Ele Liiv (eesistuja), Gaida Kivinurm, Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
12. jaanuar 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-17819
Tsiviilasi
X hagi OÜ Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21. juuni 2021. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Y 20. juuli 2021 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
4000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) X (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindajad ringkonnakohtus esindaja Ingrid Iter Kostja (apellant) OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Anna Liiv Kohtuistungi toimumise aeg
13. detsember 2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 21. juuni 2021. a kohtuotsus lõppjärelduses muutmata, kuid muuta täiendamise teel osaliselt selle põhjendusi.
2.OÜ Y apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maakohtu ja apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda.
Rahuldada osaliselt X menetluskulude kindlaksmääramise taotlus.
5.Määrata X menetluskulude suuruseks 562,83 eurot ja mõista see välja OÜ-lt Y X kasuks.
6.Menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb OÜ-l Y tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
1(10)
7.Jätta rahuldamata hageja taotlus määrata kohtulahendi täitmise kord viisil, et menetluskulud tuleb kanda ERGO Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 (Swedbank). Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile OÜ Y (kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 5100 euro suurune hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel. Töövaidluskomisjon rahuldas otsusega avalduse, tuvastas töölepingu ülesütlemise tühisuse ja lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu TLS 107 lg 2 alusel 23. augustist 2020 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel netosummas 4000 eurot.
2.Kostja esitas 2. detsembril 2020 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus lahendada asi hageja avalduse rahuldamise osas hagimenetluses.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. mail 2016 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle laotöötaja ametikohale. Kostja tegeleb eeskätt mööbli, vaipade ja valgustite hulgimüügiga ning müük toimub ka veebilehtede vahendusel. Hageja tööülesanneteks oli kaupade vastuvõtt ja väljastamine, sorteerimine ja komplekteerimine ning lao ja selle ümbruse korrashoid. Tööjuhiseid jagas lao juhataja Q. Hageja viibis töövõimetuslehel 15.05-13.07.2020. Hageja viibis korralisel puhkusel 27.07-09.08.2020 ja 17.-21.08.2020. Hageja täitis oma töökohustusi perioodidel 14.-25.07.2020 ja 10.-14.08.2020. Kostja esindaja edastas 17. augustil 2020 hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse. Kostja ütles töölepingu üles TLS § 88 lg 1 p 1 alusel, sest hageja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu. Hageja sai ülesütlemise avalduse kätte 17. augustil 2020 ning hageja viimane tööpäev oli 23. augustil 2020. Hageja leiab, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 1 alusel on tühine järgmistel põhjustel: hageja viibis haiguslehel vähem kui neli kuud, kuid seadus eeldab töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu vaid siis, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul, seega ei saa tööandja hageja terviseseisundile vastupidist hinnangut anda; tööandja ei ole veenvalt selgitanud, et tal puudub võimalus pakkuda teist töökohta; tööandja on rikkunud TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest tulenevat kohustust hoiatada hagejat.
2(10)
Hageja palub töölepingu lõpetada TLS § 107 lg 2 alusel ja mõista kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 5100 eurot (neto). Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja töövõime laotöötaja töökohal oli vähenenud ning hageja keeldus pärast tööle naasmist
