Hageja: S OÜ (registrikood: xxxx, aadress: xxxx) Hageja lepinguline esindaja: Anastassia Rumjantseva (e-post: [email protected]) Kostja: A. I. (isikukood: xxxx, elukoht: xxxx, e-post: xxxx) Kostja lepinguline esindaja: Vladimir Sadekov (menetluspost: [email protected]) Lihtmenetlus kohtuistung: 19. oktoober 2021. a
Menetluse liik Ärakuulamine
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata. Jätta menetluskulud hageja S OÜ kanda. Välja mõista hagejalt S OÜ-lt kostja kasuks menetluskulu 1350 eurot. Välja mõista hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (1350 eurot) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja S OÜ esitas 27.aprillil 2020.a. Harju Maakohtule kostja A. I. vastu hagi võla nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt oli hageja ja kostja vahel 01.06.2019 sõlmitud tööleping nr xxxx. Vastavalt töölepingu punktile 4.1. asus kostja tööle raamatupidaja ametikohale. Vastavalt töölepingu punktile 6.1. töötajale makstakse põhitasu faktiliselt töötatud ajale töötasu 972,51 eurot kuus. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel 20.03.2020 TLS § 79 alusel. Hageja tasus kostjale 20.03.2020 lõpparvena 1136.65 eurot.
3.Peale lõpparve väljamaksmist avastas hageja, et on lõpparvega enammaksnud kostjale 674,26 eurot. Hageja pöördus kostja poole 17. aprillil 2020, milles juhtis tähelepanu, et tööandja S OÜ on töölepingu nr xxxx lõpetamisel väljamaksnud lõpparve ning jaanuarikuu 2020. töötasu rohkem, kui oli ettenähtud summas 674,26 eurot ning palus kostjal raha tagastada hiljemalt 24. aprilliks 2020. Kostja ei olnud nõus raha tagastama.
4.Hageja taotleb kostjalt välja mõista töötasu võlgnevus summas 674,26 eurot. Hageja tugineb enammakstud töötasu nõudmisel Töölepinguseadus (TLS) § 39-le.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja esitas vastuse 16.06.2020, milles palub jätta hagiavalduse rahuldamata.
6.Kostja ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid. Kostja hinnangul ei ole summa 674,26 euro tagastamine õigustatud, kuna kostja töötasu oli hageja poolt valesti arvestatud. Hageja varjab kohtu ees töötasu tegeliku suurust ja selle määramise viisi. Kostja väitel on hageja valesti arvestanud töötasu, võtmata arvesse klienditeeninduse koefitsienti. Samuti avastas kostja, et tema töötasu ei olnud deklareeritud perioodil alates 01.01.2020 kuni töölepingu ülesütlemiseni. Kostja küsis 09.04.2020 hageja käest, miks töötasu ei ole deklareeritud ning hageja vastas, et ei saa aru, millest kostja räägib. Kohe pärast kostjalt e-kirja saamist 09.04.2020 deklareeris hageja töötasu ja seda oli näha e-MTA koduleheküljel, kuid lõpparve ja puhkus ei ühtinud. Kostja hinnangul on 100 eurot ja puhkuseraha alusetult kinni peetud. Töötasu on ekslikult arvutatud töötundide põhjal ning ekslikult on lõpparves hüvitatud ainult 8 päeva puhkust. Kostja kirjutas hagejale 15.04.2020 ebakorrektse arvestuse kohta, kuid vastust ei saanud. Hiljem hageja vastas, et kostja on temale 674,26 eurot võlgu.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilme ka poole muudest avaldustest.
9.Kohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub: 1) Kostja asus 01.06.2019 tööle hageja juurde raamatupidaja ametikohale. 2) Kostja töötasu oli töölepingu kohaselt 972,51 eurot bruto. 3) Kostja esitas töölepingu ülesütlemise avalduse 21.02.2020, hageja rahuldas selle. 4) Kostja viimane tööpäev oli 20.03.2020. Samal päeval sai kostja lõpparve summas 1136,65 eurot. 5) Hageja esitas kostjale 17.04.2020 nõude enammakstud töötasu 674,26 eurot tagastamiseks.
