Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud ning menetluse eelnev käik

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt asutas hageja 2014 koos äripartneritega ettevõtte Y OÜ. 12.02.2015 müüs hageja talle kuulunud 34% kostja osalusest nimiväärtuses kostja juhatuse liikmele kuuluvale W OÜ-le, lisakokkuleppel kostjaga, et ta jääb kostja heaks edasi töötama, arendades kostja heaks naftatoodete ja laevakütuste äriprojekti. Osaluse müügi põhjuseks oli panga tingimus, mille kohaselt nõustus pank kostja äriplaanifinantseerima tingimusel, et kostja juhatuse liige Q on 100% kostja osade omanik. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et hagejale makstakse kostja heaks töötamise eest tulemustasu varasemast osalusest tulnud kasumiosaga samas suuruses ehk 34% kostja majandusaasta aruandes kajastatud puhaskasumist hiljemalt kuue kuu jooksul peale möödunud majandusaasta aastaaruande kinnitamist. Hageja täpsemad tööülesanded lepiti kokku kostja juhatuse liikme Qga (edaspidi Q) peetud koosolekutel, vastavalt vajadusele kontrollis ja andis Q ka täiendavaid tööülesandeid. Hagejal oli kokkulepitud tööülesannete raames suhteliselt suur tegutsemisvabadus, töösuhe oli orienteeritud tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud kellast kellani kontoris olemine. Q-ga kokkuleppel peeti sageli koosolekuid peale tööpäeva lõppu või ka pühapäeviti, et eesoleva nädala plaanid kokku leppida.

Hageja suurimaks tööülesandeks oli laevakütuste müügi käivitamine, mis eeldas, klientide leidmist, kliendilepingute sõlmimist, hinnaläbirääkimisi, kütuste Eestis hoiustamise ja tootmise organiseerimist, valmistatud laevakütuste regulaarse transpordi Eestist Soome organiseerimist ja hilisemat igapäevast koordineerimist aga ka laevakütuste kui aktsiisikauba Eestist teises liikmesriigis asuvale laevale tarnimise maksunduslike ja tollialaste küsimuste lahendamist. Lisaks oli hageja tööülesanneteks osaleda kütuste ostmiseks ja klientidele maksetähtaja andmiseks vajalike finantseeringute hankimises, finantsplaneerimises, maksuküsimuste lahendamistes ja deklareerimiskohustuste täitmises. Hageja töö tulemusena

asus kostja tegelema laevakütuste müügiga Finnlines laevadele Soomes, aasta mahuga üle 6 miljoni euro.

Lisaks kostja heaks töötamisele aitas hageja kostja majandustegevuse kasvule kaasa hagejale kuuluva ettevõtte F OÜ kaudu, krediteerides kostja kaupade ostu, andes kostjale laenu, võimaldades kostjal tegutseda F-i kontoris allkasutajana, lükates üüri tasumise kohustuse tulevikku, osutades kostjale soodsate hindadega kaupade käitlemise ja transpordi teenuseid. Hageja panustas kostja majandustulemuste parandamiseks nii isikliku tööga kui ka temale kuuluva ettevõtte kaudu, sest hageja oli motiveeritud teenima 34% tulemustasu kostja teenitud kasumist.

Töö tegemise ajal kuni 2018 kevadeni valitses hageja ja Q vahel usaldus ja hageja oli nõus tema poolt välja teenitud tulemustasu jätma ajutiselt välja võtmata, kostja rahavoogude parandamiseks, tingimusel, et kostja tasub tulemustasu hiljem. Hageja soovis 2018 lõpus, et kostja hakkaks tulemustasu välja maksma, kostja selgitas, et rahavood seda hetkele ei võimalda aga lubas tasuma asuda 2019 jaanuaris kui laos olev kaup saab realiseeritud. Q oli 2016 aastal huvitatud osaluse omandamisest hagejale kuuluvas ettevõttes F OÜ. Hageja sõlmis selleks ka Q esindajaga notariaalse osade müügilepingu, mille tasumise tähtaeg oli 15 aprill 2018. Kuna Q jättis tähtaegselt F-i osaluse eest tasumata, siis pidi ta F-i osad hagejale tagastama. Peale F-i osade omandamise luhtumist muutusid Q ja hageja suhted halvemaks. Q asus hagejat survestama, et F võtaks enda kanda kostja võlad ja osutaks teenuseid alla omahinna. 2018 aasta lõpus pidas hageja Q-ga läbirääkimisi tasude maksmise ja erimeelsuste lahendamiseks ja Q kinnitas, et hagejal on püsivalt õigus 34%-le kostja kasumist ja kostja hakkab väljateenitud tulemustasu 2019 jaanuaris maksma.

