Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest
Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. november 2022 Tsiviilasja number
2-21-4692
Tsiviilasi
Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotimenetlus. Pankrotihalduri avaldus Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mart Mängeli määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Andrus Õnnik
Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku määruskaebus
Puudutatud isik (võlausaldaja, määruskaebuse esitaja) Mart Mängel (isikukood XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Karin Antsov Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-4692 järmistes osades: • osas, milles maakohus jättis pankrotihaldur Andrus Õnniku avalduse võlausaldaja Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks osaliselt rahuldamata, • osas, milles maakohus kinnitas võlausaldajate nimekirja Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses, tunnustades Mart Mängeli nõuet 33 429 euro 83 sendi ulatuses, • osas, milles maakohus tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada pankrotihaldur Andrus Õnniku avaldus võlausaldaja Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks, kinnitada võlausaldajate nimekiri, jättes Mart Mängeli 49 094 euro 24 sendi suuruse nõude Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata.
3.Rahuldada Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku määruskaebus.
4.Rahuldada Mart Mängeli määruskaebus osaliselt.
5.Lugeda Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määruse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
5.1.Rahuldada pankrotihaldur Andrus Õnniku avaldus võlausaldaja Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks.
5.2.Jätta Mart Mängeli 49 094 euro 24 sendi suurune nõue Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata.
5.3.Kinnitada võlausaldajate nimekiri Nutikas Kool OÜ (pankrotis) (registrikood 12869789) pankrotimenetluses järgnevalt: 2. rahuldamisjärk – muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2) Jrk nr
Võlausaldaja nimi, isiku- või registrikood
Nõude suurus
Jaotis
Siret Ollino (isikukood XXXXXXXXXXXX)
12 998,34
42,151%
UÜ Tikerber (registrikood 14472613)
353,75
1,147%
UÜ EcoBee (registrikood 14095027)
2014,87
6,534%
Living Space 14625057)
15,339%
Advokaadibüroo WALLESS OÜ (registrikood 14024560)
8048,57
26,100%
Margus Lentsius1
XXXXXXXXXXXX)
2691,67*
8,729%
30 837,2
100,000%
Systems UÜ
(registrikood
(isikukood
Kokku:
* Margus Lentsiuse nõue on tingimuslik (nõude suurus sõltub jõustunud lahendist
tsiviilasjas nr 2-21-4382)
5.4.Jätta (tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise avalduse lahendamisega seotud) menetluskulud maakohtus menetlusosaliste (pankrotihaldur ja Mart Mängel) endi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades ei pea kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrama.
6.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Mart Mängeli kanda.
7.Mõista Mart Mängelilt Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku kasuks välja menetluskuludena ringkonnakohtus 70 eurot. Eelmises lauses nimetatud menetluskuludelt tuleb tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a määrusega kuulutati välja Nutikas Kool OÜ (võlgnik) pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Andrus Õnnik (pankrotihaldur).
2.Mart Mängel (võlausaldaja; puudutatud isik) esitas 28. aprillil 2021 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse 49 094 eurot 26 senti (sh põhinõue 36 367 eurot 67 senti, intressid 12 195 eurot 62 senti ja viivised 530 eurot 97 eurot). Nõudeavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 9. juulil 2018 laenulepingu (laenuleping), mille alusel sai võlgnik võlausaldajalt laenu 40 000 eurot tagastamise tähtajaga
21.septembril 2018. 21. septembril 2018 pikendasid pooled laenu tagastamise tähtaega kuni
1.veebruarini 2021 (lisakokkulepe). Võlgnik kandis 9. septembril 2019 võlausaldajale 14 600 eurot, millest 10 967 eurot 67 senti arvestati intressi ja 3632 eurot 33 senti põhinõude katteks. Võlausaldaja lisas nõudeavaldusele laenulepingu, lisakokkuleppe, maksekorralduse laenu ülekandmise kohta, intressi- ja viiviseraportid ning volikirja. Võlausaldaja kinnitas, et tema nõue ei ole pandiga tagatud.
3.Pankrotihaldur esitas 23. augustil 2021 maakohtule taotluse võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks. Maakohus kinnitas 21. septembri 2021. a määrusega võlausaldajate nimekirja, sh võlausaldaja nõude 49 094 eurot 26 senti muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 mõttes. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. novembri 2021. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega tunnustas võlausaldaja Margus Lentsiuse 2691 euro 67 sendi suurust nõuet teise rahuldamisjärgu tingimusliku nõudena ning muutis vastavalt jaotisi. Kuna teised võlausaldajad määruskaebust ei esitanud, jäid nende nõuded kehtima maakohtu 21. septembri 2021. a määrusega kinnitatud ulatuses.
4.Pankrotihaldur esitas 14. detsembril 2021 maakohtule avalduse võlausaldaja tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks, milles palus jätta võlausaldaja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Avalduse kohaselt analüüsis pankrotihaldur võlausaldajate nimekirja koostamisel võlausaldaja nõudeavaldust ja selle lisasid, samuti võlgniku poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitasid võlausaldaja poolt laenu ülekandmist võlgnikule. Võlgnik oli pankrotihaldurile küll esitanud võlausaldaja ja võlgniku vahel 17. veebruaril 2021 sõlmitud tagatisloovutamise lepingu (17. veebruari 2021. a kokkulepe) võlgniku varaks oleva 354 tooli (toolid) tagatisloovutamise kohta võlausaldajale, kuid samas kinnitas võlgnik 4. mail 2021 vannet andes toolide olemasolu pankrotivara hulgas. Kuivõrd võlausaldaja oma nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a kokkulepet ei märkinud ning selles oli laenulepingu tagastamise tähtajaks märgitud 21. september 2018, lisaks olid nõudeavalduses vead intressi ja viivise arvestamisel, võis järeldada, et võlausaldaja tagatisloovutamise lepingut ei ole sõlminud või ei tunnista, mistõttu pankrotihaldur võlausaldaja nõudele vastuväidet nõuete kaitsmisel ei
esitanud. Pankrotihalduri arvates kuulusid 354 tooli võlgnikule, mis tuli võlgniku juhatuse liikmel Siret Ollinol talle üle anda. Andmete ebaõigsus võlausaldaja nõudeavalduses ilmnes siis, kui S. Ollino teavitas haldurit
27.septembril 2021, et ta ei saa toole üle anda, kuna need on tagatisloovutatud võlausaldajale. Ka pankrotihaldurile 19. oktoobril 2021 esitatud raamatupidamisdokumentide järgi on võlgnik loovutanud võlausaldajale 17. veebruaril 2021 vara väärtuses 39 531 eurot 67 senti. Samuti on vandeadvokaat Arsi Pavelts 19. novembril 2021 kohtule edastanud võlausaldaja 17. novembri 2021. a kirja, milles võlausaldaja kinnitab, et 354 tooli on temale tagastisloovutatud ning kuuluvad talle. Toole haldurile üle antud ei ole. Lisaks sai pankrotihaldurile 22. novembril 2021 teatavaks, et võlausaldaja on võõrandanud 21 võlgnikule kuuluvat tooli Pärnu Vabakooli Seltsile. Võlausaldaja ei ole eelnevat nõudeavalduses märkinud. Ka on alust arvata, et võlausaldaja nõue põhineb osaliselt võltsitud andmetel, kuna võlausaldaja esitatud 21. septembri 2018. a lisakokkulepe võib olla vormistatud oluliselt hiljem. S. Ollino seda haldurile ei esitanud ega teavitanud selle olemasolust. Lisakokkulepe esitati selleks, et arvestada intressi pikema aja jooksul. Isegi kui võlausaldaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud lisakokkulepe, tuleb vaatamata kahe lepingu vastuolule võtta aluseks hilisem 17. veebruari 2021. a kokkulepe (tagatisloovutamise leping). Eelnevat arvestades on võlausaldaja nõudeavalduses esitanud ebaõigeid andmeid ning tema nõue on tunnustatud ebaõigetel andmetel, mistõttu tuleb nõue uuesti läbi vaadata. Laenulepingust ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppest tulenev võlausaldaja nõude suurus
15.aprilli 2021 seisuga on 33 429 eurot 83 senti ning see kujunes järgmiselt. Laenu põhiosalt 40 000 eurot arvestatav intress 24% aastas 19. juulist 2018 kuni 21. septembrini 2018 on 1709 eurot 59 senti ning viivis 0,02% päevas 22. septembrist 2018 kuni 9. septembrini 2019 on 2824 eurot. Võlgnik tagastas 9. septembril 2019 laenu 14 600 eurot, millest tuleb arvestada intresside katteks 1709 eurot 59 senti, viivise katteks 2824 eurot ja põhinõude katteks 10 066 eurot 41 senti. 10. septembri 2019 seisuga on põhinõue 29 933 eurot 59 senti, millele lisandub viivis 10. septembri 2019 kuni 15. aprilli 2021 eest 3496 eurot 24 senti. Kuivõrd tagatisloovutatud toolide bilansiliseks väärtuseks (bilansiline maksumus võrdub soetusmaksumusega) on 39 531 eurot 67 senti, ületab üleantud vara maksumus võlausaldaja nõude suurust 6101 euro 84 sendi võrra. Seetõttu tuleb võlausaldaja nõue jätta tunnustamata.
