Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

TsiviilasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 03.12.2021

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-20-13539/74
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 03.12.2021
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 4219

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2021, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-13539

Tsiviilasi

Aleksandrs Cvetkovsi hagi W.Niinelaid OÜ vastu töölepinguliste suhete tuvastamiseks ja saamata töötasu väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

Aleksandrs Cvetkovsi apellatsioonkaebuse hind 2187,12 eurot W.Niinelaid OÜ apellatsioonkaebuse hind 2280,56 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. septembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandrs Cvetkovsi apellatsioonkaebus W.Niinelaid OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Aleksandrs Cvetkovs (Läti Vabariigi isikukood: XXXXXXXXXX) Apellant (kostja): W.Niinelaid OÜ (rk: 12367486), esindaja Maarika Kutser

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Maakohtu 8. septembri 2021 otsus osaliselt, s.o W.Niinelaid OÜ-lt Aleksandrs Cvetkovsi kasuks ajavahemiku 01.04.2020 kuni 08.05.2020 eest väljamõistetud töötasu suuruse ning menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3 ja 5).

2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista W. Niinelaid OÜ-lt Aleksandrs Cvetkovsi kasuks välja töötasu ajavahemiku 01.04.2020 kuni 08.05.2020 eest 2567,68 eurot ning jätta menetluskuludest 1/3 Aleksandrs Cvetkovsi kanda ja 2/3 W. Niinelaid OÜ kanda.