Samaaegselt keeldus kostja aga talle F-i poolt allkasutusse antud kontori eest üüri tasumast ja edaspidist igakuist üüri tasumist kokku leppimast, seetõttu oli F sunnitud kontori üürilepingu 28.12.2018 üles ütlema ja selle käigus ütlema üles ka kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse andmise lepingu, tähtajaga 28.01.2019. Allkasutusse andmise ülesütlemisest alates katkestas kostja hagejaga infovahetuse ja suhtlemise. 02.01.2019 kontorisse minnes avastas hageja, et kostja on kontorist välja kolinud. Kostja ei teatanud hagejale uut kontori asukohta ega andud mingit infot edasiste tööde kohta. Kokkulepitud kokkusaamistele Q ei tulnud ja edaspidi hageja telefonikõnedele ei vastanud. Varasemale kokkuleppele vaatamata ei asunud kostja jaanuaris 2019 hagejale tulemustasusid välja maksma. Hageja saatis kostjale 29.01.2019 ekirja, mille palus kinnitada hageja õigust tasudele. Kostja ei kinnitanud varasemat kokkulepet, vaid asus väitma, et ta ei tea millest hageja räägib. 16.02.2019 esitas hageja kostjale töötasu väljamaksmise nõude. Kostja ei asunud töötasu tasuma.

Hageja palub kostjalt välja mõista väljamaksmata tulemustasu koos väljamaksmata puhkusehüvitise ja viivistega seisuga 08.03.2019: 1) 2016. aasta tasuks 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 – 08.03.2019 8990,70 eurot; 2) 2017. aasta tasuks 139573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14332,91 eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019 12096 eurot; 3) 2018. aasta tasuks 160389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13365,77 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13365,77 eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning viivise 31.12.2018 –08.03.2019 2971,62 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, siis palub hageja kostjalt välja mõista töötasu maksmist kuni töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni märtsi 2019 eest) summas 40097,31 eurot ning viivist 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, millal kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut lõpetanud.

12.11.2021 menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise

summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. 26.11.2021 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu. Hageja palub hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks saamata jäänud töötasu:  17.02.2015-31.12.2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis perioodi 28.02.2017 – 08.03.2019 eest, summas 7 680,05 eurot;  01.01.2016-31.12.2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis perioodi 30.01.2018 – 08.03.2019 eest, summas 12 297,72 eurot;  01.01.2017-31.12.2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis alates 14.03.2019, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud määras;  01.01.2018-31.12.2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis alates 28.02.2020, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud määras;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks kasutamata jäänud põhipuhkuse eest puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks väljamaksmata puhkusehüvitise eest viivis perioodi 03.01.2019 – 08.03.2019 eest, summas 348,80 eurot;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 määratud määras, alates 09.03.2019 kuni maksmata töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused

Kostja selgitab veelkord, et Y OÜ omanikul oli hagejaga kokkulepe, et hagejal on õigus omandada tagasi 34% osalust Y OÜ-s selle nominaalväärtusega, ehk sama hinnaga, millega hageja osaluse müüs. Hageja seda õigust ei realiseerinud. Samuti on hageja omakäeliselt kinnitanud, et ei oma Y OÜ osa omandamata jätmisega seoses enam mistahes nõudeid või pretensioone. Samuti ei ole hageja osade müügihetkel teavitanud uut osanikku sellise kokkuleppe olemasolust ega edastanud kinnituskirja uuele osanikule. Nimetatud kokkulepet ei ole kunagi jõudnud ka kostja raamatupidamisse. Seega on kostja ilmselgelt kas nimetatud kokkulepet varjanud osa müümisel või siis kokkuleppe hilisemalt loonud.

