X hagi Kodumaa Laenud OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 011/2021/137
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus
Kaebuse hind
X apellatsioonkaebus 6000 eurot Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus 6000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Liivamägi Kostja Kodumaa Laenud OÜ (registrikood 14259285), lepinguline esindaja Carmen Tars
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus tühistada osas, millega maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks perioodi 9.12.2020–2.02.2021 viivist 2452,04 eurot ületavas osas (resolutsiooni p 2.3). Tühistatud osas rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks perioodi 12.12.2020–3.02.2021 viivist 21 600 eurot ületavas osas.
2.Tühistada Harju Maakohtu 7.10.2021 otsus menetluskulude jaotuse osas ja teha uus menetluskulude jaotus vastavalt resolutsiooni p-s 6 märgitule.
Täiendada Harju Maakohtu 7.10.2021 otsust ning tühistada Harju Maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 011/2021/137 kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
4.X apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2-21-3519
5.Kodumaa Laenud OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldada.
6.Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:
6.1.Rahuldada hagi osaliselt.
6.2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 011/2021/137 lubamatuks järgnevaid summasid ületavas osas:
6.2.1.põhivõlg 200 000 eurot;
6.2.2.intressivõlg 21 476,12 eurot;
6.2.3.viivis perioodi 12.12.2020–3.02.2021 eest 21 600 eurot.
6.3.Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 011/2021/137 kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
6.4.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus 98,8% ulatuses X kanda ning 1,2% ulatuses Kodumaa Laenud OÜ kanda.
6.5.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 5.03.2021 Harju Maakohtule hagi Kodumaa Laenud OÜ (kostja) vastu täiteasjas nr 011/2021/137 (täiteasi) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing R.L.L. Aktivad (varasem ärinimi Osaühing RM Koidu) (laenusaaja) ja kostja 25.09.2017 laenulepingu nr 25_092017 (25.09.2017 laenuleping), mille alusel kostja andis laenusaajale laenu 247 450 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma tagastama 25.09.2018 ning tasuma kostjale iga kuu intressi arvestusega 16% aastas. Maksetega viivitamisel kohustus laenusaaja tasuma kostjale viivist 0,1% tasumata summalt päevas. Laenusaaja laenulepingust saadud raha arvelt ostis hageja korteriomandid – eluruumi, mida hageja kasutab oma elukohana ning mitteeluruumid (panipaik, parkimiskoht). Laenusaaja laenulepingust tulenevad kohustused tagati: 1) ühishüpoteegiga 375 000 eurot hageja korteriomanditele registriosa numbritega 26345801, 26345201 ja 26347101 (ühiselt kui korteriomandid); 2) hageja käendusega; ning 3) vallaspandiga Tallinn, Koidu tn 1–2 paiknevas eluruumis asuvale vallasvarale. Hageja on laenusaaja ainuosanik ja juhataja.
2-21-3519
1.2.26.09.2017 sõlmiti korteriomandite müügileping, korteriomandite ühishüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping, mille p-s 3 sisaldus hageja ja kostja vaheline tagatiskokkulepe (26.09.2017 tagatiskokkuleppe). 26.09.2017 tagatiskokkuleppe kohaselt tagas korteriomanditele seatud ühishüpoteek kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest.
1.3.25.09.2018 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenusuhte pikendamiseks uue sama numbriga laenulepingu (25_092017) (25.09.2018 laenuleping). 25.09.2018 laenulepingus märgiti laenusummaks 229 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma tagastama 25.09.2019 ning tasuma iga kuu kostjale intressi. Intressi- ja viivisemäärad olid samad, mis 25.09.2017 laenulepingus (vastavalt 16% aastas ja 0,1% tasumata summalt päevas). 25.09.2018 sõlmisid hageja ja kostja ka uue käenduslepingu, mille kohaselt vastutas hageja laenusaaja 25.09.2017 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 321 685 euro ulatuses.
1.4.29.04.2019 lõpetasid hageja ja kostja ühishüpoteegi osaliselt ja kustutasid selle korteriomandilt registriosaga nr 26347101, mille hageja seejärel võõrandas. Kostjale tasuti korteriomandi ostuhinnast 6000 eurot hageja kohustuste täitmiseks kostja kontole selgitusega „laenuleping 25_092017 osaline tagastamine“. Samas muutsid hageja ja kostja ka 26.09.2017 tagatiskokkulepet (29.04.2019 tagatiskokkulepe) selliselt, et ühishüpoteegiga jäid tagatuks kõik kostja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad laenusaaja ja kostja vahel sõlmitud 25.09.2017 laenulepingust ning selle kõikidest lisadest. Samuti tagati ühishüpoteegiga lepingu nendest lisadest tulenevad nõudeid, millega laenusaaja rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub. Ühishüpoteek tagas hageja vastu üksnes neid kostja nõudeid, mis tulenevad hüpoteegilepingust (sh leppetrahvinõuded, teatamiskohustuste või pandiesemega ümberkäimise kohustuste rikkumisest tulenevad nõuded). Alates 29.04.2019 tagatiskokkuleppe sõlmimisest ei taganud ühishüpoteek enam nõudeid, milles pooled olid varem kokku lepitud (s.o 26.09.2017 tagatiskokkulepe).
1.5.3.10.2019 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenusuhte pikendamiseks ja ka muude lepingutingimuste muutmiseks laenulepingu nr 03_102019 (3.10.2019 laenuleping). 3.10.2019 laenulepingus märgiti laenusummaks 200 000 eurot. Laenusaaja kohustus laenusumma tagastama 3.10.2021 ning tasuma iga kuu intressi. Intressimäär oli sama, mis 25.09.2017 ja 25.09.2018 laenulepingutes (s.o 16% aastas). Uueks viivisemääraks lepiti kokku 0,2% tasumata summalt päevas. 3.10.2019 sõlmisid hageja ja kostja ka uue käenduslepingu nr 03_102019, mille kohaselt vastutas hageja laenusaaja 3.10.2019 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 300 000 euro ulatuses.
1.6.Kostja on esitanud täitmisavalduse hageja kui ühishüpoteegiga tagatud korteriomandite omaniku suhtes ühishüpoteegi realiseerimiseks, et rahuldada ühishüpoteegiga tagatud kostja nõue laenusaaja vastu hageja korteriomandite arvel.
1.7.Hageja hinnangul ei ole kostjal täitedokumenti, täitmisele kuuluvat võlanõuet või alternatiivselt ei ole võla kujunemine kontrollitav, võlg on ebaselge ja võlg ei ole nii suur, kui kostja täitemenetluses nõuab. Ebaselge on seegi, kas kostja nõue on muutunud sissenõutavaks.
1.7.1.Tagatiskokkulepe ei taga 25.09.2018 laenulepingust tulenevaid kohustusi. Laenulepingud laenusaajaga on sõlmitud kostja ettepanekul näiliku tehinguna, vältimaks tarbijakrediidilepingule võlaõigusseadusega (VÕS) kehtestatud kohustuslikke nõudeid. Tehingute tegelik sisu oli laenu andmine hagejale ja hagejal tekkivate kohustuste tagamine.
2-21-3519 Seda kinnitab muu hulgas algselt ebaõigesti sõlmitud tagatiskokkulepe, mis tagas hageja kohustusi kostja ees. Tehingutel ei olnud seost laenusaaja majandustegevusega.
1.7.2.Kostja nõuab täitemenetluses põhjendamatut intressi (6577,13 eurot) ja viivist (24 311,70 eurot) ning põhjendamatult suurt põhivõlga (215 049,32 eurot). Summade kujunemine ei ole hagejale arusaadav ega täitmisavalduse põhjal jälgitav ja kontrollitav. Laenulepingule tuleb kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätteid. Laenuleping on tarbijakrediidileping ja selle alusel saab kostja nõuda vaid laenusumma tagastamist.
1.7.3.Täitmisavaldus ei ole nõuetekohane, sest sellest ei nähtu põhi- ja kõrvalnõuete alus ning nende detailne arvestus.
1.7.4.Laenulepingu täitmiseks on tehtud makseid vähemalt 148 378,60 eurot, lisaks sai kostja hagejale kuulunud korteriomandi (mitteeluruum) müügihinna arvelt 6000 eurot. Kostja on laenulepingu täitmiseks tehtud maksed arvestanud suures osas kõrvalkohustuste täitmiseks, mida ei eksisteeri. Hageja leiab, et kõik maksed tuleb arvestada põhivõla katteks.
1.8.Põhivõlg ei ole muutunud sissenõutavaks, sest kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud.
1.9.Viivisemäär on põhjendamatult suur ning see on vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud piiranguga.
1.10.VÕS § 4031 lg 1 p-st 11 ja § 404 lg 2 p-st 2 tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingus avaldada viivise määr aasta- ja päevamäärad. Laenulepingutes viivise aastamäära avaldatud ei ole. Viivise tingimusi, sealhulgas viivise määra ei ole hagejaga (ka mitte laenusaajaga, kuivõrd hageja oli laenusaaja esindaja laenulepingute sõlmimisel) läbi räägitud. Viivisekokkulepe on kostja eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimus. Hagejal puudus võimalus viivise kokkulepet mõjutada. Kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (s.o 4,5–9,1 kordselt).
1.11.Juhul, kui kostjal on laenulepingute alusel õigus viivisele, palub kostja VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada tasumisele kuuluvat viivist võimalikult suures ulatuses ning muu hulgas seada viivisele piirang selliselt, et tasumisele kuuluvate kõrvalnõuete summa ei ületaks tasumata põhivõla summat.
1.12.Kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi ning on tekitanud sellega hagejale ja laenusaajale kahju kõigi tekkinud kohustuste ulatuses, mis ületavad kohustust saadud laenusumma kostjale tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte ja teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Kostja ei selgitanud hagejale tema kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest ka käenduslepingu osas. Hageja sõlmis käenduslepingu tarbijanAVstatud ei ole, et käendusleping hagejaga võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja ja laenusaaja tasaarvestavad kõik oma kahju hüvitamise nõuded kostja vastu kõigi laenusumma tagastamise nõuet ületavate summade ulatuses kostja laenulepingutest tulenevate nõuetega hageja või laenusaaja vastu.
