Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-5348
Kohtuasi
X hagi Arvila OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. aprilli 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Suido Västra Kostja Arvila OÜ (registrikood 14092508), lepinguline esindaja vandeadvokaat Oksana Sobko
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X määruskaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 28. aprilli 2021. a määrus ja saata asi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
1.X (hageja) esitas 16. märtsil 2021 Arvila OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 024/2019/699 sundtäitmise lubamatuks. Ühtlasi palus hageja liita hagi tsiviilasjaga nr 2-19-9226.
1.1.Hagiavalduse kohaselt algatas kohtutäitur Arvi Pink (kohtutäitur) kostja täitmisavalduse ja sundenampakkumise akti alusel Y (võlgnik) vastu täitemenetluse Harku vallas Tiiru tee 20 asuva kinnisasja (kinnisasi) valduse väljanõudmiseks (täiteasi nr 024/2019/699). Kohtutäitur avaldas 23. mail 2019 Ametlikes Teadaannetes väljatõstmisteate, mille järgi pidi 19. juunil 2019 algusega kell 13.00 toimuma kinnisasja valduse äravõtmine ja sundkorras väljatõstmine, kui Y ei täida vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul täitedokumenti, ning kui on täiesti ilmne, et väljanõutav asi on antud kolmanda isiku otsesesse valdusse väljanõudmise vältimiseks, on kohtutäituril õigus asi kolmanda isiku valdusest ära võtta. C esitas kinnisasja väidetava üürnikuna kostja vastu tsiviilasjas nr 2-19-9226 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning kohus keelas 19. juuni 2019. a hagi tagamise määrusega selles asjas C-lt kinnisasja valduse ära võtmise ja tema väljatõstmise. Hageja on samuti kinnisasja üürnik alates 2012. a detsembrist. C ja Z sõlmisid hagejaga 5. detsembril 2011 tähtajalise üürilepingu, millega andsid kuni 5. detsembrini 2026 hagejale üürile Tallinnas Ravi 14-11 asuva korteriomandi (korter). Hageja tasus üürilepingu alusel üüri ettemaksu 60 000 eurot. Korteriomandi sundmüügi tõttu pidi hageja korterist 2012. a detsembris välja kolima. Z ema D sõlmis hagejaga 2012. a detsembris suuliselt tähtajalise üürilepingu, millega andis hagejale korteri asemel sama tähtajaga 357 euro 14 sendi eest kuus üürile kinnisasja. Hageja sai üürilepingu sõlmimisel kinnisasja valduse. Kirjalik üürileping jäi sõlmimata, kuna D ei pidanud seda vajalikuks. 2017. a lõpus, kui D oli juba väga haige, kinnitas ta hagejale Z juuresolekul, et hagejal on õigus kinnisasjal elada 2026. a lõpuni. Hageja leppis D pärija Z-ga kokku, et üüri ettemaks 60 000 eurot katab kogu üürilepingu perioodi üüri. Hageja elab alaliselt kinnisasjal ja maksab selle kasutamisega seotud makseid, sh kommunaalkulusid. Kostja väitel on C tasutav üür 100 eurot kuus sümboolne. Hageja maksab kinnisasja kasutamise eest üüri 357 eurot 14 senti. Seega maksavad nad kokku üüri 457 eurot 14 senti, mis vastab kinnisasja üüri turuhinnale (500 eurot kuus).
