Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. november 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-8840
Kohtuasi
X hagi Y OÜ vastu väljamaksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise nõudes (Töövaidluskomisjonis töövaidlusasi nr 4-1/644/19)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
403 528 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erki Casar Kostja (vastustaja) Y OÜ (likvideerimisel, registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja C, lepinguline esindaja Kerli Kaasik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-8840 resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus lõpetas menetluse X nõudes Y OÜ (likvideerimisel) vastu töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1).
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.
2-19-8840 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 10. mai 2019. a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/644/19 täies ulatuses rahuldamata X (hageja) töövaidlusavalduse Y OÜ (likvideerimisel; kostja) vastu. Hageja esitas 10. juunil 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu väljamaksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise nõudes, täpsustades oma nõudeid 12. juunil 2019, 20. juunil 2019, 10. augustil 2020, 12. novembril 2021 ja 25. novembril 2021.
1.1.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt asutas hageja 2014. aastal koos äripartneritega kostja. 12. veebruaril 2015 müüs hageja talle kuulunud 34% osaluse kostjas nimiväärtusega kostja juhatuse liikmele Qle kuuluvale W OÜ-le. Osaluse müügi põhjus oli panga tingimus, mille kohaselt nõustus pank kostja äriplaani finantseerima tingimusel, et kostja juhatuse liige Q on 100% kostja osade omanik.
1.2.Hagejal oli kostjaga kokkulepe, et ta jääb kostja heaks edasi töötama, arendades kostja heaks naftatoodete ja laevakütuste äriprojekti. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et hagejale makstakse kostja heaks töötamise eest tulemustasu varasemast osalusest tulenenud kasumiosaga samas suuruses ehk 34% kostja majandusaasta aruandes kajastatud puhaskasumist hiljemalt kuue kuu jooksul pärast möödunud majandusaasta aruande kinnitamist. Hageja täpsemad tööülesanded lepiti kokku kostja juhatuse liikme Qga peetud koosolekutel. Vastavalt vajadusele kontrollis ja andis Q ka täiendavaid tööülesandeid. Hagejal oli kokkulepitud tööülesannete raames suhteliselt suur tegutsemisvabadus, töösuhe oli orienteeritud tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud kellast kellani kontoris olemine. Qga kokkuleppel peeti koosolekuid sageli pärast tööpäeva lõppu või ka pühapäeviti, et eesoleva nädala plaanid kokku leppida.
1.3.Hageja peamine tööülesanne oli laevakütuste müügi käivitamine, mis eeldas klientide leidmist, kliendilepingute sõlmimist, hinnaläbirääkimisi, kütuste Eestis hoiustamise ja tootmise organiseerimist, valmistatud laevakütuste regulaarse transpordi Eestist Soome organiseerimist ja hilisemat igapäevast koordineerimist, aga ka laevakütuste kui aktsiisikauba Eestist teises liikmesriigis asuvale laevale tarnimise maksunduslike ja tollialaste küsimuste lahendamist. Lisaks oli hageja tööülesanneteks osaleda kütuste ostmiseks ja klientidele maksetähtaja andmiseks vajalike finantseeringute hankimises, finantsplaneerimises, maksuküsimuste lahendamises ja deklareerimiskohustuste täitmises. Hageja töö tulemusena hakkas kostja tegelema laevakütuste müügiga FFF laevadele Soomes, aastase mahuga üle 6
2 (28)
2-19-8840 miljoni euro.
1.4.Lisaks kostja heaks töötamisele aitas hageja kostja majandustegevuse kasvule kaasa hagejale kuuluva ettevõtte F OÜ (F) kaudu, krediteerides kostja kaupade ostu, andes kostjale laenu, võimaldades kostjal tegutseda F kontoris allüürnikuna, lükates üüri tasumise kohustuse tulevikku, osutades kostjale soodsate hindadega kaupade käitlemise ja transpordi teenuseid. Hageja panustas kostja majandustulemuste parandamisesse nii isikliku tööga kui ka temale kuuluva ettevõtte kaudu, sest hageja oli motiveeritud teenima tulemustasu 34% kostja teenitud kasumist.
1.5.Töö tegemise ajal kuni 2018. a kevadeni valitses hageja ja Q vahel usaldus ja hageja oli kostja rahavoogude parandamiseks nõus jätma välja teenitud tulemustasu ajutiselt välja võtmata, tingimusel et kostja tasub tulemustasu hiljem. Hageja soovis 2018. a lõpus, et kostja hakkaks tulemustasu välja maksma. Kostja selgitas, et rahavood seda hetkel ei võimalda, aga lubas tasuda 2019. a jaanuaris, kui laos olev kaup on realiseeritud.
1.6.Q oli 2016. a-l huvitatud osaluse omandamisest hagejale kuuluvas Fs. Hageja sõlmis selleks Q esindajaga ka notariaalse osa müügilepingu, mille järgi oli osa eest tasumise tähtaeg 15. aprill 2018. Kuna Q jättis F osaluse eest tähtaegselt tasumata, pidi ta F osa hagejale tagastama. Pärast F osa omandamise luhtumist muutusid hageja ja Q suhted halvemaks. Q asus hagejat survestama, et F võtaks enda kanda kostja võlad ja osutaks teenuseid alla omahinna. 2018. a lõpus pidas hageja Qga läbirääkimisi tasude maksmiseks ja erimeelsuste lahendamiseks ning Q kinnitas, et hagejal on õigus 34%-le kostja kasumist ja kostja hakkab välja teenitud tulemustasu 2019. a jaanuaris maksma.
1.7.Samal ajal aga keeldus kostja talle F poolt allkasutusse antud kontori üüri tasumast ja edasise üüri tasumist kokku leppimast, mistõttu F oli sunnitud kontori üürilepingu 28. detsembril 2018 üles ütlema. Selle käigus ütles F üles ka kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse andmise lepingu alates 28. jaanuarist 2019. Sellest alates lõpetas kostja hagejaga suhtlemise. 2. jaanuaril 2019 kontorisse minnes avastas hageja, et kostja on kontorist välja kolinud. Kostja ei teatanud hagejale kontori uut asukohta ega andnud infot edasiste tööde kohta. Q ei tulnud kokkulepitud kohtumistele ega vastanud hageja telefonikõnedele. Vaatamata varasemale kokkuleppele, ei asunud kostja 2019. a jaanuaris hagejale tulemustasusid välja maksma. Hageja saatis kostjale 29. jaanuaril 2019 e-kirja, milles palus kinnitada hageja õigust tasudele. Kostja ei kinnitanud varasemat kokkulepet, vaid asus väitma, et ta ei tea, millest hageja räägib. Hageja esitas 16. veebruaril 2019 kostjale töötasu väljamaksmise nõude, kuid kostja seda ei täitnud.
1.8.Hageja palus kostjalt välja mõista hagejale välja maksmata tulemustasu koos puhkusehüvitise ja viivistega seisuga 8. märts 2019: 1) 2016. a tasu 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3956,67 eurot, viivis ajavahemiku 31. detsember 2016 – 8. märts 2019 eest 8999,70 eurot; 2) 2017. a tasu 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14 332,91 eurot, viivis ajavahemiku 31. detsember 2017 – 8. märts 2019 eest 12 096 eurot; 3) 2018. a tasu 160 389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13 365,77 eurot. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13 265,77 eurot ja koondamishüvitise 13 365,77 eurot ning viivise ajavahemiku 31. detsember 2018 – 8. märts 2019 eest 2971,62 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, palus hageja mõista kostjalt välja töötasu kuni töölepingu lõpetamiseni 3 (28)
2-19-8840 (ajavahemiku jaanuar kuni märts 2019 eest) kokku 40 097,31 eurot ja viivise 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, mil kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut lõpetanud.
1.9.Juhul, kui kohus ei loe poolte kokkulepet töötasu suuruse osas tõendatuks, palus hageja lähtuda oma töötasu kindlakstegemisel mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Hageja leidis, et arvestades kostja operatsioonide juhile ja raamatupidajale makstavate töötasude suurusi, avalikke andmeid teiste punkrikütuse müügiga tegelevate äriühingute keskmise brutopalga kohta ja Statistikaameti andmeid, mille kohaselt juhtivtöötaja keskmine palgatase on 47% kõrgem keskmisest palgatasemest, tuleks hageja palgaks lugeda 5827,24 eurot kuus. See teeks kolme aasta kohta (mis on töötasu nõude aegumise tähtaeg) 209 780,64 eurot (5827,24×36).
1.10.12. novembri 2021. a menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata jätmise hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro nõuetest.
1.11.26. novembri 2021. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja saamata jäänud töötasu: 1) 17 veebruari 2015 – 31. detsembri 2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 28. veebruar 2017 – 8. märts 2019 eest 7680,05 eurot; 2) 1. jaanuari 2016 – 31. detsembri 2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 30. jaanuar 2018 – 8. märts 2019 eest 12 297,72 eurot; 3) 1. jaanuari 2017 – 31. detsembri 2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates
14.märtsist 2019 kuni nõude lõpliku tasumiseni; 4) 1. jaanuari 2018 – 31. detsembri 2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 28. veebruarist 2020 kuni nõude lõpliku tasumiseni. Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja kasutamata jäänud põhipuhkuse eest puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot, välja maksmata puhkusehüvitise eest viivis ajavahemiku 3. jaanuar 2019 – 8. märts 2019 eest 348,80 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 9. märtsist 2019 kuni maksmata töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vastuväited hagiavaldusele
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.
2.1.Kostja selgitas, et ajavahemikul 11. august 2014 – 12. veebruar 2015 oli hageja kostja osanik ja talle kuulus kostja osa suurusega 10 880 eurot, s.o 34% kostja osakapitalist. Ajavahemikul 22. juuli 2014 – 16. veebruar 2015 oli hageja kostja juhatuse liige. 12. veebruaril 2015 võõrandasid hageja ja D neile kuulunud kostja osaluse W OÜ-le seoses sellega, et kostja soovis saada Swedbank AS-lt seadme finantseeringut. Panga nõue oli, et kostja omanik oleks 100% ulatuses Q.
2.2.Kostja omanikul oli hagejaga kokkulepe, et hagejal on õigus omandada 34% osalus kostjas tagasi selle nominaalväärtusega ehk sama hinnaga, millega hageja osaluse müüs. 4 (28)
2-19-8840 Hageja seda õigust ei kasutanud. Hageja on omakäeliselt kinnitanud, et ta ei oma kostja osa omandamata jätmisega seoses mistahes nõudeid või pretensioone.
2.3.Kostja ja hageja vahel ei olnud töösuhet. Poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku ega suulist töölepingut. Kostja ei ole kunagi lubanud ega tasunud hagejale töötasu, seda deklareerinud ega registreerinud hagejat töötajana registris. Pooled ei ole kunagi leppinud kokku töötingimustes, hageja ei ole allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, poolte vahel ei ole kokku lepitud tööle asumise aega, tööülesandeid, töötasu, palgapäeva, töö tegemise kohta, puhkuse kestust jne. Kostja ei ole andnud hagejale töövahendeid ega muid hüvesid, tööülesandeid. Kostja ei ole koostanud hageja suhtes puhkuse graafikut, andnud puhkust ega tasunud puhkusetasu jne. Hageja väidetavaid tasusid pole kunagi kajastatud kostja raamatupidamises ja need nõuded ei kajastu ka majandusaasta aruannetes. Hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe hagejale regulaarse töötasu maksmiseks. Kostja ei ole kunagi hagejale töötasu maksnud ja hageja ei ole seda ka nõudnud. Esimest korda esitas hageja kostjale nõude 16. veebruari 2019. a e-kirjaga. Ei ole eluliselt usutav, et töötaja töötab kostja juures alates 12. veebruarist 2015 kordagi töötasu küsimata ja tasu saamata. Hageja viide kostja e-maili kasutamise kohta on asjakohatu. Äriregistris on kontaktaadressina registreeritud kostja juhatuse liikme isiklik e-maili aadress. Domeeni Y.eu lõi hageja ise ning see ei kuulunud isegi kostjale, vaid kolmandale isikule. Kuna töölepingut poolte vahel polnud, ei ole hageja nõuete edasine menetlemine vajalik. Hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.