8.juunil 2020 füüsilise töö tegemisest ega olnud selleks enam ka võimeline. Hageja töö oli füüsiline ja eeldas raskuste tõstmist. Hageja jäi 2020. aasta mais töövõimetuslehele seoses ulatuslike seljaprobleemidega, mille tõttu ei olnud ta võimeline oma tööülesandeid täitma. Hageja on suuliselt korduvalt kinnitanud, et tema tervislik seisund ei võimalda tööülesannete täitmist, sest ülesanded on füüsilised ning haige seljaga ei ole selliseid ülesandeid võimalik täita. Pärast 2020. aasta mais aset leidnud seljatraumat ei saanud hageja enam füüsilist tööd teha, sh laotööd. Hageja ei teinud alates töökohale naasmisest 8. juunist 2020 füüsilist tööd, ta vajas palju täiendavaid pause ja arsti soovitusel pikutamist, kui selg pingesse läks. Hageja ei ole tõendanud, et tema tervis oleks taastunud ja et ta saab füüsilist laotööd teha, milleks tööleping teda kohustas. Hageja töötas pärast haigestumist alates 8. juunist kuni 30. juunini 2020 kokku 71 tundi ja perioodil 1 juulist kuni 13. juulini 2020 52 tundi ehk kokku 62% tavalisest tööajast. Suurema koormusega hageja töötada ei jõudnud. Hageja töövõime ei taastunud ka alates 14. juulist 2021. Tööandja on saanud hinnata hagejaga töövõimet pika perioodi jooksul ning on saanud üheselt veenduda, et hageja töövõime on TLS § 88 lg 1 tähenduses jäädavalt vähenenud, mistõttu on täidetud eeldused töölepingu ülesütlemiseks. Kostja leiab, et ta ei pidanud hagejat enne töölepingu üles ütlemist hoiatama. TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada (kostja viitab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-187-15). Lepingu ülesütlemise põhjuseks on hageja töövõime vähenemine, mis ei taastu ka juhul, kui hagejat hoiatada. Seetõttu ei olnud hageja hoiatamine TLS § 88 lg 3 kohaselt vajalik. Kostja leiab, et ta võis töölepingu üles öelda ka enne 4-kuulise perioodi lõppemist. TLS § 88 lg 1 ei sätesta lepingu ülesütlemise alusena, et töövõime peab olema vähenenud vähemalt 4 kuud selleks, et nimetatud alusel võiks tööandja lepingu üles öelda. Seadus sätestab üksnes eelduse, et kui töötaja terviseseisund ei võimalda 4 kuu jooksul tööülesandeid täita, siis eeldatakse, et TLS § 88 lg 1 alused on täidetud. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus tuvastas 21. juuni 2021. a otsusega, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine ning luges poolte töösuhte lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel 23. augustist 2020. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 4000 eurot (neto). Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 2442 eurot ja viivise menetluskuludelt. Maakohus tuvastas, et hageja oli seljatrauma tõttu töövõimetuslehel alates 15.05.-13.07.2020. Töövõimetuslehe kehtivuse ajal külastas kostja esindaja hagejat kodus, kus hageja tunnistas kostja esindajale, et ta ei suuda füüsilist tööd teha. Kokkuleppel Q-ga võimaldati hagejal töövõimetuslehe kehtivuse ajal 08.06.-13.07.2020 käia mitteametlikult tööl hageja enesetunde järgi, et mitte
3(10)
kaotada sissetulekut. Hagejal võimaldati ka kasutada tööautot. Q tasus hagejale reaalselt tehtud töötundide eest oma isiklikest rahalistest vahenditest. Tõendatud ei ole see, et hageja töötas ametlikult töövõimetuslehe kehtivuse ajal. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst, hambaarst või teenust osutav ämmaemand. Kohus ei ole tuvastanud, et hagejale väljastatud töövõimetusleht on kehtetu. Töövõimetuslehe lõppedes ei pakkunud hageja otsene ülemus Q hagejale tööülesandeid, mis nõudsid füüsilist pingutust, kuna arvestati hageja tervisliku seisundiga. Hageja ei tunnistanud kellelegi peale töövõimetuslehe lõppemist, et ta ei suuda füüsilist tööd teha. Hageja täitis kõik tööülesanded, mida tal kästi teha. Kostja esindaja tegi hagejale märkuse, et laojäägid on lugemata, kuid peale märkuse tegemist täideti ka see tööülesanne. Tunnistaja Q ütlused selle kohta, et reaalselt töötas hageja peale töövõimetuslehe lõppemist kolm tundi, ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistaja Q viibis tööl ise harva ning kostja esindaja sai oma info Q käest. Q selgitusest töövaidluskomisjonile nähtub, et tunnistaja annab hinnangu hageja töötamisele töövõimetuslehel viibimise ajal. Ka tunnistaja W ei tõendanud, et hageja on talle isiklikult tunnistanud, et ta ei suuda füüsilist tööd teha. Tunnistaja on kuulnud, et hageja oli tunnistanud, et