Sarnased lahendid

Tööõigus

4.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hagejale on kõik tasud välja makstud. Hageja töötas kostja juures alates 25.01.2020 kuni 08.05.2020. 08.05.2020 sõitis hageja Helsingist laevaga Tallinna ja suundus koju Läti Vabariiki ning rohkem tööle ei tulnud. Hagejaga oli kokku lepitud töötasu 600 eurot (bruto), lisaks lähetuse eest makstav hüvitis. Kostja hüvitas ka muud kulud vastavalt tšekkidele. Kõigi hagejale tehtud ülekannete selgituseks on töötasu ja komandeeringurahad. Kokkuleppe järgi oli töö tegemise kohaks Eesti Vabariik ning hageja pidi viibima välislähetuses Soomes ja sealt sõitma ka Rootsi. Samuti oli kokkulepe, et hageja viibib lähetuses kaks nädalat, siis sõidab kaheks nädalaks koju Läti Vabariiki ning seejärel naaseb uuesti kaheks nädalaks tööle. Kirjalik tööleping jäi allkirjastamata COVID-19 eriolukorra tõttu. Kostja pakkus hagejale välja, et ta võib kaheks nädalaks koju puhkusele sõita, kuid hageja ei nõustunud, sest ta ei oleks sealt enam saanud lahkuda. Seetõttu jäi hageja poolte kokkuleppel Soome tööle pikemaks ajaks ning tegi sõite Soome ja Rootsi vahel. Hageja ei saanud iga päev tööd teha autojuhtidele kehtestatud puhkeaja tõttu. Kostja esitas 08.05.2020 Tallinna sadamas hagejale töölepingu ülesütlemise teate, mida hageja keeldus allkirjastamast. Isegi kui hagejale ülesütlemisteate esitamine ei ole tõendatud, puudub hagejal õigus nõuda töötasu perioodi 09.–28.05.2020 eest. Hageja ei ole tõendanud, et ta on peale 08.05.2020 pöördunud kostja poole sooviga tööle asuda. Hageja oli lähetatud töötaja, kellele ei laiene Soome seadused, sh Soome veoautojuhtide kollektiivleping. Asjaolu, et hageja viibis lähetuses kauem kui 30 päeva, ei muuda Soome Vabariiki tema püsivaks töökohaks. Kõik kostja sõidukid olid kantud Eesti registrisse ning nii kostja kui ka sõidukite asukoht on Rakveres. Hagejale on makstud välislähetuse päevaraha. Soome kollektiivlepingu kohaldamisel tuleks tal need summad tagastada. Kuna erinevad väljamaksed kuuluvad erinevalt maksustamisele, ei ole võimalik tasaarvestus.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt asus hageja 25.01.2020 tööle veoautojuhina. Pooled kinnitavad, et tööülesandeid tuli täita Soome Vabariigis. Kostja selgituste järgi oli hageja lähetatud töötaja, kes oli lähetuses Soomes ning tööandja maksis töötasu ja lähetustasu. Pooled ei ole väitnud, et töötaja sõidud algasid ja lõppesid Eestis, seega viibis hageja töökohustusi täites väljaspool Eesti Vabariiki. Vastavalt Riigikohtu seisukohale (Riigikohtu lahend nr 2-17-458, p 12) tuleb töölepingule kohalduv õigus määrata kindlaks Rooma I määruse art 8 järgi. Selle määruse art 8 lg-st 1 tulenevalt ei või poolte kokkulepe õiguse kohaldamise kohta põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud töö tegemise hariliku koha või tööandja tegevuskoha või lepinguga tihedamalt seotud riigi õiguse imperatiivsete sätetega. Hageja oli lähetatud tööd tegema Soome Vabariiki, Eestis ta tööd ei teinud. Maakohus tugines Riigikohtu seisukohtadele tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12 ning leidis, et Soome kollektiivlepinguga sätestatut arvestades on autojuhtidele Soomes kehtestatud kõrgem tunnitasu alammäär, mis tagab suurema kaitse, ja seega kuulub kohaldamisele Soome seadus. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus. Hageja Soome Vabariigis töötamise ajal kehtinud lähetatud töötajate seaduse § 5 kohaselt makstakse lähetatud töötajale töötasu töölepingu seaduse 2. ptk §-s 7 nimetatud kollektiivlepingus ettenähtud määras. Töölepingu seaduse 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Töölepingu tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepingu vastava sättega, on tühine ja selle asemel tuleb järgida üldkohalduva kollektiivlepingu sätet. Kohus luges, et poolte töölepingulised suhted kestsid perioodil 25.01.2020 kuni 28.05.2020. Allkirjastatud töölepingut sõlmitud ei ole. Tõendamata on, et kostja oleks hagejaga töölepingu 08.05.2020 üles öelnud. Töövaidluskomisjon on tuvastanud, et töötaja esitas tööandja e-posti aadressil 28.05.2020 avalduse töösuhte lõpetamiseks alates 28.05.2020 omal soovil. Pooled selles osas vastuväiteid esitanud ei ole, seega töötaja ülesütlemine on kehtiv. Tuvastamist ei ole leidnud, et poolte vahel olid kokkulepped kindla töötasu ja lähetuse eest makstava hüvitise osas. Kohus tuvastas, et tegemist oli Soome Vabariiki lähetatud töötajaga ning lähtuda tuleb Soome Vabariigi veoautodel töötava isiku osas kehtivast kollektiivlepingust. Esitatud konto väljavõtete ja palgalehtede kohaselt on kostja tasunud hagejale aprillis 472,32 eurot (brutotasu 600 eurot) ja mais 118,08 eurot (bruto 150 eurot). Hageja väide, et iga kalendripäev tehti tööd, ei ole tõendatud. Hageja esitatud sõidukaardi väljavõttest (dtl 437–498) nähtuvalt ei ole hageja aprillis teinud tööd kõik kalendripäevad (nt puuduvad kanded 05.04; 11.–12.04; 14.04; 17.04.–18.07; 21.04; 26.04 ja 29.04). Mais ei ole hageja tööd teinud 01.05.2020. Kohus nõustus ka kostjaga, et autojuhil tuleb kinni pidada töö- ja puhkeajast. Soome kollektiivlepingus on ette nähtud, et igal kalendrinädalal peab olema vähemalt kaks vaba kalendripäeva. Sõidukaardi väljavõttest ei selgu, et hageja oleks teinud ületunnitööd, seega lähtus kohus Soome Vabariigis kehtivatest normtundidest. Soome Vabariigis olid riigipühad 10., 12. ja 13. aprill ning aprilli normtunnid olid 168 tundi. Mais oli riigipüha 1. mai ja perioodi 01.–08.05.2020 normtundideks 40 tundi. Soome Vabariigis veoautodel töötava isiku osas kehtiva kollektiivlepingu kohaselt kehtis alates 01.02.2020 täishaagisega veoki juhi ja moodulhaagisega veoki juhi (kes on töötanud alla 4 aasta) tunnitasu 14,57 eurot. Seega kujuneb hageja töötasuks aprillis 2447,76 eurot. Kostja on hagejale aprillis arvestanud töötasu 600 eurot, tasumata on 1847,76 eurot (bruto). Mais on hageja töötanud 40 tundi, seega kujuneb töötasuks 582,80 eurot. Kostja on hagejale arvestanud töötasu

