2-20-3259 Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. veebruari 2021. a määrus
Menetlusosalised
Avaldaja Eesti Vabariik (Transpordiameti kaudu), lepinguline esindaja Mare Nappir Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mark Uska Puudutatud isik Viimsi vald (Viimsi Vallavalitsuse kaudu), lepingulised esindajad Gunnar Kender ja Alar Mik Puudutatud isik Q(isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik W (isikukood XXXXXXXXXX) Puudutatud isik H (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik Z (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse alus ringkonnakohtus
C määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõenditena vastu määruskaebuse lisad 3–4. Jätta tõenditena vastu võtmata määruskaebuse lisad 1–2 ja 5–9.
2.Kaasata puudutatud isikuna menetlusse C eriõigusjärglane Z.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Täiendada Harju Maakohtu 23.02.2021 määrust tsiviilasjas nr 2-20-3259 Z kohustusega anda tahteavaldus kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks ja asendada see kohtumäärusega.
5.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud C kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
6.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine:
6.1.Rahuldada avaldus osaliselt.
2-20-3259
6.2.Määrata, et Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 3485302 sisse kantud kinnistu igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult igal ajal nii jalgsi kui igat liiki sõiduvahenditega Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 11162302 sisse kantud kinnistul asuvat juurdepääsuteed, mis kulgeb mööda olemasolevat Hiireotsa teed pikkusega 49,59 m ja laiusega maksimaalselt 3 m, mis on tähistatud määrusele lisatud plaanil punasega joonega.
6.3.Määrata, et Eesti Vabariigi (Transpordiameti kaudu) kavandatavate pinnasevedude, sh registriossa nr 3485302 sisse kantud kinnistul paikneva radarmasti renoveerimise või uue radarmasti rajamiseks tehtavate vedude eelduseks on tee kandevõime tõstmise ennetusmeetmeid rakendava plaani alusel antav pädeva teedeinseneri heakskiit, mis kinnitab resolutsiooni punktis 6.2 sätestatud teelõigu pinnasekatte ja registriossa nr 11162302 sisse kantud kinnistul paikneva hoone samaväärsuse säilimist.
6.4.Resolutsiooni punktis 6.3 nimetatud ennetusmeetmete plaani ja sellele pädeva teedeinseneri antud kirjalikku heakskiitu tuleb registriossa nr 11162302 sisse kantud kinnistu igakordsele omanikule tutvustada vähemalt 2 nädalat enne määruse punktis 6.3 nimetatud vedudega alustamist.
6.5.Määrata resolutsiooni punktis 6.2 nimetatud juurdepääsu kasutamise eest makstavaks tasuks kokku 365 eurot aastas, mis tuleb Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 3485302 sisse kantud kinnistu igakordsel omanikul tasuda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 11162302 sisse kantud kinnistu igakordsele omanikule iga jooksva aasta 1. märtsiks.
6.6.Kohustada C ja Z andma tahteavaldused Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 11162302 kolmandasse jakku märkuse kandmiseks sõnastusega: „Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 3485302 sisse kantud kinnistu igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus kasutada tähtajatult igal ajal nii jalgsi kui igat liiki sõiduvahenditega Tartu Maakohtu kinnisturaamatusse registriossa nr 11162302 sisse kantud kinnistul asuvat juurdepääsuteed, mis on tähistatud kohtumääruse nr 2-20-3259 lisaks 1 oleval plaanil.“ Asendada tahteavaldused kohtumäärusega.
6.7.Lugeda kohtumääruse lahutamatuks osaks kohtumäärusele lisatud plaan.
6.8.Jätta menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda.
6.9.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud C kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 6186 lg 2, § 696 lg 1, § 698 lg-d 1 ja 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2(19)
2-20-3259
1.Eesti Vabariik (Transpordiameti kaudu) esitas 28.02.2020 Harju Maakohtule avalduse (täpsustatud 16.03.2020 ja 15.05.2020) avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks, milles palus: 1) määrata Viimsi vallas Leppneeme külas asuva Leppneeme radarmast-päevamärgi kinnistu (registriosa nr 3485302; Radarmasti kinnistu) igakordsele omanikule ja temalt nõusoleku saanud isikutele tähtajatu ööpäev läbi jalgsi ja igat liiki sõiduvahenditega juurdepääs avalikult kasutatavalt Leppneeme teelt üle C-le (puudutatud isik I) kuuluva Hiireotsa tee 2 // Pihlaka kinnistul (registriosa nr 11162032; Hiireotsa 2 kinnistu) kulgeva tee, mille pikkus on 49,11 m; 2) määrata juurdepääsutasuks 50 eurot aastas, mille Radarmasti kinnistu igakordne omanik peab Hiireotsa 2 kinnistu igakordsele omanikule tasuma iga jooksva aasta 1. märtsiks; 3) määrata, et Radarmasti kinnistu omanik parandab enda tekitatud juurdepääsutee kahjustused ja hoiab juurdepääsuteed korras vastavalt vajadusele; 4) kohustada puudutatud isikut I andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks ning asendada see kohtumäärusega. Avalduse kohaselt on avaldaja Radarmasti kinnistu omanik. Radarmasti kinnistule ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Seni on avaldaja oma kinnistule pääsemiseks kasutanud Hiireotsa teed, mis on eratee ja millest ligi 50 m pikkune lõik jääb puudutatud isiku I Hiireotsa 2 kinnistule. Hiireotsa tee on ainus tee, mida mööda pääseb avaldaja kinnistule ja teistele puudutatud isiku I kinnistust mere poole jäävatele kinnistutele. Avaldajal ja puudutatud isikul I oli suuline kokkuleppe Hiireotsa 2 kinnistule jääva teelõigu tasuta kasutamise kohta. Avaldaja tegi 09.10.2019 puudutatud isikule I ettepaneku seada Hiireotsa 2 kinnistule Radarmasti kinnistu kasuks reaalservituut, kuid puudutatud isik I ei olnud sellega nõus. Avaldaja kinnistule on vaja mh transpordivahenditega juurdepääsu sellel paikneva radarmasti hooldamiseks. Radarmast võimaldab laevaliikluse ohutuse tagamiseks tuvastada transpondrita liikuvaid laevu ja tagada laevade ohutu lahknemise, aidates seeläbi korraldada laevaliikluse teenuse osutamist. Samuti võimaldab radarmast Politsei- ja Piirivalveametil jälgida piirirežiimi ning korraldada otsinguid ja päästeoperatsioone ning kindlustab mereväele radaripildi riigi kaitse ja julgeoleku tagamiseks. Radarmasti kinnistut on volitatud valitsema avaldaja, kellel on seadusest tulenev kohustus tagada radarmasti ööpäev läbi tõrgeteta töötamine. Hiireotsa tee kasutamine juurdepääsuteena on maakorralduslikult võimalik. Puudutatud isiku I kinnistule jääv teelõik on asfaltkattega ja piisava kandevõimega. Teelõigu kasutamise piiramine üle 1,7 t sõidukitega ei ole põhjendatud. Selline massipiirang takistaks radari toimimise tagamist ning sellel ei oleks seost teekatendi tegeliku olukorraga. Massipiirang oleks ka valikuline, kuna see ei kehti kõigile teistele teelõigu kasutajatele. Avaldaja ning Hiire, Hiireotsa 9 ja Hiireotsa 14 kinnistute (registriosad vastavalt 13116802, 13444802 ja 13458402) omanik Q(puudutatud isik III) on 13.05.2019 sõlminud juurdepääsu servituudi vajadusega ala väljaselgitamise kokkuleppe, millega seoses võib tulevikus kaasneda pinnasevedu mööda Hiireotsa teed. Pinnasevedu võib olla vajalik ka põhjusel, et praegu ei pääse avaldaja kinnistuni sõidukiga. Suuremate veoste korral saab rakendada ennetusmeetmeid, mis tagavad tee ja selle kõrval oleva elamu samal kujul säilimise, näiteks paigaldada kummimatid või plaadid. Selleks tellitakse pädevalt teedeinsenerilt enne suuremat veost tee olukorrast lähtuvate vajalike ennetusmeetmete plaan. Samuti on avaldaja nõus parandama või hüvitama kõik enda tekitatud juurdepääsutee kahjustused. Juurdepääsutee kasutamise sagedust ja aega ei ole võimalik täpselt määratleda, mistõttu tuleks juurdepääs määrata tähtajatult ja igal ajal. Radarmasti peab hooldama keskmiselt kord kuus ning radarisüsteemi rikke korral tuleb see võimalikult kiiresti kõrvaldada. Viimase 17 aasta jooksul on olnud vähem kui kümme riket. Kord 15–17 aasta jooksul on vaja teha ka radari 3(19)
2-20-3259 kapitaalremont või vahetada radar välja, mis võtab aega mõni päev. Ei esine takistusi, mis tingiksid sõidukite kõrguspiirangu määramise. Liiklusohutuse saab tagada kiiruspiiranguga. Juurdepääsu määramine üle Hiireotsa 2 kinnistu mööda olemasolevat teed ei koorma puudutatud isikut I ülemäära ega kahjusta tema õigusi. Faktiline olukord ei muutu, kuna avaldaja on Hiireotsa teed juurdepääsuteena kasutanud alates 2002. a-st, mil radarmast püstitati. Hiireotsa tee on keskmises seisukorras ja avaldaja kasutab seda harva. Puudutatud isiku I kinnistule jääv teelõik on juba koormatud teeservituutidega Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute (registriosade nr-d vastavalt 7686102 ja 10336102) omanike kasuks. Puudutatud isik I ei saa seega teelõigu alla jäävat maad ka praegu muul eesmärgil kasutada. Menetluse ajal on puudutatud isik I sõlminud kokkuleppe teelõigu kasutamise kohta ka Hiireotsa 15/1 kinnistu (registriosa nr 12103802) omaniku W-ga (puudutatud isik IV) ja Hiireotsa 15/2 kinnistu (registriosa nr 12489602) omaniku H-ga (puudutatud isik V). Puudutatud isiku I pakutud alternatiivne juurdepääs avalikult kasutatavalt Kiigemäe teelt üle Hiire kinnistu, Hiiresaba kinnistamata maa (katastritunnus 89001:001:1566) ja Hiireotsa 14 kinnistu ei ole mõistlik, kuna see tuleks alles rajada. Olukorras, kus avaldaja kinnistule juurdepääsu võimaldav tee on juba olemas ja avaldaja vajab juurdepääsu keskmiselt kord kuus, oleks ebaproportsionaalne panna avaldajale kohustus ehitada üksi välja uus juurdepääsutee. Kui tulevikus rajatakse arenduste või valla planeeringute raames uus tee, mis võimaldab pääseda avaldaja kinnistule, saab juurdepääsu asukoha üle vaadata. Juurdepääsutasu määramisel tuleb arvestada iga isiku osa tee kasutamisel. Puudutatud isik I sõlmis puudutatud isikutega IV ja V kokkuleppe, mille järgi peavad nad kumbki maksma juurdepääsutasu 50 eurot aastas. Kuna eeldatakse, et iga isiku osa tee kasutamisel on võrdne, on avaldaja nõus tasuma sama suurt juurdepääsutasu. Arvestades, et avaldaja kasutab juurdepääsuteed keskmiselt kord kuus, on ta nõus seda hooldama vastavalt vajadusele, mitte pidevalt. Naaberkinnistute omanikud kasutavad juurdepääsuteed iga päev ja hoiavad seda samuti korras vastavalt vajadusele. Ei ole põhjust avaldajat teisiti kohelda.
