2-21-107/36 - Täitmine - Kaebused kohtutäituri otsuste peale - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Asjaolude kohaselt algatati avaldaja suhtes täitemenetlus nr 027/2020/2056. Nimetatud täiteasjas oli täitedokumendiks Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-19-14222. Avaldaja esitas 16.11.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis 27.12.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur tegi hagi tagamise määruse alusel 06.11.2020 täitetoimingu, millega võttis kaubanduspinna avaldaja otsesest valdusest ära enda valdusesse. Täitedokumendist nähtus, et avaldaja polnud selles tsiviilasjas menetlusosaline. Kohtutäitur oleks võinud teha kohtumääruse alusel täitetoiminguid avaldaja suhtes üksnes juhul, kui avaldaja oleks olnud kõnealuse kohtumääruse järgi kohustatud isik. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et kohtumääruse resolutsiooni p-ga 2.6 anti kohtutäiturile õigus võtta kaubanduspinna valdus ära igaühelt. Olukorras, kus kohtumääruse järgi väljanõudmisele kuulunud kaubanduspind oli avaldaja valduses, kes ei olnud kohtumääruse järgi kohustatud isikuks ning kelle suhtes kohtumäärus ei kehtinud, oleks kohtutäitur pidanud kohaldama TMS § 181 lg-t 1. Kohtutäituril ei olnud praegustel asjaoludel alust kohaldada TMS § 181 lg-t 2. Kohtutäitur ei järginud täitetoimingu tegemisel TMS §-s 180 sätestatud nõudeid. TMS § 180 kohaldus ka juhul, kui kinnisasja väljanõudmine (selle valduse äravõtmine) toimub hagi tagamise määruse alusel, nagu see oli praegusel juhul. Kohtutäitur ei andnud avaldajale tähtaega kaubanduspinna valduse vabatahtlikuks väljaandmiseks. Kohtumääruse resolutsiooni p-ga 2.6 anti kohtutäiturile õigus võtta enda valdusesse ruumid suurusega 1200 m2, mis olid markeeritud kohtumääruse lisaks 2 oleval plaanil viirutatud alana. Olukorras, kus kohtumääruse lisana 2 viidatud plaani ei olnud vormistatud kohtulahendi osana, oleks kohtutäitur pidanud kohtumääruse täitmisele võtmisest keelduma. Kohtutäituri 27.12.2020 otsusele lisatud ruumide asendiplaani ei saanud käsitleda täitedokumendi osana ning kohtutäitur ei saanud sellest täitetoimingu tegemisel lähtuda.

3.Puudutatud isik I vaidles avalusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Täitemenetluse algatamise aluseks oli hagi tagamise määrus ja Kinnisvaravalduse AS (sissenõudja) avaldus. Vaidlusaluses täitemenetluses oli avaldaja muu isik, kelle nimel oli sõlmitud üürileping Alliku Kaubandus OÜ-ga (puudutatud isiku III/võlgnik) kinnistul asukohaga Instituudi tee 132, Saue vald, asuva hoone esimesel korrusel asuva kaubanduspinna suurusega 1260 m2 kohta. Avaldaja tuli lugeda täitemenetluse osaliseks. Täitedokumendi resolutsiooni p 2.6. ja 2.7. sisu ei saanud käsitleda klassikalise väljatõstmise lahendina, vaid tegemist oli hagi tagamise korras kohtutäituri vahendusel kohustava lahendi täitmise erisusega, mida reguleeris TMS § 182. Kohtutäitur, omades õigust, mis tulenes täitedokumendist, tegi toimingu kohustatud isiku (puudutatud isik III) ja mistahes kolmanda isiku suhtes. Täitedokumendi p 2.6. kohaselt andis kohus kohtutäiturile õiguse võtta enda valdusesse kaubanduspind igaühelt, kelle valduses see on. Vaidlusalune täitedokument oli viivitamata täidetav. Vabatahtliku täitmise andmise välistas kohus. Kohus märkis täitedokumendis, et määruse kättetoimetamine tuli edasi lükata kuni määruse täitmiseni. Järelikult, kui määrus oli viivitamatult täidetav ning tuli täita enne selle kättetoimetamist kohtutäituri abiga (resolutsiooni p-d 3, 4 ja 5) siis määras kohus ka vabatahtliku täitmise tähtaja (viivitamatu) TMS § 25 lg 1 kohaselt. Sarnase operatiivsusega ning menetlusosalisi teavitamata, tuli toimingutega jätkata sarnaselt kohtumenetlusele ka jätkuvas täitemenetluses. Vastasel juhul puuduks hagi tagamisel tehtaval kohtulahendil, kus menetlusosalisi ei teavitata, igasugune õiguslik eesmärk. Vaidlusaluse lahendi resolutsioonis puudus ebaselgus. Kohtutäitur ei nõustunud väitega, et täitedokumendi lisa muudab kehtivaks sellel oleva allkirja olemasolul. Viidatud plaani siduvusest täitedokumendi resolutsiooniga kinnitas kohtutäiturile lahendi teinud kohtunik. Kohtulahendi resolutsiooni sisustamine vaidlusaluses menetluses plaani lisamata, võis anda lisa tõlgendamise võimalusi ning välistada arusaamise selgust. Vaidlusaluses menetluses oli kohus lisanud täitedokumendile lisa 2 (plaan), millele viitas ka resolutsioonis (mida ja millises ulatuses täita). Kohtutäituril ei tekkinud kohtulahendi resolutsiooni ja selle lahutamatuks lisaks oleva plaani jälgimise valguses mistahes ebaselgust täitmise asukoha või ulatuse osas. Puudutatud isiku II (sissenõudja) seisukoht