ta ei suuda füüsilist tööd teha. Tunnistaja W ei tõendanud, et hageja ütles niiviisi peale töövõimetulehe lõppemist. Kohus leiab, et hageja võiski nii tunnistada töövõimetuslehe kehtivuse ajal, kuna ta ei olnud siis veel traumast täielikult taastunud. Töövõimetuslehe kehtivuse ajal võiski hageja tööl käia oma enesetunde järgi, kas pool tundi või mõned tunnid päevas või mitte üldse tulla. Ka võis ta tööl olles puhata, pikutades puhkeruumis. Hagejale ühtegi hoiatust tööga mitte hakkama saamise kohta ei tehtud. Enne hageja pulmi toimunud erapeol 13. augustil 2020 läksid kostja esindaja ja hageja abikaasa tülli, mille tagajärjel viimane tühistas kostja esindaja pulmakutse. Hageja teavitas puhkusest 17.08.-21.08.2020 seoses pulmadega oma otsest ülemust Q, kostja esindajat ta sellest ei teavitanud. Kostja teatas 17. augustil 2020 hagejale, et tema tööleping lõpetatakse alates 23. augustist 2020. Maakohus leidis, et kostja lõpetas hagejaga töösuhte perekondlikul pinnal tekkinud tüli tõttu. Kostja eitab seda, väites, et ta solvus hageja peale, kuna viimane teavitas oma puhkusele minekust ainult oma otsest ülemust ja mitte teda. Kohus nõustus kostjaga, et kostja suhtus pärast hageja traumat hagejasse kui pereliikmesse ja aitas teda igati. Ja seetõttu on kostja esindaja solvumine tingitud samuti hageja kui pereliikme käitumisest, kes ei pidanud kostja esindajat puhkusele minekust teavitamise vääriliseks. Maakohus leidis, et antud juhul ei ole vähetähtis osa erapeol toimud tülil, mis tõi kaasa kostja esindaja pulmakutse tühistamise. Kostja tegi vastukäigu ning leidis töölepingu lõpetamiseks põhjuse, milleks sobis hageja tervislik seisund. Kui ei oleks toimunud tüli erapeol, siis ei oleks hageja abikaasa kostja esindaja pulmakutset tühistanud ega kostja hageja töölepingut üles öelnud. Kohtuistungil ei leidnud tuvastamist, et hageja terviseseisund ei võimaldanud pika aja jooksul tööülesandeid täita. Töövõimetuslehe ajal tehtud tööd, mida kostja ei ole tasustanud, ei loe kohus töökohustuste täitmiseks. Ka kostja ei ole pidanud hageja töötamist töövõimetuslehe ajal töökohustuste täitmiseks ning seda kinnitab töölepingu lõppemise puhkusearvestus, sest seda abistamise perioodi ei ole töötamise aja sisse arvestatud. Hageja põhipuhkuse kasutamist perioodil 17.08.-21.08.20 ei ole pidanud kostja töölepingu lõpetamise aluseks. Kohus leidis, et töövõimetusleht alates 15.05.-13.07.2020 ei ole aluseks seisukohale asumiseks, et hageja pika aja jooksul ei olnud võimeline tööülesandeid täitma, kuna töövõimetuslehe kehtivus on alla nelja kuu. Samuti puudub töötervishoiuarsti otsus hageja terviseseisundi kohta hindamaks tööülesannete täitmise võimekust. Seega ei leidnud tuvastamist hageja töövõime vähenemine alates 14.07.23.08.2020.
4(10)
Maakohus leidis, et töölepingu lõpetamise tegelikuks põhjuseks ei olnud TLS § 88 lg 1 p 1, s.o hageja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata. Hagejale ei tehtud ühtegi hoiatust töö tegemata jätmise pärast. Kohus nõustus hagejaga, et töövõime vähenemist või selle puudumist ei ole võimalik tõendada teise töötaja või otsese juhi arvamusega. Selleks on vaja spetsialisti seisukohta, mida kostja esitanud ei ole. Kostjal puudus alus töölepingu ülesütlemiseks. Kui kostjal tekkis kahtlus hageja terviseseisundis, oli tal võimalik saata hageja töötervishoiuarsti juurde. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et kogu hageja töötamise ajal, s.o nelja aasta jooksul ei olnud kostja hagejat tervisekontrolli saatnud, ehkki tulenevalt TTOS § 131 lg-st 4 peab tööandja nelja kuu jooksul töötaja tööle asumisest arvates korraldama töötaja tervisekontrolli ning edasi pidi TTOS § 131 lg 6 kohaselt töötervishoiuarsti määratud ajavahemiku järel, kuid vähemalt üks kord kolme aasta jooksul. Sellega on kostja rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi. Eeltoodu näitab, et kostja suhtus hoolimatult töötajate terviserikete ennetamisse. Kohus leiab, et ambulatoorne epikriis ja 07. oktoobri 2020 perearsti tõend kummutavad tööandja arvamuse hageja töövõime vähenemise kohta. Kostja käitumine, millega