tKohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
Harju Maakohus Andres Suik 15.03.2022, Tallinn 2-21-19070 Y hagi Q vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks 25 000 eurot Hageja: Y (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; xxx); Kostja: Q (isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxx; e-post: xxx); Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Indrek Lillo (Advokaadibüroo Lillo & Partnerid; [email protected]). 09.03.2022 Hageja Y Kostja Q Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
2.1.Jätta menetluskulud hageja Y kanda.
2.2.Mõista välja hagejalt Y kostja Q kasuks menetluskulud summas 1932 eurot.
2.3.Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1932 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
2-21-19070 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Y (hageja) esitas 06.12.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Q (kostja) vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Hageja taotleb tuvastada hageja omandiõigust sõiduauto Jeep Grand Cherokee, VINkood xxxxxxxxxxxxxx suhtes, välja nõuda eelnimetatud sõiduauto kostja ebaseaduslikust valdusest hageja valdusse, pöörata kohtuotsus viivitamata täitmisele ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt hageja ostis 10.06.2017 kolmandalt isikult avariilise ja remonti vajava sõiduauto Jeep Grand Cherokee, VINkood xxxxxxxxxxxxxx. Nimetatud tehingu sõlmimise hetkel oli hageja perekonnaseisult vallaline. Hageja remontis 2019. aastal sõiduautot nii enda kätega (ca 40% ulatuses) kui autoremondi teenuste saamisega (ca 40% ulatuses). Nimetatud autoremondi teostamise hetkel oli hageja perekonnaseisult vallaline.
3.Hageja ja kostja sõlmisid 17.09.2019 omavahelise abielu ja elasid korteris aadressil xxx (perekonna ühine eluase). Hageja registreeris 13.01.2020 sõiduauto Maanteeameti liiklusregistris ja kostja sai kantud sõiduauto kasutajana. Hageja ja kostja vahelise abielu ajal hageja kavatses anda sõiduauto üle abikaasade ühisomandisse. Seetõttu hageja koostas 01.07.2021 sõiduauto müügilepingu projekti, kirjutas sellele alla ja jättis projekti kirjutuslauale äridokumentide hulka perekonna ühiseks eluasemeks olevas korteris aadressil xxx. Nagu oma ettevõtte kutsetegevuses tavaks oli, märkis hageja müügilepingu projekti müügihinnaks „kokkuleppel“.
4.Hageja on alates 31.08.1999 OÜ Pabela Auto juhatuse liige ja tegeleb sõiduautode müügi ja remondiga. Nii enda kui OÜ Pabela Auto sõiduautode müümisel märgib hageja sõiduki müügilepingusse müügihinna osas „kokkulepe“ juhul, kui vastava sõiduauto ostja ei palu märkida müüdava sõiduauto müügihinda, kuivõrd: 1) Transpordiamet ei nõua müügihinna märkimist; 2) müügihind on müügilepingu poolte konfidentsiaalne info või ärisaladus. Eelnimetatud väljakujunenud praktikat - jätta müügihind lepingus märkimata - tõendavad sõiduautode müügilepingud.
5.Poolte abielulised suhted lõppesid pöördumatult 2021 augustikuu alguses. Hageja võttis 07.08.2021 kaasa kõik oma asjad ja läks elama enda isiklikku korterisse aadressil xxx. Asjade hulgas, mis oli hageja poolt 07.08.2021 kaasa võetud, oli müügilepingu projekt, mis asus samal kohal, kus oli hageja selle 01.07.2021 jätnud, s.o perekonna kirjutuslauale. Seisuga 07.08.2021 ei olnud müügilepingu projekt kostja poolt allkirjastatud ja ostuhinna summa ei laekunud hageja pangakontole. Selle tulemusena hageja hindas toimunud olukorda sellisel moel, et: 1) sõiduauto müügitehing ei olnud teostatud; 2) hageja tühistas müügilepingu projekti, võttes selle 07.08.2021 kaasa.