riigilõiv, mis jäi kohtutäituri kanda. Kohus mõistis selle summa välja kohtutäiturilt ja kohustas maksma sellelt viivist seadusjärgses määras. Sissenõudja ja võlgniku menetluskulud jäid nende endi kanda. Kohus lahendas kaebust hagita menetluses TsMS § 475 lg 1 p 15, § 477 lg 1 ja lg 5 ning TMS § 11 lg 1 p 4, § 217 lg 1 ja § 218 lg-te 1 ja 2 alusel. Kohtutäituri menetluses oli täiteasi nr 027/2020/2056, mille sisuks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse täitmine. Avaldaja esitas 16.11.2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis nimetatud kaebuse 27.12.2020 otsusega rahuldamata, mille peale avaldaja esitas kohtule kaebuse kohtutäituri otsusele. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 05.02.2021 määrusega Harju Maakohtu 23.10.2020 hagi tagamise määruse resolutsiooni p 2 alapunktid 2.1-2.4, 2.6 ja 2.7. Kohtutäitur teatas 14.04.2021, et täitemenetlus täiteasjas nr 027/2020/2056 lõppes 01.03.2021. Kohtutäituri 06.11.2020 täitetoiming (kaubanduspinna valduse äravõtmine) puudutas avaldaja õigusi, kuna avaldaja oli kaubanduspinna otsene valdaja. Seega oli avaldaja täitemenetluse osaline TMS § 5 lg 1 tähenduses. Hagi tagamise määrus andis kohtutäiturile õiguse täitetoimingute läbiviimiseks avaldaja suhtes. Valduse äravõtmisel juhindus kohtutäitur kehtivast täitedokumendist ja sissenõudja avaldusest. Tulenevalt täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist saab kohtutäitur sundkorras täita üksnes selget kohtulahendi resolutsiooni. Ühtegi lisa 23.10.2020 määrusele polnud lisatud. Vaidlusalusest hagi tagamise määruse põhjendustest ei tulnud välja, missuguse konkreetse dokumendi lisa 2 oli kohus mõelnud. Ringkonnakohus leidis tsiviilasjas 2-19-14222 05.02.2021 määruse p-s 25, et vaidlustatud määruse, milleks oli Harju Maakohtu 23.10.2020 määrus, resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, sest selles viidatud lisa tegelikult polnud. Kohtutäituri seisukoha kohaselt lisas vaidlusaluse määruse teinud kohus lahendile lisaks plaani. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et 23.10.2020 määrusel on lisa 2 (plaan). Nimetatu ei nähtunud ka kohtu ja kohtutäituri vahelisest 22.12.2020 e-kirjavahetusest. Kohtutäitur küsis hagi tagamise teinud kohtult täitmiseks vajalikku informatsiooni. Kohus teatas 22.12.2020 e-kirjaga, et pani plaani manusesse, millisele kohus määruses viitas ning plaan oli lisatud hagi tagamise avaldusele. Eeltoodust tulenevalt polnud määruse resolutsiooni p 2.6 selge ega täidetav. Kohtutäitur ei saanud täitmisel asuda kohtulahendi resolutsiooni parandama ega tõlgendama. Kui võlgnik peab välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks (TMS § 180 lg 1). Kohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et täitedokumendi resolutsiooni p 2.6. ja 2.7. sisu ei saanud käsitleda klassikalise väljatõstmise lahendina, vaid tegemist oli hagi tagamise korras kohtutäituri vahendusel kohustava lahendi täitmise erisusega mida reguleeris TMS § 182. Kohtutäitur, omades õigust, mis tulenes täitedokumendist, tegi toimingu kohustatud isiku (puudutatud isik III) ja mistahes kolmanda isiku suhtes. Täitedokumendi p 2.6. kohaselt andis kohus kohtutäiturile õiguse võtta enda valdusesse kaubanduspind igaühelt, kelle valduses see oli. Täitedokumendi p 2.7. kohaselt oli kohtutäituril õigus avada valduse võtmiseks kõiki kinnisasjal asuva hoone ukse ja lukke. Täitemenetluse eelduseks oli nõude ja täitedokumenti olemasolu (TMS § 2 lg 1). Viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend täidetakse enne jõustumist ning selle kohta tehakse märge kohtulahendis (TsMS § 467 lg 1). Täitedokumendi resolutsiooni p 5 kohaselt oli kohtumäärus viivitamata täidetav. Seega oli täidetud täitedokumendi eeldused täitmise võimalikkuse osas selle täitmise õigusest (viivitamatult täidetav) tulenevalt. Tulenevalt asjaolust, et täitedokumendi resolutsiooni p 2.6 polnud täidetav, siis ei saanud kohtutäitur hoolimata viivitamata täitmisest täitetoimingut läbi viia. Eeltoodust tulenevalt tuli avaldus täielikult rahuldada. Samuti ei saanud kohtutäitur viia 06.11.2020 täitetoimingut läbi ruumide

