5.Mõista OÜ-lt CREME välja XX kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 630 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda XX-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
8.Mõista OÜ-lt CREME välja Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonkaebuselt seaduses sätestatust vähem tasutud riigilõiv 450 eurot.
9.Tasumisele kuuluvalt riigilõivult tuleb tasuda Eesti Vabariigile viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 10.12.2019 hagiavalduse kostja vastu hüpoteegi kustutamiseks, lõplikuks nõudeks jäi kohustada kostjat andma nõusolek hüpoteegi kustutamiseks ja asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga.
2.Hageja põhiväited on järgmised: perioodil 2004 kuni 2012 oli OÜ Concordia kinnistu omanikuks; jaanuaris 2005 andis YY (kostja isa) OÜ-le Concordia sularahas laenu 350 000 krooni ühise äriprojekti arendamiseks; 31.01.2005 asjaõiguslepinguga seati laenu tagamiseks kinnistule hüpoteek 350 000 krooni kostja kasuks; OÜ Concordia tagastas laenu üks aasta pärast selle saamisest, kuid hüpoteek jäi kustutamata; kostja oli 29.12.2004 laenulepingu pooleks üksnes formaalselt ega ole kunagi olnud OÜ Concordia äripartneriks ega mingites reaalsetes tehingutes OÜ-ga Concordia; 23.04.2012 võõrandas OÜ Concordia kinnistu hagejale koos hüpoteegiga; OÜ Concordia kustutati äriregistrist 2012. a; laenu tagasimaksmist ei saa hageja tõendada, aga on mõistlik eeldada, et 15 a tagasi sularahas antud laen on ammu tagastatud; laenulepingu järgi muutus võlanõue sissenõutavaks 29.12.2005; kostja nõue on aegunud; on võimalik, et võlakohustus lõppes võlgniku õigusjärgluseta lõppemisega; hüpoteegikanne on kaotanud õigusliku tähenduse. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.OÜ Concordia sai 29.12.2004 laenulepingu alusel laenu 300 000 krooni ja see tuli tagastada koos intressiga neljas osas hiljemalt 29.12.2005; hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded kinnistu omaniku vastu, mis tulenesid laenulepingust ja selle võimalikest lisadest; 23.04.2012 müügi- ja asjaõiguslepingu punktis 2.3 kinnitas hageja, et on teadlik hüpoteegi seadmise lepingu sisust ning andis nõusoleku, et hüpoteek jääb kehtima; laenulepingust tulenev kohustus on täitmata, vastupidist ei ole hageja tõendanud; seega on tõendamata väide tagatud nõude lõppemisest; juriidilise isiku lõppemisega ei lõpe tema kohustused; võlausaldajal on õigus nõuda täitmist kohustuse tagamiseks antud tagatise arvel; laenulepingust tulenev laenuandja nõue võib olla aegunud, aga see ei lõpeta nõuet, vaid annab võlgnikule kestva vastuväite täitmisest
keeldumiseks; kostjal on jätkuvalt õigus nõuda laenulepingust tuleneva nõude täitmist hagejale kuuluva kinnistu võõrandamisest saadavate vahenditega; hüpoteegikanne ei ole kaotanud õiguslikku tähendust. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulude hüvitise.
6.Nõue hüpoteegi kustutamiseks on esitatud põhjusel, et tagatud nõue puudub, kuna laen on tagastatud. Seega võib hagi kuuluda rahuldamisele asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lõike 1 alusel, mis sätestab, et kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud, võib koormatud kinnisasja igakordne omanik nõuda hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Lähtuvalt hageja esitatust peab kohus nõude rahuldamiseks tegema kindlaks, kas hüpoteegiga tagatav nõue on rahuldatud või see on lõppenud muul viisil.
7.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevas: 29.12.2004 sõlmisid kostja ja OÜ Concordia laenulepingu, millega kostja andis OÜ-le Concordia 300 000 krooni ning OÜ-l Concordia lasus kohustus see tagasi maksta (t lk 83); laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks seati kostja kasuks hüpoteek kinnistule (31.01.2005 hüpoteegi seadmise ja asjaõigusleping, t lk 48-51); hageja ostis kinnistu 23.04.2012 (t lk 5-9). Menetluse kestel seadis hageja korduvalt kahtluse alla, kas kostja sõlmis OÜ-ga Concordia hüpoteegi seadmise lepingu, kuid loobus väitest lepinguga tutvumise järgselt (t lk 89-91, 95).