2.Puudutatud isik I palus vastuses jätta avalduse rahuldamata või määrata avaldaja kinnistule juurdepääs üle Hiire kinnistu, Hiiresaba kinnistamata maa ja Hiireotsa 14 kinnistu. Juurdepääsu määramisel üle Hiireotsa 2 kinnistu palus puudutatud isik I piirata tee kasutamist sõidukitega, mille kogumass ületab 1,7 t ja kõrgus 2,6 m ning kohustada Radarmasti kinnistu igakordset omanikku parandama juurdepääsuteele tekitatud kahjustused, hoidma seda korras ja tasuma juurdepääsutasu, mis koosneb tee alla jääva maa maamaksust ja omandiõiguse riive hüvitisest 2,41 eurot/m2. Juurdepääsu määramine üle Hiireotsa 2 kinnistu ei ole põhjendatud ja koormaks puudutatud isikut I ülemäära. Sellele jääv Hiireotsa tee lõik ei vasta maakorralduse nõuetele. Teelõik ei ole ehitatud praeguse kasutamise tingimusi arvestades ega ole selleks sobiv. See on kergkattega, lagunenud, ebapiisava kandevõimega ja ebaühtlase laiusega (1,9–2,16 m). Teelõiku ei ole selle paiknemist arvestades võimalik rekonstrueerida selliselt, et tulemuseks oleks nõuetekohane ja liiklusohutu tee. Samas on teelõigu kasutus võrreldes selle rajamise ajaga mitmekordistunud ja tõenäoliselt suureneb veelgi. Lisaks avaldajale kasutavad Hiireotsa teed Leppneeme teelt oma kinnistule pääsemiseks Hiire ning Hiireotsa 9, 14, 15/1 ja 15/2 kinnistute ning Hiiresaba kinnistamata maa omanikud. Hiireotsa tee möödub puudutatud isiku I elamu akende alt ja läbib õuemaad, eraldades elamu selle juurde kuuluvast maakeldrist. Hiireotsa tee kulgeb puudutatud isiku I kinnistul selliselt, et takistab teest ja elamust teisele poole jääva maatüki kasutamist. Koos tee alla jääva maaga on takistatud ligi 600 m2 suuruse maatüki kasutamine. Juurdepääsu määramist üle puudutatud isiku I kinnistu ei õigusta asjaolu, et Hiireotsa teed on kaua kasutatud. 4(19)
2-20-3259 Puudutatud isik I ei teadnud Hiireotsa 2 kinnistu ostmisel, et sellele jäävat teelõiku kasutatakse juurdepääsuks Radarmasti, Hiire ning Hiireotsa 9, 14, 15/1 ja 15/2 kinnistutele. Hiireotsa 2 kinnistu endine omanik kinnitas 08.02.2011 notariaalses asjaõiguslepingus, et lisaks naaberkinnistutele, kes kasutavad Hiireotsa teed reaalservituudi alusel, kasutavad seda veel kolm kinnistut, millest kahe omanikega on pooleli kohtuvaidlus tee kasutamise korra ja tasude kohta, kuid kinnistute omanikud ja kohalik omavalitsus on leidmas lahendust, rajamaks nendele kolmele kinnistule uus tee. Puudutatud isik I arvestas seega sellega, et teelõiku kasutavad üksnes Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute omanikud enda kinnistutele pääsemiseks vajalikus ulatuses, ning ülejäänud kinnistutele pääsemiseks rajatakse uus tee. Tähtsust ei oma, et Pihlaka II maaüksuse detailplaneering nägi ette praegu Hiireotsa 2 kinnistu koosseisu kuuluva maatüki transpordimaa krundiks vormistamise. Detailplaneering ei ole kinnisasja seadusjärgne kitsendus ning selle lahenduse püsimajäämise ja realiseerimise vastu ei saa olla õigustatud ootust, eriti kui selle kehtestamisest on möödunud enam kui 14 aastat. Lisaks tagastas Viimsi Vallavalitsus 10.02.2006 korraldusega nr 75 transpordimaaks ette nähtud maatüki ja loobus sellega transpordimaa moodustamise lahendusest. Viidatud korraldus paneb Hiireotsa tee avaliku kasutuse tagamise kohustuse U-le, mitte puudutatud isikule I. Enam ei kehti ka Hiireotsa 2 kinnistu elamu laiendusprojekti projekteerimistingimuste eelnõu tingimused. Põhjendatud on määrata juurdepääs avalikult kasutatavalt Kiigemäe teelt üle Hiire kinnistu, Hiiresaba kinnistamata maa ja Hiireotsa 14 kinnistu. See võimaldab juurdepääsu kõigile kinnistutele, millele pääsemiseks kasutatakse praegu Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku. Avaldaja tegi puudutatud isikule I enne kohtusse pöördumist ettepaneku juurdepääsu vormistamiseks reaalservituudina ja avaldas, et see on vajalik uue juurdepääsutee ehitamiseks. Nimelt sõlmisid avaldaja ja puudutatud isik III 13.05.2019 kokkuleppe, mille eesmärk on saada Radarmasti kinnistule juurdepääs üle Hiire ja Hiireotsa 14 kinnistute. Selle alusel koostati ka radarmasti juurdepääsuala pinnase tihendamise projekt. Avaldaja kavatseb seega ehitada uue juurdepääsutee, mis kattub olulises osas puudutatud isiku I pakutava alternatiivse juurdepääsutee trajektooriga, ning samuti puudutatud isiku III ja Hiireotsa 2 kinnistu endise omaniku U vahel 12.09.2005 kokku lepitud perspektiivse tee asukohaga. Uue juurdepääsutee valmimisel kaob avaldajal ning puudutatud isikutel IV ja V vajadus kasutada oma kinnistutele (Radarmasti ning Hiireotsa 15/1 ja 15/2 kinnistutele) pääsemiseks puudutatud isiku III Hiireotsa 9 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku, mis kulgeb läbi hoovi. Uus juurdepääsutee on seega puudutatud isiku III huvides ja tal tekib õigus nõuda puudutatud isikute IV ja V kasuks kindlaksmääratud juurdepääsu muutmist selliselt, et see ei kulgeks üle Hiireotsa 9 kinnistu. Avaldaja peab ka eraõigussuhetes lähtuma võrdse kohtlemise põhimõttest, mistõttu tuleb uus juurdepääsutee ehitada Kiigemäe teeni. Avaldajale ei kaasne uue juurdepääsutee rajamisega ülemäära suurt kulu, kuna avaldaja kavandab nagunii 263 m pikkuse tee rajamist ning selle tee ja Hiireotsa tee ristumiskohast jääb Kiigemäe teeni 2,5 korda lühem maa. Puudutatud isiku I kinnistule jäävat teelõiku ei saa selle seisundi tõttu kavandatava ehitustegevuse teenindamiseks kasutada. Puudutatud isiku I kinnistule jääva teelõigu rekonstrueerimine kahjustaks puudutatud isiku I õigusi ja huve rohkem kui uue juurdepääsutee rajamine Hiire kinnistule puudutatud isiku III õigusi ja huve. Hiire kinnistul ei ole hooneid ja sinna rajatava tee kasutamine oleks ohutum. Viimsi valla mandriosa üldplaneering võimaldab Hiire kinnistule ehitada väikeelamuid ning kui seda võimalust tulevikus kasutatakse, tuleb väikeelamute teenindamiseks rajada igal juhul uus juurdepääsutee. Menetlusosaliste huvidega on enim kooskõlas pikaajalise perspektiiviga juurdepääsu määramine. Juurdepääsu määramisel üle Hiireotsa 2 kinnistu tuleb juurdepääsutee kasutamist piirata sõidukitega, mille täismass ületab 1,7 tonni ja kõrgus 2,6 m. Suurema massiga sõidukid kahjustaksid puudutatud isiku I kinnistule jäävat teelõiku ja elamut ning kõrgemad sõidukid 5(19)
2-20-3259 keldrivalgustuse ja ventilatsiooni õhuliini. Puudutatud isiku I elamu vundamendi paksus on ebapiisav raskeveokitest tuleneva vibratsiooni talumiseks. Tavapärasest kergliiklusest oluliselt suurem liikluskoormus põhjustab muutusi kandetarindites ja muudab elamu kasutamise ohtlikuks. Ka puudutatud isikute IV ja V juurdepääsu enda kinnistutele üle Hiire ja Hiireotsa 9 kinnistute on piiratud sõidukitega, mille täismass ületab 7 t. Puudutatud isikute I, IV ja V vahel sõlmitud lepinguga on piiratud Hiireotsa 2 kinnistule jääva teelõigu läbimist sõidukitega, mille täismass ületab 1,7 t. Põhjendamatu on anda avaldajale ulatuslikum juurdepääsuõigus. Ajutiste meetmete rakendamine ei taga elamu ohutust ja püsivust. Juurdepääsutasu peab olema suurem kui 50 eurot aastas. Kohtupraktika järgi saab omandiõiguse riive hüvitise arvutamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 14. juuni 2017. a määruse nr 79 „Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise kord, nõuded hindamisaruannetele ja nende tellimisele“ (VV määrus nr 79) § 8 lg 1 p-st 3, mille järgi on põhjendatud kasutustasu suurus 5% aastas kasutusse antava kinnisasja või kinnisasja osa harilikust väärtusest. Kuna avaldaja taotletav juurdepääs hõlmab Hiireotsa 2 kinnistust elamumaa sihtotstarbega osa, saab lähtuda hoonestamata elamumaa ruutmeetri mediaanhinnast. Leppneeme külaga võrreldavate külade ja alevike elamumaa ruutmeetri keskmine mediaanhind on 48,09 eurot/m2. Omandiõiguse riivele vastav põhjendatud hüvitis on seega 2,41 eurot m2. Kuivõrd avaldaja on nõus teed korras hoidma, moodustub juurdepääsutasu juurdepääsuala maamaksust ja omandiõiguse riive hüvitisest.
