Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. detsember 2021, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-14258
Kohtuasi
Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Joigu Capital OÜ vastu 140 000 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Joigu Capital OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
140 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (registrikood 70000349), lepinguline esindaja Karel Miisna Kostja Joigu Capital OÜ (registrikood 12960113), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma Kolmas isik Peble Harbour OÜ (registrikood 14911194), seaduslik esindaja Denis Koshcheev
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 7. detsembri 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 7. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-14258 muutmata, kuid täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega jätta kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse Harju Maakohtu 8. oktoobri 2020. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.
2.Jätta Joigu Capital OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta ringkonnakohtus kantud Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) menetluskulud Joigu Capital OÜ kanda. Jätta ringkonnakohtus kantud Joigu Capital OÜ ja Peble Harbour OÜ menetluskulud nende endi kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti (MTA) kaudu; hageja) esitas 6. novembril 2020 Harju Maakohtule Joigu Capital OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt maksuhalduri kasuks välja 140 000 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on Peble Harbour OÜ-l (kolmas isik, võlgnik) hageja ees hagi esitamise seisuga maksuvõlg 1 870 702,51 eurot. Kuna sissenõudmistoimingud ei ole tulemusi andnud, siis arestis hageja kolmanda isiku nõuded kostja vastu. Nimelt müüs kolmanda isiku õiguseellane Amplion OÜ (kolmanda isiku õiguseellane) kostjale
14.septembril 2018 ja 15. novembril 2018 kolm kinnistut (kinnistud) koguhinnaga 140 000 eurot, kuid kostja jättis ostuhinna tasumata. Kostjat kohustati tasuma 140 000 eurot kolmanda isiku maksuvõla katteks, kuid kostja jättis korralduse täitmata. MTA-l on seadusest tulenev õigus esindada käesolevas vaidluses riiki ning hageja lepingulisele esindajale on antud kehtiv volikiri. Kostja väited ostuhinna laenuks ümber vormistamise kohta on vastuolulised ja üldsõnalised ning sellise tehingu vajadus jääb arusaamatuks. Samuti ei olnud kostja 11. jaanuari 2019. a tehinguga tehtud maksed Danske Bank A/S Eesti filiaalile mitte ostuhinna tasumine, vaid sisuliselt kostja enda kohustuse täitmine hüpoteegipidaja ees. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt saab MTA esindada riiki üksnes maksuvõlgade sissenõudmisel, mitte aga käesolevas tsiviilõiguslikus vaidluses. Samuti ei ole hagi esitanud isikule antud volitust riigi esindamiseks käesolevas asjas. Lisaks on kostja täitnud kohustuse kolmanda isiku ees. Kostja ja kolmanda isiku õiguseellane lugesid nelja osaühingu osaluse ning kinnistute ostuhinna tasumise kohustuse (kohustus) laenuks, mille kohta vormistas 14. septembril 2018 laenulimiidilepingu (laenuleping) AA, kelle kontrolli all pooled olid ja kes oli poolte seaduslik esindaja. Laenulepingu vormistamiseks kasutati tüüpvormi. Poolte raamatupidamises kajastati kohustust laenukohustusena. Perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a tagastas kostja kolmandale isikule 37 300 eurot ning 11. jaanuaril 2019 täiendavalt kokku 200 000 eurot. Viimane makse toimus läbi 11. jaanuari 2019. a müügilepingu, millega kostja võõrandas HTB INVESTEERINGUTE OÜ-le kinnistu hinnaga 200 000 eurot, mis tasuti kolmanda isiku õiguseellasele ja tema laenu tagastamiseks Danske Bank A/S Eesti filiaalile. Kolmanda isiku seisukoht
3.Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud kolmas isik vaidles hagile vastu ja nõustus kostja vastuväidetega hagile.
