X hagi Y (Y) vastu kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks Y vastuhagi X vastu pärandvara ühisuse ja kaasomandi lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.08.2021 otsus (täiendav otsus 16.09.2021)
Kaebuse esitaja ja liik ning kaebuse hind
Y apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastuhagis kostja) X (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Erik Lepikson Kostja (vastuhagis hageja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Aldo Vassar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 16.08.2021 otsus ja täiendav otsus 16.09.2021 osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja määras menetluskulud kindlaks rahaliselt ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta poolte maakohtu menetluskulud nende endi kanda. Muus osas jätta Harju Maakohtu 16.08.2021 otsus muutmata.
Rahuldada hagi. Lõpetada X ja Y kaasomand ja ühisomand XXX kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXX) suhtes.
3.2.Otsustada, et kohtulahend, millega kaasomand ja ühisomand lõpetatakse asendab kaasomanike ja ühisomanike kokkulepet kaasomandi ja ühisomandi lõpetamise kohta ning asendada Y tahteavaldus kaasomanike kokkuleppe sõlmimiseks kohtuotsusega.
3.3.Lõpetada kaasomand ja ühisomand XXX kinnistu (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusraamatu registriosa nr. XXXXXX) suhtes ning jagada XXX kinnistu X ja Y vahel reaalosadeks järgmisel viisil:
3.3.1.Otsustada, et XXX kinnistu katastriüksus XXXX jääb olemasolevates piirides Y ainuomandisse ning sellest moodustatakse eraldi kinnistu nimetusega “XXX 1“.
3.3.2.Otsustada, et XXX kinnistu katastriüksus CCCC jääb olemasolevates piirides X ainuomandisse ning sellest moodustatakse eraldi kinnistu nimetusega “XXX 2”.
3.4.Asendada kohtuotsusega Y tahteavaldus, mis on vajalik XXX kinnistu reaalosadeks jagamiseks ning jagamise teel tekkivate reaalosadest uute kinnistute moodustamiseks ja hageja ning kostja ainuomandisse andmiseks, sealhulgas:
3.4.1.Y tahteavaldus XXX kinnistu reaalosadeks jagamiseks vastavalt käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3 määratletud reaalosade piiridele.
3.4.2.Y nõusolek kanda XXX 1 kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse Y.
3.4.3.Y nõusolek kanda XXX 2 kinnistu ainuomanikuna kinnistusraamatusse X.
3.4.4.Y tahteavaldused XXX kinnistu reaalosadeks jagamise teel tekkivate uute kinnistute moodustamiseks ja sissekandmiseks kinnistusraamatusse, sealhulgas asjassepuutuvate asjaõiguslepingute sõlmimiseks ja kandeavalduste esitamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale, mis on vajalikud Y sissekandmiseks XXX kinnistu katastriüksuse nr XXXX jagamise teel moodustatava XXX 1 kinnistu omanikuna ja X sissekandmiseks XXX kinnistu katastriüksuse nr CCCC jagamise teel moodustatava XXX 2 kinnistu omanikuna.
3.5.Jätta vastuhagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4.Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.
5.Määrata kindlaks, et rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 02.02.2021 Harju Maakohtule hagi Y (Y) vastu kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks. Hageja palus lõpetada poolte ühine omand XXX asuva XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) suhtes, jagades kinnistu reaalosadeks ning kohustada kostjat tegema vastavad tahteavaldused kinnistusraamatu kande tegemiseks ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt olid pooled vend ja õde. Nende ühises omandis oli kinnisasi, mille omand jagunes poolte vahel järgmiselt: hagejale kuulus 1/3 kaasomandist, kostjale kuulus 1/3 kaasomandis ning poolte ühisomandis oli 1/3 kaasomandist. Eeldusel, et ühisomandi osa jagunes võrdselt, kuulus hagejale 1⁄2 kinnistust ja kostjale 1⁄2 kinnistust. Pooled said kaasomandi osa oma vanematelt pärimise teel. Kinnistul asusid kaks eluhoonet, milles ühes elas hageja ja teises kostja. Pooled otsustasid lõpetada kinnistu kaasomandi ja jagada kinnistu kaheks. Seetõttu moodustasid pooled kaks katastriüksust: − katastriüksus tunnusega XXXX pindalaga 4 457 m2 (aadress RRR), millel asub kostja elumaja; − katastriüksus tunnusega CCCC pindalaga 4 518 m2 (aadress AAA), millel asub hageja elumaja. Kinnistule moodustanud katastriüksused olid ligikaudu võrdsed. Hageja kasutuses olev maa oli 61 m2 (1,37%) suurem kostja maast, sest kostja loobus temale mõõdistatud maast osaliselt naaberkinnistu (KKK) omaniku kasuks, kuivõrd