5.Võlausaldaja palus jätta pankrotihalduri avalduse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks peavad PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaolud ilmnema pärast nõude tunnustamist. Avalduses välja toodud asjaolud olid pankrotihaldurile teada nõude esitamise ja võlausaldajate nimekirja koostamise ajaks. Haldur on kinnitanud, et kontrollis võlausaldaja nõudeavaldust ja selles esitatud nõude põhjendatust, kõrvutades seda muude haldurile teadaolevate andmete ja dokumentidega, sh 17. veebruari 2021. a kokkuleppega. Seejuures ei pöördunud haldur kordagi võlausaldaja poole nõudeavalduses esitatud asjaolude täpsustamiseks. Seega ei ole tegemist hilisemalt ilmnenud asjaoludega, mistõttu tuleb avaldus jätta läbi vaatamata. Kui kohtu arvates tuleb avaldus sisuliselt läbi vaadata, tuleb see jätta rahuldamata, kuna võlausaldaja nõue ei põhine võltsitud ega ebaõigetel andmetel. Ebaselgeks jääb, millised andmed nõudeavalduses on ebaõiged. Halduri väide, et võlausaldaja ei ole nõudeavalduses viidatud 17. veebruari 2021. a kokkuleppele, ei ole käsitletav ebaõigete andmetena. Haldur teadis sellest kokkuleppest juba ajal, kui ta tegutses ajutise pankrotihaldurina. Sellele lepingule on viidatud ka ajutise pankrotihalduri aruandes ja pankrotimääruses. Nõudeavalduses polnud vaja 17. veebruari 2021. a kokkulepet märkida, sest tagatisloovutus ei ole pandiõigus pankrotiseaduse mõttes. Tagatisloovutamise lepingu kohaselt on võlausaldajal
õigus müüa toolid mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele. Müügist saadu võrra vähenevad võlgniku kohustused võlausaldaja ees. Olukorras, kus nõudeavalduse esitamise ega ka nõuete kaitsmise seisuga ei olnud täidetud tingimused nõude vähendamiseks, puudus vajadus sellele viidata. Isegi kui nõudeavalduses oleks 17. veebruari 2021. a kokkuleppele viidatud, poleks see muutnud võlausaldaja nõude alust, sisu ega suurust. Halduri väide, justkui oleks toolide võlausaldajale kuulumine saanud haldurile teatavaks alles pärast nõuete kaitsmist, on ebaõige. Kuna toolid on tagatisloovutatud, on ajutine pankrotihaldur kajastanud aruandes võlgniku vara väärtusega 4600 eurot 34 senti. Ekslik on halduri seisukoht, et eksisteerib kaks nõuet, millest üks välistab teise. Võlausaldajal on üksnes laenulepingust tulenev rahaline nõue võlgniku vastu ning see tuleb lugeda põhjendatuks seni, kuni nõuet ei ole rahuldatud. Samuti on ekslik halduri väide 21 tooli müüki paneku kohta. Haldur ei ole esitanud oma väite kinnitamiseks ühtegi tõendit ega võõrandamise fakti tegelikkusele vastavust kontrollinud. Halduri teadmine põhineb võlgniku juhatuse liikme Kauni Sillati 22. novembri 2021. a arvamusel. Tegelikult ei ole toole müüdud. Ka Pärnu Vabakooli direktor ei kinnita toolide ostmist, vaid nende soetamist. Praeguseks on toolid võlausaldajale tagastatud. Lisakokkuleppe väidetavat võltsitust on haldur põhjendanud väitega, et võlgnik seda ei esitanud ning 17. veebruari 2021. a kokkuleppes ei ole sellele viidatud. Need asjaolud olid haldurile teada nõudeavalduse esitamise ajaks. 17. veebruari 2021. a kokkuleppes märgitud laenu algne tagastamise tähtaeg ei välista seda, et lepingupooled on sõlminud lisakokkuleppe laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks. Laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimine on usutav põhjusel, et 40 000 euro suuruse laenu tagastamiseks on kahekuuline tähtaeg ilmselgelt liialt lühike. Pelgalt halduri oletuse põhjal ei saa lugeda dokumenti võltsituks. Võlausaldajale teadaolevalt on andmed lisakokkuleppe kohta esitanud haldurile ka võlgnik. Nõustuda ei saa halduri seisukohaga, et võlausaldajal puudub nõue, sest tema valduses olevate toolide väärtus ületab nõude suurust. Esiteks on ebaõige halduri intressi- ja viivisearvestus, sest haldur on käsitlenud laenu tagastamise tähtajana 21. septembrit 2018, kuid lisakokkuleppe järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 1. veebruar 2021. Teiseks on haldur ebaõigesti lugenud võlausaldaja nõude täidetuks toolide tagatisloovutamisega, sest vastavalt 17. veebruari 2021. a kokkuleppele väheneb võlg võlausaldaja ees üksnes tagatisloovutatud vara müügist laekunud raha võrra. Kuivõrd see vara on müümata, puudub alus nõude vähendamiseks. Bilansilise väärtuse võrra vähendamine on vastuolus 17. veebruari 2021. a kokkuleppes sätestatuga.