10.Pooled vaidlevad selle üle, kas S OÜ on kostjale tasunud lõpparvena ekslikult 674,26 eurot enam ja kas enamtasutud raha kuulub tagastamisele. Kostja hinnangul ei ole summa 674,26 euro tagastamine õigustatud, sest hageja on ise eksinud lõpparvestuses.
11.Hageja nõude osas tuleb kontrollida, kas hageja võib VÕS § 6 lg 2 järgi olla oma nõudeõiguse kaotanud, sest kostja vastu nõude maksmapanemine oleks hea usu põhimõttest (VÕS § 6 lg 1, TsÜS § 138) lähtuvalt vastuvõetamatu. Viidatud põhimõte kohaldub ka töösuhtes (VÕS § 1 lg 1 ning TLS § 15 lg 1 ja § 28 lg 1; vt nt Riigikohtu
13.märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15; 24. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-13, p 12; 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13). Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses (Riigikohtu 7. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11889, p 40). Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (Riigikohtu 13. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15). Hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14). Seejuures on hea usu põhimõtte kohaldamine õiguse kohaldamine, mida kõigi
astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4313, p 14; kokkuvõtvalt 22. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15, p 13; 10. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-16, p 15).
12.Kohtule esitatud tõendite ning kohtule kättesaadava informatsiooni kohaselt on hageja S OÜ näol tegemist raamatupidamisteenuseid osutava ettevõttega. Muuhulgas kuulub hageja igapäevase majandustegevuse alla maksukonsultatsioonide ja raamatupidamisteenuse pakkumine, finantsnõustamine ning raamatupidamiskursuse korraldamine (xxxx).
13.Töölepingule kohaldatakse mh VÕS §-s 6 ja TsÜS-s § 138 sätestatud hea usu põhimõtet. VÕS § 6 kehtestab kohustuse hea usu põhimõtte järgimisest, võlgnik ja võlausaldaja peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Heas usus käitumine tähendab kohustust arvestada teise poole huve ja vältida olukordi, mis oleks teise isiku suhtes ebaõiglased ja liigselt koormavad. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõtetest lähtuvalt vastuvõetamatu. VÕS § 140 lõike 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu.
14.Kohtu hinnangul on hagejal, kui raamatupidamisteenuseid osutaval ettevõttel töötasu arvestamisel ja välja maksmisel kõrgendatud vastutus ning töötajal tööandja suhtes ka kõrgendatud ootused. Samuti arvestab kohus, et hageja tegutses majanduskutsetegevuse raames, mistõttu võis kostja hagejat usaldada. Eluliselt ei ole usutav, et hageja on maksnud töötajale välja ekslikult suurema lõpparve ning avastanud eksimuse alles siis, kui kostja pöördus hageja poole pärast töölepingu lõpetamist sooviga deklareerida töötasu Maksu- ja Tolliametis.
15.Kohus tuvastas, et hageja oli lõpparvest teadlik selle kostjale väljamaksmisel. Hageja on kostjale 15.04.2020 kell 13:17 saatnud e-kirja küsimustega “miks Te jaanuaris puhkuse ajal kogu palga saite, kuigi seadus lubab mul Teie puhkusetasu kinni peeta? Ja kas Te ei soovi ka küsida, miks Te lahkusite 20. märtsil, kuid saite tasu jälle terve kuu eest, kuigi seadus lubas mul kinni peeta ka see??“ (kostja 16.06.2020 vastus, lisa 8). Eelmärgitud kirjavahetus tõendab, et hageja oli hiljemalt 15.04.2020 teadlik ja aktsepteerinud seda, et lõpparve maksti välja summas 1136,65 eurot ning samuti oli hageja teadlik lõpparves väljatoodud summadest. Seega hageja käitumisest saab järeldada, et lõpparve oli välja makstud teadlikult just sellises summas nagu see kostjale välja maksti.
