lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-21-18387/15

Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 25.03.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-21-18387/15
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
25.03.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1575
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee
Aktsiaselts MeP Trans10037205(Puudutatud isik)FFC Eesti OÜ10909875(Avaldaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 25.03.2022, Tallinn Kohtuasja number

2-21-18387

Kohtuasi

FFC Eesti OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi avaldus aktsiaseltsi MeP Trans pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

FFC Eesti OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlausaldaja) FFC Eesti OÜ (pankrotis, registrikood 10909875) pankrotihaldur Martin Krupp, esindaja vandeadvokaat Marit Toom Puudutatud isik (võlgnik) Aktsiaselts MeP Trans (registrikood 10037205), esindaja vandeadvokaat Ain Alvin

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 29.12.2021 määrus ja saata asi maakohtule ajutise halduri nimetamise uueks otsustamiseks.
2.Määruskaebus rahuldada.
3.Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid.
4.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks asja uuel läbivaatamisel.

Sarnased lahendid

Pankrotiõigus
  • 03.07.20262-25-1783/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-13323/39Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-22-4084/61Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-15528/34Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-23-11001/31Riigikohtu tsiviilkolleegium
  • 03.07.20262-24-12833/30Riigikohtu tsiviilkolleegium
5.
Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Asjaolud ja menetluse käik
1.FFC Eesti OÜ (pankrotis, võlausaldaja) pankrotihaldur Martin Krupp (avaldaja/pankrotihaldur) esitas 23.11.2021 Harju Maakohtule avalduse aktsiaseltsi MeP Trans (võlgnik/puudutatud isik) pankroti väljakuulutamiseks. Avaldaja palus määrata võlgnikule ajutise halduri. Menetluskulud tuli jätta võlgniku kanda.
2.Asjaolude kohaselt kandis võlausaldaja endine juhatuse liige Natalia X ajavahemikul 24.02.2014 - 18.09.2015 raha võlausaldaja pangakontolt võlgniku pangakontole. Kannetest nähtus, et võlausaldaja andis võlgnikule laenu kokku 175 000 eurot. Võlgnik tagastas sellest 5 100 eurot. Pankrotihaldur esitas 03.08.2021 võlgnikule laenulepingu ülesütlemise teate ning nõude raha tagastamiseks ning 08.11.2021 pankrotihoiatuse. Võlgnik sai nõuded ja pankrotihoiatuse kätte. Võlgnik raha ei tagastanud ja vaidles nõudele vastu. Avaldaja hinnangul oli võlgnik maksejõuetu. Maksejõuetusele viitasid ka asjaolud, et võlgniku viimane majandusaasta aruanne oli tähtaegselt esitamata, võlgnikul oli maksuvõlg ning esitamata oli tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsioon. Võlausaldaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping. Laen 60 000 euro ulatuses oli igal juhul tõendatud maksekorraldustega ja selles osas oli nõue selge. See, kas tegemist oli ühe laenulepinguga, mille alusel tehti mitu erinevat väljamakset, või iga väljamakse osas eraldi laenulepinguga, ei omanud lõppjärelduse seisukohalt tähtsust. Poolte väidetav 01.12.2015 kokkulepe, mille kohaselt laen kuulus tagastamisele hiljemalt 31.12.2015 oli võltsitud või vormistatud tagantjärgi. Võlgniku väited ei kinnitanud tema maksejõulisust ega andnud alust arvata, et avaldus polnud põhistatud nõuetekohaselt. Puudutatud isiku seisukoht
3.Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta ajutine haldur määramata. Menetluskulud tuli jätta võlausaldaja kanda. Vaidlus nõude üle tuli lahendada väljaspool pankrotimenetlust, sest võlausaldaja nõue oli ebaselge ja tõendamata. Võlgniku puhul sai esineda pigem ajutine ning ületatav majandusraskus, mis esines igal COVID-19 pandeemiast puudutatud ettevõttel. Võlgnik polnud püsivalt maksejõuetu Ülesütlemisavaldus oli tühine ja õiguslike tagajärgedeta. See ei vastanud materiaalsetele ega formaalsetele nõuetele. Avalduse kättetoimetamist võlgnikule polnud avaldaja tõendanud. Samuti polnud täidetud kahekuuline etteteatamise tähtaeg. Võlausaldaja polnud ühtegi konkreetset lepingut (või mitut lepingut) üles öelnud, vaid nõudis alusetu rikastumise teel saadava raha tagastamist. Pankrotiavalduses tugineti mitte kahele vaid kaheksale maksele, milledest seitse puudutasid laenu ja üks ülekanne oli tehtud vastavalt kokkuleppele. Järelikult ei puudutanud ülesütlemisavaldus sama õigussuhet, mida märgiti panrotiavalduses. Puudutatud isiku jaoks oli arusaamatu, miks luges võlausaldaja tähtajatut laenulepingut üheks laenuks, mitte aga kaheksaks laenuks ning millisel alusel loeti ülekannet 115 000 laenuks, kui erinevalt muudest ülekandekorraldustest see laenu selgituses ei nimeta. Ühtegi muud tõendit tähtajatu laenu osas võlausaldaja ei esitanud. Seega saaks nõuet 115 000 euro osas esitada vaid alusetu rikastumise sätete alusel, kuid selline nõue oleks aegunud. Lisaks ei esitanud võlausaldaja nõuetekohast pankrotihoiatust. Pankrotiavalduse esitaja viited väidetavale tähtajatule laenulepingule olid tõendamata. Võlgniku ja võlausaldaja vahel oli palju erinevaid lepingulisi suhteid. Nende suhete väljaselgitamine praeguses menetluses polnud kohane. Maakohtu määrus
4.Maakohus jättis pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1, lg 6 ja 7 alusel ajutise halduri nimetamata, lõpetas menetluse ning jättis kõik menetluskulud võlausaldaja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus leidis, et käesoleval juhul väljub vaidlus pankrotimenetluse raamidest, kuivõrd pooled esitasid vastuväiteid ja tõendeid mahus, mis eeldab suures mahus õiguslike hinnangute andmist

