal oli kokkupuude hageja tädiga 30.10.2020, tädi andis positiivse koroonaproovi 06.11.2020. Hageja kirjavahetusest selgub, et ka hageja emal avaldusid sümptomid juba 16.11.2020. Ka tema viiruse test oli positiivne. Hageja pidi juba 16.11.2020 tööle tulles teadma, et vähemalt tema ema oli olnud lähikontaktne positiivse koroonaproovi andnud isikuga (tl 28-29). Vaidlust ei ole, et 14.11.2020 pidas hageja oma sünnipäeva ning et seal osales ka tema ema. 21.11.2020 suhtlesid WW ja hageja messengeris. WW küsimustele vastas hageja, et ta ei oska arvata, kes neile selle haiguse tõi, sest kellelgi mingeid haigussümptomeid enne polnud. Ja kellelgi enda teada covid positiivsega kokkupuuteid polnud. Temaga (tädi) oli emal kokkupuude 30.oktoobril. Sel hetkel oli tädi test negatiivne. Nädal hiljem andis positiivse testi. Peale 30.oktoobrit kokkupuudet polnud. Tagant järgi uurides oli ema esimene, kes end haiglaselt tundis - esmaspäeva õhtul. (tl 89). Nimetatud vestlus toimus mitu päeva pärast hageja sünnipäeva ja pärast tema töölt ära jäämist. Samas nähtub hageja vastustest, et enne 18.11.2020 ei olnud temal, tema emal ega tädil haigusele viitavaid sümptomeid. Samuti ei olnud tädi 30.10.2020 nakatunud Covid-19 haigusesse, mida kinnitab ka asjaolu, et pärast 30.10.2020 andis tädi negatiivse testi. Kuna hageja tädil ei esinenud 30.10.2020 silmaga nähtavaid sümptomeid, ei saanud hageja ema ega hageja teada ega ka eeldada, kas tädi oli 30.10.202 nakatunud või mitte. Seega ei olnud hagejale teada asjaolusid, millest ta pidanuks 13.03.2020 otsuse kohaselt tööandjat informeerima. Arusaamatuks jääb kostja seisukoht et hageja, kelle ema sai 30.10.2020 kokku oma õega, kellel polnud mingeid nähtavaid haiguse sümptomeid ja kes mõni päev pärast kokkusaamist andis negatiivse proovi, pidi 16.11. Tsiviilasi nr 2-21-5229 2020 tööle tulles teadma või eeldama, et tema ema oli 30.10.2020 lähikontaktne inimesega kes 06.11.2020 andis positiivse koroonaproovi(hageja tädi). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ei ole võimalik ette teada, millal haigussümptomid avalduvad ega nende avaldumise aega prognoosida. Seetõttu ei saanud ei hageja ega tema ema teada, kas tädi oli 6 (9)
30.10.2020 nakatunud ega ka eeldada, et kunagi võib tädi anda positiivse Corona-19 proovi. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ei puutunud enne 18.11.2020 kokku isikuga, kes oli või kelle lähikondne oli nakatunud, samuti ei teadnud ega saanud ka eeldada, et kui tema ema kohtus 30.10.2020 tädiga, oli tädi juba nakatunud. Hageja ei saanud informeerida tööandjat asjadest, mida ta ei teadnud. Seetõttu on kohus seisukohal, et hageja ei rikkunud 13.03.2020 otsuses märgitud kohustust teatada juhtkonnale oma lähedaste kokkupuutest koroonaviirusesse nakatunuga.