1.2.Kuigi hagejat ei ole 23. mai 2019. a väljatõstmisteates nimeliselt märgitud, saab kohtutäitur teda täitemenetluse seadustiku (TMS) § 181 lg 2 alusel käsitada väljatõstmisele kuuluva isikuna. Ainus viis, kuidas hageja saab enda väljatõstmist vältida, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ja hagi tagamise korras sundtäitmise peatamine. Hageja valdab kinnisasja õiguslikul alusel ning tema valdusõigus ei ole lõppenud ega lõpetatud sõltumata kinnisasja omaniku vahetumisest. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab esitada ka võlgnikuks mitteolev kinnisasja valdaja. Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus keeldus 28. aprilli 2021. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 371 lg 2 p 2 alusel keelduda, sest hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. TMS § 221 lg 1 alusel saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi
2-21-5348 esitada võlgnik, kuid hageja ei ole täiteasjas nr 024/2019/699 võlgnik. Seetõttu ei saa ta TMS § 221 lg 1 alusel hagi esitada. Hagejal võiks olla õigus esitada TsMS § 222 lg 1 alusel kolmanda isikuna hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuid selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku vastu. Kuna hageja esitas hagi üksnes sissenõudja vastu, ei saaks kohus sundtäitmist lubamatuks tunnistada ning hagiavaldusega ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada. Menetluskulud jäävad TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega saata asi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse väidete kohaselt esitas hageja oma nõude juba tsiviilasjas nr 2-19-9226 ja taotluse hagi liitmiseks selle kohtuasjaga, kuid maakohus jättis taotluse rahuldamata ja edastas hagiavalduse kohtu kantseleile uue kohtuasjana registreerimiseks. Seejärel keeldus maakohus põhjendamatult hagi praeguses asjas menetlusse võtmast, kohaldades vääralt TsMS § 221 lg-t 1 ning jättes kohtumääruse põhjendamata ja Riigikohtu seisukohad arvestamata. Sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valduse väljanõudmiseks toimuvas täitemenetluses on kõik valdajad võlgnikud ning neil on õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Hageja õigus kinnisasja vallata ei ole lõppenud ega lõpetatud. Hageja valdab kinnisasja üürilepingu alusel, mis läks kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg 1 alusel üle. Hagi esitamine Y vastu oleks perspektiivitu, sest ta ei ole võlgnik.
4.Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et hagiga ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada. Hagis esitatud väited on paljasõnalised ja hagi on perspektiivitu. Hageja ja teine üürnik C räägivad üksteisele vastu. C on teises menetluses väitnud, et kinnisasi on hageja valduses, kuid samal ajal väitnud ka seda, et C üürib ja tal on õigus kasutada kinnisasja tervikuna. Jääb arusaamatuks, kellega on üürileping sõlmitud ja kelle kasutuses on kinnisasi.
5.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks.
7.Ringkonnakohtu hinnangul pidas maakohus ekslikult hagi õiguslikult perspektiivituks ning jättis seetõttu ennatlikult hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.
7.1.Kohus võib jätta TsMS § 371 lg 2 järgi hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust, või kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega
2-21-5348 kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et hageja nõue oleks õiguslikult perspektiivitu juhul, kui hagis esitatud asjaolude tõendatuse korral ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). Praegusel juhul esitas hageja hagi, milles palus tunnistada sundtäitmise lubamatuks täiteasjas, mille kohtutäitur algatas sundenampakkumise akti alusel Y vastu temalt kinnisasja valduse väljanõudmiseks. Hageja tõi hagis esile, et lisaks C-le, kes on teises kohtuasjas esitanud hagi sama sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kasutab ka hageja suulise üürilepingu alusel seda kinnisasja, st tal on ka pärast kinnisasja sundenampakkumisel müümist endiselt õiguslik alus kinnisasja vallata. Neil asjaoludel ei saa hageja nõuet pidada selgelt õiguslikult perspektiivituks hoolimata sellest, et kohtutäitur alustas täitemenetlust ükses Y vastu.
7.2.Kolleegium selgitab, et sundenampakkumise akt, mille alusel on enampakkumisel kinnisasja ostnud isik kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on TMS § 2 lg 1 p 15 järgi kinnisasja valduse väljanõudmisel täitedokument kõigi täitemenetluses enampakkumisel ostetud kinnisasjade valduse väljanõudmisel, st kõigi isikute suhtes, kes kinnisasja alusetult valdavad, ilma et neid tuleks aktis nimetada. Samas ei või TMS § 2 lg 3 I lause järgi sellise sundenampakkumise akti alusel sundtäitmist läbi viia juhul, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu. Seejuures ei saa täitemenetluses kehtiva formaliseerituse põhimõtte järgi kohtutäitur ise otsustada, millise valdaja valduse õiguslik alus enampakkumisega ei lõppenud ning TMS § 2 lg 3 teine lause näeb sissenõudja ja täituri kasuks ette olulise erireegli, et vaidluse õiguse lõppemise kohta lahendab maakohus valdaja hagi alusel. Seega võib kohtutäitur alustada täitemenetlust sundenampakkumisel müüdud kinnisasja valduse väljanõudmiseks kõigilt valdajatelt kui vastava täitemenetluse võlgnikelt, kuid nad saavad täitemenetluse takistamiseks esitada võlgnikuna hagi sissenõudja vastu enampakkumise akti järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks TMS § 221 alusel (vt Riigikohtu 11. novembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p-d 18–22; 13. jaanuari 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-162-15, p 16). Eeltoodut arvestades saab kinnisasja valdaja esitada kohtule muu isiku vastu kinnisasja valduse vabastamiseks algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi.
