C-755/22

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda) 11. jaanuar 2024 ( *1 ) Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 2008/48/EÜ – Tarbijakrediidilepingud – Artikkel 8 – Krediidiandja kohtustus kontrollida tarbija krediidivõimelisust – Rikkumise heastamine krediidilepingu täieliku täitmise läbi – Artikkel 23 – Tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad sanktsioonid – Krediidilepingu tühisus ja krediidiandjapoolne kokkulepitud intressi saamise õiguse kaotamine – Kahjustavate tagajärgede puudumine tarbijale – Krediidiandjate vastutustundlikkuse kasvatamine ja vastutustundetu praktika ennetamine tarbijatele krediidi andmisel Kohtuasjas C‑755/22, mille ese on ELTL artikli 267 alusel Okresní soud Praha-západ (Lääne-Praha piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik) 1. augusti 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 13. detsembril 2022, menetluses Nárokuj s.r.o. versus EC Financial Services, a.s., EUROOPA KOHUS (kolmas koda), koosseisus: koja president K. Jürimäe, kohtunikud N. Piçarra, M. Safjan (ettekandja), N. Jääskinen ja M. Gavalec, kohtujurist: J. Richard de la Tour, kohtusekretär: A. Calot Escobar, arvestades kirjalikku menetlust, arvestades seisukohti, mille esitasid: – Nárokuj s.r.o., esindaja: advokát R. Pukl, – EC Financial Services, a.s., esindaja: advokát F. Petráš, – Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, S. Šindelková ja J. Vláčil, – Euroopa Komisjon, esindajad: P. Ondrůšek ja I. Rubene, arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta, on teinud järgmise otsuse 1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66). 2 Taotlus on esitatud Nárokuj s.r.o. ja EC Financial Services, a.s‑i vahelises kohtuvaidluses viimase poolt tarbijale antud krediidiga seotud summade tagasimaksmise üle. Õiguslik raamistik Liidu õigus 3 Direktiivi 2008/48 põhjendused 7, 9 ja 26 on sõnastatud järgmiselt: „(7) Selleks et aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas, on vaja mitmes põhiküsimuses kujundada ühtlustatud ühenduse raamistik. […] […] (9) Täielikku ühtlustamist on vaja selleks, et tagada kõikidele ühenduse tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ning luua tõeline siseturg. […] […] (26) Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et edendada vastutustundliku teenusepakkumise põhimõtteid krediidisuhte kõikides etappides, võttes arvesse oma krediidituru eripära. Need meetmed võivad sisaldada näiteks tarbijate teavitamist ja harimist, sealhulgas hoiatusi maksete tasumata jätmise ja ülelaenamisega seotud riskide kohta. Eriti laieneval krediiditurul on oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad. […] [K]rediidiandjatel [peaks] olema kohustus individuaalselt kontrollida tarbija krediidivõimelisust. Sel eesmärgil peaks krediidiandjatel olema lubatud kasutada mitte ainult asjaomase krediidilepingu ettevalmistamise ajal tarbija poolt esitatud teavet, vaid ka pikaaegse ärisuhte ajal esitatud teavet. Liikmesriikide ametiasutused peaksid andma ka krediidiandjatele asjakohaseid juhtnööre ja suuniseid. Tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi.“ 4 Direktiivi artiklis 8 „Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust“ on sätestatud: „1. Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada. 2. Liikmesriigid tagavad, et kui lepingupooled lepivad kokku krediidi kogusumma muutmises pärast krediidilepingu sõlmimist, ajakohastab krediidiandja tema käsutuses oleva tarbijat käsitleva finantsteabe ning hindab tarbija krediidivõimelisust enne krediidi kogusumma mis tahes märkimisväärset suurendamist.“ 5 Kõnealuse direktiivi artikkel 23 „Karistused“ on sõnastatud järgmiselt: „Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“ Tšehhi õigus 6 Tarbijakrediidiseaduse nr 257/2016 (zákon č. 257/2016 Sb., o spotřebitelském úvěru), muudetud seadusega nr 96/2022 (zákon č. 96/2022 Sb.) (edaspidi „tarbijakrediidiseadus nr 257/2016“), artiklis 86 on sätestatud: „(1) Enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist või sellest lepingust tuleneva kohustuse muutmist, millega on seotud tarbijakrediidi kogusumma märkimisväärne suurendamine, hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust tarbijalt saadud olulise, usaldusväärse, piisava ja proportsionaalse teabe alusel ja kasutades vajaduse korral