6.Minnes autoregistri veebisaidile 12.09.2021 selleks, et kustutada kanne kostja sõiduki kasutusõiguse osas, hageja avastas, et ta ei ole enam sõiduauto omanik. Hageja edastas 13.09.2021 kostjale e-kirja palvega sõiduauto hagejale tagastada. Kostja hagejale ei vastanud. Hageja pöördus 20.09.2021 Transpordiameti poole välja selgitamaks, kuidas hageja omandis olev sõiduauto läks teise isiku omandisse. Hageja sai Transpordiametilt müügilepingu projekti ärakirja muudetud versiooni, kus oli nii hageja kui kostja allkirjad. Transpordiameti esindaja teatas hagejale, et kostja esitas 08.09.2021 Transpordiametile oma avalduse, mille tulemusena kostja registreeris sõiduauto
2-21-19070 hageja lahusvarast ümber abikaasade ühisvarasse, lisades oma avaldusele sõiduauto müügilepingu, kus oli nii hageja kui ka kostja allkirjad.
7.Hageja esitas 23.09.2021 kostjale kirjaliku avalduse sõiduauto müügilepingu tühistamiseks. Samas avalduses nõudis hageja kostjalt sõiduauto tagastamist 7 päeva jooksul alates müügilepingu tühistamise avalduse kättesaamisest. Kostja esitas 30.09.2021 kirjaliku vastuse müügilepingu tühistamise avaldusele, milles leidis, et kostja on sõiduauto omanik kinkelepingu alusel, mis on väidetavalt 01.07.2021 sõlmitud hageja ja kostja vahel. Samas vastuses teatas kostja hagejale, et hageja otseses valduses on mitte müügilepingu projekti originaal, vaid müügilepingu projekti värviline fotokoopia. Hageja tegi kindlaks, et tema käes on väga hea kvaliteediga müügilepingu projekti värviline koopia. Hageja esitas 09.10.2021 kostjale kirjaliku kinkelepingust taganemise avalduse ning korduvalt nõudis kostjalt sõiduauto tagastamist. Pooled lahutasid abielu 29.11.2021.
8.Hageja hinnangul on ta sõiduauto omanik. Kuivõrd hageja ostis sõiduauto 10.06.2017 ning remontis seda enne kostjaga abielu sõlmimist, siis on tegemist hageja lahusvaraga PKS § 27 lg 2 p 2 tähenduses. Hageja ei ole kostjaga võõrandamislepingut sõlminud. Hageja jättis müügilepingu projekti oma äridokumentide hulka, hagejal puudus tahe sõiduauto osas mistahes võõrandamislepingute sõlmimiseks ja müügilepingu projekti kostjale üleandmiseks. Kostja pahatahtlikult püüdis luua hagejal mulje, et müügilepingu projekti originaal on jäänud samasse kohta (hageja äridokumentide hulka) ja samas seisundis (ilma kostja allkirjata). Müügilepingu projekti fotokoopia tegemisel kostja kasutas värvilist printerit ja vanandatud koopiapaberit. Hageja hinnangul on müügileping tühistatud hageja poolt TsÜS § 94 lg 1 ja lg 2 ning § 98 lg 1 korras ja/või on tühine TsÜS § 86 lg 1 tähenduses.
9.Selleks juhuks, kui kohus leiab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud sõiduauto kinkeleping, esitab hageja oma seisukoha ka väidetava kinkelepingu osas. Ainuke põhjus, miks alates 2021. aasta augusti algusest hageja ja kostja vahelised abielusuhted pöördumatult lõppesid, on asjaolu, et kostja lasi oma 13-aastase pojal, kes elas koos hageja ja kostjaga koos, hageja peale käratada ja hageja suhtes jämedalt käituda. Kostja 13-aastase poja andestamatu jultumus ja solvangud hageja suhtes oli viimane piisk hageja ja kostja vahelises abielus. Lisaks eelmisele takistab kostja hagejal kohtuda ja suhelda poolte ühise tütrega. Seda enam, kostja väitis hagejale, et kostja ei ole lapse isa. Eeltoodust tulenevalt esineb hageja hinnangul VÕS § 267 p-s 1 ja § 268 lg-s 1 ettenähtud alus selleks, et kinkelepingust taganeda - kostja on oma käitumisega näidanud hageja või nende tütre vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 268 lg 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel.