MAAKOHTU LAHEND
6.Maakohus rahuldas 14. veebruari 2022. a määrusega halduri avalduse osaliselt ning jättis võlgniku pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata võlausaldaja nõude 15 664 euro 43 sendi ulatuses, kinnitas võlausaldajate nimekirja (sh võlausaldaja nõude 33 429 eurot 83 senti teise järgu nõudena) ning tuvastas võlgniku ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingu tühisuse. Tunnustatud nõude uuesti läbivaatamisega seotud menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda ning märkis, et menetluskulude jaotust arvestades menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata. Määruse kohaselt hindas kohus seda, kas haldurile olid või pidid olema teada juba nõuete kaitsmise ajal asjaolud, mis viitasid 21. septembril 2018 sõlmitud lisakokkuleppe võltsitusele ning laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks võlausaldajale üleantud võlgniku vara omandamisele. Võlausaldajad peavad esitama tõese (täieliku) teabe faktiliste asjaolude kohta ja õiguspärased tõendid nõudeavalduses. Praegusel juhul on võlausaldaja jätnud halduri ja kohtu nõuete kaitsmise menetluses olulistest asjaoludest informeerimata – selle kohta, et on väidetavalt
sõlminud võlgnikuga lepingu, mille kohaselt on tema võimaliku pankrotivara (354 tooli) omanik. Kuivõrd viidatud lepingus märgitud tagamisinstituuti Eesti seadusandlus ette ei näe, kuid selle võimalikkust on kinnitatud õiguskirjanduses ja kohtupraktikas, ei ole põhjendatud võlausaldaja seisukoht, et vaidlusaluse lepingu kajastamiseks nõudeavalduses puudus vajadus ning tegemist olnuks vaid deklaratiivse viitega. Vaidlust ei ole selle üle, et vastuolulisi andmeid toolide pankrotivara hulka kuulumise kohta on haldurile ja kohtule esitanud ka võlgnik. Kuigi võlgnik ja võlausaldaja on väidetavalt
17.veebruaril 2021 sõlminud vaidlusaluse lepingu, on võlgnik 24. märtsil 2021 kohtule esitatud pankrotiavalduses märkinud võlgniku varaks laos olevad 354 tooli. Kuna võlgnik esitas
8.aprillil 2021 ajutisele haldurile kõnealuse lepingu, ei lugenud haldur 12. aprilli 2021. a ajutise halduri aruandes võlgniku vara hulka toole, pidades tehingut tagasivõidetavaks ja märkides võlgniku vara väärtuseks 4600 eurot 34 senti. See kajastub ka pankrotimääruses. Samas on võlgnik 4. mail 2021 vannet andes kinnitanud, et 30. aprilli 2021 seisuga kuuluvad toolid võlgniku vara hulka. Kuivõrd võlausaldaja oma nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a lepingu olemasolust haldurit ei teavitanud ja võlgnik kinnitas 4. mail 2021 toolide kuulumist pankrotivara hulka, on haldur nõuete kaitsmisel õigustatult jätnud võlausaldaja nõude põhjendatuse kohta oma arvamuse kujundamisel selle lepingu aluseks võtmata. Seejuures on vallasomandi tehinguliseks üleandmiseks nõutav nii võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta kui ka asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1). AÕS §-de 93 ja 94 kohaselt on võimalik otsese valduse üleandmise asemel piirduda ka kaudse valduse üleandmisega. Kokkuleppe sõlmimine ja valduse üleandmine ei pea ajaliselt kokku langema, kuid omand ise saab siiski üle minna alles siis, kui omandajal tekib võimalus asja suhtes tegelikku võimu teostada. Sel põhjusel tegi kohus võlausaldajale
17.jaanuaril 2022 ka ettepaneku teatada, millal sai võlausaldaja toolide omandi ja valduse, sh kirjeldada detailselt valduse üleandmise protsessi. Võlausaldaja kohtunõuet ei täitnud. Halduri esitatud andmetest nähtub, et temale sai 22. novembril 2021, s.o pärast nõuete kaitsmist teatavaks, et võlausaldaja on 2021. a augustis 21 võlgnikule kuuluvat tooli võõrandanud. Seega sai võlausaldaja hiljemalt 2021. a augustis toolide omanikuks. Vastupidist ei ole võlausaldaja tõendanud. Haldur on põhistanud 21. septembri 2018. a lisakokkuleppe võltsituse, kõrvutades sellest tulenevat teavet muude tõenditega – laenulepingu ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppega – tuues välja lisakokkuleppe vastuolu muude faktiliste asjaoludega. Halduril tekkiski võlausaldaja nõude aluse tõendamiseks esitatud dokumentide võrdlemise vajadus teabe saamisel võlausaldaja poolt toolide üleandmise kohta Pärnu Vabakooli Seltsile. Haldur on teinud kohtule usutavaks, et lisakokkulepe võib olla koostatud eesmärgiga esitada pankrotimenetluses võimalikult suur nõue. Võlausaldaja tõendamiskoormise kandjana dokumendi ehtsust tõendanud ei ole. Seega on põhjendatud jätta lisakokkuleppe kui ebausaldusväärse tõendiga arvestamata. Lisaks on võlausaldaja võlgnikuga seotud isik, kes on jätnud avaldamata teabe kogu asja aluseks oleva elulise olukorra kohta, samuti on võlgnik ise esitanud vastuolulisi andmeid. Kohus ei nõustunud võlausaldaja väitega, et 40 000 euro suuruse laenusumma tagastamiseks on kahekuuline tähtaeg ilmselgelt liiga lühike, mistõttu on laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimine eluliselt usutav. Jättes lisakokkuleppe tõendina kõrvale, on laenulepingust tulenev võlausaldaja nõude suurus
15.aprilli 2021. a seisuga 33 429 eurot 83 senti, millest põhinõue on 29 933 eurot 59 senti ja viivised 3496 eurot 24 senti. Nõustuda ei saa halduri seisukohaga selles, et võlausaldaja nõude suurus tuleb arvutada laenulepingu ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppe alusel. 17. veebruari 2021. a kokkulepe ei ole tagatisloovutamise leping, kuna sellel puuduvad tagatisomandamise
tunnused. Tagatisomandamise all peetakse silmas olukorda, kus nõude tagamise eesmärgil kantakse tagamisperioodiks võlausaldajale üle mingi asja omandiõigus kohustusega see hiljem pärast nõude rahuldamist endisele omanikule tagasi kanda. Ka kohtupraktikas on leitud, et tagatisomandamise kokkuleppe korral ei saa eeldada, et lepingupooled oleks teinud tehingu ilma tagasivõõrandamise kokkuleppeta. Kui tagatavat nõuet tagamisperioodi jooksul kohaselt ei täideta, loetakse nõue sissenõutavaks muutunuks ning tagatisvõtjal on õigus tagatisese kokkulepitud viisil realiseerida ja rahuldada saadud tulemi arvelt tagatisandja poolt täitmata nõue. Esemelise tagatise puhul vastutab tagatisandja kohustuse täitmise eest tagatiseks antud eseme väärtusega. Kui tagatiseseme väärtus ületab realiseerimise hetkel tagatavat nõuet, on tagatisvõtja tagatisomandamise kokkuleppe olemusest tulenevalt kohustatud nõuet ületava tulemi tagatisandjale väljaandmiseks. Tagamiseesmärgist tulenevalt ei peeta võimalikuks seda, et pooltel oleks võimalik kokku leppida, et tagatisvõtja võib tagatiseseme tagamisperioodi jooksul võõrandada. Praegusel juhul oli laenulepingust tulenev nõue juba sissenõutav (tagatis on seatud olemasolevate kohustuste täitmise tagamiseks) ja tagatise võtjal seeläbi tagatiseseme suhtes kohene võõrandamisõigus. Sisuliselt on võlgnik lepingu punkti 8 kohaselt andnud võlausaldajale üle toolide omandiõiguse, et viimane saaks need laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste katteks ise (või koostöös võlgnikuga) realiseerida ega peaks seetõttu oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma. Selline kokkulepe vastab oma olemuselt pigem müügilepingule kui omandi tagatiseks seadmisele, mistõttu on tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Tagatisomandamise kokkuleppe nime all on sõlmitud tavaline tasuline võõrandamistehing võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil. Seega tuvastab kohus võlgniku ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingu tühisuse. Kohus tegi võlausaldajale ka ettepaneku tõendada vaidlusaluse lepingu sõlmimise kuupäeva, aga kuna võlausaldaja kohtu nõuet ei täitnud, on tegemist lepingupoolte poolt esitatud väidetava kuupäevaga. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Tehingu tühisuse korral tuleb tagastada üleantu TsÜS § 84 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 järgi. Võlausaldaja nõuet tuleb tunnustada osaliselt, s.o 33 429 eurot 83 senti, nõue jääb tunnustamata summas 15 664 eurot 43 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Võlausaldaja palub 1. märtsil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus jättis võlausaldaja nõude tunnustamata (15 664 eurot 43 senti), kinnitas uue võlausaldajate nimekirja, tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tühistatud osas palub võlausaldaja teha uue määruse, millega jätta halduri avaldus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning menetluskulud halduri kanda. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus PankrS § 106 lg-t 2 ebaõigesti. Kohus leidis ekslikult, et avalduse lahendamisel tuleb hinnata võlausaldajale üle antud võlgniku varaga seonduvat. Maakohus pidanuks hindama seda, millised võlausaldaja nõudeavalduses kajastatud andmed on ebaõiged ning kas need said haldurile teatavaks pärast nõuete kaitsmist. Maakohus ei tuvastanud ühtegi sellist uut asjaolu. Kõik kohtu poolt viidatud asjaolud olid haldurile juba varem teada. Maakohus luges ekslikult lisakokkuleppe võltsituks. Advokaadibüroo WALLESS OÜ esitas nõuete kaitsmisel võlausaldaja nõudele võltsituse vastuväite. Seega on kohus nõudeavaldust kontrollinud, leides, et selline vastuväide on alusetu. Haldur seejuures ei pidanud vajalikuks võlausaldaja nõudele vastuväidet esitada ning luges nõude põhjendatuks. Lisaks teadis haldur asjaoludest, millele ta praegu esitatud avalduses võltsituse osas tugineb. Haldur teadis hiljemalt