4.Tööandja ütles töötajaga sõlmitud töölepingu nr x erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel usalduse kaotuse tõttu põhjusel, et hageja ei täitnud tööandja 13.03.2020 otsusest x tulenevat kohustust koheselt teatada juhtkonnale oma või oma lähedaste kokkupuutest korroonaviirusse nakatunuga, kas siis, kui nakatumise fakt tuvastati kokkupuutumisest hiljem (tl 51, 52-56, 66) . TLS § 88 lg 1 p 5 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Hagejaga töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendas kostja asjaoludega, et 1) hageja puutus kokku oma nakatunud sugulasega, kes omakorda oli kokkupuutes nakatunud inimesega ja ei informeerinud juhtkonda, küll aga rääkis sellest kaastöötajatele. Juhtkond sai sellest faktist teada pärast hageja positiivset koroonaviiruse testi; 2) hageja viibis sümptomitega töökohal 18.11.2020, seades sellega ohtu kaastöötajate tervise ning positiivse koroonaviiruse testi tõttu tuli kogu osakond saata eneseisolatsiooni, mis tõi ettevõttele kaasa kulud, saamata käibe ja kodus töötavate tööliste topelt tasude näol. Mainitud korralduse mittetäitmise eest on ette nähtud töölepingu erakorraline lõpetamine usalduse kaotuse tõttu. Kohus on seisukohal, et kehtivas pandeemia olukorras võis tööandjal tootmise jätkumise kindlustamiseks olla põhjendatud eesmärk küsida töötajalt tema tervisliku seisundi kohta ja/või kas töötaja on kokku puutunud Covid-19 haige inimesega. Vabariigi Valitsuse korraldusest „Karantiini kehtestamine koroonaviirusest SARS-CoV-2 põhjustatud Covid-19 haiguse dianoosiga isikutele, nende isikutega koos elavatele või samas elukohas püsivalt viibivatele või haiguse diagnoosiga isikuga muul viisil lähikontaktis olnud isikutele“, nähtub, et piiranguid saab kehtestada ainult neile isikutele, kellel on dignoositud Covid-19 haigus ja isikutele, kes on kokku puutunud diagnoosi saanud inimestega. Korralduses räägitakse isikutest, kellele on viirus diagnoositud mitte isikutest, kellel on nn „viiruse sümptomid“. Kuna hageja tädil ei olnud ajal, mil ta puutus kokku hageja emaga, dignoositud Covid-19 haigus, ei saa teda pidada nakatunuks ega ka hageja ema lähikondseks, kes on kokku puutunud nakatunud sugulasega. Arvestades, et hagejal diagnoositi Covid-19 pärast 18.11.2020, puudus tööandjal alus hagejale süüks panna tõendamata asjaolu, et hageja viiibis 18.10.2020 tööl sümptomitega. Eeltoodut kogumis hinnates leiab kohus, et hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja 08.12.2020 korralduses nr x märgitud asjaoludel on seadusest tuleneva aluseta, seega tühine.
5.Hageja taotleb töölepingu lõpetamist TLS § 107 lg 2 alusel kohtuotsusega. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus töölepingu sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud juhul, töötaja taotlusel ja alates ajast, kui tööleping oleks ülesütlemise kehtivuse korral. Arvestades, et hageja ja kostja vahel sõlmiti tähtajatu tööleping nr x, oli hageja tööstaaž 08.12.2020 seisuga TLS § 97 lg 2 p-s 2 sätestatud vahemikus üks kuni viis tööaastat. Seetõttu pidi kostja tööandjana järgima etteteatamise tähtaega vähemalt 30 kalendripäeva. Tööandja andis hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 08.12.2020. Seega pidanuks töölepingu viimane tööpäev olema 07.01.2021. TVK lõpetas töölepingu oma otsusega alates 07.01.2021. Hageja taotleb töölepingu nr x lõpetamist kohtuotusega alates 07.01.2021. Hageja taotlus on põhjendatud ning kohus rahuldab selle töötaja taotlusel TLS § 107 lg 2 alusel.
6.Hageja nõuab kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmist summas 4305,57 eurot. Hageja andmetel hageja keskmise tööpäevatasu suuruseks perioodil juuni-november 2020 oli 67,38 eurot (bruto). Eelmärgitud perioodil on tööandja maksnud hagejale 7112,15 eurot. Sellele tuleb juurde arvestada lisatasu majandustulemustelt 300 eurot. Seega on hüvitise arvestuse aluseks oleva töötasu suurus 7412,15 (7112,15 +300) eurot. Eelviidatud perioodil töötas hageja 110 tööpäeva, s.t et keskmine tööpäevade arv antud perioodil oli 21,3 tööpäeva, seega on hageja keskmiseks töötasu suuruseks 1435,19 (67,38 x 21,3) eurot. Kostja leiab, et töötaja esitatud arvutuskäik on vale. Keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust. Töötaja esitatud andmete kohaselt on talle makstud viimase kuue kuu eest töötasu 7112,15 eurot bruto, mis teeb ühe kuu keskmiseks töötasuks 1185,35 (7112,15:6) eurot ja 7412,15 euro suuruse brutotasu korral 1235,35 eurot (7412,15:6). Ühelgi juhul ei saaks aga töötaja keskmine kuutasu moodustada 1435,19 eurot. TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või Tsiviilasi nr 2-21-5229 töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaoluid ja mõlema poole huve. 7 (9)
Riigikohus on lahendis 3-2-1-79-13 väljendanud seisukoha, et „TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt VÕS-i
7.peatüki sätteid. Üldkogu leiab, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni. Lisaks on TLS § 109 lgs 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Seega hõlmab TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.“. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvestamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Eeltoodut kogumis arvestades on kohus seisukohal, et hagejale makstav lisatasu personaalselt müügikäibelt on töölepingu alajaotuses „Palk“ analoogselt põhipalgale konkreetselt poolte vahel kokku lepitud, tuleb see keskmise töötasu arvestamisel ka arvesse võtta. Seega on hageja kohtu hinnangul õigesti leidnud, et hageja töötasu suurus perioodil juuni-november 2020 eest oli 7412,15 (7112,15 +300) eurot ning hageja keskmine töötasu 1435,19 eurot kuus. See tähendab, et hageja on õigustatud TLS § 109 lg 1 alusel saama kostjalt hüvitist 4305,57 (3 x 1435,19) eurot. Kostjalt tuleb 4305,57 eurot hüvitist hageja kasuks välja mõista.