2.Hageja taotlusel tagas Harju Maakohus 10.03.2021 määrusega hagi ja peatas täiteasjas täitemenetluse kuni siinses kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
2-21-3519 Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt on kostja ja tema osaniku Kodumaa Kapitali HLÜ äritegevuseks laenuandmine, millega seoses tegi Kodumaa Kapitali HLÜ koostööd laenuvahendajaga SEJ International OÜ (endine ärinimi RK Varahalduse OÜ). Hageja oli SEJ International OÜ töötaja, kes vahendas Kodumaa Kapitali HLÜ-le laenusaajaid ning korraldas Kodumaa Kapitali HLÜ ja laenusaajate vahel laenu- ning hüpoteekide seadmise lepingute sõlmimist. Hageja töötab jätkuvalt SEJ International OÜ-s.
3.2.Hageja pöördus kostja poole sooviga saada laenu oma 7.09.2017 asutatud äriühingule (laenusaaja) kinnisvarasse investeerimiseks. Kinnisvara oli välja valitud ja osa laenust (160 000 eurot) pidi laenusaaja saama HLÜ-lt Geldex Eesti, kuid puudu oli veel 70 000 eurot. Laenusaaja soovis Kodumaa Kapitali HLÜ-lt saada laenu 70 000 eurot tähtajaga 12 kuud ning tegi ettepaneku, et laenu tagatiseks seatakse laenusaaja varale kommertspant, II järjekorra hüpoteek kinnisasjale ning hageja annab oma käenduse. Laenusaaja esitas laenu taotlemisel kostjale oma äriplaani ning rahavoo prognoosi. Kuivõrd laenusaaja äriplaani kohaselt olid laenusaajaks oleva äriühingu ja SEJ International OÜ taga samad inimesed (hageja ja Q), siis oli kostjal alust arvata, et laenusaaja äriplaan on edukas. Kuivõrd laenusaaja oli valmis seadma laenu tagatisteks kommertspandi ja hüpoteegi ning andma ainuosaniku ja juhatuse liikme käenduse, hindas kostja laenu tagatisi piisavaks ja otsustas laenusaajale soovitud summas laenu anda.
3.3.21.09.2021 soovis hageja saada kostjalt rohkem laenu, kui algselt taotleti, sest HLÜ Geldex Eesti pakutud tingimused olid ebamõistlikud. Vastutulekuna nõustus kostja andma hageja äriühingule (s.o laenusaajale) laenu 229 000 eurot, millele lisandub omakapitali sissemakse ja lepingu tasu. Tagatiste osas jäid kokkulepped samaks, II järjekoha hüpoteek asendus vaid I järjekoha hüpoteegiga.
3.4.25.09.2017 sõlmisid laenusaaja ja kostja laenulepingu (s.o 25.09.2017 laenuleping), mille alusel kostja laenas laenusaajalt 247 450 eurot (sh Kodumaa Kapitali HLÜ osakapitali sissemakse ja lepingutasu), kandes selle 25.09.2017 laenusaaja arvelduskontole. 25.09.2017 laenulepingu p-s 1.4.3. lepiti kokku laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena tuleb tasuda viivised, seejärel trahvid, kolmandaks tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest. Laenu kasutamise sihtotstarbes pooled kokku ei leppinud. Laenusaaja laenas raha edasi hagejale kinnisvara ostmiseks. Laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe ei ole kostja tüüptingimus. Hagejal oli võimalus viivise kokkulepet mõjutada. Laenusaaja ei avaldanud kostjale kordagi, et ta sooviks viivise määra osas teistsugust kokkulepet.
3.5.Laenuleping ei ole tühine. Hageja teadis hästi laenulepingu sõlmimise ning tagatiste seadmise, sh ühishüpoteegi seadmise tagajärgi, sest hageja on pikaaegselt tegutsenud ning tegutseb jätkuvalt finantsnõustaja ja laenuagendina, kelle tööülesanneteks on mh laenulepingute vahendamine, laenusaajate nõustamine ning tagatislepingute sõlmimise korraldamine.
3.6.Kuivõrd Kodumaa Kapitali HLÜ usaldas hagejat varasema koostöö tõttu, siis lasi Kodumaa Kapitali HLÜ kõik notaritehingud hagejal ette valmistada. Muu hulgas usaldas
2-21-3519 Kodumaa Kapitali HLÜ hagejale tagatiskokkuleppe sisustamise, mille tõttu tagati ühishüpoteegiga ekslikult kostja nõudeid hageja vastu.
3.7.25.09.2017 laenulepingu sõlmimise järgselt tasus laenusaaja aasta jooksul kostjale laenulepingu järgseid makseid kokku 36 247,83 eurot (vt hagiavalduse lisa 17), millest arvestati esmalt maha viivised ja seejärel intress.
3.8.19.09.2018 esitas laenusaaja kostjale avalduse 25.09.2017 laenulepingu pikendamiseks 12 kuu võrra. Kostja tuli laenusaajale vastu ja nõustus laenulepingu pikendamisega. Uus kokkulepe sõlmiti 25.09.2018 (s.o 25.09.2018 laenuleping). Laenulepingu pikendamise tasu oli 3000 eurot (25.09.2018 laenulepingu p 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks 25.09.2019 (25.09.2018 laenulepingu p 1.2.1) ning intressi- ja viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja tagatised jäid samaks (25.09.2018 laenulepingu p-d 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2).
3.9.29.04.2019 võõrandas hageja ühishüpoteegiga tagatud mitteeluruumi (registriosa nr 26347101), mille ostuhinnast 6000 eurot tasus hageja laenu katteks kostjale. 29.04.2019 sõlmitud lepingus muudeti ka ühishüpoteegiga tagatavate nõuete sisu selliselt, et ühishüpoteek tagab muu hulgas kõiki nõudeid laenusaaja vastu, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud 25.09.2017 laenulepingust ja selle kõikidest lisadest. Tagatud on muu hulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub.
3.10.25.09.2018 laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumise lähenemisel esitas laenusaaja 2019. a augustis laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks avalduse ning lisas sellele oma krediidivõimelisuse hindamiseks viimase kuue kuu konto väljavõtte. Konto väljavõttest nähtub, et nii laenusaaja kui ka hageja krediidivõimelisus on hea, sest laenusaaja oli võimeline tegema oma juhatuse liikmele (hagejale) kuue kuu jooksul väljamakseid kokku 30 673 eurot (s.o keskmiselt 5128,83 eurot kuus). Samuti kontrollis kostja laenusaaja viimast majandusaasta aruannet, mille kasumiaruande kohaselt oli laenusaaja käive 124 276 eurot ja puhaskasum 31 601 eurot. Seetõttu oli kostja valmis pikendama laenulepingut veel ühe aasta võrra. Selleks sõlmiti 3.10.2019 laenuleping koos uue maksegraafikuga, mille kohaselt oli laenusaajal laenu põhiosast maksmata veel 200 000 eurot. Laenusaaja kohustus igakuiselt tasuma intressi maksegraafikus näidatud summas (hagiavalduse lisa 5). Laenulepingu pikendamise tasu oli 2000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2%-ni. Ühtlasi lepiti 3.10.2019 laenulepingu p-s 8.3.4 kokku laenuandja õiguses laenuleping erakorraliselt 10-päevase etteteatamistähtajaga üles öelda, kui laenusaaja rikub laenulepingus sätestatud mistahes kohustust ja ei heasta rikkumist 10 päeva jooksul pärast laenuandjalt sellekohase teate saamist.
3.11.Laenusaaja ei suutnud maksegraafikut täita, mistõttu sõlmisid laenusaaja ja kostja laenulepingu erakorralise ülesütlemise vältimise eesmärgil 3.09.2020 võlgnevuse tasumise kokkuleppe (võlgnevuse tasumise kokkulepe), milles fikseeriti laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumiseks uus maksegraafik. Pooled fikseerisid võlgnevuse tasumise kokkuleppes, et seisuga 4.09.2020 on laenusaajal kostja ees laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud võlgnevus 15 049,32 eurot. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-s 4 leppisid pooled kokku, et laenuandjal on ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja laenuleping üles ning nõuda laenusaajalt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu kohest tasumist juhul, kui laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui 60 päeva.
2-21-3519
3.12.25.09.2018 laenuleping, 3.10.2019 laenuleping ja võlgnevuse tasumise kokkulepe on 25.09.2017 laenulepingu lisakokkulepped, mitte eraldiseisvad lepingud. 29.04.2019 tagatiskokkuleppega lepiti kokku, et kostja kasuks seatud ühishüpoteek tagab kõiki laenulepingust ning selle kõikidest lisadest tulenevaid nõudeid, muu hulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub.
3.13.Laenusaaja ei täitnud ka võlgnevuse tasumise kokkulepet, mistõttu saatis kostja 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos laenulepingu tingimusliku ülesütlemisavaldusega, ning ettepanekuga läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks tähtajaga kuni 8.12.2020. Sellele vastas hageja alles 10.12.2020, viidates, et tal on ühishüpoteegiga tagatud korteriomanditele kaks ostuhuvilist. 11.12.2020 teatas kostja esindaja hagejale, et kuivõrd kostja nõudekirjale 8.12.2020 ettepanekut ei järgnenud, oli kostja sunnitud laenulepingu 9.12.2020 lõpetama. Laenusaaja põhivõlg on muutunud sissenõutavaks, sest kostja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 8.12.2020 seisuga.
3.14.Kostja esitas kohtutäiturile 3.02.2021 ühishüpoteegi realiseerimiseks täitmisavalduse, sest puudusid andmed ja tõendid, et hageja korteriomandite müümisega tegeleb ning viimane makse oli kostjale tasutud üle kahe kuu tagasi. Täitmisavalduse lisana esitas kostja võlanõude detailse arvestuse kui ka laenu- ja käenduslepingud, ning 29.04.2019 hüpoteegi seadmise lepingu koos tagatiskokkuleppega. Kostja täitmisavaldusele lisatud laenusaaja võlgnevuse arvestus on õige ja kontrollitav.