28.aprillil 2021 sellest, et 17. veebruari 2021. a kokkuleppes ei ole viidatud lisakokkuleppele. Ka leidis maakohus ekslikult, et dokument on ebausaldusväärne. Võlausaldaja esitas nõudeavalduse lisana aktsepteeritava tõendi, milles on fikseeritud lepingupoolte tahe, mida ei ole tühistatud. Maakohtu väide, et lisakokkulepe on sõlmitud eesmärgiga esitada pankrotimenetluses võimalikult suur nõue, ei ole sisuliselt põhjendatud ning on vastuolus pankrotimenetluses varasemalt esitatuga. Pigem nähtub 17. veebruari 2021. a kokkuleppest ja ajutise halduri aruandest, et võlausaldaja on esitanud nõudeavalduses väiksemas summas. Seejuures viitas haldur ajutise haldurina selgelt, et tema valduses on dokumentatsioon, mille alusel võib võlausaldaja nõude arvestus muutuda võrreldes võlgniku poolt avaldatuga ning nõude täpne suurus selgub nõuete kaitsmisel. Lisaks ei ole maakohus viidanud ühelegi tõendile, kui ei nõustunud võlausaldaja väitega, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimine on eluliselt usutav. Kuna kohus jättis ekslikult lisakokkuleppega arvestamata, on ekslik ka maakohtu seisukoht, et laenulepingust tulenevalt on võlausaldaja nõude suuruseks 33 429 eurot 83 senti. Maakohus on võlausaldaja nõudeavalduse osas tuginenud ebaõigesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 328 lg-le 1, kuid on jätnud samale normile tuginemata haldur avalduse osas. Kõik kohtu poolt viidatud asjaolud olid nii haldurile kui ka kohtule teada hiljemalt kohtule ajutise halduri aruande esitamise ajaks. Pigem on etteheited põhjendatud halduri osas, kes on avaldanud kohtule ebaõigeid andmeid selle kohta, justkui ei olnud haldur teadlik 17. veebruari 2021. a kokkuleppest. Asjaolu, et nõudeavalduses ei ole viidatud 17. veebruari 2021. a kokkuleppele, ei ole käsitletav TsMS § 328 lg-s 1 sätestatu rikkumisena. Võlausaldaja ei pidanudki nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a kokkuleppele tuginema, sest võlausaldajal puudub alus nõude vähendamiseks seni, kuni tagatisloovutatud vara on müümata. Ekslik on maakohtu seisukoht, et võlausaldaja on jätnud märkimata, et tal võib lisaks olla ka asjaõiguslik nõue. Võlausaldaja esitas võlaõigusliku nõude ning lisas nõudeavaldusele selles kajastatud asjaolusid kinnitavad tõendid. Maakohus väljus PankrS § 106 lg 2 alusel lahendatava menetlusliku otsustuse piiridest, kui tuvastas võlgniku ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingu tühisuse. PankrS § 106 lg 2 alusel algatatud menetluses sai maakohus lahendada üksnes küsimuse, kas võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamiseks esineb alus ning kas halduri avaldus nõude uueks läbivaatamiseks rahuldatakse või mitte. Maakohus jättis lahendamata võlausaldaja 5. jaanuari 2022. a menetlusdokumendis esitatud taotluse küsida haldurilt ja S. Ollinolt selgitusi selle kohta, kas ja millal on S. Ollino esitanud haldurile andmed lisakokkuleppe kohta. Võlausaldaja jääb taotluse juurde ning palub selle rahuldada.
8.Haldur vaidleb määruskaebusele vastu. Uus asjaolu, mis sai haldurile 22. novembril 2021, s.o pärast nõuete kaitsmist teatavaks, oli see, et haldurile teadaolevalt pankrotivarasse kuuluva 354 tooli omand ja valdus on üle läinud võlausaldajale. Selgus, et võlausaldaja oli võõrandanud 21 võlgnikule kuuluvat tooli Pärnu Vabakooli Seltsile. Kuni selle ajani oli võlgniku esindaja andnud toolide osas vastuolulist teavet. Haldur oli väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingust teadlik, kuid sellega seotud vastuoluliste andmete ja vara üleandmise tõendamatuse tõttu puudus alus nimetatud lepinguga arvestamiseks. Halduril ei ole olnud võimalik vastuolulisi andmeid faktiliselt kontrollida, kuna vaidlusaluste lepingute originaale haldurile üle ei ole antud. Kui 22. novembril 2021 selgus, et võlgniku vara on võlausaldajale üle antud ning 17. veebruari 2021. a kokkulepe kehtiv, tekkis põhjendatud kahtlus lisakokkuleppe võltsituse osas. Lisaks on lisakokkulepe ja 17. veebruari 2021. a kokkulepe vastuolulised laenu tagastamise tähtaja osas.
Ka võlgniku 2018. a ja 2019. a majandusaasta aruannete lisades nr 5 on märgitud laenu tähtajaks 21. september 2018. Haldur ei nõustu võlausaldaja etteheitega avalduse osas TsMS § 328 lg 1 kohaldamata jätmise kohta. Kaebuses ei ole välja toodud ega tõendatud ühtegi konkreetset näidet, millised halduri väited on ebaõiged. Tagatisloovutamise sisuks on õiguse omandiõiguse üleandmine tagatise andmise eesmärgil. See tähendab, et võlgnik loovutab võlausaldajale teatud õiguse omandiõiguse (praegusel juhul toolide müügi õiguse), et tagada enda kohustuste täitmist. Kui võlgnik ei täida võlausaldaja ees olevaid kohustusi nõuetekohaselt, loeb võlausaldaja oma nõuded rahuldatuks. Kuna võlgnik praegusel juhul oma kohustust ei täitnud, loeti hiljemalt pankroti väljakuulutamisega võlausaldaja nõuded toolide arvelt rahuldatuks. Olukorras, kus võlausaldajal on oma nõude rahuldamiseks sisuliselt kaks õigust, peab võlausaldaja valima, kumma suhte alusel ta täitmist nõuab. Kuna võlausaldaja on omandanud toolide müügiõiguse, on 17. veebruari 2021. a kokkulepe seotud laenulepinguga ning sel alusel esitatud nõudeavaldusega. Seega seondub 17. veebruari 2021. a kokkulepe võlausaldaja nõudega.
9.Haldur palub 8. märtsil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus võlausaldaja nõuet tunnustas (33 429 eurot 83 senti), kinnitas uue võlausaldajate nimekirja võlgniku pankrotimenetluses ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tühistatud osas palub haldur teha uue määruse, millega avaldus rahuldada, jätta võlausaldaja nõue täies ulatuses tunnustamata ning kinnitada võlausaldajate nimekiri. Menetluskulud palub haldur jätta võlausaldaja kanda. Määruskaebuse kohaselt on lisakokkuleppe puhul tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes, kuna 17. veebruari 2021. a kokkuleppega tahtsid pooled varjata vara tasulist võõrandamislepingut. Samas ei nõustu haldur maakohtuga selles, et üleantud vara tuleb TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 kohaselt tagastada ning võlausaldaja nõuet 33 429 euro 73 sendi ulatuses tunnustada. Kohus jättis tähelepanuta TsÜS § 89 lg 3, mille järgi kohaldatakse juhul, kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kohus ei saa piirduda vaid näiliku tehingu tühisuse tuvastamisega. Lähtuda tuleb sellest, et varjatud tehing on kehtiv. Seega tuleb TsÜS § 89 lg 3 alusel kohaldada müügilepingu sätteid. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta TsÜS § 84 lg 1 teise lause teise poole ning sama sätte lõike 2. Lepingu alusel saadu ei kuulu tagastamisele, kuna tehing vastab müügitehingu tunnustele ning müügileping ei ole tühine. Eelduslikult oleksid pooled sõlminud koheselt müügilepingu, kui nad oleksid teadnud, et nende poolt algselt sõlmitud leping on tühine. Kuna võlausaldaja sai 17. veebruaril 2021 sõlmitud müügilepingu alusel nõude rahuldamiseks enda omandisse 354 tooli, puudub alus võlausaldaja nõude tunnustamiseks.
