Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Määruse tegemise aeg ja koht 20.12.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-21-17925
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus X suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Sihtasutuse Pärnu Psühhiaatriakliiniku juhataja RP
Haigla
(90004527)
Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Eestkosteasutus Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) (registrikood 75014965) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määrus vaidlustatud osas muutmata. Jätta X määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lõike 1 teise lause alusel toimetab ringkonnakohus puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-21-17925 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Avaldaja esitas 15.11.2021 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu peamiselt teiste, aga ka enda elu, tervist ja julgeolekut, muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või küllaldane. Puudutatud isik viibib SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikus alates 13.11.2021, kell 16.10 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Avalduse kohaselt toodi puudutatud isik haiglasse kiirabiga, kuna käitus Hedon Spas väljakutsuvalt ja ebaadekvaatselt, kontakt temaga oli vähesisuline, isik oli pidurdamatu ning emotsionaalselt labiilne. Patsiendil diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, viibinud korduvalt tahtest olenematul ravil maania tõttu. Digiloos alates oktoobri lõpust korduvad kiirabi ja EMOkaardid, patsient sattunud kaklustesse, saanud peavigastusi, olnud Bolti autoga vees, seega tõenäoline, et patsient muutunud järjest maniakaalsemaks viimase 2–3 nädala jooksul. Viimati oli haiglaravil selle aasta aprill-mai PERH psühhiaatriakliinikus, ravi jätkamise kohta peale haiglaravi andmeid pole, kuid digiretseptid on välja ostnud. Maniakaalsena satub füüsilistesse konfliktidesse, saab peksa ja teda rünnatakse tema ebaadekvaatse käitumise pärast. Hospitaliseerimisel mõttekäik kiire, laialivalguv, hüplik, kõne monologiseeriv, paljusõnaline. On pretensioonikas, nõuab koheselt advokaati ning kliiniku juhatajat. Esitab nõudmisi, mida ja kui ruttu personal tegema peab. Soovib helistada nii advokaadile kui ka laste emale. Käsib viia end EMO-sse, et fikseerida väidetavad vigastused, mis eelmisel päeval ning hospitaliseerimisel talle põhjustati. Ütleb, et sai eelmisel päeval jõhkralt peksa ning enda sõnul tal silmad, pea jms valutavad ning käed on peksa saamisest turses. Visuaalselt patsiendil olulisi vigastusi ei näe, käeraudadest vähemärgatav marrastus randmetel. Soovib turvakaamerate lindistusi, et haigla kohtusse kaevata, kuna ta viidi EMO asemel psühhiaatriasse ja siin tehti talle tulles liiga. Patsient ähvardas õeposti klaasi katki lüüa ning õel hambad sisse lüüa. Käitumine impulsiivne ja pidurdamatu, haiguskriitika puudub täielikult. Vajas hospitaliseerimise järgselt turvatöötajate abil ohjeldamist eralduspalatisse ning käitumist pärssivate ravimite manustamist. Tegemist ägeda maniakaalse seisundiga, ohtliku käitumise risk püsib väga kõrge. Avalduse esitamise ajal püsib äge maniakaalne seisund. Esinevad kõik tüüpilised maania sümptomid – mõttekäigu ja motoorika kiirenemine, suurusluulumõtted, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, unevajaduse vähenemine, haigusteadvuse ja ravisoostumuse täielik puudumine. Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Maaniaseisundist tulenevalt käitub konfliktselt, on sattunud seetõttu ka rünnaku ohvriks. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist – käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbritsevate suhtes, lisaks ravita jäämisel oht tema tervise ja elu suhtes, kuna satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse ning on juba saanud kehalisi vigastusi. Isik vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas,
2-21-17925 kuna puudub ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Diagnoositud on bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on ette näha, et tema tahtest olenematu ravi peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi. Avaldaja palus puudutatud isikule vaid kohtumääruse resolutiivosa edastamist, kuna seoses täieliku haigusteadvuse puudumisega ei ole soovitav isikule avaldada ravile paigutamise asjaolusid ning põhjendusi, kuna see võib halvendada loodetavaid ravitulemusi (st tema tervist). Avaldusele on lisatud ka teise psühhiaatri arvamus.
