Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Urmas Volens
Kohtuasi
SORP OÜ (pankrotis) hagi Tricolor ITS OÜ vastu nõude tunnustamata jätmiseks
SORP OÜ
(pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SORP OÜ (pankrotis) kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja
SORP OÜ
(pankrotis), lepinguline esindaja vandeadvokaat Gert Kasekivi Kostja Tricolor ITS OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik
Asja läbivaatamise kuupäev
10. mai 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13387 intressinõude (16 685 eurot 37 senti) osas, samuti menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas (st põhinõuet ehk 174 000 euro suurust tagastamata laenu puudutavas osas) jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
1.SORP OÜ (pankrotis) (hageja) (juhatuse liikme Valeri Pisarkovi kaudu) esitas 7. septembril 2018 Harju Maakohtule hagi Tricolor ITS OÜ (kostja) vastu, milles palus jätta SORP OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 20. märtsil 2018 võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud kostja 190 685 euro 37 sendi suuruse nõude hageja vastu tunnustamata, kuna see põhineb võltsitud andmetel.
2-18-13387 Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 2. novembri 2017. a määrusega välja hageja pankroti. Kostja esitas 21. novembril 2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles 190 685 euro 37 sendi suuruse nõude tunnustamist. Nõudeavalduse kohaselt tulenes kostja nõue hageja vastu 2. märtsi 2015. a laenulepingust. 20. märtsil 2018 toimunud SORP OÜ (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul tunnustas pankrotihaldur kostja 190 685 euro 37 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu nõudena ja sellele vastuväiteid ei esitatud. Pärast nõuete kaitsmist kontrollis hageja juhatuse liige Valeri Pisarkov äriühingu raamatupidamist ja tema kasutuses olevaid raamatupidamise alusdokumente. Selle tulemusel jõudis ta järeldusele, et kostja esitatud laenuleping võib olla võltsitud, kuna kahe esimese laenulepingu lehekülgedel puuduvad poolte allkirjad ning viimane lehekülg, millel asuvad poolte allkirjad, võib olla kunstlikult kahele eelmisele lisatud. Valeri Pisarkov ei ole sellist lepingut hageja nimel allkirjastanud. Seega omandas kostja võltsitud laenulepingu alusel hageja pankrotiasjas nõudeõiguse ilma õigusliku aluseta.
4.septembril 2018 nõudis hageja juhatuse liige pankrotihaldurilt Lembit Ülperilt uue nõuete kaitsmise koosoleku korraldamist, kuid 6. septembril 2018 jättis pankrotihaldur hageja avalduse rahuldamata. Hageja hinnangul on kostja selles menetluses väljunud pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piiridest, mis ei ole lubatud, ning nõude tunnustamisel ei tohi tugineda asjaoludele, mida nõudeavaldus ei sisalda. Hageja ei välista, et kostjal võib olla tema vastu nõue, mis võib kuuluda tunnustamisele hageja pankrotimenetluses, kuid see ei saa tuleneda 2. märtsi 2015. a laenulepingust. Praeguses kohtuasjas tuvastati ekspertiisiga, et kostja 2. märtsi 2015. a dateeringuga laenulepingu dokument ei ole oma käega allkirjastatud originaal. Kostja ei ole ekspertiisi tulemusi ümber lükanud ega tõendanud, et vaidlusaluse lepingu allkirjastas Valeri Pisarkov lepingus näidatud kuupäeval. Asjaolu, et kostja juhatuse liige osales hageja juhtimises, pidas strateegilisi arutelusid hageja juhatuse liikmega ja osales konsensuslikult otsuste vastuvõtmisel, viitab sellele, et kostja maksed hagejale olid muu sihtotstarbega ning teenisid osaluse omandamise eesmärki. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses maksta laenult intressi. Kuna ülekanded viitasid intressi puudumisele, oli sissemakse sihtotstarbeline ning kostja pidi vastu omandama osaluse. Poolte juhatuse liikmete kokkulepe ei vasta VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu legaaldefinitsioonile, sest raha maksmise eesmärk ei olnud raha tagastamine, vaid selle kasutamine kostja määratud tarnijatele tasumiseks ning osaluse omandamiseks. Pelgalt ülekannete selgitusest ei saa lugeda seda õigussuhet laenusuhteks ega lugeda nõuet koos intressiga tunnustatuks laenulepingu alusel.