tasus hagejale hüvitise etteteatamistähtaja järgimata jätmise, siis pidi kostjale töölepingu ülesütlemisel olema selge, et hageja oli võimeline etteteatamistähtaja sisse jääva aja jooksul tööd tegema. Töösuhte ülesütlemine ilma etteteatamistähtajata olnuks põhjendatud vaid olukorras, kus hageja poleks tõendatult tööd tegema võimeline olnud. Maakohus leidis, et kostja oleks pidanud esmalt hagejat hoiatama ning selgitama, et pikka aega on hageja töötulemused pärsitud tema tervisliku seisundi tõttu. Hoiatuses oleks pidanud nähtuma, et olukorra jätkumisel võib kostja töölepingu erakorraliselt lõpetada. Eeltoodust tulenevalt puudus kostjal alus 17. augustil 2020 töölepingu lõpetamiseks erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Kohus leiab, et töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 alusel tühine. TLS § 107 lg 2 alusel tuleb poolte töösuhe lõpetada ajast, kui see oleks lõppenud kehtiva ülesütlemise korral. Maakohus luges töölepingu lõpetamise ajaks 23. augusti 2020. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel 4000 eurot (neto). Maakohus leidis, et ei ole põhjendatud rahuldada hageja hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses netosummas 5100 euro väljamõistmiseks, sest hageja ei ole töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud osas, milles avaldus jäi rahuldamata. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus jättis arvestamata kostja väited selle kohta, et töötaja töövõime laotöötaja töökohal oli vähenenud ning pärast tööle naasmist 8. juunil 2020 keeldus hageja füüsilise töö tegemisest ega olnud selleks enam ka võimeline. Hageja töö oli füüsiline ja eeldas raskuste tõstmist. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga selles, et hageja ei töötanud perioodil 08.06.- 13.07.2020. Maakohus on jätnud tähelepanuta tõendid hagejale töötasu maksmise ja deklareerimise kohta ning hageja enda töötundide arvestused, ning omistanud ebamõistlikult suure kaalu hageja vande all antud seletustele. Kui hageja oleks käinud üksnes pereliiget abistamas, ei oleks ta selle eest pidanud saama tasu vastavalt töölepingus toodud tunnitasule.
5(10)
Kostja leiab, et maakohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kostja leiab, et 7. oktoobri 2020 tõend ei saa tõendada hageja töövõimet 17. augusti 2020 seisuga. Ambulatoorne epikriis ei tõenda hageja töövõimet. Kostja leiab, et TLS § 88 lg 1 p 1 ei sätesta töövõime vähenemise tõttu töölepingu erakorralise ülesütlemise kohustusliku eeldusena kas pikaajalist haiguslehte või töötervishoiuarsti otsust. TLS § 88 lg 1 p 1 näeb ette üksnes tõendamiskoormise ümberpöördumise juhul, kui töövõimetusperiood on aasta jooksul kestnud 4 kuud, kuid ei näe ette, et muude tõenditega ei saa tõendada töövõime vähenemist ja seeläbi töölepingu ülesütlemise aluse esinemist. Vastus apellatsioonkaebusele
7.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid osaliselt tuleb täiendamise teel muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). I
9.TLS § 88 lg 1 p 1 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja ei ole pikka aega tulnud toime tööülesannete täitmisega terviseseisundi tõttu, mis ei võimalda töösuhet jätkata (töövõime vähenemine terviseseisundi tõttu). Töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul.
9.1.Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses TLS § 88 lg 1 p 1 tõlgendamise üle, eelkõige selle üle, kas tööandja peab ootama neli kuud töölepingu ülesütlemisega või võib töölepingu üles öelda juba varem ja kas eelnevalt tuleb töötajat hoiatada. Normi grammatiliselt tõlgendades võib asuda seisukohale, et töötajaga tervise tõttu töölepingu ülesütlemise eelduseks on asjaolu, et töötaja ei ole pikka aega oma tööülesannete täitmisega toime tulnud. „Pikk aeg“ on avatud ja subjektiivne mõiste. Iseenesest on loogiline kostja seisukoht, et kui töötaja tervise paranemine ei ole võimalik, ei pea tööandja nelja kuud ootama. Töötaja tervise pöördumatut halvenemist viisil, et töötaja ei suuda enam oma tööülesandeid täita, peab sellisel juhul tõendama tööandja nagu apellant õigesti märgib.