10.Võlausaldaja palub jätta halduri määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud halduri kanda.
11.Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi tühistada osas, milles maakohus jättis pankrotihalduri avalduse võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamiseks osaliselt rahuldamata, kinnitas võlausaldajate nimekirja, tunnustades võlausaldaja nõuet 33 429 euro 83 sendi ulatuses, samuti osas, milles maakohus tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab pankrotihalduri avalduse ning kinnitab
võlausaldajate nimekirja, jättes võlausaldaja 49 094 euro 24 sendi suuruse nõude täielikult tunnustamata. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse täies ulatuses, puudutatud isiku määruskaebus osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures maakohtu lahendi kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
13.Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud: •
9.juulil 2018 sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja (pooled) laenulepingu (IV kd, tl 9), mille järgi andis võlausaldaja võlgnikule laenu 40 000 eurot, intressimäär oli 24% aastas ja laenu tagastamise tähtpäev 21. septembril 2018;
•
21.septembril 2018 sõlmiti väidetav lisakokkuleppe (IV kd, tl 133) laenu tagastamise tähtaja pikendamiseks 1. veebruarini 2021 (maakohus leidis, et lepingu sõlmimine ei ole tõendatud);
•
17.veebruaril 2021 sõlmiti väidetav tagatisloovutamise kokkulepe (IV kd, tl 138), mille järgi andis võlgnik võlausaldajale üle 354 tooli eesmärgiga tagada 9. juuli 2018. a laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine (maakohtu hinnangul oli leping näilikkuse tõttu tühine);
•
15.aprilli 2021. a Tartu Maakohtu määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nõuded tuli võlausaldajatel esitada hiljemalt 15. juunil 2021;
•
28.aprillil 2021 esitas võlausaldaja 49 094 euro 26 sendi saamiseks nõudeavalduse (sh põhinõue 36 367 eurot 67 senti, intress 12 195 eurot 62 senti ja viivis 530 eurot 97 senti), millele olid lisatud laenuleping ja lisakokkulepe, kuid mitte 17. veebruari 2021. a kokkulepe.
14.Pankrotihaldur ja võlausaldaja vaidlevad ringkonnakohtus võlausaldaja nõude tunnustamise põhjendatuse ja selle üle, kas võlausaldaja nõude saab PankrS § 106 lg 2 kohaselt uuesti läbi vaadata. Algselt kinnitatud võlausaldaja nimekirjas tunnustati võlausaldaja nõuet täies ulatuses (IV kd, tl 118), kuid hiljem esitas pankrotihaldur avalduse, milles palus võlausaldaja nõude PankrS § 106 lg 2 kohaselt uuesti läbi vaadata (IV kd, tl 125).
14.1.Pankrotihaldur leiab, et võlausaldaja nõue tuleb uuesti läbi vaadata, sest see põhineb PankrS § 106 lg 2 mõttes ebaõigetel andmetel ning nõue tuleb jätta täies ulatuses tunnustamata, sest võlausaldaja on saanud nõude rahuldamiseks 17. veebruari 2021. a lepingu alusel võlgnikult 354 tooli.
14.2.Võlausaldaja on seisukohal, et nõude uuesti läbivaatamiseks PankrS § 106 lg 2 kohaselt puuduvad alused, sest pankrotihaldur ei ole tõendanud, et ebaõiged andmed said talle teatavaks pärast nõuete kaitsmist.
14.3.Ringkonnakohus leiab, et pankrotihalduri avaldus võlausaldaja nõude uuesti läbi vaatamiseks PankrS § 106 lg 2 kohaselt on põhjendatud ja tuleb rahuldada (vt selle kohta täpsemalt põhjenduste p-d 21 jj).
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et võlausaldaja tõendas, et võlgnik ja võlausaldaja sõlmisid 9. juulil 2018 laenulepingu, kuid ei tõendanud, et pooled sõlmisid
21.septembril 2018 lisakokkuleppe. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 lähtudes ei korda.
15.1.Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud eeltoodud järeldusteni jõudmisel menetlusõigust. Maakohus selgitas võlausaldajale lisakokkuleppe ehtsuse tõendamise vajadust ja andis tähtaja lisatõendite esitamiseks (IV kd,
tl 176), kuid võlausaldajal täiendavaid tõendeid esitada ei olnud (IV kd, tl 185). Maakohus ei rikkunud ka tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust TsMS § 232 lg 1 mõttes ning on oma järeldusi põhjendanud.
15.2.Võlausaldajal võib olla võlgniku vastu nõue tulenevalt 9. juulil 2018 poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu p 2.1 järgi 21. septembril 2018, seega on võlausaldaja nõue sissenõutavaks muutunud.
16.Võlausaldaja laenulepingust tulenevat nõuet võib aga mõjutada asjaolu, et pooled sõlmisid väidetavalt 17. veebruaril 2021 tagatisloovutamise kokkuleppe, mille järgi pidi võlgnik andma võlausaldajale üle 354 tooli omandi. Maakohus leidis, et tagatisomandamise leping on tühine selle näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 2 mõttes, sest tagatisomandamise (loovutamise) nime all on tegelikult sõlmitud tasuline võõrandamisleping, mille eesmärk oli võlausaldaja nõue rahuldada, mitte seda tagada. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu ja põhjendab seda alljärgnevalt.
16.1.Maakohus leidis iseenesest põhjendatult, et poolte vahel 17. veebruaril 2021 sõlmitud kokkulepe ei vasta tagatisomandamise ega tagatisloovutamise tunnustele, sest võlausaldaja laenu tagastamise nõue, mille tagamiseks võlausaldajale väidetavalt toolid üle anti, oli muutunud sissenõutavaks ning tagatisomandamise olemusega ei olnud kooskõlas poolte kokkulepe, mis võimaldas võlausaldajal tagamisperioodi kestel 354 tooli müüa. Ringkonnakohtu arvates järeldas maakohus sellest aga põhjendamatult, et pooltevaheline kokkulepe oli näilikkuse tõttu tühine.
16.2.Põhjendatud on ka puudutatud isiku määruskaebuse väide, et maakohus väljus nõude piiridest, kui tuvastas kohtumääruse resolutsioonis (väidetavalt) 17. veebruari 2021. a sõlmitud lepingu tühisuse. Käesolev vaidlus puudutab võlausaldajate nimekirja kinnitamist ja võlausaldaja nõude uuesti läbi vaatamist. Kohtule ei esitatud tuvastushagi 17. veebruari 2021. a kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saanud kohus TsMS § 439 ja § 463 lg 2 kohaselt teha kohtumääruses otsustust nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Võlausaldaja määruskaebus tuleb selles osas rahuldada ja maakohtu määrus tühistada.
16.3.Asjaolu, et pooled nimetasid 17. veebruari 2021. a kokkuleppe p-s 8 toolide üleandmist ebaõigesti tagatisloovutamiseks, ei muutnud pooltevahelist kokkulepet näilikkuse tõttu tühiseks. 17. veebruaril 2021. a kokkuleppe pooled soovisid selles avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Vastupidist ei ole sisuliselt tuvastanud ka maakohus, kuna esitas vaidlustatud määruses mh põhjendused kokkuleppe tegeliku majandusliku eesmärgi kohta. Ringkonnakohus märgib, et seaduse kohaldamine ja poolte esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne, misjuures ei ole kohus TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 järgi seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu 24. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439/36, p 14; 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-1717217/37, p 12).