3.15.Kostja ei nõustu, et on laenu andmisega põhjustanud hagejale ja laenusaajale kahju. Hageja ja laenusaaja on põhjustanud kostjale kahju, jättes laenu ja intressi selle kasutamise eest pika aja jooksul kostjale maksmata. Kostjal on tulnud selle tõttu mh kasutada juriidilist teenust. Hagiavalduses esitatud tasaarvestusavaldus on põhjendamatu. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks põhivõlga 200 000 eurot, intressivõlga 21 476,12 eurot ja perioodi 9.12.2020–2.02.2021 viivist 2452,04 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus 91,05% ulatuses hageja kanda ja 8,95% ulatuses kostja kanda.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud.
4.1.1.25.09.2017 sõlmisid laenusaaja ja kostja 25.09.2017 laenulepingu, mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 247 450 eurot, kandes selle 25.09.2017 laenusaaja arvelduskontole. Laen tuli tagastada 25.09.2018. Laenusaaja kohustus tasuma laenu kasutamise eest intressi 16% aastas ning tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille kohaselt kohustus laenusaaja maksma iga kuu intressi 3300 eurot kuu
25.päeval. Kokku lepitud viivise määr oli 0,1% päevas. Laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekord oli selline, et esimesena tuleb tasuda viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest.
4.1.2.Hageja seadis laenusaaja esindajana laenu tagatiseks I järjekoha ühishüpoteegi tema omandis olevatele korteriomanditele (registriosa numbritega 26345801, 26345201 ja 26347101). Vastavalt laenulepingu p-le 2.4 kohustus hageja laenusaaja esindajana andma laenu
2-21-3519 tagatiseks käenduse 321 685 eurot, mida hageja ka tegi laenulepingu lisana 3. Laenu kasutamise sihtotstarbes pooled kokku ei leppinud.
4.1.3.Vastavalt laenulepingu p-le 1.2 (I kd, tlk 24) kohustus laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 25.09.2018. Vastavalt laenulepingu p-le 1.3.1 kohustus laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 16% aastas. Laenulepingu p-i 1.4.1. kohaselt kohustus laenusaaja tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille kohaselt kohustus laenusaaja maksma iga kuu intressi 3300 eurot kuu 25. päeval. Laenulepingu p-s 1.5 lepiti kokku viivise määras 0,1% päevas. Laenulepingu p-s 1.4.3. lepiti kokku laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena tuleb tasuda viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest.
4.1.4.Kuivõrd laenuleping sõlmiti algselt tähtajaga üks aasta, pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 25.09.2017–25.09.2018 eest kokku 39 592 eurot (s.o 16% laenusummast). Kostja on märkinud, et laenulepingu sõlmimise järgselt aasta jooksul tasus laenusaaja kostjale laenulepingu kohaseid makseid kokku 36 247,83 eurot. Seega nähtub, et laenusaajal oli kostja ees intressivõlg 3344,17 eurot. Lisaks kohustus laenusaaja tasuma laenulepingu perioodi kestel teenustasu 18 450 eurot.
4.1.5.18.10.09.2018 (õige allkirjastamise kuupäev on 18.10.2018, tegemist on ilmse ebatäpsusega – ringkonnakohtu märkus) sõlmiti poolte vahel uus laenuleping nr 25-092017. Pooled ei vaidle, et lepingu eesmärgiks oli varasema laenusuhte pikendamine, mistõttu puudub alus nimetatud lepingut teisiti sisustada. Laenulepingu pikendamise tasu oli 3000 eurot (p 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 25.09.2019 (p 1.2.1) ning intressi- ja viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja tagatised jäid samaks (p-d 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2). Laenusumma suuruseks märkisid pooled 229 000 eurot. Seega pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 25.09.2018–25.09.2019 eest kokku 36 640 eurot (s.o 16% laenusummast).
4.1.6.11.10.2019 (allkirjastamise kuupäev) sõlmiti järjekordne laenulepingu pikendus ning uus maksegraafik, mille p 2.1 kohaselt oli laenusaajal põhiosast maksmata veel 200 000 eurot ning mille kohaselt kohustus laenusaaja tegema iga kuu intressimakseid maksegraafikus näidatud summas. 3.10.2019 laenulepingu alusel laenu välja ei makstud. Laenulepingut pikendati kahe aasta võrra, kuna maksegraafikus märgiti laenu tagastamise kuupäevaks 3.10.2021. Laenulepingu pikendamise tasu oli 2000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2%-ni. Seega pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 3.10.2019–3.10.2021 eest kokku 64 000 eurot (s.o 16% laenusummast).
4.1.7.Laenusaaja, tema seaduslik esindaja ja kostja sõlmisid 18.09.2020 (allkirjastamise kuupäev) võlgnevuse tasumise kokkuleppe, milles fikseeriti laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise uus maksegraafik (tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega). Pooled fikseerisid, et seisuga 4.09.2020 on laenusaajal kostja ees laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud võlgnevus 15 049,32 eurot (14 997,49 eurot intressivõlg ja 51,83 eurot viivis) ning lepiti kokku selle tasumise maksegraafikus. Punktis 4 leppisid pooled kokku, et laenuandjal on ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja ka laenuleping üles ja nõuda laenusaajalt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu terviklikku ja kohest tasumist juhul, kui laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui 60 päeva.
2-21-3519
4.1.8.Laenusaaja ei täitnud 18.09.2020 sõlmitud maksegraafikut kohaselt (esimene graafikujärgne makse 551,83 eurot pidi laekuma 20.09.2020, teine makse 800 eurot pidi laekuma 3.10.2020, kolmas makse 800 eurot pidi laekuma 3.11.2020, neljas makse 800 eurot pidi laekuma 3.12.2020 jne). Seda kinnitab ka tema konto väljavõte (I kd, tl 82, 86) – laenusaaja tasus 16.10.2020 500 eurot, 28.10.2020 tasus 500 eurot (I kd, tl 86) ning 20.11.2020 samuti 500 eurot ning makse selgitusest nähtuvalt olid maksed tehtud 11.10.2019 lepingust tuleneva jooksva intressi katteks, mitte 18.09.2020 sõlmitud maksegraafikust tuleneva intressivõlgnevuse katteks (laenusaajal tuli täita mõlemast kokkuleppest tulenevaid kohustusi paralleelselt – st ta pidi tasuma nii jooksvat intressi kui ka juba tekkinud võlgnevust samaaegselt).
4.1.9.Hagejale korteriomanditele on 27.09.2017 sisse kantud ühishüpoteek 375 000 eurot kostja kasuks. 29.04.2019 sõlmiti leping (I kd, tlk 63-71), mille p-ga 5.1 sätestati-täpsustati hüpoteegiga tagatud nõuete sisu (tagatiskokkulepe): (i) tagades kõik nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel 25.09.2017 laenulepingust ning selle kõikidest lisadest, kusjuures tagatud on muu hulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub (p 5.1.1); (ii) tagades kõik hüpoteegilepingust tulenevad kostja nõuded hageja vastu (p 5.1.2).
4.1.10.Kostja esitas 3.02.2021 Tallinna kohtutäiturile Kersti Seisler täitmisavalduse, milles palus pöörata täitmisele Tallinna notar Heleriin Kulla 29.04.2019 tõestatud notariaalse dokumendi nr 1599, millega hageja võttis kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
4.2.Maakohtus vaidlesid pooled järgneva üle: -
-
-
-
kas laenusaaja ja kostja vahel vormistatud 25.09.2017 laenuleping on näilik tehing; millist õiguslikku mõju omavad pärast 25.09.2017 laenulepingut vormistatud lepingud ning kas nendest tulenev kostja nõue on hüpoteegiga tagatud; kas vaidlusaluste lepingute puhul on tegemist elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega, mh kas tuleb laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid ka VÕS § 421 alusel; kas sundtäidetav nõue ja selle kujunemine on piisavalt selge; kas lepingu alusel tehtud maksed on arvestatud ebaõigete ja mitteeksisteerivate kohustuste katteks; kas kostja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud; kas kokkulepitud viivisemäär on ebaseaduslik; kas esineb alus viivise vähendamiseks; kas kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust selgitada seotud isikute laenuvõimekust ja laenusuhte tagajärgi ja riske ning on tekitanud sellega hagejale ja laenusaajale kahju, mida saab sundtäidetava nõudega tasaarvestada; kostja ei veendunud hageja võimes käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita ega selgitanud hagejale tema kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest, mh on tarbijakäenduse maksimumsumma nii suur, et muudab käenduslepingu tühiseks; viivist on arvestatud ka intressilt, mis on VÕS § 113 lg 6 kohaselt keelatud.
4.3.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud 25.09.2017 laenuleping näilik tehing. 25.09.2017 laenuleping on kehtiv. Kostja sõlmis laenusaajaga laenulepingu ning kandis laenusumma üle. Selle üle vaidlus puudub. See, mida laenusaaja laenuga edasi tegi, ei muuda algse tehingu sisu. Tehingu sisu vastas vormile. Tehingu näilikkust ei saa järeldada ka sellest,
2-21-3519 et 26.09.2017 tagatiskokkuleppes leppisid pooled kokku, et ostetavatele korteriomanditele seatav ühishüpoteek hakkab tagama hagejaga sõlmitud krediidilepingutest tulenevaid kohustusi. Laenulepingust tuleneva nõude tagamisega seonduv ei saa muuta laenulepingut ennast näilikuks. Juba 29.04.2019 notariaalses lepingus on tagatiskokkulepe ümber sõnastatud. Olukorras, kus pooled soovisid algse laenulepinguga väidetavalt luua õigusnäivust osas, mille kohaselt on laenusaajaks laenusaaja, mitte hageja, siis puudub loogiline selgitus, miks pidanuks pooled tagatiskokkuleppe hiljem ümber sõnastama selliselt, et hüpoteegiga on ikkagi tagatud nõuded algse laenusaaja vastu. Lisaks oli hageja sõlminud ka käenduslepingu, mistõttu oli nõue hageja tagatud ka ilma tagatiskokkuleppeta. Laenulepingu failinimi digikonteineris ei oma tähtsust – see ei muuda lepingu sisu ega olemust. Lepingueelne suhtlus, kus on viidatud hageja enda rahavajadusele, ei muuda lepingu sisu ega olemust. Juriidilised isikud toimivadki läbi füüsiliste isikute tegevuse ning see, et suhtluses potentsiaalse laenuandjaga on nimetatud hagejat kui seaduslikku esindajat (mitte tema äriühingut, mis oli laenusaajaks), ei oma tähendust.