2.Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Laenuleping ei ole võltsitud. Hageja ei ole toonud välja ühtegi lepingut, mis kattuks nimetatud laenulepinguga selliselt, et sellelt oleks võimalik võtta kolmas leht kahe esimese lehekülje juurde, nagu hageja väidab. Teiseks, hageja esitas selle väite alles pärast seda, kui sai teadlikuks, et kostja soovib teha hageja raamatupidamise revisjoni. Hageja ei esitanud nõuete tunnustamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 104 lg 1 kohast vastuväidet. Võlgniku juhatuse liige pidi olema juba varem teadlik äriühingu kohustustest kostja ees ja sellest tekkinud maksejõuetusest. Kostja sai hagejalt krediiti. Laenu anti kostjale alguses laenulepingute alusel, hiljem sõlmiti krediidiliini leping. Krediiti andis kostja hagejale juba enne krediidiliini lepingu kirjalikku vormistamist, sest krediidi andmises olid pooled kokku leppinud juba varem, selle alusel tegi ka kostja hagejale krediidimakseid. Laenu andmine nähtub ka ülekannetes märgitud makse selgitustest.
2(9)
2-18-13387 Ajavahemikul 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2017 andis kostja hagejale krediiti kokku 215 500 eurot, millest hageja tagastas 41 500 eurot. Seega on hageja põhivõlgnevus kostjale 174 000 eurot. Põhinõudelt on kostja arvestanud intressi 16 685 eurot 37 senti. Hageja 2015. ja 2016. a majandusaasta aruannetest, sh 29. juuli 2019. a tegevusaruandest nähtub, et hageja on käsitanud kostja väljastatud krediiti enda raamatupidamises laenukohustusena ning laenukohustuste summa vastab kostja väljastatud krediidi ning OÜ Amfiton EWE (teine võlausaldaja) väljastatud laenu summale. Seega oli pooltel olemas tahe laenulepingu, täpsemalt krediidiliinilepingu sõlmimiseks, sh oli hagejal tahe kestvalt krediiti saada ja seda osaliselt tagastada. Hageja tahe sõlmida krediidiliini leping nähtub muu hulgas tema tegudest. Nõude tunnustamise aluseks on fakt, et hageja on erinevate laenulepingute alusel saanud kostjalt krediiti, mille on jätnud tagastamata. Ühtlasi ei ole hageja vaidlustanud krediidi saamise fakti kostjalt ning ei ole tõendanud saadud krediidi tagasimaksmist. Seega ei ole ilmnenud, et nõude tunnustamine põhines võltsitud andmetel, mistõttu puudub alus PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks. Kostja ei nõustunud ekspertiisiaktis toodud järeldusega, et vastandlikest versioonidest on tõenäolisem, et vaidlustatud kolmeleheküljeline 2. märtsi 2015. a kuupäeva kandev leping on monteeritud. 22. juuli 2015. a e-kirjale lisatud manusest nähtub, et kostja juhatuse liikmele saadeti sisult ja vormilt samasugune lepingu kavand, nagu kostja esitas kohtule ekspertiisi tegemiseks. Lepingu Wordi dokumendis on olemas kõik kolm lehekülge, mis lükkab ümber eksperdi järelduse, nagu lepingu kõik leheküljed ei pärineks ühest algdokumendist. Wordi dokumendi detailinfost nähtub, et see koostati
29.detsembril 2015 ning seda muutis viimati 30. detsembril 2015 Dmitri Gurjev. Nimetatud andmed Wordi dokumendis ei ole manipuleeritavad. See, et Valeri Pisarkov allkirjastas kirjaliku laenulepingu, on tõendatud eksperdiarvamuse p-ga 2. Asjaolu, et kostja tahe oli väljastada intressivaba laenu vaid juhul, kui hageja on täitnud konkreetsed tingimused, ei tähenda, et tegemist ei oleks laenuga. Intressi tasumise kokkulepe oli tingimuslik ning on kirjas laenulepingu p-s 1.5. Kuivõrd hageja majandustegevus ei olnud kasumis ehk hageja ei täitnud intressivaba laenu tingimusi, siis tekkis kostjal lepingu p 1.5 järgi õigus nõuda hagejalt intressi vastavalt laenulepingu p-le 1.7. Hageja ei ole kostja intressinõuet vaidlustanud.