viimane oli rajanud enda ja kostja vahelise metallist piirdeaia kostja kinnistule. Piiriprotokolliga muudeti piir võttes arvesse KKK ja RRR piirdeaeda ning pooled kinnitasid piiriprotokolli 09.06.2020. Detailplaneeringu põhijoonisest nähtuvalt teenis hageja maa kostja maal asuva elamu tarbeks vee-, kanalisatsiooni ja sidekanalisatsioonitrassi. Planeeritav servituudiala kostja kasuks moodustas 54,5 m2 hageja kinnistust ehk oli pindalalt samaväärne võrreldes erinevusega hageja ja kostja maa vahel. Erinevus maa suurustes oli piisavalt kompenseeritud kostja kasuks koormava hakkava servituudiga. Pooled broneerisid notarisse aja kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks ning uute kinnistute moodustamiseks, kuid kostja notarisse ei ilmunud. Kostja hageja pöördumistele enam ei vastanud ja kohtuväliselt vaidluse lahendamine ebaõnnestus. Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kostja leidis, et hagi pole võimalik rahuldada, kuna kõigepealt tuleb jagada pärandavara ning alles seejärel saab kinnisasja osas tervikuna kaasomandi lõpetada. Iseenesest nõustus kostja hageja pakutud kaasomandi lõpetamise viisiga, kuid vaidles vastu menetluskulude jaotusele, sest kaasomandi lõpetamine teenib mõlema kaasomaniku huve.
4.Kostja esitas 31.05.2021 vastuhagi, milles palus pärandvara jagamist ja kaasomandi lõpetamist avalikul enampakkumisel ning jagada müügist saadud raha pärast müügi korraldamist seotud kulude mahaarvamist poolte vahel võrdsetes osades ja määrata enampakkumise korraldajaks Tallinna tööpiirkonna kohtutäitur. Vastuhagi kohaselt polnud kostjale võimalik omandit peale suruda, kui ta seda ei soovinud. Kaasomand tuli lõpetada viisil, mis koormas kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem ja kaasomanikule tuli tagada täielik rahaline hüvitis oma omandiõiguse kaotamise eest. Kostja soovis kinnistu müümist avalikul enampakkumisel, sest pärast kohtuvaidlust ei saanud rääkida enam headest suhetest õe ja venna vahel. Hageja vastu vastuhagile
5.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata, sest kostja nõutud kaasomandi lõpetamise variant oli ebamõistlik ning kostja soovitud eesmärki oli võimalik saavutada ka muul, pooli vähem koormaval viisil. Asja võõrandamine avalikul enampakkumisel oleks ebamõistlik ning riivaks ülemääraselt hageja õigusi. Kinnistu müügi korral jääksid mõlemad kaasomanikud ilma oma kodudest, mh jääks hageja ilma kodust, milles tema perekond (vanemad, hageja ise, hageja lapsed ja lapselapsed) olid elanud juba üle saja aasta ja mis oli poolte sünnikodu. Poolte õiguste riive kinnistu reaalosadeks jagamise korral oli oluliselt väiksem – hageja saaks säilitada oma kodu ning kostja saaks müüa oma kaasomandi osale vastava reaalosa. Kostjal oli võimalik
kinnistu müüa pärast hagi rahuldamist. Kostja nõue kinnistu võõrandamiseks polnud kantud heast usust, vaid soovist põhjustada hagejale ebamugavusi ning jätta hageja ilma tema kodust. Vastuhagis ei põhistanud ega tõendanud, milles seisnes kostja spetsiifiline huvi kinnisasja kui terviku võõrandamiseks. Kostjal polnud ka kinnisasja jagamisel reaalosadeks kohustust kinnistut endale jätta ega seal edasi elada. Alternatiivselt, saaks kaasomand lõpetada erinevaid lõpetamise viise kombineerides. Näiteks oleks võimalik jagada asi reaalosadeks ning kostjale jääv reaalosa võõrandada avalikul enampakkumisel, mille tulem antakse üle kostjale. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus lõpetas poolte kaas- ja ühisomandi kinnistu suhtes ja otsustas, et kohtulahend asendab poolte kokkulepet kaasomandi ja ühisomandi lõpetamise kohta, asendas kostja tahteavaldus kaasomanike kokkuleppe sõlmimiseks kohtuotsusega ning kohustas kostjat andma tahteavaldused kinnistu jagamiseks ja omanikukannete tegemiseks. Kohus määras kaas- ja ühisomandi lõpetamise viisiks kinnistu jagamise poolte vahel reaalosadeks järgmisel viisil: kinnistu katastriüksus XXXX jääb olemasolevates piirides kostja ainuomandisse ning sellest moodustatakse eraldi kinnistu nimetusega “XXX 1“ ning kinnistu katastriüksus CCCC jääb olemasolevates piirides hageja ainuomandisse ning sellest moodustatakse eraldi kinnistu nimetusega “XXX 2”. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kostjal tuli otsuse alusel hagejale hüvitada 4 575 eurot ja täiendava otsuse alusel veel 495 eurot. Kostjal tuli menetluskuludelt tasuda hagejale viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.