2.4.Kostja tõi esile, et 2014. aastal sõlmisid kostja ja hagejale kuulunud ja hageja esindatud F suulise koostöölepingu, mille kohaselt F pidi müüma kostjale tooteid ja osutama keemianaftatoodete tootmise ja agendi teenust. Alates 2017. aastast osutas kostjale keemianaftatoodete tootmise ja agendi teenust ka hageja äriühing Z OÜ (Z). Koostöö lõppes 2018. a novembris-detsembris, sest hageja äriühingute arved arestiti ja kohustuste täitmine oli takistatud. Poolte vahel oli partnerlussuhe, kuivõrd hageja ettevõtted olid huvitatud sellest, et nad saaksid kostjaga koostööd teha ja kostja pealt tulu teenida. Kostja hinnangul oli äriline suhe äriühingute vahel, hageja kui füüsilise isikuga kostjal lepinguline suhe puudus. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes kostja vastu töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro saamiseks ning jättis hagi välja maksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.
3.1.Maakohus viitas, et töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 järgi võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. TvLS § 58 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ei saa esitada 2015. a töötasu nõuet, kuna ta ei ole seda töövaidluskomisjonis esitanud. Hageja esitas töövaidluskomisjonis mh nõude 2015. a majandusaasta kasumilt töötasu saamiseks. Seega ei ole õige kostja seisukoht, et seda nõuet summas 47 479,98 eurot (millele lisandub viivis) ei ole hageja varem esitanud. Küll aga ei ole hageja varem esitanud nõuet 2018. a majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks. Hageja esitas oma 25. novembri 2021. a (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 26. novembri 2021. a) hagi täpsustuses uue nõude, mida ta polnud varem esitanud. Menetluse selles faasis ei saanud hageja oma nõuet enam suurendada. Sisuliselt on tegemist uue hagiga. 5 (28)
2-19-8840 Kuna kohus oli määranud 12. novembri 2021. a istungil pooltele tähtajad lõplike seisukohtade esitamiseks, on põhinõude (töötasu) suurendamise avaldus esitatud hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta. Kohus lähtus vaidluse lahendamisel töövaidluskomisjonis ja hagiavalduses esile toodud nõudest.
3.2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja loobus 12. novembri 2021. a menetlusdokumendis töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise 13 365,77 euro nõudest ja koondamishüvitise 13 365,77 euro nõudest. Haginõude vähendamiseks ei ole vaja kostja või kohtu nõusolekut, oma nõuetest loobumine on hageja õigus. Eelnevast tulenevalt lõpetas kohus nende nõuete osas menetluse.
3.3.Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgnevas: -
22.juulist 2014 kuni 12. veebruarini 2015 oli hageja kostja osanik ja talle kuulus 34% kostja osakapitalist, s.o 12. veebruari 2015. a seisuga kostja osa suurusega 10 880 eurot;
22.juulist 2014 kuni 16. veebruarini 2015 oli hageja kostja juhatuse liige;
12.veebruaril 2015 võõrandasid hageja ja kostja kolmas osanik D neile kuulunud kostja osalused W OÜ-le.
3.4.Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-tele 1–4 ja § 28 lg-le 2 ning Riigikohtu praktikale töölepingu tuvastamise kohta. Kohus leidis, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja ja kostja vahel oleks olnud töölepinguline suhe ja hagejal oleks seega õigus kostjalt töötasu saada.
3.5.Hageja tugineb sellele, et kostja on teda tööle lubanud, hageja käis igapäevaselt tööl ja täitis arendusjuhi ülesandeid, allus kostja seadusliku esindaja juhtimisele ja kontrollile ning sai tööandjalt töö tegemiseks vahendeid. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud kohtule mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on jaganud hagejale tööülesandeid, samuti dokumente, mida hageja on allkirjastanud kui kostja töötaja. Eelnevale vaatamata oli kohus seisukohal, et poolte vahel ei olnud töölepingulist suhet. Hageja ei teinud kostja heaks tööd, vaid kostja ja hagejale kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd.
3.6.Töösuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat funktsiooni, teeb oma tööd pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule on iseloomulik ka see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus leidis, et siinsel juhul puuduvad kõik töölepingu iseloomulikud tunnused.
3.7.Poolte suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Töölepingu puhul on töötaja sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Siinsel juhul poolte vahel sellist sõltuvussuhet ei ole.
3.7.1.Kuigi hageja on esitanud kohtule e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on palunud hagejal midagi teha või küsinud hageja arvamust mõne asjaolu kohta, ei nähtu nendest kirjadest alluvus- või sõltuvussuhet. Kirjade sisu on toonilt neutraalne ja sealt ei nähtu positsioonide erinevust. Tegemist on tavapärase võrdsete koostööpartnerite kirjavahetusega, millest saab pigem järeldada erinevate ettevõtete koostööd, mitte ülemuse-alluva suhet. Kohus
6 (28)
2-19-8840 ei saa nende kirjade põhjal teha järeldust, et kirjad on saadetud hagejale kui füüsilisele isikule ja kostja töötajale, mitte F juhatuse liikmele. Kuigi kirjad on saadetud e-posti aadressile XXX, on adressaadiks F, mitte hageja.
3.7.2.Kirjadest ei nähtu ka seda, et hageja ootaks kostja seaduslikult esindajalt mingit nõusolekut, heakskiitu või luba oma ettepanekutele. Seega oli hageja oma ülesandeid täites iseseisev. Kohus näeb nendes kirjades pigem partnerlussuhet kahe äriühingu ja nende esindajate vahel.
3.7.3.Ka poolte omavahelist suhet analüüsides ei leidnud kohus mingit hierarhiat. Vaidlust ei ole selles, et kõigi nende aastate vältel ei saanud hageja kostjalt mingil kujul töötasu ja väidetavalt ei vajanud kordagi puhkust, seega ei sõltunud hageja rahaliselt kostjast. Hagejal ei olnud oodata kostja nn töökäskude täitmata jätmisel vallandamist, kuna ühise äriprojekti ajamiseks vajalik oskusteave oli hagejal.
3.8.Hageja soovib töösuhet tõendada ka sellega, et ta on kostja nimel allkirjastanud kütuse saatelehti ja osales kostja kontaktisikuna Tallinki koosolekutel. M/S Romantika testprotokollides on hagejat kajastatud kui kostja arendusjuhti (CTO-d). Kostja omakorda on tähelepanu juhtinud, et 21. oktoobril 2014 on hageja M/S Romantika koosolekul osalenud kui F esindaja. Kohtu hinnangul ei ole tähtsust sellel, kuidas pooled hagejat väljapoole, st kolmandatele isikutele presenteerisid, vaid tähtis on poolte omavaheline suhe.
3.9.Hageja soovib tõendada töösuhet sellega, et kostja on registreerinud domeeni Y.eu ja andnud sellel põhineva meiliaadressi YYY hagejale kasutamiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda meiliaadressi olemasolu poolte töösuhet. Hageja väitel algas tema töösuhe kostjaga 12. veebruaril 2015. Hageja esitas asja materjalide juurde 21. mai 2015. a kirjavahetuse, milles hageja palus registreerida domeen Y.eu ja suunata see esialgu novusoil.ee peale. Kuigi hageja selgitas, et kostja nimega domeeni registreerimine oli tema tööülesanne, ei ole see kohtule veenev. Äriregistri andmete kohaselt kuulus internetiaadress www.XXX.ee Fle, kelle juhatuse liige oli alates 8. veebruarist 2013 hageja. Seega palus hageja enda registreeritud domeeni suunata endaga seotud ettevõtte aadressile. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks peaks kostja seaduslik esindaja andma hagejale ülesande registreerida domeen, et suunata see hoopis hagejaga seotud äriühingu domeenile. Ka nähtub kostja esitatud tõenditest, et 21. detsembril 2018 vahetus domeeni Y.ee omanik ja uueks omanikuks sai Z asemel kostja. Kuivõrd domeeniteenuseid korraldav ettevõte ei väljastanud kostjale domeeniga seotud ajalugu enne domeenivahetust põhjusel, et see ei puutu kostjasse, saab teha järelduse, et ka eelnevalt ei kuulunud domeen Y.ee kunagi kostjale. Samuti ei kuulunud kostjale domeen Y.eu. See selgub kostja tollase seadusliku esindaja kirjast teenusepakkujale, milles kostja esindaja avaldab, et soovib lõplikult Y.eu domeeni kostja nimele vormistada ja uurib, mis selleks on vaja teha. Kui domeen Y.eu oleks kuulunud kostjale, puudunuks vajadus selle kostja nimele vormistamiseks. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostjal puudus domeeni üle kontroll. Nii on teenusepakkuja saatnud domeeni omanikuvahetuse autoriseerimise salasõna hagejale aadressile CCC, mille hageja on omakorda edastanud kostja seaduslikule esindajale. Seega oli domeeniga seonduv hageja enda kontrolli all ja ei saa väita, et kostja oleks andnud hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi YYY. Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, et kostja seaduslik esindaja saatis e-kirju hagejale novusoil.ee e-posti aadressile. Ka kostja toonane seaduslik esindaja kasutas valdavalt enda isiklikku e-posti aadressi QQQ. Ka need asjaolud kinnitavad, et kostja ei andnud 7 (28)
2-19-8840 hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi YYY. Kui väidetav tööandja oleks teinud töötajale ülesandeks registreerida ettevõtte ärinimega seotud domeen, oleks ootuspärane, et seda e-posti aadressi kasutavad pärast domeeni registreerimist kõik selle ettevõtte töötajad. Siinsel juhul see nii ei olnud – ei ettevõtte juht ega ka hageja, st isik, kellele väidetavalt tehti ülesandeks domeen registreerida, valdavalt ei kasutanud domeeniga seotud e-posti aadresse. Kuigi hageja on mõnel juhul sellelt e-posti aadressilt kirju saatnud ja talle on sinna e-kirju saadetud, ei tähenda see, et kostja oleks hagejale selle aadressi töövahendina andnud. Pelgalt sellise meiliaadressi kasutamine ei tõenda, et poolte vahel oleks olnud töölepingust tulenev õigussuhe.
3.10.Hageja leiab, et ta tegi tööd tööandja ruumides. Kohus hagejaga ei nõustunud. Kostja on oma 28. juuni 2021. a menetlusdokumendis esile toonud, et osaliselt tegutses kostja XXX, kuid selgitas, et üürileping kontoripinna kasutamiseks oli sõlmitud hoopis Zl. Äriregistrist nähtub, et Zi registriaadress oli 29. veebruarist 2016 kuni 6. juulini 2018 XXX. Samal registriaadressil asus alates 18. aprillist 2019 kuni 12. septembrini 2018 F. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et kostja keeldus talle F poolt allkasutusse antud kontori eest üüri tasumast ja edasise üüri tasumist kokku leppimast, mistõttu F oli sunnitud kontori üürilepingu
28.detsembril 2018 üles ütlema ja sellega seoses ütlema alates 28. jaanuarist 2019 üles ka kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse andmise lepingu Kohus nõustus kostjaga, et hageja on ise toonud esile asjaolud selle kohta, et üürileping oli hageja enda juhitud äriühingu nimel. Maakohus järeldas, et hageja tegutses oma äriühingu tööruumides ja endale kuuluvate äriühingute vahenditega.
3.11.Ka hageja väidetud töötasu kokkulepe kinnitab, et tegelikult polnud poolte vahel töölepingulist suhet. Töötasu on rahasumma, mida tööandja maksab kokkuleppe järgi töötajale töö tegemise (st töötamise) eest. Iseenesest võivad pooled kokku leppida, kas töötasu arvutatakse tööajapõhiselt (nn ajatöö), soorituse järgi (nn tükitöö) või mõlema põhjal või hoopis muul viisil. TLS § 1 teise lause kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu. Tööandja maksab töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1). Tööandjal on kohustus töötajat teavitada andmetest töö eest makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). TLS § 29 lg-te 5 ja 6 järgi kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära, millest madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole hagejale väidetava töösuhte ajal mitte mingit tasu maksnud.
3.12.Hageja leiab, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasu suuruses, mis on 34% kostja majandusaasta kasumist. Kohus leidis, et sellist töötasu ei ole võimalik töösuhtes sõlmida ning hageja tuginemine sellisele väidetavale kokkuleppele viitab, et poolte vahel tegelikult töösuhet polnud. Seadus ei võimalda olukorda, kus töötaja saab tasu ainult kord aastas ja töötasu suurus on seotud majandustulemustega ning äriühingu kahjumi korral tasu üldse ei maksta, nagu hageja on töövaidluskomisjoni istungil möönnud. Kuigi töötajaga on põhimõtteliselt võimalik sõlmida tulemustasu kokkulepe, peab töötaja esmalt saama põhipalka, s.o talle peab olema garanteeritud mingi kindel brutokuupalk või -tunnipalk, millele lisandub majandus- või müügitulemuste pealt mingi skeemi järgi arvestatud tulemustasu. Kui poolte vahel on kokku lepitud tulemustasu kasumi alusel, on seaduses kehtestatud kohustus maksta töötajale tema osa välja pärast selle kindlaksmääramist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel majandusaasta aruande kinnitamisest (TLS § 33 lg 3). Vaidlust ei ole selles, et hagejale ei ole majandustulemustel põhinevat tasu välja makstud. Hageja ei ole ka nõudnud endale tulemustasu väljamaksmist, kuigi hageja enda väidete kohaselt on kostja kõikide majandusaasta aruannete kohaselt kasumit saanud.