3.Harju Maakohus jättis 16. märtsi 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud (3250 eurot) hageja juhatuse liikme kanda (maakohus käsitas hagejana võlgniku juhatuse liiget). Maakohus määras 2. aprilli 2019. a määrusega 2. märtsil 2015 sõlmitud laenulepingule dokumendiekspertiisi. EKEI 4. juuni 2019. a ekspertiisiakt kajastab, et ekspertide hinnangul ei ole
2.märtsi 2015. a laenuleping käsitsi allkirjastatud originaal, vaid värvilise tooneriga paljundusseadmega saadud koopia. Samuti leidsid eksperdid, et dokument on tõenäoliselt monteeritud, kuna esinevad tunnused, mis viitavad sellele, et lepingu kaks esimest lehekülge pärinevad teisest algdokumendist võrreldes kolmanda allkirjastatud leheküljega. EKEI 17. juuni 2019. a ekspertiisiaktist nähtuvalt on laenulepingu kolmandal leheküljel koopia aluseks oleva allkirja tõenäoliselt kirjutanud Anatoli Sizov ja Valeri Pisarkov. Kohtul puudus alus kahelda eksperdi järeldustes dokumendi monteerimise kohta, ning leidis, et see on ilmselgelt ebausaldusväärne dokumentaalne tõend, ja jättis selle tõendina arvestamata. Ainuüksi hageja väide, et tema raamatupidamises ei ole vaidlusaluse laenulepingu alusel raha liikunud, ei muuda maakohtu hinnangul olematuks hageja ja kostja vahelist laenusuhet. Hageja ei tõendanud muu võlasuhte olemasolu, millel äriühingutevahelised rahalised maksed baseerusid. Võlgniku SORP OÜ (pankrotis) pankrot kuulutati välja 2. novembril 2017. Kostja esitas nõudeavalduse tagastamata laenu 190 685 euro 37 sendi tunnustamiseks, lisades laenulepingu ja 3(9)
2-18-13387 pangaülekannete väljavõtted. 20. märtsil 2018 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul tunnustati nõuet teises rahuldamisjärgus. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on kostja hagejale ajavahemikul 20. märts 2014 kuni 29. september 2019 üle kandnud erinevaid summasid selgitusega intressivaba laen. 2016. a ja 2017. a on toimunud ka laenusumma tagastusi, märkega laenu tagastamine või intressivaba laenu tagastamine. Võlgniku 2015. ja 2016. a majandusaasta aruannetes on kajastatud laenukohustused. Samuti on pankrotihaldur esile toonud, et võlgniku pankrotiavalduse alusel väljakuulutatud pankroti alus oli eelkõige suutmatus täita laenukohustust kostja ees. Võlgnik on pankrotiavalduses avaldanud, et põhiline maksejõuetuse põhjus on kostja 174 000 euro suurune nõue võlgniku vastu, mis muutus sissenõutavaks 30. septembril 2017. Hageja ei toonud esile, et tal oleks kostja ees teisi kohustusi.