Y OÜ ja hageja vahel puudus igasugune töösuhe. Y OÜ ei ole hagejale kunagi lubanud ega tasunud töötasu, seda deklareerinud ega registreerinud hagejat töötajana TÖRis. Nimetatud faktilise asjaolu tõendamiseks esitab kostja TSD väljavõtted ja väljavõte TÖR-ist.

töötingimustes. Hageja ei ole allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, poolte vahel ei olnud kokku lepitud tööle asumise aega, tööülesandeid, töötasu, palgapäeva, töö tegemise kohta, puhkuse kestust jne. Kostja ei ole ei andnud töövahendeid ega muid hüvesid, tööülesandeid, kostja ei ole koostanud hageja suhtes puhkuse graafikut, andnud puhkust ega tasunud puhkusetasu jne. Hageja viide kostja e-maili kasutamise kohta on asjakohatu. Nimelt on äriregistris kontaktaadressina registreeritud kostja juhatus liikme isiklik e-maili aadress ja nimetatud domeeni Y.eu lõi hageja ise ning see ei kulunud isegi Y OÜ-le, vaid kolmandale isikule. See, et hageja ise lõi e-maili aadressi, mida ta ka mõned korrad kasutas, ei põhista töösuhte olemasolu. Veelkord, kostja ei ole kunagi tasunud hagejale töötasu, mis on töölepingu oluliseks tingimuseks. Töölepingut ei ole võimalik sõlmida selliselt, et töötajale igakuist minimaalset töötasu ei maksta. Töötajat ei kajastu üheski kostja poolt EMTALE esitatud TSD-s ega teda pole registreeritud töötajate registris. Hagejale väidetavaid tasusid pole kunagi kajastatud kostja raamatupidamises ega need nõuded ei kajastu ka majandusaasta aruannetes. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mis tõendaks, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe hagejale regulaarse igakuise töötasu maksmiseks. Kostja ei ole kunagi hagejale töötasu maksnud ja hageja ei ole tasu ka kunagi nõudnud. Esmakordselt esitas hageja nõude kostjale 16.02.2019 e-kirjaga. Ei ole eluliselt usutav, et töötaja töötab kostja juures alates 12.02.2015 kordagi töötasu küsimata ja tasu saamata. Hageja esitatud hagiavaldus on täielikult alusetu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused

X esitas töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus töövaidluskomisjoni kohustada vastaspoolt tasuma välja maksmata tulemustasuna arvestav töötasu 34% Y OÜ iga aastasest kasumist vastavalt:  2015. aasta kasum oli 139 647 eurot, millest 34% moodustas 2015. aasta palgaks 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 – 08.03.2019 8990,70 eurot;  2016. aasta kasum oli 410 509 eurot, millest 34% moodustas töötasu 139 573,06 eurot, puhkusehüvitis 14 332,91 eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019 12 096 eurot;  2017. aasta kasum oli 471733 eurot, millest 34% moodustas töötasuks 160 389,22 eurot, puhkusehüvitis 13 365,77 eurot.  Avaldaja palub vastaspoolelt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13365,77 eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning viivise 31.12.2018 – 08.03.2019 2971,62 eurot.  Kui töövaidluskomisjon tuvastab, et vastaspool ei ole töölepingut lõpetanud, siis nõuab avaldaja töötasu maksmist kuni töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni märtsi 2019 eest) summas 40097,31 eurot ning viivist 237,99 eurot.

Töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata ja hageja pöördus sama nõudega kohtusse. Kohus võttis 20.06.2019 määrusega menetlusse hageja nõude väljamaksmata tulemustasu koos väljamaksmata puhkusehüvitise ja viiviste saamiseks seisuga 08.03.2019: 1)

2016. aasta tasuks 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3 956,67 eurot, viivis 31.12.2016 – 08.03.2019 8990,70 eurot; 2) 2017. aasta tasuks 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14332,91 eurot ja viivis 31.12.2017 – 08.03.2019 12096 eurot; 3) 2018. aasta tasuks 160389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13365,77 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13365,77 eurot ja koondamishüvitise 13365,77 eurot ning viivise 31.12.2018 –08.03.2019 2971,62 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, siis palub hageja kostjalt välja mõista töötasu maksmist kuni töölepingu lõpetamiseni (perioodi jaanuari kuni märtsi 2019 eest) summas 40097,31 eurot ning viivist 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, millal kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut lõpetanud.

12.11.2021 menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. 26.11.2021 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu. Hageja palub hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks saamata jäänud töötasu:  17.02.2015-31.12.2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis perioodi 28.02.2017 – 08.03.2019 eest, summas 7 680,05 eurot;  01.01.2016-31.12.2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis perioodi 30.01.2018 – 08.03.2019 eest, summas 12 297,72 eurot;  01.01.2017-31.12.2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis alates 14.03.2019, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud määras;  01.01.2018-31.12.2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis alates 28.02.2020, kuni nõude lõpliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud määras;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, hageja, X, kasuks kasutamata jäänud põhipuhkuse eest puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, hageja, X, kasuks väljamaksmata puhkusehüvitise eest viivis perioodi 03.01.2019 – 08.03.2019 eest, summas 348,80 eurot;  Välja mõista kostjalt Y OÜ-lt, registrikood 12693623 hageja, X, kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 määratud määras, alates 09.03.2019 kuni maksmata töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni. Menetluskulud jätta kostja kanda.

Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. TVLS § 58 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas.

Kostja leiab, et hageja on nõuet 26.11.2021 menetlusdokumendis suurendanud. Kostja hinnangul ei saa hageja esitada 2015 töötasu nõuet, kuna ta ei ole seda TVKs esitanud. Kohus leiab, et kostja seisukoht on selles osas ekslik. Nagu kohus käesoleva otsuse p 14 esile tõi, esitas hageja töövaidluskomisjoni muuhulgas nõude 2015 majandusaasta kasumilt oma töötasu saamiseks. Seega ei ole õige kostja seisukoht ,et seda nõuet summas 47 479,98 eurot (+ lisanduv viivis) ei ole hageja varem esitanud. Küll ei ole hageja varem esitanud nõuet 2018 majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks. Kohus andis 12.11.2021 kohtuistungil tähtaja hagejale oma selge nõude esitamiseks 26.11.2021. Hageja on esitanud 26.11.2021 haginõude täpsustuse, kuid on täpsustuses esitanud uue nõude, mida varem esile toonud ei ole. Kohus selgitab, et menetluse selles faasis ei saa hageja oma nõuet enam suurendada. Kuivõrd tegemist on uue võlgnevuse perioodiga, uue nõutava rahasummaga on sisuliselt tegemist uue

hagiga, mis tuleks määrusega menetlusse võtta ning kostjale anda täiendava tähtaeg vastamiseks. 12.11.2021 istungil määras kohus aga pooltele tähtajad lõplike seisukohtade esitamiseks, seega on põhinõude (töötasu) suurendamise avaldus esitatud hilinemisega ja tuleb jätta tähelepanuta. Kohus lähtub vaidluse lahendamisel töövaidluskomisjonis ja hagiavalduses esiletoodud nõude suurusest.

TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja loobus 12.11.2021 menetlusdokumendis töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise nõudest summas 13 365,77 eurot ja koondamishüvitise summas 13 365,77 eurot nõuetest. Kohus selgitab, et haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek, oma nõuetest loobumine on hageja õigus. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus nende nõuete osas menetluse.

Hageja nõuab kostjalt saamata töötasu hüvitamist. Töölepinguseaduse (TLS) § 1 lg 1 järgi töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 28 lg 2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel.

Vaidlust ei ole selles, et 22.07.2014 -12.02.2015 oli hageja Y OÜ osanik ja talle kuulus 34% Y OÜ osakapitalist so 12.02.2015 seisuga Y OÜ osa suurusega 10 880 eurot. 22.07.2014 16.02.2015 oli hageja Y OÜ juhatuse liige (III kd, tl 6-7). 12.02.2015 võõrandasid hageja ja Y OÜ kolmas osanik D neile kuulunud Y OÜ osaluse W OÜ-le.