9.2.Hageja on avaldanud, et soovis juba enne seljaga avaldunud probleemi tööülesannete muutmist ja seda, et ta võiks teha vähem füüsilist tööd. Pooled ei vaidle, et pärast seljaga juhtunud terviseriket ei olnud töötaja haiguslehel nelja kuud, aga ei näidanud peale haiguslehe lõppemist tööle naastes üles initsiatiivi täita kokkulepitud ülesandeid täies mahus ehk sisuliselt hoidus füüsiliselt raskete tööülesannete täitmisest, jättes nende täitmise teistele töötajatele.
9.3.Kolleegium leiab, et TLS § 88 lg 1 p-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada viisil, et tööandja peab töölepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamise ajaks olema veendunud, et töötaja ei ole tervenenud ning tema tervenemise aeg on pooltele teadmata. Üksnes sellest, et töötaja on haiguslehel oleku ajal või peale tööle naasmist tunnistanud tööandja seaduslikule esindajale või kaastöötajatele, et ta ei suuda füüsilist tööd teha, ei piisa. Samuti ei piisa tööandjale töötaja tervisliku seisundi hindamiseks sellest, et töötaja väldib tööle naastes füüsilise töö tegemist
6(10)
(raskuste tõstmist), võtab ettenähtust rohkem puhkepause vms. On mõistetav, et töötaja, kes on kannatanud seljaprobleemide all, võib tööle naastes vältida raskuste tõstmist.
9.4.Kuigi asja materjalidest ei saa järeldada, et pooled muutnuks töölepingust tulenevaid tööülesandeid töötaja soovidele vastavalt, nähtub tunnistajate ütlustest, et töötajale ei avaldatud peale haiguslehelt naasmist, et ta peab vanas mahus töölepingust tulenevaid ülesandeid täitma, vaid teda säästeti.
9.5.Nimetatut kinnitavad apellandi poolt kaebuses tsiteeritud: a) Q ütlused: „Keegi ei käskinud tal füüsilist tööd teha, kõik said aru sellest. Ta ei teinud füüsilist tööd. Ta tegi neid asju, mida laotöötajad saavad teha, mida ei pea tõstma, nt siltide printimine, siltide laubale kleepimine, transpordi tellimine ja sellised asjad. /.../ Ma ei saa inimesele öelda, kui ma näen, et ta on vigane, et hakka nüüd tõstma. Mul ei ole vaja sellist vastutust, et ta veel vigastab ennast.“; b) W ütlused: “See oli loomulikult loogiline, et ta peale sellist haigust kohe ei suuda.“; c) kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused: „14.07.2020 tuli ta tööle ja midagi suures plaanis ei muutunud. Samamoodi läks edasi. Ei toimunud muutust tööülesannete täitmisel. /.../ Tema füüsiline võimekus oli selline, et ta ei saanudki väga paljusid tööülesandeid täita.“; d) hageja vande all antud ütlused: „Ütlesin O-le, et kahju, et nii läks, et alles pärast traumat töökorraldust muuta, et oleks võinud seda enne teha, aga kuna see nüüd juhtus, siis oleks õige aeg seda töökorraldust muuta. Ma ise arvasin nagunii, et võiks teha vähem füüsilist ja seal oli teisi asju veel nt lattu jäänud kauba utiliseerimine ehk mahamüümine toimus osta.ee portaali kaudu ja ma oleksin sellega tegelenud.“
10.Põhjendamatu on apellandi väide, et maakohus ei ole analüüsinud Q seletuskirja. Maakohus järeldas Q seletuskirja analüüsides, et Q andis hinnangu hageja töötamisele töövõimetuslehel viibimise ajal. Otseselt sellist järeldust kolleegiumi hinnangul Q seletuskirjast teha ei saa, sest peale haigestumist esinenud kuupäevi selles ei nimetata. Q seletuskirja kohaselt töövaidluskomisjonile (tl 46) ei olnud töötaja võimeline tegema tööd sama intensiivsusega, mis enne 15.05.2020. a ehk hageja haigestumise ajal. Siiski on Q seletuskirjas ainukesena avaldatud asjaolu, et töötaja kinnitas korduvalt suulistes vestlustes, et arst on tal füüsilise töö ära keelanud. Nimetatu ei ole kooskõlas asjas esitatud teiste tõenditega, eelkõige kostja enda esitatud väljavõttega portaalist inimene.ee (tl 69-70) ja hageja 07.10.2020 esitatud arstitõendiga (tl 60). Esimesest tõendist nähtub, et hagejal esinev haigus on väga sageli esinev healoomulise kuluga haigus, mis enamikel juhtudel paraneb ise, aga võib põhjustada ka ajutist töövõimetust. Teisest tõendist nähtub, et hageja tervenes. Seetõttu ei ole Q seletuskiri usaldusväärseks tõendiks arsti prognoosi kohta, et hageja tervislik seisund ei luba tal enam kunagi füüsilist tööd teha. Kui arst oleks sellisel seisukohal olnud, poleks ta ka üksnes töötaja telefonikõne peale sellist tõendit väljastanud.
