Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hagejate nõuded ja põhjendused
1.Hagiavaldusest nähtub, et Kodumaa Laenud OÜ nõude alusel viib kohtutäitur Kersti Seisler hageja suhtes läbi täitemenetlust täiteasjas xxx. Täitmisteate kohaselt nõutakse hagejalt täitemenetluses laenulepingust nr xxx tulenevat väidetavat võlga. Kostjal (sissenõudja) ei ole kohast täitedokumenti, pole täitmisele kuuluvat võlanõuet või alternatiivselt võla kujunemine ei ole kontrollitav, võlg on ebaselge ja võlg ei ole nii suur, kui kostja täitemenetluses nõuab. Ebaselge on ka see, kas võlg on muutunud sissenõutavaks. Kohus ega ükski muu vaidlusi lahendav organ ei ole kostja võlanõuet kontrollinud. Ebaselget nõuet ei tohi täita.
2.R.L.L. Aktivad OÜ (varasem ärinimi RM Xxx OÜ; edaspidi Aktiva), mida hageja esindas juhatuse liikmena, ja kostja vahel on 25.09.2017 vormistatud laenuleping xxx. Digitaalselt allkirjastatud dokumentide konteineris on ka käendusleping, mille kohaselt hageja käendas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.
3.25.09.2018 vormistati laenusuhte pikendamiseks uus sama numbriga (xxx) laenuleping ja ka uus käendusleping. 03.10.2019 vormistati laenusuhte pikendamiseks ja ka muude lepingutingimuste muutmiseks laenuleping nr xxx ja uus käendusleping nr xxx. Leping allkirjastati 10. ja 11.10.2019.
4.Laenu on nimetatud laenulepingute alusel väljastatud ainult ühel korral hagejale korteriomandite ostu eest tasumiseks, so esimese laenulepingu sõlmimisel 25.09.2017, ehkki laenulepingute tekst sõnastab teisiti. Kõik hilisemad lepingud on ainult varasemat laenusuhet ümber kujundanud, võttes muuhulgas arvesse tagasimaksete arvelt kostja arvestuse kohast laenusumma vähenemist, mida hageja ei tunnista.
5.Hageja ja kostja vahel on sõlmitud kaks notariaalset lepingut: • 26.09.2017 korteriomandite müügilepingu ja hüpoteekidega koormamise lepinguga nr xxx ostis hageja enda omandisse endale elukohaks korteri ja vajalikud abiruumid xxx, so eluruumi nr 2 (korter; registriosa nr xxx), mitteeluruumi nr 11 (panipaik; registriosa nr xxx) ja mitteeluruumi nr 27 (garaaž; registriosa xxx). Hageja elab ostetud korteris praeguseni. Ostuhinda 227000 eurot (vt p. 2.1.) rahastati kostjalt võetud Aktiva nimele vormistatud laenu arvelt. Kostja osales lepingus hüpoteegipidajana. Lepingu punktis 3.1. lepiti kokku ostetud korteriomandite koormamises ühishüpoteegiga summas 375000 eurot ja punktis
3.2.lepiti kokku selles, et seatava ühishüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegipidaja (kostja) nõuded R M (hageja) vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende muudatustest ja lisadest (N.B. Laenuleping
vormistati Aktivaga). asjaõiguslepingud. •
Lepingu
punkti
alapunktides
sisalduvad
vastavad
29.04.2019 notariaalse lepinguga müüs hageja eelmise müügi- ja hüpoteegilepinguga omandatud garaaži, kuna oli Aktiva laenulepingu maksete tasumisega raskustesse sattunud. Kostja osales lepingus hüpoteegipidajana, kes sõlmis ühishüpoteegi osalise lõpetamise kokkuleppe (vt lisa 8 p. 2.1.), kustutas ühishüpoteegi müüdava garaaži registriosast (p. 6.1.) ja sai müügihinnast (12000 €) endale poole, so 6000 eurot (p. 3.2.1.). Ühtlasi muutsid hageja ja kostja lepingu punkti 5 alapunktides tagatiskokkulepet, leppides kokku, et kostja omandisse jäänud korteri ja panipaiga registriosi koormav ühishüpoteek ei taga edaspidi varem kokkulepitud nõudeid (so hageja vastu), vaid hakkab tagama Aktivaga 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr xxx tulenevaid nõudeid Aktiva vastu. Sellega kõrvaldas kostja möödalaskmise, et oli Aktivale vormistatud laenu 2017. aastal hüpoteegiga tagamata jätnud ja vormistanud tagatiskokkuleppe hageja kohustuste tagamiseks, mis oli tehtud tehingute tegelik sisu.
6.Seejuures lepiti muudetud tagatiskokkuleppes kokku 25.09.2017 laenulepingust tulenevate kohustuste tagamine, ehkki selleks ajaks oli sõlmitud juba ka 25.09.2018 sama numbriga laenuleping nr xxx. Seega on hageja hinnangul 2018 laenulepingust tulenevad kohustused hüpoteegiga tagamata ja nende suhtes sundtäitmine lubamatu.
7.Laenulepingu nr xxx alusel on formaalselt laenusaajaks Aktiva. Hageja on lepingute kohaselt laenulepingust tuleneva kohustuse suhtes kolmandast isikust pantija ja käendaja, kellele kuuluva varaga (varem 3, praeguseks 2 korteriomandit) ja käendusest tuleneva isikliku vastutusega on laenulepingust tulenevad kohustused tagatud.
8.Tehingute tegelik sisu oli teistsugune, kui lepingutest nähtub. Laenulepingud Aktivaga on sõlmitud teeseldud, näilise tehinguna laenuandja teadmisel ja nõudel, vältimaks tarbijakrediidilepingule seadusega kehtestatud imperatiivseid piiranguid. Tehingute tegelik sisu oli laenuandmine hagejale ja tekkivate hageja kohustuste tagamine. Seda kinnitab muuhulgas eriti veenvalt algselt „valesti“ sõlmitud tagatiskokkulepe, mis tagas hageja kohustusi. Tehingutel ei olnud seost Aktiva majandustegevusega. Aktiva ei saanud tehingute tulemusena muud, kui võlakohustuse (formaalselt). Laenusaamise vajadus ja soov laenu saada oli tegelikult hagejal, kes soovis saada laenu endale elukohaks korteri ja vajalike abiruumide ostmiseks. Hageja pöördus oma laenusooviga algselt Kodumaa Kapitali HLÜ (12782505; edaspidi HLÜ) poole, kellega hageja oli temale kuulunud Aktiva kaudu teinud juba varasemalt ärilist koostööd. HLÜ suunas tehingute tegemise kostjale, kes on 100 % HLÜ tütarfirma, kus asjaga tegelesid samad inimesed.
9.20.09.2017 leppis hageja kostjaga kokku kohtumise kostja kontoris 21.09.2017, et arutada äriasju. Kokkulepitud kohtumine leidis aset, muuhulgas arutati seal ka hagejale laenu andmise võimalust. Sel kohtumisel teatas kostja, et hageja võib soovitud laenu saada, kuid nad vormistavad selle Aktiva nimele, millega hageja selle tegelikku tähendust ja tagajärge mõistmata nõustus. Hageja vastas kostja ettepanekule 22.09.2017 e-kirjas, mis on märgitud allpool alapunktis e). Seega tegid pooled laenulepingut sõlmides näiliku tehingu TsÜS § 89 tähenduses. Tegelik laenusaaja oli hageja, tehingute tegelik eesmärk ja sisu oli hagejale korteriomandite ostuks laenu andmine. Kostja oli sellest teadlik ja soovis teha näiliku tehingu, mida tõendavad järgmised asjaolud:
• •
• •
•
•
•
•
•
a) kostja, hageja ja Aktivaga vahel tehtud tehingute tulemusena tasuti hagejale elukohaks ostetud kolme korteriomandi eest, seega oli pooltele selge ja teada, et laenu vajab ja kasutab hageja, kes on seega tegelikuks laenusaajaks; b) 26.09.2017 notariaalses müügi- ja hüpoteegilepingus leppisid hageja ja kostja tagatiskokkuleppes kokku, et ostetavatele korteriomanditele seatav ühishüpoteek hakkab tagama R Mga, so hagejaga, sõlmitud krediidilepingutest tulenevate kohustusi. Nimetatud kokkulepe on mõistlikult selgitatav ainult juhul, kui pooled käsitlesid tegeliku laenusaajana hagejat. Tagatiskokkuleppe sõlmimisel tegid pooled vormilise eksimuse, sõnastades tagatiskokkuleppe asja tegeliku sisule, mitte vormile vastavana. Aktiva kohustused jäid tagamata. Eksimus parandati 29.04.2019 notariaalses lepingus (vt lisa 8 p 5.1. ja 5.1.1.); c) 25.09.2017 sõlmitud laenulepingu allkirjastatud konteineris sisalduva laenulepingu nr xxx failinimi on „R_ leping 2017“, mitte Aktiva leping – seega käsitlesid pooled tegeliku lepingupoolena hagejat; d) hageja poolt enne lepingute sõlmimist kostjale 11.09.2017 ja 15.09.2017 saadetud ekirjades on teemareal (Subject) kirjas „R enda vajadus xxx lisaraha kommertspant“. Teema nimetus viitab selgelt, et hageja teatas kostjale enda isiklikust rahavajadusest, mitte firma omast. Kirjade sisust tuleneb sama. 11.09.2017 e-kiri algab pärast tervitust sõnadega „Minu enda vajadus.“ ja selles on juttu hageja täiendavast rahavajadusest 70 000 euro suuruses summas. 15.09.2017 e-kirjas küsib hageja kostjalt, kas ta jõudis eelmist kirja vaadata ja selgitab, et „Ma ikka tegelen oma korteri mõttega aga see 70000 eur osa on puudu“. e) 22.09.2017 e-kirjas (Lisa 11, vt lk 2 allosas) kell 07:58:33, so pärast 21.09.2017 kohtumist kostja kontoris tänas hageja kostjat eilse abi, lahenduse ja vastutuleku eest. Samuti võttis hageja selles e-kirjas kokku kostja ettepaneku sisu (lepingu vormistamine Aktivaga) ja küsis kinnitust, kas sai asjast õigesti aru. Nimetatud abi, lahendus ja vastutulek seisnes kostja ettepanekus hageja soovitud laen Aktiva nimele vormistada ehk ettepanekus teha näilik tehing. Tõendi lk 2 olevast kostja kell 10:56 e-kirjast hagejale nähtub, et kostja nõustub hageja kokkuvõttega tehingust ning kostja selgitab hagejale, et kostja ei kanna raha notari deposiiti, vaid raha kantakse Aktiva kontole ja sealt kandku hageja see kassasse ja edasi kuhu vaja (st siis korteriomandite müüjale või notari deposiiti). Kell 11:54 AM (lk 1) küsis hageja uuesti kinnitust tehingu sisu ja toimingute kohta, küsides muuhulgas „Kas siis on nii: laen ettevõtte kontole, ettevõttelt – eraisikule, eraisikuna kannan depo ja ostan eraisikuna“, millele kostja annab selgesõnalise kinnituse kell 11:58:54 vastuses; f) hageja poolt 22.09.2017 kell 1:15 PM notarile saadetud e-kirjas kirjeldab hageja notariaalse tehingu poolena ennast, mitte Aktivat, ega nimeta kordagi Aktivat, kelle kohustusi oleks tagatiskokkuleppega tulnud tagada, kui pooled oleks Aktivat laenusaajana käsitlenud; g) vastusena notaribüroo küsimustele kostja (laenuandja/hüpoteegipidaja) poolt samal päeval, s.o 22.09.2017 kell 14:48:25 saadetud e-kirjas selgitab kostja esindaja tehingu tingimusi omalt poolt, nimetamata kordagi Aktivat, ja viitab selge sõnaga hageja poolt notarile saadetud tehingu kirjeldusele (vt eelmist punkti), mida palub notaribüroo töötajal selguse saamiseks veelkord lugeda, parandamata sõnagi hageja esitatud andmetest (hageja saadetud tehingu kirjelduses ei mainitud Aktivat); h) kostja saatis hagejale 25.09.2017 kell 19:13 e-kirjaga allkirjastamiseks laenulepingu, mille manuse andmetena nähtav failinimi on juba eespool nimetatud „R_ leping 2017“. Hageja saatis 8 minutit hiljem lepingu allkirjastatuna kostjale tagasi, tund hiljem teatas hageja kostjale rahaülekande kohalejõudmisest ja küsis lepingutasu ja osamaksete kohta, millele hageja omakorda vastas kell 20:53:29. Kirjavahetus kannab läbivalt teemanimetust „R M laenuleping“. i) viimati nimetatud vastuses hagejale selgitab kostja, et „Me pidime esialgu laenu andma Kodumaa Kapitalist ja laenuotsuses oli nii ...“, mis näitab, et oma sisemisest vajadusest või
•
•
soovist tulenevalt manipuleeris kostja nii laenuandja kui laenusaaja isikuga kui lepingutingimustega – vormistas lepingu hagejale kuulunud firma nimele, millega hageja selle tegelikku tähendust ja tagajärge mõistmata nõustus, ehkki tegelik laenusaaja oli hageja; j) Ka pärast laenulepingu sõlmimist ja laenu väljastamist käsitles kostja jätkuvalt hagejat laenusaajana. Pool aastat pärast laenulepingu sõlmimist 04.04.2018 kostja e-kiri hagejale algab sõnadega „Sinu lepingu laenusumma on 247450 eurot“. Samuti kinnitab kostja ekirjas, et „Antud summale lisasime vara vaid selleks lisatagatisena, et Sa saaksid 100% laenu korteri ostmiseks, omafinni siin ju ei olnud.“; Kostja e-kirjale eelnes hageja e-kiri (lk 2) milles hageja küsis „nõu ja arvamust minu enda laenu Xxx 1-2 refin kohta“ ning ühtlasi „Kui laenu tagastamine toimub vaid osaliselt kas sisi ikkagi arvestate mulle täies mahus 3 kuu intressikulu?“.
10.Kuivõrd esitatud asjaoludest ja tõendites nähtub, et pooled käsitlesid Aktiva nimele vormistatud laenu tegelikult hageja laenuna nii enne kui pärast laenulepingu sõlmimist ning just hageja oli laenusoovi esitaja, laenu tegelik saaja ja kasutaja ning kõik nimetatud asjaolud olid kostjale teada, on laenulepingu tegelikuks pooleks laenusaajana hageja, mitte Aktiva. Seega on pooled laenu Aktiva nimele vormistades teinud näiliku tehingu TsÜS § 89 lg 1 tähenduses. Kostja soovis tehinguga varjata laenu andmist hagejale ja vältida sellega seotud õiguslike tagajärgede - tarbijakrediidi piirangute - saabumist. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühine. Seega, kui kohus nõustub, et Aktivaga sõlmitud 25.09.2017 laenuleping nr xxx on tühine, on tühised ka kõik selle muudatuskokkulepped, sh nii 25.09.2018 sõlmitud muudatus (samuti leping nr xxx) kui 03.10.2019 laenuleping nr xxx. Seega laenulepingu(te)st ei tulene kohustusi Aktivale, vaid hagejale.