Kolmanda isiku väidete kohaselt vormistati kinnistute ostuhind laenuks ja selle kohta sõlmiti
14.septembril 2018 laenuleping ning kostja täitis kohustuse kolmanda isiku ees täielikult
11.jaanuaril 2019. Laenulepingu põhjaks oli tüüpvorm, mida kasutati erinevate äriühingutega lepingute sõlmimisel. Kõik nõuded kajastati raamatupidamises. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 140 000 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hageja nõue täitemenetluse seadustiku (TMS) § 118 lg 1 alusel rahuldamisele. Täitemenetlust võib läbi viia ka maksuhaldur (TMS § 232 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 130). Kuna maksuhalduril on sissenõude pööramiseks samad õigused, mis kohtutäituril, siis on maksuhaldur võrdustatud kohtutäituriga TMS § 118 lg 1 tähenduses ning nimetatud sätte kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt läbiviidavat täitemenetlust ei ole vaja. Hagejat tuleb pidada ka sissenõudjaks TMS § 118 lg 1 tähenduses, sest antud juhul tuleneb nõue maksuotsusest ja MKS § 130 lg 1 alusel on hagejal maksuhaldurina sissenõudmisõigus. Hageja saab esitada hagi, sest hageja on nõude arestinud MKS § 131 alusel. Asjaolu, et täitemenetlusega seotud vaidlusi lahendatakse tsiviilkohtumenetluse raames, ei võta maksuhaldurilt MKS § 10 lg 2 p-s 3 ette nähtud maksuvõla sissenõudmise õigust. Riigi esindamise õigus maksuvõlgade sissenõudmisel on MTA-l MKS § 133 lg 1 järgi. Samuti on MTA esindajal nõuetekohane volitus. Kolmanda isiku õiguseellane ja kostja sõlmisid laenulepingu, kuid sellest ega kinnistute müügilepingutest ei nähtu poolte tahe kujundada ostuhinna tasumise kohustus ümber laenuks. Usutav ei ole väide, et laenulepingu sõnastamisel kasutati mugavusest varasema lepingu põhja. Kostja väidete usaldusväärsust vähendab ka nende vastuolulisus. Seega ei ole täidetud kostja kohustus kolmanda isiku ees. 12. detsembri 2019. a maksuotsusega on tuvastatud kolmanda isiku õiguseellase maksuvõlg summas 1 121 628,31 eurot. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus leidis ekslikult, et hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. MTA-l ei ole seadusjärgset õigust riigi esindamiseks käesolevas tsiviilasjas, kuna see ei lange MKS § 133 lg 1 reguleerimisalasse. Hagi esemeks ei ole maksuvõlg, vaid kostja väidetav täitmata lepinguline kohustus kolmanda isiku ees. Samuti puudub hagi esitanud isikul esindusõigus. MTA juht ei ole andnud juriidilise osakonna valdkonna juhile edasivolitust ega edasivolitamise õigust riigi esindamiseks hagi- ja täitemenetluses. Seetõttu ei omanud ka juriidilise osakonna valdkonna juht pädevust anda käesolevas asjas hagi esitanud isikule volitus. Maakohus leidis ebaõigesti, et TMS § 118 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. MKS § 130 lg 1 p 3 annab maksuhaldurile õiguse pöörata sissenõue rahalisele õigusele TMS-s sätestatud korras, seega eeldab TMS § 118 lg 1 kohaldamine, et täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud TMS-s sätestatut järgides. Samuti on nii TMS § 232 kui ka MKS § 130 lg 2 kohaselt maksuvõla sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks maksuhaldur ehk MTA. Viimane ei ole aga isik ega oma seetõttu tsiviilõigus- ega tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Nimetatud sätted ei näe ka ette, et vastavaid täitetoiminguid teostaks riik. Lisaks on kohus otsuse tegemisel väljunud nõude piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja riigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma välja mõistmist maksuhalduri kasuks.
Maakohus jättis kostja ja kolmanda isiku väited ja tõendid osaliselt hindamata ning hindas osa tõendeid ebaõigesti, mistõttu jõudis ekslikult järeldusele, et kohustuse laenuks ümberkujundamine on tõendamata. Seejuures ei põhjendanud kohus, miks raamatupidamise andmed ei oma tähendust. Lisaks jääb kohtuotsusest ebaselgeks, milles seisneb väidetav vastuolu kostja seisukohtade vahel, ning kohtu järeldus on ka ebaõige. Kostja on läbivalt tuginenud sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis vormistati laenukohustuseks, mille kostja täitis 11. jaanuaril 2019. Kohustuse täitmise täpne toimumise viis ei omanud hagi tagamise määruse vaidlustamisel õiguslikku tähendust. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et nõude arestimise ajaks oli kostja kohustus lõppenud. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kolmanda isiku seisukoht
7.Kolmas isik apellatsioonkaebuse kohta seisukohta ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega, et kohaldatud hagi tagamise abinõu jääb jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.
9.Apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud isikul on õigus Eesti Vabariiki esindada, kas TMS § 118 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud ning kas kostjal on täitmata kohustus kolmanda isiku ees. Maakohus leidis, et TMS § 118 lg 1 kohase hagi esitamise ja rahuldamise eeldused on täidetud. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi täies ulatuses ei korda.