8 (28)
2-19-8840
3.13.Samal ajal ei ole vaidlust ka selles, et kostja osanikud ei ole tasunud osanikele ega juhatuse liikmetele töötasu või juhatuse liikme tasu, samuti ei ole makstud dividende. Sama on väitnud hageja ise töövaidluskomisjonis, kus selgitas, et soovis tulemustasu jätta tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi vastaspoole kasumlikkust tõsta. Maakohtu hinnangul viitab hageja selgitatu üheselt, et poolte vahel puudus töölepinguline suhe. Kohus nõustus töövaidluskomisjoni järeldusega, et oma „töötasu“ kostja äritegevuses kasutamiseks jätmisega võttis hageja enda kanda kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane. Tööandjal on kohustus maksta töötajale iga kuu tasu, sõltumata majandustulemustest. Töölepingulisele suhtele ei ole iseloomulik, et töötaja kannab äriristi. Kui eeldada hageja väidete õigsust, siis viitab hageja käitumine kohtu hinnangul sellele, et hageja oli varjatult jätkuvalt kostja osanik ja tema ootus töötasule 34% ulatuses kasumist oli tegelikult ootus omanikutulu saamiseks.
3.14.Kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi loogilist põhjendust ega tõendit, mis annaks alust eeldada äriühingu huvi ühele endisele osanikule töötajana teistest osanikest ja töötajatest oluliselt kõrgemat tasu maksta, asus maakohus seisukohale, et hageja seletused väidetava töötasu suuruse osas on meelevaldsed ja seavad kahtluse alla ka hageja ülejäänud väidete usaldusväärsuse poolte töösuhte olemasolu kohta.
3.15.Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et menetluses ei ole leidnud tuvastamist töösuhtele iseloomulike kohustuslike tingimuste esinemine. Kuna poolte vahel ei ole töölepingulist suhet, puudub alus kostjalt hageja kasuks töötasu väljamõistmiseks. Kohus saab kõiki tõendeid kogumis vaadeldes teha vaid järelduse, et 2015–2018 olid hagejale kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja n-ö läbi põimunud. Ettevõtted ja nende osanikud tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid omavahel tihedat koostööd ning ei teinud vahet, kes keda esindab, kuid omavahelised suhted jäeti korralikult vormistamata. Asjaolu, et erinevate isikute koostöö on lõppenud ja kostja endised osanikud on tülis, ei anna hagejale õigust kostjalt töötasuna raha saada.
3.16.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid märkis, et määrab selle kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja täpsustas 24. märtsil 2022, et ei vaidlusta maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas, millega lõpetati menetlus töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro saamiseks, sest hageja on enne otsuse tegemist sellest nõudest loobunud.
4.1.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus asja lahendamisel valesti kohaldanud materiaalõiguse norme (sh TLS § 1 lg 2, § 8, § 30, § 33 lg 3) ning jätnud alusetult arvestamata hageja esitatud tõendid või tõlgendanud neid valesti. Maakohtu otsus on põhjendamata ja vastuolus senise Riigikohtu praktikaga. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, jättes osad hagis esitatud nõuded lahendamata ja võimaldades kostjal põhjendamatult esitada uusi tõendeid ja seisukohti pärast kohtu poolt selleks antud tähtaja möödumist.
9 (28)
2-19-8840
4.2.Hageja esitas 20. augustil 2020 hagi täpsustuse, millega suurendas haginõudeid kostja 2018. a majandusaasta aruande muutmise tõttu 78 647,89 euro võrra. Maakohus asus otsuse p-s 18 üllatuslikult seisukohale, et hageja ei ole varem esitanud nõuet 2018. a majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks, leides, et hageja esitas hagi suurendamise taotluse alles 26. novembril 2021. Hageja suurendas nõuet rohkem kui aasta varem, s.o 20. augustil 2020, ning kohus ega ka kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.
4.3.Hageja esitas 19. jaanuaril 2022 taotluse jätta kostja hilinenud seisukohad ja uued tõendid vastu võtmata. Kohus ei ole seda taotlust lahendanud.
4.4.Vaidlus puudub ja maakohus on otsuse p-s 26 tuvastanud, et hageja täitis kostja heaks tööülesandeid. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja töötas töölepingu või mingi muu lepingu alusel. Kohus on Riigikohtu seisukohaga vastuolus muutnud tõendamiskoormust ja asunud seisukohale, et vaatamata sellele, et hageja on tõendanud kostjalt tööülesannete saamist ja nende täitmist, ei ole tegemist töölepinguga, sest hageja ei ole tõendanud töölepingule iseloomulikke tunnuseid. Seega on kohus leidnud, et hageja peab lisaks tööülesannete saamisele ja täitmisele tõendama ka muid töölepingule iseloomulikke tunnuseid.
4.5.Maakohtu seisukoht on kohtu 12. novembri 2021. a istungil avaldatut arvestades üllatav. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit muu lepingu sõlmimise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et hageja tegi tema heaks tööd töölepingust erineva lepingu alusel. 12. novembri 2021. a istungil kinnitas kostja, et poolte vahel ei olnud muud lepingut. Vastupidiselt hageja seisukohtadele ja kostja istungil antud selgitustele on kohus leidnud, et vaatamata sellele, et hageja on tõendanud tööülesannete saamist kostjalt, nende täitmist ja kostja heaks töö tegemist, tuleb seda lugeda kostja ja hagejale kuuluvate äriühingute omavaheliseks koostööks.
4.6.Kohtu seisukoha kujunemine ei ole jälgitav. Otsusest ei selgu, mis asjaoludel ja milliste tõendite alusel peab kohus muu lepingu sõlmimist ilmseks. Kohus ei ole selgitanud, milliseid lepinguid ta peab hageja töö tegemist reguleerivateks lepinguteks, millal sellised lepingud sõlmiti, milliseid tööülesandeid hageja kohustus selliste lepingute alusel täitma, mis olid selliste lepingute tingimused ja millised ettevõtted olid nende lepingute osapooleks.
4.7.Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja töö tegemine kostja heaks muude äriühingute kaudu. Puuduvad mis tahes tõendid lepingueelsete läbirääkimiste, tööde tellimise ja vastuvõtmise ning tööde eest tasumise kohta. Selliste tõendite puudumisel ei saa pidada ilmseks töölepingust erineva lepingu sõlmimist. Kui töölepingust erineva lepingu sõlmimine ei ole tõendatud, tuleb lugeda sõlmituks tööleping.
4.8.Kohtu seisukoht, et puuduvad töölepingu iseloomulikud tunnused, on vastuolus kohtu tuvastatuga, et hageja tegi kostja heaks tööd ja kostja ei olnud sellele vastu vaielnud. Lisaks on kohtu seisukoht, et töölepingu sõlmimist ei saa lugeda tõendatuks, vastuolus Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 tehtud otsuse p-s 10 öelduga, et töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine ei tarvitse igal juhul välistada töölepingu olemasolu.
4.9.Maakohtu seisukohad põhinevad iganenud arusaamal, et tööandja ja töötaja vaheline suhtlus peab põhinema selgel hierarhial ja töötaja peab tööülesandeid täitma selleks, et vältida vallandamist. Kaasaegsetes organisatsioonides puudub jäik hierarhia ja nn hirmuvalitsemine. Hagejal oli kostja jaoks äriliselt vajalik unikaalne oskusteave ja ta töötas arendusjuhina, mis eeldas uuenduslike äriprojektide elluviimist. See tähendas mh seda, et hageja pidi välja mõtlema uued ärilised ja tehnilised lahendused, mida tööandja ei saanud talle ette öelda, sest tööandja ei teadnud neid ka ise, enne kui hageja need välja töötas. Arendusjuhi positsioonil
10 (28)
2-19-8840 töötav inimene peab olema oma töös rohkem iseseisev kui nt tehase tööline. Seda, et kostja oli hageja tööandja, tõendavad nt hagi lisad 1–10, mis tõendavad, et kostja andis hagejale tööülesandeid. Puudub vaidlus, et hageja on need ülesanded ka täitnud. Tööülesannete andmise fakt tõendab, et hageja oli kostja alluv.
4.10.Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja andis tööülesandeid Fle, mitte hagejale. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja ja kostja kirjavahetus oli omane võrdsetele koostööpartneritele, mitte ülemuse-alluva suhtele. Võrdsete partnerite korral peaks toimuma ülesannete vastastikune andmine. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks kunagi kostjale või tema juhatuse liikmele tööülesandeid andnud. Kohtu seisukoha kujunemine ei ole ka jälgitav, sh pole aru saada, millistele tõenditele kohus tugines. Kohtu seisukoht on vastuolus hageja esitatud tõenditega: hagi lisad 1, 5, 11, 12, 13, 15, 22, 24, 25, töövaidluskomisjoni avalduse lisa 36. Kohtu otsusest ei ole jälgitav, miks kohus on leidnud, et viidatud lisadest nähtuvaid töid tegi F, mitte hageja eraisikuna. Hageja on esitanud 10. augustil 2020 lisad 8 ja 9, mis tõendavad, et tal oli kostja allkirjaõigusega esindusõigus SEB pangas ajavahemikul 22. juuli 2014 – 11. veebruar 2019. Hageja tööülesandeks oli mh SEB pangas kostja laekumiste kontrollimine, ülekannete kinnitamine ja muus osas kostja esindamine. Need õigused on antud hagejale eraisikuna ja neil puudub mistahes seos Fga. Kohus ei ole nende tõenditega otsuse tegemisel arvestanud ega mittearvestamist põhjendanud.
4.11.Maakohus on otsuse p-s 29 ekslikult leidnud, et e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks oodanud oma töö tulemustele kostja poolt luba, heakskiitu vms. Otsusest ei selgu, kas kohus on arvestanud hagi lisana 5 ning töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisadena 20 ja 55 esitatud tõenditega ning miks kohus on nendele tõenditele vaatamata asunud seisukohale, et hageja ei pidanud oma töötulemusi kostjaga kooskõlastama.
4.12.Kostja dokumentide allkirjastamine tõendab kostja juures töötamist. Maakohus on otsuse p-s 30 õigesti leidnud, et hageja on kostja nimel allkirjastanud kütuse saatelehti ja osales kostja kontaktisikuna Tallinki koosolekutel. M/S Romantika testprotokollides on hagejat kajastatud kui kostja arendusjuhti (CTO). Seejärel on kohus aga asunud seisukohale, et see, millisena kostja ja hageja on hagejat kostja koostööpartneritele esitlenud, ei saa tõendada hageja jaoks töötamist füüsilise isikuna. Hageja hinnangul on kohus tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Vaidlus puudub ja kohus on tuvastanud, et hageja töötas kostja heakskiidul tema arendusjuhina. Kui kostja on seisukohal, et hageja ei teinud seda tööd töölepingu alusel, siis on kostja kohustus tõendada, et hageja täitis arendusjuhi ülesandeid töölepingust erineva lepingu alusel. Kuni kostja ei ole tõendanud muu lepingu sõlmimist, tuleb eeldada töölepingu sõlmimist. Kostja ei ole muu lepingu sõlmimist tõendanud.