7.Kohus tuvastas, et poolte omandis oli XXX kinnistu (registriosa nr XXXXXX) sellist, et hageja kaasomandis oli 1/3 kinnistust, kostja kaasomandis oli 1/3 kinnistust ja poolte ühisomandis oli 1/3 kinnistust. Kohus lähtus kaasomandi jagamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-st 1, § 77 lg-test 1 ja 2 ning poolte taotletavatest kinnistu jagamise viisidest. Kinnistut oli võimalik jagada reaalosadeks. Sellekohased maakorralduslikud tegevused olid juba läbi viidud ning eraldi katastriüksused moodustatud. Pärimisseaduse (PärS) § 152 lg-d 3 ja 4, § 159 lg-d 1, 2 ja 3 ei piiranud kohtu võimalust jagada kinnistut reaalosadeks, sest piirangud puudutasid vaid olukorda, kus pärandvara hulka kuuluvat eset polnud võimalik reaalosadeks jagada. Reaalosadeks jagamisel oli vajalik nii kaasomandi jagamine kui ka pärimise teel saadud ühise omandi jagamine, mis oli võimalik ühe nõude esitamisega. Pärimise puhul oli tegemist ühisomandiga, mida jagatakse kaasomandi sätete järgi. Kõige mõistlikum ja pooli vähem koormavam viis selleks oli kinnistu reaalosadeks jagamine. Kostjapoolne seadusetõlgendus, et omandit ei saanud peale suruda, välistaks täielikult kaasomandi lõpetamise reaalosadeks jagamisega ja piirakse selliselt nii kohtu kaalutlusõigust kui ka kaasomaniku õigust valida kaasomandi lõpetamise variant. Kostjal oli juba omand kinnistule, seega ei tekiks omand asjale kohtu tegevuse tagajärjel. Hagejal oli võrdne õigus omandit mitte kaotada, kui kostjal oli õigus omandit mitte saada. Kostja soov kaasomandi jagamise viisi osas olukorras, kus talle oli teada hageja emotsionaalne seotus kinnistuga, oli kohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane tsiviilseaduse üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 ja 2 järgi. Hageja tõi oma erihuvina välja, et kinnistu oli olnud tema perekonna omandis ja valduses üle saja aasta, tal ja tema perel oli kinnistuga emotsionaalne side, tegemist oli tema koduga ja ta ei soovinud oma kodu kaotada. Kostja tõi oma erihuvina välja, et ta ei soovi pärast kohtuvaidlust hagejaga kõrvuti kinnistutel elada, sest poolte suhtled olid konfliktsed. Kostja sooviks oli võõrandada kinnistu. Hagejal olid kaalukad argumendid säilitada oma kodu - põlvkondlik järjepidevus, seotus paikkonnaga olid olulised emotsionaalsed argumendid. Ilmselgelt oli kinnistu hagejale rohkem kui lihtsalt varaliselt hinnatav ese, seega polnud õigustatud sundida hagejalt oma kodukohast
loobuma. Kohtule oli mõistetav ka kostja soov kinnistu võõrandada, kuid see eesmärk oli tal saavutatav ka pärast reaalosadeks jagamist. Kohtupraktikas on kaalutluses arvestatud ka heanaaberlike suhetega, kuid käesoleval juhul kaalub hageja erihuvi kostja erihuvi üle. Poolte omavaheline läbisaamine ei mõjuta kinnistu hinda müügiprotsessis, sest puudub alus arvata, et pooltevaheline konflikt võiks üle kanduda uutele omanikele. Olukorras, kus hageja soovis säilitada omandiõiguse kinnistule, mis oli ajalooliselt olnud tema perekonna valduses, oli selle müümine enampakkumisel hea usu põhimõtte vastane. Kohtule esitatud piiriprotokollist (6-10) nähtus, et katastriüksuste suurus oli omavahel võrreldav ja kostja loobus vabatahtlikult kinnistu mõõdistamisel oma kaasomandi osast. Seega kuulus hagi rahuldamisele ja vastuhagi tuli jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja palus tühistada maakohtu otsus, teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud tuli mõlemas kohtuastmes jätta poolte endi kanda. Kaasomanike huvid ja soovid olid eelduslikult võrdväärselt kaalukad. Üldjuhul polnud põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis olev ese ühele kaasomanikule vastu tema tahtmist. Poolte suhted olid kehvad ja mõistlik oli müüa kinnistu avalikul enampakkumisel. Kinnistu jagamine reaalosadeks oli erandlik. Maakohtu järeldus, et enampakkumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, oli absurdne, kuna enampakkumine oli kõige tavapärasem ja enam levinud viis kaasomandi lõpetamiseks. Lisaks polnud hageja pakutud variant õiglane, kuna kostjale jääks vähemväärtuslik osas (kinnistu paiknes surnuaia kõrval), st kostja peaks uuesti kohtusse pöörduma hagejalt hüvitise saamiseks. Lisaks jättis maakohus menetluskulud ebaõigesti kostja kanda. Kinnistu jagamine toimus mõlema poole huvides. Seega peaksid kulud jääma poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