andmebaase, mis võimaldavad hinnata tarbija krediidivõimelisust, või muid allikaid. Krediidiandja annab tarbijakrediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hinnangust nähtub, et tarbija võimes tarbijakrediit tagasi maksta pole põhjust kahelda. (2) Tarbija krediidivõimelisust hinnates uurib krediidiandja iseäranis tarbija võimet teha kokkulepitud regulaarseid tarbijakrediidi tagasimakseid, võrreldes selleks tarbija sissetulekut ja kulusid ning võimalike olemasolevate võlgade tagasimaksmise vahendeid. Lisaks võtab ta arvesse võimaliku vara väärtust, kui tarbijakrediidilepingust tuleneb, et tarbijakrediit tuleb osaliselt või täielikult tagasi maksta tarbijale kuuluva vara müügist saadavast tulust, mitte regulaarsete tagasimaksetena, või kui tarbija finantsolukorra põhjal on ilmne, et ta suudab tarbijakrediidi tagasi maksta olenemata oma sissetulekust.“ 7 Selle seaduse artikli 87 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Kui krediidiandja annab tarbijale tarbijakrediiti artikli 86 lõike 1 teist lauset rikkudes, on leping tühine. Kohus arvestab lepingu tühisust ka ilma, et oleks esitatud sellekohane väide. Tarbija on kohustatud väljamakstud tarbijakrediidi põhisumma tagasi maksma tema rahalisi võimalusi arvestades sobival ajal.“ Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus 8 Tarbija sõlmis tarbijakrediidilepingu summas 50000 Tšehhi krooni (CZK) (ligikaudu 2000 eurot) JET Money s.r.o-ga – äriühinguga, kelle õigusjärglane on EC Financial Services. Enne lepingu sõlmimist esitas tarbija teavet oma isikliku ja majandusliku olukorra kohta. Seejärel maksis ta selle krediidi tagasi, tasudes kogusumma 85000 krooni (ligikaudu 3500 eurot), mis sisaldas nimetatud krediidi kõrvalkulusid. Ta ei ole sellele lepingule krediidi tagasimaksmise perioodil vastuväiteid esitanud. 9 Põhikohtuasja hageja Nárokuj on äriühing, kellele tarbija on loovutanud nõuded, mida ta oleks võinud esitada krediidiandja vastu tarbijakrediidilepingu alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus, Okresní soud Praha-západis (Lääne-Praha piirkondlik kohus, Tšehhi Vabariik) väitis see äriühing, et leping on tühine, kuna krediidiandja ei täitnud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust. Alusetule rikastumisele tugineva hagi raames nõuab ta 35000 krooni suuruse summa tasumist, mis seisneb nimetatud krediidi põhisumma ja tarbija poolt tagasimakstava summa vahes, millele lisandub seadusjärgne viivis. 10 Põhikohtuasja kostja EC Financial Services leiab omakorda, et tarbija krediidivõimelisust hinnati piisavalt ning et igal juhul ei ole tarbijakaitset käsitlevad õigusnormid kohaldatavad, kuna põhikohtuasjas kõne all olev nõue ei kuulu enam tarbijale, vaid äriühingule. 11 Neid argumente arvestades soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2008/48 alusel võib krediidiandjale määrata sanktsiooni juhul, kui see, et rikuti kohustust enne krediidilepingu sõlmimist hinnata tarbija krediidivõimelisust ei toonud tarbijale kaasa kahjustavaid tagajärgi. Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi osa riigisiseseid kohtuid on vastanud sellele küsimusele jaatavalt isegi juhul, kui tarbija on kõnealuse krediidi täielikult ja ilma tarbija vastuväideteta tagasi maksnud, näib mõeldav vastupidine tõlgendus, mis põhineb lepingu mõlema poole huvide tasakaalu viimisel ja võttes arvesse asjaolu, et tarbija on samuti oma käitumise eest vastutav. 12 Veel tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2008/48 artikli 8 eesmärk on vältida olukorda, kus tarbijal tekivad krediidi tagasimaksmisel rahalised raskused, mistõttu võiks asuda seisukohale, et krediidiandja kohustus kontrollida tarbija krediidivõimelisust ei ole selle direktiivi peamine eesmärk, vaid vahend, mis võimaldab seda eesmärki saavutada. 13 Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tarbija krediidivõimelisust ei saa hinnata isoleeritult üksnes nende andmete põhjal, mida krediidiandja tarbijalt küsib, vaid seda tuleb hinnata ka lähtuvalt viisist, kuidas lepinguline suhe on kulgenud direktiiviga 2008/48 taotletava tarbijakaitse eesmärgi seisukohast. 14 Lõpuks tuleb arvesse võtta eelkõige õiguskindluse ja hea usu põhimõtteid, kuna krediidiandja, kes on andnud tarbijale krediiti, mille viimane hiljem tagasi maksis, peab saama eeldada, et tarbija tasus nende maksetega oma lepingujärgse võlgnevuse. Kuna tarbijale ei ole tekitatud kahjustavaid tagajärgi, ei ole vaja kohaldada sanktsiooni ainuüksi ennetaval eesmärgil. 