KOSTJA VASTUVÄITED
10.Kostja esitas 24.01.2022 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei tunnista hagi ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et 01.07.2021 sõlmisid hageja ja kostja kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale sõiduauto Jeep Grand Cherokee, registreerimisnumbriga XXXXXX.
11.Vastavalt hagiavalduses esitatule sõlmiti hageja ja kostja vaheline abielu 17.09.2019. 11.01.2021 sündis hageja ja kostja ühine tütar. Tütre sünni puhul tahtis hageja kinkida oma abikaasale, st kostjale, auto. Pärast tütre sündi andis hageja kostjale esmalt auto valduse ning hiljem otsustasid pooled vormistada auto ka kostja omandisse. Kuivõrd sõiduki omaniku vahetuseks tuleb registripidajale omandiõiguse üleminekut tõendada, vormistas hageja 01.07.2021 kinke kohta lepingu, mille mõlemad pooled allkirjastasid. Kostja rõhutab, et selle sama, mõlema poole poolt allkirjastatud lepingu esitaski kostja 08.09.2021 autoregistrikeskusele. Kostja esitab kohtule ärakirja autoregistrikeskusele esitatud 01.07.2021 lepingu originaalist, millel on mõlema
2-21-19070 poole allkirjad. Poolte vahel 01.07.2021 sõlmitud lepingu puhul on tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Mistahes väidetavas ostuhinnas pooled kokku ei leppinud. Pooltevahelises lepingus sisaldub punkt kokkuleppelise ostuhinna kohta üksnes seetõttu, et hageja vormistas lepingu internetist võetud blanketile. Kuivõrd kinkelepingute näidiseid hageja ei leidnud, vormistaski hageja poolte vahelise lepingu müügilepingu blanketile. Kuivõrd poolte tegelikuks tahteks oli sõlmida kinkeleping, siis märgitigi lepingusse ostuhinna asemel sõna „kokkuleppel“.
12.See, milline on hageja praktika oma majandus- ja kutsetegevuses kolmandate isikutega tehingute tegemisel ei ole üle kantav hageja ja kostja vahelistele suhetele. VÕS § 29 lg 5 p 6 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat. Juba ainuüksi müügilepingute sõlmimine, veel vähem sellistes lepingutes ostuhinna märkimise asemel sõna „kokkuleppel“ kasutamine, ei ole hageja ja kostja vaheliseks praktikaks. Sõiduauto müügihind ei ole ärisaladus EKTÄKS § 5 lg 2 p-de 1-3 mõttes.
13.Seda, et käesoleval juhul ei leppinud pooled kokku mistahes väidetavas ostuhinnas, kinnitab ka asjaolu, et hageja ei ole öelnud, mis see väidetav ostuhind oli. Kui hageja väide, et pooled sõlmisid müügilepingu, vastaks tõele, siis peaks hageja oskama öelda, millises ostuhinnas pooled väidetavalt kokku leppisid. Hageja ei ole kordagi kostjalt väidetava ostuhinna tasumist nõudnud.
14.Asjaolu, et 01.07.2021 oli poolte ühiseks tahteks sõlmida kinkeleping, on ka eluliselt usutav. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt eespool selgitatule olid hageja ja kostja lepingu sõlmimise ajal omavahel abielus. Abikaasade puhul on tavapäraseks üksteisele kinkide tegemine, mitte omavahel müügilepingute sõlmimine. Asjakohatud on hageja väited selle kohta, et auto kuulus algselt hageja lahusvara hulka. Mistahes võõrandamistehingu eesmärgiks ongi anda ühe isiku omandisse kuulunud vara teise isiku omandisse. Isik ei saa võõrandada sellist vara, mis talle ei kuulu või mille võõrandamiseks tal õigus (nt esindusõigus) puudub.