3.Viimsi vald (Viimsi Vallavalitsuse kaudu) (puudutatud isik II) tõi vastuses välja, et Hiireotsa tee on ajalooline ja praegusel ajal ainuke juurdepääsutee avaldaja kinnistule. Avaldaja kinnistule tulevikus juurdepääsu määramine mujalt kui mööda Hiireotsa teed sõltub avaldaja kinnistut ümbritsevate kinnistute omanike ja avaldaja kokkulepetest.
4.Puudutatud isik III toetas vastuses juurdepääsu määramist üle Hiireotsa 2 kinnistu. Hiireotsa tee on ajalooline tee ning oli ja on endise Hiire 142 maaüksuse juurdepääsutee, millest on maareformi tulemusel moodustatud Hiire ja Hiireotsa 9, 14, 15-1 ja 15-2 ning Radarmasti kinnistud. Puudutatud isiku I kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku on siiani kasutatud tavaõiguse alusel. Kuigi Pihlaka II maaüksuse 2004. a detailplaneeringu järgi tuli maaüksus jagada kaheks elamu ja üheks transpordimaa ehk avalikult kasutatava tee krundiks, jättis maaüksuse toonane omanik U transpordimaa krundi vormistamata. Samas kohustus U 10.02.2006 Pihlaka I maaüksuse tagastamise korraldusega nr 75 tagama moodustatavat maaüksust läbiva Hiireotsa tee avaliku kasutuse. Igal juhul võib eeldada, et detailplaneeringus ette nähtud juurdepääs on maakorralduslikult parim juurdepääsuvõimalus ning selle alusel tekib õiguspärane ootus, et ühendus avalikult kasutatava teega säilib samas kohas. Puudutatud isik I ja Z ostsid Hiireotsa 2 kinnistu 2011. a-l ning kinnitasid puudutatud isikule III, et ei takista Hiireotsa tee kasutamist. Nad teadsid, et Hiireotsa 2 kinnistul on tee, mida kasutatakse juurdepääsuks teistele kinnistutele, seejuures oli Hiireotsa 2 kinnistule juba seatud reaalservituut Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute kasuks. Eelnev mõjutas ka Hiireotsa 2 kinnistu hinda. Tähtsust ei oma, mida U puudutatud isikule I kinnistu müümisel lubas. Juurdepääsuvaidluses tsiviilasjas nr 2-10-10484 osalesid nii U kui ka puudutatud isikud II ja III ning mingist uuest kohaliku omavalitsuse rajatavast teest ei olnud selles asjas juttu. Puudutatud isik I ja Z kaasati samuti tsiviilasja nr 2-10-10484 menetlusse ja siis said nad igal juhul teada, et nende kinnistule jäävat teelõiku kasutatakse ligipääsuks teistele kinnistutele. Puudutatud isik I ja Z aktsepteerisid teelõigu kasutamist ja nende osas menetlus lõpetati.
6(19)
2-20-3259 Puudutatud isiku I kinnistule jääv Hiireotsa tee lõik on mõlemast küljest aiaga piiratud, seejuures eraldab aed teest puudutatud isiku I hooned ja õueala. Puudutatud isikul I on neile eraldi juurdepääs otse Leppneeme teelt. Puudutatud isiku I väited teelõigu seisukorra kohta tuginevad Hiireotsa 1 kinnistu omaniku koostatud erapoolikule aruandele, mis sisaldab valesid ja liialdusi. Teelõigu asfaltkatte laius on 3 m, sellel on piisav kandevõime ning seda on tugevdatud ja pinnatud. Teelõiku saab läbida nii jalgsi kui ka igat liiki sõidukitega. Puudutatud isiku I elamu on välja kannatanud radariehituse, Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute pinnase tõstmiseks vajalikud veod, Hiireotsa 2 kinnistu elamu vundamenditööd ja siiani toimuva prügiveo. Hiireotsa teel on õueala märk, mis ei luba sõita kiiremini kui 20 km/h või jalakäija kiirusel. Selline kiirus ei saa tekitada vundamendile ohtlikku vibratsiooni. Puudutatud isikute I, IV ja V vaheline leping on näiline. Puudutatud isikud IV ja V kasutavad sõidukeid, mille tühimass on suurem kui 1,7 t. Põhjendamatu on seada avaldajale piiranguid, mida teised teelõigu kasutajad ei täida ega peagi täitma. Puudutatud isik I laiendas elamut ja ehitas selle teele lähemale, mistõttu on tee kasutamisega kaasnevad väidetavad ebamugavused tema vaba valik. Maakelder on vana ja kasutusest välja langenud ning tuleks lammutada. Juurdepääsutee kohal ei ole keldrivalgustuse ja ventilatsiooni õhuliini. Hiireotsa tee talvist teehooldust on siiani teinud ainult puudutatud isik III ja kandnud sellega seotud kulud.
5.W ja H (puudutatud isikud IV ja V) vaidlesid vastuses avaldusele vastu ning leidsid, et puudutatud isiku I kinnistu ei sobi juurdepääsuks ja juurdepääs tuleb määrata esialgu planeeritud viisil Kiigemäe teelt.
6.Harju Maakohus rahuldas 23.02.2021 määrusega avalduse osaliselt, otsustades järgmist: 1) määrata Radarmasti kinnistu igakordsele omanikule tähtajatu õigus kasutada igal ajal jalgsi ja igat liiki sõiduvahenditega Hiireotsa 2 kinnistul asuvat juurdepääsuteed pikkusega 49,59 m ja laiusega maksimaalselt 3 m, mis kulgeb mööda olemasolevat Hiireotsa teed ja mis on määruse lisas tähistatud punase joonega; 2) määrata, et avaldaja kavandavate pinnasevedude, sh Radarmasti kinnistul paikneva radarmasti renoveerimise või uue radarmasti rajamiseks tehtavate vedude eelduseks on tee kandevõime tõstmise ennetusmeetmeid rakendava plaani alusel antav pädeva teedeinseneri heakskiit, mis kinnitab juurdepääsutee pinnaskatte ja Hiireotsa 2 kinnistul paikneva hoone säilimist samal kujul. Ennetusmeetmete plaani ja sellele pädeva teedeinseneri antud kirjalikku heakskiitu tuleb Hiireotsa 2 kinnistu igakordsele omanikule tutvustada vähemalt kaks nädalat enne vedude alustamist; 3) määrata juurdepääsutasu suuruseks 365 eurot aastas, mille Radarmasti kinnistu igakordne omanik peab Hiireotsa 2 kinnistu igakordsele omanikule tasuma iga jooksva aasta 1. märtsiks; 4) kohustada puudutatud isikut I andma nõusolek kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks ning asendada see kohtumäärusega; 5) lugeda kohtumääruse lahutamatuks osaks sellele lisatud plaan; 6) jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldajal ei ole kinnistule juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Avaldaja kinnistule tuleb juurdepääs määrata Leppneeme teelt üle puudutatud isiku I kinnistu, kuivõrd see on optimaalne lahendus. Juurdepääs avaldaja kinnistule on radarmasti rajamisest alates toimunud mööda Hiireotsa teed ja see on väljakujunenud tava. Avalduse rahuldamisega ei kaasne puudutatud isikule I täiendavat riivet, vaid jätkub senine elukorraldus. Hiireotsa teed, sh selle puudutatud isiku I kinnistule jäävat teelõiku, juba kasutavad oma kinnistutele pääsemiseks Hiire ja Hiireotsa 9, 14, 15/1 ja 15/2 kinnistud ning avaldaja teistsugune kohtlemine oleks ebavõrdne. Tegu on ka lühima juurdepääsuvariandiga. Juurdepääsutee on kõvakattega ja vaatlusel kogetu põhjal on selle seisukord piisavalt hea, et võimaldada liiklemist erinevate sõidukitega aasta läbi. Kuna tee on olemas, jäävad ära investeeringud uue juurdepääsu rajamiseks ja sellega seonduv 7(19)
2-20-3259 asjaajamine. Juurdepääsu määramine üle puudutatud isiku I kinnistu ei koorma teda liigselt ja riivet saab kompenseerida tasuga. Avaldaja kasutab teed keskmiselt kord kuus, mistõttu ei saa temast tulenev liiklus häirida oluliselt puudutatud isiku I kinnistu tavapärast kasutamist. Avaldaja on olnud nõus korvama tema tekitatud kahjud, mistõttu on minimeeritud või välistatud kestev varaline riive puudutatud isikule I. Puudutatud isik I oli Hiireotsa 2 kinnistut ostes tee olemasolust teadlik ja pidi arvestama sellega, et seda kasutatakse tema kinnistu taha jäävatele kinnistutele pääsemiseks. Juurdepääs on ka kooskõlas avaldaja ja puudutatud isiku III vahel 13.05.2019 lepingu ja selle alusel radarile kavandatava juurdepääsuga. Puudutatud isiku I kinnistule jääval teelõigul esineb küll pikipragusid ja mõni üksik väiksem ebatasasus, kuid puudutatud isiku I esitatud Tuulekaru OÜ projektijuhi ja projekteerija N eratee katendi uuringu aruande nr 010-20 (N aruanne) alusel ei ole võimalik tuvastada aukude, pikipragude ja võrkpragude tegelikku inventeerimist. Võrkpragude ja aukude esinemine on tõendamata. Mõne pikiprao ja ebatasasuse esinemine ei võimalda asuda