10.Hageja nõude alus on TMS § 118 lg 1, mille kohaselt on nõude arestimise puhul sissenõudjal õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu.
11.Esmalt käsitleb kolleegium seda, kas Maksu- ja Tolliametil ja hagi esitanud isikul on Eesti Vabariigi nimel TMS § 118 kohase hagi esitamise õigus. Kolleegium leiab, et hagi läbi vaatamata jätmiseks puudub alus.
11.1.Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliametil ei ole Eesti Vabariigi esindamise õigust, kuna hagi esemeks ei ole maksuvõlgnevuse täitmise nõue. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. Kuigi kostja ei ole maksuvõlgnik, on hagi esitamise eesmärgiks kolmanda isiku kui maksukohustuslase tasumata maksuvõla sissenõudmine. Maksuhalduril on MKS § 130 lg 1 p 3 järgi õigus pöörata maksuvõla sissenõudmisel sissenõue rahalisele õigusele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega on Maksu- ja Tolliametil õigus pöörata nõue kolmanda isiku kui maksuvõlglase rahalistele nõuetele TMS-i järgi, sh võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu (TMS §-d 111 ja 118). Võlgniku nõude sissenõudmiseks tegi Maksu- ja Tolliamet haldusakti (korralduse) võlgniku suhtes kohustatud kostjale (kd I, tl 50). Kuna kostja nõude arestimise korraldust ei täitnud, oli Maksu- ja Tolliametil õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kostja vastu. Maakohus märkis
õigesti, et Maksu- ja Tolliametil on MKS § 133 lg 1 järgi Eesti Vabariigi esindamise õigus maksuvõlgade sissenõudmisel ja seega ka TMS § 118 kohase hagi esitamisel.
11.2.Kolleegium ei nõustu ka kostja seisukohaga, et hagi esitanud isikul puudub esindusõigus. Maksu- ja Tolliameti õigus osaleda menetluses Eesti Vabariigi nimel on sätestatud MKS § 133 lg-s 1, mille kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti-, saneerimis-, võlgade ümberkujundamise ja kohtumenetluses riiki Maksu- ja Tolliamet. Maksuja Tolliameti peadirektor andis 31. jaanuari 2018. a käskkirjaga nr 26-P üldvolituse erimenetluse valdkonnajuhtidele edasivolitamise õigusega Maksu- ja Tolliameti teenistujatele Maksu- ja Tolliameti esindamiseks kohtumenetlustes (kd III, tl 61). Revo Krause kui erimenetluse valdkonnajuht (juriidiline osakond) on andnud Karel Miisnale, kes on Maksu- ja Tolliameti juriidilise osakonna erimenetluse valdkonna jurist, sealhulgas volituse Maksu- ja Tolliameti esindamiseks tsiviilkohtumenetluses (kd I, tl 198) ja Eesti Vabariigi esindamiseks kohtumenetluses (kd III, tl 59). Kolleegium selgitab, et edasivolituse andmisel võib esindaja kanda talle kuuluva esindusõiguse üle edasivolituse saanud isikule selliselt, et edasivolituse alusel tegutseks edasivolituse saanud isik esindatava esindajana või võib esindaja anda edasivolituse saanud isikule volituse esindaja esindamiseks. Mõlema variandi puhul on edasivolituse kasutamisel samad tagajärjed. Seega asus maakohus õigesti seisukohale, et hagi esitas Eesti Vabariigi nimel selleks volitatud isik. Kostja tugineb sellele, et Maksu- ja Tolliameti peadirektor ei ole andnud juriidilise osakonna valdkonnajuhile edasivolitust ega edasivolitamise õigust riigi esindamiseks, kuid ei selgitanud, millisel õiguslikul alusel põhineb tema seisukoht, et edasivolituse saanud isik võib tegutseda üksnes esindatava nimel ja esindatava esindajana, mitte esindaja esindajana.
11.3.Kostja väidab lisaks, et maksuvõla sissenõudjaks ja täitetoimingute teostajaks on Maksuja Tolliamet, kes ei oma aga tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet. Kolleegium märgib, et kuigi maksuvõla sissenõudmine on Maksu- ja Tolliameti kui riigi valitsusasutuse ülesanne (MKS § 10 lg 2 p 3, § 128 lg 1), siis on sissenõudjaks praeguses menetluses Eesti Vabariik. Maksu- ja Tolliamet osaleb menetluses oma pädevuse raames Eesti Vabariigi nimel. TsMS § 201 lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 kohaselt on õigusvõime juriidilistel isikutel. Vastavalt TsÜS § 25 lg-le 2 on riik avalik-õiguslik juriidiline isik. Seega on hagejal tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 lg 2 mõttes.