11.2019 notariaalse lepingu punktis 5 sisalduva (muudetud) tagatiskokkuleppe kohaselt on ühishüpoteekidega tagatud kostja nõuded Aktiva vastu, mitte hageja vastu. Kuivõrd eelöeldust tulenevalt ei ole kostjal laenulepingutest tulenevat nõuet Aktiva vastu, mille sissenõudmiseks kostja on hageja kui kolmandast isikust pantija vastu täitemenetluse algatanud, ei ole laenulepingust tulenevad hageja kohustused hüpoteegiga tagatud. Tagatiskokkulepe ei taga ka 25.09.2018 sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid. 03.10.2019 laenulepingust nr 03102019 tulenevad nõuded ei ole hüpoteegiga tagatud ainuüksi seetõttu, et tagatiskokkulepe ilmselgelt ei taga sellise numbriga lepingust tulenevaid nõudeid, vaid ainult 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust ja selle muudatustest tulenevaid nõudeid. Võlasuhte ümberkujundamise tõttu uueks laenulepinguks lõppes vanast laenulepingust tulenev nõudeõigus. Uue numbriga lepingu sõlmimisel sõlmisid pooled lepingu, mis ei ole tagatiskokkuleppest tulenevalt hüpoteegiga tagatud. Seetõttu ei ole lubatud ka täitemenetlus notariaalse lepingu ja hüpoteekide alusel sellest ega varasematest laenulepingutest tuleneva võla sissenõudmiseks. Muud täitedokumenti laenulepingutest tuleneva võla sissenõudmiseks ei ole. Kostja on täitmisavalduses esitatud nõuet kirjeldanud muuhulgas laenulepingust nr xxx tuleneva nõudena, mis oli viimane leping poolte võlasuhtes, täitur täitmisteates aga laenulepingust 25.09.2017 laenulepingust xxx tuleneva nõudena. Kuna tegelik laenusaaja oli hageja, kes kasutas laenu tarbijana isiklikuks otstarbeks – endale korteri ja abiruumide ostmiseks – tuleb kohaldada ka sellisele suhtele vastavat õigust (TsÜS § 89 lg 3).
12.Seega tuleb laenusuhtele kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi regulatsiooni (VÕS § 402, VÕS § 4034 lg 6). Laenulepingute sõlmimisel ei kontrollinud krediidiandja nõuetekohaselt hageja krediidivõimet ega saanud õigustatult jõuda järeldusele, et hageja on
krediidivõimeline. Tegelikult oli krediidiandjale teada vastupidine ja just seetõttu näilik tehing tehtigi. Sellega rikkus kostja VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. VÕS § 4034 lg-s 7 viidatud VÕS § 94 intressimäär on kõigi sõlmitud lepingute ajal olnud 0 % aastas, mistõttu ei tulene hagejale laenulepingutest muud kohustust, kui saadud laenusumma tagastada. Sõlmitud laenulepingud ei vasta tarbijakrediidilepingutele esitatud nõuetele lepingus avaldamiseks kohustuslike andmete osas (VÕS § 404 lg 2, sh § 4031 lg 1 p-d 1–11). Lepingutes puuduvad muuhulgas andmed krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, mistõttu VÕS § 408 lg 4 alusel kohaldub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 0 %. Ka viivise määr on avaldatud ainult päevamäärana, mistõttu saab võlasuhtes kohaldada ainult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määra.
13.Kostja nõudis täitmisavalduses põhjendamatute intressi (6577,13 €) ja viivise (24311,70 €) summade ning põhjendamatult suure põhivõla (215 049,32 €) sissenõudmist hagejalt. Nende summade kujunemine ei ole hagejale arusaadav ega täitmisavalduse põhjal jälgitav ega kontrollitav. See kehtib ka siis, kui kohus ei nõustu, et tehing on näilik, laenuleping on tarbijakrediidileping ja selle alusel saab nõuda vaid laenusumma tagastamist. Kostja täitmisavaldus ei ole nõuetekohane, ka seetõttu ei või täitemenetlust läbi viia ja täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks. Täitmisavalduses puudub nõuete detaile arvestus täielikult, kostja on vaid nimetanud eri liiki summasid, mille sissenõudmist soovib, lisamata mistahes aritmeetilist (detailset) arvestust summade kujunemise kohta, sh lepingu täitmiseks laekunud maksete liigitamise kohta erinevate nõuete katteks. Nõude kujunemise selgitamine on kostja kohustus. Kostja ei ole seda kohustust täitnud.
14.Laenulepingu täitmiseks on tehtud makseid vähemalt 148 378,60 eurot. Hageja juhib tähelepanu, et garaaži müügihinna arvelt sai kostja 6000 eurot, mis kontoväljavõtetelt ei nähtu. Kõik kostjale tehtud maksed on tehtud käesolevas hagis nimetatud laenulepingute täitmiseks. Hagejal ega Aktival ei ole kostjaga sõlmitud muid lepinguid ega eksisteeri poolte vahel muid kohustusi, peale käesolevas hagis nimetatud laenulepingute. Kostja on laenulepingu täitmiseks tehtud makseid arvestanud suures osas mitteeksisteerivate kõrvalkohustuste täitmiseks. Kõik maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tagastamiseks. Seega ei saa laenulepingust tuleneva (põhi)võla jääk olla suurem kui 99071,40 eurot (247450 – 148378,60 = 99071,40 €).
15.Seejuures ei ole põhivõlg muutunud sissenõutavaks, kuna kostja ei ole laenulepingut kehtivalt üles öelnud. Hagejal puudus lepingu kehtivaks ülesütlemiseks nõutav võlg kolme kuu maksete ulatuses. Kostja ei ole täitnud VÕS § 416 ettenähtud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piiranguid. Hagejale ei ole saadetud ülesütlemishoiatust, antud täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks koos teatega, et tähtaja järgimata jätmisel öeldakse leping üles ega pakutud võimalust läbirääkimisteks.
16.Laenulepingutes nr xxx (mõlemas) on kokku lepitud viivise määras 0,1 % päevas, laenulepingus nr xxx on kokkulepitud viivisemäär 0,2 %. Viivise määr on objektiivselt väga suur, mis selgelt kahjustab kohustatud poole huve, eriti arvestades laenulepingute intressimäära 16 % aastas e 0,04 % päevas ja sellest järeldatavat lepingu eesmärki. Võimalik viivitus ei saanud tekitada võlausaldajale kahju. Kahju ei saa objektiivselt olla suurem kui intressimäär, kuna võlausaldaja on ise sellise raha hinna määranud ja hagejaga kokku leppinud. Täitmisavaldusest ei selgu, milliselt summalt millise perioodi eest ja millise määra alusel kostja on viivist arvestanud.
Kokkulepitud viivisemäär hageja hinnangul kohaldamisele ei kuulu, kuna see on vastuolus VÕS § 415 lg-s 1 sätestatud piiranguga, mis keelab nõuda tarbijalt viivist rohkem kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses. VÕS § 4031 lg 1 p 11 ja § 404 lg 2 p 2 tulenevalt tuleb tarbijakrediidilepingus avaldada viivise määr aasta- ja päevamäärand. Lepingutes viivise aastamäära avaldatud ei ole. VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt on krediidiandjal õigus nõuda tarbijalt viivist üksnes käesoleva seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud viivise määras.
17.Viivise tingimusi, sealhulgas viivisemäära hagejaga (st ka mitte Aktivaga, kuivõrd hageja oli Aktiva esindaja laenulepingute sõlmimisel) läbi arutatud ei ole. Viivisekokkulepe on kostja poolt eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimus paljudes samalaadsetes lepingutes kasutamiseks. Hagejal puudus võimalus viivise kokkulepet mõjutada. Kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt (4,5-9,1-kordselt). Eeltoodu alusel leiab hageja, et laenulepingutes kokkulepitud viivisemäär on tühine, seda nii juhul, kui kohus nõustub, et leping sõlmiti tarbijaga, kui siis, kui kohus sellega ei nõustu, viimasel juhul VÕS §st 44 tulenevalt.
18.Juhul, kui kohus leiab, et kostjal siiski on õigus laenulepingute alusel viivist nõuda, palub kostja VÕS § 113 lg 8 alusel kohtul vähendada tasumisele kuuluvat viivist võimalikult suures ulatuses ning seada muuhulgas viivisele ka piirang selliselt, et tasumisele kuuluvate kõrvalnõuete summa ei ületaks tasumata põhivõla summat. Lepingutest tulenevad kohustused on suures ulatuses täidetud, kostja on jõukas finantseerimisasutus, kellele laenude andmine on tema majandustegevuse sisuks. Raha väljalaenamine äritegevusena näitab, et kostjal jätkub likviidsust. Mõistlik laenuandja on arvestanud sellega, et vahel juhtub laenude tasumisega ka viivitusi, see ei saa laenuandjat kahjustada. Seevastu hageja on kasina sissetulekuga nõrgemas positsioonis tarbija. Hageja kasvatab ja peab üksinda ülal alaealist last. Ka Aktiva ei ole jõukas. Laenukohustuste täitmisega ei tulnud Aktiva toime, seetõttu süvendab viivis mittetoimetulekut veelgi.
19.Hageja on seisukohal, et kostja on laenulepingud sõlminud vastutustundetult ka juhul, kui kohus ei nõustu, et laenulepingud on tegelikult tarbijakrediidilepingud ja rikutud on VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust. Laenuandja ei ole laenu väljastamisel hinnanud erapooletult, kas laenust võib kostjale tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest laenutaotleja krediidivõimekuse osas ja laenuga seotud riskidest on laenuandjal nii laenutaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel. Kostja ei arvestanud hageja ja Aktiva huvidega laenulepingute sõlmimisel, kostja ei oleks tohtinud hageja ega Aktivaga laenulepinguid sõlmida, kuna ka Aktiva ei olnud lepingu sõlmimise ajal suuteline laenulepingutest tulenevaid kohustusi täitma. Laenuleping summas 247 450 eurot sõlmiti aastase tähtajaga ja ka pikendati esmalt 1- ja hiljem 2-aastase tähtaja võrra. Kostjale pidi laenulepingute sõlmimise ajal olema selge, et ei Aktiva ega hageja ei suuda nii suurt summat kokkulepitud tähtaja jooksul tagastada isegi ilma kõrvalnõueteta, mida järgnenud sündmused ka tõestasid. Tegelikkuses arvestati tehtud makseid peaaegu ainult kõrvalnõueteks, mis peaaegu välistas põhivõla tagastamise võimaluse. Sellega sattusid hageja ja Aktiva võlaorjusse. Kostja ei analüüsinud Aktiva finantsvõimekust heauskselt ega finantsteenuse pakkujale kohase hoolega ega tuvastanud Aktiva (ega ka hageja) võimet laenulepinguid täita. Samuti ei selgitanud ega teavitanud kostja hagejat ega Aktivat lepingu sõlmimisega võetavate kohustuste iseloomust, sh eriti lepingu rikkumisega kaasnevatest tagajärgedest, sh ülikõrgest viivise määrast ja korteriomandite võimalikust müügist täitemenetluses, eriti võimalusest teha seda ilma kohtulahendita. Kostja
sõlmis teadlikult laenulepingud, mida ei suudeta täita, olgu siis Aktiva või hageja poolt. Hageja teavitamata jätmine tarbijakrediidilepingule ettenähtud korras on mõistetav, kuivõrd kostja sõlmis näiliselt muud liiki laenulepingu, kuid see ei õigusta teavitamata jätmist ja lepingueelse kohustuse rikkumist kostja poolt. Kostja oleks pidanud tekkivate kohustuste iseloomust ja lepingu rikkumise tagajärgedest kostjat ja Aktivat teavitama ja neile asjakohaseid asjaolusid selgitama ka väljaspool tarbijakrediidi regulatsiooni, kuid ei teinud seda. Vajalike teavituste ja selgituste saamisel ei oleks hageja ega Aktiva laenulepinguid sõlminud. Sellega ei oleks lepingutest kohustusi, sh kõrvalnõudeid tekkinud.
20.Kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepingueelset kohustust ja on tekitanud sellega hagejale ja Aktivale kahju kõigi tekkinud kohustuste ulatuses, mis ületavad kohustust saadud laenusumma tagasi maksta. Hageja ja Aktiva tasaarvestavad kahju hüvitamise nõude kostja nõudega. Eeltoodu kehtib ka hagejaga käenduslepingute sõlmimise osas, millega hageja käendas laenulepingutest tulenevaid kohustusi algselt vastutuse maksimumsumma 321 685 eurot ulatuses, viimases 03.10.2019 käenduslepingus 300 000 euro ulatuses. Kostja ei teinud midagi selleks, et veenduda hageja võimes käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita, ei selgitanud hageja kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest. Kuivõrd kostjale oli ilmselge, et hageja ei ole krediidivõimeline 247 450-eurost laenu teenindama (muidu poleks näilist tehingut tehtud), ei saa ta olla võimeline tasuma ka käenduslepinguga võetud kohustusi. Seega on kostja ka käenduslepingud hagejaga sõlminud hageja huve arvestamata ja neid kahjustades ning hagejat nõuetekohaselt teavitamata ja selgitusi andmata. Lisaks rõhutab hageja, et käenduslepingud on sõlmitud tema kui tarbijaga, kuivõrd käendatud kohustus ei olnud seotud hageja majandus- või kutsetegevusega, mis seadis kostjale kõrgendatud kohustusi seoses käenduslepingute sõlmimisega. Riigikohus on tsiviilasja 2-14-21710 lahendi punktis 49 leidnud, et välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu, seega tühine. Käesolevaga tasaarvestavad hageja R M ja Osaühing R.L.L. Aktivad kõik oma kahju hüvitamise nõuded Kodumaa Laenud OÜ vastu kõigi laenusumma tagastamise nõuet ületavate summade ulatuses Kodumaa Laenud OÜ laenulepingutest tulenevate nõuetega R M või Osaühing R.L.L. Aktivad vastu. Tasaarvestuse tulemusel ei ole hagejal ega Aktival kostja ees muid kohustusi, kui seni tagastamata põhivõlg tähtaja saabumisel tagastada, st et kostjal ei ole käesoleval ajal ega olnud ka täitmisavalduse esitamise ajal sissenõutavat nõuet.
21.Eeltoodust tulenevalt palus hageja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxx.
22.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. RK Varahaldusel oli koostöölepingu Kodumaa Kapitali HLÜga, mitte kostjaga. Kaks erinevat juriidilist isikut ei ole samastatavad. RK Varahalduse kinnitus, et tema töötajad on finantsvaldkonna spetsialistid, ei oma mingit tähendust hageja isiku suhtes. Hageja ei ole kunagi olnud RK Varahalduse omanik, juhatuse liige ega töötaja. Hageja on omanud mõningast kokkupuudet Kodumaa Kapitali HLÜ-ga ainult RK Varahalduse partnerina. Kostja esitatu on faktiliselt ebaõige ja sellest ei saa järeldada, et hageja hagis tõstatatud küsimuste osas spetsialist oleks. Hageja ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimeline mõistma, kuidas kostja lepingute äriühingu nimele vormistamisega tema seadusega kaitstud huve kahjustas.
23.Hagivastusest jääb selgusetuks, milline on RK Varahalduse lepinguliste ülesannete ja hageja vaheline seos või millist koolitust Kodumaa Kapitali HLÜ üldse lepingu täitjatele andis. Lepingutingimuste kohaselt pigi RK Varahalduse teenus seisnema lepingulise suhteni jõudmise tehnilise poole täitmises, mitte laenusuhte sisulistes küsimustes. Samuti märgib hageja, et RK varahaldus tegeles vaid Kodumaa Laenude juriidilistest isikutest klientidega. Tarbijakrediidi vahendamiseks vajalikku krediidivahendajana tegutsemise litsentsi RK Varahaldusel ei olnud ja tarbijakrediidi küsimustega ta ka ei tegelenud. Seega on igas mõttes ebaõige kostja positsioon, milles ta peab hagejat pädevaks analüüsima tarbijakrediidi ja äriühinguga sõlmitud laenulepingu sisulisi erinevusi.
