SORP OÜ (pankrotis) hagi Tricolor ITS OÜ vastu nõude tunnustamata jätmiseks SORP OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
SORP OÜ (pankrotis) apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot Tricolor ITS OÜ vastuapellatsioonkaebus, hind 0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja SORP OÜ (pankrotis, registrikood 12576811), esindaja advokaat Henrik Kirsimäe Kostja Tricolor ITS OÜ (registrikood 11344079), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik
Asja läbivaatamine
25.03.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 16.03.2020 otsuse resolutsioon muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi intressinõude 16 685 euro 37 senti tunnustamata jätmiseks, aga täiendada selles osas otsuse põhjendusi.
2.Tühistada Harju Maakohtu 16.03.2020 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Teha kulude jaotuse kohta uus otsus vastavalt järgnevas punktile 5.2.
3.Harju Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata põhinõude 174 000 eurot tunnustamata jätmiseks.
5.1.Jätta rahuldamata hageja SOPR OÜ (pankrotis, võlgnik) hagi kostja Tricolor ITS OÜ vastu nõude 190 685 eurot 37 senti tunnustamata jätmiseks. Kostja
Tricolor ITS OÜ nõue summas 190 685 eurot 37 senti jääb võlgniku pankrotimenetluses tunnustatuks.
5.2.Jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja saata asi menetluskulude uuesti kindlaksmääramiseks tagasi maakohtule. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SORP OÜ (pankrotis, hageja) esitas 07.09.2018 Harju Maakohtule Tricolor ITS OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus jätta hageja pankrotimenetluses 20.03.2018 võlausaldajate üldkoosolekul tunnustatud kostja nõue hageja vastu 190 685,37 eurot tunnustamata, kuna see põhines võltsitud andmetel. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.
2.Asjaolude kohaselt kuulutas Harju Maakohus 02.11.2017 välja hageja pankroti. Kostja esitas 21.11.2017 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles taotles nõude 190 685,37 eurot tunnustamist. Nõudeavalduse kohaselt tulenes kostja nõue hageja vastu 02.03.2015 laenulepingust. 20.03.2018 hageja võlausaldajate üldkoosolekul tunnustas pankrotihaldur kostja nõuet 190 685,37 eurot teise järgu nõudena ja sellele vastuväiteid ei esitatud. Pärast nõuete kaitsmist kontrollis hageja juhatuse liige VP äriühingu raamatupidamist ja tema kasutuses olevaid raamatupidamise alusdokumente. Selle tulemusel jõudis ta järeldusele, et kostja esitatud laenuleping võis olla võltsitud, kuna kahe esimese laenulepingu lehekülgedel puudusid poolte allkirjad ning viimane lehekülg, millisel asusid poolte allkirjad, võis olla kunstlikult kahele eelmisele lisatud. VP polnud sellist lepingut hageja nimel allkirjastanud. Seega omandas kostja võltsitud laenulepingu alusel hageja pankrotiasjas nõudeõiguse ilma õigusliku aluseta. Hageja juhatuse liige nõudis 04.09.2018 pankrotihaldurilt Lembit Ülperilt uue nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimist, kuid 06.09.2018 jättis pankrotihaldur hageja avalduse rahuldamata. Kostja väljus käesolevas menetluses pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduse piiridest, mis polnud lubatud ning nõude tunnustamisel ei tohtinud tugineda asjaoludele, mida nõudeavaldus ei sisaldanud. Hageja ei välistanud, et kostjal võis olla hageja suhtes nõue, mis võis kuuluda tunnustamisele hageja pankrotimenetluses, kuid see ei saanud tuleneda 02.03.2015 laenulepingust. Ekspertiisiga tuvastati, et kostja 02.03.2015 dateeringuga laenulepingu dokument polnud omakäeliselt allkirjastatud originaal. Kostja ei olnud ekspertiisi tulemusi ümber lükanud ega tõendanud, et vaidlusaluse lepingu allkirjastas VP lepingus näidatud kuupäeval. Asjaolu, et kostja juhatuse liige osales hageja juhtimises, pidas strateegilisi arutelusid hageja juhatuse liikmega ja osales konsensuslikult otsuste vastuvõtmisel, viitas sellele, et kostja maksed hagejale olid muu sihtotstarbelise iseloomuga ning teenisid osaluse omandamisele suunatud eesmärki. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 kohaselt tuli majandus- ja kutsetegevuses laenult maksta intressi. Kuna ülekanded viitasid intressi puudumisele, oli tegemist sihtotstarbelise
sissemaksega ning kostja pidi vastu omandama osaluse. Poolte õigussuhe tuli kvalifitseerida sisu, mitte vormi järgi, sõltumata sellest, kuidas hageja juhatuse liige raamatupidamises sissemakseid kajastas. Poolte juhatuse liikmete kokkulepe ei vastanud laenulepingu legaaldefinitsioonile, sest raha maksmise eesmärk polnud raha tagastamine, vaid selle kasutamine kostja määratud tarnijatele tasumiseks ning osaluse omandamiseks. Pelgalt ülekannete selgitusest ei saanud lugeda seda õigussuhet laenusuhteks ega lugeda nõue koos intressiga tunnustatuks laenulepingu alusel. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Laenuleping ei ole võltsitud. Hageja ei toonud välja ühtegi lepingut, mis kattuks nimetatud laenulepinguga selliselt, et sellelt oleks võimalik võtta kolmas leht kahe esimese lehekülje juurde nagu hageja väidab. Teiseks, hageja esitas selle väite alles pärast seda, kui sai teadlikuks, et kostja soovib läbi viia hageja raamatupidamise revisjoni. Hageja ei esitanud nõuete tunnustamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 104 lg 1 kohast vastuväidet. Võlgniku juhatuse liige pidi olema juba varem teadlik äriühingu kohustustest kostja ees ja sellest tekkinud maksejõuetusest. Kostja sai hagejalt krediiti. Laenu anti kostjale algselt laenulepingute alusel, hiljem sõlmiti krediidiliini leping. Krediiti andis kostja hagejale juba enne krediidiliini lepingu kirjalikku vormistamist, sest krediidi andmises olid pooled kokku leppinud juba varem, mille alusel teostas ka kostja hagejale krediidimakseid. Laenu ja krediidi andmine nähtus ka ülekannetes märgitud makse selgitustest. Perioodil 01.01.2014–31.12.2017 andis kostja hagejale krediiti kokku 215 500 eurot, millest hageja tagastas 41 500 eurot. Seega hageja põhivõlgnevus kostja ees oli 174 000 eurot. Põhinõudelt arvestas kostja intressi 16 685,37 eurot. Hageja 2015. ja 2016. majandusaasta aruannetest, sh 29.07.2019 tegevusaruandest, nähtus, et hageja käsitles kostja väljastatud krediiti enda raamatupidamises laenukohustusena ning laenukohustuste summa vastas kostja väljastatud krediidi ning OÜ Amfiton EWE väljastatud laenu summale. Seega oli pooltel olemas tahe laenulepingu, täpsemalt krediidiliinilepingu sõlmimiseks, sh oli hagejal tahe kestvalt krediiti saada ja seda osaliselt tagastada. Hageja tahe krediidiliini lepingu sõlmimiseks nähtus muuhulgas hageja tegudest. Nõude tunnustamise aluseks oli asjaolu, et hageja sai erinevate laenulepingute alusel reaalselt kostjalt krediiti, mille jättis tagastamata. Ühtlasi polnud hageja vaidlustanud krediidi saamise fakti kostjalt ning ei tõendanud saadud krediidi tagasimaksmist. Seega polnud antud juhul ilmnenud, et nõude tunnustamine põhines võltsitud andmetel, mistõttu puudub alus PankrS § 106 lg 2 kohaldamiseks. Kostja ei nõustunud 17.06.2019 ekspertiisiaktis toodud järeldusega, et püstitatud vastandlikest versioonidest oli tõenäolisem, et vaidlustatud kolmeleheküljeline leping kuupäevaga 02.03.2015 oli monteeritud. 