1) ei kuulu asjas kohaldamisele Soome seadus. Hagejaga sõlmiti suuline tööleping tööandja asukoha järgi Eesti Vabariigis, hageja oli registreeritud Eesti Vabariigis Maksu- ja Tolliameti töötajate registris, hageja makse arvestati Eesti Vabariigis kehtivate maksumäärade alusel. Töö tegemise kohta ei olnud kindlaks määratud. Kaugsõiduautojuhi puhul ei saa eeldada, et ta täidab tööülesandeid Eesti Vabariigis. Kostja sõidukid olid kantud Eesti registrisse, nii kostja kui ka sõidukite asukoht on Rakvere. Maakohtu viited Riigikohtu lahenditele nr 2-17-458 ja 3-2-1179 ei ole asjakohased, kuna ehitustööliste töösuhteid Soomes ja Rootsis ei saa laiendada kaugsõiduautojuhtidele. Kohus on ületanud nõude piire, rikkudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439. Hageja ei ole nõudnud saamatajäänud töötasu Soome Vabariigi seaduste alusel, vaid on lähtunud nõudest 80 eurot päevas. Hageja on 2020. a jaanuaris–veebruaris kontole laekunud summad (töötasu ja päevaraha 50 eurot päevas) jaganud kalendripäevade arvuga ning saanud tulemuseks ca 80 eurot päevas. Hagejale tehtud ülekannetel on välja toodud, et summa koosneb töötasust ja komandeeringurahast. Hageja oli seega teadlik, millest makstud tasu koosnes. Maakohtu otsusega on tekkinud vastuoluline olukord, kus hageja oli töösuhte algusest kuni aprillini välislähetuses ning alates aprillist oli töökohaks Soome Vabariik. Hageja välislähetus pikenes COVID-19-st tingitud eriolukorra tõttu. Hagejal oli võimalus välislähetusest naasta ja sõita puhkepäevadeks koju Läti Vabariiki, kuid hageja ei soovinud seda, sest ta oleks pidanud jääma 14 päevaks eneseisolatsiooni ning ei oleks enam Lätist välja saanud. Eesti, Läti ja Leedu elanike vaba liikumine taastus alles 15.05.2020. Seetõttu leppisid pooled kokku pikemas välislähetuses; 2) arusaamatuks jääb kohtu seisukoht lähetuse eest makstava hüvitise kokkuleppe puudumise osas. Hageja ei nõua täiendavalt lähetustasusid. Kostja on esitanud palgalehed ja arvestused, mille järgi maksis ta hagejale välislähetuse päevaraha seaduses sätestatud maksimummääras. Kohus on märkinud, et konto väljavõtte ja palgalehtede järgi on kostja tasunud hagejale aprillis 472,32 eurot (brutotasu 600 eurot) ja mais 118,08 eurot (bruto 150 eurot). Kostja selgitas 01.02.2021 dokumendis maksete kujunemist. 15.04.2020 maksti hagejale välja märtsikuu eest 1479,32 eurot. Seadus ei keela välislähetuse raha maksmist enne lähetuses viibimise kuu lõppu ning kuna hageja teatas, et tal on raha hädasti vaja ja ta on kandnud ka ise kulusid, siis tegi kostja 24.04.2020 hagejale kaks ülekannet kokku 1020,68 eurot, mis sisaldavad välislähetuse päevaraha 30 kalendripäeva eest ja hageja kantud kulusid 60,68 eurot. Hageja on pidanud ekslikult kõiki 2020. a aprillis tehtud väljamakseid märtsikuu töötasuks. Kostja esitas ka tööaja ja maksete arvestuse tabeli. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kostja selgitusi ei arvesta; 3) on kohus lähtunud arvestusi tehes hageja esitatud sõidukaartidest. Hageja dokumendid on ilma tõlketa eesti keelde. Kohus ei ole nõudnud hagejalt eestikeelsete tõendite esitamist; 4) on kohus rikkunud menetlusnorme (TsMS § 442 lg 8; § 232 lg 1, lg 2), märkides, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid ei oma kohtu arvates tähtsust ja seetõttu kohus neid ei käsitle.