6.veebruari 2020. a istungil andsid laenusuhte kohta ütlusi vande all Anatoli Sizov ja Valeri Pisarkov. Ka ütluste andmise käigus kinnitas Valeri Pisarkov, et neil oli kostjaga intressivaba laenusuhe majandustegevuse laiendamiseks ning tagasimakse toimus kostja nõudel. Samuti kinnitas Valeri Pisarkov asjaolu, et raamatupidamises oli laen kajastatud. Anatoli Sizov kinnitas, et laen anti äriühingu tegevuse kiirema edendamise eesmärgil. Kohtuistungil kinnitas Valeri Pisarkov ülekantud laenusumma suurust, kuid leidis, et 2. märtsi 2015 laenulepingul ei ole õiguslikke tagajärgi. Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna laenumaksed on tehtud, võlgnik on need osaliselt ka tagastanud, saadud laenu suurust hageja ei vaidlustanud ning laenusuhe on tuvastatud eeltoodud tõenditega.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulud välja mõistmata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 5482 eurot 10 senti.
6.Hageja ja kostja vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. novembri 2020. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis 845 euro suuruses summas kostja menetluskulud kindlaks määramata ja välja mõistmata. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis hageja juhatuse liikmelt Valeri Pisarkovilt kostja kasuks täiendavalt välja 845 eurot maakohtu menetluskulusid. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Hageja vaidlustas kostja tunnustatud nõude põhjendusel, et kostja esitatud nõudeavalduse lisaks olev
2.märtsi 2015. a laenuleping on hageja hinnangul võltsitud ja tema arvates on see alus, et jätta kostja nõue tunnustamata. Kord tunnustatud nõude uuesti läbivaatamist saab PankrS § 106 lg-st 2 tulenevalt taotleda eeldusel, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Seega on pankrotimenetluses kehtestatud õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab taasavada vaidlusi kord juba tunnustatud nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel asjaoludel. PankrS § 106 lg-d 2 ja 3 on erand üldisest nõuete kaitsmise menetlusest ja PankrS § 106 lg-st 1. Erandit tuleb sisustada kitsalt, sest
4(9)
2-18-13387 vastasel juhul muutuks PankrS §-des 100 jj sisalduv nõuete kaitsmise regulatsioon sisutühjaks, kuna võimaldaks kord juba tunnustatud nõuete sisu juurde uuesti tagasi tulla ning neid vaidlustada. Võlausaldaja tunnustamisnõude sisu määrab kindlaks PankrS § 107. Kostja esitas nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseks nõude, mis põhines asjaolul, et hageja ja kostja olid sõlminud laenulepingu, mille alusel hageja sai kostjalt laenu. Kostja tugines nõudeavalduses sellele, et tal on laenulepingust tulenevalt õigus saada hagejalt 190 685 eurot 37 senti, millest 174 000 eurot on tagastamata laen ja 16 685 eurot 37 senti intress. Kostja ei ole seejuures nõudeavalduses märkinud, millisest laenulepingust nõue tuleneb. Nõudeavaldusest nähtuvalt on sellele lisatud 2. märtsi 2015. a laenuleping ja raamatupidamise ning panga väljavõtted (I kd, tl 6). Hageja apellatsioonkaebuse väidetest tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all see, kas maakohus väljus asja lahendamisel hagi eseme piiridest. Ringkonnakohus hageja väitega ei nõustunud. Ebaõige on hageja arusaam, et maakohus oleks pidanud kitsalt lähtuma ainult sellest, et kui 2. märtsi 2015. a laenuleping oli monteerimise tunnustega, siis kostja nõue põhineb võltsitud andmetel ja nõue oleks tulnud jätta tunnustamata. Maakohus jättis 2. märtsi 2015. a laenulepingu kui ebausaldusväärse dokumentaalse tõendi arvestamata, kuid tuvastas esile toodud asjaoludele ja muudele tõenditele tuginedes, et kostja laenumaksed võlgnikule toimusid tegelikult ja võlgnik need