24.Kostja väide, et hageja pöördus 2017 septembris kostja poole oma äriühingule laenu saamiseks ei ole tõsi, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja soov oli laenu saada endale eesmärgiga osta omale elamispinnaks korter. Hageja on seda hagiavalduses ja esitatud lisade abil ka tõendanud. Kostja oli teadlik, et hageja vajas laenu ise ja et laenu eesmärgiks oli korteri ostmine hagejale endale, mitte mingil äriühingu investeerimise eesmärgil.
25.Mõistliku laenuandja seisukohast ei ole tavapärane ega majanduslikult põhjendatud see, kui laenuandaja annab sedavõrd suure laenu (247 450 eurot) äsja loodud (07.09.2017) varatule äriühingule (asutatud sissemakset tegemata – vt kostja vastuse lisa 5). Asja ainus mõistlik ja loogiline seletus on see, et kostja andis laenu teadmisega, et lepingu täidab hageja. Laen vaid vormistati äriühingu nimele, et vältida tarbijakrediidi sätetest tulenevaid kitsendusi laenuandjale – kostjale.
26.Hageja täpsustab hagiavalduse faktilisi asjaolusid selles, et hageja konsulteeris juba augustis 2017 Kodumaa Kapitali HLÜ juhatuse liikme K K’iga oma isikliku kodu ostusoovi asjus. 08.08.2017 saatis K K hageja eraisiku e-posti eraisiku laenutaotluse, seega mitte äriühingu taotluse, mis veelkord kinnitab, et kostja oli teadlik, et tegelik laenusoovija oli hageja. Hiljem soovitas K K, et antud projekti saaks lahendada vaid ettevõtte alt, kuna eraisikul puudub piisav maksevõime, et sellist laenu teenindada. Sellest tulenevalt lõigi hageja osaühingu RM Xxx, praeguse R.L.L. Altivad OÜ, soovides korteri ostuks igal juhul laenu saada. Esialgne nimi viitab sellele, et tegu on vaid selle korteri hagejale ostmiseks loodud ettevõttega - R M (RM), korteri aadress Xxx tänaval (Xxx). Hiljem on hageja teostanud ka muud tegevust korteri ostuks loodud osaühingu kaudu.
27.Hageja küsis eraisikuna laenu ka HLÜ-lt Geldex Eesti, kuna Kodumaa Kapitali HLÜ K K isikus tegi esialgse suulise ja ka kirjaliku pakkumuse 70 000 eurole läbi ettevõtte RM Xxx OÜ mille loomist ta oli ise soovitanud, et oleks võimalik minna mööda eraisiku maksevõime puudumisest. HLÜ Geldex Eesti pakkumusest nähtub, et hageja soov oli võtta laenu eraisikuna, ehkki HLÜ Geldex Eesti poolt sai läbi äriühingu lepingut sõlmides vältida 8000 euro suuruse osakapitali sissemakse tasumist, mida nad pakkusid.
28.Hageja esitas äriplaani ning rahavoo prognoosi vastavalt K K näpunäidetele. Formaalse laenusaaja RM Xxx OÜ taga pole kunagi olnud RK Varahalduse omanik K Z -M . RK Varahaldusega koostöölepingu projekt koostati 23.08.2017 (näha lepingu tekstis), kuid lepingu allkirjastamiseni jõuti alles 18.09.2017. Seega laenulepingu sõlmimise ajal oli koostöölepingu planeerimise algusest möödunud napilt 1 kuu (alates 23. august 2017). Leping allkirjastati ja tegelik koostöö algas 18.09.17. Lepingu sõlmimise ettevalmistamisest möödunud 1 kuu järel, ammugi mitte lepingu sõlmimisele järgnenud 1 nädala põhjal ei saadud kostja kuidagi hinnaga seda, kas RK Varahalduse koostööga seoses on loodud ettevõte edukas või mitte. Sellist
hinnangut ei olnud vaja koostada sest Kodumaa HLÜ oli teadlik, et tegelikult on ettevõtte loomine vaid selleks, et saaks laenu väljastada, kuna eraisikule seda väljastada ei saaks.
29.Selleks, et vältida Kodumaa Kapitali HLÜ-s kehtivad reegleid ehk omafinantseeringu osa, teevad nad selle lepingu Kodumaa Laenud OÜ alt, kus selliseid reegleid hoiu-laenuühistu liikmete ja nõukogu ees pole. Selleks paluti tulla ka kohtumisele 21.09.17 kontorisse, kus viibisid M H , K A ja K K. Nimetatud kohtumisel tehtigi ettepanek, mille kokkuvõtte Hageja saatis oma kirjaga 22.09.17 K A (vt hagi lisa 11). 21.09.17 kohtumisel öeldi ka seda, et sellisel kujul teha tehing ilma omafinantseeringuta ning alles loodud ettevõttele, on nende poolt vastutulek hagejale kui eraisikule. Selle tõttu jääb kehtima ka varasemalt läbiräägitud osakapitali sissemakse, mida osaühingus ei oleks pidanud olema, ning lepingutasu, mis on kokku 18 450 eurot (millest 16 030 eurot oli eelnevalt läbiräägitud HLÜ osakapitali suurus), mis vormistatakse küll ühekordse teenustasuna ehk sisuliselt lepingutasuna. Kuna hagejal eraisikuna oli soov kodu omandada, siis nõustus ta ka nii märkimisväärselt suure lepingutasu ehk teenustasuga.
30.Laenu kasutamise otstarve oli kostjale teada enne 21.09.2017 toimunud kohtumist. Hagi lisana 11 esitatud hageja 22.09.17 kirjas kostjale kirjeldas hageja kosjale füüsilise isikuna tehingu struktuuri: laen ettevõtte kontole, ettevõte eraisikule, eraisikuna kanne deposiiti ja (korterite) ost eraisikuna ning kinnisvara omanikuna annab hageja loa seada hüpoteek ettevõttele vormistatud laenu katteks. K K on kinnitanud, et nii see on. Notarile saadetud kirjast (vt hagi lisa 12), mille on saanud ka K A ja K K, on näha, et nad olid teadlikud ja aktsepteerisid seda, et kaks tehingut toimuvad üheaegselt. Esmalt ost eraisikuna Xxx 1-2 ning seejärel hüpoteegi seadmine. Viide, et kostja polnud sihtotstarbest teadlik, on vale.
31.Paika ei pea ka kostja väide, et notaritehingu valmistas ette hageja. Hagi lisast 13 nähtub, et kostja esindaja saatis notarile andmeid tehingu ettevalmistamiseks.
32.Hagivastuse punktis 1.8. kirjeldab kostja, et laenulepingu täitmiseks tehtud maksetest arvestati maha intress ja viiviseid. Hagejale on kostja nõude arvestus tervikuna arusaamatu, sealhulgas viivise arvestus. Arusaamatu on muuhulgas, kuidas üldse sai kostja hagejale viivist arvestada, kui lepingu järgi kuulusid tasumisele ainult intressimaksed ja intressilt VÕS § 113 lg 6 kohaselt viivist arvestada ei või.
33.Hagivastuse punktis 1.11. kirjeldab kostja, et 03.10.2019 sõlmiti laenulepingule järjekordne pikendus. Hageja sellega ei nõustu. 03.10.2019 sõlmiti nii vormilt kui sisult täiesti uus leping. Samuti kannab leping uut lepingunumbrit. Tõsi on, et uude lepingusse kanti üle ka varasema lepingu arusaamatult kujunenud laenujääk, kuid sellest hoolimata on 03.10.2019 lepingu nr 03102019 näol tegemist uue lepinguga, mille suhtes ei ole poolte vahel sõlmitud tagatiskokkulepet lepingust tuleneva nõude hüpoteegiga tagamiseks.
34.Fakti, et sõlmiti uus laenuleping, kinnitab ka see, et pooled sõlmisid ka uue käenduslepingu. Juhul kui 03.10.2019 oleks sõlmitud vaid varasema laenulepingu pikendus, poleks uue käenduslepingu sõlmimist vaja olnud. Eriti veenvalt kinnitab poolte vahel täiesti uue, varasema laenulepinguga mitte samastatava laenulepingu sõlmimist kostja juhatuse liikme K A 07.10.2019 e-kiri, milles ta sõnaselgelt selgitab uut lepingut järgmiselt: „ ... Ehk siis, me sõlmime sinuga loodetavalt täna-homme sinu poolt soovitud 2. aastaks uue laenulepingu. Kui sa seda ei soovi, siis teeme laenutagastamise kohta lõppnõude ja siis tuleb see summa ka koheselt tagastada. Nii, et ma arvan, et on mõistlik sõlmida praegu uus laenuleping, see et me kutsume seda pikenduseks ei tähenda, et me ei sõlmi täiesti uut laenulepingut. Me sõlmime
täiesti uue laenulepingu ja me oleme arvesse võtnud, et sa võid selle ennetähtaegselt tagastada.“
35.Kostja kirjeldab punktis 1.11., et 03.10.2019 lepingu sõlmimisel kontrolliti nii hageja kui kostja maksevõimet ja leiti kontoväljavõtte alusel, et nii hageja kui R.L.L. Aktivad OÜ olid krediidivõimelised. Esiteks ei piisa pelgalt kontoväljavõttest kummagi krediidivõimelisuse hindamiseks. Kontoväljavõttelt ei nähtu hageja kohta mingit maksevõimet, tegemist on R.L.L. Aktivad OÜ kontoväljavõttega. Kontoväljavõttelt on valdavalt näha on vaid R.L.L. Aktivad OÜ kulud, st tema poolt hagejale tehtud ülekanded, millest netona 27 878 eurot moodustavad majanduskulude hüvitamine, vaid 275 eurot dividende hagejale ja 275 eurot omanikulaenu hagejale. Samas on hageja andnud R.L.L. Aktivad OÜ-le omanikulaenu 4337 eurot ja R.L.L. Aktivad OÜ on laenu võtnud ka teistelt laenuandjatelt, sealhulgas tuntud kiirlaenuandjatelt Credit.ee ja Ühisraha OÜ. Lisaks nimetatutele on R.L.L. Aktivad OÜ võtnud laenu ka Maimikk OÜ-lt, OÜ-lt Merre, Toomas Kaarjärv Konsultatsioonid OÜ-lt. Kuidas sai kostja (kiir)laenude abil end majandavat osaühingut krediidivõimeliseks pidada, on täiesti arusaamatu. Hageja suhtes on selge, et mingit maksevõime kontrolli ei teostatudki. Samuti ei kontrollitud midagi 2017. ja 2018. aastal lepinguid sõlmides. R.L.L. Aktivad OÜ raamatupidamise aastaaruandest nähtuvad varad koosnevad peamiselt hagejale ostetud korterist ja sellega võetud laenukohustusest. Raha ja varud sisuliselt puuduvad. Aastaaruanne ei näita R.L.L. Aktivad OÜ-d võimelisena lepingust tulenevaid kohustusi täitma. Kõik esmase lepingu sõlmimisest alates aset leidnud sündmused ainult kinnitavad seda - R.L.L. Aktivad OÜ ja ka hageja ei ole suutnud laenulepingut täita. Kuivõrd tegelik laenu saaja ja kasutaja oli hageja, oleks kostja igakordsel lepingu sõlmimisel pidanud kontrollima eelkõige hageja maksevõimet, st kontrollima vastutustundliku laenamise kohustus täitmiseks hageja krediidivõimelisust. Kostja pidi seda tegema nii laenulepingute kui käenduslepingute sõlmimise eelselt. Ka enne käenduslepingu sõlmimist oleks kostja pidanud hageja krediidivõimelisust kontrollima.
36.Hageja esindajale jääb kostja hagivastusest arusaamatuks, millisel viisil hagejaga sõlmitud laenuleping üles öeldi või mis hetkest leob kostja laenulepingu üles öelduks. Kostja selgitusest ja esitatud tõendist nähtuvalt ei olegi laenulepingut üles öeldud, seda isegi siis, kui kohus ei nõustu, et võlasuhtele tuleb kohaldada tarbijakrediidi regulatsiooni. Kostja poolt ülesütlemise tõendina esitatud e-kirjavahetusest ei nähtu laenuandja ülesütlemisavaldust.
37.Kostja on väitnud, et hageja ei ole põhistanud, milliseid tarbijakrediidi imperatiivseid piiranguid võis kostja soovida vältida. Kostja on hagiavalduse punktides 12-14 selge sõnaga viidanud vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumisele kostja poolt ja ka laenulepingus avaldamiseks kohustuslike andmete puudumisele laenulepingust. Samuti on kostja üritanud vältida laenulepingu ülesütlemisele kehtestatud piiranguid ja ka maksete viivitusse sattumisel viivisele seatud piiranguid, aga ka piiranguid ebapiisavate maksete liigitamisel erinevate nõuete katteks (VÕS § 415 lg 1 ja 2) ega ole neist kinni pidanud.
38.Hagivastusele lisana 13 lisatud Exceli tabel ei võimalda jälgida nõude kujunemist. Kuivõrd poolte vahel viimasena sõlmitud laenulepingu järgne põhivõlg oli lepingu kohaselt 200 000 eurot, on täiesti arusaamatu, millisel viisil on hagejalt täitmisavalduses nõutud põhivõlg kasvanud 215 049,32 euroni. Viimase laenulepingu alusel kostja laenusummat välja ei maksnud. Exceli tabelist nähtub kostja ebaselge sisuga viivise arvestus lepingu kehtivuse ajal, mil hageja kohustuseks oli vaid intressimakseid tasuda. Intressilt viivist arvestada ei tohi.
Sellegipoolest on kostja hagejale viivist arvestanud ja ilmselt ka hageja tasutud summasid viivise katteks arvestanud, mis selgelt ei ole õiguspärane ja mõjutab nii põhivõla kui intressinõude kujunemist.
39.Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-82-14 tehtud kohtuotsuse punktis 34 leidnud, et „Tehingu näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei ole toimunud nende isikute vahel, keda lepingudokumendis lepingupooltena näidatakse.“ Hageja hinnangul on see üks-ühele kohaldatav ka praeguses asjas. Seega tuleb laenusaajaks lugeda hageja ja laenusuhtele tuleb kohaldada tarbijakrediidi sätteid.
40.Alternatiivselt tuleb laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid ka VÕS § 421 alusel, mille kohaselt Käesolevas jaos sätestatust (st tarbijakrediidi sätetest – A.L.) tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel.
41.Samuti ei olnud kostjal sel juhul alust laenulepingut erakorraliselt üles öelda, kuivõrd hageja ei olnud maksetega viivituses vastava kohustuse puudumise tõttu (maksegraafik nägi ette vaid intressimakseid), mistõttu ülesütlemine on tühine ja põhivõlg ei ole sissenõutavaks muutunud. Ka sel põhjusel ei ole täitemenetlus lubatud.