16.4.Kuna 17. veebruari 2021. a kokkulepe ei vastanud tagatisloovutamise tunnustele, oleks maakohus pidanud esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt tuvastama, milles pooled kokku leppisid ning sellest lähtudes pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima. Ringkonnakohus saab nimetatud vea kõrvaldada.
17.Maakohus leidis põhjendatult, et võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamisel tuleb hinnata, kuidas mõjutas 9. juuli 2018 laenulepingust tulenevat nõuet asjaolu, et nõude rahuldamiseks anti võlausaldajale üle võlgnikule kuulunud 354 tooli. Võlausaldaja vastupidine seisukoht määruskaebuses ei ole põhjendatud. 17. veebruari 2021. a kokkuleppe õiguslikust kvalifitseerimisest ja võlausaldajale toolide üleandmisest sõltub, kas võlausaldajal on võlgniku vastu nõue ning milline on selle ulatus.
17.1.Võlgnik ja võlausaldaja leppisid 17. veebruari 2021. a kokkuleppe p-s 8 mh kokku: " /.../on pooled leppinud kokku, et NK tagatisloovutab tema omanduses olevad ja laos asuvad toolid PantoMove-LuPo, kokku 354 tükki, MM-le laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. MM võib talle tagatisloovutatud vara müüa mõistlikul viisi vastavalt oma äranägemisele. Vara müügist saadu võrra vähenevad NK kohustused MM-i ees. NK poolt kõigi võlgnetavate kohustuste kohasel täitmisel MM-le tagastab MM tagatisloovutatud ja seni müümata vara (toolid) NK-le."
17.2.Maakohus leidis, et tegemist on näilikkuse tõttu tühise tagatisomandamise lepinguga, mis vastab oma olemuselt pigem müügilepingule ning pooled vaidlevad kokkulepe õigusliku kvalifitseerimise üle. Pankrotihaldur on nõude uuesti läbivaatamise avalduses leidnud, et võlausaldajal võib olla nõue kahel alternatiivsel alusel, millest üks välistab teise (laenu tagastamise nõue ja toolide realiseerimisõigus). Võlausaldajal puudub pankrotimenetluses nõue, sest hiljemalt võlgniku pankroti väljakuulutamisel 15. aprillil 2021 selgus, et võlgnik ei täida enda kohustusi, mistõttu tuli lugeda võlausaldaja nõue rahuldatuks toolide arvel. Võlausaldaja valduses olevate toolide väärtus ületab nõude suurust (IV kd, tl 128). Võlausaldaja on aga olnud seisukohal, et nõude vähendamiseks puudub alus, sest võlgnevus pidi vähenema üksnes toolide müügist laekunud summa võrra ning kuni toole ei ole müüdud, puudub alus nõuet vähendada (IV kd, tl 169).
17.3.Riigikohus on selgitanud, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13). Eeltoodut arvestades hindab ringkonnakohus poolte ühist tegelikku tahet 17. veebruari 2021. a kokkuleppe sõlmimisel, arvestades mh lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist ja lepingu olemust ja eesmärki.
18.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 354 tooli üleandmiseks väidetavalt kokkuleppe (lepingu) 17. veebruaril 2021 ning võlausaldaja sai toolide omanikuks hiljemalt 2021. a augustis. Maakohus tugines sellele, et kuigi võlausaldaja ei ole vaatamata kohtu ettepanekule uusi tõendeid esitanud (IV kd, tl-d 176, 185), ei vaidle võlgnik ja võlausaldaja kokkuleppe sõlmimise fakti üle, ning pankrotihaldur tõendas, et võlausaldaja müüs 21 tooli Pärnu Vabakooli Seltsile (IV kd, tl 164). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad asjaolu, et 354 tooli omand ja valdus on üle antud võlausaldajale, lisaks eelnevale ka pankrotihalduri kirjavahetus S. Ollinoga ja M. Mängeli kinnitus (IV kd, tl-d 156, 163). Seega sai võlausaldaja 17. veebruari 2021. a kokkuleppe kohaselt toolide omanikuks.
18.1.Kuigi võlgnik ja võlausaldaja käsitavad nendevahelist kokkulepet tagatisloovutamisena, ei saa poolte ühist tahet VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 mõttes tõlgendada selliselt, et võlausaldajale 354 tooli omandi üleandmise eesmärk oli "laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamine", vaatamata sellele, et selliselt on sõnastatud kokkuleppe p 8. Arvestades VÕS § 29 lg 5 p-de 1 ja 3 ning lg 6 kohaselt kokkuleppe tingimusi nende koostoimes, samuti lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist, ei olnud poolte ühine tahe anda toolide omand üle tagatisena.
18.2.Poolte kokkulepet ei saa käsitada tagatisloovutamisena, sest toolid on kehalised esemed. Nõustuda võib maakohtuga, et kokkulepet ei saa käsitada ka tagatisomandamisena, sest tagamise olemusega ei olnud kooskõlas võlausaldajale lepingu p-s 8 antud kohene võimalus müüa väidetava tagamisperioodi kestel toolid "mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele". Maakohtu tuvastatud asjaoludel võlausaldaja seda võimalust ka kasutas, müües 21 tooli Pärnu Vabakooli Seltsile.
18.3.Kokkulepet ei saa käsitada tagatisomandamisena ka seetõttu, et maakohtu tuvastatud asjaoludel sõlmisid pooled kokkuleppe pärast laenulepingust tulenevate kohustuste sissenõutavaks muutumist. Laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks
21.septembril 2018, kuid kokkulepe toolide omandi üleandmise kohta sõlmiti alles
17.veebruaril 2021. Poolte eesmärk VÕS § 29 lg 5 p 4 mõttes ei saanud olla laenulepingust tulenevate kohustuste kohane täitmine tagamisperioodi jooksul, sest laenulepingust tulenevate kohustuste õigeaegne täitmine oli muutunud võimatuks. Samale järeldusele oleks tulnud jõuda ka juhul, kui pooltevaheline 21. septembri 2018. a lisakokkulepe oleks leidnud tõendamist, sest selle järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 1. veebruaril 2021. Kokkulepe toolide omandi üleandmise kohta sõlmiti aga 17. veebruaril 2021, seega hiljem.
19.Ringkonnakohus leiab, et poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1, 2 ja 5 mõttes oli anda toolide omand võlausaldajale üle laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist ja lepingutingimusi VÕS § 29 lg 5 p-de 1 ja 3 ning lg 6 kohaselt nende koostoimes, soovisid pooled konstateerida, et võlgnik on laenulepingu järgi võlausaldajale võlgu, leppida kokku selles, et võlgnik annab võlausaldajale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks üle 354 tooli ning lugeda sellega pooltevahelisest laenulepingust tulenev võlasuhe VÕS § 186 p 4 mõttes kokkuleppel lõppenuks.
19.1.Asjaolu, et toolide omandi üleandmine seostus pooltevahelise laenulepinguga nähtub sellest, et pooled konstateerisid kokkuleppes, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlgnevus tulenevalt nende vahel 9. juulil 2018 sõlmitud laenulepingust (p-d 1–7), mida võlgnik ei ole täitnud (p 8). Toolide omandi üleandmine ei seostunud tagatisomandamisega või mõne uue sõlmitava võlaõigusliku lepinguga, sest pooled kajastasid lepingu p-des 1–7 asjaolusid, milles nad olid lepingu preambuli järgi "varasemalt kokku leppinud". Samuti nähtub seos laenulepinguga lepingu p-s 7 toodud kinnitusest laenulepingujärgse võla kohta.