15.Hageja on väitnud, et vormistas ja allkirjastas lepingu ning jättis selle oma äridokumentide sekka. Hageja sellekohased väited ei vasta tõele. Esmalt on oluline, et lepingu allkirjastasid mõlemad pooled. Hageja on väitnud, et tühistas lepingu seetõttu, et väidetavalt kokkulepitud ostuhind ei laekunud hageja kontole. Väidetava ostuhinna nõudeõigus saanuks hagejal olla üksnes siis, kui poolte vahel oli kehtiv leping. Seega on ka hageja möönnud, et leping allkirjastati mõlema poole poolt. Pärast lepingu vormistamist ja allkirjastamist mõlema poole poolt, andis hageja lepingu kostja kätte, et kostja saaks teha autoregistris vastavad toimingud. Kuivõrd kostja läks augustikuus puhkama, jõudis kostja teha vastava avalduse autoregistrile alles 08.09.2021.
16.Auto omand on kostjale üle läinud. Auto oli kostja valduses juba enne 01.07.2021 poolte vahel kinkelepingu sõlmimist. AÕS § 92 lg 2 kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Käesoleval juhul sõlmisid pooled 01.07.2021 kinkelepingu, mille punktis 4 leppisid kokku, et auto omandiõigus läheb müüjalt (st hagejalt) ostjale (st kostjale) üle vahetult pärast lepingu allkirjastamist. Kuivõrd nimetatud kinkeleping on mõlema poole poolt allkirjastatud, on auto omand läinud üle kostjale.
17.Hagejal puudus alus lepingu tühistamiseks. Pooled sõlmisid käesoleval juhul kinkelepingu ning mistahes väidetavas ostuhinnas kokku ei lepitud. Ostuhinna kokkuleppe puudumise tõttu puudus hagejal alus lepingu tühistamiseks ostuhinna tasumata jätmise tõttu. Lisaks tühistamise aluse puudumisele on hageja 07.08.2021 väidetav tühistamisavaldus ka kehtetu, kuivõrd väidetav tühistamisavaldus ei ole kostjani jõudnud. 07.08.2021 ei teavitanud hageja kostjat sellest, et tahab poolte vahelise lepingu tühistada. Kuivõrd kostja hageja väidetavat tahteavaldust kätte ei saanud,
2-21-19070 siis on hageja 07.08.2021 avaldus kehtetu.
18.Teiseks on hageja väitnud, et esitas 23.09.2021 kostjale avalduse lepingu tühistamiseks TsÜS § 90, § 94 ja § 99 lg 1 p 1 alusel seoses kostja poolse väidetava tahtliku pettusega. Samas ei ole hageja välja toonud, milles kostja poolne väidetav pettus seisnes. Seega on kostja seisukohal, et 01.07.2021 lepingu sõlmimisel ei ole kostja pannud toime mistahes väidetavat pettust ning hageja ei ole seda ka tõendanud.
19.Kolmandaks on hageja väitnud, et esitas 09.10.2021 kostjale uue avalduse lepingust taganemiseks VÕS § 267 lg 1 alusel seoses kostja väidetava jämeda tänamatusega. Oma 11.10.2021 vastuses juhtis kostja esmalt hageja tähelepanu asjaolule, et VÕS § 267 lg 1 on kohaldatav olukorras, kus kinkeleping on veel täitmata, st kinkija ei ole kinget kingisajaale üle andnud. Käesoleval juhul on auto aga kostja valduses. Seejuures, isegi kui nimetatud säte oleks praegusel juhul kohaldatav, siis ei ole hageja selgitanud, milles kostja väidetav tänamatus seisneb. Jämedaks tänamatuseks ei saa pidada seda, kui kingisaaja keeldub kinkelepingu alusel üleantud asja kinkijale tagastamast. Sellest tulenevalt asus kostja seisukohale, et kuivõrd hagejal puudus alus kinkelepingust taganemiseks, siis on hageja 09.10.2021 taganemisavaldus tühine.
20.Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul puudub hageja tahteavalduse objektiivne koosseis võõrandamistehingu sõlmimiseks. 01.07.2021 oli hageja tahteks kinkida kostjale auto ja seda hageja ka tegi. Vormistas ja allkirjastas 01.07.2021 lepingu hageja ise ja vabatahtlikult. Samuti andis hageja mõlema poole poolt allkirjastatud lepingu kostja kätte (mitte ei jätnud seda oma kirjutuslauale), et kostja saaks teha autoregistris vajalikud toimingud auto registreerimiseks kostja nimele. Kostja juhib tähelepanu, et autot hakkas hageja kostjalt tagasi nõudma alles siis, kui pooltevahelised suhted olid halvenenud. See aga, et pooltevaheliste suhete halvenemise tõttu hageja hiljem (st pärast lepingu sõlmimist) oma meelt muutis, ei muuda seda, et 01.07.2021 oli hageja tahteks kinkida kostjale auto. See, et kostja tegi lepingust koopia pärast seda, kui pooled olid lepingu sõlminud, ei saanud lepingu sõlmimise ajahetkel hagejat kuidagi mõjutada ega eksitusse viia.