42.R L eraisikuna pole kunagi olnud RK Varahalduse klient. Kodumaa Kapiltali HLÜ pole kunagi tasunud ühtegi vahendustasu nimetatud lepingu vahendamise eest ei R M’ile ega RK Varahaldusele. R L oli Kodumaa Kapitali HLÜ klient otse ning ainus põhjus, miks on Kodumaa Kapitali HLÜ poolt R Mle edastatud R L notari aja broneerimise palve oli see, et R M abistas vabatahtlikult ilma tasuta sellel ajahetkel R L asjade ajamises seoses Kosmopark toetusprojektiga, mille hulka ei kuulnud tema tarbijakrediidilepingute analüüsimine ega vahendamine, kuna R Ml puudub selline oskus ning ta pole seda ka kunagi teinud. Vabatahtlike kohustuste hulka kuulus andmete edastamine R L asjades vajadusel nt notari aja seadmine. Ekirjast on näha, et R M räägib vaid aja leidmisest mitte tehingu sisust.
43.Hagiavalduse lisas 10 küsis hageja oma laenu puuduoleva osa tagatiseks kommertspandi seadmise võimaluse kohta, mitte ei teinud ettepanekut firma nimel laenulepingu sõlmimiseks.
44.K K nõustas 08.08.17 R M laenusaamise võimalustes sh eraisikuna laenusaamisest ning kodulaenu saamisest. Nõustamise tulemusena saadeti eraisiku laenutaotluse vorm. Kuna sellele ajahetkel polnud veel kodulaenu objekti välja valitud, tekkis idee kasutada eraisikuna laenusaamiseks maksimaalset summat, mida Kodumaa Kapitali HLÜ sai R Mle eraisikuna teha ehk 10 000 eurot. See limiit ka anti ja laen väljastati. See viitab veel kord näilisele tehingule ja sellele, et eraisikuna ei oleks R Mle saanud Kodumaa Kapitali HLÜ saanud kodulaenu sellises summas anda ning näilise tehingu tegemiseks nõustamisel soovitati luua äriettevõte.
45.Lisaks, kostja poolt 05.08.2021 tõendina esitatud Lisa 4 manuste hulgas on hageja 01.01. – 08.08.2017 seisuga LHV Panga kontoväljavõte, millest nähtuvad korduvad maksed kiirlaenufirmadele ja erinevatele kohtutäituritele, samuti see, et 16.06.2017 maksis varasem tööandja hagejale välja lõpparve töölepingu lõpetamisel. Hilisemaid palgalaekumisi ei ole. Seega oli kostjale teada, et kolm kuud enne praegu vaidluse all oleva laenulepingu sõlmimist, oli hageja jäänud püsiva sissetulekuta ehk kostjale oli teada, et hageja ei ole krediidivõimeline, mis viiski selleni, et hagejale hageja soovitud laenu väljastamiseks tehti kostja initsiatiivil näilik tehing äriühingu nimel. Hagejal endal polnud mingit huvi firma nimel tehingu tegemiseks, et
endale korterit osta. Vastutustundliku laenamise kohustus on krediidiandja kohustus ja selle kohustuse rikkumise varjamiseks näilik tehing kostja huvides ja kostja initsiatiivil tehtigi. Algselt vastutustundetult antud laen ei saa hilisemate lepingutega vastutustundlikuks muutuda.
46.Kostja väide, et idee firma nimele laenulepingu sõlmimiseks tuli hagejal, on tõendamata ning ei vasta mingis osas tõele. Asjaolule, et ettepanek sõlmida leping äriühingu nimel tuli just kostjalt, viitab selgesti hagiavalduse lisas 11 olev 22.09.2017 kl 08:57:33 hageja poolt kostjale saadetud e-kiri, kus hageja küsib täpsustavalt: „Kas sain siis aru nii: Leping tuleb kahe ettevõtte vahel: Üks osapool: RM Xxx OÜ...“. Kui ettepanek sõlmida laenuleping äriühinguga oleks tulnud hagejalt, oleks äriühingu kohta esitatud täpsustav küsimus absurdne olnud.
47.Hageja ei nõustu kostja käsitlusega põhivõla kujunemisest 03.09.2020 kokkuleppe alusel. 03.10.2019 laenulepingu maksegraafik nägi ette vaid intressimakseid, järelikult sai kostja 03.09.2020 kokkuleppe sõlmimisel võlgneda vaid intressi. 03.09.2020 kokkulepe ei ole kompromissleping ega intressivõla põhivõlaks ümbervormistamise kokkulepe, vaid võlgnevuse fikseerimise ka tasumise kokkulepe. Lepingus ei ole juttu kompromissist, poolte vastastikustest järeleandmistest ega uue põhivõla moodustamisest. Kokkuleppega lepiti kokku vaid maksegraafik hetkel väidetud võlasumma (intressi) tasumiseks. Asjaolu, et kokkuleppesse kaasati lisaks laenuandjale ja formaalsele laenusaajale ka hageja (kui tegelik laenu saaja ja formaalne käendaja), ei muuda selles küsimuses midagi. Kostja vastuväited ja põhjendused
48.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu.
49.Kostja ning tema 100%-lise osaniku Kodumaa Kapitali HLÜ (edaspidi ühiselt „Kodumaa“), äritegevuseks on laenuandmine, millega seoses tegi Kodumaa tihedalt koostööd laenuvahendajaga SEJ International OÜ (endise nimega RK Varahalduse OÜ; registrikood 12298789; edaspidi „RK Varahaldus“). 23.08.2017 sõlmisid Kodumaa Kapitali HLÜ ja RK Varahaldus koostöölepingu (Lisa 1), millest nähtub muu hulgas järgnev: RK Varahalduse äritegevuseks on oma klientidele erinevate finantseerimislahenduste pakkumine, s.h erinevate finantseerimisettevõtjate finantseerimistoodete pakkumine (lepingu punkt (A); RK Varahaldus osutas Kodumaale laenude vahendamise teenust (lepingu punkt 1); RK Varahaldus kinnitas, et tema poolt lepingut täitvad töötajad on finantsvaldkonna spetsialistid ning nad suudavad asjatundlikult ja vajaliku hoolsusega täita käesolevast lepingust tulenevaid kohustusi (lepingu punkt 2.1); RK Varahalduse töötajate tööülesanneteks oli muu hulgas abistada laenuvõtjaid kogu laenuprotsessis, s.h tutvustada Kodumaa finantseerimistingimusi (lepingu punkti 2.3 (a)). Hageja oli RK Varahalduse töötaja, kes vahendas Kodumaale laenusaajaid ning korraldas Kodumaa ja laenusaajate vahel laenu- ning hüpoteekide seadmise lepingute sõlmimist.
50.2017. a septembris pöördus Hageja Kodumaa poole sooviga saada ka ise laenu oma 07.09.2017 asutatud äriühingule Osaühing RM Xxx (muudetud ärinimi Osaühing R.L.L. Aktivad; edaspidi ka „Laenusaaja“) kinnisvarasse investeerimiseks. Kinnisvara objekt oli tal välja valitud ning 160 000 eurot pidi saama HLÜ-lt Geldex Eesti, kuid puudu oli veel 70 000 eurot. Hagiavalduse lisana 10 esitatud 11.09.2017 e-kirjavahetusest nähtub, et Hageja avaldas Kodumaale soovi saada Laenusaajale 70 000 euro suuruse laenu 12 kuu peale, mille osas tegi ettepaneku, et selle tagatiseks seatakse tema loodud äriühingu (s.o Laenusaaja) varale ja äriplaanile kommertspant, II järjekorra hüpoteek kinnisasjale aadressiga Xxx 1-2 kuud ning eraisiku, s.o Hageja, käendus. Seega oli see Hageja ettepanek ja soov võtta laen enda loodud äriühingule, andes sellele enda kui eraisiku käenduse.
51.Laenusaaja esitas laenu taotlemise raames Kostjale oma äriplaani ning rahavoo prognoosi arvestades RK Varahalduse tulemusi. Kuivõrd vastavalt Laenusaaja esitatud äriplaanile olid Laenusaaja ja RK Varahalduse taga samad inimesed (Hageja ja K Z -M , isikukood xxx), siis oli Kostjal põhjendatud alus asuda seisukohale, et Laenusaaja esitatud äriplaan on edukas. Ühtlasi oli Laenusaaja valmis seadma laenu tagatiseks kommertspandi, hüpoteegi ning ainuosaniku ja juhatuse liikme käenduse, mistõttu hindas Kostja laenu tagatisi piisavaks ja otsustas anda Laenusaajale soovitud summas laenu.
52.21.09.2021 tuli Hageja Kodumaa kontorisse ning avaldas soovi saada Laenusaajale rohkem laenu, kuna HLÜ Geldex Eesti pakutavad tingimused olid olnud liiga ebamõistlikud. Nagu nähtub hagiavalduse Lisana 11 esitatud e-kirjavahetusest, siis Kodumaa nõustus suure vastutulekuna andma Hageja äriühingule, s.o Laenusaajale Osaühingule RM Xxx, laenu summas 229 000 eurot, millele lisandub omakapitali sissemakse ning lepingutasu. Tagatiste osas jäid kokkulepped samaks nagu oli 11.09.2017 e-kirjas toodud (hagiavalduse Lisa 10), II järjekoha hüpoteek asendus vaid I järjekoha hüpoteegiga.
53.25.09.2017 sõlmisid Osaühing RM Xxx ja Kostja laenulepingu nr xxx (edaspidi „Laenuleping“; hagiavalduse 2), mille alusel andis Kostja Laenusaajale laenu summas 247 450 eurot (sh Kodumaa osakapitali sissemakse ja lepingutasu) kandes selle üle Laenusaaja arvelduskontole 25.09.2017.
54.Vastavalt Laenulepingu punktile 1.2 kohustus Laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 25.09.2018. Vastavalt Laenulepingu punktile 1.3.1 kohustus Laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 16% aastas. Laenulepingu punkti 1.4.1. kohaselt kohustus Laenusaaja tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt Laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille kohaselt kohustus Laenusaaja maksma igakuiselt intressi summas 3 300 eurot kuu 25. päeval. Laenulepingu punktis 1.5 lepiti kokku viivise määras 0,1% päevas. Laenulepingu punktis 1.4.3. lepiti kokku Laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena kuuluvad tasumisele viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest. Vastavalt Laenulepingu punktile 2.3 kohustus Hageja Laenusaaja esindajana seadma laenu tagatiseks I järjekoha ühishüpoteegi tema omandis olevatele kinnistutele aadressil Xxx 1-2 (registriosa numbriga xxx), panipaik nr 11 (registriosa number xxx) ja mitteeluruum 27 (registriosa number xxx). Vastavalt Laenulepingu punktile 2.4 kohustus Hageja Laenusaaja esindajana andma laenu tagatiseks eraisiku käenduse summas 321 685 eurot, mida Hageja ka tegi Laenulepingu Lisana 3. Laenu kasutamise sihtotstarbes pooled kokku ei leppinud. Nähtuvalt hagiavaldusele lisatud tõenditest otsustas Laenusaaja laenata selle raha edasi Hagejale kinnisvara ostmiseks.
55.Kuivõrd Kodumaa usaldas Hagejat varasema koostöö tõttu, siis lasi Kodumaa kõik notaritehingud Hagejal ette valmistada. Muu hulgas usaldas Kodumaa Hagejale hüpoteegiga tagatava nõude sisustamise, mistõttu läks kahetsusväärselt 26.09.2017 notarilepingusse sisse (p. 3.2), et „Ühishüpoteegiga on tagatud Hüpoteegipidaja kõik nõuded R M, isikukood xxx, vastu, mis tulenevad Hüpoteegipidaja ja R M, isikukood xxx, vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest“’.
56.Laenulepingu sõlmimise järgselt aasta jooksul tasus Laenusaaja Kostjale Laenulepingu kohaseid makseid kokku summas 36 247,83 eurot, millest arvestati esmalt maha viivised ja seejärel intress.
57.19.09.2018 esitas Laenusaaja Kostjale avalduse Laenulepingu pikendamiseks 12 kuu võrra. Kostja tuli taas Laenusaajale vastu ning nõustus Laenulepingu pikendamisega, mis sõlmiti 25.09.2018. Laenulepingu pikendamise tasu oli 3 000 eurot (punkt 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 25.09.2019 (punkt 1.2.1) ning intressi- ja viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja tagatised jäid samaks (punkt 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2).
58.Aprillis 2019 avaldas Hageja soovi võõranda hüpoteegiga tagatud mitteeluruum nr 27 (registriosa number xxx) müügihinnaga 12 000 eurot, millest 6 000 eurot läheks Hagejale ning 6 000 eurot hüpoteegipidajale, s.o Kostjale. 29.04.2019 sõlmitigi vastav leping, millega ühtlasi muudeti hüpoteegiga tagatavate nõuete sisu, tagades muu hulgas kõik nõuded Laenusaaja vastu, mis tulenevad Kostja ja Laenusaaja vahel 25.09.2017.a. sõlmitud laenulepingust nr xxx (Laenulepingust) ning selle kõikidest lisadest; Tagatud on muuhulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub.
59.Laenu pikendatud tähtaja saabumise lähenemisel avaldas Laenusaaja augustis 2019 taas soovi laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks. Laenusaaja esitas uuesti laenu pikendamise avalduse ning lisas sellele ka oma krediidivõimelisuse hindamiseks viimase 6 kuu pangakonto väljavõtte. Nimetatud väljavõttelt nähtub, et nii Laenusaaja kui ka Hageja krediidivõimelisus on hea, kuivõrd Laenusaaja oli võimeline tegema oma juhatuse liikmele (Hagejale) kuue kuu jooksul väljamakseid kokku summas 30 673 eurot, s.o keskmiselt 5 128,83 eurot kuus. Samuti kontrollis Kostja Laenusaaja viimast majandusaasta aruannet (Lisa 10), mille kasumiaruandest nähtus äriühingu käive summas 124 276 eurot ning puhaskasum summas 31 601 eurot. Seega oli Kostja taas valmis pikendama Laenulepingut veel ühe aasta võrra, milleks sõlmiti 03.10.2019 järjekordne Laenulepingu pikendus ning uus maksegraafik, mille kohaselt oli Laenusaajal põhiosast maksmata veel 200 000 eurot ning mille kohaselt kohustus Laenusaaja teostama igakuiselt intressimakseid maksegraafikus näidatud summas (hagiavalduse Lisa 5). Laenulepingu pikendamise tasu oli 2 000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2 %-ni. Ühtlasi sätestas Laenulepingu 03.10.2019 sõlmitud pikenduse punkt 8.3.4, et Laenuandjal on õigus Laenuleping erakorraliselt üles öelda 10-päevase etteteatamistähtajaga, kui Laenusaaja rikub Lepingus sätestatud mistahes kohustust ja ei heasta rikkumist 10. päeva jooksul pärast Laenuandjalt vastavasisulise teate saamist.
60.Paraku jäi Laenusaaja maksegraafiku täitmisega hätta, mistõttu sõlmisid pooled (Laenusaaja ja Kostja) Laenulepingu erakorralise ülesütlemise vältimise eesmärgil 03.09.2020 võlgnevuse tasumise kokkuleppe, milles fikseeriti Laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise uus maksegraafik. Pooled fikseerisid, et seisuga 04.09.2020 on Laenusaajal Kostja ees Laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 15 049,32 eurot ning lepiti kokku selle summa tasumise maksegraafikus. 03.09.2020 kokkuleppe punktis 4 leppisid pooled kokku, et Laenuandjal on ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja ka laenuleping üles ja nõuda Laenusaajalt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu terviklikku ja kohest tasumist juhul, kui Laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui 60 päeva.