4.13.Maakohus on valesti ja üllatuslikult hinnanud hageja 14. juunil 2021 esitatud kostja domeeniga Y.eu seotud tõendeid. Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et kuna ettevõtte juht ja teised töötajad seda domeeni ei kasutanud ja hageja kasutas seda e-posti aadressi vaheldumisi teiste aadressidega, siis ei tähenda see, et tööandja oleks hagejale selle aadressi töövahendina andnud. Kohtu seisukoht on vastuolus hageja esitatud töövaidluskomisjoni avalduse lisadega 22, 31, 94 ja 99. Neist tõenditest nähtub, et kostja oli võtnud oma juhatuse liikmele ja töötajatele kasutusele domeeniga Y.eu seotud e-maili aadressid. Kohtu seisukoht on ka otseses vastuolus hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisadega 2 ja 3, mis tõendavad, et domeeni Y.eu registreerimise eest tasus kostja. Kohtu otsusest ei nähtu, miks kohus nende tõenditega ei arvestanud. Domeeni eest tasumine tõendab, et töövahendi eest oli tasunud kostja. Tasumisega tegi kostja selle töövahendi hagejale kättesaadavaks. Kohus on üllatuslikult asunud oletuslikule seisukohale, et domeeni registreerimisel 25. mail 2015 ei olnud selle omanikuks kostja. Asjaolu, et domeen Y.eu oli 2018. aastal seotud kostja endise 11 (28)
2-19-8840 tütarettevõtte Zga, ei tõenda, et domeeni registreerimisel kuulus see samale ettevõttele. Kui ka oleks kuulunud, siis on oluline, et Z kuulus kuni 2016. a lõpuni 100% kostjale. Otseste tõendite puudumisel tuleb eeldada, et domeeni eest tasus selle omanik. Kostja ei ole esitanud ühtegi põhjust või tõendit, miks ta oleks pidanud selle domeeni eest tasuma, kui ta seda enda omaks ei pidanud. Samuti tõendab töövaidluskomisjoni avalduse lisa 22, et kostja on üks päev enne domeeni eest maksmist, s.o 24. mail 2015 palunud oma juhatuse liikme aadressi [email protected] ümber suunata. Järelikult oli kostja igal juhul domeeni tellimise initsiaator, oli selle tellimise asjaoludega kursis ja ei vaielnud domeeni tellimisele vastu.
4.14.Maakohus on tõendeid valesti hinnanud, kui on asunud seisukohale, et kostja tegevusaadressiks ei olnud XXX. Kohus on otsuse p-s 33 asunud ekslikule seisukohale, et kuna aadressil XXX asus kuni 12. septembrini 2018 ka F registrijärgne aadress, siis ei saa hageja poolt sellel aadressil töötamist lugeda kostja juures töötamiseks. Kohtu seisukoht on üllatuslik, sest kohus on otsuse p-s 33 tuvastanud, et tegemist oli kostja tegevusaadressiga. Seda tõendavad ka töövaidluskomisjoni avalduse lisad 97–99. Asjaolu, et samale aadressile oli registreeritud ka hagejale kuuluv ettevõte, ei välista seda, et hageja käis kostja kontoris iga päev tööl ja töötas seal koos teiste kostja töötajatega. See, kellelt kostja pinda rentis, ei oma tähtsust.
4.15.Maakohus on õigusvastaselt leidnud, et hageja tööväline panustamine kostja heaks välistab töösuhte. Kohus ei ole sellekohast seisukohta õiguslikult põhjendanud. Seadusest ei tulene, et töötaja ei võiks tööandjale laenu anda või muul moel oma ressursside arvel tööandja kasumlikkuse suurendamisele kaasa aidata. Samuti ei ole töötajal keelatud jätta tulemustasu tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi tööandja kasumlikkust tõsta. Siinsel juhul on oluline arvestada, et sellise tegevusega suurendas hageja endale tulevikus makstavat tulemustasu. Kaasaegsetes ettevõtetes just soositakse, et võtmetöötajatel tekiks tööandja suhtes n-ö omanikusarnane tunne, st nad tunneksid, et see on ka nende firma, kuigi nad ei ole osanikud. Sageli ongi sellistele võtmetöötajatele loodud väga atraktiivsed palgasüsteemid.
4.16.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 37, mille kohaselt kohtule pole esitatud loogilisi põhjendusi ja tõendeid äriühingu huvi kohta maksta ühele endisele osanikule töötajana teistest osanikest ja töötajatest oluliselt kõrgemat palka, mistõttu hageja seletused väidetava töötasu suuruse kohta on meelevaldsed. Kohus ei ole palunud hagejal sellekohaseid põhjendusi esitada. Asjaolu, et üks töötaja saab teistest oluliselt rohkem tasu või talle arvestatakse töötasu teistest töötajatest erinevalt, ei anna alust väita või eeldada, et tegemist ei ole töösuhtega. Kohtu seisukoht on ka vastuolus otsuse p-s 29 tuvastatuga, et ainult hagejal oli kostja äriprojekti elluviimiseks vajalik oskusteave ja seetõttu ei pidanud hageja kartma enda vallandamist. Seda, et hageja oskusteave oli kostja äritegevuse toimimiseks kriitilise tähtsusega, tõendab asjaolu, et kostja ei suutnud sama ärisuunda pärast hageja töölt kõrvaldamist enam kasumlikult majandada ning tänaseks on kostja majandustegevus lõppenud ja kostja on likvideerimisel. Seega oli hagejale väga motiveeriva kostja majandustulemustest sõltuva töötasu lubamine põhjendatud, kuna ilma hageja oskusteabeta ei oleks kostja saanud äriplaani realiseerida. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja esitatud lisaga 23, mis tõendab, et kostja on 7. septembril 2015 kinnitanud LHV pangale, et hageja on kostja suhtes 34% osas lõplik kasusaaja. Kuna hageja ei olnud kostja osanik, sai ta olla kostja lõplik kasusaaja vaid töölepingu alusel.
4.17.Maakohus on otsuse rajanud asjas tuvastamata asjaoludele. Kohus on otsuse p-s 38 leidnud, et kõiki tõendeid kogumis vaadeldes saab kohus teha vaid järelduse, et 2015–2018 olid hagejale kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja olid n-ö läbi põimunud. Kohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, mis oli kohtu arvates hagejale kuuluvate 12 (28)
2-19-8840 äriühingute ja kostja ühine eesmärk ning millises osas need eesmärgid olid läbi põimunud. Kohus ei ole ka selgitanud, kuidas väidetav ühine eesmärk välistab hagejal kostjalt saadud tööülesannete täitmise töölepingu alusel. Hageja on seisukohal, et kui kohus leiab, et tegemist ei ole töösuhtega, peab kohus selgitama, mis suhtega oli tegemist. Kogu menetluse ajal ei suutnud kostja selgitada, mis leping tal hagejaga oli. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks ühelegi hagejaga seotud ettevõttele hageja täidetud tööülesannete eest kordagi tasunud. Kostja on ka kinnitanud, et ta ei ole hageja täidetud tööülesannete eest ei hagejale ega ka temaga seotud ettevõtetele tasunud. Kohus on ekslikult leidnud, et ettevõtted ja nende osanikud tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid omavahel tihedat koostööd ning ei teinud siis vahet, kes keda esindab. Ilmselgelt ei saa võrdseks partnerluseks pidada olukorda, kus hageja panustab oma töö ja tema kasutada olevate ressurssidega kostja hüvanguks ja kostja jätab selle eest tasumata. Kohus ei ole selgitanud, mida ta peab silmas võrdsete partneritena tegutsemise all. Hagejal ja temaga seotud ettevõtetel ei olnud kostja osanikega võrdseid õigusi. Hagejal puudus võimalus kostjalt oma panuse eest töötasust erineva rahalise hüvitise saamiseks. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Ringkonnakohus saatis pooltele 2. mai 2024. a kirjaga selgitused ja määras tähtaja seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohus märkis, et poolte õigussuhe võib vastata käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 tähenduses ning hagejal võib olla kostja vastu VÕS § 627 lg-te 1 ja 2 järgi nõue mõistliku tasu maksmiseks.
7.Kostja esitas 30. mail 2024 seisukoha, milles jäi seisukoha juurde, et poolte vahel ei olnud töösuhet. Kostja viitas TsMS § 5 lg-le 1 ja TvLS § 2 lg 1 p-le 1 ning märkis, et kuna töövaidliskomisjoni pädevusse ei kuulu käsunduslepingust tulenevate vaidluste lahendamine, ei ole kohtul õigust ega pädevust lahendada töövaidluse raames hageja nõuet käsunduslepingu alusel ning muuta omal algatusel hagi alust ja eset. Kostja leidis, et siinses menetluses saab kohus lahendada vaid töölepingust tulenevaid nõudeid TLS alusel. Kostja avaldas, et ei anna hagi muutmiseks nõusolekut. Kostja ei võtnud omaks hageja väiteid selle kohta, et vaidlusalusel ajavahemikul oli kostjaga samal tegevusalal tegutsevates ettevõtetes juhtivtöötaja keskmine brutopalk 5827,44 eurot/kuus. Hageja ei ole oma väiteid dokumentaalsete tõenditega tõendanud. Hageja väited teiste punkrikütuse müügiga tegelevate firmade keskmise palga ja Statistikaameti andmete kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja väited kostja operatsioonide juhi ja raamatupidaja töötasude kohta on eksitavad ja tõendamata. Hageja viidatud hagi lisa on töölepingu projekt, mille kohaselt on töötajale makstav põhipalk 1128 eurot kuus (bruto), mitte nagu väidab hageja. Lisa 36 ei tõenda raamatupidajale makstavat töötasu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 1 järgi tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.
9.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Vaidlustatud otsusega lõpetas maakohus menetluse hageja nõuetes kostja vastu töölepingu
13 (28)
2-19-8840 lõpetamisest ette teatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro saamiseks ning jättis hagi rahuldamata välja maksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise saamise nõuetes. Esitatud apellatsioonkaebusega ei vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles kohus menetluse lõpetas (s.o maakohtu otsuse resolutsiooni p 1; vt hageja 24. märtsi 2022. a apellatsioonkaebuse täpsustus), kuid vaidlustab selle osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, sh osas, milles maakohus ei lahendanud hageja nõuet kostja 2018. a majandusaasta kasumilt arvestatud töötasu saamiseks. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud üksnes selle resolutsiooni p 1 osas.
10.Kolleegium käsitleb kõigepealt hageja etteheidet, et maakohus ei võtnud seisukohta hageja 19. jaanuari 2022. a taotluse kohta (I), seejärel hageja nõude sisu ja ulatust (II), poolte õigussuhet ja selle kvalifikatsiooni (III) ning hageja õigust nõuda kostjalt tasu (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused. I
11.Hageja osundas apellatsioonkaebuses, et maakohus ei võtnud seisukohta hageja 19. jaanuari 2022. a taotluse kohta jätta kostja hilinenud seisukohad ja tõendid vastu võtmata. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
11.1.12. novembri 2021. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt määras maakohus kostjale tähtaja esitada hiljemalt 10. detsembril 2021 seisukohad nõude tervikteksti osas (mille hageja pidi esitama hiljemalt 26. novembril 2021) ja selle osas, kellena hageja on dokumentidele alla kirjutanud (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:42:12). Kostja esitas oma seisukoha 10. detsembril 2021, lisades sellele ka uusi tõendeid. 5. jaanuaril 2022 määras maakohus hagejale tähtaja kostja seisukohale vastamiseks kuni 19. jaanuarini 2022 (III kd, tl 161). Hageja esitas oma seisukoha 19. jaanuaril 2022, lisades sellele ka kolm uut tõendit. Oma 19. jaanuari 2022. a seisukohas palus hageja tagastada kostjale tema 10. detsembri 2021. a vastuse lisadena 1–8 esitatud tõendid ja mitte arvestada sama vastuse p-des 2.4, 2.7, 2.8–2.10, 2.13, 2.14, 2.16 ja 2.34–2.35 esitatud seisukohti. Hageja oli seisukohal, et maakohus oli 12. novembri 2021. a kohtuistungil andnud kostjale tähtaja seisukohtade esitamiseks üksnes palgaarvestuse kohta, kuid viidatud seisukohad ja tõendid seonduvad muude asjaoludega.
11.2.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult kostja 10. detsembril 2021 esitatud seisukoha ja tõenditega asja lahendamisel arvestanud. Kostja esitas seisukoha maakohtu 12. novembri 2021. a kohtuistungil määratud tähtajaks ja hagejale oli tagatud võimalus kostja esitatule vastata. Hageja ka kasutas seda võimalust, esitades oma 19. jaanuari 2022. a menetlusdokumendis kostja 10. detsembri 2021. a seisukohale vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. Hageja seisukoht, et maakohus oli andnud 12. novembri 2021. a kohtuistungil kostjale tähtaja vaid konkreetses küsimuses seisukoha esitamiseks, ei ole kooskõlas kohtuistungi protokollist nähtuvaga. Isegi kui kostja oleks esitanud oma seisukoha või tõendid hilinenult, ei põhjustanud nende menetlusse võtmine asja lahendamise viibimist, mistõttu nende menetlemine oleks olnud õigustatud ka TsMS § 331 lg 1 alusel. II
12.Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu seisukoha, et kuna hageja ei esitanud töövaidluskomisjonis nõuet 2018. a majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks, ei saa ta seda siinses menetluses nõuda.