15 Nendel asjaoludel otsustas Okresní soud Praha-západ (Lääne-Praha piirkondlik kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse: „Kas direktiivi [2008/48] eesmärk on, et krediidiandjale määrataks sanktsioon tarbija krediidivõimelisuse mittetäieliku hindamise eest isegi siis, kui tarbija on krediidi täies ulatuses tagasi maksnud ega ole krediidi tagasimaksmise ajal lepingu suhtes vastuväiteid esitanud?“ Eelotsuse küsimuse analüüs Vastuvõetavus 16 Euroopa Komisjon leiab, et eelotsuse küsimus on hüpoteetiline, kuna eeldus, millel see põhineb – et asjaomase tarbija krediidivõimelisust ei ole hinnatud kooskõlas direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikega 1 või riigisiseste õigusnormidega, millega see säte on üle võetud – on väär. Nimelt ei sisalda eelotsusetaotlus andmeid, mis viitaksid sellele, et see hindamine oli tõepoolest ebapiisav. 17 Selle kohta olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikli 267 kohase Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja erisusi arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). 18 Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuse läbivaatamisest üksnes siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaoludega või esemega, või kui küsimus on hüpoteetiline (vt selle kohta 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Volkswagen, C‑134/20, EU:C:2022:571, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Puig Gordi jt, C‑158/21, EU:C:2023:57, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). 19 Nii see käesolevas kohtuasjas siiski ei ole. 20 Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatu põhineb Nárokuj sõnastatud eeldusel, millele EC Financial Services vastu vaidleb, ja mille kohaselt on viimane rikkunud tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustust, mis on ette nähtud tarbijakrediidiseaduse nr 257/2016 artiklis 86, eelkõige põhjusel, et ta ei ole usaldusväärselt kontrollinud asjaomase tarbija kulude tegelikku suurust. 21 Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivis 2008/48 ei ole ammendavalt loetletud teavet, mida kasutades peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hindama (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 36). 22 Järelikult kuulub küsimus selle kohta, kas krediidiandja on põhikohtuasja asjaoludel täitnud kohustuse, mis lasub tal vastavalt direktiivi 2008/48 artiklile 8, peamiselt riigisiseses õiguses selleks ette nähtud nõuete hindamise alla. 23 ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada riigisisest õigust ega otsustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud tõlgenduse õigsuse üle, sest selles menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on faktide ja riigisisese õiguse hindamine üksnes liikmesriigi kohtu pädevuses (vt selle kohta 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Caixabank (laenulepingutasu), C‑565/21, EU:C:2023:212, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. mai 2023. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (kohtu elektrooniline postkast), C‑60/22, EU:C:2023:373, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). 24 Neil asjaoludel ei ole ilmne, et direktiivi 2008/48 taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et tõstatatud probleem on hüpoteetiline käesoleva kohtuotsuse punktis 18 viidatud kohtupraktika tähenduses. 25 Sellest järeldub, et eelotsuse küsimus on vastuvõetav, arvestades, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas krediidiandja on põhikohtuasjas tegelikult rikkunud talle direktiivi 2008/48 artiklist 8 tulenevat kohustust. Sisulised küsimused 26 Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui juhul, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, on krediidiandjale riigisisese õiguse kohaselt määratav sanktsioon tarbijakrediidilepingu tühisus ja kokkulepitud intressi saamise õiguse kaotamine, isegi kui pooled on lepingu täies ulatuses täitnud ja tarbijale ei ole selle rikkumise tõttu kahjustavaid tagajärgi kaasnenud. 27 Kõigepealt tuleb märkida, et asjaolu, et põhikohtuasja pooled on üksnes kauplejad, ei takista selle vaidluse raames direktiivi 2008/48 kohaldamist. Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et selle direktiivi kohaldamisala ei sõltu mitte vaidluse poolte isikust, vaid krediidilepingu poolte staatusest (11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Lexitor, C‑383/18, EU:C:2019:702, punkt 20). 28 Eelotsusetaotlusest nähtub aga, et põhikohtuasja esemeks olev nõue põhineb tagasimaksekohustusel, mis tekkis tarbija ja JET Money – kelle õigusjärglane on EC Financial Services – vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu ülesütlemisest, ning et see tarbija loovutas selle nõude Nárokujle pärast krediidi tagasimaksmist. 29 Pärast seda täpsustust tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusi võib mõista nii, et need puudutavad nii väidetavalt esinenud direktiivi 2008/48 artikli 8 rikkumise võimalikku kõrvaldamist krediidilepingu täieliku täitmise läbi kui ka Tšehhi õiguses sellise rikkumise eest sanktsioonina ette nähtud meetmete kooskõla selle direktiivi artikliga 23. Eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb neid kahte aspekti käsitleda järgemööda. 30 Mis esimesena puudutab direktiivi 2008/48 artikli 8 rikkumise võimalikku kõrvaldamist krediidilepingu täieliku täitmise läbi, siis tuleb märkida, et liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ja eelkõige selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus YYY. (mõiste tarbija), C‑570/21, EU:C:2023:456, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). 31 Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 sõnastusest nähtub, et krediidiandja on kohustatud hindama tarbija krediidivõimelisust enne krediidilepingu sõlmimist. Euroopa Kohus on juba rõhutanud selle kohustuse lepingueelset laadi (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 45). 32 Ainuüksi see asjaolu ei võimalda siiski kindlaks teha, kas ja kui jah, siis millistel tingimustel võib krediidilepingu täielik täitmine heastada selle, et krediidiandja on rikkunud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, seda enam, et direktiivis 2008/48 ei ole kindlaks määratud viisi, kuidas krediidiandja peab seda kohustust täitma (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 36) ega ka tal hindamise tulemusest sõltuvalt lasuvaid kohustusi (vt selle kohta 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Schyns, C‑58/18, EU:C:2019:467, punktid 42 ja 43). 33 Mis puudutab direktiivi 2008/48 eesmärkide analüüsimist, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et krediidiandja lepingueelne kohustus hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust, mis on nähtud ette direktiivi artiklis 8, aitab osas, milles selle eesmärk on kaitsta tarbijat ülemäärase võlgnevuse ja maksejõuetuse tekkimise ohu eest, saavutada kõnealuse direktiivi eesmärki, mis seisneb direktiivi põhjenduste 7 ja 9 kohaselt selles, et näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida peetakse vajalikuks selleks, et tagada kõikidele Euroopa Liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 42, ning 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 21). 34 Lisaks on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et direktiivi 2008/48 põhjendust 26 arvestades on selle kohustuse eesmärk ka kasvatada krediidiandjate vastutustundlikkust ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 35; 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 20, ja 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg), C‑303/20, EU:C:2021:479, punkt 28). 35 Sellest tuleneb ühelt poolt, et krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama lihtsalt liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad aga tekkida ka pärast krediidi tagasimaksmist. 36 Teiselt poolt aitavad krediidiandjate vastutustundlikkuse kasvatamine ja vastutustundetute tavade ärahoidmine tarbijatele krediidi andmisel oluliselt kaasa tarbijakrediidituru nõuetekohasele toimimisele. Kuivõrd need eesmärgid ei sõltu konkreetse tarbija olukorrast ega käitumisest, ei saavutata neid ainuüksi tema sõlmitud krediidilepingu täieliku täitmisega. Igasugune muu tõlgendus viiks selleni, et soositaks krediidiandjale direktiivi 2008/48 artikliga 8 pandud kohustuse täitmata jätmist ja see võiks võtta nimetatud sättelt soovitava toime. 