4.4.Laenusuhtele ei tule kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätteid. Samuti ei võimalda VÕS § 421 laenusuhtele tarbijakrediidi sätteid kohaldada. Hageja kontrolli all olev ettevõte sai kostjalt laenu ning hageja ise ei sõlminud korteriomandite omandamiseks ühtegi krediidilepingut. See, kuidas hageja korteriomandite omandamiseks vahendid sai (mh kas see oli õiguspärane), ei ole siinse vaidluse esemeks ega saa mõjutada 25.09.2017 laenulepingu kehtivust.
4.5.Asjaolu, et nõude kujunemine on hageja jaoks ebaselge, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Hageja etteheited on formaalsed ning sellised, mis tulnuks esitada kohtutäiturile esitatavas kaebuses, millega vaidlustatakse ebaselge täitmisavalduse alusel täitemenetluse alustamist. Hageja on seda võimalust ka edutult kasutanud.
4.6.25.09.2018 laenuleping on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, kus pooled on kokku leppinud võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse osas. Hageja on küll märkinud, et nõude kujunemine on ebaselge, seda on rahuldatud suuremas ulatuses kui temalt nõutakse ning lisaks on arvestatud intressidelt viivist, kuid ei ole neid väiteid tõendanud (nt toonud esile kontrollitavat ja tõenditel põhinevat arvutuskäiku, kui suur siis tema võlgnevus tegelikult on). Hageja on piirdunud üksnes paljasõnaliste väidete esitamisega.
4.7.3.10.2019 laenuleping on samuti käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, milles pooled leppisid kokku võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse üle. 3.10.2019 laenuleping ei ole uus laenuleping. Hageja on ise märkinud, et nimetatud laenulepingu alusel laenu välja ei makstud, mistõttu on täitmata laenulepingu primaarne eeldus. Lisaks ei ole tegemist VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga – isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. VÕS § 396 lg 2 säte eeldab, et ümberkujundatav võlasuhe ei ole laenusuhe, vaid mõni muu võlasuhe. Tõendatud ei ole ka, et tegemist oleks olnud konstitutiivse võlatunnistusega.
4.8.Ka võlgnevuse tasumise kokkulepe on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Laenusaaja ei teinud ühtegi võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud maksegraafiku järgset makset, mistõttu esines materiaalne alus öelda laenulepingu ja võlgnevuse tasumise kokkulepe üles. Pooled ei vaidle, et kostja saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega (ülesütlemise formaalne eeldus) ning ettepanekuga läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks tähtajaga kuni 8.12.2020. Kuna laenusaaja ja/või hageja tähtaegselt vastust ei esitanud, lõppes laenuleping (sh võlgnevuse
2-21-3519 tasumise kokkuleppe) 9.12.2020 kooskõlas võlgnevuse tasumise kokkulepe p-dega 4 ja 4.1 (I kd, tlk 151–152, e-kirjavahetus).
4.9.9.12.2020 seisuga oli laenusaaja võlgnevus kostja ees 221 476,12 eurot, mis kujunes järgmiselt: põhivõlgnevus 200 000 eurot (alus: 25.09.2018 laenuleping); intressivõlg 4.09.2020 seisuga 14 997,49 eurot (võlgnevuse tasumise kokkulepe); intressivõlg perioodi 5.09.2020– 09.12.2020 eest 6478,63 eurot (alus: 3.10.2019 laenuleping; maksegraafiku kohaselt 2020. a oktoobri intress summas 2630,41 eurot + 2020. a novembri intress summas 2717,81 eurot + 2020. a detsembri intress summas 2630,41 eurot = 7978,63 eurot miinus tasutud osamaksed 1500 eurot.
4.10.Laenusuhte lõppemise seisuga ei saanud laenusaajal kostja ees viivisevõlgnevust olla, kuivõrd põhivõlgnevus ei olnud sissenõutavaks muutunud ja tasuda tuli üksnes intressi, millelt viivise arvestamine on VÕS § 113 lg 6 kohaselt välistatud. Seetõttu on täitmisavalduses märgitud põhivõlgnevuse suurus 215 049,32 eurot ebaõige, sest see sisaldab ka võlgnevuse tasumise kokkuleppest tulenevat intressivõlga. Täitmisteate esitamise ajal (3.02.2021) saanuks kostja nõuda põhivõlgnevust 200 000 eurot, intressivõlga 21 476,12 eurot ja viivist perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest 22 400 eurot (200 000 × 0,2% × 56 päeva), st koguvõlgnevus 243 876,12 eurot.
4.11.Kostja on viivise arvestanud 3.10.2019 laenulepingu alusel. Kostja ei ole tõendanud, et lepingupooled rääkisid viivisekokkuleppe eraldi läbi. Tähtsust ei oma lepingu p-is 15.7 toodu – poolte kinnitus, et tingimused on läbi räägitud, ei muuda tingimusi läbiräägitud tingimusteks ehk tingimuste läbirääkimine ei saa olla ise tüüptingimusena lepingu osa. Seega on tegemist tüüptingimusega. Kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole tühine. Viivise päevamäär on 0,2%. Kohtupraktikas on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leitud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (RKTKo 3-2-1-5-13, p-d 48−49).
4.12.Viivise vähendamiseks ei anna alust laenusaaja majanduslik seisund. Laenusaaja majanduslikku olukorda kirjeldavatest tõenditest nähtub, et: 1) 2018. a majandusaasta lõppes 31 601 eurose puhaskasumiga, kusjuures dividendiks määrati 75 340 eurot; ning 2) 2019. a majandusaasta lõppes 44 839 eurose puhaskasumiga, kusjuures dividendiks määrati 40 000 eurot. Viivise vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et laenusaaja on laenulepingut rikkunud ega ole suutnud laenu tagastamise kohustust täita – viivise tasumise kohustus nimetatud põhjusel just tekibki. Viivist tuleb siiski vähendada selle tõttu, et sundtäitmine toimub füüsilise isiku suhtes ning viivisesumma 22 400 eurot on mistahes füüsilise isiku jaoks objektiivselt suur rahasumma. Kuivõrd laenusuhte raames on kostjale tasutud erinevate tasude ja intresside (sisuliselt tasu raha kasutamise eest) näol kokku juba ca 140 000 eurot (I kd, tl 82 jj – laenusaaja pangakonto väljavõtted), siis täiendava seadusjärgset määra ületava viivise sundtäitmine hageja suhtes ei ole enam põhjendatud. Seadusjärgne viivis perioodi 9.12.2020– 2.02.2021 eest on 2452,04 eurot (200 000 × 0,022% × 56 päeva).
4.13.Kostja nõuded on ühishüpoteegiga tagatud. 25.09.2017 laenulepingule järgnevad kokkulepped on käsitatavad sama laenulepingu raames sõlmitud kokkulepetena, mistõttu hõlmab tagatiskokkulepe ka nendest lepingutest tulenevaid nõudeid.
4.14.Oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Täiteasjas realiseeritakse hagejale kuuluvate korteriomanditele seatud ühishüpoteeki. Hagejalt ei nõuta kohustuse täitmist käendussuhte alusel. VÕS § 101 lg 2 kohaselt on võlausaldajal õigus valida, millist
2-21-3519 õiguskaitsevahendit ta kohustuse rikkumise korral kasutab, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega ei ole hagejale saanud tekkida kahju käendussuhtest tulenevalt. Laenusaaja ei ole siinses vaidluses osapooleks, mistõttu ei saa hageja kolmandale isikule (s.o laenuandjale) kuuluvat nõuet sundtäidetava nõude tasaarvestamiseks kasutada. Tõendatud ei ole, et laenusaaja oleks menetlusväliselt oma väidetava kahjunõude tasaarvestanud. Kostjale ei saa ette heita hageja teavitamata jätmist laenusaaja majandusliku olukorraga seonduvast, sest hageja oli laenusaaja seaduslik esindaja ning osales isiklikult laenulepingu sõlmimise protsessis ning laenusaamiseks vajalike dokumentide kostjale esitamises. Seaduslikule esindajale ei saa olla teadmata tema juhitava äriühingu varaline seis ja võimekus laenulepingut täita. Seega on hageja väidetav VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepingueelsete kohustuste rikkumisel põhinev nõue selgelt alusetu. Kuivõrd hagejal puudub tasaarvestatav nõue, on hageja menetluslik tasaarvestusavaldus tagajärjetu ega lõpeta kostja sundtäidetavat nõuet.