61.Kahjuks ei asunud Laenusaaja kohaselt täitma ka 03.09.2020 sõlmitud maksegraafikut, mistõttu saatis Kostja 26.11.2020 Laenusaajale ja Hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega ning ettepanekuga läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks tähtajaga kuni 08.12.2020. Sellele vastas Hageja alles 10.12.2020, viidates, et tal on hüpoteegiga tagatud kinnistule kaks ostuhuvilist. 11.12.2020 teatas Kostja esindaja, et
kuivõrd Kostja saadetud hoiatavale kirjale 8. detsembriks konkreetset ettepanekut ei järgnenud, oli Kostja sunnitud Laenulepingu lõpetama 09.12.2020 (Lisa 12 – 26.11.2020 kuni 11.12.2020 e-kirjavahetus).
62.Kuivõrd puudusid mistahes andmed ja tõendid selle kohta, et Hageja üldse kinnisasja müügiprotsessiga tegeleb (nt müügikuulutus kinnisvaraportaalides) ning viimane makse oli laekunud 20.11.2020, s.o üle kahe kuu tagasi (vt hagiavalduse Lisasid 17-19), otsustas Kostja Laenulepingu tagatiseks seatud hüpoteegi realiseerida ning esitas 03.02.2021 Tallinna kohtutäiturile Kersti Seisler täitmisavalduse (hagiavalduse Lisa 18) koos lisadega.
63.Kostja kinnitab, et soov sõlmida Laenuleping Hageja asutatud ja juhitud äriühinguga tuli Hagejalt ning lähtus vaid Hageja majanduslikest huvidest. Laenuleping ei ole tühine, kuivõrd Kostja andis sihtotstarbeta laenu Laenusaajale, mitte sihtotstarbelist laenu Hagejale. Hageja teadis väga hästi Laenulepingu sõlmimise ning tagatiste seadmise, sh hüpoteegi seadmise, tagajärgi, kuivõrd Hageja on pikaaegselt tegutsenud ning tegutseb jätkuvalt finantsnõustaja ja laenuagendina, kelle tööülesanneteks on muu hulgas laenulepingute vahendamine, laenusaajate nõustamine ning tagatislepingute sõlmimise korraldamine.
64.Kostja andis vastavalt Hageja soovile laenu tema asutatud ja juhitud äriühingule. Laenusaaja poolt Kostjalt saadud laenu edasilaenamine Hagejale oli Laenusaaja ja Hageja omavaheline õigussuhe, mis Kostjat ei puuduta. See ei olnud kindlasti Kostja ettepanek, veel vähem nõue, et laen antakse Hageja äriühingule, mitte Hagejale endale. Vastupidist ei ole Hageja ka tõendanud. Veelgi enam, Hageja enda esitatud tõenditest nähtub, et vastava ettepaneku ja sooviga (saada laenu Laenusaajale) pöördus Hageja ise Kostja poole (Hageja 11.09.2017 e-kiri hagiavalduse Lisas 10 ning käesoleva vastuse punkti 1.3) ning laenu taotleva äriühingu asutas Hageja enne Kostja poole pöördumist, s.o 07.09.2017 (vt käesoleva vastuse Lisa 5). Tulenevalt eeltoodust ei ole õige hagiavalduse punktis 5 esitatud väide, et tehingute tegelik sisu oli teistsugune, kui Laenulepingust nähtub. Pooltel oli selge tahe sõlmida laenuleping kahe äriühingu vahel, mida pooled ka tegid. Kostja ei seadnud laenu kasutamiseks Laenusaajale mitte ühtegi sihtotstarvet, st Laenusaaja võis kasutada laenu enda poolt soovitud viisil.
65.Küüniline on väide, et Laenuleping sõlmiti Hageja asutatud ja juhitud äriühinguga seetõttu, et vältida tarbijakrediidilepingule seadusega kehtestatud imperatiivseid piiranguid. Tegelikkuses võib Hageja tegevusest järeldada hoopis Hageja soovi vältida maksuseadustest tulenevaid kohustusi. Seejuures ei ole Hageja selgitanud ega põhistanud, milliseid tarbijakrediidilepingule seadusega kehtestatud imperatiivseid piiranguid võis Kostja soovida vältida.
66.Nähtuvalt Laenusaaja poolt Kostjale esitatud äriplaanist on Hageja kui Laenusaaja juhatuse liige ja ainuosanik tegutsenud finantseerimisvaldkonnas viimased 10 aastat. Äriplaani lk 6 algab lausega: „R M omab pikaajalist müügi- ja strateegilise juhtimise kogemust finantssektoris.“ Kostja tutvus Hagejaga läbi selle, et Hageja osutas Kostjale laenuagendi teenust, mis seisnes muu hulgas selles, et Hageja abistas laenuvõtjaid kogu laenuprotsessis, s.h tutvustas Kodumaa finantseerimistingimusi. Hageja äritegevuseks oli ja on oma klientidele erinevate finantseerimislahenduste pakkumine (vt käesoleva vastuse punkti 1.1). Seega on tegemist inimesega, kes teab väga hästi erinevate krediidilepingute tegelikku tähendust ja tagajärgi ning ilmselt lähtuvalt oma kogemusest ja teadmistest avaldaski Hageja soovi, et laenu võtjaks oleks Laenusaaja.
67.Kostja ei nõustu Hageja õigusliku käsitlusega, et pooled tegid Laenulepingut sõlmides näiliku tehingu TsÜS § 89 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled
on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostja tahe oli vastavalt oma majandustegevusele väljastada laen ning teenida selle pealt intressitulu. Kostja ei leppinud ei Laenusaajaga ega ka Hagejaga kokku, et Laenulepingu sõlmimisele õiguslikke tagajärgi ei saabu. Pooltevaheline kirjalik kokkulepe oli, et Kostja annab laenu Laenusaajale ning see oli Laenusaaja oma vaba valik, mis ta selle laenuga teeb. Laenusaaja otsustas ilmselt selle summa edasi laenata Hagejale.
68.25.09.2018, 03.10.2019 ning 03.09.2020 sõlmitud kokkulepped on 25.09.2017 sõlmitud Laenulepingu lisakokkulepped, mitte eraldiseisvad lepingud. Vaidlust ei saa olla, et 29.04.2019 notariaalselt sõlmitud tagatiskokkuleppega lepiti kokku, et Kostja kasuks seatud hüpoteek tagab kõiki Laenulepingust ning selle kõikidest lisadest tulenevaid nõudeid, muuhulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub.
69.Õige on hagiavalduse punkti 2 viimases lõigus toodud väide, et laenu on Kostja väljastanud Laenusaajale ainult ühel korral 25.09.2017 sõlmitud Laenulepingu alusel. Vastupidist ei ole Kostja ka väitnud. Samuti on õige Hageja väide, et kõik Laenulepingu järgselt sõlmitud kokkulepped on vaid varasemat laenusuhet ümber kujundanud ning nendega on pikendatud laenu tagastamise tähtaega (Laenusaaja soovil). Seega ei saa vaidlust olla selles, et 29.04.2019 seatud hüpoteek tagab kõiki Laenulepingust ning selle alusel sõlmitud täiendavatest kokkulepetest tulenevaid nõudeid, kuivõrd seda sätestab sõnaselgelt ka 29.04.2019 notaris sõlmitud lepingu (hagiavalduse Lisa 8) punkt 5.1.1, mille kohaselt on hüpoteegiga tagatud: „Kõik nõuded Osaühing R.L.L. Aktivad (registrikood 14327934) vastu, mis tulenevad Hüpoteegipidaja ja Osaühing R.L.L. Aktivad (registrikood 14327934) vahel 25.09.2017.a. sõlmitud laenulepingust nr xxx ning selle kõikidest lisadest. Tagatud on muuhulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub“. Ometi asub Hageja hagiavalduse punktis 9 väitma, et 29.04.2019 sõlmitud tagatiskokkulepe ei taga 25.09.2018 ega ka 03.10.2019 Laenulepingu muudatustest tulenevaid nõudeid.
70.Kostja poolt tehtud Laenusaaja võlgnevuse arvestus, mis oli lisatud ka kohtutäiturile esitatud täitmisavaldusele lisana 5, on õige ning kontrollitav. Hagiavalduse punkti 2 viimases lõigus asub Hageja esmakordselt väitma, et tema Kostja poolt tehtud laenu arvestust ei tunnista, jättes seejuures täpsustama, millises osas ta seda ei tunnista ning milline oleks õige laenu arvestus. Seejuures ei ole laenu arvestust vaidlustanud Laenusaaja ise ei praegu ega ka Laenulepingu pikenduste sõlmimisel.
71.Kuigi Kostjal vastav kohustus puudus, kontrollis Kostja nii Laenusaaja kui ka Hageja krediidivõimelisust, mis oli hea. Nähtuvalt Laenusaaja viimasest majandusaasta aruandest on Laenusaaja majanduslik olukord jätkuvalt hea. Kuigi Kostja on veendunud ja põhjendatud seisukohal, et Laenulepingule ei kohaldu elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidiregulatsioon, kinnitab Kostja, et kontrollis nii Laenusaaja kui ka Hageja krediidivõimelisust nii Laenulepingu sõlmimisel kui ka Laenulepingu tähtaegade pikendamistel.
72.Tõele ei vasta Hageja väide, et Hageja on nõrgemas positsioonis tarbija, kes kasvatab üksi alaealist last. Laenusaaja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et Laenusaaja teeb Hagejale igakuiselt väljamakseid keskmiselt summas 5 128,83 eurot. Samuti nähtub Laenusaaja viimasest äriregistrile esitatud majandusaasta aruandes sisalduvast kasumi jaotamise otsusest (Lisa 15, lk 10), et Laenusaaja kasum koos eelmiste aastate jaotamata kasumiga on 122 179
eurot. Viidatud kasumist otsustas Hageja maksta Hagejale dividendideks 40 000 eurot ja jätta ülejäänud kasum summas 82 179 eurot jaotamata. Lisaks ei kasvata Hageja Kostjale teadaolevalt oma alaealist last üksinda. Ühtlasi nähtub Laenusaaja viimasest äriregistrile esitatud majandusaasta aruandest, et tõele ei vasta ka hagiavalduses toodud väide, et ka Laenusaaja ei ole jõukas. Nähtuvalt kasumiaruandest oli Laenusaaja käive 125 950 eurot ning puhaskasum koos eelmiste perioodide jaotamata kasumiga 122 179 eurot.
73.Põhivõlg on muutunud sissenõutavaks, kuna Kostja ütles Laenulepingu erakorraliselt üles 08.12.2020 seisuga. Laenulepingule ei kohaldu VÕS § 416, kuivõrd Laenuleping oli sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel. Juriidiline isik ei saa olla tarbija, kellele laienevad tarbijakrediidi sätted. Seejuures oli Laenusaajale antud korduvalt täiendavaid tähtaegasid Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks koos hoiatustega Laenulepingu ülesütlemiseks. Muu hulgas sõlmiti läbirääkimiste tulemusena Laenulepingu erakorralise ülesütlemise vältimise eesmärgil 03.09.2020 võlgnevuse tasumise kokkulepe, mida Laenusaaja paraku kohaselt täitma ei asunud ning mille tõttu ütles Kostja Laenulepingu 26.11.2020 avaldusega üles 08.12.2020.
74.Asjakohatu ning tõendamata on hagiavalduse punktis 21 toodud väide, et Laenulepingus sisalduv viiviskokkulepe on Kostja poolt eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimus paljudes samalaadsetes lepingutes kasutamiseks ning et Hagejal puudus võimalus viivise kokkulepet mõjutada. Esiteks ei muuda lepingu tingimust tüüptingimuseks veel vaid asjaolu, et vastavat tingimust kasutab lepingupool ka teistes lepingutes. Teiseks on asjakohatu Hageja etteheide, et tal puudus võimalus viivise kokkulepet mõjutada, kuivõrd Hageja oli vaid Laenulepingust tuleneva kohustuse käendaja. Lepingu tingimustes leppisid kokku Kostja ja Laenusaaja ning Laenusaaja ei avaldanud Kostjale kordagi, et ta sooviks viivise määra osas teistsugust kokkulepet. Arvestades, et Hageja oli Laenusaaja ainus seaduslik esindaja, siis osales Hageja Laenusaaja esindajana Kostjaga lepingu sõlmimisel. Lisaks eeltoodule muudeti Laenusaaja ja Kostja vahelise laenulepingu viivise määra 03.10.2019 Laenulepingu pikendusega ning viivise määra tõsteti 0,2%-ni.
75.Kostja ei nõustu, et Kostja on laenu andmisega põhjustanud Hagejale ja Laenusaajale kahju. Hoopis Hageja ja Laenusaaja on põhjustanud Kostjale suures ulatuses kahju jättes Laenulepingu alusel saadud laenu ning selle kasutamise eest intressi pika aja jooksul maksmata, mille tõttu on Kostjal tulnud muu hulgas kasutada ka juriidilist teenust. Tulenevalt eeltoodust on tervikuna põhjendamatu Hageja hagiavalduse punktis 26 esitatud tasaarvestuse avaldus, mida ta on soovinud esitada nii enda kui ka käesoleva menetluse välise isiku (Laenusaaja) poolt.
76.Hageja vahendas Kodumaale nii äriühingutest laenuvõtjaid kui ka tarbijatest laenuvõtjaid. Kostja vastuse lisana 2 on lisatud Kodumaa 15.12.2017 e-kiri Hagejale, kus Kodumaa palub Hagejal tarbijast laenusaaja (R L) esindajana panna laenulepingule nr xxx tagatiste seadmiseks notariaeg. Kodumaa ja R L vahel sõlmitud laenuleping nr xxx oli tarbijalaenu leping, milles on toodud kõik tarbijalaenu kohustuslikud tingimused ja ka tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Seega on tõele mittevastav ning tervikuna ebausutav Hageja väide, et ta ei olnud Laenulepingu sõlmimise hetkel pädev analüüsima tarbijakrediidi ja äriühinguga sõlmitud laenulepingu sisulisi erinevusi.
77.Kostja on tõendanud, et Hageja pöördus ise Kodumaa poole sooviga saada laenu oma äriühingule, mille tulemusena sõlmiti Laenuleping. Kodumaa ega tema endine juhatuse liige K
K ei ole soovitanud Hagejale (veel vähem nõudnud Hagejalt) sõlmida laenulepingut äriühingu alt.
78.Hageja ei konsulteerinud Kodumaa juhatuse liikmega augustis 2017 oma isikliku kodu ostusoovi asjus. Kodumaa juhatuse liikme K K’i poolt 08.08.2017 laenutaotluse edastamine ei olnud vähemalgi määral seotud Laenusaaja ja Kostja vahel sõlmitud Laenulepinguga. 08.08.2017 esitas Hageja Kodumaa juhatuse liikmele K K’ile eraisiku laenutaotluse RK Varahalduse äriplaani elluviimiseks ja lõpetamiseks. K K edastas selle laenukomiteele koos üksikasjaliku ülevaate ja tõenditega laenu taotlemise eesmärkidest ning Hageja laenuvõimekusest. Kodumaa laenukomitee hindas põhjalikult Hageja laenuvõimekust ning otsustas anda Hagejale laenu, mis väljastati 09.08.2017 (Lisa 5). Seega ei olnud 08.08.2017 laenutaotlus vähemalgi määral seotud käesoleva vaidluse esemeks oleva Laenulepinguga. Kostjale teadaolevalt ei ole K K kunagi soovitanud Hagejale sõlmida oma kodu soetamiseks laenulepingu äriühingu alt ega andnud Hagejale muid ebakohaseid soovitusi. Kindlasti ei ole K K selliseid väidetavaid soovitusi andnud Kostja juhatuse liikmena.