12.Järgmisena hindab kolleegium, kas hagejal on TMS § 118 lg 1 alusel õigus nõuda kostjalt kolmanda isiku asemel kohustuse täitmist. Kolleegium leiab, et maakohus on hagi õigesti rahuldanud.
12.1.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et TMS § 118 lg 1 kohaldamine eeldab, et täitemenetlust on alustatud ja läbi viidud TMS-s sätestatut järgides, märgib kolleegium järgmist. Vastavalt TMS § 3 lg-le 1 korraldavad täitedokumentide täitmist kohtutäiturid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Üheks täitedokumendi liigiks, mida saab täita muu täitevorgan, on maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta (TMS § 2 lg 1 p 12). Maakohus tuvastas, et kolmanda isiku õiguseellane ei ole maksuhalduri
12.detsembri 2019. a maksuotsusega nr 12.2-3/041286-21 määratud rahalist kohustust täitnud. Maksuvõlg läks MKS § 35 alusel üle kolmandale isikule. Maksu- ja Tolliamet sundtäidab nõudeid MKS § 128 lg 1 järgi täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras maksukorralduse seaduses sätestatud erisustega. Maksuvõla sundtäitmise eeldused sätestavad MKS § 128 lg-d 2 ja 3 (vt ka MKS § 129). Maksuhalduril on maksuvõla tasumata jätmisel MKS § 130 lg 1 p 3 alusel õigus pöörata sissenõue võlgniku rahalistele nõuetele maksukorralduse seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Seega toimub sissenõude pööramine rahalistele nõuetele TMS-s sätestatud
korras, kus kohtutäituri õigused omistatakse MKS § 130 lg 1 p 3 kohaselt maksuhaldurile. MKS § 130 lg 2 järgi on maksuhalduril küll õigus täitemenetluse jätkamiseks pöörduda kohtutäituri poole, kuid samal ajal kehtib põhimõte, mille järgi peab maksuhaldur tegema kõik endast oleneva enne, kui pöördub kohtutäituri poole. Järelikult oli maksuhalduril õigus pöörata sissenõue kolmanda isiku varale, sh võis arestida kolmanda isiku nõude kostja vastu (TMS § 111) ja nõude täitmata jätmisel esitada kostja vastu hagi vastavalt TMS §-le 118. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et TMS § 118 lg 1 kohaldamiseks eraldi kohtutäituri poolt läbiviidavat täitemenetlust seadus ette ei näe.
12.2.Kostja heidab ette, et maakohus jõudis ekslikult järeldusele, mille kohaselt on
14.septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse laenuks ümberkujundamine tõendamata. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud nimetatud kinnistute müügilepingute seotust 14. septembri 2018. a laenulepinguga. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, sh hinnanguga 14. septembri 2018. a laenulepingule. Vastupidisele järeldusele ei anna alust jõuda kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei ole maakohus esitanud sisulist põhjendust, miks raamatupidamise andmed ei oma tähendust. Kolleegium leiab, et kostja ja kolmanda isiku pearaamatu väljavõtete põhjal ei ole võimalik teha järeldust kinnistute müügilepingute seotuse kohta laenulepinguga, sest tegemist on raamatupidamislike kannetega, millest ei nähtu võlasuhte sisu (kd II, tl 191–192).