16.Kostja väitel on hageja valesti arvestanud töötasu, võtmata arvesse klienditeeninduse koefitsienti. Kostja hinnangul on 100 eurot ja puhkuseraha kinni peetud alusetult. Töötasu on ekslikult arvutatud töötundide põhjal ning ekslikult on lõpparves hüvitatud ainult 8 päeva puhkust. Kohus leiab, et hageja ei ole kostja väiteid omapoolsete
vastuväidetega veenvalt ümberlükanud ega usutavalt kohtule vastupidist tõendanud (TsMS § 230 lg 1). Samuti osundab kohus, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (töötasust kinni pidada) töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (TLS § 78 lg 1). Hageja ei ole kostjalt saanud nõusolekut tema töötasust kinnipidamiste tegemiseks.
17.Hageja on tunnistanud, et enammakstud töötasu puhul oli tegemist hageja poolse eksimusega lõpparve arvestamisel ning põhjuseks oli töötasu arvestanud vanemraamatupidaja kõrge iga (hageja 28.10.2021 menetlusdokument). Kohus leiab, et ainuüksi teatud vanus ei saa olla rikkumise vabandatavus VÕS § 103 mõistes ja vastutust välistavaks asjaoluks. Hageja on vastutav enda poolt tekitatud kahju eest.
18.Hageja tegevusalaks on raamatupidamisteenused. Hageja puhul on tegemist isikuga, kelle jaoks on lõpparve koostamine igapäevane majandus- ja kutsetegevus. Hageja käitumine, so majandus-ja kutsetegevuses tehtud toiming oli hageja mõjusfääris ja tema enda otsese kontrolli all, siis praegusel juhul oli hageja raskelt hooletu VÕS § 104 lg 4 mõistes. Puudusega lõpparve tekkis hageja enda hooletuse tõttu. Hageja ei rakendanud tsiviilkäibes tavapärast hoolt, mistõttu puudub kostjal kohustus oma vahenditest vigade kõrvaldamiseks. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Eeltoodu alusel vähendab kohus hüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel 0 eurole.
19.Kohus, arvestades kõiki asjaolusid ja hageja vastutuse iseloomu leiab, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega VÕS § 6 lg 2 järgi ja hagi rahuldamisele ei kuulu. Lõpparve oli välja makstud teadlikult summas 1136,65 eurot ja hageja on VÕS § 6 lg 2 järgi nõudeõiguse kaotanud oma käitumise raske hooletuse tõttu. Menetluskulud
20.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 ja jätab menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 18.10.2021 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja ajakulu 7 tundi ja 30 minutit tunnitasuga 150 eurot (lisandub käibemaks).
21.Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 31.3; Riigikohtu 27. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812/57, p 19.2).
22.Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2020 kohtumäärusest (p.15) kohtuasjas nr 2-18-7550 on menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o. menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud.
23.Kohus tutvunud menetluskulude nimekirjaga, asub seisukohale, et arvestades käesoleva kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga, on kostja esindaja ajakulu põhjendatud kokku 7 tundi ja 30 minutit järgnevalt: hagiavaldusega tutvumine + konsultatsioon 1,5 tundi; hagiavaldusele vastuse koostamine 3 tundi, kirjavahetus ning kohtudokumentatsiooniga tutvumine ning vastamine 1 tundi, kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tundi, istung 1 tundi.
24.Kostja lepingulise esindaja tunnitasu määraks on 150 eurot (lisandub käibemaks). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.02.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 punktis 12 asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel saab lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist.
25.Hageja lepinguline esindaja vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele). Käesoleva tsiviilasja puhul on tegemist töövaidlusest tuleneva tagasimakse nõudega. Tegemist on keskmiselt keeruka asjaga ja keskmiselt mahuka asjaga, pooled on esitanud kohtule keskmise mahukusega menetlusdokumente ja tõendeid. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tunnitasu suurus 150 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendatud ja vajalik. Kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane ega saa õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu kohus peab põhjendatuks esindaja tasule lisada käibemaks.
26.Seega on põhjendatud esindaja tasu suuruseks 7 tundi ja 30 minutit x 150 eurot = 1125 eurot, lisandub käibemaks 20 % 225 eurot, kokku 1350 eurot (taotluses ekslikult 1260 eurot), mis tuleb hagejalt välja mõista.
27.TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni
tuleb avaldajal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1350 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
28.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2022 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 30.11.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.