37 Sellest järeldub, et direktiivi 2008/48 artikli 8 eesmärkidel põhinev analüüs võimaldab järeldada, et seda, kui rikutakse kohustust, mis seisneb krediidiandjapoolses tarbija krediidivõimelisuse kontrollis, ei saa heastada ainult seeläbi, et krediidileping täidetakse täielikult. Tähtsust ei ole asjaolul, et tarbija ei ole tagasimakseperioodil sellele lepingule vastuväiteid esitanud. 38 Veel on oluline täpsustada, et eelmises punktis esitatud järeldusi ei sea kahtluse alla 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsuse BMW Bank jt (C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014) punkt 279, milles Euroopa Kohus otsustas, et kuivõrd lepingu täitmine kujutab endast lepinguliste kohustuste lõppemise loomulikku mehhanismi ja kui sellekohased erisätted puuduvad, ei saa tarbija enam tugineda taganemisõigusele, mis on talle antud direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikega 1, kui pooled on krediidilepingu täielikult täitnud ja sellest lepingust tulenevad vastastikused kohustused on seetõttu lõppenud. 39 Nimelt, asjaolu, et pärast krediidilepingu täielikku täitmist ei saa lepingupooled enam tugineda lepingust tulenevatele vastastikustele kohustustele, ei mõjuta seda, kas on olemas nõue, mis põhineb alusetult saadu väljaandmise kohustusel, mis on tekkinud selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamisest, milles on vastavalt selle direktiivi artiklis 23 nõutule nähtud ette sanktsioon juhtumiks, kui krediidiandja rikub nimetatud direktiivi artiklis 8 ette nähtud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimelisust. 40 Mis puudutab teisena eeskirju sanktsioonide kohta, mida kohaldatakse direktiivi 2008/48 artikli 8 alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral, siis tuleb tõdeda, et vastavalt selle direktiivi artiklile 23 tuleb need eeskirjad kehtestada nii, et sanktsioonid oleksid tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg), C‑303/20, EU:C:2021:479, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). 41 Selleks peab sanktsioonide rangus vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest sanktsioone määratakse, tagades tegeliku hoiatava mõju, minemata siiski kaugemale sellest, mis on vajalik direktiivi 2008/48 artikliga 8 taotletavate eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 26, ja 14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Landespolizeidirektion Steiermark (mänguautomaadid), C‑231/20, EU:C:2021:845, punkt 45). 42 Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on ainsana pädev tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust, tuleb kontrollida, kas kõiki kohtuasja asjaolusid arvestades vastavad seal küsimuse all olevad sanktsioonid eelmises punktis nimetatud nõuetele, võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse suhtes otsust langetades siiski vajaduse korral esitada täpsustused, mis annavad neile kohtutele juhised hinnangu andmisel (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punktid 27 ja 28). 43 Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et Tšehhi õiguse kohaselt seisneb tarbijakrediidiseaduse nr 257/2016 artiklis 86 ette nähtud krediidiandja kohustuse – hinnata tarbija krediidivõimelisust – rikkumise eest ette nähtud sanktsioon selles, et krediidileping on tühine, nagu on ette nähtud selle seaduse artikli 87 lõikes 1, mille tagajärjel kaotab krediidiandja õiguse kokkulepitud intressile. 44 Eelotsusetaotluse esitanud kohus ning EC Financial Services ja komisjon leiavad põhiosas, et kui krediidileping on täielikult täidetud, ilma et tarbijale oleks tekitatud kahjustavaid tagajärgi, oleks sellise sanktsiooni määramine ebaproportsionaalne, kuna see läheks kaugemale sellest, mis on vajalik direktiivi 2008/48 eesmärkide saavutamiseks. 45 Sellega seoses tuleb märkida, et liikmesriigid peavad sobiva sanktsioonide korra kehtestamisel, mida kohaldatakse juhul, kui krediidiandja rikub direktiivist 2008/48 tulenevaid kohustusi, võtma nõuetekohaselt arvesse krediidiandja tegevusega tarbijale tekitatud kahju suurust (vt analoogia alusel 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus UPC Magyarország, C‑388/13, EU:C:2015:225, punkt 58). Kui on võimalik valida direktiivi eesmärkide saavutamiseks ühtviisi sobiva mitme meetme vahel, tuleb proportsionaalsuse põhimõtte alusel valida kõige vähem piirav meede, kusjuures sellega kaasa toodud koormus ei tohi taotletavaid eesmärke arvestades olla ühelgi juhul ülemäärane (vt selle kohta 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Agenzia delle dogane e dei monopoli ja Ministero dell’Economia e delle Finanze, C‑452/20, EU:C:2022:111, punktid 37 ja 38 ning seal viidatud kohtupraktika). 