21.Kostja on seisukohal, et hagejal puudub käesoleval juhul alus kinkelepingust taganemiseks. Esmalt juhib kostja tähelepanu, et oma taganemisavaldusi on hageja pidevalt sisustanud erinevate ja uute asjaoludega. Hageja soovis esmalt taganeda lepingust väidetava ostuhinna tasumata jätmise tõttu. Seejärel asus hageja väitma, et kostja on käitunud tema (st hageja) suhtes jämedalt tänamatult. Hagiavalduses on hageja aga väitnud, et hoopis kostja poeg on hagejat solvanud ja käitunud jämedalt tänamatult. Hageja poolt taganemisaluste pidev vahetamine näitab, et hageja väited on ilmselgelt otsitud ja tõele mittevastavad. Lisaks tõele mittevastavusele ei ole hageja väited kostja poja käitumise kohta üldsegi asjakohased, kuivõrd VÕS § 268 ja § 267 p 1 kohaselt peab väidetav jäme tänamatus avalduma kingisaaja, mitte kolmanda isiku käitumises. Milles avaldub aga kostja väidetavalt jäme tänamatus, hageja selgitanud ega tõendanud ei ole. Alusetu ja ekslik on hageja väide, et kostja on hagejale väitnud, et hageja ei ole A. Laišina isa. Muuhulgas on alusetud ja ekslikud hageja väited, et kostja on hageja ja lapse kohtumist takistanud.
22.Hageja ja kostja vahel on 01.07.2021 sõlmitud kinkeleping, millega hageja kinkis kostjale auto, on kehtiv, st auto omandiõigus on kostjale üle läinud. Sellest tulenevalt puudub hagejal alus nõuda kostjalt auto valduse tagastamist.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
23.Hageja nõuab kostjalt sõiduauto Jeep Grand Cherokee, VINkood xxxxxxxxxxxxxx omandiõiguse tunnustamist ja selle kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist.
2-21-19070 Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 82 lg 1 on sätestatud, et omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Seega on käesolevas asjas hagi rahuldamise eelduseks, et kostja valdaks ebaseaduslikult hagejale kuuluvat sõiduautot. Tõendamiskoormus eelviidatud sõiduauto hagejale kuulumise osas lasub hagejal.
24.Kohus nõustub hagejaga, et auto omandamise ja remontimise ajal oli hageja perekonnaseisult vallaline (vt tl 8-18). Seega oli sõiduauto näol tegemist hageja lahusvaraga vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 2. Vaidlus puudub selles, et poolte abielu sõlmimise järgselt registreeris hageja vaidlusaluse sõiduauto liiklusregistris ning kostja oli registrisse kantud auto kasutajana. Hagiavalduse kohaselt plaanis hageja pooltevahelise abielu ajal anda sõiduauto üle abikaasade ühisomandisse. Seetõttu koostas hageja hagi kohaselt 01.07.2021 sõiduauto müügilepingu projekti, kirjutas sellele alla ja jättis projekti kirjutuslauale äridokumentide hulka perekonna ühiseks eluasemeks olevas korteris (vt tl 19). Hageja väidab, et pooltevaheliste abielusuhete pöördumatu lõppemise tõttu 2021. augusti alguses hindas ta situatsiooni selliselt, et võttes poolte ühisest korterist 07.08.2021 kaasa müügilepingu projekti, tühistas hageja selle projekti ning sõiduauto müügitehingut ei ole teostatud.