19.2.Asjaolu, et võlgnik andis 354 tooli omandi võlausaldajale üle laenulepingu täitmiseks nähtub VÕS § 29 lg 6 mõttes sellest, et pärast lepingu p-des 1–7 antud kinnitusi selle kohta, et võlgnik on võlausaldajale võlgu, märkisid pooled lepingu p-s 8, et "NK ei ole oma kohustusi MM ees täitnud" ning leppisid kokku, et "NK tagatisloovutab tema omanduses olevad ja laos asuvad toolid PantoMove-LuPo, kokku 354 tükki, MM-le laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks." Lepingu p 8 järgi andis võlgnik võlausaldajale toolide omandi üle ning võlausaldajal oli õigus toolid "müüa mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele". Seejuures ei taganud toolide omandi üleandmine, et võlgnik tasuks võlajäägi enda muude vahendite arvel, vaid pooled leppisid p-s 8 kokku, et "Vara müügist saadu võrra vähenevad NK kohustused MM-i ees.". Võlgnikule oli jäetud võimalus müüa toole kokkuleppel võlausaldajaga ka ise, kuid lepingu p 8 järgi oli ka sel juhul ette nähtud, et "Kõik toolide müügist saadud summad kantakse viivitamatult MM-i arvelduskontole.". Seega oli võlausaldajale toolide omandi üleandmine koos õigusega toolid maha müüa 17. veebruari 2021. a kokkuleppe järgi käsitatav laenulepingu täitmisena.
19.3.Poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 ning lg 5 p 4 mõttes, oli leppida kokku, et toolide omandi üleandmisega lõpeb pooltevaheline laenulepingul põhinev võlasuhe VÕS § 186 p 4 mõttes kokkuleppel, sest toolide väärtus ületas võlgnevust.
Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt oli võlausaldajal 9. juulil 2018 sõlmitud laenulepingu järgi võlgniku vastu 33 429 euro 83 sendi suurune nõue (resolutsiooni p 3, põhjendav osa p 22). Toolide väärtus oli aga pankrotihalduri nõude uuesti läbivaatamise avalduse lisas 11 toodud võlgniku pearaamatu kohaselt 39 531 eurot 67 senti (IV kd, tl 151). Asjaolu, et toolide väärtus ületab võlgnevust nähtub ka poolte kokkuleppe p-st 8, kus nad on täpsustanud, et "NK poolt kõigi võlgnetavate kohustuste kohasel täitmisel MM-le tagastab MM tagatisloovutatud ja seni müümata vara (toolid) NK-le."
19.4.Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 mõttes oli, et võlgnik annaks laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks võlausaldajale toolid, mille võlausaldaja saab ise maha müüa ja lugeda selle arvel kohustused täidetuks. Nentides seda, et toolide väärtus ületas laenulepingujärgset võlgnevust, leppisid pooled kokku ka selles, et toolid müügist ülejääva raha annab võlausaldaja võlgnikule tagasi. Seega sisaldusid 17. veebruari 2021. a kokkuleppes kolm tehingut. Esiteks sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja võlaõigusliku kokkuleppe, milles leppisid kokku, et kui võlgnik on võlausaldajale toolide omandi andnud, lõppevad laenulepingul põhinevast võlasuhtest tulenevad kohustused kokkuleppel VÕS § 186 p 4 mõttes. Teiseks tegi võlausaldaja laenulepingust tulenevate nõuete kohta käsutustehingu, millega loobus laenulepingust tulenevatest nõuetest, saades vastutasuks 354 tooli omandi. Kolmandaks sõlmisid pooled 354 tooli käsutustehingu, milles leppisid kokku, et toolide omand läheb üle võlausaldajale.
20.Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et võlausaldajal puudub võlgniku vastu 9. juulil 2018 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue, mida ta saaks esitada võlgniku pankrotimenetluses, sest võlgniku ja võlausaldaja vaheline laenulepingul põhinev võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 4 mõttes kokkuleppel 17. veebruaril 2021, kui pooled leppisid kokku selles, et laenulepingu täitmisena annab võlgnik võlausaldajale üle 354 tooli omandi, sh õiguse need laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks müüa. Võlgnik on võlasuhte lõpetamise kokkuleppest tuleneva kohustuse ka täitnud. Maakohtu tuvastatud asjaoludel sai võlausaldaja 354 tooli omandi hiljemalt augustis 2021. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõude rahuldanud, tuleb võlausaldaja nõue jätta pankrotimenetluses tunnustamata.
20.1.Ringkonnakohus märgib, et pankrotihaldur on nõude uuesti läbivaatamise avalduse esitamisest alates tuginenud läbivalt sellele, et võlausaldaja nõue tuleb jätta tunnustamata, sest tema nõue tuleb lugeda toolide arvel rahuldatuks (IV kd, tl 128). Puudutatud isikul on olnud võimalus esitada selle kohta vastuväiteid, mida ta on ka teinud, esitades seisukoha (IV kd, tl-d 168–172) ja määruskaebuse maakohtu määruse peale.
20.2.Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu on puudutatud isiku väide, et nõuet ei saa lugeda täidetuks, sest kuni toolid on müümata, on võlausaldaja nõue rahuldamata. Ringkonnakohus leidis eespool, et arvestades VÕS § 29 lg-te 1, 2 ja 5 kohaselt 17. veebruari 2021. a kokkuleppe olemust, eesmärki, poolte käitumist ja kokkuleppe sõlmimise asjaolusid, tuleb poolte kokkulepet tõlgendada selliselt, et 354 tooli omandi üleandmisega loetakse pooltevahelisest laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks (vt määruse p 19).
21.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades põhines võlausaldaja nõue võlgniku vastu PankrS § 106 lg 2 mõttes ebaõigetel andmetel, sest võlausaldaja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse, millele ta jättis lisamata võlgnikuga 17. veebruaril 2021 sõlmitud kokkuleppe, millest nähtub, et võlgnik on võlausaldaja nõude täies ulatuses rahuldanud. Pankrotihalduri avaldus võlausaldaja nõude uuesti läbi vaatamiseks PankrS § 106
lg 2 kohaselt oli seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Võlausaldaja määruskaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
21.1.Võlausaldaja on peamiselt on peamiselt tuginenud sellele, et haldur ei ole välja toonud, milles seisnevad uued asjaolud, mis said talle teatavaks pärast nõuete kaitsmist, ning leidnud, et pankrotihaldurile olid 28. aprillil 2021 kõik võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamise avalduses esitatud asjaolud teada. Sealjuures nähtub toolide tagatisloovutamine mh ajutise halduri aruandest, millele viidatakse ka Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a määruses. Võlausaldaja on leidnud ka seda, et ta ei pidanud 17. veebruari 2021. a kokkulepet enda nõudeavaldusele lisama ning kokkulepe ei välista võlaõiguslikust laenulepingust tulenevat nõuet kuni toolid ei ole müüdud. Nõudeavalduses tuleb küll märkida, kui nõue on pandiga tagatud, kuid tagatisloovutamine ei ole pandiõigus.
21.2.Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et on eespool põhjendanud, miks tuleb võlausaldaja nõue lugeda rahuldatuks sellega, kui võlgnik andis 17. veebruari 2021. a kokkuleppega võlausaldajale üle 354 tooli omandi (määruse p-d 17–20). Kuna võlgnik rahuldas toolide omandi üleandmisega võlausaldaja nõude, on ekslikud võlausaldaja väited, et kokkulepe ei mõjutanud võlausaldaja laenulepingust tuleneva nõude olemasolu ega ulatust. Nagu eespool viidatud, sisaldus 17. veebruari 2021. a kokkuleppes kolm tehingut, mh kokkulepe võlasuhte lõpetamiseks kokkuleppel. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppel lõpetas võlasuhte ja välistas võlausaldaja laenulepingust tulenevate nõuete esitamise võlgniku pankrotimenetluses. Võlasuhte lõpetamisele oleks tulnud nõudeavalduses viidata.
22.Vastusena selle kohta, et pankrotihaldur ei ole põhjendanud, milles seisnevad PankrS § 106 lg 2 mõttes uued asjaolud, mis said talle teatavaks pärast nõuete kaitsmist, juhib ringkonnakohus esmalt tähelepanu sellele, et maksejõuetusõiguse revisjoni käigus laiendati tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise aluseid PankrS § 106 lg 2 mõttes.