14 (28)
2-19-8840
13.TvLS § 58 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Lõike 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Lõikest 3 tuleneb, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Seejuures on sellekohased TvLS reeglid sarnased enne 1. jaanuarit 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §-st 24 tulenevaga. Seda kinnitab ka TvLS vastuvõtmise seaduse eelnõu seletuskiri, mille kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise regulatsiooni ei ole võrreldes varasema seadusega muudetud (vt töövaidluse lahendamise seaduse 407 SE algatamise seletuskiri, lk 42).
14.Riigikohus on ITVS § 24 kohta selgitanud, et kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Samas ei ole keelatud edaspidises menetluses hagi muutmine vastavalt TsMS-is sätestatule. Eelkõige võib hageja TVK otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kuigi TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Siiski võib hageja kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni TsMS § 376 lg 7 järgi muuta kõrvalnõudena esitatud intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuet või loodus- või õigusviljanõuet või vähendada põhinõuet, samuti nõuda esialgses nõudes nimetatud eseme asemel eset asendavat hüvitist rahas ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil (vt RKTKm 28.05.2008, 3-2-1-48-08, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövaidluskomisjonis nõudis hageja mh kostja 2015. a majandusaasta kasumilt tasu saamist, kuid ei nõudnud töötasu 2018. a majandusaasta kasumilt (vt maakohtu otsuse p 18). Kolleegium peab siiski vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse põhjendusi ajavahemike osas, millal tehtud töö eest hageja töövaidluskomisjonis ja kohtule esitatud hagiavalduses töötasu nõudis.
15.1.Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (I kd, tl-d 109–110), arvestades selle hilisemaid täpsustusi (I kd, tl-d 214–219), kohustada kostjat tasuma hagejale (vt ka töövaidluskomisjoni 25. aprilli 2019. a protokollist nähtuv ülevaade arutamisele tulevatest nõuetest: I kd, tl 201 pöördel): -
2016. a töötasu 47 479,98 eurot (34% 2015. a kasumist 139 647 eurot) ja puhkusehüvitis 3956,67 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2016 kuni 8. märts 2019 eest 8998,70 eurot; 2017. a töötasu 139 573,06 eurot (34% 2016. a kasumist 410 509 eurot) ja puhkusehüvitis 14 332,91 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2017 kuni 8. märts 2019 eest 12 096 eurot; 2018. a töötasu 160 389,22 eurot (34% 2017. a kasumist 471 733 eurot) ja puhkusehüvitis 13 365,77 eurot; töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise hüvitis 13 365,77 eurot ja koondamishüvitis 13 365,77 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2018 kuni 8. märts 2019 eest 2971,62 eurot. 15 (28)
2-19-8840 Arvestades, et eeltoodud summadelt (kokku 429 428,79 eurot) peab kostja pidama kinni tulumaksu 20%, palus hageja mõista välja kokku 343 543,03 eurot. Alternatiivselt, kui töövaidluskomisjon tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, palus hageja mõista puhkusehüvitiste ja töölepingu lõpetamisega seotud hüvitiste asemel välja töötasu kuni töölepingu lõpetamiseni 13 365,76 eurot kuus, ajavahemiku jaanuar kuni märts 2019 eest 40 097,31 eurot, ning viivis sellelt (seisuga 2. aprill 2019 kokku 237,99 eurot).
15.2.Kuna töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata, esitas hageja 10. juunil 2019 Harju Maakohtule hagi, mida täpsustas 12. juunil 2019 ja 20. juunil 2019. 20. juuni 2019. a täpsustatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja: -
2016. a töötasu 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3956,67 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2016 kuni 8. märts 2019 eest 8990,70 eurot; 2017. a töötasu 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14 332,91 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2017 kuni 8. märts 2019 eest 12 096 eurot; 2018. a töötasu 160 389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13 365,77 eurot; töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitis 13 365,77 eurot ja koondamishüvitis 13 365,77 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2018 kuni 8. märts 2019 eest 2971,62 eurot.
Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, palus hageja mõista kostjalt välja töötasu ajavahemiku jaanuar – märts 2019 eest 40 097,31 eurot ja viivis 237,99 eurot. Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, mil kostja ei ole hagejale tööd andnud või töölepingut lõpetanud.
15.3.Harju maakohus võttis 20. juuni 2019. a määrusega hagi menetlusse. Seega võttis maakohus hageja töötasunõude menetlusse ajavahemiku 2016. a (töötasu arvestatud 2015. a majandusaasta kasumilt), 2017. a (töötasu arvestatud 2016. a majandusaasta kasumilt) ja 2018. a (töötasu arvestatud 2017. a majandusaasta kasumilt) eest ning, kui kohus tuvastab, et töölepingut ei olnud lõpetatud, ka jaanuar – märts 2019 eest. Samade ajavahemike eest oli hageja nõudnud töötasu töövaidluskomisjonis. Vaidlust ei ole selles, et 12. novembril 2021 loobus hageja töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro nõuetest ning maakohus lõpetas vaidlustatud otsusega nende nõuete osas õigustatult menetluse.
16.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudeid 10. augusti 2020. a ja 25. novembri 2021. a menetlusdokumentides muutnud.
16.1.10. augusti 2020. a menetlusdokumendis palus hageja suurendada oma nõuet 2018. aasta eest välja maksmata tulemustasu, puhkusehüvitise ja viiviste eest 78 647,89 euro võrra. Maakohus ei võtnud selle nõude suurendamise kohta menetluses seisukohta, mistõttu ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
16.1.1.Hageja selgitas, et kostja avaldas 23. oktoobril 2019 oma 2018. a majandusaasta aruande, milles toodud kasum 254 418 eurot on hageja 2018. a eest teenitud tulemustasu arvestamise aluseks. Hageja leiab, et tema 2018. a töötasu on 86 502,12 eurot (s.o 34% 254 418 eurost), puhkusehüvitis 7208,51 eurot ning viivis ajavahemiku 31. detsember 2019 kuni 10. august 2020 eest 4599,20 eurot. Nõudele lisanduvad jooksvad viivised.
16 (28)
2-19-8840
16.1.2.Ringkonnakohus leiab, et tegemist on hagi aluse muutmisega, milleks oleks TsMS § 376 lg 1 järgi olnud vaja kostja või kohtu nõusolekut. Töövaidluskomisjonis, kohtule esitatud hagiavalduses ja ka varasemas menetluses oli hageja tuginenud sellele, et poolte kokkuleppe kohaselt tuli hageja kalendriaasta töötasu arvutada eelneva majandusaasta kasumi põhjal, s.o 2018. a töötasu tuli arvutada 2017. a majandusaasta aruande põhjal. 10. augusti 2020. a menetlusdokumendis asus hageja aga väitma, et 2018. a töötasu tuli arvutada 2018. a majandusaasta aruande põhjal, millega hageja muutis hagi aluseks olevaid asjaolusid ja millega kaasnes ka hageja esitatud rahalise nõude suurenemine. Tegemist ei olnud nõude suurendamise ega laiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei loeta hagi muutmiseks, kuna nimetatud sätte mõtteks on lubada vaid ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude osas (vt praeguse otsuse p-s 14 viidatud Riigikohtu praktika).
16.2.25. novembri 2021. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja: -
töötasu ajavahemiku 17. veebruar 2015 kuni 31. detsember 2015 eest 47 479,98 eurot ja selle maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 28. veebruar 2017 kuni 8. märts 2019 eest 7680,05 eurot; töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2016 kuni 31. detsember 2016 eest 139 573,06 eurot ja selle maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 30. jaanuar 2018 kuni 8. märts 2019 eest 12 297,72 eurot; töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2017 eest 160 389,22 eurot ja selle maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 14. märtsist 2019 kuni nõude tasumiseni; töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2018 eest 160 389,22 eurot ja selle maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 28. veebruarist 2020 kuni nõude tasumiseni; kasutamata jäänud põhipuhkuse 56 päeva eest puhkusehüvitis 24 949,40 eurot ja viivis sellelt ajavahemiku 3. jaanuar 2019 kuni 8. märts 2019 eest 348,80 eurot; VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 9. märtsist 2019 kuni maksmata töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni.
16.2.1.Kolleegium leiab, et maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei saa siinses menetluses nõuda tasu, mis on arvestatud kostja 2018. a majandusaasta aruandest nähtuvalt kasumilt. Ehkki hageja oli soovinud 2018. a majandusaasta aruande põhjal oma 2018. a eest esitatud tasu nõuet suurendada juba 10. augusti 2020. a menetlusdokumendis, ei olnud see siinses menetluses lubatav (vt praeguse otsuse p 16.1.2).
16.2.2.Samas eksis maakohus, kui leidis, et hageja saab nõuda siinses menetluses 2015. a töötasu, kuna on esitanud selle nõude juba töövaidluskomisjonis (vt maakohtu otsuse p 18). Ehkki hageja nõudis töövaidluskomisjonis tasu kostja 2015. a majandusaasta kasumi põhjal, nõudis ta seda 2016. a töötasuna. Kostja oli oma 10. detsembri 2021. a menetlusdokumendis õigesti viidanud, et kuna hageja oli esitanud töövaidluskomisjonis nõude vaid aastate 2016– 2018 töötasu saamiseks, ei saa ta nõuda kohtumenetluses töötasu ka 2015. a eest (vt viidatud seisukoha p 2.29). Ka hageja ise oli oma 19. jaanuari 2022. a seisukohas kinnitanud, et ta ei ole esitanud 2015. a eest töötasu nõuet, vaid nõuab 2015. a majandusaasta aruandele tuginedes töötasu 2016. aasta eest (vt viidatud seisukoha p-d 21–23). Kostja 10. detsembri 2021. a seisukohast nähtub, et kostja ei olnud nõus andma hagejale nõusolekut ka hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 järgi.
17 (28)
2-19-8840
16.3.Eelnevat arvestades ei olnud hagi muutmine hageja 10. augusti 2020. a ja 25. novembri 2021. a menetlusdokumentides toodud viisidel lubatav ja hagi ei ole vastavalt muudetud. Siinses menetluses lahendab kohus endiselt hageja nõuet selle 20. juuni 2019. a täpsustatud hagiavalduses esitatud kujul, jäädes töövaidluskomisjonile esitatud avalduse piiridesse. Hageja 25. novembri 2021. a menetlusdokumendis esitatud nõue 2015. a eest töötasu saamiseks oli uus nõue, mida töövaidluskomisjon ei olnud arutanud. Maakohus selgitas 31. mai 2021. a kohtuistungil hagejale õigesti, et kui tal on kostja vastu nõue, mis erineb töövaidluskomisjonis menetletust, on tal õigus esitada eraldi hagi (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:00:39). III
17.Poolte peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas nende vahel oli hagi aluseks oleval ajavahemikul tööleping.
18.Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks siinse otsuse p-s 3.3 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.
19.TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Lõike 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Lõikest 4 tuleneb, et töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Riigikohus on selgitanud, et töölepingu võib sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3), mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudseks tahteavalduseks töölepingu sõlmimiseks võib olla ka töötaja tööle asumine, kui tööandja sellele vastu ei vaidle (vt RKTKo 19.01.2018, 216-5811, p 12.1). Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile. Seega otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-3-05, p 15). Kuna ainuüksi töötegija mõnetine iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta. Seega peab väidetav tööandja TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas 18 (28)
2-19-8840 töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt, kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Seejuures tuleb asjassepuutuvaid kriteeriume vaadelda kogumis (RKTKo 20.05.2020, 2-18-6908, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on selgitanud, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-41-11, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).
20.Siinsel juhul leidis maakohus, et asjas ei ole tõendatud töölepinguline suhe hageja ja kostja vahel, kuna puuduvad töölepingu iseloomulikud tunnused, sh ei olnud poolte vahel alluvus- ja sõltuvussuhet. Maakohtu hinnangul nähtub tõenditest, et kostja ja hagejale kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd (vt maakohtu otsuse p-d 26, 27, 29). Ringkonnakohus maakohtuga täielikult ei nõustu, vaid leiab, et asja materjalide põhjal oli õigussuhe kostja ja hageja kui füüsilise isiku (mitte hagejale kuuluva äriühingu) vahel. Maakohus leidis aga põhjendatult, et see õigussuhe ei vastanud töölepingu tunnustele. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist käsunduslepingule iseloomuliku suhtega. Kolleegium selgitab oma seisukoha kujunemist järgnevalt.