12.3.Samuti heidab kostja apellatsioonkaebuses ette kostja poolt maakohtule esitatud kinnituskirja hindamata jätmist. Kolleegium märgib, et menetlusosaliste seletused ei ole tõendiks TsMS § 229 lg 2 järgi (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-1617491/80, p 15.5 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on juriidilise isiku seaduslikud esindajad tõendiallikatena käsitatavad kui menetlusosalised, mitte tunnistajad. Kinnituskirja on koostanud kostja, kolmas isik ja kostja juhatuse liige (kd II, tl 206), kes kõik on menetlusosalised. Seega ei saanudki maakohus seda kui tõendit hinnata, sest kõnealuses dokumendis sisalduvad selgitused ei ole nõutavas protsessivormis ja nende põhjal ei saa kohus teha kindlaks kostja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid. Kuigi maakohus rikkus menetlusõiguse normi sellega, et ei juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostja esitatud tõend ei vasta protsessinormidele (vt TsMS § 238 lg 4), siis ei mõjuta see asja lõppjäreldust. Ringkonnakohus põhjendas istungil selle tõendi arvestamata jätmist, kuid kostja ei esitanud ringkonnakohtule sellega seoses taotlusi, näitamaks, et ta oleks maakohtu selgitamise tulemusel saanud oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid täiendavalt tõendada (vt ringkonnakohtu
7.detsembri 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel–109). Kolleegium ei nõustu ka kostja käsitlusega, et kõnealune dokument on käsitatav kinnituskirjana võlaõigusseaduse (VÕS) § 32 mõttes. Vastavalt viidatud normi lõikele 1 saadetakse kinnituskiri mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist pärast suulist või muul viisil mitteformaalselt kokkuleppe saavutamist, et kinnitada üle sõlmitud lepingu sisu ja sellega ka tahe olla kinnituskirjas näidatud tingimustel lepinguliselt seotud. Kostja sõnul saavutati kokkulepe kinnistute ostuhinna laenuks ümber vormistamise kohta 2018. a septembris, kuid kinnituskiri on allkirjastatud 10. detsembril 2020 (kd II, tl 208). Dokument on allkirjastatud kohtumenetluse ajal ja tundub olevat koostatud spetsiaalselt kohtumenetluse tarbeks. Seejuures on kostja väide, et kõnealune dokument on vaadeldav kinnituskirjana VÕS § 32 tähenduses ka vastuolus tema väitega, mille kohaselt vormistas ja allkirjastas kostja ja kolmanda isiku õiguseellase seaduslik esindaja ostuhinna laenuna võlgnemise kohta 14. septembril 2018 laenulepingu. Kolleegium märgib, et kinnituskirja sisuks on lepingu täitmise kindlaksmääramine ja täpsustamine pärast mitte kirjalikus vormis saavutatud kokkulepet.
12.4.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud kostja väidete vastuolulisusele, mis vähendab nende usaldusväärsust. Kostja väitis hagi tagamise määruse
peale esitatud määruskaebuses, et 11. jaanuari 2019. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti filiaalile 174 596,35 euro maksmisega täitis ta kohustuse kolmanda isiku ees kinnistute müügilepingute alusel ostuhinna tasumiseks (kd I, tl 219), kuid ei viidanud sellele, et rahasumma võlgnetakse kolmandale isikule laenuna ega teistele kolmandale isikule tehtud maksetele. Seega ei nõustu kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on kostja läbivalt tuginenud sellele, et ostuhinna tasumise kohustus vormistati kolmanda isiku laenuks kostjale ja laenulepingust tulenev kohustus täideti täielikult 11. jaanuaril 2019, sh perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a makstud 37 300 euroga ja 11. jaanuaril 2019 makstud 25 403,65 euroga. Kostja lepinguline esindaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kostja ja kolmanda isiku õiguseellane vormistasid kinnistute ostuhinna tasumise kohustuse 14. septembril 2018 laenulepinguna, sest kostjal puudusid rahalised vahendid kohustuse täitmiseks (vt ringkonnakohtu 7. detsembri 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 109). Sellest väitest tulenevalt märgib kolleegium täiendavalt, et kostja avaldatud põhjendus ei ole eluliselt usutav, sest samal ajal on kostja korduvalt rõhutanud, et kostja ja kolmanda isiku õiguseellane olid sama isiku kontrolli all, kes oli ühtlasi mõlema isiku seaduslik esindaja. Seega jääb arusaamatuks, miks olukorras, kus poolte seotuse tõttu saab eeldada kolmanda isiku õiguseellase teadmist kostja varalisest olukorrast, lepiti 14. septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimisel kokku, et ostuhind tuleb tasuda hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest (kd I, tl 6 pöördel ja 13). Seejuures sõlmiti 15. novembri 2018. a leping kinnistu müügi kohta kaks kuud pärast väidetava laenulepingu sõlmimist.