seisukohale, et tee on lagunenud ja kasutuskõlbmatu. Eksperdi väited tee elastsusmooduli ja sellest lähtuvalt ka kandevõime ebapiisavusest on paljasõnalised, kuivõrd arvamusest ei nähtu, kuidas ekspert on nende järeldusteni jõudnud, seejuures ei ole ekspert mõõtmisi teinud. Avaldaja ei soovi puudutatud isiku I kinnistule uut teed rajada, mistõttu on asjakohatu eksperdi arvamus, et vaidlusalusele lõigule ei ole võimalik nõuetekohast teed nõuetekohaselt rajada. Kuna arvamuse on koostanud puudutatud isiku I naaber, kes elab samuti Hiireotsa tee ääres, ei pruugi arvamus olla objektiivne. Tõendamata on puudutatud isiku I väide, et avaldaja planeeritav pinnasvedu kahjustab puudutatud isiku I elamut ning ajutiste meetmete rakendamine ei taga ehitise ohutust ja püsivust. Puudutatud isik I on selle tõendamiseks esitanud Finantsplaneerimise Osaühingu eksperdi T arvamuse nr 1993/2020 (T arvamus). Ekspert on selles märkinud, et puuduvad andmed pinnasvedudel kasutatavate veokite ja ennetavate meetmete kohta. Samas on ekspert toonud arvamuses välja avalikel teedel lubatud koorma kaalu ja kalluri kastimahu, millele tuginedes oleks saanud teha järeldused veokite mõjust elamule. Ekspert seda ei teinud, vaid piirdus üksnes ülevaatega arvutuste aluseks olevast normistikust. Ekspert võttis aluseks ka kõlbmatu N aruande, millele tuginevad järeldused ei saa olla paikapidavad. Tee kandevõime ja massipiirangu puhul ei oma tähtsust Hiireotsa teed puudutav kompromissimäärus tsiviilasjas nr 2-10-10484 ega eraõiguslikud kokkulepped. Kompromissimäärus on menetlusosaliste vahel sõlmitud kokkulepe, mis ei põhine tõenditel. Samamoodi ei põhine tõenditel puudutatud isiku I, IV ja V vahel sõlmitud kokkulepe. Teed kasutab regulaarselt prügiveok, teed on kasutanud erinev rasketehnika seoses avaldaja ja puudutatud isikute minevikus tehtud ehitustöödega, teed läbitakse puudutatud isiku III traktoriga ja puudutatud isiku III sõnul on seda läbinud ka palgiveokid. Sellist kasutust ja tee tänast seisukorda arvestades ei ole tee kandevõimega probleeme. Puudutatud isiku I huvid ei kaalu üles avaldaja huve. Juurdepääsu määramisel ei lõpe puudutatud isiku I omandiõigus kinnistu osale, millele jääb tee, samuti ei välista see vastava kinnistu osa sihtotstarbelist kasutamist ega senise kasutamise jätkumist. Alternatiivne juurdepääs ei ole põhjendatud. See eeldaks ligi 100 m ulatuses uue sõidutee rajamist, mis omakorda eeldab metsa mahavõtmist. Selline tegevus on seotud suure kuluga ja keeruka asjaajamisega, mis on põhjendamatu olukorras, kus sõidutee on juba olemas. Isegi kui avaldajal on majanduslik võimekus uue tee rajamiseks, ei tähenda see, et alternatiivne juurdepääs oleks põhjendatud. Alternatiivne juurdepääs oleks ka oluliselt pikem Hiireotsa teest.
8(19)
2-20-3259 Juurdepääsutee algab avalikult kasutatavalt Leppneeme teelt ja kulgeb ligi 49,59 m ulatuses mööda olemasolevat teed Hiireotsa 2 kinnistu piirini. Kuna avaldaja soovib juurdepääsuteed kasutada ka mootorsõidukitega, tuleb juurdepääsutee laiuseks määrata olemasoleva tee laius, kuid mitte rohkem kui 3 m. Puudutatud isiku I kinnistust jääb seega juurdepääsutee alla 148,77 m2. Juurdepääs tuleb määrata nii jalgsi kui ka sõidukitega, sh avaldaja kinnistut teenindavate raskeveokitega, kuna avaldaja kinnistul asub riikliku tähtsusega radarmast, mille käitamine eeldab sõidukitega ligipääsu. Põhjendatud ei ole reguleerida, mitme ja milliste sõidukitega avaldaja juurdepääsuteed kasutada tohib. Kuna puudutatud isik I ei tõendanud tee koormustaluvust ning visuaalsel vaatlusel ei ole raskeveokitega sõitmine tee ega kinnistute kahjustumist või hävinemist põhjustanud, ei ole vaja kehtestada sõidukite massipiirangut. Sõidukite kõrguspiirangu seadmine ei ole samuti põhjendatud, kuna tee kohal ei paikne seda tingivaid objekte. Samas on põhjendatud määrata, et kavandatavate pinnasvedude, radarmasti renoveerimise või uue radarmasti rajamiseks tehtavad veod tehakse tee kandevõime tõstmise ennetusmeetmeid rakendava plaani alusel teedeinseneri heakskiidul, mis kinnitab olemasoleva tee pinnasekatte ja hoone samaväärsuse säilimise. Puudutatud isikule I tuleb ennetusmeetmeid rakendavat plaani ja sellele antud teedeinseneri kirjalikku heakskiitu tutvustada vähemalt kaks nädalat enne vedudega alustamist. Eelduslikult ei kaota Radarmasti kinnistu igakordne omanik aja möödudes huvi juurdepääsu vastu, mistõttu on juurdepääs tähtajatu. Juurdepääsuteed võivad kasutada Radarmasti kinnistu igakordne omanik ja temalt nõusoleku saanud isikud. Juurdepääsutasuks tuleb määrata 365 eurot aastas ja see tuleb tasuda iga aasta 1. märtsiks. Kohtupraktikas on omandiõiguse riive hüvitise arvutamisel lähtutud Vabariigi Valitsuse määruse nr 79 § 8 lg 1 p-st 3, mille järgi on põhjendatud kasutustasu suurus 5% aastas kasutusse antava kinnisasja või kinnisasja osa harilikust väärtusest. Juurdepääsutee aluse maa sihtotstarve on elamumaa ja suurus 148,77 m2. Elamumaa harilik väärtus tuleb arvutada Maa-ameti hoonestamata elamumaa ruutmeetri mediaanhinnast. Leppneeme külaga võrreldavate külade ja alevike elamumaa ruutmeetri mediaanhind on Maa-ameti kinnisvara hinnastatistika päringu järgi 48,09 m2. Omandiõiguse riivele vastav hüvitis on seega 2,41 eurot/m2 (48,09 × 5%) ja juurdepääsutee aluse maa pindala arvestades 358,54 eurot (2,41 × 148,77). Sellele lisandub hüvitis 6,46 eurot juurdepääsualuse maa maamaksukulude katmiseks. Kuivõrd avaldaja kasutab juurdepääsuteed harva, ei ole põhjendatud panna talle juurdepääsutee hooldamise kohustust. Hiireotsa teed hooldab puudutatud isik III ja selline korraldus peaks jätkuma. Avaldaja on kohustatud omal kulul kõrvaldama enda tekitatud kahjustused juurdepääsuteele. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetlus on küll toimunud avaldaja huvides, kuid puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja see rahuldatakse juurdepääsu osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.C taotleb määruskaebuses maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud palub puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. Avaldaja kinnistule tuleb määrata juurdepääs avalikult kasutatavale Kiigemäe teele üle Hiire kinnistu, Hiiresaba kinnistamata maa ja Hiireotsa 14 kinnistu. Puudutatud isik V on selgitanud, et Radarmasti kinnistule on liigutud ka mujalt kui Hiireotsa tee kaudu ning puudutatud isik III lubab avaldajal Hiireotsa teed kasutada kuni Hiire ja Hiireotsa 9 kinnistute piirdeaiani, mitte kogu ulatuses. Arvatavasti on avaldaja ja puudutatud isik III sõlminud sel põhjusel kokkuleppe uue juurdepääsutee ehitamiseks. 9(19)