46 Sellega seoses tuleb märkida, et juhul, kui tarbijaga sõlmitud krediidileping on täielikult täidetud, ilma et tarbijale oleks selle täitmise käigus või selle tagajärjel kaasnenud kahjustavat tagajärge, on siiski oluline meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 33 ja 34, ei ole direktiivi 2008/48 artiklis 8 ette nähtud kohustuse eesmärk mitte ainult kaitsta tarbijaid selliste riskide eest, vaid ka kasvatada krediidiandjate vastutustundlikkust ja vältida krediidi andmist krediidivõimetutele tarbijatele. 47 Neid kahte eesmärki arvestades on Euroopa Kohus juba otsustanud, et arvestades selle kohustuse olulisust direktiivi 2008/48 kontekstis, võib rikkumise eest liikmesriigi õiguses kehtestada sanktsiooniks krediidiandjapoolse intresside saamise õiguse kaotuse (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg), C‑303/20, EU:C:2021:479, punktid 39 ja 40). 48 Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud kohtuasjas, mis puudutas samu riigisiseseid õigusnorme, nagu on kõne all põhikohtuasjas, et sanktsioon, mis seisneb selles, et tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise korral ei ole krediidiandjal enam õigust kokkulepitud intressile, näib olevat tasakaalus sellega karistatava rikkumise raskusega (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR‑Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 30). 49 Ent tuleb esiteks tõdeda, et seada niisuguse sanktsiooni kohaldamine, millega kaasneb krediidilepingu tühisus ja krediidiandjapoolne kokkulepitud intresside saamise õiguse kaotus, sõltuvusse tingimusest, et tarbijale on kaasnenud kahjustav tagajärg, soodustaks seda, et krediidiandjad ei järgi neil direktiivi 2008/48 artikli 8 kohaselt lasuvat kohustust. Nimelt võiks see anda neile tõuke jätta tegemata süsteemne ja ammendav hindamine kõigi nende tarbijate krediidivõimelisuse kohta, kellele nad krediiti annavad, mis oleks vastuolus krediidiandjate vastutustundlikkuse kasvatamise ja vastutustundetute tavade ennetamise eesmärgiga tarbijakrediidi andmisel. Selline tõlgendus võiks pealegi kahjustada ette nähtud sanktsiooni tegelikku hoiatavat laadi. 50 Teiseks, kuigi põhikohtuasjas kõne all olev sanktsioon võib – kuivõrd see eeldab krediidilepingu lõpetamist – kahtlemata tuua krediidiandjale kaasa tõsiseid tagajärgi, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et viimane kannaks tingimata ülemäärast koormust, arvestades direktiivi 2008/48 artikliga 8 taotletavat topelteesmärki, ega ka seda – nagu väidab EC Financial Services oma kirjalikes seisukohtades – et risk kanda neid tagajärgi isegi pärast krediidi tagasimaksmist kujutaks endast ettevõtlusvabaduse riivet. 51 Sellest järeldub – mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, et proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik otsustab direktiivi 2008/48 artiklit 8 üle võtvate riigisiseste õigusnormide rikkumise eest kehtestada sanktsiooniks krediidilepingu tühisuse ja krediidiandjapoolse kokkulepitud intresside saamise õiguse kaotuse, isegi kui see rikkumine ei ole põhjustanud tarbijale kahjustavaid tagajärgi. 52 Eespool esitatud kaalutlustel tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui juhul, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, on krediidiandjale riigisisese õiguse kohaselt määratav sanktsioon tarbijakrediidilepingu tühisus ja kokkulepitud intressi saamise õiguse kaotamine, isegi kui pooled on lepingu täies ulatuses täitnud ja tarbijale ei ole selle rikkumise tõttu kahjustavaid tagajärgi kaasnenud. Kohtukulud 53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ, artikleid 8 ja 23 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui juhul, kui krediidiandja on rikkunud oma kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, on krediidiandjale riigisisese õiguse kohaselt määratav sanktsioon tarbijakrediidilepingu tühisus ja kokkulepitud intressi saamise õiguse kaotamine, isegi kui pooled on lepingu täies ulatuses täitnud ja tarbijale ei ole selle rikkumise tõttu kahjustavaid tagajärgi kaasnenud. Allkirjad ( *1 ) Kohtumenetluse keel: tšehhi.