22.07.2015 e-kirjale lisatud manusest nähtus, et kostja juhatuse liikmele saadeti sisult ja vormilt samasugune lepingu projekt nagu esitati kostja poolt kohtule ekspertiisi läbiviimiseks. Lepingu Word dokumendis oli olemas kõik kolm lehekülge, mis lükkasid ümber eksperdi järeldatud tunnused, nagu lepingu kõik leheküljed ei pärineks ühest algdokumendist. Word dokumendi detailinfost nähtus, et projekt koostati 29.12.2015 ning seda muutis viimati 30.12.2015 DG. Nimetatud andmed elektroonilises Word dokumendis ei olnud manipuleeritavad. Kirjaliku laenulepingu allkirjastamine VP poolt oli tõendatud ekspertarvamuse p-ga 2. Asjaolu, et kostja tahe oli väljastada intressivaba laenu vaid juhul, kui konkreetsed tingimused hageja poolt olid täidetud, ei tähendanud, et tegemist ei oleks laenuga. Kostja suhtes ei
kohaldunud VÕS § 397 lg 1 esimene lause. Kostja puhul polnud tegemist äriühinguga, kelle majandus- ja kutsetegevuseks oli laenu andmine. Kostja suhtes kohaldus VÕS § 397 lg 1 teine lause, mille kohaselt muu laenulepingu korral tuli intressi maksta üksnes juhul, kui see oli kokku lepitud. Intressitasumise kokkuleppe oli tingimuslik ning oli kirjas laenulepingu p-s 1.5. Kuivõrd hageja majandustegevus polnud kasumis (hageja ei täitnud intressivaba laenu tingimusi), siis tekkis kostjal õigus vastavalt lepingu p-le 1.5. nõuda hagejalt intresse vastavalt laenulepingu p-le 1.7. Hageja polnud kostja intressinõuet vaidlustanud. Hageja juhatuse liige väitis, et laenu andmise ajal oli tegemist intressivaba laenuga, mille osas puudus vaidlus. Maakohtu otsus
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja juhatuse liikme kanda ning mõistis hageja juhatuse liikmelt VP-lt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3 250 eurot. Maakohus määras 02.03.2015 sõlmitud laenulepingu dokumendiekspertiisi. 04.06.2019 EKEI ekspertiisiakt nr 19E-DM0012 kajastas, et ekspertide hinnangul ei olnud 02.03.2015 laenuleping käsitsi allkirjastatud originaal, vaid värvilise tooneriga paljundusseadmega saadud koopia. Samuti leidsid eksperdid, et dokument oli tõenäoliselt monteeritud, kuna esinesid tunnused, mis viitasid sellele, et lepingu kaks esimest lehekülge pärinesid teisest algdokumendist võrreldes kolmanda allkirjastatud leheküljega. 17.06.2019 EKEI ekspertiisiaktist nr 19E-DK0023 nähtuvalt oli laenulepingu kolmandal leheküljel koopia aluseks oleva allkirja tõenäoliselt kirjutanud AS ja VP. Kohtul puudus alus kahelda eksperdi järeldustes dokumendi monteerimise kohta, ning leidis, et see oli ilmselgelt ebausaldusväärne dokumentaalne tõend ja jättis selle tõendina arvestamata. Ainuüksi hageja väide, et hageja raamatupidamises polnud vaidlusaluse laenulepingu alusel raha liikunud, ei muutnud olematuks poolte vahelist laenusuhet. Hageja ei tõendanud muu võlasuhte olemasolu, millel äriühingute vahelised rahalised maksed baseerusid. Hageja pankrot kuulutati välja 02.11.2017. Kostja esitas nõudeavalduse tagastamata laenu 190 685,37 eurot tunnustamiseks, lisades laenulepingu ja pangaülekannete väljavõtted. 20.03.2018 toimunud võlausaldajate üldkoosolekul nõue tunnustati teises rahuldamisjärgus. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt kandis kostja hagejale perioodil 20.03.2014– 29.09.2019 üle erinevaid summasid selgitusega intressivaba laen. 2016 ja 2017 toimusid laenusumma tagastused, märkega laenu tagastamine või intressivabalaenu tagastamine. Võlgniku 2015. ja 2016. majandusaasta aruannetes olid kajastatud laenukohustused. Samuti tõi pankrotihaldur esile, et pankrotiavalduse alusel väljakuulutatud pankroti aluseks oli eelkõige suutmatus täita laenukohustust kostja ees. Hageja avaldas pankrotiavalduses, et põhiliseks maksejõuetuse põhjuseks oli kostja nõue võlgniku vastu 174 000 eurot, mis muutus sissenõutavaks 