2-20-3259 Maakohus on juurdepääsu määramisel ületanud diskretsioonipiire, lugedes avaldaja huvi alternatiivse juurdepääsu tervikuna välja ehitamata jätmiseks kaalukamaks puudutatud isiku I huvidest. Puudutatud isiku I huvid jäeti arvestamata. Avaldaja ei ole tõendanud täiendava teelõigu ehitamise kulusid ning maakohus ei ole selle kohta tõendeid kogunud. Puudutatud isiku I pakutud alternatiivse juurdepääsutee põhjapoolne osa kattub avaldaja ja puudutatud isiku III kokkuleppe alusel projekteeritud teega ning selle pikkus on 263 m. Avaldaja peaks lisaks sellele rajama veel tee lõunapoolse osa, mis suurendaks kavandatavat ehitusmahtu umbes 30%. Avaldajal on nii rahaline võimekus kui ka pädevus kõigi tee ehitamisega seotud toimingute tegemiseks. Tava ei ole juurdepääsunõude lahendamisel ainumäärav. Lisaks ei arvestanud maakohus, et uue juurdepääsutee ehitamine muudab senist tava. Selle ehitamise järel saavad oma kinnistutele uue juurdepääsu nii avaldaja kui ka puudutatud isikud IV ja V. Puudutatud isikud IV ja V on alternatiivse juurdepääsuga nõustunud. Puudutatud isik I ja puudutatud isikud IV ja V on ka kokku leppinud, et puudutatud isikud IV ja V võivad Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku kasutada kuni uue juurdepääsutee väljaehitamiseni. Avaldaja huvi tava püsimise vastu ei saa seisneda muus kui kulude kokkuhoius. Samas on alternatiivse juurdepääsutee rajamine ka avaldaja huvides, kuivõrd see on eelduslikult projekteeritud avaldaja kasutusvajadusest lähtuvalt. Maakohus ei kõrvutanud puudutatud isiku I ja puudutatud isiku III huve. Mõlemate huvi on vältida enda kinnistu koormamist avaldaja kasuks, mistõttu taandub huvide kaalumine juurdepääsualternatiivide sobivuse hindamisele. Hiireotsa tee möödub puudutatud isiku I elamu vahetust lähedusest, mis rikub puudutatud isiku I privaatsust ja elukvaliteeti, mh tekitab tee kasutamine vibratsiooni. Lisaks ei ole puudutatud isiku I kinnistule jääv teelõik nõuetekohane ja seda ei saa nõuetekohaseks ehitada. Teelõigul on ebapiisav kandevõime ja selle kasutamine ohustab puudutatud isiku I elamut. Hiire kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa ja sellel ei ole hooneid. Alternatiivse juurdepääsutee kasutamine ei riiva seega külgnevate kinnistute omanike privaatsust. Alternatiivse juurdepääsutee lõunapoolse osa rajamisel ei ole vaja maha võtta metsa, vaid äärmisel juhul mõni üksik puu. Kui puudutatud isiku I kinnistule jäävat teelõiku ei kasutataks sellest mere poole jäävate kinnistute teenindamiseks, saaks puudutatud isik I kasutada elamust Hiireotsa 2 kinnistu ja Hiire kinnistu piirini ulatuvat maa-ala osaliselt piirdeaiaga eraldatud õuealana. Maakohus ei arvestanud, et puudutatud isik III leppis Hiireotsa 2 kinnistu endise omaniku U-ga kokku juurdepääsutee perspektiivses asukohas, mis kattub puudutatud isiku I pakutud alternatiivse juurdepääsuteega. Maakohus rikkus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme, sh uurimispõhimõtet. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata puudutatud isiku I väited ja tõendid, mis puudutavad tema kinnistule jääva teelõigu seisundit, sobivust juurdepääsuteeks ja selle kasutusest tulenevat negatiivset mõju elamu konstruktsioonidele. Maakohus ei arvestanud N aruannet ja asus teelõiku sisuliselt ise inventeerima. Seejuures tugines maakohus tõendile, mille kohta puudutatud isikul I ei olnud võimalust arvamust avaldada. N täiendavad selgitused näitavad, et maakohtu põhjendused N aruande kõrvale jätmiseks on alusetud. Paikvaatlus ei toimunud teede inventeerimiseks sobival ajal, mistõttu võis maakohtule jääda tee seisundist ebaõige mulje. Kuigi teelõiku ei ole võimalik nõuetekohaseks ehitada, peab puudutatud isik I tagama teelõigu omanikuna selle kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Puudutatud isikul I ei ole võimalik seda kohustust täita. Maakohtu põhjendused T arvamuse arvestamata jätmiseks on otsitud ja vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1. T-le ei saa ette heita, et ta ei teinud ennetusmeetmete rakendamise võimalikkuse ja piisavuse kohta arvutusi, kuivõrd avaldaja ei ole esitanud ühtegi konkreetset ennetusmeetmete plaani, mille alusel saanuks 10(19)
2-20-3259 arvutused teha. T hinnang tee kasutusest tuleneva vibratsiooni mõju kohta elamu vundamendile ja teekattele ei ole spekulatiivne. Arvamusest tuleneb, et liikluskoormus võib põhjustada puudutatud isiku I elamu kandvate seinte deformatsioone ja pragunemist, mis on usutav, arvestades, et teelõik möödub vahetult elamust. Avaldaja kavandatava uue juurdepääsutee ehitamisega kaasneb teelõigule märkimisväärne liikluskoormus. Maakohus ei ole hinnanud puudutatud isiku I väidet, et ajal, mil ta Hiireotsa 2 kinnistu omandas, oli plaanis rajada alternatiivne juurdepääs, mida Hiireotsa 2 kinnistu endine omanik kinnitas ka 08.02.2011 notariaalses asjaõiguslepingus. Hiireotsa 2 endine omanik ei soovinud sellega puudutatud isikut I eksitada, kuivõrd ta oli puudutatud isikuga III kokku leppinud uue juurdepääsutee perspektiivses asukohas, mis kattub olulises ulatuses puudutatud isiku I pakutud alternatiivse juurdepääsuteega. Seda alternatiivi on pidanud võimalikuks ka puudutatud isik II. Kui arvestada alternatiivsete juurdepääsuteede kaugust avalikult kasutatavast teest kohast, kus need liituvad, on alternatiivne juurdepääsutee 40 m lühem. Kui avaldaja puudutatud isiku I kinnistule jäävat teed selle kasutamisel kahjustab, saab puudutatud isik I nõuda avaldajalt kahju hüvitamist olenemata sellest, kas viimane on andnud nõusoleku kahju hüvitada või mitte. Maakohtu määrus hoopis raskendab kahjunõude esitamist, kuna võimaldab avaldajal teed sisuliselt piiranguteta kasutada. Juurdepääsutee välistab selle aluse ja ka sellest elamust teisele poole jääva maa-ala kasutamise. Juurdepääsu määramisel üle puudutatud isiku I kinnistu tuleb juurdepääsutee kasutamisele seada sõidukite massipiirang, mis ei saa olla väiksem kui 8 t. Puudutatud isik I esitas teelõigu ebapiisava kandevõime tõendamiseks N ja T arvamused ning ka Harju Maakohtu 30.09.2011 määruse tsiviilasjas nr 2-10-10484 ning puudutatud isikute I, IV ja V vahel sõlmitud kokkulepped. Jääb arusaamatuks, mis tõendeid oleks puudutatud isik I pidanud veel esitama. N-l ja T-l on oma eriala kõrgeimad võimalikud kutsekvalifikatsioonid ning T on riiklikult tunnustatud ekspert, kes omab enam kui 40-aastast ehitusekspertiiside tegemise kogemust. Maakohtu hinnang, et teelõigu kandevõime ja elamu ohutus on tagatud, on vastuolus asjas esitatud tõenditega. Isegi kui nõustuda, et N ja T arvamused ei tõenda teelõigu ebapiisavat kandevõimet ja ohtu elamu konstruktsioonidele, tulnuks maakohtul lähtuda teistest tõenditest või koguda uusi tõendeid, sh määrata ekspertiis. Viimsi vald on kõigile lähedalasuvatele juurdepääsuteedele seadnud massipiirangu 8 t. Maakohtu määratud ennetusmeetmete kord ei vasta puudutatud isiku I huvidele ja maakohus ei arutanud seda menetlusosalistega. Maakohus arutas menetlusosalistega üksnes ennetusmeetmete rakendamise võimalikkust, kuid mitte nende sisu. Avaldaja peab koostama sisunõueteta ennetusmeetmete rakendamise plaani, millel peab olema pädeva teedeinseneri heakskiit. Samas peaks plaani heaks kiitma ka hoone konstruktsioonidele spetsialiseerunud ehitusinsener. Puudutatud isiku I huvi on eelkõige vältida tee kasutusest tulenevaid negatiivseid mõjusid elamu konstruktsioonidele, mitte teekatte seisundile. Plaanile heakskiidu andev teedeinsener peab olema sõltumatu ja ei saa olla Transpordiameti töötaja. Samuti peab plaanile heakskiidu andma puudutatud isik I. Kuna puudutatud isikul I ei ole eriteadmisi hindamaks ennetusmeetmete rakendamise plaani, tuleb tal oma õiguste ja huvide kaitseks leida kahe nädala jooksul pädev tee- ja ehitusinsener, kes on valmis andma plaanile hinnangu, mis on ebarealistlik. Lisaks, kui puudutatud isiku I poolt plaani kontrollinud pädevad isikud asuvad seisukohale, et plaan ei taga puudutatud isiku I õigusi ja huve ning avaldaja ei ole nõus uut plaani koostama, tuleb puudutatud isikul I pöörduda kohtusse. Kui avaldajal peaks olema ka puudutatud isiku I heakskiit, peaks kohtusse pöörduma avaldaja. Arvestades, et uue juurdepääsutee rajamise, radarmasti kapitaalremondi või radarmasti väljavahetamise otsuste tegemine on pikaajaline protsess, ei koorma see avaldajat ülemäära. 11(19)
2-20-3259 Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Praeguses asjas on Radarmasti kinnistu asukohta arvestades välistatud, et sellele ei määrata juurdepääsu. Kuna avaldus rahuldati osaliselt, pidanuks maakohus jätma puudutatud isiku I menetluskulud vähemalt osaliselt avaldaja kanda. Maakohus ei arvestanud puudutatud isiku I 20.01.2021 menetluskulude nimekirjas esitatud väiteid.