7.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega, selle vastusega ning asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus hagi rahuldas ja kostja vastuhagi rahuldamata jättis. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selles osas otsuse tühistamiseks. Kohtuotsus tuleb selles osas jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus hagi rahuldamisel ja vastuhagi rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus oli oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis asjas kantud menetluskulud kostja kanda ja määras hageja kulud kindlaks rahaliselt. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, siis märgib ringkonnakohtus otsuse resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 22). TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Mõlemad pooled soovivad lõpetada kaas- ja ühisomandit ning esitasid kohtule vastavad nõuded, kuid pooled vaidlevad kaasomandi jagamise variantide üle. Kostja pole nõus maakohtu poolt valitud kinnistu jagamise viisiga. Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (Riigikohtu 13.01.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 11). Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul teostas maakohus kaalutlusõigus õiguspäraselt ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Muu hulgas tuleb arvestada sellega, et ka kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustatud järgima TsÜS § 138 sätestatud hea usu põhimõtet (Riigikohtu 10.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). Olukorras, kus ükski kaasomanik (ühisomanik) eset endale tervikuna või osaliselt ei soovi, on ainus mõistlik võimalus asja jagamiseks selle müümine avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi poolte vahel jagamine (Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 23). Praegusel juhul pole sellist olukorda, sest hageja soovib osaliselt kinnistut enda omandisse. Seega pole avalik enampakkumine igal juhul ainus mõistlik võimalus. Kuigi Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega (Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 23), siis ei võta selline üldreegel kohtult kohustust kontrollida iga üksikjuhtumi asjaolusid otsustamaks, milline on kaasomanike seisukohalt õiglane lahendus. Kohus peab asja lahendades kaasomanike huve kaaluma ja hindama, milline lahendus vastab kõige paremini nende huvidele arvestades konkreetse vaidluse asjaolusid. See tähendab, et kohus lähtub otsustuse tegemisel eelkõige üksikjuhtumi asjaoludest, mitte aga sellest, milline on tavapärane ja enamlevinud kaasomandi jagamise viis. Antud asjas nähtub, et poolte huvid on vastandlikud. Hageja huvi oli säilitada kodu, mis oli kuulunud pikalt tema perekonnale ning kostja huvi seisnes selles, et ta ei soovi saada omandit, kuna poolte omavaheline suhtlus ei ole hea. Seega pole kohtul võimalik teha otsustust mõlema poole kasuks. Praegu on kaalumisel hageja pakutud variant jagada kinnistu reaalosadeks ja kostja pakutud variant müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagada tulem poolte vahel võrdselt. Maakohus kaalus poolte huve ja leidis põhjendatult, miks kaaluvad praegusel juhul hageja huvid üles kostja omand. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas ja ei korda neid. Puudub ka alus arvata, et kohus poleks pidanud poolte soove ja huve võrdväärselt kaalukateks või et diskretsiooniõigus kaasomandi lõpetamise variantide valikul viis ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni. Hageja poolt hagis pakutud viisil kaas- ja ühisomandi lõpetamiseks ei piira kostja õigust saavutada oma eesmärke (mitte olla edaspidi hageja naaber, müüa oma osa maha ja saada selle eest hüvitist). Sellised eesmärgid on saavutatavad ka avaliku enampakkumiseta. Lisaks ei teki kostjale hageja ees mingit rahalist kohustust. Samas kui kinnistu müümine avalikul enampakkumisel riivab hageja huve oluliselt, sest avaliku enampakkumise eesmärk on