Käesoleva vaidluse keskne küsimus seisneb selles, kas hageja ja kostja vahel on töölepinguline suhe. Hageja leiab, et ta töötas kostja juures täistööajaga arendusjuhina suulise töölepingu alusel. Töötasuna oli hageja hinnangul kokkulepitud 34% kostja majandusaasta kasumist. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli suuline töölepinguline suhe alates vähemalt 15.02.2015 kuni 2018 lõpuni, hiljem ei ole kostja hagejale tööd andnud ning on hagejat vältinud.

Kostja vaidleb hagejale vastu ning leiab, et igasugune töölepinguline suhe poolte vahel puudus. Kostja tõi töövaidluskomisjonis esile, et 2014. aastal sõlmisid kostja ja hagejale kuulunud ja hageja poolt esindatud äriühing F OÜ suulise koostöölepingu, mille kohaselt pidi F OÜ müüma kostjale tooteid ja osutama keemia-naftatoodete tootmise ja agendi teenust. Alates 2017. aastast osutas kostjale keemia-naftatoodete tootmise ja agendi teenust ka hageja äriühing Z OÜ. Koostöö lõppes 2018. aasta novembris- detsembris, sest hageja äriühingute arved arestiti ning kohustuste täitmine oli takistatud. 31.05.2021 istungil selgitas kostja seaduslik esindaja, et poolte vahel oli partnerlussuhe, kuivõrd hageja poolt omandatud ettevõtted olid huvitatud sellest, et nad saaksid kostjaga koostööd teha ja Ylt endale tulu teenida. Kostja hinnangul oli äriline suhe äriühingute vahel, hageja kui füüsilise isikuga kostjal lepinguline suhe puudus.

Kohus leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud töölepinguline suhe ja hagejal oleks seega õigus kostjalt töötasu saada. TLS § 1 lg 1 - 4 kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.

Riigikohus on selgitanud, et "Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta /.../." (RKTKo 3-2-1-41-11). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et „.Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“ (RKTKo 3-2-1-41-11, 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05, 3-2-1-26-10).

Hageja tugineb sellele, et kostja on teda tööle lubanud, hageja on käinud igapäevaselt tööl ja täitnud arendusjuhi tööülesandeid, allus kostja seadusliku esindaja juhtimisele ja kontrollile, sai tööandjalt töö tegemiseks vahendeid. Oma väidete tõendamiseks on hageja kohtule esitanud mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on jaganud hagejale tööülesandeid, samuti dokumente, mida hageja on allkirjastanud kui kostja töötaja. Vaatamata sellele on kohus seisukohal, et hageja ning kostja vahel ei olnud töölepingulist suhet. Kohus ei saa kuidagi nõustuda hageja arvamusega selles, et hageja tegi kostja heaks tööd vaid leiab, et kostja ja hagejale kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd.

Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni, teeb oma tööd pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule iseloomulik on ka see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad kõik töölepingu iseloomulikud tunnused. Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Nagu eelnevalt osundatud, on töölepingu alusel töötaja suuremas sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Kohtu hinnangul poolte vahel sellist sõltuvussuhet käesoleval juhul ei ole.

Kuigi hageja on esitanud kohtule mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on palunud hagejal midagi teha või küsinud hoopis hageja arvamust mõne asjaolu kohta, ei nähtu nendest kirjadest mingit alluvus- või sõltuvussuhet. Viidatud kirjade sisu on toonilt neutraalne ja sealt ei nähtu mingit positsioonide erinevust. Tegemist on tavapäraste võrdsete koostööpartnerite kirjavahetusega, millest pigem saab järeldada erinevate ettevõtete koostööd, mitte ülemuse alluva suhet Kohus ei saa teha nende kirjade põhjal järeldust, et need kirjad on saadetud hagejale kui füüsilisele isikule ja kostja töötajale, mitte F juhatuse liikmele. Kuigi otsene eposti aadress, kuhu need kirjad on saadetud on xxx, on adressaadiks siiski F, mitte X (I kd tl 118, 119, 123, 129, 130).