8.Eesti Vabariik (Transpordiameti kaudu) taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulude puudutatud isiku I kanda jätmist, nõustudes maakohtu määrusega ja jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Alternatiivne juurdepääs on võrreldes puudutatud isiku I kinnistule jääva teelõiguga oluliselt ressursimahukam, kulukam ja poole pikem. Kuna puudutatud isikud IV ja V ei ole soovinud saada oma kinnistutele juurdepääsu, ei pidanud maakohus arvestama, et nad nõustusid alternatiivse juurdepääsuga. Puudutatud isik I sõlmis nendega menetluse ajal kokkuleppe Hiireotsa 2 kinnistule jääva teelõigu kasutamiseks ja kinnitas sellega tava jätkumist. Samuti ei ole puudutatud isikud IV ja V avaldanud soovi osaleda muu juurdepääsutee rajamisel. Avaldaja kohustamine rajada uus tee põhjusel, et ka teised saaksid seda kasutada, kahjustaks oluliselt avaldaja huve. Puudutatud isikute IV ja V juurdepääs oma kinnistutele ei sõltu avaldajast ja avaldaja ei saa nendega selles osas kokkuleppeid teha. Ka puudutatud isik II ei ole väljendanud valmisolekut toetada alternatiivse juurdepääsu rajamisega kaasnevat kulukat ja suuremahulist projekti. Maakohus arvestas põhjendatult senist tava ning jättis menetlusosaliste huvide kaalumisel arvestamata võimalikud tulevikus tehtavad kokkulepped, detailplaneeringud ja arendustegevused. Juurdepääsu määramisel ei tule arvestada avaldaja eelarve mahtu ja töötajate arvu. Maakohus kaalus puudutatud isiku I huve. Maakohus pani avaldajale kohustuse tasuda puudutatud isikule I oluliselt suuremat juurdepääsutasu, kui tasuvad puudutatud isik IV ja V, kuigi puudutatud isik I on juurdepääsuteed kasutada lubanud ja tegelik olukord ei muutunud. Avaldaja on kohustatud tasuma puudutatud isikule I 49,59 m teelõigu kasutamise eest 365 eurot aastas, kuigi avaldaja kasutab teed vaid kord kuus. Sellega on maakohus kompenseerinud puudutatud isikule I omandiõiguse riive, st tee aluse maa kasutuseelise kaotamise. Kui teelõiku on vaja läbida raskemate sõidukitega, saab selle ühe korra tööna ette võtta ja erimeetmetega tagada ning see ei ole võrreldav tee regulaarse kasutamisega. Maakohus leidis õigesti, et N aruande ja sellest lähtuva T arvamuse põhjal ei ole võimalik teha järeldusi, mis välistaksid juurdepääsu määramise üle puudutatud isiku I kinnistu. Seda ei väära ka määruskaebusele lisatud N selgitused. Massipiirangu kehtestamiseks ei ole alust. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid, millest on näha, et Hiireotsa teed kasutatakse ka raskemate veoste tegemiseks. Avaldaja saab pinnasvedusid korraldada tee kandevõime tõstmisel. Ennetusmeetmed koostatakse konkreetseid veoseid arvestades ja avaldajale ei ole nende andmed ette teada. Tee kandevõime tõstmise meetmete plaanis fikseeritakse tee tegelik olukord vahetult enne veose tegemist, samuti hooned ja nende kaugus teest. Selles nähakse ette vajalikud meetmed, sh õige tehnika, ja meetmed tee tugevdamiseks. Plaanile ei ole vaja saada heakskiitu hoone konstruktsioonidele spetsialiseerunud insenerilt, kuna ta ei ole kursis tee kandevõime spetsiifikaga.
12(19)
2-20-3259
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna selle tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
10.Maakohus rahuldas vaidlustatud määrusega avaldaja asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel esitatud nõude ning määras avaldajale kuuluvalt Radarmasti kinnistult juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle puudutatud isikule I kuuluva Hiireotsa 2 kinnistu. Nõude rahuldamise eeldused on järgmised: 1) juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele juurdepääsu puudumine; 2) taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus; 3) juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb lahendada poolte huvide kaalumise teel ning kaaluda tuleb mh, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav (vt nt Riigikohtu 13.02.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 17.1).
11.Menetlusosalised ei vaidle Radarmasti kinnistult avalikult kasutatavale teele juurdepääsu puudumise ega selle üle, et Radarmasti kinnistule on sellel asuva Radarmasti hooldamiseks vaja juurdepääsu sõidukitega. Maakohtu menetluses on puudutatud isik I küll leidnud, et juurdepääs üle Hiireotsa 2 kinnistu ei vasta maakorralduse nõuetele ning on seda põhjendanud Hiireotsa 2 kinnistule jääva teelõigu seisukorraga (vt puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha p 2), kuid ei ole väitnud, et juurdepääs oleks maakorralduslikult võimatu. Puudutatud isik I ei ole sellele tuginenud ka määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus märgib siiski, et juurdepääsu saab pidada maakorralduslikult välistatuks üksnes juhul, kui kõnealusest kohast ei pääse läbi või sinna ei ole tee rajamine võimalik (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt (koost). Juura 2014, lk 603, p 3.1.4). Maakohus on tuvastanud, et Hiireotsa 2 kinnistul on olemas kõvakattega tee, mida kasutatakse juurdepääsuks nii avaldaja kinnistule kui ka teistele läheduses asuvatele kinnistutele mh sõidukitega. Juurdepääs üle Hiireotsa 2 kinnistu on seega maakorralduslikult võimalik.
12.Maakohtul tuli seega vaidlus lahendada menetlusosaliste huvide kaalumise teel. Maakohus ei ole juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud ega asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juurdepääs üle Hiireotsa 2 kinnistu on optimaalne juurdepääsuvariant ning puudutatud isiku I põhjendused juurdepääsu keelamiseks üle Hiireotsa 2 kinnistu ei kaalu üles avaldaja huvi pääseda Radarmasti kinnistule üle Hiireotsa 2 kinnistu mööda sellel kulgevat Hiireotsa teed.
14.Vaidlust ei ole, et Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku on kogu pikkuses (49,59 m) tava alusel kasutatud ja kasutatakse ka praegu juurdepääsuna Radarmasti, Hiire ja Hiireotsa 9, 14, 15/1 ja 15/2 kinnistutele ning Hiiresaba kinnistamata maale (vt ka puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha p 1.2; 28.09.2020 seisukoha p 3; määruskaebuse p 2.1). Lisaks on Hiireotsa 2 kinnistu koormatud reaalservituutidega (tähtajatute teeservituutidega) Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute kasuks (vt avalduse lisa 2). Hiireotsa 1 ja 3 kinnistute omanikud kasutavad Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku enda kinnistutele pääsemiseks vajalikus ulatuses (vt puudutatud isiku I 28.09.2020 seisukoha p 1), seega ligikaudu pooles ulatuses (vt 13(19)
2-20-3259 puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha lisad 3 ja 12, millel on näha mahasõit Hiireotsa teelt Hiireotsa 1 ja 3 kinnistutele). Asjaolu, et tulevikus võidakse osadele neist kinnistutest rajada uus juurdepääsutee, ei anna alust asuda seisukohale, et avaldaja kinnistule pääsemiseks oleks praegusel ajal mingi muu tava. Selleks ei anna alust ka asjaolu, et puudutatud isik III ei pruugi alati olla võimaldanud avaldajal sõidukiga Hiireotsa 9 kinnistule viivast väravast edasi sõita (vt maakohtu 15.01.2021 ärakuulamisel puudutatud isikute I, III ja V poolt avaldatu). Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku on avaldaja kinnistule pääsemiseks igal juhul kasutatud.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isik I pidi juba Hiireotsa 2 kinnistu soetamisel arvestama sellega, et sellel paikneb tee, mida kasutatakse juurdepääsuna mitmele kinnistule. Puudutatud isik I on ka ise määruskaebuses sedastanud, et ta oli Hiireotsa 2 kinnistu soetamisel teadlik, et sellel paikneb juurdepääsutee. Asjaolu, et Hiireotsa 2 kinnistu endine omanik kinnitas talle 08.02.2011 notariaalses asjaõiguslepingus, et juurdepääsuteed kasutavate kinnistute omanikud ja kohalik omavalitsus on leidmas lahendust kinnistutele uue tee rajamise küsimuses, ei saanud anda puudutatud isikule I kindlust, et selline lahendus igal juhul leitakse ja uus tee rajatakse. Sellist kindlust ei saanud puudutatud isikule I Hiireotsa 2 kinnistu omandamise ajal anda ka puudutatud isiku III ja Hiireotsa 2 kinnistu endise omaniku U 12.09.2005 tehtud plaan perspektiivse teega (vt puudutatud isiku I 28.09.2020 seisukoha lisa 25) ega 05.01.2009 tehtud Hiire maaüksusele rajatava avaliku tee plaan (vt puudutatud isiku 13.04.2020 seisukoha lisa 11 skeem 1), kuna ei ole teada, et neid oleks üldse ellu viima asutud.
16.Puudutatud isik I oli menetlusosaline ka tsiviilasjas nr 2-10-10484, milles vaadati läbi puudutatud isikute IV ja V avaldust juurdepääsu saamiseks Hiireotsa 15/1 ja 15/2 kinnistutele. Harju Maakohus kinnitas selles asjas 30.09.2011 määrusega puudutatud isikute III–V vahel sõlmitud kompromissi, millega Hiireotsa 15/1 ja 15/2 kinnistutele määrati juurdepääs üle Hiire, Hiireotsa 9 ja Hiireotsa 14 kinnistute mööda Hiireotsa teed, mitte ei nähtud ette uue juurdepääsutee rajamist Kiigemäe teelt. Hiireotsa 2 kinnistute toonaste omanike puudutatud isiku I ja Z suhtes jäi avaldus läbi vaatamata, kuivõrd nad jõudsid puudutatud isikutega IV ja V kohtuvälisele kokkuleppele ja nende suhtes võeti avaldus tagasi. Samas ei saa kompromissis kokkulepitud juurdepääsu asukohta arvestades olla kahtlust, et puudutatud isikud IV ja V pidid puudutatud isiku I ja Z-ga sõlmitud kohtuvälise kokkuleppe alusel saama avalikult kasutatavale teele pääsemiseks kasutada ka Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku ning nad kasutavad seda siinses asjas tuvastatud asjaoludel senimaani. Lisaks väärib märkimist, et olenemata asjaolust, et Hiireotsa 2 kinnistu elamu laiendusprojekti koostamiseks antud projekteerimistingimused enam ei kehti, et puudutatud isik I aktsepteeris elamu laiendamise eeldusena tingimust, et ta peab mööda Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku tagama juurdepääsu Hiire, Hiireotsa 9, Vana-Hiire, Hiireotsa tee 15/1 ja Hiireotsa tee 15/2 kinnistutele ning sõlmima nendega reaalservituudilepingu või esitama dokumendi, mis kajastab nendele kinnistutele juurdepääsu võimaldamist. Puudutatud isik I aktsepteeris seega ka ise tava alusel toimuvat juurdepääsu üle Hiireotsa 2 kinnistu.