8.Vaidlus on selles, kas tagatiskokkuleppest tulenev nõue on rahuldatud. Hageja ei esitanud kohtule ühtegi dokumentaalset tõendit selle kohta, et tagatiskokkuleppest tulenev nõue oleks täidetud. Kohtu hinnangul ei saa kohustuse täitmist lugeda täidetuks üksnes põhjusel, et laen on antud 15 a tagasi ning täitmist võiks mõistlikult seetõttu eeldada ja/või eluliselt usutavaks pidada (võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõige 3).
9.Iseenesest on õige hageja käsitlus, et pool ei saa negatiivset asjaolu tõendada ning sellisel juhul võib teatud juhtudel tõendamiskoormuse ümber pöörata. Samas on hetkel olukord, kus hageja ei pea negatiivset asjaolu tõendama, vaid hageja soovitud viisil tõendamiskoormuse ümber pööramisel peaks asuma kostja negatiivset asjaolu tõendama. Kostja on esitanud tõendi laenulepingust tuleneva nõude olemasolu kohta (29.12.2004 leping) ning põhistanud nõude olemasolu hüpoteegi seadmise lepingu punktidega 2.1 ja 2.2.1. Kostja seisukoht on, et tagatiskokkuleppest tulenev nõue on täitmata. Tõendamiskoormuse ümber pööramisel peaks kostja tõendama, et tagatiskokkuleppest tulenevat võlgnevust ei ole tasutud, st tegemist oleks negatiivse asjaolu tõendamisega. Hageja aga väidab, et nõue on täidetud sularahas kostja isale. Tegemist ei ole negatiivse asjaolu tõendamisega, sest hageja saab esitada kohtule tõendid raha tasumise kohta. Järelikult lasub hagejal kohustus tõendada, et laenukohustus on täidetud (TsMS § 230 lõige 1; Riigikohtu otsus nr 3-2-1-104-08, punkt 16). Kohtu seisukohta ei väära asjaolu, et hageja ei olnud 29.12.2004 ja 31.01.2005 tehingute pooleks. Seda põhjusel, et kinnistu müügilepingu punktist 2.3 nähtub, et hagejale oli teada hüpoteegi seadmise lepingu ja tagatiskokkuleppe sisu (t lk 5-9). Järelikult pidi olema hageja kursis hüpoteegi seadmise põhjusega ning tagatiskokkuleppega ja sellega seotud asjaoludega. Seda kinnitab asjaolu, et hagejale on teada laenu andmise ja laenu tagastamise väidetavad tegelikud asjaolud (et laenu andis tegelikult kostja isa, laenu anti sularahas, laen tagastati kostja isale sularahas, kostja on tehinguga seotud üksnes formaalselt). Hageja on aga jätnud viidatud asjaolud tõendamata.
Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et on tõendamata, et hüpoteeki tagav nõue oleks rahuldatud. Järelikult ei ole nimetatud alusel võimalik hüpoteegi kustutamise nõuet rahuldada.
10.Kohus kontrollib järgnevalt, kas hüpoteegiga tagatud nõue on lõppenud muul viisil. Hageja on seisukohal, et 29.12.2004 laenulepingust tulenev nõue on aegunud, mistõttu on tal õigus nõuda hüpoteegi kustutamist. 29.12.2004 lepingu punkti 2.4 järgi oli laenu tagastamise tähtajaks 29.12.2005. Järelikult muutus lepingust tulenev võlgnevus sissenõutavaks alates 30.12.2005, millisest hetkest alates oli kostjal õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lõikest 3 algas nõude aegumine 01.01.2006 ning § 146 lõikest 1 tulenevalt saanuks kostja nõude esitada hiljemalt 31.12.2009. Seega on 29.12.2004 laenulepingust tulenev kostja nõue aegunud. Nõude aegumist on pidanud tõenäoliseks ka kostja ise. Kohtu hinnangul aga ei lõpeta hüpoteegipidaja nõuet põhinõude aegumine, sest TsÜS § 1451 lõikest 1 tulenevalt on hüpoteegipidajal õigus põhivõla ulatuses enda nõue hüpoteegiga tagatud eseme arvel rahuldada. Järelikult ei ole põhinõude aegumisest olenemata kostja hüpoteegiga tagatud nõue lõppenud.