Kirjadest ei nähtu ka sõltuvussuhet, kus just hageja ootaks kostja seaduslikult esindajalt mingit nõusolekut, heakskiitu või luba oma ettepanekutele. Seega oli hageja oma ülesandeid täites iseseisev. Kohus näeb nendes kirjades pigem partnerlussuhet kahe erineva äriühingu ja nende esindajate vahel. Ka poolte omavahelist suhet analüüsides ei leia kohus mingit hierarhiat. Vaidlust ei ole selles, et kõigi nende aastate vältel hageja kostjalt mingil kujul töötasu ei saanud, puhkust väidetavalt kordagi ei vajanud, seega ei sõltunud hageja rahaliselt kostjast. Hagejal ei olnud oodata kostja poolt nn „töökäskude“ täitmata jätmisel vallandamist, kuivõrd ühise äriprojekti ajamiseks vajalik oskusteave oli hagejal.

Kuigi hageja soovib töösuhet kostjaga tõendada ka sellega, et on kostja nimel allkirjastanud kütuse saatelehti ning osales kostjapoolse kontaktisikuna Tallinki koosolekutel (III kd tl 8190, 100- 103). M/s Romantika testprotokollides on hagejat kajastatud kui kostja arendusjhti CTO-d (III kd tl 96, 98). Kostja omakorda on tähelepanu juhtinud, et 21.10.2014 on hageja m/ s Romantika koosolekul osalenud kui F esindaja (III kd tl 156). Kohtu hinnangul ei ole tähendust sellel, kuidas pooled hagejat väljaspoole st kolmandatele isikutele presenteerisid või positsioneerisid, tähtis on poolte omavaheline suhe. Kui kostja seaduslik esindaja oleks tunnustanud ettevõttesiseselt mõne e-kirjaga hagejat kui kostja CTO-d, saaks kohus teha järelduse, et kostja täitis füüsilise isikuna kostja arendusjuhi ülesandeid, praegu selleks alus puudub.

Hageja soovib tõendada pooltevahelist töösuhet sellega, et kostja on registreerinud domeeni Y.eu ja on andnud selle domeenil põhineva meiliaadressi xxx töötajale kasutamiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda pooltevahelist töösuhet viidatud meiliaadressi olemasolu ega see, et selle registreeris hageja. Hageja väidete kohaselt algas tema töösuhe kostjaga 12.02.2015. Hageja esitas asja materjalide juurde oma 21.05.2015 kirjavahetuse, mille kohaselt ta palus registreerida domeeni Y.eu ning suunata selle esialgu novusoil.ee peale. Kuigi hageja selgitas, et kostja nimelise domeeni registreerimine oli tema tööülesanne, ei ole see kohtule veenev. Äriregistri andmete kohaselt kuulus internetiaadress xxx F OÜ-le (registrikood xxxxxxx, pankrotis alates 31.08.2020), kelle juhatuse liige oli alates 08.02.2013 hageja. Seega palus hageja enda poolt registreeritud domeeni suunata endaga seotud ettevõtte domeeniaadressile. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks peaks kostja seaduslik esindaja andma hagejale ülesande registreerida domeen, et suunata see hoopis kostjaga seotud äriühingu domeenile.