21.Hageja kohtumenetluses esitatud tõenditest nähtub tema ja kostja vahelise suhte ning hageja poolt kostjale osutatud teenuste sisu kohta järgnev. Hagiavalduse lisad, millele hageja tugineb seoses kostja heaks töötamisega -
-
-
-
-
Lisa 1 on kostja juhatuse liikme Q 7. juuni 2018. a e-kiri hagejale, kus kostja palub hageja ettepanekuid uuele kliendile kütuste müügiga seoses, sh millist õli talle pakkuda ja milliste valemite alusel arvutada hind (I kd, tl-d 7 – 7 pöördel). Lisa 2 on kostja juhatuse liikme Q 12. juuli 2018. a e-kiri hagejale, milles kostja palub hagejal koostada Exceli tabel ja esitada kaubaga seotud kulude ja tulude arvestus (I kd, tl 8). Lisa 3 on kostja juhatuse liikme Q 30. juuli 2015. a e-kiri hagejale, kus kostja küsib protokolli kohta, mis on vaja hiinlastele ära saata, ja palub saata ka ühe teise lubatud protokolli (I kd, tl 9). Lisa 4 on hageja ja Q 14. juuni 2017. a e-kirjavahetus, kus kostja palub hagejal teha ja endale saata äriprojekti („FFF“) kasumiarvestus ning hageja saadab talle selle (I kd, tl 10). Lisa 5 on Q 27. juuli 2015. a e-kiri hagejale ja Dele, kus Q annab teistele ülevaate Viga tehtud kokkulepetest ja palub hagejal saata enda nimel „ettepanek V ja T-le müüa VL uus kogus „musta värvi“ kütust 90 päevase tähtajaga“ (I kd, tl 11). Lisa 6 on Q 15. novembri 2016. a e-kiri hagejale ja Dele, kus Q küsib teiste arvamusi selle kohta, kuidas vastata Citadele Leasing & Factoring OÜ küsimustele seoses kostja tegevuse, varalise seisu ja finantseerimisprojektiga (I kd, tl-d 12 – 12 pöördel). 19 (28)
2-19-8840 -
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
-
Lisa 7 on Q 5. juuni 2017. a e-kiri hagejale, kus kostja palub hagejal küsida A käest kostja, FFF ja Nordea vahel sõlmitud kolmepoolse lepingu originaal, kuna Nordea palub seda (I kd, tl 13). Lisa 8 on Q 20. detsembri 2017. a e-kiri hagejale ja Dele, milles Q annab teistele teada, et kostja töötaja AV ootab neilt hinnangut oma tööle ja selle aasta preemiat (I kd, tl 16 – 16 pöördel). Lisa 9 on Q 11. märtsi 2015. a e-kiri hagejale, milles Q palub hagejal võtta ühendust MSga ja „tekitada talle jäätmete paberit“, et kostja saaks lammutustööde loa korda ja kruntimise ära teha (I kd, tl 17). Lisa 10 on Q 14. oktoobri 2016. a e-kiri hagejale ja Dele, milles Q saadab teistele koosolekul kokkulepitud ülesannete jaotuse. Protokollist nähtuvalt peab osad ülesanded täitma hageja (I kd, tl 18). Lisa 11 on kirjavahetus 19. jaanuarist 2018 kuni 23. veebruarini 2018, kust nähtub, et hageja on pidanud kostja nimel (sh meiliallkirjades kirjas „Y OÜ“, kirjad saadetud aadressilt YYY) kirjavahetust Eesti Energia AS-ga, et rääkida läbi viimase poolt kostjale teenuse osutamises („Fuel oil swap“). Pärast seda, kui Eesti Energia AS esindaja saatis hagejale 9. veebruaril 2018 raamlepingu projekti, on suhtlusega jätkanud Q, kes saatis omapoolsed täiendused 15. veebruaril 2018 ja avaldas soovi leping allkirjastada (I kd, tl-d 19 – 22 pöördel). Lisa 12 on hageja ja Q 20.–21. veebruari 2015. a e-kirjavahetus, kus hageja saadab Qle „meiepoolse“ hinnavalemi pakkumise emulgeeritud põlevkivi õlist toodetud MWf kohta, mille osas Q küsib täpsustavaid küsimusi (I kd, tl 23). Lisa 14 on hageja ja AS Tallinna Küte esindaja 21.–24. aprilli 2015 e-kirjavahetus, kust nähtub, et hageja räägib kostja ja tema tütarühingu nimel (sh meiliallkirjas „Y / HIVI“) AS-ga Tallinna Küte läbi emulgeeritud õliga seotud lepingut (I kd, tl 25). Lisa 13 on hageja 3. juuni 2016. a e-kiri riigihangete vaidlustuskomisjonile, kus hageja esitab kostja nimel taotluse riigihankes esitatud, aga menetlusse mitte võetud vaidlustusavalduse eest tasutud riigilõivu tagastamiseks (I kd, tl 24). Lisa 15 on hageja ja Maksu- ja Tolliameti revidendi 11.–13. mai 2015. a e-kirjavahetus, kust nähtub, et hageja on kostja esindajana andnud maksuametile teavet arve tasumise kohta kostja poolt, maksuamet küsib selle kohta lisateavet ja hageja vastab neile (I kd, tl 26). Lisa 16 on hageja 4. juuni 2017. a e-kiri kostja töötajale AVle, kus hageja palub viimasel saata kostja kliendile kütuse üleandmise tehnilised andmed ja lisada ennast koopiareale (I kd, tl-d 27 – 27 pöördel). Lisa 17 on hageja 26. mai 2017. a e-kiri kostja koostööpartnerile, mille hageja on saatnud kostja nimel (meiliallkirjas „Y OÜ“) (I kd, tl-d 28 – 28 pöördel). Lisadest 18 ja 19 nähtub, et hageja rääkis kostja nimel 17.–22. mail 2017 läbi lepingut kostja ja FFF Oyi vahel (I kd, tl-d 29–34). Lisa 20 on FFF Plc tellimuse kinnitus juulist 2017, mis on saadetud hagejale (I kd, tl-d 35 – 35 pöördel). Lisast 21 nähtub FFF Plc tellimuse kinnitus jaanuarist 2019, mis on saadetud hagejale 3. jaanuaril 2019 (I kd, tl 36). Lisa 22.1 on hageja ja keskkonnaameti jäätmebüroo juhataja augustis 2017 toimunud kirjavahetus, kus hageja avaldab, et nende ettevõte hindab võimalust investeerida Eestis tegutsevasse ohtlike jäätmete käitlemise ettevõttesse ja soovib leppida kokku aega konsultatsiooniks. Hageja on saatnud kirjad kostja nimel (meiliallkirjas „Y OÜ“, kirjad saadetud aadressilt YYY) (I kd, tl-d 38 – 38 pöördel). Lisa 24 on hageja 30. mai 2017. a e-kiri AVile, milles hageja saadab AVile töölepingu 20 (28)
2-19-8840
-
-
projekti kostja ja AVi vahel (lisa 25), annab töö tegemisega seotud teavet ja esitab küsimusi (I kd, tl-d 40–42). Lisa 26 on kostja töötaja AVi ja hageja 28. detsembri 2017. a kirjavahetus, millest nähtub, et kostjal on tasumata kolm Destination Line Oy esitatud arvet (lisad 27–29), mille osas AV pöördub hageja poole ja hageja annab talle korralduse midagi neist arvetest ära maksta (I kd, tl-d 43–46). Lisa 30 on hageja, Q ja De 23. – 26. detsembri 2017. a e-kirjavahetus kostja töötajatele (sh AV) preemiate maksmise osas (I kd, tl-d 47–49).
Hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad, millele hageja tugineb seoses kostja heaks töötamisega -
-
-
-
Lisa 4 on projekti „Emulsion fuels testing at M/S Romantika“ dokumentatsioon, kust nähtub, et projekti partneriks on mh kostja, kelle kontaktisik projektis on hageja (vt III kd, tl-d 81 ja 81 pöördel). Projekti eesmärk oli hinnata kostja valmistatud ja laeva transporditud emulsioonkütuste sobivust ja kasutamisvõimalust. Projektidokumentatsiooni osaks on 29. aprilli 2025. a katseprotokoll testimise tulemuste kohta (III kd, tl 87). Lisast 5 nähtuvalt kooskõlastas hageja katseprotokolli Qga (III kd, tl 88). Lisast 6 nähtuvalt saatis hageja Q ettepaneku põhjal täiendatud katseprotokolli allkirjastamiseks Tallinki esindajale (III kd, tl 89). Lisast 9 nähtuvalt allkirjastas katseprotokolli kostja nimel hageja, kelle ametinimetusena on märgitud „CTO“ (III kd, tl 98), ja lisast 8 nähtuvalt saatis hageja allkirjastatud saatelehe Q palvel viimasele (III kd, tl 97). Lisad 11–12 on 17. aprilli 2015. a saatelehed, mis kinnitavad kostja poolt Tallink Grupp AS-le saadetud M/S Romantika kauba (vaakumgaasiõli S-0,1%) vastuvõtmist ja mille on üleandja (kostja) nimel allkirjastanud hageja (III kd, tl-d 105–107). Lisadest 13 ja 14 nähtub, et hageja on kostja nimel saatnud 22. aprillil 2015 teisele isikule kostja (kui kaubasaatja, eksportija) laevakütuste ekspordideklaratsiooni, mille hageja on ise kostja nimel esitanud ja mis on aktsepteeritud (III kd, tl-d 102 ja 103). Lisadest 15 ja 16 nähtuvalt on kostja klient FFF Oyj saatnud 10. juulil 2017 hagejale kostja müügiarve, mis on kliendi poolt allkirjastatud (III kd, tl-d 104 ja 105).
Hageja on esitanud menetluses SEB panga kinnituskirja (II kd, tl-d 189–190), mille kohaselt hagejal oli kostja allkirjaõigusega esindusõigus SEB pangas ajavahemikul 22. juuli 2014 kuni 11. veebruar 2019. Hageja tugines maakohtus ka konkreetsetele töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisadele (vt hageja 25. märtsi 2021. a seisukoht, p-d 4–6 ja 24, kus on viidatud töövaidluskomisjoni avalduse lisadele 6–16, 25, 26, 32, 48, 56, 71, 76, 93, 94, 96, 98 ja 99). Eelduslikult peab hageja silmas oma 2. aprillil 2019 esitatud tõendeid (kuna algsele avaldusele oli lisatud vähem tõendeid), millest nähtub järgnev: -
Lisa 6 on hageja 20. novembri 2017. a e-kiri FFF esindajale, millega hageja edastab kostja poolt allkirjastatud lepingu. Lisa 7 on kirjale lisatud leping. Lisa 8 on hageja 22. novembri 2017. a e-kiri, millega hageja edastab FFF’i puudutava kirjavahetuse mh Qle. Lisa 9 on Wega Fuels Oy esindaja 16. augusti 2017. a e-kiri, millega ta edastab hagejale arve, mis on koostatud kostjale. Lisa 10 on Wega Fuels Oy esindaja päring seoses kostjale esitatud arvega, mis on 21 (28)
2-19-8840
-
-
-
-
saadetud 21. novembril 2017 nii hagejale kui ka Qle. Lisa 11 kattub hagi lisaga 7. Lisa 12 kattub hagi lisaga 17. Lisa 13 kattub hagi lisaga 20. Lisad 14 ja 15 on FFF Plc tellimuse kinnitused juulist 2017 ja jaanuarist 2019, mis on saadetud mh hagejale. Lisa 16 kattub hagi lisaga 21. Lisa 25 on Q 15. novembri 2017. a e-kiri, kus ta uurib hagejalt, kas hageja küsib ise allkirjad peale G AS, kostja ja Luminor Liisingu vahelisele kolmepoolsele kokkuleppele, millele Luminor Liising AS ootab allkirju. Lisa 26 kattub hagi lisaga 6. Lisa 32 on Q 29. mai 2018. a e-kiri hagejale ja Dele, kus ta seoses Evail Oil päringuga küsib, kas nad saavad kinnitada, et neil on sama toodet alles kuni 4000 t, ja kas nad saavad öelda, et Evail on lubanud kokkuleppe hinnaga 2000 t müüa WSL-le. Lisa 48 on kostja allkirjastamata volitus AGle kostja esindamiseks Eesti Energia AS-ga sõlmitud lepingu raames kostja nimel korralduste andmiseks. Lisa 47 on hageja 18. juuli 2018. a e-kiri, millega ta edastab allkirjastamata volituse Qle ja AGle. Lisa 56 on Q ja hageja 25.–26. detsembri 2017. a e-kirjavahetus kostja laofinantseerimise lepingu teemal. Lisa 71 on hageja, Q ja De 21. mai 2017. a e-kirjavahetus FFF’iga sõlmitud lepinguga seoses. Lisa 76 on hageja 3. märtsi 2015. a e-kiri, kus ta Nordea kliendihalduri palvel saadab viimasele kostja 2014. a finantsaruanded. Lisa 93 on hageja 26. aprilli 2018. a e-kiri, kus ta tellib kvaliteedikontrolli, lisades, et selle eest maksab kostja. Lisa 94 on Q 5. veebruari 2018. a e-kiri mh Dele ja hagejale, kus ta teeb ettepaneku kohtuda järgmisel päeval ja teha kokkuvõtteid ning plaane punkerdamise osas. Lisa 96 on Q 5. veebruari 2016. a e-kiri mh hagejale seoses XXX üüripinnaga. Lisa 98 on Q kiri üüripinna vahendajale, kus ta lepib kokku kohtumise, arutamaks edasisi plaane üüripinna võimaliku suurenemise osas, ja hageja on koopiareal. Lisa 99 on kostja töötaja AVi 7. märtsi 2018. a e-kiri, mille allosas on toodud kostja aadressina välja XXX.