11.Kohus ei nõustu hagejaga, et nõue on lõppenud seetõttu, et tagatiskokkuleppe pooleks olnud laenusaajast juriidiline isik on õigusjärgluseta lõppenud. AÕS § 325 lõikest 5 tulenevalt ei lõpe hüpoteegipidaja nõue võlgnikuks olnud juriidilise isiku õigusvõime lõppemise tõttu. Seega ka võlgnikuks oleva juriidilise isiku kustutamise tõttu äriregistrist ei ole kostja hüpoteegiga tagatud nõue lõppenud.
12.Hageja leiab, et hüpoteegi kanne tuleks kustutada põhjusel, et see on kaotanud õigusliku tähenduse, viidates Tallinna Ringkonnakohtu lahendile asjas nr 2-18-14391. Arvestades kostja poolt viidatut, tugineb hageja väide ilmselt AÕS § 66 lõikele 1, mis sätestab, et kui kanne on asjaõiguse lõppemise tõttu kaotanud igasuguse õigusliku tähenduse, on koormatud kinnisasja omanikul õigus nõuda kande kustutamist. Kohtu hinnangul annab viidatud säte koosmõjus AÕS § 65 lõikega 1 nõudeõiguse kinnistusraamatus oleva ebaõige kande parandamiseks, kuid ei anna alust hüpoteegi kustutamiseks, mida on võimalik nõuda AÕS § 349 lõike 1 alusel (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-104-08, punkt 13). Isegi, kui asuda seisukohale, et viidatud sättest tulenevalt võiks hüpoteegi kustutamist nõuda, leiab kohus, et käesoleval juhul ei saa ka sel õiguslikul alusel hüpoteegi kannet kustutada. Kohtu kinnistusosakonna kodukorra § 159 lõige 1 sätestab, et kanne on kaotanud täielikult õigusliku tähenduse, kui õigus, millel ta põhineb, enam ei eksisteeri ja selle tekkimine on välistatud või kui seda õigust ei ole tegelikkuses kestvalt võimalik teostada. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja kui hüpoteegipidaja hüpoteegiga tagatud nõue ei ole lõppenud. Seega on kostjal kandest tulenevat võimalik õigust realiseerida ning kanne ei ole õiguslikku tähendust kaotanud.
13.Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et täitmata on AÕS § 349 lõikes 1 sätestatud eeldused hüpoteegi kustutamiseks, mistõttu tuleb esitatud hagi jätta rahuldamata. Tsiviilasja hinna muutmine ja menetluskulud
14.Hagiavalduses on hagihinnaks märgitud 3500 eurot tuginedes TsMS § 132 lõikele 1. Kohus on sellisest hagihinna määratlusest ekslikult lähtunud hagi menetlusse võtmisel. TsMS § 126 lõige 3 sätestab, et nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse hagihind nõude suurusega. Kostja on väitnud, et tal on hageja vastu nõue 300 000 krooni (19 173.49 eurot). Hüpoteegist tulenevalt saaks kostja nõuda oma nõude rahuldamist 19 173.49 euro ulatuses. Seega tuleb hagihinna määramisel lähtuda nõude suurusest, milleks on 19 173.49 eurot (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-153-09, punkt 27; 3-2-1-104-08, punkt 22).
Eeltoodust tulenevalt ja TsMS § 136 lõike 4 alusel muudab kohus tsiviilasja hinda ning määrab tsiviilasja hinnaks 19 173.49 eurot. Tsiviilasjalt hinnaga 19 173.49 eurot tuleb riigilõivu tasuda 750 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõige1). Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot (t lk 11). Järelikult on hageja tasunud seaduses ettenähtust vähem riigilõivu, mis tuleb temalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista TsMS § 179 lõike 1 alusel. TsMS § 179 lõike 9 alusel märgib kohus, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
10.Hagi rahuldamata jäämisel jäävad kostja menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
11.TsMS § 174 lõikest 2 tulenevalt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. 01.09.2020 menetluskulude nimekirjast (t lk 105-106) nähtuvalt on kostja kandnud menetluskulusid (tasu lepingulisele esindajale) summas 1 890 eurot (käibemaksuga) järgmiselt: materjalide analüüs, 25.02.2020 vastuse koostamine, 450 eurot (käibemaksuga), õigusteenuse maht 2,5 h, tunnitasu määr 150 eurot (lisandub käibemaks); hageja seisukoha analüüs, 24.03.2020 menetlusdokumendi koostamine, 450 eurot (käibemaksuga), õigusteenuse maht 2,5 h, tunnitasu määr 150 eurot (lisandub käibemaks); hageja vastuse analüüs, tõendi kogumine, 06.04.2020 menetlusdokumendi koostamine, 360 eurot (käibemaksuga), õigusteenuse maht 2 h, tunnitasu määr 150 eurot (lisandub käibemaks); hageja taotluse analüüs, 12.05.2020 menetlusdokumendi koostamine, 270 eurot (käibemaksuga), õigusteenuse maht 1,5 h, tunnitasu määr 150 eurot (lisandub käibemaks); 01.09.2020 menetlusdokumendi koostamine, 360 eurot (käibemaksuga), õigusteenuse maht 2 h, tunnitasu määr 150 eurot (lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul on nimekirjas toodud kulud vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas toimiku materjalidega. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu summas 1890 eurot (TsMS § 175 lõige 1). Kohus märgib kostja taotlusel otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lõige 4).
Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule, alternatiivselt hagi ise uue otsusega rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus rikkus nii menetlusõiguse norme kui kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus uuris tõendeid formaalselt ja pealiskaudselt ning jõudis ebaõige lõppjärelduseni.
15.Maakohus ei hinnanud, mis põhjusel ei ole kostja 15 a tagasi antud laenu sisse nõudnud ega pandieset realiseerima hakanud. Hagejal kui kolmandal isikul ei saa olla tõendeid laenulepingu ja selle täitmise kohta ning eluliselt saab pidada usutavaks, et kostja ei võtnud 15 a jooksul midagi ette seetõttu, et nõue puudub. Seda kinnitab hageja ja kostja kohtumenetluse eelne telefonivestlus teemal, et kui hageja maksaks 1000 eurot vaevatasu, siis kostja nõustuks hüpoteegi kustutamisega.
16.Tõendamiskoormuse ümberpööramisel ei pea kostja asuma negatiivset asjaolu tõendama. Kostja pidanuks tõendama laenusumma kättesaamist. Kui hageja ei saa tõendada, et laen on tasutud, peaks sama asjaolu tõendama kostja. Heauskselt menetlusõigusi ja -kohustusi täites
saanuks kostja võtta YY-lt, keda ei ole põhjust ebaaususes kahtlustada, raha kättesaamise kohta kinnituse vms. Kostja tõendas kohtule vaid, et laenusuhe oli ja hüpoteek seati, mille üle vaidlus puudub. Kostja saanuks tõendada, et laen on tagastatud või siis saanuks hageja väite laenu tagastamise kohta omaks võtta. Kostjal on info laenu tagastamise kohta ja seda teab YY kui kostja isa, laenu tegelik andja ja tagasisaaja. Hageja ei saa selles küsimuses YY-ga suhelda, kuna ei ole tema jaoks keegi.
17.Kinnistu müümisel selgitas müüja, et hüpoteek on formaalsus ja selle lõpetamiseks tuleb pöörduda hüpoteegipidaja või äärmisel juhul kohtu poole. Samuti kinnitati, et kohustused, mida hüpoteek tagab, on aegunud.
18.TsÜS § 1451 lõikest 1 tulenev olukord on riives omandiõigusega, sh õigusega loota teatud tähtaja möödumisel õigusrahule. Hagejale ei tohi ebamõistlikult pikaks ajaks jääda ebakindlust, kas temale kuuluva kinnistu koormamine hüpoteegiga olukorras, kus nõue, mida tagati, on aegunud, kestab lõputult või aegub nt seaduses sätestatud 10 aasta jooksul. Hüpoteegipidaja õigusele nõuda aegunud nõude puhul põhivõla ulatuses nõude rahuldamist hüpoteegiga tagatud eseme arvel laieneb aegumise tähtaeg 10 a.
19.AÕS § 325 lõige 5 ei kohaldu, kuna tagatud nõue oli enne kinnistu võõrandamist aegunud.
20.Hageja ei nõustu hagihinna muutmisega. Kohus ei põhjendanud, miks ta arvestab kostja nõude suuruseks 300 000 krooni (19 173.49 eurot). Kostja ei ole sellist summat oma hüpoteetilise nõudena nimetanud ega ole tegelikult kunagi hageja vastu nõuet esitanud. Hagihinna suuruseks jätkuvalt olema 3500 eurot ja riigilõiv sellest tulenevalt 300 eurot. Vastustaja seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad apellandi kanda (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1, § 171 lõige 1). Ringkonnakohus määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvate apellatsioonikulude hüvitise (TsMS § 174 lõige 3).