30.09.2017. Hageja ei toonud esile, et tal oleks teisi kohustusi kostja ees. 06.02.2020 istungil andsid laenusuhte osas ütlusi vande all AS ja VP. Ka ütluste andmise käigus kinnitas VP, et neil oli kostjaga intressivaba laenusuhe majandustegevuse laiendamiseks ning tagasimakse toimus kostja nõudel. Samuti kinnitas VP asjaolu, et raamatupidamises oli laen kajastatud. AS kinnitas laenu andmise eesmärki äriühingu tegevuse kiiremaks edendamiseks. Kohtuistungil kinnitas VP ülekantud laenusumma suurust, kuid leidis, et 02.03.2015 laenulepingul ei olnud õiguslikke tagajärgi. Kuna laenumaksed reaalselt toimusid, osaliselt hageja neid tagastas, saadud laenu suurust hageja ei vaidlusta ning laenusuhe oli tuvastatud tõenditega, siis tuli hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja juhatuse liikme VP kanda ja kohus määras kostja menetluskulud kindlaks rahaliselt. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot oli põhjendatud. Arvestades tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu, pidas maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 42,17
tundi ülepaisutatuks. Põhjendatud kostja lepingulise esindaja ajakulu oli 25 tundi (s.o 3250 eurot). Hageja apellatsioonkaebus
5.Hageja palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõiguse norme, sh hindas tõendeid ühekülgselt. Hagi kuulus läbivaatamisele PankrS § 106 lg 2 ja 3 alusel PankrS § 106 lg 1 eeskujul, kus vaidlustatud nõude esitaja peab põhistama ja tõendama kohtule nõudeavalduses toodud asjaolude esinemist ehk selle nõude olemasolu. PankrS § 107 täiendab nõude tunnustamise vaidluse instituuti sellega, et nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Hageja vaidlustas kostja nõude põhjendusel, et kostja nõudeavalduses nimetatud nõude aluseks olev ja esitatud alusdokument oli võltsitud. PankrS § 106 lg-st 3 juhindudes toimub antud menetluses kostja nõude tunnustamise üle otsustamine kitsalt PankrS §-st 107 tulenevalt nõudeavalduse märgitud nõude aluste pinnalt. Maakohus ei mõistnud hagi eset korrektselt ja lahendas asja nõude tunnustamise küsimusest laiemalt. Maakohus oleks pidanud piirduma ainult küsimuse lahendamisega, kas kostja nõudeavalduses esitatud nõue põhines võltsitud andmetel. Maakohtul puudus protsessuaalne pädevus tuvastada, kas kostjal oli hageja suhtes nõue võimalikest muudest nõudeavalduses märkimata asjaoludest ja õiguslikest alustest tulenevalt. Maakohus analüüsis ebaõigesti üldiselt, kas kostjal võis olla nõudeõigus muude (nõudeavalduses kajastamata) asjaolude pinnalt ja muu nõudenormi järgi ja heitis hagejale ette seda, et hageja ei tõendanud nõude puudumist. Kostja tõendamiskoormus ei hõlmanud antud asjas mistahes võlasuhte puudumise tõendamist, vaid kostja pidi tõendama nõudeavalduses märgitud asjaoludel põhinevat võlasuhet. Kui hagejal oli antud liiki hagis tõendamiskoormus, siis sai see olla konkreetselt kostja poolt väidetava kirjaliku 02.03.2015 laenulepingul põhineva võlasuhte puudumine. Seda tõendas hageja dokumendi ekspertiisi tulemustega. Kostja väide oli see, et tal oli nõudeõigus hageja vastu 190 685,37 eurot kirjalikust 02.03.2015 laenulepingust tulenevalt. Seda polnud kostja tõendanud. Kostja põhistas maakohtus oma nõuet uute ja muude nõudeavalduses nimetamata asjaoludega. Esiteks, kostja viidatud hageja arveldusarvele kostja tehtud sissemaksed algasid juba 2014, ent kostja tugines 02.03.2015 sõlmitud laenulepingule. Teiseks oli kostja maksete selgitusse märgitud „intressivaba laen“, kuid kostja tugines oma nõudes 02.03.2015 laenulepingule, sh p-le 1.7., mille järgi oli intressis kokku lepitud. Kolmandaks, hageja põhiväide oli see, et hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud (allkirjastatud) 02.03.2015 laenulepingut ning et kostjal puudus selle lepingu alusel nõue hageja vastu. Seega oleks maakohus saanud hinnata ainult seda, kas 02.03.2015 laenulepingust tulenev nõue põhineb võltsitud andmetel. Maakohus tõlgendas vääralt hageja juhatuse liikme VP vande all antud ütlusi. Ütlustest nähtus üksnes, et kostja poolt hagejale tehtud ülekanded võeti raamatupidamises arvele laenu sissemaksetena – mitte midagi enamat, kuna puudusid ütlused selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud 02.03.2015 laenuleping, ei kirjalikult ega suuliselt. Kostja seadusliku esindaja AS vande all antud seletused ei olnud usaldusväärsed, kuna need oli vasturääkivad ning vastuolus ka eksperdi tuvastatuga. Kostja vastuapellatsioonkaebus
6.Kostja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulud välja mõistmata ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista hageja juhatuse liikmelt kostja kasuks välja menetluskulud 5 482,10 eurot. Maakohus rikkus menetlusõigust, jättes kohtuotsuse hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas täielikult põhjendamata. Maakohus ei toonud välja ega põhjendanud, milline töö oli maakohtu hinnangul asja lahendamiseks ebavajalik või ülepaisutatud. Maakohus leidis, et põhjendatud esindaja ajakulu oli 25 tundi, samas polnud kohus sellise ajakulu kujunemist põhjendanud. Hageja juhatuse liige ei esitanud sisulisi ja põhjendatud vastuväiteid kostja esindaja kuludele. Vastustajate seisukohad
7.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata. Menetluse edasine käik
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 26.11.2020 otsusega muutmata maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas ja tühistas kostja menetluskulude 845 euro kindlaks määramata ja hagejalt väljamõistmata jätmises. Ringkonnakohus mõistis hageja juhatuse liikmelt VP-lt kostja kasuks välja täiendavalt menetluskulude hüvitist 845 eurot. Hageja juhatuse liikmel tuli kostjale tasuda menetluskulude hüvitist kokku 5 211,70 eurot (maakohtus 4 095 eurot ja ringkonnakohtus 1 116,70 eurot).
9.Riigikohus tühistas 9.06.2021 otsusega ringkonnakohtu 26.11.2020 otsuse intressinõude (16 685,37 euro) osas ja menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas ning saatis asja selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Muus osas (põhinõuet 174 000 euro suurust tagastamata laenu puudutavas osas) jäi ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu otsuse kohaselt ei nähtunud maa- ja ringkonnakohtu otsustest, millistel põhjendustel oli tunnustatud intressinõuet, kui põhinõude olemasolu oli tuvastatud ilma kirjalikku lepingut arvestamata. Kuivõrd kohtud jätsid vaidlusaluse lepingu, mis sisaldas ka kokkulepet intressi tasumise kohta, kui ebausaldusväärse tõendi arvestamata, tuleb asja uuel läbivaatamisel intressinõude hindamisel esmalt hinnata seda, kas täidetud on PankrS § 106 lg-st 2 tulenev eeldus ehk kas võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma enne nõuete kaitsmist või nõuete kaitsmise ajal asjaoludest, mis andsid alust pidada kirjalikku laenulepingut võltsituks. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja teadis või pidi teadma võltsitusele viitavatest asjaoludest, aga ei tuginenud neile nõude tunnustamisel, ei ole PankrS § 106 lg 2 alusel hagi rahuldamine ka intressinõude osas põhjendatud. Kui ringkonnakohus leiab aga, et hageja oma juhatuse liikme kaudu ei teadnud ega pidanudki nõuete kaitsmise ajal teadma, et kirjalik leping võiks olla võltsitud, tuleb ringkonnakohtul hinnata sisuliselt, kas intressi osas on kostja nõude tunnustamine pankrotimenetluses põhjendatud.