4.15.Kokkuvõtvalt tunnistas maakohus sundtäitmise täiteasjas lubamatuks järgnevaid summasid ületavas osas: põhivõlgnevus 200 000 eurot, intressivõlg 21 476,12 eurot ja viivis perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest 2452,04 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada ja tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: -
-
-
-
-
-
-
maakohus ületas täitmisele esitatud nõude piire, tunnistades intressinõude sundtäitmise lubatuks osaliselt osas, mida kostja täitmisavalduses ei nõudnud. Kostja esitas täitmisele mh intressinõude 6577,13 eurot, kuid kohus pidas lubatavaks täitmist suurema intressivõla (s.o 21 476,12 euro) ulatuses; 25.09.2017 lepingu tähtaeg saabus erinevalt täitmisavalduses märgitust 25.09.2018, ning seejärel sõlmiti edaspidi kaks uut laenulepingut, s.o. 25.09.2018 laenuleping ja 3.10.2019 laenuleping; laenulepingud on küll hageja osalusel sõlmitud, kuid näiliku tehinguna. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et tegemist ei olnud näilike tehingutega ja on nõustunud nende formaalse küljega. Maakohus ei ole piisavalt analüüsinud tehingute tegelikku sisu ja hageja tõendeid selle kohta, samuti seda, mis eesmärgil kostja laenu andis, ning on jõudnud ebaõigele järeldusele, justkui oleks tegemist olnud tavapärase laenuga äriühingule, mille hagejale edasi laenamine enam algse tehingu sisu ei muuda; kuivõrd laenulepingud sõlmiti näilike tehingutena, sõlmiti ka laenukohustuse tagamist puudutavad kokkulepped (eelkõige 29.04.2019 tagatiskokkuleppe p-d 5.1. ja 5.1.1.) näiliku tehinguna; laenulepingutele oleks tulnud VÕS § 4034 lg 7 ja § 408 lg 4 alusel kohaldada VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära 0% aastas. Sellega oleks kõik laenulepingute täitmiseks tehtud maksed tulnud lugeda põhivõla tagastamiseks; täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused sissenõutavaks muutunud, sest laenulepingu ülesütlemine oli tühine – kostjal puudus VÕS §-s 416 sätestatud materiaalne alus lepingu ülesütlemiseks ja ülesütlemine ei vastanud formaalsetele nõuetele; kokkulepe viivise määra kohta on tühine ja see ei vasta ka tarbijakrediidi sätetele. Kohalduma peaks seadusest tulenev viivisemäär 8% aastas. Kokkulepitud viivisemäär on lubamatult suur, kahjustab tüüptingimusena tarbijat põhjendamatult ja on seetõttu
2-21-3519
-
-
-
-
-
-
-
VÕS § 402 lg 1 ja 3 alusel tühine, lisaks pole viivise määr avaldatud aasta- ja päevamäärana. Kostjal puudub alus viivist nõuda; pärast 25.09.2017 sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist 25.09.2017 laenulepinguga ega selle lisadega, vaatamata sellele, et laenusummat on (osaliselt) ühest lepingust teise üle kantud; kuna 29.04.2019 tagatiskokkulepe näeb ette, et hüpoteegiga on tagatud vaid 25.09.2017 laenulepingust tulenev nõue, ei ole hilisemad laenulepingud tagatiskokkuleppe kohaselt hüpoteegiga tagatud. Kuivõrd kostja on täitmisele andnud lõpptulemusena 3.10.2019 laenulepinguna vormistatud nõude, ei ole kostjal selle nõude täitmiseks täitedokumenti ega tagatiskokkulepet; kohus rahuldas viivise vähendamise taotluse, kuid ei väljendanud kohaldamisele kuuluvat viivise määra otsuse resolutsioonis ega seadnud viivisele hageja taotletud piirangut selliselt, et kõrvalnõuete summa ei ületaks põhinõuet; maakohtu otsuse p-i 91 kohaselt kuulas kohus pooled ära kohtuistungil, mis on ebaõige. Asi lahendati kirjalikus menetluses ja kohtuistungit asjas ei toimunud; kostja esitas täitmisele ebaselge nõude. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nõude ebaselgus ei saa olla sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks; hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, justkui oleks laenusaaja hilisemate laenulepingute ja kokkulepete sõlmimisega andnud deklaratiivse võlatunnistuse laenusumma või muu võlgnetava summa kohta. Kohtu seisukoht on üllatuslik, kohus ei ole seda küsimust pooltega arutanud ega selgitanud. Laenulepingud ei sisalda kokkulepet võlatunnistuse andmise kohta ja hageja pole seda ka andnud; kostja ei ole tõendanud laenulepingu ülesütlemisavalduse esitamist ega selle kättesaamist hageja poolt. Kohus on ebaõigesti lugenud ülesütlemise toimunuks ja jõustunuks kostja hagivastuse lisaks 12 oleva 11.12.2020 e-kirjaga, milles sisaldub ebaselge viide mingi lepingu lõpetamisele seisuga 9.11.2020; kostja rikkus vastutustundliku laenamise kohustust ka juhul, kui kohus ei nõustu, et pooled tegid näilikud tehingud ja laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid VÕS §-st 14 tulenevalt; kohus on vastutustundliku laenamise küsimuse ebaõigesti lahendanud ja jätnud põhjendamatult arvestamata hageja tasaarvestusavalduse. Kohus oleks pidanud laenulepingutest tekkinud kohustused lugema hageja kahjuks ja need kostja võlanõudega tasaarvestama.
Kostja vastuapellatsioonkaebus
6.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja hagi osaliselt ja jättis menetluskulud osaliselt kostja kanda, ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse selguse ja põhjendatuse nõuet, kui leidis otsuse p-s 108 vastuoluliselt ja üllatuslikult, et kostja viivisenõuet tuleb vähendada, kuivõrd sundtäitmine toimub füüsilise isiku suhtes. Viivise vähendamise taotluse lahendamisel tuleb tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks põhivõlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Maakohus tuvastas otsuse p-i 108 viiendas lõigus õigesti, et põhivõlgnikul (laenusaajal) ei saanud olla õigust taotleda viivise vähendamist, sest laenulepingu alusel saadud laen on suuremas osas tagastamata (247 450 eurost on tagastamata 200 000 eurot) ning et laenusaaja majandustegevus on olnud kasumlik. Samuti jättis maakohus arvestamata, et hagejal on vastavas summas nõudeõigus laenusaaja vastu, kelle osas maakohus leidis, et viivise vähendamiseks alus puudub. Maakohtu otsusest jääb ka ebaselgeks, kas kostjale jääb perioodi
2-21-3519 9.12.2020–2.02.2021 eest 2452,04 eurot ületavas osas viivisenõue laenusaaja vastu, või mis saab viivisenõudest alates 3.02.2021, s.o viivisest, mis on muutunud sissenõutavaks pärast täitmisavalduse esitamist. Kostja hinnangul on tervikuna põhjendamatu ja ebaõiglane vähendada tema viivisenõuet ainuüksi seetõttu, et nõue on tagatud füüsilisele isikule kuuluva varaga. Maakohus leidis otsuse p-s 106 ebaõigesti, et kostja ei saa nõuda viivist intressivõlgnevuselt, mille tasumise osas olid pooled sõlminud eraldiseisva (kompromiss)kokkuleppe. Seisuga 3.09.2020 oli laenusaajal tekkinud kostja ees intressimaksete võlgnevus 15 049,32 eurot, mille osas kostja ja laenusaaja leppisid 3.09.2020 (kompromiss)kokkuleppes kokku uues maksegraafikus. Tegemist oli VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguga, kuivõrd kokkuleppe osapooled ei olnud samad, mis laenulepingul (lisaks kostjale ja laenusaajale oli kokkuleppe osapooleks hageja) ning kokkuleppes leppisid pooled kokku võlgnevuse jäägis ja laenulepingu ülesütlemise tingimustes. Nähtuvalt kokkuleppe p-st 3 oli tegemist eraldi kokkuleppega, mitte laenulepingu muutmisega, sest kokkuleppe pooled kohustusid käsitlema kokkuleppest tulenevat võlgnevust ja laenulepingu järgseid jooksvaid lisanduvaid makseid eraldi. Kostja arvestab nimetatud kokkuleppega fikseeritud võlgnevuselt summas 15 049,32 eurot viivist vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-175-14 (p 17). Poolte seisukohad kaebuste suhtes
7.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
8.Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldada ning maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ulatuse osas tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid suuremas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teeb uue menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega tühistada maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.
10.Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja esitatud apellatsioonkaebust (I), seejärel kostja vastuapellatsioonkaebust (II), ning võtab asja lahendamise tulemuse kokku (III). Seejärel lahendab ringkonnakohus rakendatud hagi tagamisega seonduva (IV); ning jaotab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus (V). I
11.Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus lähtub maakohtu otsuse kontrollimisel maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest, välja arvatud osas, mis puudutab 25.09.2017 laenulepingu (sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) ülesütlemist ja perioodi, millelt kostja saab arvestada viivist. Muus osas ei ole hageja apellatsioonkaebuses kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse järeldada, et maakohus rikkus asjaolude tuvastamisel ning järelduste tegemisel õigusnorme.
2-21-3519 (1.)
12.TsMS § 633 lg 2 punkti 2 kohaselt märgitakse apellatsioonkaebuses apellandi selgelt väljendatud taotlus, märkides ära, millises ulatuses apellant esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb.
13.Hageja on palunud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada ja tunnistada täiteasjas sundtäitmine lubamatuks (II kd tl 101, p 2). Kuigi hageja ei ole selgelt väljendanud, millises ulatuses ta maakohtu otsuse tühistamist taotleb, tuleneb apellatsioonkaebuse põhjendavast osas (II kd tl 98p, p 5), et hageja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles tema hagi jäi rahuldamata. Kohus saab apellatsioonkaebuse taotluste sõnastust vajaduse korral tõlgendada (vt ka RKTKo 3-2-1-16311, p 32 ja 3-2-1-142-12, p 35).
14.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. (2.)
15.Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et ta vaidlustas hagis täitedokumendi kohasuse, täitemenetluse lubatavuse ja täitmisele esitatud nõude ja nõude aluseks olevad lepingud, ning vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse samadel põhjustel (II kd tl 98p, p 6). Hageja on ära nimetanud õigusnormid, mille vastu maakohus hageja hinnangul eksis (II kd 98, p 3). Sellest lähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuses suures osas korranud maakohtu menetluses esitatud asjaolusid ja seisukohti. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamata. Vastavalt TsMS § 631 lg-le 1 saab apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Sellest tulenevalt saab maakohtu otsuse tühistamise aluseks olla õigusnormi rikkumine või see, et arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha teistsugune otsus, ning seda tuleb apellatsioonkaebuse põhjenduses ka märkida (TsMS § 633 lg 3). Üldine viide sellele, et hageja vaidlustab maakohtu otsuse samadel põhjendustel, milles hageja esitas hagiavalduse, ei ole maakohtu otsuse tühistamise alusena piisav.