7.Hageja taotleb kostjalt maksmata töötasu väljamõistmist majandustulemustelt. Hageja tugineb asjaoludele, et TL p 4.2. kohaselt makstakse hagejale lisatasu 1,2% kuus (tööl oldud päevade eest) personaalselt müügikäibe sellelt osalt, mis ületab 45 000 eurot. Töövaidluskomisjonile 17.12.2020 esitatud avalduses taotles hageja (avaldaja) kohustada tööandjat esitama tõend hageja (avaldaja) personaalse müügikäibe kohta tööandja juures oktoobri ja novembris 2020. Töövaidluskomisjon rahuldas taotluse ja kohustas tööandjat esitama tõend töötaja personaalse müügikäibe kohta. Tööandja jättis eelmärgitud kohustuse täitmata. TVK luges avaldaja (hageja) väited tema personaalse müügikäibe kohta TvLS § 45 lg 6 alusel tõendatuks. Hageja märkis, et 2020 oktoobris oli tema personaalne müügikäive 72,532,72 eurot, millest arvestuse aluseks oli 27 532,72 eurot (72532,72-45 000), seega oli 1,2% lisatasu 330,40 eurot (27 532,7 x 0,012). Tööandja tasus 180,40 eurot. 2020 novembris oli hageja personaalne müügikäive 80 884,70 eurot, millest arvestuse aluseks oli 35 884, 70 (80 884,70 - 45 000) eurot, seega oli 1,2% lisatasu 430,62 eurot (35 884,70 x 0,012). Kuna hageja oli novembris tööl 13 tööpäeva 21-st, oli lisatasu suurus 266,55 eurot (430,62 x 13 : 21). Tööandja tasus hagejale vaid 116.55 eurot. Hageja nõuab tööandjalt 2020 oktoobris teenitud lisatasult sissenõutavaks muutunud töötasu summas 150 (330,40-180,40) eurot ja 2020 novembris teenitud lisatasult sissenõutavaks muutunud töötasu summas 150 (266,55-116,55) eurot. Kostja etteheidetega hageja tekitatud kulude katteks lisatasudest kinnipidamises, hageja ei nõustunud. Kostja vastuse kohaselt pidas tööandja hageja lisatasust kinni 2x150 eurot, st kokku 300 eurot põhjusel, et hageja poolt tekitati tööandjale varaline kahju. Seda summat ületavas osas on tööandjale tekitatud kahju seni hüvitamata. Tööandja selgitas hagejale kinnipidamise asjaolusid ja töösuhte kehtivuse ajal hageja vastuväiteid ei esitanud. TL § 4.1. ja 4.2. kohaselt on pooled töölepingus kokku leppinud, et hageja kuupalk on 1000 eurot ning talle makstakse ka lisatasu 1,2% kuus (tööl oldud päevade eest) personaalselt müügikäibe sellelt osalt, mis ületab 45 000 eurot. Lisatasu ei maksta juhul kui ruutmeetri keskmine hind on alla 1200 euro (tl 60). Hageja esitatud arvestuse kohaselt, mida kostja ei ole vaidlustanud, oli hageja oktoobri 2020 lisatasu 330,40 eurot ja novembri 2020 lisatasu, arvestades tööpäevi, 266,55 eurot. Tööandja maksis hagejale oktoobrikuu lisatasust vaid 180,40 eurot ja novembrikuu lisatasust 116,55 eurot. Seega maksis tööandja hagejale oktoobri-novembri 2020 eest lisatasu 300 (150+150) eurot väljateenitust vähem. Kostja on esitanud töövaidluskomisjonile 16.10.2020 ja 29.10.2020 Mittevastava toote või tegevuse aktid. Mõlemas aktis on esitatud etteheiteid hageja tegevusele. 16.10.2020 akti kohaselt aeti hageja tegevuse tõttu omavahel segi tellitud kogused ning lattu toodetud ja kliendi tellimusele mittevastav kaup ning 29.10.2020 akti kohaselt toodeti hageja tegevuse tõttu kliendile plaate vale värviga ning hiljem selgus, et ka vale ülesehituse ja pinnakattega. Mõlemal juhul tekkis tööandjale kahju. Mõlemal juhul otsustas tööandja pidada hageja lisatasust kinni tööandjale tekitatud kahjud. Iseenesest vastutab töölepingut rikkunud töötaja tööandjale tekitatud kahju eest (TLS § 74). Samas ei ole aga tööandjal õigus omal algatusel, ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta, teha kinnipidamisi tema töötasust (TLS § 78 lg 1). Hageja on avaldanud, et tema ei ole andnud tööandjale nõusolekut oma töötasust tasaarvestuse tegemiseks. Kostja ei ole tõendanud, et hageja andis talle kirjaliku nõusoleku kahju tasaarvestamiseks hageja lisatasust. Kostja paljasõnaline väide, et hageja ei vaidlustanud töötamise ajal lisatasust kinnipidamise tegemist, ei õigusta tööandja nõude tasaarvestamist hageja töötasust (lisatasust). Eeltoodut arvestades rahuldab kohus hageja nõude majandustulemustelt maksmata töötasu nõudes ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 300 eurot maksmata töötasu. Tsiviilasi nr 2-21-5229
8.Lisaks taotleb hageja TsMS § 367 alusel kostjalt viivist hüvitisnõudelt summas 4305,57 eurot ja väljamaksmata töötasu nõudelt summas 300 eurot alates töölepingu lõpetamisest kohtuotsusega kuni põhinõuete (kokku 4605,57 eurot) täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid 8 (9)
mitte rohkem kui põhinõuete summa. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole õigus viivist nõuda, kuna kostja on eelnevalt leidnud, et nii hüvitise kui lisatasu maksmiseks puudub alus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast muutub TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise nõue sissenõutavaks ajast, kui kohus lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu, so ajast, mil leping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (otsus nr 3-2-1-82-12 p 18). Seega muutusid hageja hüvitisnõue ja töötasu nõue sissenõutavaks 07.01.2021. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vastavalt Riigikohtu seisukohale on võimalik ka töövaidlusasjas esitada viivise nõue TsMS § 367 alusel (otsus nr 3-2-1-82-12 p 18). Eeltoodust tulenevalt ning arvestades, et kohus rahuldas nii hageja hüvitisnõude kui töötasu nõude, on hageja viivise nõue põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis hüvitisnõudelt (4305,57 €) ja väljamaksmata töötasu nõudelt (300 €) alates töölepingu lõpetamisest kohtuotsusega kuni põhinõuete (kokku 4605,57 €) täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõuete summa.
9.Kuna kohus on võtnud seisukoha hageja esitatud kõigi nõuete osas, puudub vajadus võtta seisukohta muude hageja esitatud argumentide suhtes.
10.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas rahuldas kohus hageja hagi täies ulatuses, seega tegi otsuse kostja kahjuks. Eeltoodut arvestades jätab kohus menetluskulud käesolevas asjas täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2022 otsus:
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 28. detsembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-5229 osas, millega mõisteti OÜ-lt Y XX kasuks välja ülesütlemishüvitis 599,49 eurot (s.o 3706,08 eurot ületavas osas) ja sellelt arvutatud viivis, samuti menetluskulude jaotust puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta ülesütlemishüvitise nõue selles osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastuses märgitule. Jätta muus osas (s.o osas, millega tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ning mõisteti OÜlt Y XX kasuks välja ülesütlemishüvitis 3706,08 eurot, töötasu 300 eurot ja nendelt summadelt arvutatud viivis) maakohtu otsus muutmata, arvestades ka käesoleva ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3.2.Tuvastada, et XX ja OÜ Y vahel 2. jaanuaril 2017 sõlmitud töölepingu nr x ülesütlemine on tühine ja tööleping lõppes töölepingu seaduse § 107 lg 2 alusel 7. jaanuaril 2021.
3.3.Mõista OÜ-lt Y XX kasuks välja hüvitis töölepingu seaduse § 109 lg 1 alusel 3706,08 eurot (bruto) ja töötasu 300 eurot (bruto).
3.4.Mõista OÜ-lt Y XX kasuks välja rahuldatud nõudelt (4006,08 eurot) viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 7. jaanuarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui rahuldatud põhinõude summa.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud XX menetluskuludest 87% OÜ Y kanda ja OÜ Y menetluskuludest 13% XX kanda. 9 (9)
10 (9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.