22.Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asjas esitatud tõenditest, et hageja osutas kostjale teenuseid füüsilise isikuna. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
22.1.Põhjendatud on hageja väide, et maakohtu seisukohad kostja ja hageja äriühingute lepinguliste suhete kohta on ebamäärased. Maakohtu otsusest ei selgu, milles äriühingute koostöö, mille raames hageja ülesandeid täitis, täpsemalt seisnes ja kes olid nende kokkulepete osapooled. See, kui kostja tegi koostööd hageja äriühingutega, ei välista seda, et kostjal oli lepinguline suhe ka hageja endaga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja teinud kostja heaks tööd (ka) füüsilise isikuna, mitte (üksnes) F, Z või mõne muu äriühingu esindajana.
22.2.Vaidlustatud otsusest jääb ebaselgeks, miks pidid hageja äriühingud tegema kostja heaks selliseid toiminguid, nagu hageja tegi. Kostja viitas apellatsioonkaebuse vastuses enda töövaidluskomisjonis esile toodule, et kostja ja F vahel oli alates 2014. aastast koostööleping, mille kohaselt F pidi müüma kostjale tooteid ja osutama keemia-naftatoodete tootmise ja
22 (28)
2-19-8840 agendi teenust; alates 2017. aastast osutas kostjale keemia-naftatoodete tootmise ja agendi teenust ka Z. Mõlemaga lõppes koostöö 2018. a novembris-detsembris (vt kostja vastuse p 2.5). Kohtumenetluses viitas kostja partnerlussuhtele Zi ja Fga, kes olid huvitatud kostjaga koostööst, et tulu teenida (vt nt 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:05:14; vt ka kostja 28. juuni 2021. a seisukoht, p 2.11). Oma väiteid agendisuhte või muu sarnase koostöösuhte kohta ei ole kostja menetluses tõendanud. Hageja on esitanud F ja kostja vahelise vedelkütuse müügilepingu (III kd, tl-d 41–43). Sellest nähtuvalt oli äriühingute vahel sõlmitud raamleping vedelkütuste müügiks, mis ei näinud ette selliste teenuste osutamist, nagu hageja on kostjale osutanud. Kostja ei ole tõendanud, et äriühingute vahel oleks olnud mingeid täiendavaid lepinguid, millest oleks tulnud Fle ja/või Zle lisakohustusi. Ka ülevaatest F ja kostja arveldustest 2017. a ja 2018. a kohta seisuga 8. november 2018 (I kd, tl-d 73 – 78 pöördel) ei nähtu arveid, mille F oleks esitanud kostjale selliste tööde eest, mida hageja kostja heaks tegi.
22.3.Lisaks on paljud hageja täidetud ülesanded sellised, mida tavaliselt ei delegeerita koostööpartnerist äriühingule, vaid mida täidavad äriühingu enda juhatuse liikmed, töötajad või muu lepinguga seotud isikud. See hõlmab näiteks hageja toiminguid kostja esindamisel kolmandate isikutega sõlmitavate lepingute läbirääkimisel (hagi lisad 11, 14, 18 ja 19; töövaidluskomisjoni avalduse lisad 6 ja 25) ja kostja koostööpartneritega suhtlemisel (hagi lisa 17; hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad 4–9; töövaidluskomisjoni avalduse lisa 76); kostja esindamisel riigihangete vaidlustuskomisjonis (hagi lisa 13), Maksu- ja Tolliametis (lisa 15) ja Keskkonnaametis (hagi lisa 22.1) ning ekspordideklaratsioonide esitamisel (hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad 12 ja 14); kostja töötajaga töölepingu sõlmimisega tegelemist (hagi lisad 24 ja 25) ja kostja töötajatele tööülesannete andmist (hagi lisad 16 ja 26). Hageja kirjavahetusest Qga nähtub, et hageja oli kaasatud kostja ärisuundade arendamisesse ja igapäevasesse äritegevusse, sh sellekohaste otsuste tegemisse (vt nt hagi lisad 1–5, 7, 9, 10, 12; töövaidluskomisjoni avalduse lisad, 32, 56, 71, 93 ja 94), samuti on hageja tegelenud kostja kaubatarnetega (nt hagi lisad 17, 20 ja 21; hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad 11, 12, 15 ja 16). Kostja ei ole põhjendanud, miks oleks tema koostööpartnerist äriühing pidanud neid ülesandeid täitma. Samuti ei ole tavapärane see, et äriühingust koostööpartneri juhatuse liikmele antaks pangas allkirjaõigusega esindusõigus, nagu siinsel juhul oli hagejale kostja osas SEB pangas antud kuni 11. veebruarini 2019 (II kd, tl-d 189–190).
22.4.Ka kostja enda avaldused viitavad sellele, et hageja tegi kostja heaks tööd füüsilise isikuna.
22.4.1.Hageja esitatust nähtuvalt on kostja seadusliku esindaja Q teadmisel ja heakskiidul kajastatud hagejat M/S Romantika testprotokollis kostja arendusjuhina (CTO) (hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad 4–9). Ehkki kostja viitas, et 21. oktoobri 2014. a projektikoosoleku protokollist nähtuvalt osales hageja seal F esindajana (vt III kd, tl-d 155– 158), ei saa selle põhjal asjassepuutuvaid järeldusi teha, kuna 21. oktoobril 2014 oli hageja veel kostja juhatuse liige ja väidetav tööleping poolte vahel sõlmiti alles alates 12. veebruarist 2015.
22.4.2.Siinses kohtumenetluses on kostja ise viidanud sellele, et hagejal ja Del oli „oma positsioon ja roll“ kostja tegevuses ka siis, kui nad ei olnud enam kostja osanikud, ja „hageja mingeid toiminguid tegi“ (vt nt 12. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:01:53 ja seal viidatud Q seletused). Nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus kinnitas Q, et hageja on teinud kostja heaks tööd (kuid mitte kostjas töötanud), kuna talle oli lubatud 34% suurune osalus kostjas (vt praeguse otsuse p 29.2). 23 (28)
2-19-8840
22.5.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et asjas esitatud kirjavahetustest nähtuvalt ei ole kirjad saadetud hagejale kui füüsilisele isikule, vaid F juhatuse liikmele (vt maakohtu otsuse p 28). Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses asjas omistada olulist tähtsust sellele, millise e-postiaadressi alt isikud on e-kirju saatnud ja millisele e-postiaadressile neid saatnud. Asja materjalidest on näha, et nii Q kui ka hageja kasutasid kostjaga seotud asjade ajamisel erinevaid e-postiaadresse, sh isiklikke, Y.eu lõpuga ja hageja puhul ka novusoil.ee lõpuga. Hageja esitatud e-kirjades on kostja suhelnud hageja kui füüsilise isikuga, mitte F või Zi esindajaga, neis puuduvad asjassepuutuvad viited Fle või Zile ning kostja suhetele nende äriühingutega.
23.Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ja kostja õigussuhe ei vasta töölepingu tunnustele.
23.1.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus on jaotanud valesti tõendamiskoormuse, nõudes hagejalt, et ta tõendaks töölepingule iseloomulikke tunnuseid. Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite pinnalt õigesti, et siinsel juhul on ilmne, et poolte vahel ei olnud töölepingut.
23.2.Maakohus märkis põhjendatult, et asja materjalidest ei nähtu töölepingule omast sõltuvussuhet, vaid hageja oli oma ülesandeid täites iseseisev (vt maakohtu otsuse p 29).
23.2.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja viidatud e-kirjadest kostja seadusliku esindaja Qga ei nähtu positsioonide erinevust, mis võiks viidata ülemuse-alluva suhtele. Osades e-kirjades on Q küll küsinud hageja arvamust (nt hagi lisad 1 ja 6); osades palunud hagejal midagi teha või edastanud ülevaate omavahel kokku lepitud ülesannete jaotusest (nt hagi lisad 2–5, 7, 9 ja 10) ning osades on Q esitanud hageja ettevalmistatu kohta täpsustavaid küsimusi või teinud muudatusettepanekuid (nt hagi lisa 12; hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisa 5), kuid kirjavahetuse tonaalsusest ja kontekstist nähtuvalt ei ole tegemist ülemuselt alluvale korralduste andmisega, vaid pigem võrdsete partnerite vahel ülesannete jaotamise ja tegevuse kooskõlastamisega. Seejuures on Q küsinud hageja arvamust ja kooskõlastanud temaga (ja Dega) ka nt kostja töötajatele preemiate maksmist (vt hagi lisad 8 ja 30), mis ei oleks tavapärane juhul, kui hageja oleks ka ise kostja töötaja.
23.2.2.Seejuures on töölepingulise suhte tunnuseks, et töötaja töötab tööandja poolt määratud tööajal. Siinsel juhul aga nähtub poolte selgitustest, et pooled ei olnud tööajas kokku leppinud. Hageja on ise välja toonud, et tal oli kostja juhatuse liikmega kokku lepitud tööülesannete raames suhteliselt suur tegutsemisvabadus, töösuhe oli orienteeritud tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud kellast kellani kontoris olla (vt hagiavalduse p 2; töövaidluskomisjoni 25. aprilli 2019. a istungi protokoll: I kd, tl 202).
23.3.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole kunagi maksnud hagejale töötasu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja väidetud tasukokkuleppe sisu (s.o 34% kostja kasumist maksmine üks kord aastas) ja asjaolu, et kogu väidetavalt töötatud aja jooksul ei maksnud kostja hagejale tasu ja hageja ka ei nõudnud seda, kinnitavad seda, et poolte vahel ei olnud töölepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (vt maakohtu otsuse p-d 29, 34 ja 35) ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Ka töövaidluskomisjon leidis hageja avaldust rahuldamata jättes, et töötaja nõusolek tasuta tööd teha on ilmselgelt tavapäratu. Lisaks ei näe töölepingu seadus ette võimalust, et töötaja saab tasu ainult üks kord aastas ja tasu saamine on seotud majandustulemustega ning äriühingu kahjumi korral tasu üldse ei maksta. Kolleegium nõustub töövaidluskomisjoni ja maakohtuga ka selles, et hageja selgitused, mille kohaselt ta ei nõudnud kostjalt tasu väljamaksmist, kuna 24 (28)
2-19-8840 soovis jätta selle tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi kostja kasumlikkust tõsta, ja kui kostjal oleks halvasti läinud, ei olekski hageja tasu saanud (vt töövaidluskomisjoni 25. aprilli 2019. a istungi protokoll: I kd, tl-d 201 pöördel ja 202), viitavad sellele, et hageja võttis enda kanda kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane (vt maakohtu otsuse p 36). Eelnev viitab ühtlasi sellele, et hageja ei saanud oma sissetulekut kostjalt, vaid mujalt, eelduslikult talle endale kuuluvate äriühingute (sh F ja Z) kaudu tegutsedes.
23.4.Töösuhtele ei ole iseloomulik ka see, et hageja ei kasutanud enda väitel kordagi puhkust (vt 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:14:34).
23.5.Asja materjalid ei anna alust järeldada, et kostja oleks taganud hagejale tema ülesannete täitmiseks töövahendeid. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks saanud kostjalt kasutada nt arvutit, mobiiltelefoni või muid oma ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid.
23.6.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte õigussuhte kvalifitseerimist töölepinguks ei toeta hageja väited domeeni Y.eu registreerimise kohta ja aadressil XXX asuvates ruumides töötamise kohta.