osaliselt ka tagastas. Lisaks kinnitas maakohtu menetluses hageja seaduslik esindaja, juhatuse liige Valeri Pisarkov laenusumma suurust ning hageja kajastas vaidlusalust kohustust laenuna enda majandusaasta aruannetes. Eeltoodu alusel järeldas maakohus, et poolte vahel oli kostja nõudeavalduses viidatud laenusuhe. Vaidlustatud nõude esitaja peab põhistama ja tõendama kohtule nõudeavalduses toodud asjaolude esinemist ehk nõude olemasolu. Kostja on tõendanud nõude olemasolu, s.o laenusuhte eksisteerimist. Hageja ei ole vaidlustanud, et kostja oleks nõudeavalduses kajastanud andmeid nõude suuruse kohta valesti. Asjaoludest, et Valeri Pisarkov ei mäletanud 2. märtsil 2015 dateeritud laenulepingu allkirjastamist ja eksperdi hinnangul on dokument tõenäoliselt monteeritud, ei saa praegusel juhul järeldada, et kostja nõue oleks tulnud jätta tunnustamata. Kuivõrd nõudeavalduses ei ole kostja tuginenud konkreetselt 2. märtsil 2015 dateeritud laenulepingule ja laenusuhet on võimalik jaatada ka ilma vaidlusaluse laenulepinguta, jättis maakohus õigesti hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et poolte vahel võis olla mingi muu suhe. Sellist väidet oleks võimalik kontrollida juhul, kui nõue oleks vaidlustatud nõuete kaitsmisel. Praeguse menetluse ese on tuvastada, kas kostja nõue põhineb võltsitud andmetel. Hageja on laenulepingu võltsituse põhjendamiseks toonud esile 12. detsembri 2018. a menetlusdokumendis mh ka asjaolu, et intressis on kokku lepitud ainult 2. märtsi 2015. a lepingus ja kostja maksete selgitusse on märgitud „intressivaba laen“, mis viitab sellele, et maksete aluseks ei olnud 2. märtsi 2015. a laenuleping (I kd, tl-d 55–56). Hageja rõhutas ringkonnakohtu istungil, et ta soovib esitatud nõude tervikuna tunnustamata jätmist ja väited on esitatud võltsituse põhistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väidetega, et võlgniku juhatuse liikme Valeri Pisarkovi vande all antud seletust on maakohus ebaõigesti hinnanud. Samuti ei ole alust pidada kostja juhatuse liikme Anatoli Sizovi seletust mitteusaldusväärseks. Maakohus on seaduslike esindajate vande all antud seletusi hinnanud koosmõjus teiste tõenditega ja ringkonnakohtul pole alust neid hinnata maakohtust erinevalt. Menetluskulude osas tuleb hageja juhatuse liikmelt Valeri Pisarkovilt välja mõista kostja lepingulise esindaja kulud 4095 eurot (31,5 × 130). Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulu jättis ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 171 lg 1 alusel hageja kanda ja mõistis 5(9)
2-18-13387 hageja juhatuse liikmelt Valeri Pisarkovilt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 1116 eurot 70 senti (8,59 × 130).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse ja võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud nõue jäetakse täies ulatuses või intressi osas tunnustamata ning kostja menetluskulud jäetakse hageja kanda, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on lugenud tõendatuks hageja ja kostja vahel laenulepingu sõlmimise, ilma et selle aluseid oleks tuvastatud. Hageja on tõendanud, et kostja 21. novembri 2017. a nõudeavalduses esitatud nõue tugineb võltsitud andmetele. Ei kostja ega kohtud ei selgitanud, millal on kostja nõude aluseks olev leping (VÕS § 8) sõlmitud. Selgusetuks jääb ka see, kuidas on leping sõlmitud (VÕS § 9) ning mis vormis (VÕS § 11). Samuti on kohus tõlgendanud vääralt hageja juhatuse liikme Valeri Pisarkovi vande all antud seletust. Kohtud on tunnustanud kostja nõuet intressi osas ilma intressi kokkuleppeta. Hageja on vaidlustanud kostja nõude täies ulatuses ja see hõlmab nii põhi- kui ka intressinõuet. Väga selgelt viitab intressikokkuleppe