7.Avaldaja palus tühistada määruse osas millega jäeti kõik avaldaja menetluskulud peale kaebuselt tasutud riigilõivu avaldaja enda kanda ja teha tühistatud uus määrus, millega jätta avaldaja menetluskulud maakohtus puudutatud isikute (sissenõudja ja kohtutäitur) kanda võrdsetes osades ning mõista nendelt välja avaldaja poolt maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Määruskaebemenetluse kulud tuli jätta samuti puudutatud isikute kanda võrdsetes osades. Avaldaja ei vaidlustanud avalduse rahuldamist, kuid ta ei nõustunud maakohtu põhjendustega. Hagi tagamise määrus ei andnud kohtutäiturile õiguse teha täitetoiminguid isikute suhtes, kes ei olnud selle tsiviilasja menetlusosalised. Seda sõltumata sellest, et määruse kohaselt oli kohtutäituril õigus võtta kaubanduspinna valdus ära igaühelt. Maakohus märkis, et teeb lahendi avaldaja huvides. Sellest järelduvalt tugines maakohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 esimesele lausele, mille kohaselt kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 esimene lause kohaldatav juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, kuid mitme menetlusosalisega hagita menetluses tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel, st lähtudes õigluse põhimõttest. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Kohtupraktikas jäävad kulud täituri kanda. Avaldaja oli sunnitud kohtusse pöörduma ja tema kaebus rahuldati täies ulatuses. Kulude jätmine täituri kanda poleks ebaõiglane. Formaliseerituse põhimõttest tulenevalt sai sundkorras täita üksnes selget lahendit. Täitedokumendi selguse ja täidetavuse kontrollimine on kohtutäituri kohustus. Suur osa kuludest tekkis sissenõudja tegevuse tulemusel. Sissenõudja soovis täitetoimingute läbiviimist ka pärast seda, kui ta sai teada asjaolust, et kaubanduspind on avaldaja valduses. Lisaks esitas sissenõudja oma seisukohad 18-l lehel, mis olid suures osas asjakohatud ning alusetu vastuväite maakohtu tegevusele. Seega ei jaganud maakohus menetluskulusid õiglaselt. Puudutatud isiku I määruskaebus

15.Määruskaebuste esitajad vaidlesid ka menetluskulude jaotuse üle. Avaldaja leidis, et tema maakohtus kantud menetluskulud tuli jätta võrdsetes osades puudutatud isikute kanda (sissenõudja ja kohtutäitur) kanda ning kohtutäitur leidis, et menetlusega seonduvad kulud tuli jätta avaldaja kanda. TsMS § 172 lg 1 näeb ette, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel saab TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu 11.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 15.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-16, p 27). Ringkonnakohus leiab, et maakohus menetluskulude jaotuse üle otsustades ei kohaldanud õigesti kaalutlusõigust ja ületas diskretsiooni piire. Menetluskulude jaotus sõltub üldjuhul asja lahendamise tulemusest. Kohtukulude jaotamise regulatsiooni eesmärgiks on panna kohtukulud kandma kohtuvaidluse kaotanud poole. Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms (Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Praegusel juhul puuduvad sellised asjaolud, mis võimaldaksid jätta avaldaja menetluskulud vaidluse kaotanud osaliselt väljamõistmata. TsMS § 172 lg 1 teisest lausest ja lg-st 10 tulenevalt kannab avaldaja menetluskulud kohtutäitur, kui kohus avalduse rahuldab. Maakohus leidis, et praegusel juhul oli ebaõiglane jätta menetluskulud osaliselt kohtutäituri kanda. Ringkonnakohus leiab, et avaldajat puudutavas osas ei ole see seisukoht õige. Täitemenetluse algatamise otsustab kohtutäitur ning kui täitedokument ei ole sundtäidetav (praegusel juhul puudus kohtulahendi lisa ehk plaan, mille alusel sai hagi tagamise määrust täita), siis oli kohtutäituril võimalik keelduda täitetoimingu tegemisest. Juhul kui kohtutäitur võtab täitmisele ebaselge täitedokumendi, siis peab ta selle pinnalt tekkinud vaidlusega seotud kaebaja (avaldaja) kulud kandma. Praegusel juhul puuduvad sellised ebaõiglusele viitavad asjaolud, mis õigustaksid maakohtu seisukohta. Avaldaja leidis, et tema kulusid peab kandma ka sissenõudja, kuna käesolev menetluse oli põhjustatud sissenõudja tegevuse tõttu (esitas täitmiseks ebaselge kohtumääruse) ja sissenõudja põhjustas avaldajale kulusid. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja seisukohtadega. Avaldaja kaebus oli suunatud täituri ebaõige tegevuse vastu. Kohtutäituri kui ka kohtu poolt läbiviidavas