16.Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus ületanud täitmisele esitatud nõude piire, kui tunnistas intressinõude sundtäitmise lubatuks osas, mida kostja täitmisavalduses ei nõudnud (kostja esitas täitmisele intressinõude 6577,13 eurot, kuid kohus pidas lubatavaks täitmist suurema intressivõla, s.o 21 476,12 euro, osas). Hageja kui ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade omaniku (pantija) suhtes toimub täitemenetlus ühishüpoteegi realiseerimiseks – s.o kostja realiseerib täitemenetluses hageja korteriomanditele seatud ühishüpoteegist tulenevat õigust korteriomandid täitemenetluses müüa. Seega tuli maakohtul hinnata, millised nõuded olid hüpoteegiga tagatud (tagatiskokkulepe ja selle sisu) ning millises summas on kostjal nõuded laenusaaja vastu. Kostja on täitmisavalduses esile toonud, kui suur on ühishüpoteegiga tagatud nõue ja millest see koosneb (põhivõlg, intress ja viivis). Maakohus tuvastas, et ühishüpoteegiga tagatud nõue on erinev, kui kostja oli täitmisavalduses märkinud – erinesid nii põhivõla, intressi kui ka viivise võlgnevuse summad. Hüpoteeki ei või realiseerida ilma tagatava nõudeta (asjaõigusseaduse § 325 lg 1). Järelikult tuli maakohtul ühishüpoteegiga tagatud nõue ja selle suurus kindlaks teha. Seejuures ei olnud maakohtul takistatud nõude kogusummat ületamata kostja kõrvalnõuete summasid ümber arvestada. Hüpoteegiga tagatud nõude ja selle osiste kindlakstegemisel ei ole seost tsiviilkohtumenetluses hageja poolt hagi muutmist puudutava normistikuga.
2-21-3519
17.Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole sõnaselgelt juhtinud poolte tähelepanu sellele, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe võivad olla käsitatavad deklaratiivse võlatunnistusena. Siiski ei too 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkuleppe kvalifitseerimine deklaratiivse võlatunnistusena kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Seda, et maakohus pole andnud pooltele võimalust avaldada selle kohta arvamust, ei saa sellele vaatamata maakohtule ette heita. Seetõttu ei ole maakohus ringkonnakohtu hinnangul rikkunud menetlusõiguse norme, kui hindas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepinguid ning võlgnevuse tasumise kokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt, muutes ja täiendades ka maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus ei ole oma seisukohti otsuses selles osas piisavalt põhjendanud (TsMS § 436 lg 1).
17.1.16.06.2021 määruses on maakohus viitega Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-11610 (p 40) märkinud, et kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena ning kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (I kd tl 180, p 15 esimene lõik). Samuti märkis maakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et pooltel oleks vaidlust nõude õigusliku aluse üle (samas, p 15 neljas lõik). Kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ja sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (samas, p 15 kolmas lõik).
17.2.Hageja väitis, et uude lepingusse (s.o 3.10.2019 laenuleping) kanti üle varasema lepingu arusaamatult kujunenud laenujääk, kuid sellest hoolimata on 03.10.2019 lepingu nr 03-102019 näol tegemist uue lepinguga [...] (I kd tl 169p, p 9 esimene lõik). Seejärel väitis hageja, et viimasena sõlmitud laenulepingu järgne põhivõlg oli lepingu kohaselt 200 000 eurot [...], kuid hageja ei tunnista põhivõlga summas 200 000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes (vt I kd tl 170p, p 16). Nii väitis hageja, et talle on arusaamatu, kuidas kujunes täitemenetluses nõutav põhivõlg 215 049,32 eurot, aga ka see, kuidas oli kujunenud 3.10.2019 laenulepingus põhivõlana (s.o laenusumma) märgitud summa 200 000 eurot. 3.10.2019 laenulepingus märgitud põhivõlg 200 000 eurot oli hagejale arusaamatu seetõttu, et hageja käsituse kohaselt oli 3.10.2019 laenuleping uus ja 25.09.2017 laenulepingust eraldiseisev laenuleping, mille alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (vt ka II kd tl 65, p 2.8.) – [s]eejuures ei tunnista hageja ka põhivõlga summas 200000 eurot, kuna pole selge, kuidas see kujunes. Viimase laenulepingu alusel kostja laenusummat välja ei maksnud (I kd tl 170p, p 16). Muid vastuväiteid hageja laenusummale (põhivõlale) ei esitanud.
17.3.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus mõistnud hageja seisukohti selliselt, et 3.10.2019 laenulepingus toodud laenusumma suurus ei ole vaidlusalune üksnes hageja menetluslikust positsioonist lähtuvalt. Asjaoluna ei ole hageja põhivõla (200 000 eurot) suurust vaidlustanud. Samuti ei ole pooled vaielnud selle üle, kui palju laenusaaja on laenulepingu alusel kostjale makseid teinud. Seeläbi on hageja ise kinnitanud, et võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (vt II kd tl 65, p 2.7.2.). Pooled ei oleks saanud intressivõlgnevuse suurust võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseerida, kui neil oleks olnud erimeelsus põhivõla suuruse üle. Menetluses on hageja väitnud, et kõik kostjale tehtud maksed tuleb arvestada põhivõla katteks (I kd tl 4, p 16). Seda väites on hageja samuti lähtunud oma positsioonist menetluses, mille kohaselt laenuleping oli näilik tehing ning et 25.09.2017 laenulepingu pooleks oli hageja, mitte laenusaaja. Selle tõttu oli hageja seisukohal, et laenulepingutele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid, mis välistavad kostja intressi- ja viivisenõude (I kd tl 3–4, p-d 8–16). Ka 5.08.2021 menetlusdokumendis (hageja lõplik seisukoht) väidab hageja vaid seda, et täitmisele esitatud võlg ei ole nii suur kui
2-21-3519 täitmisavalduses märgitud (3.10.2019 laenulepingus märgitud põhivõlg 200 000 eurot on täitmisavalduse kohaselt 215 049,32 eurot), sest kõik laenulepingu alusel tehtud maksed tuleb arvestada põhivõla katteks, arvestades, et laenulepingule tuleb hageja hinnangul kohaldada tarbijakrediidi sätteid (vt I kd tl 185, p 6 ja seal viidatud hagi p 16 koostoimes selle hagi p-dega 11 jj – I kd tl 3p–4).
17.4.Ringkonnakohtu hinnangul väljendas hageja ise eelmises punktis viidatud seisukohtadega, et 3.10.2019 laenulepingu puhul oli tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja sellest maakohus ka juhindus. Sarnaselt tõlgendas maakohus ka 25.09.2018 ja võlgnevuse tasumise kokkulepet, mida ei saa samuti maakohtule ette heita. 25.09.2018 sõlmiti sarnastel asjaoludel, mis 3.10.2019 laenuleping – s.o vajaduse tõttu pikendada laenu tagastamise tähtaega. 25.09.2018 laenulepingu ja 3.10.2019 laenulepingu kvalifitseerimist deklaratiivse võlatunnistusena ei välista see, et laenulepingutes ei ole kirjas poolte kokkulepet, et nad käsitavad lepingut deklaratiivse võlatunnistusena. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe tekst on samuti selge ja äratuntav on lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1 esimene lause), et pooled soovisid fikseerida laenusaajal 4.09.2020 kostja ees oleva võlgnevuse suuruse (I kd tl 148, p 1). Võlgnevuse tasumise kokkuleppe kohta märkis hageja maakohtu menetluses üksnes seda, et hageja ei nõustu, et intressivõlgnevuse suuruse fikseerimisega muutus intressivõlg põhivõlaks ja kostja ei saanud intressivõlalt viivist arvestada (II kd tl 65, p 2.7.2.). Hageja on selgelt väljendanud, et tegemist oli kokkuleppega, milles fikseeriti intressivõlgnevuse suurus (samas).
17.5.Ringkonnakohtu hinnangul loobus laenusaaja 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkuleppega vastuväidete esitamise õigusest, mis seonduvad põhivõla suurusega. Kui laenulepingu pooled panevad kirja kokkuleppe sõlmimise aja järgse laenusumma suuruse (25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud) ja võlgnetava summa (võlgnevuse tasumise kokkulepe), ei ole seda võimalik õiguslikult hinnata muul moel, kui deklaratiivse võlatunnistusena. See, kas laenujäägi kujunemine oli hagejale arusaadav või mitte, ei oma tähtsust õigusliku hinnangu andmisel kokkuleppele, millega laenujääk fikseeriti.
17.6.Kuigi maakohus ei väljendanud, et 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingute ning võlgnevuse tasumise kokkulepe võivad olla hinnatavad deklaratiivse võlatunnistusena, pidi selline õiguslik käsitlus hagejale tema enda seisukohti ja vaidluse asjaolusid arvestades olema selgelt äratuntav. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohtu õiguslik hinnang ei saanud hagejale tulla üllatusena. Hageja osaleb menetluses lepingulise esindaja kaudu, mille tõttu ei saa hageja väita, et ta iseenda seisukohtade õiguslikku külge ei teadvustanud.
17.7.Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et talle oleksid väidetavalt üllatava õigusliku kvalifikatsiooni tõttu tekkinud mingisugused õiguslikud tagajärjed – hageja ei ole toonud esile, et tal oleks jäänud selle tõttu esile toomata mõni faktiline asjaolu või jäänud esitamata tõend, ega selliseid asjaolusid apellatsioonkaebuses esitanud ja tõendeid sellele lisanud. Ka seetõttu ei ole maakohtu tõlgendus 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingutest ning võlgnevuse tasumise kokkuleppest kui deklaratiivsest võlatunnistusest käsitatav maakohtu poolse rikkumisena.
17.8.Pooled ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mille tõttu võiks kohtul olla kohustus täiendavalt kontrollida, kas 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe on osas, milles neis on fikseeritud laenusaaja võlgnevuse suurus kostja ees (deklaratiivne võlatunnistus), sõlmitud tüüptingimustel. Sellest, et laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe oli sõlmitud tüüptingimustel, ei järeldu, et ka 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe on osas, mis neis sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, sõlmitud tüüptingimustel. Ringkonnakohus viitas eelnevalt, et hageja ei
2-21-3519 vaidlustanud maakohtu menetluses asjaoluna laenusaaja põhivõlgnevuse suurust ega seda, palju laenusaaja on kostjale laenulepingu alusel tasunud.