puudumisele asjaolu, et hagejale laekunud maksete selgitustes on otsesõnu viidatud intressivabale laenule. Seega ei ole põhjendatud tunnustada 16 685 euro 37 sendi suurust intressi. Menetluskulud jäeti menetlusvälise isiku (hageja juhatuse liikme) kanda. Seaduses sellist alust pole. Hageja juhatuse liige on enne hagi esitamist avaldanud hageja esimesele pankrotihaldurile valmisolekut kanda hagi esitamisega seotud hageja õigusabikulud ise. Hageja juhatuse liige ei ole menetluses avaldanud tahet, et ta on valmis kandma kõigis kohtuastmetes vastaspoole menetluskulud. Seega ei ole kostja menetluskulude väljanõudmine menetlusosaliseks mitteolevalt isikult menetlusõiguslikult lubatav.
9.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja kostja menetluskulud võlgniku juhatuse liikme Valeri Pisarkovi kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada intressinõuet (16 685 eurot 37 senti), menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas (st põhinõude ehk 174 000 euro suuruse tagastamata laenu tunnustamise osas) tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Hageja on esitanud hagi PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 2 sätestas, et kui ilmneb, et nõude või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi. Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 3 järgi otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri hagi alusel kohus, kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe 6(9)
2-18-13387 kuu jooksul, arvates läbivaatamise nõude esitamisest. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul alates päevast, millal möödus üks kuu uue koosoleku kokkukutsumise nõude esitamisest. Kui haldur on koosoleku kokkukutsumisest keeldumisest teatanud enne ühe kuu möödumist nõude esitamisest, hakkab ühekuuline tähtaeg kulgema keeldumisest arvates. Selles asjas on kostjaks võlausaldaja, kelle nõude või pandiõiguse tunnustamist on vaidlustatud. Seega tulenes enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik.
12.Kolleegium märgib, et pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Kolleegium on varasemas praktikas viidanud sellele, et nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (vt Riigikohtu 10. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-15, p 13). PankrS § 106 lg 2 viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel. PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist.
13.Kohtud pole praegusel juhul hinnanud seda, kas hageja juhatuse liikmele olid või pidid olema teada juba nõuete kaitsmise ajal asjaolud, mis viitasid lepingu võltsitusele. Ka pole kohtud selle kohta võlgniku juhatuse liikmelt seisukohta küsinud. Kui võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma lepingu võltsitusele viitavatest asjaoludest juba nõuete kaitsmise ajal, ei ole PankrS § 106 lg-le 2 tuginemine juba kaitstud nõude puhul põhjendatud.
14.Kuigi kohtud ei ole PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks kontrollinud, kas hageja teadis või pidi teadma lepingu võimalikule võltsitusele viitavatest asjaoludest, on kohtud sisuliselt laenusuhte ja sellest tuleneva põhinõude (174 000 euro suuruse tagastamata laenu) olemasolu hinnanud ja kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et põhinõude tunnustamine on õige. Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. Õige ei ole hageja väide, et kuna kostja tugines laenusuhtele ja lisas nõuet tõendava dokumendina mh lepingu, mis hiljem loeti kohtumenetluses monteerituks, tuleks ainuüksi seetõttu jätta nõue tunnustamata. Eelnevat arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, milles jäi rahuldamata hageja hagi põhinõude tunnustamata jätmiseks.