11.Selline poolte käitumine, kus töötaja väldib raskuste tõstmist ja tööandja säästab töötajat (kaebuse kohaselt suhtus kostja hagejasse kui pereliikmesse ja aitas teda alati), on mõistetav, kuid ei anna tööandjale mõistlikku põhjust eeldada, et töötaja ei täida oma töölepingust tulenevaid kohustusi ka edaspidi. Seetõttu on õige maakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei tõenda tõendid töötaja töövõime vähenemist tervise seisundi tõttu ja seda tõendanuks pikaajaline haigusleht või töötervishoiuarsti otsus. II
12.Maakohus leidis põhjendatult, et töötajat tulnuks hoiatada. Praeguse juhtumi asjaolusid arvestades pidanuks tööandja hagejat hoiatama, et tervislike probleemide tõttu oma tööülesannete
7(10)
täitmisest keeldumise korral või nende täitmisest hoidumise jätkumise korral ütleb tööandja töölepingu üles. Nimetatut kinnitab Riigikohtu praktika tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, milles kõrgem kohus lahkas küll usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetamisel hoiatuse tegemise vajalikkust, kuid mille seisukohad on kolleegiumi arvates kohaldatavad ka praeguse vaidluse asjaoludele.
12.1.Nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel (nt usalduse kaotuse tõttu), mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Seisukohta, et tööandjal on kohustus hoiatada töötajat mh TLS § 88 lg 1 p-s 5 sätestatud rikkumise korral, toetab tööõiguses kehtiv ülesütlemiskaitse põhimõte, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemisest hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda.
12.2.Praegusel juhul andnuks see töötajale võimaluse pöörduda arsti poole, et saada prognoos oma tervisliku seisundi paranemise kohta ja esitada vastav tõend tööandjale. Samuti andnuks see töötajale juba hoiatuse tegemise ajal võimaluse näidata, et ta suudab raskusi tõsta või otsustada, et ta soovib jätkata füüsilise töö tegemist.
12.3.Eelnevat hoiatamist ei ole Riigikohtu eelmainitud otsuse kohaselt TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). TLS § 88 lg 3 teine lause võimaldab jätta töötaja hoiatamata ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada. Kui tööandjal oli kahtlusi, kas ja millal töötaja tervislik seisund lubab tal teha füüsilist tööd, sai töötaja oodata, et tööandja teda enne töölepingu ülesütlemist hoiataks.
13.Maakohus ei ole teinud valesid järeldusi ambulatoorsest epikriisist ega 07.10.2020 perearsti tõendist. On tõsi, et 07.10.2020 tõend ei tõenda töötaja töövõimet 17.08.2020 seisuga, samas ei ole sellel vaidluse lahendamisel tähendust. Töötaja ei pidanud praeguses asjas tõendama, et ta oli töölepingu ülesütlemise ajal - 17.08.2020. a võimeline tegema füüsilist tööd. Kostja pidi tõendama, et töötaja ei olnud tervenenud ülesütlemise avalduse kättetoimetamise ajaks ning tema tervenemise aeg oli pooltele teadmata. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei piisanud selleks hageja enda käitumisest ja kostja kahtlustest. Kui kostja oleks töötajat hoiatanud, oleks hageja saanud tuua arstilt vastava tõendi. Seetõttu ei oma tähendust ka see, kas töötaja esitatud 07.10.2020 tõend on antud vastuseks töötaja e-kirjale ja ilma patsienti nägemata.
14.Põhjendamatu on kostja seisukoht, et maakohus ei ole arvestanud kostja väidetega, et töötaja töövõime laotöötaja ametikohal oli vähenenud. Maakohus on kostja sellekohaseid väiteid ja tõendeid analüüsinud ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et hageja hagi on põhjendatud.