79.Idee sõlmida korteriomandi ostmiseks laenuleping äriühingu poolt tuli Hagejale ilmselgelt tulenevalt HLÜ Geldex Eesti pakkumisest. Tõendina on Hageja esitanud 06.09.2017 Geldexi e-kirja, milles Geldex informeerib, et on valmis andma Hagejale laenu summas 160 000 eurot, millest 8 000 eurot on kohustusliku osamakse suurus, mida ei tuleks aga tasuda, kui võtta laenu juriidilise isikuna. Hageja asutas RM Xxx OÜ (Laenusaaja) 07.09.2017 (vt Kostja 31.03.2021 vastuse Lisa 5), s.o järgmisel päeval pärast Geldexi vastust, mille kohaselt juriidilise isikuga laenulepingu sõlmimise korral ei tule tasuda 8 000 eurot osakapitali sissemakset. Seejärel pöördus Hageja Kodumaa poole infoga, et 160 000 eurot on tal endal olemas, kuid soovib juurde saada 70 000 eurot. Seega ilmselgelt tuli Hagejal idee võtta laenu äriühingu nimele Geldexilt, kellega aga Hageja mingil põhjusel lõpuks laenulepingut sõlmida ei soovinudki.
80.Tervikuna väär ja tõendamata on ka Hageja väide, et Kodumaa ja RK Varahalduse koostöö algas alles 18.09.2017. Kostja on esitanud tõendid, mille kohaselt algas Kodumaa ja RK Varahalduse ning Hageja koostöö juba juulis 2017.
81.21.09.2017 kohtumine lepiti kokku hoopis teisel eesmärgil, mille käigus tõstatas Hageja ise üles oma mure seoses Geldexi laenupakkumisega. Kostja nõustumus anda Laenusaajale laenu suuremas summas kui 70 000 eurot oli tervikuna vastutulek Hagejale. Nagu nähtub ka hagiavaldusele lisatud 22.09.2017 e-kirjavahetusest (Lisa 11) toimus 21.09.2017 kohtumine eesmärgil arutada Kodumaa ja RK Varahalduse koostööd ning kontori jagamist, mitte Hageja äriühingu laenuvajadust. Viimase küsimuse tõstatas Hageja ilmselt 21.09.2017 kohtumisel ise, kuivõrd talle ei sobinud mingil põhjusel Geldexi laenupakkumine. Hageja väited K Ki, Geldexi ja Kodumaa avalduste, tegude ja ettepanekute kohta seisukoha punktis 5 on tervikuna tõendamata, eluliselt ebausutavad ja ka asjasse puutumatud, mistõttu palub Kostja need kohtul tervikuna tähelepanuta jätta ning lähtuda vaid asjas esitatud tõenditest.
82.Asjaolu, et Kostja oli valmis andma Laenusaajale laenu suuremas summas, kui algselt oli räägitud, oli tervikuna tutvuse ja usalduse tõttu vastutulek, mille osas väljendas Hageja (Laenusaaja seaduslik esindaja ja ainuosanik) ka korduvalt tänulikkust (vt Hageja 22.09.2017 e-kirja hagiavalduse Lisas 11).
83.Kostja ei ole arvestanud viivist intressimaksete pealt. Kostja on arvestanud viivist alates ajast, mil Laenusaaja jäi võlgnevusse laenu põhiosa tagasimaksega. Täitemenetlusse on Kostja esitanud põhinõude summas 215 049,32 eurot ning viivisenõude summas 24 515,62 eurot
põhinõude summas 215 049,32 euro tasumisega viivitamisest 57 päeva määras 0,2% tasumata summast päevas. Põhinõue summas 215 049,32 eurot koosneb 03.10.2019 seisuga tagastamata laenumaksest summas 200 000 eurot (vt hagiavalduse Lisa 5) ning Laenusaaja 03.09.2020 seisuga tekkinud võlgnevusest summas 15 049,32 eurot, mille osas Kostja ja Laenusaaja leppisid 03.09.2020 (kompromiss)kokkuleppes kokku uues maksegraafikus (vt Kostja 31.03.2021 vastuse Lisa 11). Tegemist oli VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguga, kuivõrd vastava kokkuleppe osapooled ei olnud samad, mis Laenulepingul (lisaks Kostjale ja Laenusaajale oli kokkuleppe osapooleks Hageja) ning kokkuleppes leppisid pooled kokku võlgnevuse jäägis ja Laenulepingu ülesütlemise tingimustes. Nähtuvalt vastava kokkuleppe punktist 3 oli tegemist eraldi kokkuleppega, mitte Laenulepingu muutmisega, kuivõrd kokkuleppe pooled kohustusid käsitlema kokkuleppest tulenevat võlgnevust ja Laenulepingu järgseid jooksvaid lisanduvaid makseid eraldi. Kostja arvestab nimetatud kokkuleppega fikseeritud võlgnevuselt summas 15 049,32 eurot viivist vastavalt Riigikohtu seisukohale asjas 3-2-1-175-14 (p 17). Kostja ja Laenusaaja leppisid 03.09.2020 kokkuleppes (punktis 4) kokku, et Kostjal on ühepoolne õigus öelda vastav kokkulepe ja ka Laenuleping üles ja nõuda Laenusaajalt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, Laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu terviklikku ja kohest tasumist juhul, kui Laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui 60 päeva. Kuivõrd Laenusaaja oma kohustusi ikka täitma ei asunud, saatis Kostja 26.11.2020 Laenusaajale ja Hagejale kui käendajale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega tähtajaga kuni 08.12.2020. Kuivõrd Laenusaaja ega Hageja võlgnevust ära ei tasunud, jõustus ülesütlemisavaldus 09.12.2020 ning alates sellest kuupäevast arvestas Kostja Laenusaaja põhivõlgnevuselt summas 215 049,32 eurot viivist vastavalt 03.10.2019 sõlmitud Laenulepingu pikenduse (hagiavalduse Lisas 5) punktile 2.5 määras 0,2% tasumata summast päevas. Täitmisavalduse esitamise seisuga 03.02.2021 (vt hagiavalduse Lisa 16) oli Laenusaaja olnud võlgnevuses 57 päeva, millest tulenevalt oli viivisevõlgnevuse suuruseks 03.02.2021 seisuga 24 515,62 eurot. Vastav viivisearvestus nähtub ka Kostja 31.03.2021 vastuse Lisana 13 esitatud võlgnevuse arvestuse tabelist, mis oli lisatud ka täitmisavaldusele Lisana 5.
84.Kostja ei ole sõlminud Laenusaajaga mitut laenulepingut. Kostja on andnud Laenusaajale laenu vaid ühel korral, mille tagatiseks seati hüpoteek. Isegi, kui Kostja ja Laenusaaja vahel oleks sõlmitud mitu laenulepingut (millega Kostja ei nõustu), ei muudaks järgnevad laenulepingud olematuks esialgset laenulepingut, mille alusel antud laen tagati hüpoteegiga ning mille alusel algatati käesolevas menetluses vaidlustatud täitemenetlus.
85.Hageja väidab paljasõnaliselt, et 03.10.2019 sõlmiti Kostja ja Laenusaaja vahel täiesti uus laenuleping. See ei vasta tõele. Kostja on sõlminud Laenusaajaga vaid ühe laenulepingu (s.o laenulepingu nr xxx, vt hagiavalduse Lisa 2), mille alusel andis Kostja Laenusaajale ühel korral laenu summas 247 450 eurot, kandes see üle Laenusaaja arvelduskontole 25.09.2017 (vt hagiavalduse Lisa 17). Kostja ei ole Laenusaajale rohkem laenu andnud ega ühtegi teist laenulepingut sõlminud. Kostja ja Laenusaaja ei ole üksteisele rohkem vastastikuseid tahteavaldusi uue eraldiseisva laenulepingu sõlmimiseks vahetanud. 03.10.2019 sõlmitud Laenulepingu pikendus on teise lepingunumbriga tulenevalt Kostja tarkvara vahetusest (vt Hageja 26.04.2021 seisukoha Lisas 3 Kostja juhatuse liikme selgitust: „Me ei ole siiani reaalis seda sõlminud puhtalt tehnilistel põhjustel, kuna viime hetkel Unioni OÜ laene sisse ja tundus
mõistlik teha see leping koos korraliku maksegraafikuga.“). Uuest tarkvarast tuli maksegraafik välja kahjuks teise lepingunumbriga. Kõik järgnevad pooltevahelised kokkulepped olid Laenulepingu lahutamatuks osaks, millega vaid pikendati korduvalt laenu tagastamise tähtaega. Seal hulgas ei olnud 03.10.2019 sõlmitud dokumendi nr xxx näol tegemist uue laenulepinguga, vaid Laenulepingu pikendusega. Nimetatud dokumendi vormistamine ei muutnud olematuks algselt sõlmitud Laenulepingut, mille alusel sai Laenusaaja Kostjalt laenu ning mille tagatiseks seati hüpoteek. Isegi, kui asuda seisukohale, et 03.10.2019 sõlmiti uus laenuleping (millega Kostja ei nõustu), ei muudaks see olematuks algselt sõlmitud Laenulepingut, mille alusel antud laen on tagatud hüpoteegiga ning mille alusel algatati käesolevas menetluses vaidlustatud täitemenetlus. See tähendab, et isegi juhul, kui nõustuda Hagejaga, et 03.10.2019 leping oli täiesti eraldiseisev leping, siis Kostjal on sellele vaatamata Laenusaaja vastu 25.09.2017 laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue, mille tähtaeg on saabunud, kuid mis on tagastamata ning mis on tagatud hüpoteegiga. Ka kohtutäiturile esitatud täitmisavalduses on nõude alusdokumendina esitatud 25.09.2017 sõlmitud laenuleping ning 03.10.2019 lepingut käsitletakse selle lepingu lisana.
86.Puudub igasugune mõistlik põhjus, miks oleks Kostja pidanud eelistama laenulepingu sõlmimist Hageja äsja loodud äriühinguga Hageja asemel. Vastutustundliku laenamise põhimõtete rakendamine Hagejaga kui tarbijaga laenulepingu sõlmimisel oleks olnud Kostjale vähem riskantne ning koormav kui sõlmida see Hageja poolt äsja loodud äriühinguga. Seda enam, et Kodumaa oli Hageja krediidivõimelisust hiljuti juba teise laenulepingu raames hinnanud ning avaldanud ka kogu kohustusliku teabe (vt Kostja 05.08.2021 seisukoha Lisasid 4 ja 5). See oli tervikuna Hageja soov ja palve, et laenu antaks Hageja äriühingule, millele Kostja heas usus ja tutvuse poolest vastu tuli.
87.Hageja positsioon ning käsitlus faktilistest asjaoludest on vastuoluline ja muutlik, mis annab alust asuda seisukohale, et kõik Hageja väited on vaid tagantjärgi otsitud pahatahtlikult eesmärgil vabaneda omale ja/või Laenusaajale võetud kohustustest.
88.Kui Hageja on positsioonil, et Laenuleping on näilik ehk tühine, tuleks tühise Laenulepingu alusel saadu Kostjale viivitamatult tagastada.
89.Hageja on seisukohal, et 25.09.2017 ning 03.10.2019 sõlmitud laenulepingud on tervikuna eraldiseisvad lepingud, mitte et 03.10.2019 leping on 25.09.2017 laenulepingu pikendus. Nähtuvalt Laenulepingu punktist 1.2 hagiavalduse Lisas 2 kohustus Laenusaaja laenusumma tagastama 25.09.2018. Seega on igal juhul saabunud Laenusaajal kohustus tagastada Kostjalt saadud laen.
90.Hageja ei saa tasaarvestada enda ebaselget ja vaieldavat nõuet Kostja vastu Kostja nõudega Laenusaaja vastu laenu tagastamiseks. Kohtu põhjendused
91.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised kohtuistungil, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436
lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
92.Kostja esitas 03.02.2021 Tallinna kohtutäiturile Kersti Seisler täitmisavalduse (I kd, tlk 80-81), kus on palunud pöörata hageja suhtes sundtäitmisele 25.09.2017 Osaühing RM Xxx ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust nr xxx
93.ja selle kõikidest lisadest tulenevad rahalised nõuded kogusummas 245 938,15 eurot (I kd, tlk 9 - täitmisteade). Täitedokumendiks on Tallinna notar Heleriin Kulla 29.04.2019 notariaalne dokument nr 1599, millega hageja on võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
94.Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxx. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
95.Pooled vaidlevad selle üle, kas: (i) R.L.L. Aktivad OÜ (varasem ärinimi RM Xxx OÜ; edaspidi Aktiva) ja kostja vahel on 25.09.2017 vormistatud laenuleping xxx on näilik tehing; (ii) milliste õiguslikku mõju omavad pärast eelnimetatud lepingut vormistatud lepingud ning kas nendest tulenev kostja nõue on hüpoteegiga tagatud; (iii) vaidlusaluste lepingute puhul on tegemist elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutega, mh kas tuleb laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid ka VÕS § 421 alusel; (iv) sundtäidetav nõue ja selle kujunemine on piisavalt selge; (v) lepingu alusel tehtud maksed on arvestatud ebaõigete ja mitteeksisteerivate kohustuste katteks; (vi) kostja on laenulepingu kehtivalt üles öelnud; (vii) kokkulepitud viivisemäär on ebaseaduslik; (viii) esineb alus viivise vähendamiseks; (ix) kostja on rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust selgitada seotud isikute laenuvõimekust ja laenusuhte tagajärgi ja riske ning on tekitanud sellega hagejale ja Aktivale kahju, mida saab sundtäidetava nõudega tasaarvestada; (x) kostja ei veendunud hageja võimes käenduslepingust tulenevaid kohustusi täita, ei selgitanud hageja kohustusi ega teavitanud hagejat käenduslepinguga kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest, mh on tarbijakäenduse maksimumsumma nii suur, et muudab käenduslepingu tühiseks; (xi) viivist on arvestatud ka intressilt, mis on VÕS § 113 lg 6 kohaselt keelatud.
96.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 11 muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Praeguse vaidluse eripäraks on see, et hageja tagab oma kinnisasjaga kostja nõuet teise isiku (võlgniku/laenusaaja) vastu, st tagatava nõude võlgnik ja kinnisasja omanik (pantija) ei lange kokku. Samas ei tohiks see halvendada kinnisasja omaniku õigusi hüpoteegipidaja suhtes, võrreldes sellega, kui võlgnik ja kinnisasja omanik on sama isik. Kinnisasja omanik võib esitada hüpoteegipidaja vastu AÕS § 351 lg 1 järgi vastuväiteid, mis põhinevad kinnistusraamatu kandel või mis tal on sissenõude esitanud võlausaldaja (hüpoteegipidaja) vastu võlaõiguslikul alusel. Hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, võib AÕS § 351 lg 3 järgi esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu lisaks samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja (vt RKTKo nr 3-2-1-93-06, p 16).