18.25.09.2018 laenulepingu osas on hageja väitnud maakohtu menetluses, et 25.09.2018 laenuleping vormistati laenusuhte pikendamiseks (I kd tl 1p, p 2 kolmas lõik). Seeläbi on hageja väljendanud hinnangut, et 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017 laenulepingu lisa. Hageja leidis, et poolte vahel on sõlmitud kaks erinevate tingimuste ja numbritega laenulepingut, s.o 25.09.2017 laenuleping, millele aasta hiljem sõlmiti lepingumuudatus (s.o 25.09.2018 laenuleping) ning 3.10.2019 laenuleping (I kd tl 170p, p 15). Apellatsioonkaebuses väidab hageja aga vastuoluliselt, et 25.09.2018 kui ka 3.10.2019 on uued laenulepingud (II kd tl 98p, p 7 viimane lause). Ringkonnakohus leiab, et kui laenulepingule tehakse muudatusi selliselt, et laenuleping vormistatakse tervikuna uue laenulepinguna, ei tähenda see, et tegemist poleks varasema laenulepingu lisaga. Lähtuda tuleb kokkuleppe sisust, mitte sellest, kuidas osapooled kokkuleppe vormistasid või seda omavahelises suhtluses nimetasid.
19.Maakohus leidis õigesti, et laenulepingud ei ole näilikud tehingud ning neile ei kohaldu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi sätted. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu põhjendusi, neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, milles täpselt maakohus eksis, kui leidis, et laenulepingud ei ole näilikud tehingud. Sellest, et maakohus hageja hinnangul eksis, ei saa veel järeldada maakohtu eksimust. Mis laenulepingute puhul oli sellist, mille maakohus hageja arvates tähelepanuta jättis, apellatsioonkaebusest ei tulene.
20.Väidet, et laenukohustuse tagamist puudutavad kokkulepped (eelkõige 29.04.2019 tagatiskokkuleppe p-d 5.1. ja 5.1.1.) on näilikud tehingud, sest ka laenulepingud sõlmiti näilike tehingutena, ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud. Hageja seisukohad maakohtus olid kokkuvõtvalt järgmised: laenuleping oli näilik tehing, sest laenusaajaks on hageja, mitte kostja; 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagas laenusaaja, mitte hageja kohustusi; 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagas üksnes 25.09.2017 laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid nõuded; ning seetõttu ei ole kostja nõuded hageja hinnangul tema vastu ühishüpoteegiga tagatud (I kd tl 3, p-d 8 ja 9). Apellatsioonkaebuse väide, et ka 29.04.2019 tagatiskokkulepe on näilik tehing, on vastuolus nii hageja maakohtus esitatud seisukohtadega kui ka apellatsioonkaebuse muude seisukohtadega (vt I kd tl 99p, p 14, kus hageja käsitab tagatiskokkulepet kehtivana ja leiab, et see tagab üksnes 25.09.2017 laenulepingust tulenevaid nõudeid), ega viiks hagejat hagiga taotletud eesmärgini (täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseni) isegi, kui 29.04.2019 tagatiskokkulepe oleks näilik tehing. Kuivõrd hageja nimetatud väidet maakohtus ei esitanud, jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Hageja viide tagatiskokkuleppe näilikkusele ei ole ainult õiguslik väide, vaid seondub konkreetsete faktiliste asjaoludega, mis tehingu näilikkuse sisustavad. TsMS § 652 lg 4 välistab uute õiguslike käsitluste esitamise kaudu menetlusse uute asjaolude toomise. Uute asjaolude esitamise lubatavust ei ole hageja põhjendanud.
21.Maakohus leidis ebaõigesti, et pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et kostja saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ning et laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020 (II kd tl 94 teine lõik). Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, jättes need maakohtu otsusest välja. Kostja väitis hagile esitatud vastuses, et saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ja kuna kirjale 8.12.2020 konkreetset ettepanekut ei järgnenud, oli kostja sunnitud laenulepingu 9.12.2020 lõpetama. Hageja vastas sellele, et arusaamatuks jääb, millisel viisil laenuleping üles öeldi või mis hetkest loeb kostja laenulepingu üles öelduks – kostja esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu laenuandja
2-21-3519 ülesütlemisavaldust (vt I kd tl 170 p 11). Kuivõrd maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled ei vaidle laenulepingu ülesütlemisavalduse laenusaajale ja hagejale saatmise üle ning et laenuleping (sh võlgnevuse tasumise kokkulepe) lõppes 9.12.2020, täiendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
21.1.Kostja esindaja AV saatis hagejale 26.11.2020 kell 17.08 e-kirja, millega AV soovis hagejale edastada võlanõude, kuid sellele lisatud võlanõuet ja ülesütlemisavaldust ei ole kohtule esitatud (I kd tl 152 – 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kiri). Võlanõue ega ülesütlemisavaldus ei ole ka viidatud e-kirja sisuks – kahjuks pean saatma juhtkonna palvel edasi võlanõude. [...] Kuna laenugraafikust kinnipidamine pole õnnestunud, saadan edasi laenuvõlgnevusest tuleneva nõude (samas). E-kiri selle kohtule esitatud kujul ei võimalda kontrollida, kas võlanõue ja ülesütlemisavaldus hagejale 26.11.2020 kell 17.08 saadetud e-kirjale ka lisati, nii nagu kostja väidab. Kuigi hageja 4.12.2020 kell 13.44 saadetud vastusest nähtub, et hageja on võlanõude kätte saanud, sest viitab oma vastuses selle sisule ([k]irjas oli, et pean mõtted saatma 08.12 hiljemalt. See on esmaspäev – I kd tl 151p, 4.12.2020 e-kiri kell 13.44), ei kinnita see, et kostja oleks hagejale 26.11.2020 edastanud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Seda, et kostja oleks 26.11.2020 väljendanud laenusaajale tahet laenuleping üles öelda, ei nähtu ka hageja 10.12.2020 kell 11.40 saadetud e-kirjast (I kd tl 151–151p). Viidatud e-kirjast nähtub üksnes see, et hageja astus samme, et korteriomandid ise võõrandada ja laen kostjale tagastada, kuid see ei võimalda järeldada kostja poolt tahte väljendamist laenulepingu ülesütlemiseks.
21.2.11.12.2020 kell 16.32 saatis AV hagejale järgmise sisuga e-kirja – kuna meie poolt saadetud hoiatavale kirjale 8. detsembriks Sinu poolset ettepanekut ei järgnenud olime sunnitud lepingu lõpetama seisuga 9.12.2020; I kd tl 151 – 11.12.2020 e-kiri kell 16.32). Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjast kostja tahteavaldus laenuleping laenusaajaga üles öelda. Tahteavaldus on väljendatud õigele isikule – hagejale kui laenusaaja juhatuse liikmele. Seda, et hageja (sh laenusaaja juhatuse liikmena) AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte sai, ei ole hageja maakohtu menetluses eitanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69 lg 2 esimese lause järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. E-postiga saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses tuleb eeldada, et isik kontrollib e-posti vähemalt kord päevas. Seega saab majandus- ja kutsetegevuses lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt RKTKo 3-2-1-123-07, p 12 neljas lõik). Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et kostja ütles laenulepingu (sh võlgnevuse tasumise kokkuleppe) kooskõlas võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-ga 4 ja 4.1. laenusaaja poolse rikkumise tõttu (võlgnevus) üles 12.12.2020. Kuna hageja ei ole maakohtu menetluses eitanud, et sai AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirja kätte, tuleb laenulepingu ülesütlemise päevaks lugeda selle saatmisele järgnev päev, s.o 12.12.2020. Laenusaajaks oli juriidiline isik. Tagasiulatuvalt (s.o AV 11.12.2020 kell 16.32 saadetud e-kirjas märgitud 9.12.2020) ei saa lepingut üles öelda. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe p-le 4.1. ei ole pooled ülesütlemisavalduse kättesaamise osas tuginenud.
21.3.Pooled ei vaidle selle üle, et AV 11.12.2020 e-kirja saatmise ajaks oli laenusaaja võlgnevuse tasumise kokkuleppe järgsete osamaksete tasumisega viivituses enam kui 60 päeva (vt I kd tl 148p, p 4). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal ei tulnud laenulepingu
2-21-3519 ülesütlemisest laenusaajat eelnevalt teavitada. Ka AV õigust kostjat esindada ei ole pooled kahtluse alla seadnud.
21.4.Väite, et kostja pole tõendanud ülesütlemisavalduse kättesaamist hageja poolt, esitas hageja alles apellatsioonkaebuses. Sellest on omakorda tuletatav hageja vastuväide, et ta pole ülesütlemisavaldust kätte saanud, kuigi hageja seda apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt ei väljenda. Ringkonnakohus jätab selle väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega põhjendusi, mis peaksid uue asjaolu apellatsioonimenetluses esitamise lubatavust võimaldama, ega selgitanud, miks hageja seisukohad on vastuolulised.
21.5.Kokkuvõtvalt ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et kostja poolt täitmisavalduse esitamise ajal ei olnud laenulepingust tulenevad kohustused muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd kostja ütles laenulepingu 12.12.2020 üles, olid laenusaaja laenulepingust tulenevad kohustused täitmisavalduse esitamise ajaks (3.02.2021) muutunud sissenõutavaks. Järelikult saab kostja lisaks võlgnevuse tasumise kokkuleppes märgitud intressile (s.o intressivõlg 4.09.2020 seisuga 14 997,49 eurot) arvestada põhivõlalt intressi perioodi 5.09.2020–11.12.2020 eest. Muudatus intressi perioodis ei muuda aga intressi summat, mida ületavas osas maakohus täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistas (vt II kd tl 94, p 106). Pooled ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus lähtus intressi arvestamisel 2020. a detsembri kuu osas üksnes 3.12.2020 sissenõutavaks muutunud intressi maksest ega arvestanud intressi päevade lõikes (vt I kd tl 39). Sellest lähtub ka ringkonnakohus.