17.Vaidlust ei ole, et Radarmasti kinnistule pääseb sõidukitega üksnes avalikult kasutatavalt Leppneeme teelt mööda Hiireotsa teed. Hiireotsa tee kogupikkus on 483 m (vt puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha lisa 2) ning Radarmasti kinnistuni on selle algusest ligi 400 m. Puudutatud isiku I pakutud alternatiivne juurdepääs pikkusega 351,65 m (vt puudutatud isiku 13.04.2020 seisukoha p 4.3 all olev ekraanitõmmis) tuleks täies ulatuses alles rajada. Avaldaja ja puudutatud isik III on küll 13.05.2019 sõlminud juurdepääsu servituudi vajaduse ala väljaselgitamise kokkuleppe, mille juurdepääsuala asendiplaanilt nähtuv juurdepääs kattub suures osas puudutatud isiku I pakutud alternatiivse juurdepääsuga (vt puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha lisad 14-2 ja 16). Ringkonnakohus võtab TsMS § 238 lg 1 alusel tõendina asja juurde määruskaebuse lisaks 4 oleva kaardi, millelt on näha nende kahe juurdepääsutee 14(19)
2-20-3259 mittekattuva osa pikkused ja ristumispunkt. Samas nähtub avaldaja 04.11.2019 e-kirjast puudutatud isikule I, et juurdepääsu rajamine ei ole kindel ning see sõltub puudutatud isiku III nõusolekust reaalservituutide seadmiseks juurdepääsu alla jäävatele kinnistutele ja rahastuse saamisest (vt puudutatud isiku I 13.04.2020 seisukoha lisa 14-1). Seejuures tuleb arvestada, et avaldaja vajab Radarmasti kinnistule juurdepääsu keskmiselt kord kuus. Ringkonnakohus on seisukohal, et avaldaja asetamine olukorda, kus ta peab rajama 351,65 m pikkuse teelõigu, oleks teda põhjendamatult koormav ja ebaotstarbekas. Kuigi asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, kui palju alternatiivse juurdepääsutee ehitamine maksma läheks, on üldteada asjaolu, et tee ehitamine on kallis. Tähtsust ei oma, kui suur on avaldaja eelarve, kui palju töötajaid avaldajal on ja kui palju hankeid ta aastas korraldab, kuivõrd see ei tähenda, et avaldaja vahendeid ei tuleks kasutada otstarbekalt ja säästlikult. Seetõttu ei võta ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel tõenditena asja juurde määruskaebuse lisasid 1 ja 2. Praeguses asjas lahendab kohus avaldaja, mitte puudutatud isikute III, IV ega V juurdepääsunõuet. Puudutatud isikud III–V pääsevad oma kinnistutele mööda Hiireotsa teed ning avaldajalt ei saa oodata uue juurdepääsutee rajamist nende vajadusi silmas pidades. Seejuures ei kulge kumbki asjas väljapakutud juurdepääsuvariant üle puudutatud isikute IV ega V kinnistute, mistõttu ei tulnud nende huve kaaluda. Sel põhjusel ei pidanud maakohus arvestama ka puudutatud isikute IV ja V arvamusega alternatiivse juurdepääsu kohta ega asjaoluga, et puudutatud isik I on nendega kokku leppinud, et nad võivad Hiireotsa 2 kinnistule jäävat Hiireotsa tee lõiku kasutada kuni uue juurdepääsutee rajamiseni. Samuti ei pidanud maakohus arvestama sellega, et tulevikus võidakse Hiire kinnistule rajada uusi elamuid, millele on sel juhul juurdepääsu vaja. Nende elamute juurdepääsuküsimus tuleb lahendada nende projekteerimise käigus, mitte siinses asjas.
18.Juurdepääsu määramine üle Hiireotsa 2 kinnistu ei too puudutatud isiku I õigustele kaasa sellist riivet, mis õigustaks korraga nii avaldaja kui ka puudutatud isiku III õiguste riivet. Maakohtu määratud juurdepääsuga on sisuliselt kinnitatud senine tava. Arvestades, et Radarmasti kinnistule on vaja pääseda keskmiselt kord kuus, kaasneb Hiireotsa 2 kinnistule jääva Hiireotsa tee lõigu kasutamisega juurdepääsuks Radarmasti kinnistule minimaalne liiklussageduse kasv ning puudutatud isiku I privaatsuse riive. Seejuures pidi puudutatud isik I juba Hiireotsa 2 kinnistu soetamisel arvestama sellega, et ta ei saa Hiireotsa tee alla jäävat Hiireotsa 2 kinnistu osa muul eesmärgil, sh õuealana, kasutada. Kuigi Hiire kinnistul ei ole hooneid ning Hiire ja Hiireotsa 14 kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega, tuleb arvestada ka asjaoluga, et alternatiivse juurdepääsutee määramine tooks lisaks mahukatele ja kulukatele ehitustöödele kaasa ka selle, et puudutatud isiku III kinnistutel paikneks kaks pikka juurdepääsuteed, mis kulgevad mõlemad kinnistute keskel ja jagavad need mitmeks osaks. Maakohus on hinnanud Hiireotsa 2 kinnistule jääva Hiireotsa tee lõigu seisukorda ja selle kasutamise võimalikku mõju selle kõrval olevale hoonele asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus jätab TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel asja juurde võtmata määruskaebuse lisad 5–8, mis on esitatud N ja T kutsekvalifikatsiooni ja kogemuse tõendamiseks, kuivõrd need asjaolud ei ole vaidluse all ja neid ei ole vaja tõendada. Ehitusseadustikus ja selle alusel vastu võetud õigusaktides ei ole erateedele erinõudeid kehtestatud ning erateed ei pea olema võimalik ümber ehitada IV klassi maanteeks, mistõttu ei ole N aruande aluseks võetud õigusaktid ja nõuded ega selles tehtud järeldused asjakohased. Asjaolu, et aastakümneid tagasi ehitatud teelõigul esineb pragusid ja auke, ei välista selle kasutamist juurdepääsuteena. Tee seisukorra säilimise tagamiseks saab seada täiendavaid 15(19)
2-20-3259 tingimusi, mida maakohus on teinud ja mille piisavust kontrollib ringkonnakohus allpool. T on oma arvamuses küll välja toonud, mis nõuete alusel peab koostama vundamendi püsivuse kontrollarvutuse ning millised lähteandmeid on vaja ehitise püsimisele ja ohutusele hinnangu andmiseks, kuid on ka märkinud, et tal ei ole vajalikke lähteandmeid ega ole ühtegi arvutust teinud. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtuga, et T hinnang ehitise ohutusele suurema liikluskoormuse ja raskeliikluse korral on spekulatiivne ning puudutatud isik I ei ole tõendanud oma väidet, et raskeliiklus ohustab juurdepääsutee kõrvale jäävat hoonet. Avaldajalt ei saanud oodata konkreetsete andmete esitamist raskeveoste kohta, kuivõrd avaldaja ei ole ühtegi sellist veost veel paika pannud. Küll aga – nagu märkis ka maakohus – saanuks T arvutuste aluseks võtta arvamuse p-s 4.3 viidatud avalikel teedel lubatud koorma kaalu ja kalluri kastimahu ning ühe või mitu veoki tüüpi, millega praktikas raskevedusid tehakse. T seda ei teinud.
19.Eeltoodut kogumis arvestades ei ole alust maakohtu määratud juurdepääsu asukohta muuta.