97.25.09.2017 sõlmisid Osaühing RM Xxx ja kostja laenulepingu nr xxx (I kd, tlk 24), mille alusel andis Kostja Laenusaajale laenu summas 247 450 eurot, kandes selle üle laenusaaja arvelduskontole 25.09.2017. Vastavalt Laenulepingu punktile 1.2 kohustus Laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 25.09.2018. Vastavalt Laenulepingu punktile 1.3.1 kohustus Laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 16% aastas. Laenulepingu punkti 1.4.1. kohaselt kohustus Laenusaaja tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt Laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille kohaselt kohustus Laenusaaja maksma igakuiselt intressi summas 3 300 eurot kuu 25. päeval. Laenulepingu punktis 1.5 lepiti kokku viivise määras 0,1% päevas. Laenulepingu punktis 1.4.3. lepiti kokku Laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena kuuluvad tasumisele viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest. Vastavalt Laenulepingu punktile 2.3 kohustus Hageja Laenusaaja esindajana seadma laenu tagatiseks I järjekoha ühishüpoteegi tema omandis olevatele kinnistutele aadressil Xxx 1-2 (registriosa numbriga xxx), panipaik nr 11 (registriosa number xxx) ja mitteeluruum 27 (registriosa number xxx). Vastavalt Laenulepingu punktile 2.4 kohustus Hageja Laenusaaja esindajana andma laenu tagatiseks eraisiku käenduse summas 321 685 eurot, mida Hageja ka tegi Laenulepingu Lisana
3.Laenu kasutamise sihtotstarbes pooled kokku ei leppinud.
98.Vaidlus seisneb eelkõige selles, kas laenulepingu pooled tegid laenulepingut sõlmides näiliku tehingu TsÜS § 89 tähenduses. Näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Hageja väitis, et leping on näilik. Seega pidi hageja peab tõendama näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid, sh poolte kokkulepet, et tahteavaldustel ei olnud avaldatud tahtele vastavat õiguslikku tagajärge, ja poolte tahet varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahtsid. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kohus on seisukohal, et eelkirjeldatud laenutehing ei olnud näilik. Kostja sõlmis Osaühinguga RM Xxx laenulepingu ning kandis laenusumma ka üle. Selles osas vaidlus puudub. See, mida Osaühingu RM Xxx laenuga edasi tegi, ei muuda algse tehingu sisu. Tehingu sisu vastab vormile. Näilikust tehingust saaks kohtu hinnangul rääkida olukorras, kus laenuraha oleks kantud koheselt hagejale ja laenuleping oleks allkirjastatud Osaühing RM Xxx ja kostja vahel. Samuti võinuks olla näilik tehing, kus Osaühing RM Xxx ja kostja sõlmisid laenulepingu ja seadsid vastavad tagatised, kuid tegelikult laenuraha üle ei kantud, s.t leping oli rahatu. Tehingu näilikkust ei saa järeldada ka asjaolust, et 26.09.2017 notariaalses müügi- ja hüpoteegilepingus leppisid hageja ja kostja tagatiskokkuleppes (I kd, tlk 56 pöördel, p 3.2) kokku, et ostetavatele korteriomanditele seatav ühishüpoteek hakkab tagama R Mga, so hagejaga, sõlmitud krediidilepingutest tulenevate kohustusi. Laenulepingust tuleneva nõude tagamisega seonduv ei saa muuta laenulepingut ennast näilikuks. Veelgi enam, hageja on ise kohtuni toonud, et juba 29.04.2019 notariaalses lepingus (vt lisa 8 p 5.1. ja 5.1.1.) on tagatiskokkulepe ümber sõnastatud. Olukorras, kus pooled soovisid algse laenulepinguga väidetavalt luua õigusnäivust osas, mille kohaselt on laenusaajaks Osaühing RM Xxx, mitte hageja, siis puudub igasugune loogiline selgitus, miks pidanuks pooled tagatiskokkuleppe hiljem ümber sõnastama selliselt, et hüpoteegiga on ikkagi tagatud nõuded algse laenusaaja
vastu. Lisaks oli hageja sõlminud ka käenduslepingu, mistõttu oli nõue hageja tagatud ka ilma vastava tagatiskokkuleppeta. Laenulepingu failinimi digikonteineris ei oma tähtsust – see ei muuda lepingu sisu ega olemust. Lepingueelne suhtlus, kus on viidatud hageja enda rahavajadusele, ei muuda lepingu sisu ega olemust. Juriidilised isikud toimivadki läbi füüsiliste isikute tegevuse ning see, et suhtluses potentsiaalse laenuandjaga on nimetatud hagejat kui seaduslikku esindajat (mitte tema äriühingut, mis oli laenusaajaks), ei oma tähendust. Notariga peetud kirjavahetus ei oma samuti tähtsust, kuivõrd hageja soetas korteri enda nimele ning hüpoteek seati kostja nimele. Nimetatud kontekstis ei oma tähtsust, et laenusaaja nime ei mainitud. Hageja väited, mille kohaselt kostja oma sisemisest vajadusest või soovist tulenevalt manipuleeris nii laenuandja kui laenusaaja isikuga kui lepingutingimustega, ei ole tehingu näilikkuse kontekstis asjakohased. Hageja on korduvalt üle kinnitanud, millistel tingimustel ja kelle vahel nimetatud leping sõlmiti. Seega on kohus seisukohal, et 25.09.2017 Osaühing RM Xxx ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu nr xxx on kehtiv.
99.Eeltoodust tulenevalt on väärad hageja väited, mille kohaselt tuleks laenusuhtele kohaldada elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidi regulatsiooni. Ka VÕS § 421 ei võimalda kõnealusele laenusuhtele kohaldada tarbijakrediidi sätteid. On selge, et hageja kontrolli all olev ettevõte sai kostjalt laenu ning hageja ise ei sõlminud 26.09.2017 notariaalses müügitehingus nimetatud vara soetamiseks ühtegi krediidilepingut. See, kuidas hageja nimetatud vara soetamiseks vahendid sai (mh kas see oli õiguspärane), ei ole käesoleva vaidluse esemeks ega saa mõjutada laenulepingu nr xxx on kehtivust.
100.Hageja viited käenduslepinguga seonduvalt ei ole asjakohased ning kohus neid ei analüüsi. Täitmisteatest nähtuvalt toimub hageja suhtes täitemenetlus, kuna hageja on hüpoteegiga tagatud kinnisasja omanik. Hageja vastutus nimetatud kontekstis ei põhine käendussuhtel, mistõttu sellega seonduv ei ole tähtsust omav.
101.Hageja märgib, et sundtäidetava nõude kujunemine on ebaselge ega ole täitmisavalduse põhjal jälgitav ega kontrollitav. Kohus märgib, et asjaolu, et nõude kujunemine on hageja jaoks ebaselge, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust täitemenetlust täielikult lõpetada. Hageja etteheited on loomult formaalsed ning sellest johtuvalt sellised, et mis tulnuks esitada kohtutäiturile esitatavas kaebuses, millega vaidlustatakse ebaselge täitmisavalduse alusel täitemenetluse alustamist. Hageja on seda võimalus ka edutult kasutanud (vt I kd, tlk 155-159, kohtutäituri 22.03.2021 otsus).
102.Hageja on vaidlustanud ka põhivõlgnevuse sissenõutavaks muutumise leides, et laenuleping ei ole lõppenud. Muuhulgas leiab hageja, et kostja on ebaseaduslikult arvestanud intressilt viivist ning arvestanud tasutud summad valede kohustuste katteks. Seega leiab kohus, et tuleb
ka sisuliselt analüüsida, kui suur on laenulepingust tuleneb võlgnevus ning kas see on muutunud sissenõutavaks. Kohus teeb seda alljärgnevalt. Vastavalt laenulepingu punktile 1.2 (I kd, tlk 24) kohustus Laenusaaja tagastama laenu hiljemalt 25.09.2018. Vastavalt Laenulepingu punktile 1.3.1 kohustus Laenusaaja tasuma laenu kasutamise eest intressi 16% aastas. Laenulepingu punkti 1.4.1. kohaselt kohustus Laenusaaja tagastama laenu ja tasuma intressi vastavalt Laenulepingule lisatud maksegraafikule, mille kohaselt kohustus Laenusaaja maksma igakuiselt intressi summas 3 300 eurot kuu 25. päeval. Laenulepingu punktis 1.5 lepiti kokku viivise määras 0,1% päevas. Laenulepingu punktis 1.4.3. lepiti kokku Laenulepingu alusel tasumisele kuuluvate maksete tasumise järjekorras selliselt, et esimesena kuuluvad tasumisele viivised, seejärel trahvid, kolmanda tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest ning viimasena tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest. Kuivõrd laenuleping sõlmiti algselt tähtajaga 1 aasta, pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 25.09.2017 - 25.09.2018 eest kogusummas 39 592 eurot (s.o 16% laenusummast). Kostja on märkinud, et laenulepingu sõlmimise järgselt aasta jooksul tasus laenusaaja Kostjale laenulepingu kohaseid makseid kokku summas 36 247,83 eurot. Seega nähtub, et laenusaajal oli kostja ees intressivõlg 3344,17 eurot. Lisaks kohustus laenusaaja tasuma laenulepingu perioodi kestel teenustasu summas 18 450 eurot.
103.18.10.09.2018 sõlmiti poolte vahel uus laenuleping nr xxx (I kd, tlk 31-34). Pooled ei vaidle, et lepingu eesmärgiks oli varasema laenusuhte pikendamine, mistõttu puudub ka kohtul alus nimetatud lepingut teisiti sisustada. Laenulepingu pikendamise tasu oli 3 000 eurot (p 1.1.2), laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 25.09.2019 (punkt 1.2.1) ning intressi- ja viivisemäär, maksete tasumise järjekord ja tagatised jäid samaks (punkt 1.3.1, 1.4.3, 1.5.1 ja 2). Laenusumma suuruseks märkisid pooled 229 000 eurot. Seega pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 25.09.2018 - 25.09.2019 eest kogusummas 36 640 eurot (s.o 16% laenusummast). Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kus pooled on kokku leppinud võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse osas. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal (kostjal) ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik (laenusaaja/hageja) peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt RKTKo nr 3-2-1-124-14, p 23; nr 3-2-1-14911, p 21 ja nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt RKTKo nr 3-2-1-2106, p 15 ja nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; nr 3-2-1-22-09, p 11; nr 3-2-1-103-16, p 21). Lisaks võib võlatunnistusest tulenevale nõudele esitada mh lepingu kehtivust või nõuete aegumist puudutavaid vastuväiteid (vt RKTKo nr 3-2-1-124-14, p 23). Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea kostja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub hagejal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Hageja on küll märkinud, et nõude kujunemine on ebaselge, seda on rahuldatud suuremas ulatuses kui temalt nõutakse ning lisaks on arvestatud ka intressidelt viivist, kuid hageja ei ole
vastavaid väiteid tõendanud (nt toonud esile kontrollitavat ja tõenditel põhinevat arvutuskäiku, kui suur siis tema võlgnevus tegelikult on). Hageja on piirdunud üksnes paljasõnaliste väidete esitamisega.
104.11.10.2019 sõlmiti järjekordne laenulepingu pikendus (I kd, tlk 35-43) ning uus maksegraafik, mille p 2.1 kohaselt oli Laenusaajal põhiosast maksmata veel 200 000 eurot (kohtu hinnangul on tegemist järjekordse deklaratiivse võlatunnistusega, kus pooled on kokku leppinud võlgnetava summa suuruse, et välistada edasised vaidlused selle suuruse osas) ning mille kohaselt kohustus Laenusaaja teostama igakuiselt intressimakseid maksegraafikus näidatud summas. Lepingut pikendati 2 aasta võrra, kuna maksegraafikus märgiti laenu tagastamise kuupäevaks 03.10.2021. Laenulepingu pikendamise tasu oli 2 000 eurot ning viivise määra tõsteti 0,2 %-ni. Seega pidi laenusaaja tasuma kostjale intressi perioodi 03.10.2019 - 03.10.2021 eest kogusummas 64 000 eurot (s.o 16% laenusummast). Hageja on märkinud, et 11.10.2019 lepingu puhul on tegemist täiesti uue laenulepinguga, kuna kostja on 07.10.2019 e-kirjas kinnitanud. Kohus hagejaga ei nõustu. Hageja on ise märkinud, et nimetatud laenulepingu alusel laenu välja ei makstud, mistõttu on täitmata laenulepingu primaarne eeldus. Lisaks ei ole tegemist ka VÕS § 396 lg 2 sätestatud olukorraga, mis sätestab, et isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Viidatud säte eeldab, et ümberkujundatav võlasuhe ei ole laenusuhe, vaid mõni muu võlasuhe. Kohtule ei ole ka tõendatud, et tegemist oleks olnud konstitutiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks oleks olnud luua algsest laenukohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13;
6.veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Seega on kohus seisukohal, et tegemist ei olnud uue laenulepinguga, vaid sisuliselt deklaratiivse võlatunnistusega, millega mh fikseeriti võlgnevuse suurus ja pikendati tagasimaksetähtaega.
105.Laenusaaja, tema seaduslik esindaja ja kostja sõlmisid 18.09.2020 (allkirjastamise kuupäev) võlgnevuse tasumise kokkuleppe (I kd, tlk 148-150), milles fikseeriti Laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumise uus maksegraafik (kohtu hinnangul on taas tegemist deklaratiivse võlatunnistusega). Pooled fikseerisid, et seisuga 04.09.2020 on laenusaajal kostja ees laenulepingust tulenev sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 15 049,32 eurot (14 997,49 eurot intressivõlg ja 51,83 eurot viivis) ning lepiti kokku selle summa tasumise maksegraafikus. Punktis 4 leppisid pooled kokku, et laenuandjal on ühepoolne õigus öelda kokkulepe ja ka laenuleping üles ja nõuda Laenusaajalt kokkuleppest tuleneva võlgnevuse, laenulepingu järgse võlgnevuse ja kogu laenu terviklikku ja kohest tasumist juhul, kui Laenusaaja ja/või käendaja ei tasu kokkuleppe maksegraafikus märgitud osamakset nõuetekohases summas ja on osamakse või selle osa tasumisega viivituses enam kui 60 päeva.
106.Laenusaaja ei täitnud kohaselt 18.09.2020 sõlmitud maksegraafikut (esimene graafikujärgne makse summas 551,83 eurot pidi laekuma 20.09.2020, teine makse summas 800 eurot pidi laekuma 03.10.2020, kolmas makse summas 800 eurot pidi laekuma 03.11.2020, neljas makse summas 800 eurot pidi laekuma 03.12.2020 jne). Seda kinnitab ka tema konto väljavõte (I kd, tlk 82, 86) – laenusaaja tasus 16.10.2020 kõigest 500 eurot, 28.10.2020 tasus 500 eurot (I kd, tlk 86) ning 20.11.2020 samuti 500 eurot ning makse selgitusest nähtuvalt olid maksed tehtud 11.10.2019 lepingust tuleneva jooksva intressi katteks, mitte 18.09.2020 sõlmitud maksegraafikust tuleneva intressivõlgnevuse katteks (tuleb silmas pidada, et laenusaajal tuli täita mõlemas kokkuleppest tulenevaid kohustusi paralleelselt – st ta pidi
tasuma nii jooksvat intressi kui ka juba tekkinud võlgnevust samaaegselt). Seega nähtub, et laenusaaja ei teinud ühtegi 18.09.2020 sõlmitud maksegraafiku järgset makset, mistõttu esines materiaalne alus laenulepingu ning kõnealuse maksegraafiku kokkuleppe ülesütlemiseks. Pooled ei vaidle, et kostja saatis 26.11.2020 laenusaajale ja hagejale võlanõude koos tingimusliku ülesütlemisavaldusega (ülesütlemise formaalne eeldus) ning ettepanekuga läbirääkimisteks ja täiendava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks tähtajaga kuni 08.12.2020. Kuna laenusaaja ja/või hageja tähtaegselt vastust ei esitanud, lõppes laenuleping (sh 18.09.2020 võlgnevuse tasumise kokkuleppe) kooskõlas 18.09.2020 kokkuleppe p-dega 4 ja 4.1 09.12.2020 (I kd, tlk 151-152, e-kirjavahetus).