23.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbiviinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lõike 6 järgi ei korrata.
24.TsMS § 442 lõike 5 ja § 652 lõike 3 punkti 2 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate dokumentaalsete tõendite vastu peale apellatsioonimenetluse tähtaja möödumist tekkinud uued dokumentaalsed tõendid, millised omavad tähtsust hageja täiendava aegumise vastuväite lahendamisel, s.o kostja 10.02.2021 täiteavaldus ja kohtutäituri täiteasja nr 180/2021/245 peatamise otsus Pärnu Maakohtu hagi tagamise määruse alusel tsiviilasjas nr 2-21-4904. Tegemist on asjas tähtsust omavate tõenditega TsMS § 238 lõike 1 mõttes.
25.Kaebuse punktides 13 ja 14 tõi hageja esile õigusliku asjaolu, mida ta maakohtus ei esitanud ja mida kohus seetõttu ei käsitlenud. Hageja toob esile, et hüpoteegipidaja jaoks peaks olema ajaliselt piiratud aegunud nõude täitmine hüpoteegiga tagatud kinnisasja arvelt. Selliselt on hageja toonud esile TsÜS § 157 lõikes 1 sätestatud muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumise vastuväite. Kolleegium on seisukohal, et kuna kehtiv menetlusõigus võimaldab kostjal esitada aegumise vastuväidet ka ringkonnakohtus (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-14916, punkt 20; 3-2-1-136-10, punktid 14-16), sai käesolevas asjas hageja samuti esitada täiendava aegumise vastuväite apellatsioonkaebuses.
26.Samas ei väära täiendav väide maakohtu otsuse õigsust. 31.01.2005 hüpoteegi seadmise leping sisaldab kokkulepet igakordse omaniku kohustusest alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Seega on tegemist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 19 kohase täitedokumendiga, millest tuleneva nõude aegumistähtajaks on TsÜS § 157 lõike 1 kohaselt 10 aastat, mida tuleb hakata arvestama sama sätte lõike 2 kohaselt täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne hüpoteegiga tagatava nõude sissenõutavaks muutumist. Praeguses asjas muutus laenulepingust tulenev nõue, mida hüpoteek tagab, sissenõutavaks alates 30.12.2005 (lepingupunkt 2.4; t lk 62), s.o peale hüpoteegi seadmise lepingu sõlmimist 31.01.2005. Seega tuleb hüpoteegi realiseerimise nõude aegumise tähtaega notariaalse lepingu alusel arvestada TsÜS § 135 lõike 1 kohaselt alates 01.01.2006. TsÜS § 157 lõike 1 enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Seega ei olnud hagetav hüpoteegi realiseerimise nõue TsÜS-i uue redaktsiooni jõustumisel aegunud. Sama sätte alates 05.04.2011 kehtiva redaktsiooni järgi on selle nõude aegumistähtajaks 10 aastat. Riigikohus on TsÜS § 157 lõikeid 1 ja 2 koostoimes võlaõigusseaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lõikega 4 tõlgendades leidnud, et enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas alates 01.03.2011 kulgema 10 aasta pikkune ja 01.03.2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt lahend nr 3-2-1-116-13, punktid 11-13). Eelneva tõttu ei saanud 31.01.2005 tehingust tulenev hüpoteegi realiseerimise nõue aeguda enne kui 01.03.2021, s.o praeguse apellatsioonimenetluse jooksul. Kostja on toonud apellatsioonimenetluses esile ja tõendanud, et pöördus vastavasisulise täitmisavaldusega kohtutäituri poole veebruaris 2021, seega enne nõude aegumist, mistõttu ka hageja täiendav aegumise vastuväide ei anna talle alust hüpoteegi kustutamist nõuda. Kas võib esineda muid aluseid algatatud sundtäitmise nr 180/2021/245 lubamatuks tunnistamiseks, selgitatakse välja Pärnu Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-21-4904.