ennekõike saada kinnistu eest võimalikult kõrget hinda (hüvitist) ja kinnistut enda omandisse soovival kaasomanikul (hagejal) on suur risk jääda ilma oma kodust (omandist). Maakohus jõudis õigele järeldusele, et olukorras, kus üks kaasomanik soovib kaasomandis olevast kinnisasjast osa säilitada ja teine soovib kinnistust vabaneda, on kõige mõistlikum ja pooli kõige vähem koormavam lahend jätta osa kinnistust kaasomanikule, kes seda soovib ning teine osa jätta teisele kaasomanikule, kes saab oma osa hilisemalt vabalt võõrandada. Maakohus arvestas otsuse tegemisel mõlema poole huvidega ja tegi võimalikuks olukorra, kus hagejale säilib tema kodu ja kostja saab vabalt valida, kas elab oma kodus edasi või võõrandab selle. Selliselt on tagatud mõlema poole huvide järgimine ja sellega saab vältida hageja huvide pöördumatut kahjustamist. Kostja tugines apellatsioonimenetluses esmakordselt väitele, et tema kinnistu osa paiknemine surnuaia lähedal viitab sellele, et kostja saab enda omandisse vähemväärtusliku osas. Ringkonnakohus märgib, et uute asjaolude esitamine apellatsiooniastmes on piiratud ja see väide jääb tulenevalt TsMS § 652 lg-st 4 tähelepanuta (apellant pole põhistatud, miks ei saanud seda esitada maakohtus). Ringkonnakohus märgib, et juhul kui kostja leiab, et ta on õigustatud saama hüvitist AÕS § 77 lg 3 alusel, siis on tal õigus pöörduda selleks kohtu poole (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04.11.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09; 25.10.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-05). Kuivõrd kinnisomand oma olemuselt toobki omanikule kaasa hulk õigusi ja kohustusi, mille toestamiseks ja kaitsmiseks tekib aja- kui ka rahakulu ehk toob omanikule kaasa täiendavat koormust, siis ei ole põhjendatud kostja väited, et hüvitise saamiseks kohtu poole pöördumine on kulukas ja koormav ning sellel põhjusel pole hageja kaasomandi pakutud viis õiglane. Isegi kui kaaluda praeguse vaidluse kontekstis kostja huvi (saada AÕS § 77 lg 3 alusel hüvitist võimalikult väheste kuludega) ja hageja huvi (omandiõigus kodule, mis on olnud ajalooliselt perekonna valduses), siis kaalub hageja huvi üles kostja oma. Seega jagas maakohus kaas- ja ühisomandi õigesti ning puuduvad maakohtupoolsed rikkumised. Maakohus arvestas, et dokumendid, mis tuleb kinnistusametile kinnistu jagamiseks esitada, sätestab kinnistusraamatuseadus. Kinnistamisavalduse läbivaatamisel selgitab kinnistamiseks pädev isik KRS § 46 lg 1 kohaselt, kas on esitatud nõutavad dokumendid, mis vastavad nõutavale vormile. Kooskõlas TsÜS § 68 lg-ga 5 ja KRS § 34 1 lg-ga 8 saab kaasomandi lõpetamise, sh reaalosadeks jagamisel tehtav kohtuotsus asendada üksnes kostja kui hageja soovitud jagamise viisile vastu vaielnud kaasomaniku tahteavaldust kinnistu jagamiseks (Riigikohtu 29.05.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13 teine lõik). TsÜS § 68 lg 5 alusel nõutav ja hagi rahuldamise korral kohtulahendiga asendatav tahteavaldus peab olema selge (Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12 neljas lõik). Käesoleval juhul on maakohus selle nõude täitnud ja kohtuotsus on täidetav. Maakohtu otsus vastab TsMS § 436 lg 1 nõudele. Kostja ei toonud apellatsioonkaebuses esile selliseid väiteid, mis annaksid aluse jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.
10.Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda. Hageja nõustus maakohtus kulude jaotusega. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, sest kostja ei nõustunud kohtu poolt pakutud kompromissiga. Riigikohus on selgitanud, et erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab TsMS § 163 lg 2 ja see säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral (Riigikohtu 07.10.2020 määrus kohtuasjas nr 2-18-11359, p 14). Seega kohaldas maakohus viidatud sätet ebaõigesti, kuna hagi kuulus rahuldamisele täies ulatuses. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus. Lähtuda tuleb Riigikohtu seisukohast, et kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides ning põhjendatud ja
õiglane jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda (Riigikohtu 27.09.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14).
11.Eeltoodud põhjendustel on õiglane jätta ka ringkonnakohtu kulud poolte endi kanda. Sellise kulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.