107.Eeltoodust tulenevalt oli laenusuhte lõppemise, s.o 09.12.2020, seisuga laenusaaja võlgnevus kostja ees 221 476,12 eurot, mis kujunes järgmiselt: • põhivõlgnevus 200 000 eurot (alus: 11.10.2019 võlatunnistus/kokkulepe); • intressivõlg 04.09.2020 seisuga 14 997,49 eurot (alus: 18.09.2020 kokkulepe); • intressivõlg perioodi 05.09.2020 – 09.12.2020 eest summas 6478,63 eurot (alus: 11.10.2019 võlatunnistus/kokkulepe; maksegraafiku kohaselt 2020 oktoobri intress summas 2630,41 eurot + 2020 novembri intress summas 2717,81 eurot + 2020 detsembri intress summas 2630,41 eurot = 7978,63 eurot miinus tasutud osamaksed kogusummas 1500 eurot. Laenusuhte lõppemise seisuga ei saanud laenusaajal kostja ees viivisevõlgnevust olla, kuivõrd põhivõlgnevus ei olnud sissenõutavaks muutunud ja tasuda tuli üksnes intressi, millelt viivise arvestamine on VÕS § 113 lg 6 kohaselt välistatud. Seega on täitmisavalduses (I kd, tlk 80) märgitud põhivõlgnevuse suurus 215 049,32 eurot ebaseaduslik, kuivõrd sisaldab ka 18.09.2020 kokkuleppest tulenevat intressivõlga. Täitmisteate esitamise hetkel (03.02.2021) saanuks kostja nõuda põhivõlgnevust summas 200 000 eurot, intressivõlga summas 21 476,12 eurot ja viivist perioodi 09.12.2020 – 02.02.2021 eest summas 22 400 eurot (200 000 x 0,2% x 56 päeva), st koguvõlgnevus summas 243 876,12 eurot.
108.Järgnevalt analüüsib kohus viivisega seonduvat. Hageja märgib, et viivisemäär on tühine tüüptingimus. Käesoleval juhul saab kõne alla tulla üksnes 11.10.2019 lepingus sätestatud viivisemäära kokkuleppe kehtivus, kuivõrd nimetatud lepingu alusel on viivist arvestatud. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-te 1 ja 2 kohaselt esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Hageja on märkinud, et viivisekokkulepe on kostja kui professionaalse laenuandja poolt eelnevalt ettevalmistatud tüüptingimus paljudes samalaadsetes lepingutes kasutamiseks. Seega võib eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga ning et viivisekokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega. Selleks, et lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17; Riigikohtu 8. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11). Kostja ei ole tõendanud, et lepingupooled rääkisid viivisekokkuleppe eraldi läbi. Tähtsust ei oma lepingu p-is 15.7 toodu, mille kohaselt pooled on kinnitanud, et mõlemal oli võimalus lepingu sisu mõjutada – poolte kinnitus, et tingimused on läbi räägitud, ei muuda tingimusi läbiräägitud tingimusteks ehk tingimuste
läbirääkimine ei saa olla ise tüüptingimusena lepingu osa (vt Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, lk 195, p 4.3 viimane lõik, viimane lause). Seega on tegemist tüüptingimusega. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3. Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Riigikohtu arvates on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKTKo nr 3-2-1139-14, p 11). Riigikohus on ka üldiselt leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandusvõi kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Viivise päevamäär on 0,2%. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-5-13, p-d 48−49). Praeguses asjas ongi viivisemäär sama suur kui eelviidatud lahendis ning tehing on sõlmitud poolte majandustegevuses. Seega kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.
109.Täitmisteate esitamise hetkel (03.02.2021) saanuks kostja nõuda viivist perioodi 09.12.2020 – 02.02.2021 eest summas 22 400 eurot (200 000 x 0,2% x 56 päeva). Hageja on palunud viivist vähendada võimalikult suures ulatuses ning seada muuhulgas viivisele ka piirang selliselt, et tasumisele kuuluvate kõrvalnõuete summa ei ületaks tasumata põhivõla summat. Riigikohus on varem leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga võib põhivõlgnik taotleda viivise vähendamist (vt nt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-12, p 15). Samuti on Riigikohus leidnud, et AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid
on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, milles võib taotleda ka viivise vähendamist (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25). AÕS § 351 lg 3 esimese lause regulatsioon on alates 5. aprillist 2011 üle viidud AÕS § 279 lg-sse 7. AÕS § 279 lg 7 esimese lause kohaselt võib pantija, kes ei ole võlgnik, esitada pandiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Sama lõike teise lause järgi võib ta vastuväiteid esitada ka siis, kui võlgnik nõudele vastu ei vaidle. VÕS § 149 lg 1 esimese lause kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. VÕS § 149 lg-st 3 tuleneb põhimõte, mille kohaselt ei ole käendajale antud õigust kasutada võlgnikule kuuluvaid lg-s 3 loetletud kujundusõigusi, st õigust tehing tühistada, lepingust taganeda või nõuet tasaarvestada, vt kujundusõiguste kasutamise keelu kohta tasaarvestuse näite korral Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 15 ja 16. Käendaja võib VÕS § 149 lg 3 kohaselt üksnes ajutiselt keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest selle tähtaja jooksul, mil võlgnik võib veel kujundusõigust kasutada. AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa ka pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust. Riigikohtu hinnangul ei ole leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega. Leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestatakse võlgnikuga seonduvalt eelkõige vaid tema majanduslikku seisundit ja kohustuse täitmise ulatust, mis ei ole vahetult seotud võlgniku isikuga VÕS § 149 lg 1 tähenduses. Vahetu seos võlgniku isikuga võib seisneda nt VÕS §-s 110 nimetatud vastuväidetes. Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-190-13, p 23). Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. Seega on pantijal (ja käendajal) õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on seisukohal, et ka juhul, mil taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid (RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 17). Võlaõigusliku lepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19).
Kohus märgib, et asjakohatud on väited, mille kohaselt on lepingust tulenevad kohustused suures osas täidetud. Täidetud on enamasti intressi tasumise kohustust, kusjuures intressikohustuse märkimisväärne suurus on tekkinud laenusaaja endi tõttu – selle on põhjustanud tema korduvad soovid laenusuhet pikendada. Olukorras, kus laenusaajale esmakordselt ilmnes, et laenu tagastamine vastavalt laenulepingule ei ole talle jõukohane, tulnuks koheselt astuda samme laenusumma täies ulatuses tagastamiseks. Tõendamata on väited, et hageja peab üksinda ülal alarealist last ja et tema sissetulekud on kasinad. Tõele vastab väide, et laenude andmine on kostja majandustegevuse sisuks ning kostja ei ole ümber lükanud väidet, et tema majanduslik seisukord on hea. VÕS §-s 162 sätestatud poolte majandusliku seisundi arvestamine ei tähenda seda, et viivist tuleks vähendada ainuüksi sel alusel, kui viivise nõudja on kohustatud isikust majanduslikult paremas seisus. Arvestada tuleb eelkõige seda, millised tagajärjed on viivise vähendamata jätmisel kohustatud isiku toimetulekusuutlikkusele, ja teisalt seda, kas ja kui oluliselt mõjutaks viivise vähendamine viivise nõudja majanduslikku seisundit (RKTKo nr 3-2-1-28-17, p 13). Viivise vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et laenusaaja on laenulepingut rikkunud ega ole suutnud laenu tagastamise kohustust täita – viivise tasumise kohustus nimetatud põhjusel just tekibki. Laenusaaja majanduslikku olukorda kirjeldavatest tõenditest nähtub, et: (i) 2018. a majandusaasta lõppes 31 601-eurose puhaskasumiga (I kd, tlk 144), kusjuures dividendideks määrati 75 340 eurot (I kd, tlk 147); (ii) 2019. a majandusaasta lõppes 44 839-eurose puhaskasumiga (I kd, tlk 162), kusjuures dividendideks määrati 40 000 eurot (I kd, tlk 164 pöördel). Rohkem tõendeid laenusaaja majandusliku seisukorra kohta esitatud ei ole. Siiski leiab kohus, et viivist tuleb vähendada. Käesoleval juhul toimub sundtäitmine füüsilise isiku suhtes ning viivisesumma 22 400 eurot on mistahes füüsilise isiku jaoks objektiivselt suur rahasumma. Kuivõrd laenusuhte raames on kostjale tasutud erinevate tasude ja intresside (sisuliselt tasu raha kasutamise eest) näol kokku juba ca 140 000 eurot (I kd, tlk 82 jj – laenusaaja pangakonto väljavõtted), siis täiendava seadusjärgset määra ületava viivise sundtäitmine hageja suhtes ei ole enam põhjendatud. Seadusjärgne viivis perioodi 09.12.2020 – 02.02.2021 eest on 2452.04 eurot (200 000 x 0,022% x 56 päeva).
110.Seega on sundtäidetava nõude suurus ja koosseis järgmine: põhivõlgnevus 200 000 eurot, intressivõlg summas 21 476,12 eurot ja viivis perioodi 09.12.2020 – 02.02.2021 eest 2452,04 eurot), st koguvõlgnevus summas 223 928,16 eurot.
111.Hageja on märkinud, et vaidlusalune nõue on hüpoteegiga tagamata. Kohus hagejaga ei nõustu. Hagejale kuuluvale korterile on 27.09.2017 sisse kantud hüpoteek summas 375 000 eurot kostja kasuks. 29.04.2019 sõlmiti leping (I kd, tlk 63-71), mille p-ga 5.1 sätestatitäpsustati hüpoteegiga tagatud nõuete sisu (tagatiskokkulepe): (i) tagades kõik nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel 25.09.2017.a. sõlmitud laenulepingust nr xxx (Laenulepingust) ning selle kõikidest lisadest, kusjuures tagatud on muuhulgas lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või nende täitmise tähtaeg muutub (p 5.1.1); (ii) tagades kõik hüpoteegilepingust tulenevad kostja nõuded hageja vastu (p 5.1.2). Kohus on ülal märkinud, et 25.09.2017.a. sõlmitud laenulepingule nr xxx järgnevad kokkulepped olid käsitatavad 25.09.2017 laenulepingu raames sõlmitud kokkulepetena, mistõttu hõlmab tagatiskokkulepe ka nimetatud lepingutest tulenevaid nõudeid. Seega on sundtäidetav nõue kohaselt hüpoteegiga tagatud.
112.Hageja on seisukohal, et kostja on laenulepinguid sõlmides rikkunud VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepingueelset kohustust ning tekitanud laenusaajale ja hagejale kahju. Hageja on väidetava kahjunõude tasaarvestanud menetlusliku avaldusega ning leiab, et laenulepingust
tulenevad nõuded on laenusummat ületavas osas sellega lõppenud. Järgnevalt käsitleb kohus hageja tasaarvestusavaldusega seonduvat. Kohus märgib, et oluline on eristada võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (Riigikohtu
18.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Vaidlusaluses täiteasjas realiseeritakse hagejale kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteeki. Hagejalt ei nõuta kohustuse täitmist käendussuhte alusel. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt on võlausaldajal õigus valida, millist õiguskaitsevahendit ta kohustuse rikkumise korral kasutab, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega ei ole hagejale saanud tekkida kahju käendussuhtest tulenevalt. Laenusaaja ei ole käesolevas vaidluses osapooleks, mistõttu ei saa hageja kolmandale isikule (s.o laenuandjale) kuuluvat nõuet sundtäidetava nõude tasaarvestamiseks kasutada. Kohtule ei ole tõendatud, et laenusaaja oleks menetlusväliselt oma väidetava kahjunõude tasaarvestanud. Siiski on Riigikohus lahendi nr 2-13-31650/81 p-is 10 jõudnud seisukohale, et kui kostja on rikkunud hageja suhtes tagatislepingu sõlmimisel kohustust teavitada lepingueelsete läbirääkimiste käigus hagejat asjaoludest, mis seavad eelduslikult laenusaaja (põhivõlgnik) majandusliku suutlikkuse laenu iga kuu tagasi maksta kahtluse alla (tegemist on teabega, mille vastu on tagatise andjal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi), võib hagejal kui tagatise andjal tekkida kostja kui hüpoteegipidaja vastu kahju hüvitamise nõue. Selline kahju hüvitamise nõue seisneb tagatislepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises. Ühtlasi on hagejal õigus oma kahju hüvitamise nõue kostja nõudega tasaarvestada (VÕS § 197). Riigikohus lahendi nr 2-13-31650/81 p-is 10 selgitanud, et selline kahjunõue kuulub lahendamisele delikti üldkoosseisu alusel. Seega peavad esinema järgmised eeldused: • hagejal kahju tekkimine; • kostjapoolne tagatislepingu rikkumine; • põhjuslik seos kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel; • kostja vastutus rikkumise eest. Samuti tuleb hinnata VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 järgi kahju hüvitamise ulatust. Seejärel tuleb kohtul otsustada hageja tasaarvestusavalduse lahendamise üle (kas hageja saab sundtäitmise vältimiseks oma nõude kostja nõudega tasaarvestada). Kohus märgib, et kostjale ei saa ette heita hageja teavitamata jätmist laenusaaja majandusliku olukorraga seonduvast, kuivõrd hageja oli laenusaaja seaduslik esindaja ning osales isiklikult laenulepingu sõlmimise protsessis ning laenusaamiseks vajalike dokumentide kostjale esitamises. Seaduslikule esindajale ei saa olla teadmata tema juhitava äriühingu varaline seis ja võimekus laenulepingut täita. Seega on hageja väidetav VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 sätestatud lepingueelsete kohustuste rikkumisel põhinev nõue selgelt alusetu. Kuivõrd hagejal puudub tasaarvestav nõue, on hageja menetluslik tasaarvestusavaldus tagajärjetu ega lõpeta kostja sundtäidetavat nõuet.
113.Kõigest eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue tunnistada täiteasjas nr xxx sundtäitmine lubamatuks rahuldada osaliselt. Kohus tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr xxx lubamatuks
järgnevaid summasid ületavas osas: põhivõlgnevus 200 000 eurot, intressivõlg 21 476,12 eurot ja viivis perioodi 09.12.2020 – 02.02.2021 eest 2452,04 eurot.
TMS § 221 lg 4 sätestab, et hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda.
115.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
116.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Sundtäidetava nõude suurus oli täitmisteate kohaselt 245 938,15 eurot. Hageja palus tunnistada sundtäitmine lubamatuks täies ulatuses. Käesolevas otsuses on kohus leidnud, et sundtäitmine on lubatav kogusummas 223 928,16 eurot, mis moodustab 91,05% täitmisteates sätestatud nõude suurusest. Seega tuleb menetluskulud jätta 91,05% ulatuses hageja kanda ning 8,95% ulatuses kostja kanda.
117.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
118.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik osaliselt tühistatud 28.02.2022 TRK lahendiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.