12.5.Kuivõrd kostja tugineb sellele, et kostjal oli kinnistute ostuhinna tasumise kohustus, mis kujundati 14. septembril 2018 ümber laenukohustuseks ning kostja täitis sellest laenulepingust tuleneva kohustuse perioodil 9. oktoober 2018. a kuni 4. jaanuar 2019. a tehtud maksetega ja
11.jaanuari 2019. a lepingu alusel saadud raha eest, siis asus maakohus õigesti seisukohale, et kuna kinnistute müügitehingutest tuleneva võlasuhte ümber kujundamine laenusuhteks on tõendamata, siis ei oma vaidluse lahendamise seisukohast tähendust 14. septembri 2018. a laenulepinguga seotud laenu tagasimaksed ega muud laenusuhted. Seetõttu ei pidanudki maakohus hindama sellega seoses kostja esitatud tõendeid, nagu heidab apellatsioonkaebuses ette kostja. Eelnevat arvestades ei pea kolleegium vajalikuks vastata ka hageja väidetele, mille kohaselt täitis kostja 11. jaanuari 2019. a lepingu alusel Danske Bank A/S Eesti filiaalile raha makstes enda kohustust ja maksed on tehtud tema enda huvides. Kolleegium märgib, et tegemist on kahe eraldi õigussuhtega. Kostja võib olla küll täitnud
14.septembri 2018. a laenulepingust tuleneva kohustuse kolmanda isiku ees, kuid kuna asjas ei leidnud tõendamist 14. septembri ja 15. novembri 2018. a kinnistute müügi- ja asjaõiguslepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse seos laenulepingust tuleneva kohustusega, siis on ühtlasi tõendamata hageja arestitud kolmanda isiku ostuhinna tasumise nõude kostja vastu täitmine. Isegi kui nõustuda kostja käsitlusega võlakohustuse ümberkujundamise kohta, oleks kostja oma väite tõendamiseks pidanud esitama notariaalselt tõestatud kokkuleppe kinnistute müügilepingutest tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse täitmise laenuna võlgnemise kohta. Vastavalt asjaõigusseaduse § 119 lg-le 1 peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Kolleegium selgitab, et kokkuleppel, millega võlakohustus kujundatakse ümber laenuks, on deklaratiivse võlatunnistuse tähendus ja tagajärjed. Kuna võlaõigusseaduse järgi kehtib iseseisev vorminõue ainult konstitutiivsele võlatunnistusele, siis tuleks deklaratiivse võlatunnistusega võetud kohustustele kohaldada seadusega alussuhtele ette nähtud vorminõudeid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; vt ka TsÜS § 77 lg 3 esimene lause, § 83 lg 1 ja VÕS § 11
lg 3). Seega on notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võlakohustuse ümberkujundamine laenuks võimalik üksnes notariaalselt tõestatud vormis.
13.Viimaks võtab kolleegium seisukoha apellatsioonkaebuse väite osas, mille kohaselt väljus maakohus vastuolus TsMS §-ga 439 nõude piiridest, sest mõistis kostjalt 140 000 eurot välja Eesti Vabariigi kasuks, aga hageja taotles rahasumma välja mõistmist maksuhalduri kasuks. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Maakohus mõistis vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 2 välja 140 000 eurot Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) kasuks. Hagiavalduses on märgitud, et hagi esitab Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; edaspidi hageja, maksuhaldur) (kd II, tl 3). Seega ei ole maakohus väljunud nõude piiridest, sest maksuhaldurina on hagiavalduses käsitatud Eesti Vabariiki Maksu- ja Tolliameti kaudu.
14.TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus on kohtuotsuses hagi tagamise abinõu kehtivuse osas jätnud seisukoha võtmata. Ringkonnakohtul on võimalik eeltoodud minetus kõrvaldada. Maakohus on
8.oktoobri 2020. a määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning seadnud kostja omandis olevale kinnisasjale asukohaga Astri põik 1, Viimsi alevik, Viimsi vald (registriosa nr 277002) kohtuliku hüpoteegi summas 140 000 eurot hageja kasuks (kd I, tl 209). Arvestades seda, et hageja on soovinud hagi tagamise abinõu jõusse jätmist (vt ringkonnakohtu 7. detsembri 2021. a istungi protokoll; kd III, tl 108 pöördel) ja abinõu kehtima jäämine on kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik, jätab kolleegium 8. oktoobri 2020. a hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu TsMS § 445 lg 2 alusel kohtuotsuse täitmise tagamiseks jõusse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Kolmanda isiku menetluskulud tuleb jätta TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi tema enda kanda.
17.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Hageja menetluskulude nimekirja ega menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ei esitanud ja tal ei ole ka tsiviilasja toimikust nähtuvaid kulusid, mistõttu apellatsiooniastmes kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
18.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.