10.TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Ringkonnakohtu põhjendused
11.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praegu ei ole enam menetluses hageja nõue kostja tunnustatud nõude 174 000 eurot võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata jätmiseks. Selles osas on kohtuotsus jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus leidis, et intressi osas oli kostja nõude tunnustamine
pankrotimenetluses põhjendatud. Selles osas tuleb vaidlustatud otsus jätta muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada (TsMS § 657 lg 1 p 2 1). Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jaotas hagiga seonduvad menetluskulud, jättes need hagi esitanud hageja juhatuse liikme kanda ja mõistis temalt need ka välja. Selles osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtu otsus tühistada, teha uus menetluskulude jaotus, jättes menetluskulud võlgniku kanda ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja vastuapellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.
12.Hageja apellatsioonkaebuse alusel tuleb praeguses menetluses vastata esmalt küsimisele, kas kostja intressinõude 16 685 eurot 37 senti tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses oli põhjendatud. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Esmalt võtab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
14.Ringkonnakohus märgib, et PankrS §-st 105 tuleneb pankrotimenetluses kehtestatud õiguskindluse põhimõte, mis võimaldab taasavada vaidlusi kord juba tunnustamist leidnud nõuete põhjendatuse üle üksnes erandlikel asjaoludel, mh sellel, et nõue põhineb võltsitud andmetel. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:
1.SOPRP OÜ esitas 6.10.2017 maakohtule võlgniku pankrotiavalduse
5.7.09.2018 esitas võlgnik maakohtule hagiavalduse tunnustatud nõude tunnustamata jätmiseks.
6.4.06.2019 ekspertarvamuse kohaselt oli laenuleping tõenäoliselt monteeritud, so lepingu 2 esimest lehekülge pärinevad teisest algdokumendist võrreldes kolmanda allkirjastatud leheküljega.
15.Hageja esitas maakohtule hagi PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel. Riigikohus on samas asjas tehtud otsuse p-s 16 juhtinud tähelepanu, et asja uuel läbivaatamisel tuleb intressinõude hindamisel esmalt kontrollida seda, kas on täidetud PankrS § 106 lg-st 2 tulenev eeldus ehk kas võlgniku juhatuse liige teadis või pidi teadma enne nõuete kaitsmist või nõuete kaitsmise ajal asjaoludest, mis andsid alust pidada kirjalikku laenulepingut võltsituks.
16.Asja olevatest tõenditest nähtuvalt esitas võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige VP 06.10.2017 maakohtule võlgniku pankrotiavalduse. Avalduses tugines võlgnik kohustustele kostja ees ja osaühingu püsivale maksejõuetusele. PankrS § 13 lg 1 kohaselt tuli pankrotiavalduses võlgnikul oma maksejõuetust põhistada. Selleks tuli osaühingu juhatuse liikmel kontrollida, kas talle teadaolevatel andmetel oli ühingu majanduslik olukord sedavõrd halb, et kohus peab määrama ajutise halduri ja võimaluse korral ka välja kuulutama pankroti. Sellise avalduse esitamisel tuli hagejal tõendada ja maakohtul selle lahendamisel kontrollida, kas võlgnik oli püsivalt maksejõuetu.
17.Maakohus kuulutas 02.11.2017 määrusega välja võlgniku pankroti ja tuvastas võlgniku püsiva maksejõuetuse. Maakohtu menetluses kinnitas hageja juhatuse liige laenusumma
suurust, mis oli ka kajastatud laenuna hageja majandusaasta aruannetes. Määruse põhjendustel pidas võlgnik maksejõuetuse põhjuseks laenuandja poolt tähtajatu laenulepingu ülesütlemist ja võla sissenõutavaks muutumist 30.09.2017. Hageja ei vaidlustanud eraldi varasemas kohtumenetluses ka intressinõuet. Ei olnud vaidlust, et laenu andmise ajal oli tegemist intressivaba laenuga ja et kirjaliku laenulepingu allkirjastamisel räägiti kostja poolt maakohtus antud ütlustel läbi intressi küsimise õiguse jätmine kostjale (06.02.2020 kohtuistungi protokoll, lk 6, ajamärk 00:59:39). Intressikokkulepe lisati audiitori soovitusel lepingusse. Hageja ei esitanud maakohtus intressinõude arutamisel sellele vastuväiteid.