27.Hageja käsitlus tõendamiskoormuse ümberpöördumisest ei ole põhjendatud. Ka selles osas on maakohus oma otsustust piisavas ulatuses selgitanud. Kuna kostja tõendas laenulepinguga ja hüpoteegi seadmise lepinguga tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava veenvusega tagatava põhinõude esinemist, siis vastuväidet, et laen on tegelikult juba ammu tasutud, pidi TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt tõendama vastuväite esitaja, s.o hageja. Hagejal oli see ka praktiliselt võimalik, kuna esiletoodud elulistest asjaoludest nähtuvalt on hagejale teada laenulepingu täitmise (laenu andmise, tagasimaksmise) asjaolud. Seejuures ei ole tähtis, kas need asjaolud (kes tegelikult raha andis; kellele, millal ja mil viisil toimus tagastamine) on teada hageja kui
juriidilise isiku juhatuse liikmele või teda kohtumenetluses esindavale lepingulisele esindajale. TsMS § 217 lõike 6 kohaselt loetakse kohtumenetluses esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Kolleegium nõustub, et (väidetavalt) raha laenusaajale üle andnud ja tagasimakse vastu võtnud isikul (kostja isal) võib puududa kohustus anda hagejale mistahes kirjalikke dokumente laenulepingu asjaolude kohta, kuid hageja oleks saanud taotleda kohtu abi vajaliku tõendi kogumiseks (TsMS § 236; nt kostja isa tunnistajana ülekuulamist). Kostjal puudus kohustus tõendada laenu tagasisaamist, seda enam, et kostja eitab laenu tagasimakset.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hagihinna muutmise ja täiendava riigilõivu väljamõistmise osas ja maakohtu väiteid ei korda (TsMS § 654 lõige 6). Maakohtu põhjendused on selged ja vastavuses esiletoodud Riigikohtu praktikaga ja kehtiva menetlusõigusega. Hagi hinna määramisel ei oma tähtsust, kas kostja oli hageja vastu nõude tegelikult esitanud. Tähtsust omab, millises suuruses nõudest hageja hagi rahuldamisel vabaneks. Muudetud hagihinnast lähtuvat riigilõivu suuruse vastavust RLS-i sätetele ei ole vaidlustatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
29.Apellatsioonkaebuses on hagihinnaks märgitud 3500 eurot tuginedes TsMS § 132 lõikele 1 ja selle alusel võttis ringkonnakohus kaebuse menetlusse. Eelnevalt nõustus kolleegium hagihinna muutmisega maakohtu poolt. Kuna hageja kaebab otsust täies ulatuses, võttis seega apellatsioonikohus kaebuse ekslikult menetlusse seaduses ettenähtust väiksema hinnaga. Sarnaselt maakohtuga pidi ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtmisel lähtuma kostjal hageja vastu eelduslikult olemasoleva nõude suurusest 19 173.49 eurot (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-153-09, punkt 27; 3-2-1-104-08, punkt 22). Eeltoodust tulenevalt ja TsMS § 136 lõike 4 alusel muudab kohus apellatsioonkaebus hinda ja määrab selleks 19 173.49 eurot. Kaebuselt hinnaga 19 173.49 eurot tuleb riigilõivu tasuda 750 eurot (RLS § 59 lõige1). Hageja tasus kaebuse esitamisel 300 eurot. Järelikult on hageja tasunud seaduses ettenähtust vähem riigilõivu 450 eurot, mis tuleb temalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista TsMS § 179 lõike 1 alusel. TsMS § 179 lõike 9 alusel märgib kohus, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.
30.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
31.Kuna maakohus määras kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse, peab seda tegema ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 3). Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustab tema apellatsioonimenetluse kulu tasu vandeadvokaadist lepingulisele esindajale kokku 630 eurot järgmise ajakulu eest: maakohtu otsuse ja kaebuse analüüs, kaebusele vastuse koostamine, kokku 3h; ringkonnakohtu 15.06.2021 ja 21.06.2021 kirjadega tutvumine ja vastamine, menetluskulude nimekirja koostamine kokku 0,5h. Vandeadvokaadist lepinguline esindaja osutas õigusteenust tunnitasuga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitab, et ei ole käibemaksukohuslane (TsMS § 174 lõige 10). Kolleegium on seisukohal, et taotluses sisalduv õigusabi tasu on mõistlik ja põhjendatud, arvestades apellatsioonimenetluse sisu ja mahtu (TsMS § 175 lõige 1). Kõik esindaja toimingud on selgelt vajalikud esindatava õiguste kaitsmiseks ja tehtud optimaalse ajakuluga. Seega tuleb
hagejal hüvitada kostjale apellatsioonimenetluse kulu 3,5x150=525 eurot, millele lisandub käibemaks 105 eurot, kokku 630 eurot. Kostja taotluse alusel tuleb kohustada hagejat maksma viivist menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamise korral (TsMS § 177 lõige 4).
(allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.