2.Kohus kuulas 15.11.2021 puudutatud isiku ära psühhiaatriakliinikus. Isik orienteerus enda isikus ja kohas, kuid ei orienteerunud ajas. Haiguskriitika psüühilise seisundi osas puudus tal täielikult. Ärakuulamisel oli isik esialgu rahulik, selgitusi andis monotoonsel hääletoonil ning temale sobivas kontekstis. Ei soovinud, et kohus vahele küsimusi esitaks ning ärakuulamise lõpus muutus agiteeritumaks, hakkas endast kõnelema kolmandas isikus, oli suurustlev.
3.Psühhiaater RP selgituste kohaselt isiku maniakaalne seisund püsib ning selles seisundis on ta ohtlik eelkõige endale (võib sattuda vägivalla ohvriks), samas ei saa välistada rünnakuid ka kolmandate isikute vastu. Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Pärnu Maakohus tegi 15.11.2021 määruse, millega võttis menetlusse ja jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja pikendamiseks kuni 40 päevani. Kohus asendas puudutatud isiku suhtes Pärnu Maakohtu 07.10.2021 määrusega kriminaalasjas nr 1-21-4574 kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga ja määras, et puudutatud isiku ambulatoorne sundravi jätkub statsionaarsena sundraviteenuse osutaja Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juures.
5.Kohus tugines TsMS § 534 lõikele 1 ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lõikele 1. Tutvunud kohtule esitatud avaldusega, sellele lisatud puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentidega ja kuulanud ära isiku enda leidis kohus, et on kinnitust leidnud PsAS § 11 lõike 1 koosseisu olemasolu. Puudutatud isikul on bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Esineb ka afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt (antud asjaolu kinnitavad tema suhtes koostatud vägivallajuhtumid haiglas) ja ebaadekvaatselt (antud asjaolud nähtuvad kiirabikaartidest). Maaniaseisundist tulenevalt käitub konfliktselt, on sattunud seetõttu väidetavalt rünnaku ohvriks. Ohtliku käitumise risk püsib kõrge kuni maaniaseisundi leevenemiseni. Ohtlikkus tuleneb otseselt maaniaseisundist – on käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbritsevate suhtes, satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse ning on väidetavalt saanud kehalisi vigastusi.
6.PsAS § 13 lõikest 12 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud taotluse saamisel kontrollib kohus viivitamata psühhiaatrilist sundravi osutavast raviasutusest, kas isikule on määratud ambulatoorne sundravi. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4021 lõike 4 kohaselt kui ambulatoorsel sundravil viibiv isik on võetud vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ja kohus on teinud PsAS § 11 lõikes 2 nimetatud otsuse, siis jätkub isiku
2-21-17925 sundravi statsionaarse ravina. Riigikohus on kohtuasjas nr 1-20-6639 14.10.2021 lahendi punktis 14 leidnud, et tahtest olenematu ravi kohaldamise taotluse saanud kohus kontrollib PsAS § 11 lõikes 1 nimetatud eeldusi ja selgitab välja, kas inimene on määratud ambulatoorsele sundravile (PsAS § 13 lõige 12). Mõlemale küsimusele jaatava vastuse korral sedastab kohus, et tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud, kuid KrMS § 4021 lõike 4 alusel ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena.
7.Kohtute infosüsteemi kohaselt on puudutatud isiku suhtes kriminaalasjas nr 1-21-4574 kohaldatud ambulatoorset sundravi. Nähtuvalt eeltoodust on samuti PsAS § 11 lõikes 1 nimetatud eeldused täidetud, mistõttu ei suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub statsionaarsena. 07.10.2021 kriminaalasja nr 1-21-4574 kohtumääruse kohaselt saadeti määrus täitmiseks Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikule. Seega jätkub puudutatud isiku statsionaarne ravi Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus.
8.TsMS § 535 lõike 1 ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-13 (punkt 49) alusel andis kohus puudutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
9.Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta ambulatoorne sundravi statsionaarsega asendamata. Puudutatud isik leiab, et ta ei vaja pikemat ravi ega üleüldse haiglaravi või haiglas viibimist ja ta saab iseseisvalt oma eluga hakkama. Ambulatoorne sundravi täitis oma eesmärke ja puudutatud isik allus ravirežiimile ning vajadust seda statsionaarseks muuta ei esine. Pealegi pidanuks selle otsustamiseks kaasama ka ambulatoorset sundravi osutava psühhiaatri. Maakohus otsustas teises menetluses tehtud lahendi täitmise korda muuta psühhiaatrit kaasamata.
10.Avaldaja ja eestkosteasutus palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.TsMS § 659 ja § 651 lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegusel juhul on puudutatud isik vaidlustanud Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määruse osas, milles kohus asendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määrust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Seega selles osas on määrus jõustunud (TsMS § 466 lõige 3).