21.6.Viivist saab kostja arvestada põhivõlalt mitte perioodi 9.12.2020–2.02.2021 eest, nagu maakohus leidis, vaid alates 12.12.2020 kuni 3.02.2021 (s.o kuupäev, millise seisuga kostja oma nõude täitemenetluses esitas – I kd tl 80) ehk 54 päeva eest 0,2% tasumata summast päevas. Miks maakohus arvestas viivise lõpptähtpäevaks 2.02.2021, ei ole maakohus otsuses selgitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on viivise arvestamisel põhjendatud lähtuda kuupäevast, millise seisuga kostja oma nõude esitas, s.o 3.02.2021. Eelnevast tulenevalt saab kostja nõuda täiteasjas viivist põhivõlalt 200 000 eurot perioodi 12.12.2020–3.02.2021 eest. Kuivõrd kostja on esitanud vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse viivise vähendamist puudutavas osas, käsitleb ringkonnakohus kostja viivisenõude suurust otsuse järgnevates punktides.
21.7.Laenulepingu ülesütlemise materiaalsete eelduste täidetuse osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
22.Ringkonnakohus nõustub ja järgib maakohtu otsuse põhjendusi ka selles osas, et 29.04.2019 tagatiskokkulepe tagab nii 25.09.2017 laenulepingust kui ka sellele järgnevatest kokkulepetest (s.o 25.09.2018 ja 3.10.2019 laenulepingud ning võlgnevuse tasumise kokkulepe) tulenevaid laenusaaja kohustusi. Ringkonnakohus selles osas maakohtu põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6).
23.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja märkinud täitmisavalduses ebaõige laenu tagastamise tähtaja. 25.09.2018 laenulepingu p-i 1.2.1. kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg 25.09.2019 (I kd tl 31). Kuivõrd 25.09.2018 laenuleping oli 25.09.2017 laenulepingu lisa, siis on kostja täitmisavalduses õigesti märkinud, et 25.09.2017 laenulepingu tähtaeg oli 25.09.2019 (I kd tl 80 alt kolmas lõik).
24.Hageja heidab maakohtu otsusele ette ka seda, et kohus rahuldas hageja taotluse viivise vähendamiseks, kuid ei väljendanud kohaldamisele kuuluvat viivise määra otsuse resolutsioonis ega seadnud viivisele hageja taotletud piirangut selliselt, et kõrvalnõuete summa
2-21-3519 ei ületaks põhinõuet. Ka see hageja etteheide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Lisaks muudab ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hageja taotluse viivise vähendamiseks (vt kohtuotsuse järgnevad punktid). Sellegipoolest märgib ringkonnakohus, et kostja nõudis täiteasjas viivist 3.02.2021 seisuga ega esitanud viivisenõuet tulevikku suunatuna (I kd tl 80). Maakohus ei saanud seetõttu teha otsust viivisenõude suhtes, mida kostja ei ole täiteasjas esitanud. Täiteasjas esitatud viivisenõue ei ületa põhinõuet. Kuivõrd kostja esitas viivisenõude täiteasjas summaliselt kindlaksmääratuna, ei olnud maakohtul vajadust kajastada otsuses viivise määra. Maakohus võttis otsuse resolutsioonis seisukoha, millises ulatuses on kostjalt õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda.
25.Hageja on õigesti märkinud, et maakohus on otsuse p-s 91 ekslikult märkinud, nagu oleks maakohus menetlusosalised kohtuistungil ära kuulanud. See ei ole aga eksimuseks, mis saaks tingida maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohus muudab selles osas siiski maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsusest välja viite asja arutamisele kohtuistungil. Maakohus vaatas asja läbi kirjalikus menetluses (I kd tl 178, p 1).
26.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja saab täitemenetluses nõuda viivist perioodi 12.12.2020–3.02.2021, mitte perioodi 9.12.2020– 2.02.2021 eest, nagu maakohus leidis.
27.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebust. (II)
28.Kostja vastuapellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja on põhjendatult leidnud, et maakohus vähendas alusetult kostja viivisenõuet, lähtudes hageja majanduslikust olukorrast.
28.1.Maakohus on ühelt poolt õigesti märkinud, et viivise vähendamisel tuleb arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ning on seda ka teinud, leides, et põhivõlgniku (laenusaaja) majanduslik seisund ei anna alust viivise vähendamiseks. Teisalt lähtus maakohus aga hageja kui pantija olukorrast, mis ei ole põhjendatud. Kuivõrd hageja on hagiavalduse esitanud pantijana, mitte käendajana, ei saa hagejat viivise vähendamise vastuväite esitamisel käsitada käendajana. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seda ka teinud, vaid lähtus hagejast kui pantijast, kui viitas viivise vähendamise alusena sellele, et sundtäitmine toimub füüsilise isiku suhtes (II kd tl 95p, kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub kostjaga ka selles, et maakohtu poolt selline viivise vähendamine oli kostjale üllatuslik (TsMS § 436 lg 4 rikkumine) – maakohus ei ole seda menetluses pooltega arutatud ega andnud pooltele võimalust selles osas arvamust avaldada.
28.2.Viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ja tegemist ei ole ka kujundusõigusega. Viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult seotud võlgniku isikuga VÕS § 149 lg 1 tähenduses (vt RKTKo 3-2-1-139-14, p 16 esimene lõige). Seega on pantijal (ja käendajal) õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud (samas, p 17 esimene lõik). Juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega
2-21-3519 lepingut täita (samas, p 17 kolmas lõige). Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist.
28.3.Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust osas, milles maakohus vähendas kostja viivise nõuet ja jätab maakohtu sellekohased põhjendused otsusest välja. Hageja taotlus viivise vähendamiseks jääb rahuldamata, sest laenusaaja majanduslik olukord ei andnud selleks alust. Ringkonnakohus järgib ka selles osas maakohtu otsuse põhjendusi, neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).
28.4.Eelnevast tulenevalt on kostjal laenusaaja vastu viivisenõue 21 600 eurot (= 200 000 × 0,2% × 54 päeva) (vt ka kohtuotsuse p-i 21.6.).
29.Maakohus leidis õigesti, et kostja ei võinud vastavalt VÕS § 113 lg-le 6 arvestada võlgnevuse tasumise kokkuleppes fikseeritud intressivõlgnevuselt viivist. Mitte miski võlgnevuse tasumise kokkuleppes ei viita sellele, et tegemist oleks olnud kompromissilepinguga, nagu kostja on väitnud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et võlgnevuse tasumise kokkuleppega muutsid osapooled õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte vaieldamatuks osapoolte vastastikuste järeleandmiste teel, mis on kompromissi oluliseks tunnuseks VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi (vt ka RKTKo 3-2-1-175-14, p 17 kolmas lõik). Kostja ei ole põhjendanud, kuidas saaks kokkulepet maksegraafikus käsitada VÕS § 578 lg 1 esimeses lauses sätestatud tingimustele vastava kompromissilepinguna. Intressivõlgnevuse suuruse üle pooltel vaidlust ei olnud. Kokkulepe, mille kohaselt laenusaaja tasub võlgnevuse osamaksetena, ei vasta ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 578 lg 1 tunnustele. Võlgnevuse tasumise kokkulepet ei muuda kompromissilepinguks seegi, et selle pooleks oli lisaks laenusuhte pooltele (laenusaaja ja kostja) ka hageja, ning et kokku lepiti laenulepingu ja võlgnevuse tasumise kokkuleppe ülesütlemise tingimustes. Hageja oli võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimisele kaasatud käendajana ning pooled reguleerisid hageja käendussuhtest laenusaaja võlgnevuse tõttu tekkida võivad (makse)kohustusi ja nende tingimusi (I kd tl 148–150, preambuli p (B) ning p-d 2, 3, 5 ja 7). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnevuse tasumise kokkulepe oli laenulepingu muutmise kokkulepe, mis on hinnatav deklaratiivse võlatunnistusena ega korda maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Kuigi deklaratiivne võlatunnistus on võrreldav kompromissilepinguga (vt ka RKTKo 2-19-5601/61, p 16.4.), ei ole deklaratiivne võlatunnistus ja kompromissileping siiski samatähenduslikud. Sellest, et võlgnevuse tasumise kokkulepe on kvalifitseeritav deklaratiivse võlatunnistusena võlgnevuse suuruse osas, ei vii praegusel juhul hinnanguni, nagu võiks kostja nõuda võlgnevuse tasumise kokkuleppes toodud intressivõlgnevuselt viivist.
30.Eelnev ei muuda aga kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, sest maakohus tunnistas intressivõlgnevuse osas sundtäitmise lubamatuks 21 476,12 eurot ületavas osas. Täitemenetluses nõudis kostja intressi, mille suuruseks oli 6577,13 eurot.
(III)
31.Hageja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja kostja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise tulemusel tuleb hageja hagiavalduses rahuldada osaliselt ning tunnistada
32.TsMS § 386 lg 2 esimese lause kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Hagi osalisel rahuldamisel tuleb kohtul tühistada hagi tagamise abinõud osas, milles need ei ole vajalikud kohtuotsuse täitmiseks rahuldatud nõude osas. See tuleneb mh TsMS § 378 lg-st 4, mille kohaselt ei tohi hagi tagamine olla kostja jaoks põhjendamatult koormav (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, lk 666).
33.TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust ja tühistab maakohtu 10.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega peatati täitemenetlus täiteasjas kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hageja hagi jääb valdavas ulatuses rahuldamata. (V)
34.Täiteasjas sundtäidetava kostja nõude suuruseks oli 245 938,15 eurot (I kd tl 80). Ringkonnakohus asus eelnevalt seisukohale, et sundtäitmine on lubatav kokku 243 076,12 (= 200 000 + 21 476,12 + 21 600) euro ulatuses. See moodustab 98,8% täitmisavalduses märgitud kostja nõude summast. Sellest lähtuvalt tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 98,8% ulatuses hageja kanda ning 1,2% ulatuses kostja kanda.
35.Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing Parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2022 määrusega
RESOLUTSIOON
Parandada tsiviilasjas nr 2-21-3519 Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsuse päises ilmne ebatäpsus ja märkida otsuse päisesse kohtumääruse asemel kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.