14.1.Kolleegiumi hinnangul ei saanud haiguslehel viibimise perioodil loogiliselt võttes eeldada, et töötaja on tervenenud haigusest ja peab täitma töölepingus ettenähtud tööülesandeid täies mahus, sh tõstma raskusi. Maakohus tuvastas õigesti, et ajavahemikul 15.05. – 13.07.2020 oli hageja haiguslehel, millest omakorda perioodil 08.06. – 13.07.2020 täitis kokkuleppel tööandjaga mitteametlikult oma võimete piires tööülesandeid, et mitte kaotada sissetulekut.
8(10)
14.2.Maakohus ei ole tuvastanud, et hageja käis pereliiget abistamas ja seetõttu puudub otsuses ka apellatsioonkaebuses märgitud vastuolu töötasu saamise osas. Vaidluse lahendamisel ei oma määravat tähendust, kas töötaja arvestas oma töötunde, sest pooled ei vaidle, et hageja on oma tasu sellel perioodil kätte saanud. Töötundide arvestuse pidamine töötaja poolt ei lükkaks ümber maakohtu tuvastatud kokkulepet poolte vahel. Samuti ei oma vaidluse lahendamisel tähendust asjaolul, kas töötasult deklareeriti makse või mitte. Hageja nõue ei tulene sellest, et tööandja on jätnud maksud tasumata. Tegemist on tööandja ning riigi vahelise avalik-õigusliku suhtega. Isegi, kui need asjaolud tähendust omaks, ei ole maakohus neid ebaõigesti tuvastanud ja on arvestanud poolte esitatud tõenditega.
15.Põhjendatud ei ole kaebuse seisukoht, et maakohtu järeldused on erapoolikud ja hagejat eelistavad ning kohtuotsuse tonaalsus selline, et kord juba soositud hageja puhul ei tohiks tööandja kasutada oma seaduslikke õigusi. Selliseid sedastusi maakohtu otsusest ei tulene. Kuna kostja ei ole tuginenud hagejaga töölepingu ülesütlemisel hageja halvale käitumisele, ei oma vastavad kaebuse väited tähendust asja lahendamisel. Eeltoodud põhjustel jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. III
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Järgmisena määrab ringkonnakohus kindlaks kostjate menetluskulude suuruse (TsMS § 175 lg 1).
16.1.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 594 eurot (käibemaksuga) kokku 4,5h eest. Nimekirja kohaselt tegi hageja lepinguline esindaja järgmisi toiminguid: kostja apellatsioonkaebusega ja kohtumäärusega tutvumine 0,75h; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 2h; kohtuistungiks ettevalmistumine 1,5h ja menetluskulude nimekirja koostamine 0,25h. Lisaks on hageja palunud arvestada kohtuistungile kulunud ajaga, mis protokolli kohaselt oli 37min. Seega on ajakulu kokku koos istungiga 5h 7min.
16.2.Hageja lepingulise esindaja ajakulu on taotletud ulatuses põhjendatud ja vajalik. Seejuures arvestab kolleegium menetlusdokumentide mahtu ja sisu, et tegemist on vähese mahu ja keerukusega vaidlusega.
16.3.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks on 110 eurot (koos käibemaksuga 132 eurot). Tunnitasu suurus on kolleegiumi arvates põhjendatud koos käibemaksuga arvestatuna 110 euro ulatuses, kuna hagejat esindab jurist ja sellises suuruses tunnitasu on vastavuses hagimenetluses keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasuga. Seega tuleb hageja taotlus esindajakulude väljamõistmiseks rahuldada osaliselt ja kostjalt kuulub väljamõistmisele hageja lepingulise esindaja tasu (110 x 5h 7min) = 562,83 eurot.
17.Hageja on taotlenud, et menetluskulud kantaks ERGO Insurance SE arvelduskontole nr EE472200221049641283 (Swedbank). Nimetatut saab käsitada kohtulahendi täitmise korra määramise taotlusena (TsMS § 445 lg 1 mõttes). Kohtuotsuse täitmist ei ole vajalik piirata konkreetse pangaarvega ja soovi korral saab hageja ka ise menetluskulud vastavale arvele kanda. Kolleegium leiab, et taotluses ei ole märgitud mingeid erandlikke asjaolusid, mille tõttu avaldaja sellist otsuse täitmise korda soovib. Seetõttu ei ole taotlus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
9(10)
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.