ja asjaolude tuvastamist. Selliselt väljuks kohus pankrotimenetluse raamidest. Seega ei saanud pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuli tõendada hagimenetluses. Nõude kindlakstegemiseks tuleb asuda tuvastama, kas ja millistel tingimustel olid poolte vahel laenuleping(ud) sõlmitud ning kas hagejal oli kostja vastu kehtiv rahaline nõue. Kohtu hinnangul polnud õigussuhte kvalifitseerimine ning tõendite hindamine kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri nimetamise otsustamisel hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja võlgniku vahel. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul võlausaldaja seda ei teinud ning võlgnik vaidlustas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude. Avaldaja määruskaebus

5.Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus, millega nimetada võlgnikule ajutine haldur ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Võlausaldaja leidis, et tema nõue oli selge ning selle alusel oli võimalik nimetada võlgnikule ajutine haldur. Asjaolude maht, mida oli vaja tuvastada, ei väljunud pankrotimenetluse raamidest. Võlgniku vastuväited olid otsitud ja avaldaja nõue oli nõuetekohaselt põhistatud. Võlausaldaja juhatuse liige tegi võlgnikule pangaülekandeid 60 000 eurot (selgituseks laen) ja ülekande 115 000 eurot (selgituseks ülekanne vastavalt kokkuleppele). Võlgnik vaidlustas üksnes võlausaldaja hinnangu nendele asjaoludele. Nõue 60 000 euro ulatuses oli igal juhul selge. Võlgnik asus alles pärast kohtusse pöördumist väitma, et eksisteeris kirjalik leping. Varasemalt polnud võlgnik kordagi tuginenud kirjaliku lepingu olemasolule. Lisaks polnud võlausaldajal endal kirjalikku lepingut ja võlausaldaja juhatuse endine liige X vande all antud ütlustes kirjalikule lepingule ei viidanud. Samuti ei esitanud võlgnik kohtule kokkuleppe originaali. Seega oli väidetav kirjalik leping võltsitud või allkirjastatud tagantjärgi. Kohus oleks pidanud leidma, et tegemist oli ebausaldusväärse tõendiga ja jätma sellega arvestamata. Võlgnik ei suutnud esitada sisulisi vastuväiteid sellele, et ta oli maksejõuetu. Lisaks oli võlgnikul üha suurenev maksuvõlg, mis menetluse ajal suurenes ligi 50 000 euro võrra. Võlgniku väited majandusaasta aruannete esitamise kohta osutusid valeks. Menetluse edasine käik
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis puudutatud isikule tähtaja sellele vastamiseks.
7.Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta kaebuse esitaja kanda.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi saata tagasi maakohtusse ajutise halduri nimetamise otsustamiseks. Võlausaldaja määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ennatlikult seisukohale, et asjaolude maht, mis on vaja võlausaldaja nõude osas tuvastada, väljub pankrotimenetluse raamest. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõuet ei saa lugeda selgeks, kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab

asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vt nt Riigikohtu 6.03.2006 määrus tsiviilasjas nr 3 2 1-17-02, p 10).