15.Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtute otsustest ei nähtu, mille alusel on kohtud jõudnud järeldusele, et põhjendatult on tunnustatud ka 16 685 euro 37 sendi suurust intressinõuet. Leides, et põhinõude olemasolu on tuvastatud ka ilma kirjalikku lepingut arvestamata, ei nähtu ringkonnakohtu otsusest see, mille alusel on tuvastatud, et pooled on leppinud kokku ka intressi tasumises. Kuigi 2. märtsi 2015. a kuupäeva kandev kirjalik leping sisaldas ka kokkulepet intressi tasumise kohta, jätsid kohtud selle lepingu kui ebausaldusväärse tõendi arvestamata.
7(9)
2-18-13387 Ringkonnakohus on ise viidanud siiski sellele, et kostja tehtud pangaülekannete väljavõtete selgitusse on märgitud „intressivaba laen“. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hageja esindaja rõhutas ringkonnakohtu istungil, et ta soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist ja väited on esitatud võltsituse põhistamiseks. Kolleegium leiab, et olukorras, kus hageja soovis nõude tervikuna tunnustamata jätmist, saab sellest järeldada, et hageja vaidlustas ka nõude tunnustamise intressi osas. Kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud intressinõude puhul kõiki tõendeid, ei ole ringkonnakohtu lahend selles osas põhjendatud ja tuleb tühistada.
16.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul intressinõude hindamisel esmalt hinnata seda, kas täidetud on PankrS § 106 lg-st 2 tulenev eeldus ehk kas võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma enne nõuete kaitsmist või nõuete kaitsmise ajal asjaoludest, mis andsid alust pidada kirjalikku laenulepingut võltsituks. Võlgnikule tuleb anda võimalus esitada selle kohta oma seisukoht. Seejuures tuleb ringkonnakohtul arvestada asja materjalidest tulenevaga, et praegusel juhul ei vaielnud võlgniku juhatuse liige kostja esitatud nõudele nõuete kaitsmise koosolekul vastu. Alles hiljem hakkas võlgniku juhatuse liige tuginema sellele, et tunnustatud nõue põhineb võltsitud lepingul, ja esitas sellekohase hagi. Põhjendusena tõi hageja juhatuse liige esile, et hakkas alles pärast nõuete kaitsmist kontrollima võlgniku raamatupidamist ja tema kasutuses olevaid raamatupidamise alusdokumente, mille tulemusena jõudis ta järeldusele, et kostja esitatud laenuleping võib olla võltsitud, kuna kahe esimese laenulepingu lehekülgedel puuduvad poolte allkirjad ning viimane lehekülg, millel asuvad poolte allkirjad, võib olla kunstlikult kahele eelmisele lisatud. Juhatuse liige viitas sellele, et tema mäletamist mööda kirjutas ta alla 1,5 lehekülje pikkusele lepingule, mitte 3 lehekülje pikkusele lepingule. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja teadis või pidi teadma võltsitusele viitavatest asjaoludest, aga ei tuginenud neile nõude tunnustamisel, ei ole PankrS § 106 lg 2 alusel hagi rahuldamine ka intressinõude osas põhjendatud. Kui ringkonnakohus leiab aga, et hageja oma juhatuse liikme kaudu ei teadnud ega pidanudki nõuete kaitsmise ajal teadma, et kirjalik leping võiks olla võltsitud, tuleb ringkonnakohtul hinnata sisuliselt (arvestades ka selle otsuse p 15), kas intressi osas on kostja nõude tunnustamine pankrotimenetluses põhjendatud.
17.Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja asi saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb tühistada ringkonnakohtu lahend ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada. Kolleegium märgib siiski, et praegusel juhul ei olnud ringkonnakohtus menetluskulude väljamõistmine võlgniku (hageja) juhatuse liikmelt kui menetlusväliselt isikult põhjendatud. Nagu eespool märgitud, oli võlgnik PankrS § 106 lg 3 alusel õigustatud esitama ise hagi. Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tulnuks sellisel juhul jätta võlgniku kanda. 8(9)
2-18-13387
18.Kuna hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.