18.24.11.2017 esitas kostja võlausaldajana (laenuandja) nõudeavalduse 190 698 eurot 37 sendi suuruse võlgnevuse tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Nõudeavaldusele oli lisatud laenuleping (I kd lk 7-8, tõlge lk 10-11) ja raamatupidamise ning panga väljavõtted (I kd, lk 6).
19.20.03.2018 toimus võlausaldajate üldkoosolek, kus osales ka võlgniku juhatuse liige VP. Üldkoosolekul teatas pankrotihaldur, et esitatud nõudeavaldustega käis tutvumas võlgniku juhatuse liige VP (I kd, lk 12).
20.Riigikohus on käesolevas asja p-s 12 selgitanud, et pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Kolleegium on varasemas praktikas viidanud sellele, et nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (vt Riigikohtu 10.06.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-15, p 13). PankrS § 106 lg 2 viitab samuti sellele, et nõude tunnustamise uuesti läbivaatamist saab nõuda siis, kui „ilmneb“, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel.
21.PankrS § 106 lg 2 mõttest tuleneb, et olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Nõuete kaitsmise koosolekul juhatuse liige kostja nõudele vastu ei vaielnud. Riigikohus on käesoleva asjas juhtinud tähelepanu sellele, et hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist.
22.Ringkonnakohus leiab, et võlgniku juhatuse liige pidi enne nõuete kaitsmist olema teadlik, et laenuleping on ilmselt võltsitud. Tõsiseltvõetav ja asjas olevate tõenditega ei ole kooskõlas hageja põhjendus, et pärast nõuete kaitsmist jõudis ta järeldusele, et kostja esitatud laenuleping võis olla võltsitud, kuna raamatupidamise põhjalik analüüs võttis aega. Kostja väitel hakkas võlgniku juhatuse liige tuginema laenulepingu võltsitusele peale seda, kui sai pankrotihaldurilt teada kostja soovist läbi viia võlgniku raamatupidamise revisjon. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et võlgniku tuginemine PankrS § 106 lg-le 2 ei ole põhjendatud ja maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata. Kostja intressinõue tunnustamine võlgniku pankrotimenetluses oli põhjendatud.
24.Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohus tühistas 09.06.2021 otsusega praeguses asjas ringkonnakohtu otsuse mh menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Riigikohus selgitas eelminetatud otsuse p--s 17, et praegusel juhul ei olnud ringkonnakohtus menetluskulude väljamõistmine võlgniku (hageja) juhatuse liikmelt kui menetlusväliselt isikult põhjendatud. Kuigi võlgnik oli enne
01.02.2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenevalt õigustatud esitama hagi, ei saanud kohus jätta tema kui menetlusvälise isiku kanda kostja menetluskulusid. Sama kehtib ka maakohtu otsuse kohta, kus mõisteti kostja menetluskulud samuti välja hageja juhatuse liikmelt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas. Kuna hagi ja hageja apellatsioonkaebus jäävad mõlemad rahuldamata, jäävad asjas kantud kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hageja ehk võlgniku kanda. Kuivõrd seni osales kulude kindlaksmääramises üksnes hageja juhatuse liige kui menetlusväline isik, tuleb asi menetluskulude kindlaksmääramiseks saata tagasi maakohtule, kes saab küsida kõigi kulude kohta õige isiku seisukohad. Kohus ei saa teha otsustust hageja hüvitatavate kulude suhtes nende vastuväidete põhjal, mida seni esitas juhatuse liige enda nimel. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, so otsuse tühistamise osas, kuid kaebuse väidetest sõltumata TsMS § 656 lg 1 p 2 ja 5 alusel. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle otsuse peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.