13.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu 15.11.2021 määruse resolutsiooni punkti 3 tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lõike 1 punktiga 1 ja §ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohus järgib määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.
2-21-17925
14.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lõike 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.
15.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne häire, maania psühhootiliste sümptomiteta (F31.1). Digiloos dokumenteeritud andmete põhjal (korduvad kiirabi ja EMO-kaardid) pidasid psühhiaatrid tõenäoliseks, et isik on muutunud järjest maniakaalsemaks viimase 2–3 nädala jooksul. Manikaalsena satub isik füüsilistesse konfliktidesse, saab peksa ja teda rünnatakse tema ebaadekvaatse käitumise pärast. Puudutatud isik on viibinud ka varem haiglaravil psühhiaatriakliinikus, viimati 2021. a aprillis-mais. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul pole ohtlik ei endale ega ka teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamustega ja psühhiaatri poolt ärakuulamisel avaldatuga.
16.Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Avalduse esitamise ajal püsib puudutatud isikul äge maniakaalne seisund, mille puhul ohtliku käitumise risk püsib väga kõrge, kuna isik käitub konfliktselt, ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Ümbritsevate suhtes agressiivne ja ebaadekvaatne käitumine nähtub ka digiloos dokumenteeritud juhtumitest. Lisaks esineb ravita jäämisel oht puudutatud isiku enda tervise ja elu suhtes, kuna ta satub kergesti konfliktidesse, mille käigus teda rünnatakse ning isik on juba saanud kehalisi vigastusi. Eeltoodut kinnitas ka psühhiaater RP ärakuulamisel, märkides, et maniakaalses seisundis on puudutatud isik ohtlik eelkõige endale (võib sattuda vägivalla ohvriks), samas ei saa välistada rünnakuid ka kolmandate isikute vastu. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt keeldub isik vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
17.Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Avaldaja on esile toonud, et hospitaliseerimisel ei mõistnud isik enda ravivajadust, tema käitumine oli impulsiivne ja pidurdamatu, mh ähvardas isik õeposti klaasi katki lüüa ja õel hambad sisse lüüa. Avalduse kohaselt puudub isikul täielikult ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi kontrollitud keskkonnas. Seda kinnitab ka puudutatud isiku poolt maakohtule ärakuulamisel avaldatu. Vastuses määruskaebusele on avaldaja täiendavalt selgitanud, et isikul diagnoositud raskele psüühikahäirele on mh iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine. Eeltoodust tulenevalt oli täidetud ka kolmas PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eeldus.
2-21-17925
18.Maakohus tuvastas vastavalt PsAS § 13 lõikes 12 sätestatule õigesti, et puudutatud isiku suhtes on kriminaalasjas nr 1-21-4574 07.10.2021 määrusega kohaldatud ambulatoorset sundravi. Sellises olukorras kohaldub KrMS § 4021 lõige 4, mille tõlgendamise osas on Riigikohus lahendis nr 1-20-6639 (punktid 10 ja 14) leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lõige 1), ei kohalda kohus sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse sundravi KrMS § 4021 lõike 4 alusel statsionaarseks. Viidatud lahendi punktis 15 selgitab ka Riigikohus, et ambulatoorne sundravi muutub KrMS § 4021 lõike 4 alusel statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. Kehtivast õigusest ega kohtupraktikast ei tulene, et selle otsustuse tegemiseks tulnuks kaasata ka ambulatoorset sundravi osutav psühhiaater nagu määruskaebuses leitakse. Kohtul tuli tuvastada üksnes PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud eelduste esinemine ja kohus tegi seda õigesti avaldusele lisatud psühhiaatriate arvamuste ja psühhiaater RP poolt ärakuulamisel täiendavalt avaldatu põhjal.
19.Eeltoodust tulenevalt olid praegusel juhul täidetud KrMS § 4021 lõikes 4 sätestatud tingimused, mistõttu määras kohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorne sundravi muutub statsionaarseks.
20.Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel järginud ka kõiki ülejäänud Riigikohtu lahendis nr 1-20-6639 väljendatud põhimõtteid, sh kuulanud ära puudutatud isiku ja määranud isikule esindaja hiljemalt ravirežiimi muutva kohtumääruse tegemisel (viidatud lahendi punkt 16).
21.Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule I määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lõike 1 teine lause). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.TsMS § 172 lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.