25.Kostja omakorda on esitanud kohtule mõlemapoolse allkirjaga sõiduauto müügilepingu, mida kostja selle tegeliku sisu kohaselt peab kinkelepinguks (vt tl 76). Hageja ei vaidlusta antud dokumendi allkirjade ehtsust ja on selle ka ise kohtule esitanud (tl 22). Kuid hageja leiab, et tal olevat puudunud tahteavaldus antud võõrandamistehingu sõlmimiseks, sest müügilepingu projekti koostamisel ei olevat tal olnud kavatsust seda kostjale üle anda. Hagi kohaselt olevat kostja püüdnud hagejat tahtlikult eksitada, võttes hageja äridokumentide seast nimetatud lepingu ja asendades selle värvilise fotokoopiaga. Hageja hinnangul on müügileping tühistatud hageja poolt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 94 lg 1 ja lg 2 ning § 98 lg 1 korras ja/või on tühine TsÜS § 86 lg 1 tähenduses. Seega tugineb hageja väitele, et vaidlusalune 01.07.2021 võõrandamistehing on hageja poolt tühistatud kostjapoolse pettuse tõttu või on vastuolus heade kommete või avaliku korraga.
26.Kohus on seisukohal, et hageja väited vaidlusaluse võõrandamistehingu sõlmimisest kostjapoolse pettuse tagajärjel on täielikult paljasõnalised. TsÜS § 94 lg1 kohaselt on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Hagiavalduse kohaselt allkirjastas hageja vaidlusaluse võõrandamislepingu vabatahtlikult ja enda soovil. Asjaolu, et kostja lisas võõrandamislepingule ka oma allkirja ja esitas lepingu Transpordiametile, ei ole vaadeldav pettusena ega dokumendi võltsimisena. Kohus märgib, et leping ei pea olema sõlmitud samaaegselt ja viisil, et pooled asuvad lepingu sõlmimise hetkel ühes kohas. Hageja väited, nagu oleks kostja teinud hageja poolt allkirjastatud lepingust värvikoopia, on esiteks tõendamata ja teiseks ka asjasse puutumatud. Värvikoopia tegemine ei ole vaadeldav pettusena lepingu sõlmimiseks, sest hageja oli lepingu juba enne sellest koopia tegemist allkirjastanud.
27.Asjas puuduvad mistahes tõendid, mille alusel kostja oleks pidanud järeldama, et hageja pärast lepingu allkirjastamist siiski loobus oma tahteavaldusest võõrandamislepingu sõlmimiseks. TsÜS § 72 on sätestatud, et tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et enne mõlema poole poolt sõiduauto võõrandamislepingu allkirjastamist oleks kostjani jõudnud hageja tahteavaldus selle kohta, et hageja võtab oma tahteavalduse lepingu sõlmimiseks tagasi.
28.Paljasõnaline ja eluliselt ebausutav on hageja väide, et müügilepingu projekti koostamisel ei olevat tal olnud kavatsust seda kostjale üle anda. Kohtu hinnangul mõistlik ja heas usus tegutsev isik ei koosta ega allkirjasta võõrandamislepinguid „niisama“, ilma soovita õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Pealegi kinnitab ka hageja ise hagi p-s 1.5., et tema tahteks oli sõiduauto võõrandamine
2-21-19070 (hageja väitel sõiduauto üleandmine abikaasade ühisomandisse). Kuna hageja allkirjastas vabatahtlikult 01.07.2021 võõrandamislepingu ja jättis selle enda väitel perekonna ühises eluasemes kirjutuslauale, siis ei saanud ta mõistlikult võttes eeldada, et kostja poolt sama lepingu allkirjastamine oleks kuidagi „pettuslik“ või vastuolus heade kommetega. Isegi eeldades hageja väidete õigsust, siis abikaasade ühises eluasemes laua peal asuva ühe abikaasa poolt allkirjastatud lepingu allkirjastamine teise abikaasa poolt ei ole „ebaseaduslik“, nagu hageja ekslikult leiab.
29.Eelnevat arvestades asub kohus seisukohale, et hageja väiteid 01.07.2021 võõrandamislepingu tühistamise või tühisuse osas on täielikult põhjendamatud ja hageja tühistamisavaldus (tl 23-26) on õiguslikult tagajärjetu. Ilmselgelt alusetu on ka hageja tühistamisavalduse etteheide, justkui poleks hageja saanud kostjalt sõiduauto ostuhinda, sest 09.03.2022 kohtuistungil kinnitas hageja, et ostuhinna (müügihinna) osas kokkuleppele ei jõutud ning et hinnani plaanis hageja jõuda hiljem (vt tl 92).