Ka nähtub kostja esitatud tõenditest, et 21.12.2018 vahetus domeeni Y.ee omanik ja uueks omanikuks sai Z asemel Y OÜ (III kd tl 153). Kuivõrd domeeniteenuseid korraldav ettevõte ei väljastanud Yle domeeniga seotud ajalugu enne domeenivahetust põhjusel, et see ei puutu Y OÜ-sse, saab teha järelduse, et ka eelnevalt ei kuulunud domeen Y.ee kunagi Y OÜ-le. Ka ei kuulunud kostjale domeen Y.eu. See asjaolu selgub kostja tollase seadusliku esindaja kirjast teenusepakkujale, milles kostja esindaja avaldab, et soovib lõplikult Y.eu domeeni Y OÜ nimele vormistada ja uurib, mis selleks vaja teha on (III kd tl 152). Kui domeen Y.eu oleks kuulunud kostjale puudunuks igasugune vajadus selle kostja nimele vormistamiseks. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostjal puudus kontroll domeeni üle. Nii on teenusepakkuja saatnud domeeni omanikuvahetuse autoriseerimise salasõna hagejale aadressile xxx, mille hageja on omakorda edastanud kostja seaduslikule esindajale. Seega oli domeeniga seotu hageja enda kontrolli all ja kuidagi ei saa väita, et kostja on andnud hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi xxx. Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, et kostja seaduslik esindaja saatis e-kirju hagejale xxx e-posti aadressile (I kd tl 118, 119, 122, 123, 124, 125, 126, 127, 128, 129, 130, 131). Ka kostja toonane seaduslik esindaja kasutas valdavalt enda isiklikku e-posti aadressi xxx. Ka need asjaolud kinnitavad, et kostja ei andnud hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi xxx. Kui väidetav tööandja oleks teinud töötajale ülesandeks registreerida ettevõtte ärinimega seotud domeen, oleks ootuspärane, et seda e-posti aadressi kasutavad pärast domeeni registreerimist kõik selle ettevõtte töötajad, käesoleval juhul see nii ei olnud – ei ettevõtte juht ega ka hageja st isik, kellele tehti väidetavalt ülesandeks domeen registreerida, valdavalt ei kasutanud domeeniga seotud e-posti aadresse. Kuigi hageja on mõnel juhul sellelt e-posti aadressilt kirju välja saatnud ja talle on e-kirju saadetud, ei tähenda see, et tööandja oleks hagejale selle aadressi töövahendina andnud. Pelgalt sellise meiliaadressi kasutamine ei tõenda, et poolte vahel oleks olnud töölepingust tulenev õigussuhe.

Hageja leiab, et ta tegi tööd tööandja ruumides. Kohus hagejaga ei nõustu. Kostja on oma

28.06.2021 menetlusdokumendis esile toonud, et osaliselt tegutses kostja xxx, kuid selgitas, et üürileping kontoripinna kasutamiseks oli sõlmitud hoopis Z OÜl. Tõepoolest nähtub äriregistrist et Z OÜ registriaadress oli 29.02.2016-06.07.2018 xxx. Samal registriaadressil asus ka alates 18.04.2019 kuni 12.09.2018 F OÜ (III kd tl 12, 23,25). Hageja on hagiavalduse p 7 esile toonud, et kostja keeldus talle F-i poolt allkasutusse antud kontori eest üüri tasumast ja edaspidist igakuist üüri tasumist kokku leppimast, seetõttu oli F sunnitud kontori üürilepingu 28.12.2018 üles ütlema ja selle käigus ütlema üles ka kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse andmise lepingu, tähtajaga 28.01.2019. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et hageja ise esile toonud asjaolud, kus nähtuvad asjaolud, et üürileping oli hageja enda poolt juhitud äriühingu nimel. Kohus saab teha vaid järelduse, et hageja tegutses oma äriühingu tööruumides ja endale kuuluvate äriühingute vahenditega.

Ka hageja poolt esiletoodud väidetava töötasu kokkulepe kinnitab kohtu hinnangul seda, et tegelikkuses poolte vahel töölepingul põhinev õigussuhe puudus. Töötasu on rahasumma, mida tööandja maksab kokkuleppe järgi töötajale töö tegemise (st töötamise) eest. Iseenesest võivad pooled kokku leppida, kas töötasu arvutatakse tööajapõhiselt (nn ajatöö), soorituste järgi (nn tükitöö) või mõlema põhjal või hoopis mingil muul viisil. TLS § 1 teise lause kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu. Tööandja maksab töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1). Tööandjal on kohustus töötajat teavitada andmetest töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). TLS § 29 lg 5 ja 6 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära. Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale väidetava töösuhte ajal mitte mingit tasu maksnud.