7.3.Praegusel juhul ei ole aga hageja toonud hagis esile, et kohtutäitur oleks alustanud ka tema kui võlgniku vastu täitemenetlust. Hagiavaldusest nähtub, et kohtutäitur on alustanud täitemenetlust täiteasjas 024/2019/699 kinnisasja sundenampakkumise akti alusel Y vastu. Hageja ei ole väitnud ka seda, et ta oleks teavitanud kohtutäiturit sellest, et talle kuulub sundtäitmist takistav õigus. Neil asjaoludel ei ole hageja ilmselt veel täitemenetluse osaline TMS § 5 tähenduses. Kolleegium selgitab, et täitemenetlus loetakse TMS § 24 lg 2 I lause alusel alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Võlgnikule saavad seega täitemenetluses õigused ja kohustused tekkida pärast võlgnikule täitmisteate kättetoimetamist vastavalt TMS §-le 24. Need sätted kohalduvad ka juhul, kui täitedokumendiks on TMS § 2 lg 1 p-s 15 sätestatud täitedokument. Selline täitedokument kehtib küll kõigi kinnisasja valdajate suhtes, kuid see ei tähenda, et nad saaksid täitemenetluses automaatselt võlgniku positsiooni. Kinnisasja valdajad tuleb siiski täitemenetluses identifitseerida ja neile kätte toimetada TMS § 24 lg 3 nõuetele vastav täitmisteade, milles on mh märgitud täitedokumendi tähistus, vabatahtliku täitmise tähtaeg ja viide õigusele esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Alles pärast seda saab täitedokumendis nimetamata kinnisasja valdaja võlgniku õigused, mh õiguse esitada
2-21-5348 sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel. Ka ülal viidatud Riigikohtu lahenditest nähtub, et kõigepealt peab kohtutäitur alustama kinnisasja valdaja(te) suhtes täitemenetluse ning seejärel saavad nad seda takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega. Seda arvestades järeldas maakohus õigesti, et hageja ei ole hagis nimetatud täitemenetluses võlgnik.
7.4.Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et hageja esitatud hagi on igal juhul õiguslikult perspektiivitu. Riigikohus on leidnud, et TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamine ei ole välistatud ka enne täitemenetluse alustamist, kui seda võib lähitulevikus eeldada. Selliselt oleks võimalik täitemenetluse alustamist juba enne takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19). Seega saab kinnisasja valdaja esitada kohtule muu isiku vastu kinnisasja valduse vabastamiseks algatatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamist saab erandina nõuda ka siis, kui kohtutäitur ei ole veel kinnisasja valdaja vastu täitemenetlust alustanud. Arvestades asjaolu, et kinnisasja valduse vabastamiseks on juba täitemenetlus algatatud ja sundenampakkumise akti alusel saab selle alustada ka hageja vastu, kes hagis väidetu kohaselt kasutab kinnisasja, saab eeldada, et lähitulevikus tuleb algatada täitemenetlus kinnisasja valduse vabastamiseks ka hageja vastu.
8.Neil põhjendustel tühistab kolleegium maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks.
9.Vastuseks hageja 9. jaanuari 2022. a menetlusdokumendile märgib kolleegium, et hagejal on õigus kasutada kostja vastu seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid ning kohus ei anna menetlusosalistele õigusnõu. Hagejal on õigus täiendada vajaduse korral muutunud asjaoludega oma hagiavaldust.
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega.