X hagi Y ja Q vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (täiteasi 023/2017/1366)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.11.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: X (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Kuldar Kirt Kostjad: Y (isikukood XXXXXXXXX), (isikukood XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Q
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.11.2021 määrus muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid.
4.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Hagi aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 28.10.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja I) ja Q (kostja II) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas 023/2017/1366.
2.Hagi asjaolude kohaselt esitas kostja I 04.07.2017 kohtutäiturile täitmisavalduse hageja vastu. Hageja sai täitmiseteate kätte 11.07.2017. Täitemenetluse aluseks oli Harju Maakohtu 17.10.2016 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 kohtuotsustest tulenevad nõuded tsiviilasjas nr 2-15-16531 (kostja II hagi hageja vastu võlgnevuse saamiseks).
Kostja II loovutas oma nõuded hageja vastu 04.07.2017 kostjale I. Hageja leidis, et nõude loovutamise ajal oli tsiviilasjast nr 2-15-16531 tulenev nõue kostja II ja tema abikaasa Z ühisomandis vaatamata sellele, et hagiavalduse esitas vaid üks abikaasadest ning hagis nõutud summa mõisteti välja vaid kostja II kasuks. Seega oli kostjal II õigus loovutada oma nõudest vaid pool. Kostjal II puudus iseseisev õigus loovutada kostjale I hageja vastu suunatud nõue. Nõude loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks esitas kostja II abikaasa Harju Maakohtule hagi (tsiviilasi nr 2-20-9706). Hageja sai 27.10.2021 teada, et kostja II loobus 28.01.2009 ja 20.05.2012 hagejalt nõuete sissenõudmisest (hagi p 11). Kostja II avaldas hagejale, justkui oleks ta lepingu alusel (28.09.2021 nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkulepe) saanud ise tsiviilasjas nr 2-15-16531 hageja suhtes tehtud kohtotsustest tulenevate nõuete omanikuks. Kuna 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli tühine, siis ei saanud kostja I kosjale II midagi tühise tehingu alusel loovutada. Maakohtu määrus
3.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest ja jättis menetluskulud hageja kanda. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-st 1 tulenevalt saab hageja kui võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Hagiavaldusest nähtus, et täitmisavalduse hageja vastu esitas kostja I ning vastava täitmisavalduse alusel viiakse hageja suhtes läbi täitemenetlust täiteasjas nr 023/2017/1366. Eelnevast tulenevalt oli TMS § 5 lg 1 ja TMS § 221 lg 1 tähenduses täiteasjas sissenõudjaks kostja I. Hagiavaldusest ei nähtunud, et täiteasjas oleks sissenõudjaks ka kostja II. Hagiavalduse teksti p-st 12 nähtus, et hagi oli esitatud kostja II vastu nö igaks juhuks (hageja sõnul „selguse ja arusaamatuste vältimiseks“). Isegi juhul, kui kostja I loovutas kehtivalt või soovis loovutada täitedokumendist tuleneva nõude tagasi kostjale II, siis eelnev ei muutnud kostjat II automaatselt sissenõudjaks. Kuna kostja II polnud sissenõudja, siis ei saanud hageja esitada kostja II vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Seejuures viitas hagiavalduse p 11 sellele, et kostja II loobus oma õigusest nõuda hagejalt raha tagasi ja ta ei kavatsenud hagejalt võlgnevust sisse nõuda. See tähendas, et kostja II osas puudus hagejal ilmselt igasugune hagi esitamiseks nõutav õiguskaitsevajadus. Hagi kostja II vastu oli õiguslikult perspektiivitu ning sellest tuli TsMS § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel keelduda. TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt ei saanud hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üldse tugineda kostja II 28.01.2009 ja 20.05.2012 nõuetest loobumise kinnitustele, kuna sundtäitmisele esitatud tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtulahendid jõustusid 31.05.2017 (so pärast eelviidatud kinnituste andmist). Seega alus, millel hageja käesolevas asjas esitatud täiendav vastuväide (võrreldes tsiviilasjaga nr 2-19-12266) põhines, tekkis enne tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud kohtulahendite jõustumist. Sellise vastuväite esitamine polnud aga TMS § 221 lg 2 kohaselt lubatav. Asjaolu, et hageja sai subjektiivselt vastuväite alusest alles hiljem teada, ei omanud TMS § 221 lg 2 kohaldamise seisukohalt tähendust. Eelviidatud kinnitustel põhineva täiendava vastuväite osas oli hagi samuti õiguslikult perspektiivitu. Hageja esitas 15.08.2019 Harju Maakohtule hagi kostja I vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 023/2017/1366 (tsiviilasi nr 2-19-12266). Maakohus jättis 14.01.2020 hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.11.2020 tehtud otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Riigikohus rahuldas 02.06.2021 kostja kassatsioonkaebuse ja tühistas ringkonnakohtu 20.11.2020 otsuse ning jättis jõusse maakohtu otsuse, täiendades selle õiguslikke põhjendusi. Maakohtu 14.01.2020 otsus jõustus 02.06.2021.
Hageja juba pöördus tsiviilasjas nr 2-19-12266 kohtu poole kostja I vastu esitatud hagiga, milles hageja palus tunnistada täiteasjas nr 023/2017/1366 alustatud täitemenetlus lubamatuks. Kohus oli vastava vaidluse jõustunud kohtulahendiga lahendanud, ent hageja pöördus sama vaidluse lahendamiseks uuesti kohtu poole käesoleva tsiviilasja raames. Hageja ja kostja I vahelise vaidluse osas oli tegemist vaidlusega samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel, mis välistas samas asjas uue kohtusse pöördumise. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et käesolevas vaidluses oli hageja täiendavalt kostjaks märkinud kostja II. Hageja ja kostja I vahelise vaidluse ese (asjades esitatud nõuded olid identsed) ja alus olid TsMS § 371 lg 1 p 4 tähenduses mõlema tsiviilasja osas samad. Sisult uudne oli hagiavalduse p-s 11 märgitu, mille kohaselt 28.01.2009 ja 20.05.2012 allkirjastas kostja II kinnitused, mille kohaselt polnud tal hageja vastu rahalisi pretensioone. Hageja välja toodud täiendavate asjaolude näol oli tegemist hagi aluseks olevasse asjaolude kogumisse kuuluvate üksikute asjaoludega, mida ei saanud pidada uueks hagi aluseks võrreldes tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitatud hagi alusega (Riigikohtu 16.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-05, p 14). Hageja ei toonud välja mingeid põhjapanevaid uusi asjaolusid, mis võimaldaksid pidada käesolevat vaidlust erinevaks tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud vaidlusest. Eelnevat ei muutnud hageja väide selle kohta, et ta sai kostja II kinnitustest teada alles 27.10.2021. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 peetud kohtuvaidluse ajal objektiivselt olemas olnud üksikud asjaolud olid osa vastava tsiviilasja hagi aluseks olevate asjaolude kogumist sõltumata sellest, kas vastavad asjaolud olid juba sel ajal hagejale teada või mitte. Uudne oli ka hagiavalduse p-s 12 märgitu nõude tagasiloovutamise kohta, ent hageja polnud oma nõude esitamisel üldse soovinud eelviidatud asjaolule tugineda (tegemist polnud hagi alusega), kuna hageja ise tõi välja, et vastav loovutamine oli tagajärjetu. Eelnevast tulenevalt tuli kostja I vastu esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt. Hageja määruskaebus
4.Hageja palus rahuldada määruskaebus ja tühistada maakohtu määrus. Hageja ei nõustunud maakohtu põhjendustega. Maakohus rikkus kohtumääruse põhjendamise kohustust. Kostja esitas kohtutäiturile avalduse lugeda sissenõudjaks täiteasjas nr 023/2017/1366 kostja I asemel kostja II vastavalt 28.09.2021 kokkuleppele. Kohtutäitur vastas kostjale II, et sissenõudja vahetati. Kui sissenõudjaks oli kostja II, kellel puudusid hageja suhtes mistahes nõuded, siis juba ainuüksi nimetatud asjaolu toetas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Nõude loovutamise leping oli tühine, mistõttu ei saanud kostja I kostjale II midagi tühise tehingu alusel loovutada, siis oli õige esitada hagi kahe kostja vastu. Kohtu seisukohast jäi ebaselgeks, et kui hageja leiab, et sissenõudjad püüavad hageja suhtes realiseerida alusetut nõuet, siis millisel muul viisil saaks hageja oma õigusi kaitsta, kui mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega. Tsiviilasjas nr 2-19-12266 esitas hageja hagi seetõttu, et 04.07.2017 nõude loovutamise leping oli kostja II abikaasa nõusoleku puudumise tõttu tühine, siis käesolevas tsiviilasjas oli määruskaebuse esitaja esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kostja I vastu seetõttu, et määruskaebuse esitaja sai 27.10.2021 õhtul kokku kostja II endise juristiga, kes esitas hagejale 28.01.2009 ja 20.05.2012 kostja ülekinnitused. Seega sai hageja olulistest asjaoludest teada alles peale otsuse tegemist tsiviilasjas nr 2-15-16531. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
6.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659). Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Kohus võtab vastu määruskaebemenetluses esitatud tõendid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Hageja tõi määruskaebuses esile, et kostja II esitas kohtutäiturile avalduse lugeda täiteasjas nr 023/2017/1366 sissenõudjaks kostja I asemel kostja II seoses 28.09.2021 nõude loovutamise lepingu lõpetamise kokkuleppega (lk 89-90). Kohtutäitur teatas 05.10.2021 sissenõudja vahetamisest (lk 92). Maakohus märkis õigesti, et TMS § 221 lg-st 1 tulenevalt saab hageja kui võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada üksnes sissenõudja vastu. Kuivõrd kostja I ei ole enam sissenõudja, siis ei saanud hagi kostja I vastu esitada. Hageja väited seoses kostjaga I ning selgitused, et tema vastuväited kostja I osas ei ühti tsiviilasjas nr 2-19-12266 vastuväidetega, ei oma praegusel juhul enam tähtsust, kuna kostja I ole enam sissenõudja. Sellises olukorras ei võta kohus hagi kostja I vastu menetlusse, kuna hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust (TsMS § 371 lg 2 p 1).
8.Maakohus viitas õigesti, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Eelnimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 1 ja 2). Hageja tõi esile, et sundtäitmine oli lubamatu, kuna ta sai alles 27.10.2021 teada, et kostja oli 28.01.2009 ja 20.05.2012 andnud kinnitusi, mis välistasid tema nõude maksma panemist hageja osas. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohtadega. Maakohus leidis õigesti, et 28.01.2009 ja 20.05.2012 kinnitused anti enne tsiviilasjas nr 2-1516531 tehtud lahendi jõustumist, st hageja vastuväidete alus tekkis enne kohtulahendi jõustumist. Asjaolu, et hageja sai väidetavalt teada alles 27.10.2021, ei omanud tähtsust. Kuivõrd viidatud tsiviilasi algatati 2015 ja kinnitused anti 2009 ja 2012, siis nähtub, et väidetavad kinnitused olid olemas juba enne kohtumenetluse algust. Kohus selgitab, et TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu TsMS § 702 jj alusel. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Seega saab vaid Riigikohus otsustada, kas esinevad sellised alused, mis võimaldaksid asja uuesti läbi vaadata. Muuhulgas jäeti 22.11.2021 teistmisavaldus rahuldamata. Lisaks tugines hageja, et kostja andis ühepoolseid kinnitusi, et ei nõua hagejalt võlgnevust. Tegemist on kostja ühepoolse tahteavaldusega, mis oli suunatud sisuliselt hagejale. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 1 näeb ette, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Asjaolu, et tsiviilasja nr 2-15-16531 lahendamise käigus hageja ei saanud kostja II tahteavaldusi, võis olla märk sellest, et kostja II ei soovinud neid hageja suhtes selle menetluse ajal maksma panna ega loobuda nõude sissenõudmisest. Seega ei mõjuta hageja poolt
27.10.2021 tahteavaldustest teadasaamine täitedokumendis (jõustunud otsused tsiviilasjas nr 215-16531) märgitud nõude olemasolu ja kostja II õigust nõuda kehtivate kohtulahendite alusel nõude täitmist. Selle tõttu ei saa väita, et kostjal pole nõudeid ja tsiviilasjas nr 2-15-16531 tehtud otsuste sundtäitmine oleks lubamatu. Hageja tugines hagi alusena asjaolule, et sundtäitmine oli nõude loovutamise (kostja II loovutas 04.07.2017 nõude kostjale I) tühisuse tõttu lubamatu. Kuna asjaolude kohaselt nõude loovutamise leping lõpetati ja sissenõudjaks jäi kostja II, siis pole sellel asjaolul asja lahendamisel tähtsust. Kostja I pole ka enam sissenõudja. Kohus menetleb hagi üksnes hagis toodud asjaolude pinnalt. Hageja muudele sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olevatele asjaoludele ei tuginenud, siis leiab ringkonnakohus, et hagiavalduse ja määruskaebuses toodud asjaolude põhjal puudub hagil perspektiiv. Hageja esitatud hagiga kostja II vastu pole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada (TsMS § 371 lg 2 p 2). Vastuväited ei olnud praegu TMS § 221 lg 2 mõttes lubatavad, kuna need esinesid juba enne kohtulahendi jõustumist.
9.Kuivõrd hagi pole menetluses, siis puudub vajadus lahendada määruskaebuses toodud taotlusi (menetluse peatamine ja tunnistaja ülekuulamine). Lisaks seonduvad need asja sisulise menetlemisega, mitte määruskaebuse lahendamisega.
10.Ringkonnakohus jätab määruskaebusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna praegusel juhul keelduti hagi menetlusse võtmast ning kostjad ei ole menetluses osalenud, siis ei saanud kostjatel määruskaebemenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.
11.Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse TsMS § 372 lg 5 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.