20.Määruskaebuses esitatud asjaolud ei anna alust muuta ka maakohtu määratud juurdepääsutingimusi. Puudutatud isiku I esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik kindlaks teha tee koormustaluvust ja seega juurdepääsutee massipiirangut. N aruandes sisalduv järeldus, et teel fikseeritud defektide hulk on piisav, et piirata tee kasutamist üle 1,7 t sõidukitega, ei ole jälgitav ega põhine ühelgi arvutusel. Samuti ei ole jälgitav, kuidas on saadud tee keskmine elastsusmoodul 110 MPa. Puudutatud isik I on määruskaebusele lisanud ka N 09.03.2021 vastuskirja puudutatud isiku 05.03.2021 päringule, mille ringkonnakohus võtab TsMS § 238 lg 1 alusel asja juurde. N on selles selgitanud, et kontrollis tee kandevõimet perioodil 03.–06.04.2020 elastsusmooduli testriga Inspector-3. Ringkonnakohtu arvates ei võimalda N tagantjärele antud selgitus veenduda, et sel ajal ja selle seadmega tee elastsusmooduli mõõtmine tegelikkuses ka toimus. Seejuures ei ole N aruandele ega tema 09.03.2021 vastuskirjale lisatud ühtegi fotot, millelt nähtuks tee elastsusmooduli mõõtmine ja selle tulemused, kuigi praktikas on selliste fotode lisamine eksperdiarvamusele tavaline. Igal juhul ei pea tee kandevõime vastama IV klassi maantee, mille eeldatav aasta keskmine ööpäevane füüsiline liiklussagedus on 500–3000 autot ööpäevas (vt majandus- ja taristuministri 05.08.2015 määrus nr 106 „Tee projekteerimise normid” lisa „Maanteede projekteerimisnormid“), minimaalsele kandevõimele. Lisaks ei ole N tuginenud sellele, et tee keskmine elastsusmoodul tingiks sõidukite massipiirangu 1,7 t. N aruandes ei ole ka viidatud ühelegi konkreetsele normile ega ehitusstandardi nõudele, mille põhjal saaks sellise järelduse teha. T on oma arvamuses teelõigu kandevõime puhul tuginenud N aruandele ega ole iseseisvaid järeldusi teinud. Puudutatud isik I on määruskaebusele lisanud ka Transpordiameti liiklusinfo rakenduse Tark Tee väljavõtte tõendamaks, et Viimsi vald on läheduses asuvatele juurdepääsuteedele seadnud massipiirangu 8 t. Ringkonnakohus ei võta seda TsMS § 238 lg 1 alusel tõendina asja juurde, kuivõrd see ei tõenda, milline massipiirang tuleks määrata vaidlusalusele juurdepääsuteele. Ringkonnakohus möönab, et mitmekümne tonniste sõidukitega saab juurdepääsu määrata üksnes juhul, kui on kindel, et see ei kahjusta koormatavat kinnisasja (vt ka Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 12). Siinsel juhul on aga maakohus näinud massipiirangu asemel ette, et raskemate veoste korral peab avaldaja koostama tee kandevõime tõstmise ennetusmeetmeid rakendava plaani, mis kinnitab juurdepääsutee pinnaskatte ja juurdepääsutee kõrvale jääva hoone säilimist samal kujul ning mille peab heaks kiitma pädev teedeinsener. Puudutatud isikul I on võimalus sellega tutvuda kaks nädalat enne vedude algust. T on oma arvamuses küll leidnud, et tee katmine ajutiste vahenditega (kummimatid, plaadid) ei taga tee kõrvale jääva hoone ohutust ja püsivust, kuid nagu varem märgitud, ei tõenda T 16(19)
2-20-3259 arvamus, et raskeliiklus üldse hoonet ohustaks. Puudutatud isik I ei ole tuginenud sellele, et ajutiste vahendite paigaldamine ei võimalda tagada juurdepääsutee pinnaskatte säilimist samal kujul. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus ei ole ennetusmeetmete rakendamise plaani küsimuses selgitamiskohustust täitnud. Ennetusmeetmete rakendamise plaani koostamise pakkus välja avaldaja 13.10.2020 menetlusdokumendis. Puudutatud isik I esitas sellele seisukoha 04.01.2020 menetlusdokumendis ning sellega seonduvat arutati ka 15.01.2021 istungil. Samuti ei nõustu ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud omal algatusel tõendeid koguma, sh määrama tee kandevõime ja tee kasutusest elamule lähtuva ohu kindlaks tegemiseks ise ekspertiisi. Kuigi hagita menetluses kohaldub uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises. Seda eriti hagita vaidlusasjas, milleks on ka juurdepääsuvaidlus ja mille lahendamine on võrreldav õigusemõistmisega hagimenetluses (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn 2018, 11. osa sissejuhatuse p 1.3.a). Puudutatud isikut I on kogu menetluse vältel esindanud vandeadvokaat ning puudutatud isikul I oli TsMS § 660 lg 1 p 2 arvestades võimalik esitada uusi tõendeid ka määruskaebuses, samuti taotleda ekspertiisi määramist. Puudutatud isik I seda ei teinud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks seada tingimust, et ennetusmeetmete rakendamise plaani peab heaks kiitma ka hoone konstruktsioonidele spetsialiseerunud ehitusinsener, kuivõrd asjas ei ole leidnud tõendamist, et tee kasutamisest võiks üldse hoone konstruktsioonidele negatiivseid mõjutusi lähtuda. Samuti ei pea ringkonnakohus mõistlikuks siduda ennetusmeetmete rakendamise plaani puudutatud isiku I heakskiiduga, sest see võimaldaks puudutatud isikul I raskeveoste tegemist ilma põhjuseta takistada. Puudutatud isik I ei ole juurdepääsutasu suurusele ühtegi vastuväidet esitanud, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendatust juurdepääsutasu küsimuses.
21.Praeguses asjas tuvastatud asjaolude alusel kindlaksmääratud juurdepääsuõigus ei välista huvitatud isikul tulevikus juurdepääsutee kasutamise intensiivsuse või muude asjaolude muutumise tõttu AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumist, et muuta juurdepääsu, selle tingimusi või tasu või lõpetada juurdepääsuõigus (vt Riigikohtu 03.04.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-1712857, p 17.4).
22.Ringkonnakohtu arvates ei ole alust maakohtu määrust tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalisega hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude jätmine mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 07.10.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359, p 14). Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel diskretsioonipiire ületanud. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset, mis näeb ette menetluskulude selle isiku kanda jätmise, kelle huvides lahend tehakse, on põhjendatud kohaldada juhul, mil menetluses ei osale teisi menetlusosalisi peale avaldaja. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (nt Riigikohtu 07.10.2020 määrus nr 2-18-11359, p 14). Kuivõrd juurdepääs on määratud üle puudutatud isiku I kinnistu, on lahend juurdepääsu asukoha küsimuses tehtud puudutatud isiku I kahjuks. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus 17(19)
2-20-3259 puudutatud isiku I 20.01.2021 menetlusdokumendis esitatud väitega, et avaldaja avaldus oli põhjendamatu ja eiras hea halduse tavasid. Küll aga on lahend tehtud avaldaja kahjuks juurdepääsutasu küsimuses, kuivõrd maakohus määras puudutatud isiku I kasuks oluliselt suurema juurdepääsutasu, kui oli nõus tasuma avaldaja. Sellises olukorras oli põhjendatud menetlusosaliste menetluskulude nende endi kanda jätmine.
23.Eelnevast lähtuvalt ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada ning määruskaebus jääb rahuldamata.
24.Ringkonnakohtule sai määruskaebemenetluse ajal kinnistusraamatu vahendusel teatavaks, et 12.05.2021 kanti kinnistusraamatusse Hiireotsa 2 kinnistu 1⁄2 kaasomandi omanikuna puudutatud isiku I abikaasa Z, ning puudutatud isik I jäi ülejäänud 1⁄2 kaasomandi omanikuks. Puudutatud isik I on seega pärast vaidlustatud määruse tegemist võõrandanud 1⁄2 suuruse osa Hiireotsa 2 kinnistust Z-le, kes on võõrandatud osa puhul käsitatav puudutatud isiku I eriõigusjärglasena. TsMS § 198 lg 3 esimese lause kohaselt kaasab kohus hagita menetluse osalised omal algatusel. Hagita menetluses on kohaldatavad ka TsMS §-d 210 ja 211, mis reguleerivad tagajärgi, mis kaasnevad vaidlusaluse eseme või nõude võõrandamisega menetlusosaliseks oleva isiku poolt, kui see toimub pärast hagi esitamist, aga enne asja lahendamist. Nende sätete eesmärk on mh tagada, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada teistele menetlusosalistele raskusi oma õiguste maksmapanekul. Kuna avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamise asjas vaieldakse kinnisasjaga seotud kohustuse üle, kohaldub erisättena TsMS § 211 (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. V. Kõve jt (koost). Tallinn 2017, lk 1124 p 3.2.1.a ning lk 1134 p 3.1.a). TsMS § 211 lg 1 kohaselt on kinnistu uuel omanikul vastaspoole taotlusel kohustus astuda menetlusse omandi ülemineku ajast alates poolena senise poole asemel. Kuna hagita menetluses ei ole TsMS § 198 lg 1 p 2 kohaselt pooli, on kinnisasja uuel omanikul kohustus astuda menetlusse kinnisasja eelmise omaniku asemel (vt Riigikohtu 28.05.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 13). Teisisõnu ei ole kinnisasja eelmise omaniku asendamiseks õigusjärglasega vaja taotlust. Ringkonnakohus leiab TsMS § 211 eesmärki arvestades, et viidatud seisukoht on kohaldatav ka juhul, kui menetlusosaline võõrandab osa kinnisasjast. Kuna aga sellisel juhul jääb kinnisasja osa võõrandanud isik samuti menetlusosaliseks, ei tule teda asendada, vaid kinnisasja osa omandanud isik tuleb menetlusse kaasata. Eelnevast lähtuvalt kaasab ringkonnakohus puudutatud isikuna menetlusse puudutatud isiku I eriõigusjärglase Z. Arvestades kohtuasja menetlusfaasi ning asjaolu, et Z on puudutatud isiku I eriõigusjärglasena seotud kõigi puudutatud isiku I esitatud seisukohtade, avalduste ja tõenditega, sh määruskaebusega (vt TsMSK I, lk 1132 p 3.4.1.b ja 1137 p 3.3.3), ei ole otstarbekas anda Z-le eraldi tähtaega seisukoha esitamiseks. Asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud vaidlusaluse kinnistu osas pole muutunud. Küll aga täiendab ringkonnakohus TsMS § 211 eesmärki arvestades maakohtu määrust Z kohustusega anda tahteavaldus kinnistusraamatusse juurdepääsu kohta märkuse kandmiseks ja asendab selle kohtumäärusega.
25.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda. Määruskaebemenetluses on lisaks puudutatud isikule I osalenud üksnes avaldaja, keda on esindanud tema teenistuja. TsMS § 175 lg 2 järgi hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest üksnes sõidukulud. Nimetatud säte laieneb ka teenistujatele, keda on volitatud menetluses esindama riiki või kohalikku omavalitsust.
18(19)
2-20-3259 Ringkonnakohtu menetluses ei ole tehtud menetlustoiminguid, mille tulemusel saanuks tekkida sõidukulusid, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.