30.Kohus leiab, et 01.07.2021 leping (tl 76) osas saab sisuliselt olla kas müügileping või kinkeleping. Lepingu pealkiri viitab müügilepingule. Samas tuleb arvestada, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on selgitanud, et pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimiseks tuleb VÕS § 29 kohaselt tõlgendada lepingus sisalduvate kokkulepete eesmärki ja poolte tahet nende sõlmimisel, andes hinnangu poolte väidetele. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega (vt Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13).
31.Tõlgendades 01.07.2021 võõrandamislepingut vastavalt eeltoodud tõlgendamisreeglitele, asub kohus seisukohale, et vaatamata lepingu pealkirjale oli tegemist kinkelepinguga. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on müügilepingu vältimatuks tunnuseks ostuhinna tasumise kokkulepe. Antud juhul on tuvastatud, et pooled sõiduauto ostuhinnas kokku leppinud ei olnud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et pooled ostuhinna osas kokkuleppele ei jõudnud ja hageja plaanis hinnani väidetavalt jõuda alles kunagi hiljem (vt tl 90 pöördel, tl 92). Samuti viitab hageja oma tühistamisavalduses (tl 23 pöördel), et kuivõrd hageja pole ostuhinda saanud, siis ei ole poolte vahel tegelikkuses müügilepingut sõlmitud. Ka kostja on ostuhinna tasumise kokkuleppe olemasolu eitanud. Kohus nõustub kostjaga, et elulise usutavuse kriteeriumit arvestades (seega ka mõistliku isiku positsioonist lähtudes) on usutav, et pooled sõlmisid sõiduauto kinkelepingu olukorras, kus nad oli abielus ja neil oli väike laps (vt tl 75) ning vaidlus puudub selles, et sõiduauto oli juba eelnevalt kostja kasutuses (vt tl 92). Kohtu hinnangul oleks ebamõistlik eeldus, et abikaasa müüb oma naisele ja väikse lapse emale abielu kestel sõiduauto, mis on niigi naise kasutuses.
32.Seega lähtudes nii poolte avaldustest, käitumisest kui ka mõistliku isiku positsioonist, ei ole võimalik pidada 01.07.2021 sõiduauto võõrandamislepingut müügilepinguks. Kohus nõustub kostjaga, et lepingut tuleks kvalifitseerida kinkelepinguna, sest ostu-müügilepingu oluline tingimus on ostuhind, antud juhul ei ole pooled ostuhinnas kokku leppinud. Kostja märgib põhjendatult, et õiguslikult ei saa olemas olla ilma müügihinnata (ostuhinnata) lepingut.
33.Kohus leiab, et hageja alternatiivsed väited kinkelepingust taganemise aluste esinemise (väidetav kostja ja kostja lapse poolne jäme tänamatus hageja suhtes) kohta on täielikult tõendamata. Seega on hageja alternatiivne kinkelepingust taganemise avaldus (tl 30-32) õiguslikult tagajärjetu, sest puuduvad materiaalsed eeldused lepingust taganemiseks. Hageja pole
2-21-19070 selliste eelduste olemasolu tõendanud ega viidanud ka tõendite olemasolu võimalikkusele – mh kinnitas hageja kohtuistungil vastusena kohtu küsimusele tõendite olemasolu kohta, et „Mul ei ole videosalvestusi, kuidas kostja on mind avalikult halvustanud“ (vt tl 91).