10.Praegusel juhul tugines võlausaldaja nõudes võlausaldaja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingule, mille kohaselt oli võlausaldaja andnud võlgnikule laenu kokku 175 000 eurot. Võlgnik on tagastanud saadud rahasummast üksnes 5100 eurot. Võlausaldaja ütles 3.08.2021 laenulepingu üles ja nõudis võlgnevuse tasumist. Kuivõrd võlgnik raha ei tagastanud ka 8.11.2021 tehtud pankrotihoiatuse, esitas võlausaldaja 23.11.2021 kohtusse võlgniku pankrotiavalduse. Asjas puudus vaidlus, et võlausaldaja oli võlgniku pangakontole ajavahemikul 24.02.201418.09.2015 kandnud kokku 175 000 eurot. Puudus vaidlus, et vähemalt 60 000 eurot sellest kanti võlgnikule üle laenusuhte alusel. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku esimese vastuväitega, mille kohaselt oli laenulepingute ülesütlemine tühine, kuivõrd ta ei saanud 3.08.2011 e-posti teel saadetud ülesütlemise teadet kätte. Tuleb eeldada, et 3.08.2021 võlgnikule saadetud e-kiri jõudis tema serverisse selle saatmise päeval ja võlgnikul majandustegevuses tegutseva isikuna oli hiljemalt 4.08.2011 mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nimetatud vastuväide ülesütlemisteate kättesaamise võimatuse kohta on ebaõige ka põhjusel, et võlgnik on ise samale ülesütlemisteatele 22.09.2021 vastanud. Võlgnik on 22.09. ja 18.11.2011 kirjades vaielnud võlausaldaja nõudele vastu. Seega ei olnud tegemist asjaoluga, mis vajanuks hagimenetluses täiendavat kontrollimist. Samuti ei ole arvestatav võlgniku teine põhjendus, miks ei ole pankrotimenetluses võimalik tema vastuväiteid hinnata. Võlgnik esitas nõuete esitamise vastuväite ja selle kinnituseks alles pärast pankrotiavalduse esitamist tõenditena ärakirjad laenulepingute ja 01.12.2015 kuupäevaga dateeritud kokkuleppe laenusummade tagastamise kohta hiljemalt 31.12.2015 võlausaldajale. Võlausaldaja kinnitusel kirjalikke laenulepinguid eelnimetatud ülekannete kohta ega väidetavat kokkulepet laenude tagastamise kohta tema dokumentide hulgas ei olnud. Samuti ei esitanud võlgnik originaaldokumente. Võlausaldaja endine juhatuse liige X vande all kohtus antud ütlustes kirjalikele laenulepingute vormistamisele või laenu tagastamise tähtajale ei viidanud, samuti eelnimetatud kokkulepete olemasolule. Maakohtul oli asjaolusid arvestades võimalik jätta tõendid kui ilmselt ebausaldusväärsed kas arvestamata või leida, et võlgniku tuginemine aegumisele võis teataval juhul olla vastuolus hea usu põhimõttega. Ainuüksi laenulepingute ja kokkuleppe ärakirja (originaaldokumente kohtule esitatud ei olnud) esitamine kohtumenetluses ei ole piisav, et pidada võlgniku vastuväidet põhistatuks ja tõendatuks ning jätta ajutine haldur võlgniku vastuväite tõttu nimetamata. Maakohus asus ekslikult seisukohale, et võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud.
11.Ringkonnakohtu hinnangul põhistas võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse. Asja materjalidest nähtuvalt ei esitanud võlgnik sellele ka sisulisi vastuväiteid.
12.Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada ringkonnakohtule uusi väiteid ja tõendeid ning nendega tuleb arvestada (TsMS § 662 lg 3). Ringkonnakohus võtab vastu määruskaebemenetluses esitatud tõendi võlgniku maksevõlgnevuse kohta ja äriregistri andmete väljatrüki. Tõenditest nähtub, et määruskaebuse esitamise seisuga 13.01.2022 oli võlgnikul esitamata 2020 majandusaasta aruanne ning tal oli maksuvõlg 295 768 eurot 79 senti. Võrreldes pankrotiavalduse esitamise seisuga 23.11.2021 oli võlgniku maksuvõlg (st vähem kui kahe kuuga) suurenenud 51 436 euro 90 sendi võrra. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja piisavalt põhistanud võlgniku maksejõuetuse. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ning saadab asja tagasi maakohtule ajutise halduri nimetamise uueks otsustamiseks. TsMS § 173 lg 3 II lause järgi määrab maakohus menetluskulude jaotuse asja uuel lahendamisel.
12.Määruse peale ei saa pankrotiseaduse § 15 lg 5 järgi koosmõjus pankrotiseaduse § 5 lg-ga 2 Riigikohtule määruskaebust esitada. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 30.06.20262-26-11482/5Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
  • 28.06.20262-23-13685/19Tartu Maakohus Tartu kohtumaja