22.1.Maksejõuetusõiguse revisjoni raames lisati PankrS § 106 lg-sse 2 võimalus vaadata nõue uuesti läbi mh juhul, kui ilmneb, et nõude või tunnustamine põhineb "ebaõigetel andmetel". Muudatused jõustusid 1. veebruaril 2021. Muudatuse eesmärk oli nõude uuesti läbivaatamise aluseid kindlate juhtude tarbeks laiendada. Muudatuse selline eesmärk nähtub ka eelnõu seletuskirjast: "Ebaõiged andmed on laiem alus kui võltsitud andmed, mille puhul peab olema tuvastatud reaalne andmete võltsimine. Tunnustatud nõude ulatus võib aga muutuda ka selle aluseks olnud andmete muutumisel. Näiteks on praktikas esinenud olukordi, kus nõuet tagab käendus ja käendaja on osa nõudest ära maksnud, kuid pankrotivõlausaldaja võlgniku suhtes nõuet pankrotimenetluses ei vähenda. Selliselt säilitab ta endale suurema häälte arvu ja suurema osa jaotisest, küll aga ei ole see õiglane teiste võlausaldajate suhtes, kui tema nõue reaalselt enam nii suur ei ole." (Riigikogu XIV koosseis. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 195 SE seletuskiri, lk 128).
22.2.Eeltoodust nähtub, et seadusandja soovis kehtestada võimalusega vaadata nõue uuesti läbi ebaõigete andmete tõttu PankrS § 106 lg 2 kohaselt varasemast laiema aluse. Seletuskirjas toodud näidet arvestades lisati täiendav alus just olukordadeks, mil muutuvad nõude aluseks olevad andmed, mh kui nõue on osaliselt või täielikult rahuldatud. Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas asjas esineb alus nõude uuesti läbivaatamiseks ebaõigete andmete tõttu PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja nõudeavaldusest ei nähtunud, et ta oli kokkuleppel võlgniku võlasuhte lõpetanud ning saanud laenulepingu täitmisena endale 354 tooli omandi. Seega põhines võlausaldaja nõudeavaldus ebaõigetel andmetel, sest võlgnik oli laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ja võlasuhe kokkuleppel lõppenud.
22.3.Asjaolu, et tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise aluseid on 1. veebruaril 2021 jõustunud seadusemuudatustega taotluslikult laiemaks muudetud, tuleb silmas pidada ka Riigikohtu varasemas praktikas väljendatud seisukohtade arvestamisel, mille järgi on nõude uuesti läbivaatamine võimalik vaid erandlikel juhtudel, kui tuginetakse andmete võltsitusele. Riigikohtu praktikas ei ole nõude uuesti läbivaatamist "ebaõigete andmete" tõttu kitsendatud. Puudutatud isiku määruskaebuses viidatud lahend (Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13387/72, p 12) käsitleb nõude uuesti läbivaatamist võltsitud andmete tõttu. Ainuüksi ülalviidatud seletuskirjas väljendatud eesmärki arvestades oleks põhjendamatu laiendada Riigikohtu praktikas andmete võltsituse kohta avaldatud seisukohti olukorrale, kus nõude uuesti läbivaatamist PankrS § 106 lg 2 alusel taotletakse ebaõigete andmete tõttu, mh põhjusel, et võlgnik on nõude rahuldanud. Samuti oleks põhjendamatu võimaldada võlausaldajal esitada pankrotimenetluses olematul võlasuhtel põhinevat nõuet või nõuet, mille võlgnik on rahuldanud.
22.4.Ringkonnakohus lisab, et ka olukorras, kus nõude uuesti läbivaatamine andmete ebaõigsuse tõttu PankrS § 106 lg 2 kohaselt eeldaks, et pärast nõuete kaitsmist on ilmnenud uued asjaolud, nähtub käesolevas asjas maakohtu tuvastatud asjaoludest ja tsiviilasja materjalidest kogumis, et alused nõude uuesti läbivaatamiseks olid olemas. Maakohus tuvastas, et võlausaldaja jättis pankrotihalduri ja kohtu nõuete kaitsmise menetluses informeerimata sellest, et ta on sõlminud võlgnikuga kokkuleppe, mille kohaselt kuuluvad 354 tooli temale ning võlgnik kajastas pankrotiavalduses ja võlgniku vandes pankrotivarana ka vaidlusaluseid toole. Kuna võlgnik esitas 8. aprillil 2021 ajutisele haldurile 17. veebruari 2021. a kokkuleppe, ei lugenud haldur 12. aprilli 2021. a ajutise halduri aruandes võlgniku vara hulka võlgnikule varudena kuulunud toole, pidades tehingut tagasivõidetavaks ja märkides võlgniku vara hetkeväärtuseks 4600 eurot 34 senti. Maakohus on välja toonud ka selle, et pankrotihaldur sai alles 22. novembril 2021, seega pärast nõuete kaitsmise menetlust, teada, et võlausaldaja müüs 2021. augustis 21 tooli (maakohtu määruse p 17). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas pankrotihaldur ei teadnud ega pidanud teadma enne nõuete kaitsmist ega selle ajal asjaoludest, mis andsid alust arvata, et võlausaldaja nõue põhineb ebaõigetel andmetel PankrS § 106 lg 2 mõttes. Pankrotihaldur ei olnud ega pidanud olema ebaõigetest andmetest teadlik, sest võlausaldaja ja võlgnik esitasid toolide pankrotivara hulka kuulumise kohta vastuolulisi andmeid, võlausaldaja ei toonud nõudeavalduses välja, et toolid kuuluvad talle ja võlasuhe on kokkuleppel lõppenud. Samuti sai pankrotihaldur pärast nõuete kaitsmist teada toolide müügist ja sellest, et võlausaldajal ei ole laenulepingust tulenevat nõuet, sest võlasuhe lõppes kokkuleppel ning tema nõue rahuldati toolide omandi üleandmisega hiljemalt augustis 2021. Seega tuleks avaldus rahuldada ka juhul, kui pankrotihaldur oleks pidanud tõendama, et ilmnenud on uued asjaolud (vt Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13387/72, p-d 12–16).
22.5.Asja lahendust ei muudaks ka see, kui lisakokkuleppe sõlmimine 21. septembril 2018 oleks tõendatud. Kuna võlgniku ja võlausaldaja vaheline laenulepingust tulenev võlasuhe lõppes kokkuleppel VÕS § 186 p 4 mõttes 354 tooli omandi üleandmisega võlausaldajale, puudub võlausaldajal nõue võlgniku vastu, mida ta saaks võlgniku pankrotimenetluses esitada.
23.Puudutatud isik on määruskaebuses tuginenud ka maakohtu menetlusnormi rikkumisele. Puudutatud isik leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 463 lg 1 mõttes, kui jättis põhjendamatult lahendamata võlausaldaja 5. jaanuari 2022. a menetlusdokumendis esitatud taotluse (IV kd, tl 168). Nimetatud taotluses palus puudutatud isik küsida pankrotihaldurilt ja võlgniku juhatuse liikmelt teavet selle kohta, kas ja kui siis, millal esitas
võlgniku juhatuse liige pankrotihaldurile andmed võlgniku ja võlausaldaja vahel 21. septembril 2018 sõlmitud lisakokkuleppe kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetlusnormi rikkumine ei muuda asja lahendust, sest maakohtu menetlusnormi rikkumine oli võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus. Ringkonnakohus lahendas taotluse ja küsis seisukohti 27. aprillil 2022, millele saabusid vastused 9. ja 11. mail 2022, mille kohta oli võlausaldajal võimalik seisukohti esitada.
24.Kuna avaldaja määruskaebus rahuldatakse ning puudutatud isiku määruskaebus rahuldatakse osaliselt, ei muuda ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus, kuid jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt võlausaldaja kanda. Pankrotihaldur on palunud menetluskulude nimekirjas tema kasuks välja mõista määruskaebuse esitamisel tasutud 70 euro suuruse riigilõivu ja seadusjärgse viivise sellelt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Pankrotihalduril tuli määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasuda 70 eurot (riigilõivuseaduse § 59 lg 14). Võlausaldajalt tuleb seega võlgniku pankrotihalduri kasuks välja mõista menetluskuludena ringkonnakohtus 70 eurot ja võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis sellelt. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.