23.6.1.Hageja väited domeeni Y.eu registreerimise ja kasutamise kohta ei anna alust pidada hageja ja kostja vahelist suhet töösuhteks. Asjaolu, et hageja kasutas (teiste e-postiaadresside, sh XXX kõrval) ka e-postiaadressi YYY, ei anna alust järeldada, et hageja ja kostja vahel oleks olnud töölepinguline suhe. Isegi kui e-postiaadressi YYY andis hageja kasutusse kostja, võis kostja seda teha ka siis, kui hageja osutas talle teenuseid muu võlaõigusliku lepingu alusel.
23.6.2.Ka hageja väited selle kohta, et ta käis tööülesandeid täitmas XXX asuvas kontoris, ei anna alust pidada hageja ja kostja vahelist suhet töösuhteks. Kolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et olukorras, kus samas kohas oli ka hageja enda äriühingute F ja Zi registrijärgne tegevuskoht (vt III kd, tl-d 23 ja 25), võis hageja kasutada neid ruume ka oma äriühingute osaniku või juhatuse liikmena. Seejuures ei ole asjas tõendeid selle kohta, kas üldse, mis mahus ja millistel eesmärkidel hageja neid ruume kasutas.
24.Eelnevast nähtuvalt kinnitavad asjas esitatud tõendid hageja väidet, et ta täitis kostja heaks füüsilise isikuna erinevaid ülesandeid, kuid erinevalt hageja väidetust ei olnud tegemist töölepinguga. Kolleegium märgib, et on apellatsioonkaebuse lahendamisel tutvunud ka ülejäänud hageja esitatud tõenditega nii töövaidluskomisjonis kui ka siinses hagimenetluses, sh nende töövaidluskomisjonile esitatud tõenditega, millele hageja ei olnud maakohtu menetluses selgelt viidanud (sh apellatsioonkaebuses viidatud töövaidluskomisjoni avalduse lisad 20, 36 ja 55). Need tõendid ei mõjuta kolleegiumi eeltoodud järeldusi.
25.Olukorras, kus poolte õigussuhet iseloomustavad asjaolud ei kinnita töölepingu olemasolu, saab hageja täidetud ülesannete sisu arvestades järeldada, et hageja ja kostja vahel oli käsundusleping VÕS § 619 tähenduses. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seejuures võib käsunduslepingu sõlmida ka kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Sellisteks kaudseteks tahteavaldusteks võib olla see, kui pooled hakkavad käsunduslepingut täitma. Siinsel juhul saab sellest, et hageja osutas alates 12. veebruarist 2015 kuni vähemalt 2018. a lõpuni kostjale erinevaid teenuseid, ja kostja talus seda, andes hagejale vajadusel tema ülesannete täitmiseks
25 (28)
2-19-8840 juhiseid, järeldada, et poolte vahel oli vähemalt kaudsete tahteavaldustega sõlmitud käsundusleping.
26.Kolleegium ei nõustu kostjaga, et siinset vaidlust käsunduslepingu sätete alusel lahendades rikuks ringkonnakohus TsMS § 5 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ja TsMS § 4 lg-t 2, mille järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 392 lg 1 pde 1 ja 3 kohaselt on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt nt RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p-d 10 ja 11; 22.06.2021, 2-19-16650, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega, isegi kui hageja leidis, et tal on kostja vastu töölepingust tulenevad nõuded, ei ole kohus selle õigusliku seisukohaga seotud, vaid võib hageja esile toodud asjaoludel lahendada hageja nõuded ka käsunduslepingu alusel. Eelnevat ei mõjuta see, et töövaidluskomisjon lahendas hageja nõudeid vaid töölepingu seaduse alusel. IV
27.VÕS § 619 järgi kohustub käsundiandja käsunduslepinguga maksma käsundisaajale käsundi täitmise eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.
28.Siinsel juhul ei ole hageja tõendanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe, et kostja maksab hagejale tasu 34% kostja eelneva majandusaasta kasumist.
28.1.Töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisas hageja enda allkirjastatud 10. veebruari 2015. a kinnituskirja, mille kohaselt „Seoses [hageja] [kostja] juhatuse liikme kohalt [kostja] arendusjuhi kohale tööle asumisega, kinnitab [kostja], et ta tasub töötamise eest sarnaselt senisele kokkuleppele 34% ühingu iga-aastasest puhaskasumist. Tasu makstakse välja järgneval majandusaastal 6 kuu jooksul peale aastaaruande kinnitamist.“ (I kd, tl 132). Kohtule esitatud hagis hageja sellele kinnituskirjale ei viidanud ja 31. mai 2021. a kohtuistungil kinnitas hageja sõnaselgelt, et ta sellele ei tugine (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:29:21). Kolleegium märgib siiski, et nõustub töövaidluskomisjoni seisukohaga, et kuna vaidlust ei ole selles, et 10. veebruari 2015. a seisuga oli hageja veel kostja juhatuse liige ning hageja ei ole tõendanud, et kostja teised osanikud (33% ulatuses Q ja 33% ulatuses D (III kd, tl 62)) oleksid andnud nõusoleku hagejaga sellistel tingimustel töölepingu sõlmimiseks või hagejale sellise tasu maksmiseks, on kinnituskiri äriseadustiku § 181 lg 3 järgi tühine.
28.2.Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus on poolte tasukokkuleppe tuvastamisel jätnud põhjendamatult arvestamata kostja 7. septembri 2015. a e-kirjaga LHV pangale.
28.2.1.Hageja viidatud tõendist nähtuvalt on LHV panga esindaja saatnud Qle 7. septembril 2015 e-kirja sisuga „Palun saada mulle F grupistruktuur sellisel kujul, mis kajastab omandistruktuuri vastavalt teie omavahelistele kokkulepetele ehk siis kes on kõik lõplikud kasusaajad pärast muudatusi. Struktuurile võiksid lisada ülejäänud seotud ettevõtted H OÜ ja Y OÜ.“ Q vastas kirjale, et tuleviku struktuur võiks välja näha nii: Y OÜ – X 34%, D 33%, Q 33%. F – X 34%, D 33%, Q 33%. Z (endine H OÜ): Y 100%.
26 (28)
2-19-8840
28.2.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest tõendist järeldada hageja väidetut, justkui oleks kostja kinnitanud LHV pangale, et hageja on 34% ulatuses kostja lõplik kasusaaja. Kirjavahetuses on LHV pank küsinud lõplike kasusaajate kohta „pärast muudatusi“ ja Q on oma vastuses kirjeldanud, milline võiks välja näha „tuleviku struktuur“. Kostja on nii töövaidluskomisjonis kui ka siinses menetluses korduvalt esile toonud, et Ql oli hagejaga kokkulepe, et hagejal on tulevikus õigus omandada nominaalväärtusega tagasi 34% suurune osalus kostjas, mille hageja oli 12. veebruaril 2015 võõrandanud Qle kuuluvale äriühingule W OÜ (vt praeguse otsuse p 29.2). Kostja on esitanud töövaidluskomisjonis ka Q W OÜ juhatajana antud 28. märtsi 2015. a kinnituse, et hagejal on õigus omandada 34% kostja osakapitalist nominaalväärtuses, lisades, et kostjal pangalaenude olemasolu korral on omandiõiguse realiseerimiseks vajalik eelnev finantseerija kirjalik nõusolek (I kd, tl 173 pöördel). Kostja on selgitanud LHV pangale saadetud kirja sellega, et tegemist oli võimaliku tuleviku struktuuriga ja hageja osalusega pärast seda, kui hageja oma osaluse tagasi ostab (vt
24.märtsi 2021. a vastus hagile, p 3.9). Ühtlasi viitas kostja, et äriregistri väljavõttest nähtuvalt ei ole Q kunagi saanud F osanikuks; Zi osanikuks on 18. oktoobrist 2016 saanud hagejale kuuluv F; F juhatuse liige ja osanik on olnud hageja (vt samas). Neid kostja väiteid kinnitavad F (III kd, tl-d 23 – 24 pöördel) ja Zi (III kd, tl-d 25–27) äriregistri väljavõtted. Seega ei realiseerunud LHV pangale saadetud kirjas kirjeldatud „tuleviku struktuur“. Eelnevat arvestades ei saa kostja LHV pangale saadetud kirja põhjal järeldada, et pooltel oleks olnud kokkulepe, et hageja saab kostja heaks tehtava töö eest tasu, mille suurus on 34% kostja majandusaasta kasumist.
29.Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatust saab järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et hagejale tema kostja heaks tehtud töö eest tasu ei maksta.
29.1.Kostja on menetluses kinnitanud ja maakohus tuvastas (vt maakohtu otsuse p 36), et ühelegi kostja osanikule ei ole makstud töötasu, juhatuse liikme tasu ega ka dividende. Selliseid tasusid ega dividende ei makstud ajal, mil hageja oli ise osanik ja juhatuse liige, ega ka hiljem, sh siinse menetluse esemeks oleval ajavahemikul. Kostja väitel oli tasude mittemaksmise põhjus selles, et ühiselt tegutseti ettevõtte väärtuse tõstmise eesmärgiga (vt nt kostja 10. detsembri 2021. a seisukoht, p-d 2.12 ja 2.49). Hageja ei ole ka kostja sellekohaseid väiteid menetluses vaidlustanud. See, et juhatuse liikmele tasusid ei makstud ja äriühingu kasumit ei jaotatud (vähemalt alates 2015. a majandusaastast), nähtub ka kostja 2016.–2018. a majandusaasta aruannetest (I kd, tl-d 50–59, 60–68; II kd, tl-d 158–172, vt täpsemalt 2016. a ja 2017. a aruannete lisad 9 (I kd, tl-d 56 pöördel, 66) ja 2018. a aruande lisa 20 (II kd, tl 169)).
29.2.Kostja on töövaidluskomisjonis ja siinses kohtumenetluses selgitanud, et pärast seda, kui Q omandas hageja ja De osad kostjas, jäi meeste omavaheline koostöö varasemaga samaks. Vaatamata sellele, et hageja ei olnud osanikuna osanike nimekirjas, oli tal Qga kokkulepe, et tal on õigus tulevikus omandada tagasi 34% suurune osalus kostjas selle nominaalväärtusega ehk hinnaga, millega hageja osaluse müüs. Selle tagasiostuõiguse realiseerimiseni oli hageja huvitatud sellest, et kostja majanduslik käekäik oleks võimalikult hea. Seetõttu tegid Q, hageja ja D ühiselt tööd, et kostja (ja ka hageja ja De ettevõtete) väärtust tõsta (vt töövaidluskomisjoni istungi protokoll (I kd, tl-d 202 ja 202 pöördel); kostja 24. märtsi 2021. a vastus hagile, p-d 2.5 ja 3.11; 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:05:04, 01:03:30, 01:05:44, 01:16:35; 28. juuni 2021. a seisukoht, p-d 2.4 ja 2.5; 10. detsembri 2021. a seisukoht, p 2.3). Hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu menetluses eitanud. Hageja on vaid väitnud, et tal ei olnud kostjaga kokkulepet, et tema töö eest tasutakse kostja osaluse andmisega (vt nt hageja 25. märtsi 2021. a seisukoht, p 30). Taolisele kokkuleppele, s.o et osalus on tasu hageja tehtud töö eest, ei ole aga tuginenud ka kostja. 27 (28)
2-19-8840
29.3.Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada mh lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Siinsel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole hagejale alates 12. veebruarist 2015 kuni 2018. a lõpuni tehtud töö eest tasu maksnud. Hageja ei ole väitnud, rääkimata tõendamisest, et ta oleks selle ajavahemiku jooksul kordagi kostjalt tasu nõudnud.
29.4.Eelnevat arvestades saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et hagejal oli kostjaga, täpsemalt kostja juhatuse liikme Qga kokkulepe, et hageja panustab kostja tegevusse ilma selle eest rahalist tasu saamata. Hageja motivatsioon kostja heaks tegutseda tulenes sellest, et hageja lootis tulevikus omandada 34% suuruse osaluse kostjas.
30.Seega ei ole hagejal kostja vastu tasunõuet ei töölepingu ega ka käsunduslepingu alusel. Samas nähtub asjas tuvastatust ja poolte esile toodust, et hagejal võib (või vähemalt võis) olla muid nõudeid Q või W OÜ vastu, mis on suunatud kostja 34% suuruse osaluse tagasiomandamisele või kostja teenitud tulust osa saamisele. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul välistatud, et hageja, De ja Q koostöö kostja ja teiste neile kuuluvate äriühingute tegevuse edendamisel võis vastata seltsingu tunnustele. Menetluskulude jaotus
31.Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja kanda.
32.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
33.Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
34.Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
28 (28)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.