34.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kehtiv kinkeleping vaidlusaluse sõiduauto Jeep Grand Cherokee kinkimiseks kostjale. Seetõttu sai kostja vaidlusaluse sõiduki omanikuks ning hagi sõiduauto omandiõiguse tunnustamiseks ja selle kostja valdusest väljanõudmiseks ei ole võimalik rahuldada. Alternatiivselt on kohus pooltele juba kohtistungil selgitanud, et hagi ei oleks võimalik rahuldada ka siis, kui pidada pooltevahelist sõiduauto võõrandamislepingut müügilepinguks. Kui tegemist olnuks müügilepinguga, kus hageja müüs oma lahusvaraks oleva sõiduki abielu kestel kostjale, siis oleks vaidlusalune sõiduauto poolte ühisvaraks. Kui sõiduauto oleks poolte ühisvara, siis ühisvara suhtes ei saaks hageja nõuda enda omandiõiguse tunnustamist ega selle kostjalt väljanõudmist. Võimalik oleks nõuda ühisvara jagamist, kuid sellist hagi ei ole esitatud.
35.Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud, et vaidlusalune sõiduk Jeep Grand Cherokee kuuluks hagejale ning et kostja valdaks nimetatud sõiduautot ebaseaduslikult. Kuna hagi rahuldamine on eeltoodud asjaolusid arvestades välistatud, siis ei hinda kohus muid eelnevalt käsitlemata poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
36.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja esitas 10.03.2022 menetluskulude nimekirja, milles palub mõista välja hagejalt menetluskulud summas 2436 eurot. Kostja kinnitusel on ta kohtumenetluses kandnud esindaja kasutamisega seoses õigusabikulusid 14 h ja 30 min eest summas 2436 eurot, sealhulgas käibemaks. Õigusabi tunnitasu maksumuseks on 140 eurot + käibemaks ehk kokku 168 eurot. Hageja kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjale tähtaegselt vastuväiteid ei esitanud.
37.Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14). Kohus on seisukohal, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 140 eurot (lisandub käibemaks) on käesolevas asjas mõistliku suurusega.
38.Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja õigusabikulude ajaline maht on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu perioodil 22.12.2021-10.01.2022 mahus 3 h. Nimetatud perioodil on kostja esindaja ajakulu seotud menetluskulude katteks tagatise taotluse koostamise ja sellega seotud toimingutega (sh hageja vastuväidete ja 10.01.2022 kohtumäärusega tutvumine). Kohus märgib, et kostja taotlus menetluskulude katteks tagatuse andmiseks oli ilmselgelt põhjendamatu ainuüksi avalike registriandmete alusel ning kohus jättis selle taotluse täies ulatuses rahuldamata (tl 68-69). Seega kostja lepingulise esindaja tegevus perioodil 22.12.2021-10.01.2022 oli ülekaalukas osas menetluse seisukohalt mittevajalik ja põhjendamatu. Kohus peab nimetatud perioodi osas põhjendatud kostja lepingulise esindaja kuluks 15 minutit, arvestades asjaolu, et kostja 30.12.2021 menetlusdokument sisaldas ka nn esialgset vastust koos lühikese asjakohase argumentatsiooniga.
2-21-19070 Ülejäänud osas asub kohus seisukohale, et kostja lepingulise esindaja ajakulu oli käesolevas menetluses põhjendatud ja vajalik. Seega vähendab kohus kostja lepingulise esindaja poolt näidatud ajakulu 3 h võrra.
39.Kokkuvõttes on kostja lepingulise esindaja õigusabi ajaline maht põhjendatud ja vajalik 11,5 h ulatuses, mis lepingulise esindaja tunnitasu määra 168 eurot/h arvestades vastab 1932 eurole. Kohus määrab seega kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks summa 1932 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1932 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 504 eurot (taotletud summa 2436 eurot – kohtu poolt vajalikuks peetud summa 1932 eurot).
40.Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. Siiski peab kohus vajalikuks hagejale selgitada, et hageja lepingulise esindaja kuludeks ei saa lugeda sellist kulu, mis on tekkinud tsiviilasja menetluses mitte osalenud isiku toimingutest. Riigikohtu 22.10.2012 otsuse nr 3‐3‐1‐46‐12 p-s 33 on selgitatud, et esindus tähendab esindaja menetluses osalemist ja esindatava nimel tegutsemist, üksnes abi menetlusdokumentide koostamisel ja õigusnõustamine ei muuda isikut esindajaks. Kui väidetav esindaja ei ole menetluses osalenud ega ühtegi menetlustoimingut esindatava nimel teinud, ei saa teda lugeda esindajaks.
41.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.