Hageja leiab, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasu suuruses, mis on 34% kostja majandusaasta kasumist. Kohus leiab, et sellist töötasu ei ole võimalik töösuhtes sõlmida ning hageja tuginemine sellisele väidetavale kokkuleppele viitab, et töösuhe poolte vahel tegelikkuses puudus. Seadus ei võimalda sellist olukorda, et töötaja saab tasu ainult kord aastas ning töötasu suurus on seotud majandustulemustega ning äriühingu kahjumi korral tasu üldse ei maksta nagu on TVK istungil möönnud hageja. Kuigi tulemustasu on põhimõtteliselt võimalik töötajaga sõlmida, peab töötaja saama kõigepealt põhipalka so töötajale peab olema garanteeritud mingi kindel brutokuupalk või brutotunnipalk, millele lisandub majandus- või müügitulemuste pealt mingi skeemi järgi arvestatud tulemustasu. Kui poolte vahel on kokkulepitud tulemustasu kasumi alusel on seaduses kehtestatud kohustus maksta töötajale tema osa välja pärast selle kindlaksmääramist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel majandusaasta aruande kinnitamisest (TLS § 33 lg 3). Vaidlust ei ole ka selles, et hagejale majandustulemustel põhinevat tasu välja makstud ei ole. Hageja ei ole ka nõudnud temale tulemustasu väljamaksmist, kuigi hageja enda väidete kohaselt on kostja kõikide majandusaasta aruannete kohaselt kasumit saanud.

Samal ajal ei ole vaidlust ka selles, et kostja osanuid ei ole tasunud osanikele ega juhatuse liikmele töötasu või juhatuse liikme tasu, samuti ei ole makstud dividende. Kostja on selgitanud, et isikud panustasid pigem äriühingu väärtuse kasvule. Sama on väitnud ka hageja ise töövaidluskomisjonis, kus selgitas, et soovis tulemustasu jätta tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi vastaspoole kasumlikkust tõsta. Kohtu hinnangul viitab hageja poolt selgitatu üheselt, et poolte vahel puudus töölepinguline suhe. Kohus nõustub töövaidluskomisjoni järeldusega, et oma „töötasu“ kostja äritegevuses kasutamiseks jätmisega võttis hageja enda kanda ühtlasi kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane. Tööandjal on kohustus maksta töötajale igakuiselt tasu, sõltumata majandustulemustest. Töölepingulisele suhtele ei ole iseloomulik, et töötaja kannab äririski. Kui eeldada hageja

väidete õigsust, siis viitab kohtu hinnangul hageja käitumine sellele, et hageja oli varjatult jätkuvalt kostja osanik ja tema ootus töötasule 34% ulatuses kasumist oli tegelikkuses ootus omanikutulu saamisele.

Kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi loogilist põhjendust ega tõendit, mis annaksid alust eeldada äriühingu huvi ühele endisele osanikule töötajana teistest osanikest või töötajatest olulisemalt kõrgemat tasu maksta, asub kohus seisukohale, et hageja seletused väidetava töötasu suuruse osas on meelevaldsed ning seavad kahtluse alla ka hageja ülejäänud väidete usaldusväärsuse hageja ja kostja vahelise töösuhte olemasolu osas.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et käesolevas menetluses ei ole tuvastamist leidnud töösuhtele iseloomulike kohustuslike tingimuste esinemine X ja Y OÜ vahel. Kuivõrd töölepingulist suhet poolte vahel ei ole, puudub kohtul alus ka töötasu väljamõistmiseks kostjalt hageja kasuks. Kohus saab kõiki tõendeid kogumis vaadeldes teha vaid järelduse, et 2015-2018 olid hagejale kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja nn „läbi põimunud“. Ettevõtted ja nende osanikud tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid omavahel tihedat koostööd ning ei teinud siis vahet, kes keda esindab, kuid paraku jäeti oma suhted korralikult vormistamata. Kuid asjaolu, et erinevate isikute koostöö on lõppenud ning endised kostja osanikud on tülis, ei anna hagejale õigust kostjalt töötasuna töölepingu mõistes raha saada. Kohus ei näe esitatud tõendite pinnalt mingit töölepingust tulenevat suhet hageja ning kostja vahel. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning kohtul on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.