11.2.Maakohus on iseenesest õigesti märkinud, et töölepingule kohaldatav õigus tuleb määrata kindlaks Rooma I määruse art 8 järgi. Selle määruse art 8 lg 1 kohaselt on tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 järgi valinud, kuid sellise õiguse valik ei tohi põhjustada töötaja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt sama artikli lõigetele 2, 3 ja 4 järgi. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on leping art 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või – kui töö tegemise riigi ei ole võimalik kindlaks teha – kust kohast töötaja harilikult oma lepingujärgset tööd teeb, või kus asub tööandja tegevuskoht või millega on leping tihedamalt seotud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks lahend nr 2-17-458, lahend nr 3-2-1-179-12) asunud seisukohale, et kui pooled ei ole kohaldatavas õiguses kokku leppinud, tuleb lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale suurema kaitse. Praegusel juhul pöördus hageja töövaidluse lahendamiseks kohtusse (eelnevalt töövaidluskomisjoni) töötasu nõudega alates 01.04.2020. Seega tuleb kohaldatava õiguse valikus võrrelda hagejale kostja poolt makstud töötasu ajavahemikul 25.01.2020 kuni 31.03.2020 ning Soome Vabariigis veoautodel töötavatele isikutele kehtiva kollektiivlepingu alusel makstava töötasu suurust. Maakohus tuvastas, et Soome Vabariigis kehtiva kollektiivlepingu järgi on täishaagisega veokijuhi tunnitasu 14,57 eurot ning kuutöötasu 2447,76 eurot (bruto). Hageja töötas kostja juures enne vaidlusalust perioodi täistööajaga 2020 veebruaris ja märtsis ning kostja väljastatud palgalehtede (I kd, tl 51-52) järgi maksis kostja hagejale 2020 veebruaris töötasu 2493,95 eurot (bruto) ja 2020 märtsis 3100 eurot, s.o kokku 5593,95 eurot (bruto). Eelnevast tulenevalt oli hageja keskmine töötasu vaidlusele eelnenud kahel kuul 2796,98 eurot (bruto), mis oli suurem kui maakohtu poolt Soome Vabariigis kehtiva kollektiivlepingu järgi (2447,76 eurot). Kuna pooltevahelise suulise töölepingu alusel hagejale makstud töötasu oli töötajale soodsam, tuleb õiguse kohaldamisel lähtuda hagejale tegelikult makstud töötasust, s.o poolte kokkuleppest. Maakohus on jätnud nimetatud asjaolu arvestamata ning sel põhjusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus lähtus saamata jäänud töötasu arvestamisel Soome Vabariigis veoautodel töötavate isikutele kehtiva kollektiivlepingu alusel makstavast töötasust. Kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, mille kohaselt on maakohus lähtunud ekslikult Soome õigusest, on iseenesest põhjendatud, kuid ei anna alust hageja nõude rahuldamata jätmiseks. Ekslik kostja seisukoht, et ajavahemikul 01.04.2020 kuni 08.05.2020 on hagejale saadaolev töötasu välja makstud. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et hageja puhul ei ole tegemist lähetatud töötajaga (nagu maakohus on ekslikult märkinud) TLS § 21 tähenduses (Riigikohtu lahend nr 2-17-458) ning seetõttu on kõik hagejale ülekantud summad käsitletavad töötasuna, mitte lähetustasuna. Hageja vaidlustas talle 2020 aprillis ja mais kostja poolt makstud töötasu suurused ning seetõttu tuleb vaidluse lahendamiseks teha kindlaks hageja keskmine töötasu vaidlusele eelnenud ajavahemikul. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 on kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi kord). Nimetatud korra § 2 lg 3 kohaselt, kui töötaja on töötanud tööandja juures vähem kui kuus kuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Hageja 2020 veebruari ja märtsi töötasu kokku oli 5593,95 eurot ning lähtudes 2020 veebruari ja märtsi tööpäevade arvust 41, moodustab keskmine tööpäevatasu nimetatud ajavahemikul 136,44 eurot (vt korra § 3 lg 1).