Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saare
Kohtuasi
Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku valvearsti taotlus K.U. suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.U. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Sihtasutuse Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku valvearst Tuuli Kiens
Kliinikum
Puudutatud isik K.U., esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Asja läbivaatamise kuupäev
10. mai 2021, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17226 osas, milles ringkonnakohus jättis K.U. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Maakohtu
26.novembri 2020. a määruse muutmata. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tühistada Tartu Maakohtu 26. novembri 2020. a määrus. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-17226 muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluses K.U-le riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda.
3.Kassatsiooniastme menetluskulud jätta riigi kanda.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliiniku valvearst T. Kiens (avaldaja) esitas
23.novembril 2020 Tartu Maakohtule taotluse kohaldada K.U. (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päevani.
2-20-17226 Taotluse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. Ta oli ravil teist korda ning toodi haiglasse politsei saatel. Esimest korda viibis puudutatud isik ravil aprillis–mais ning pärast seda ei tarvitanud ravimeid rohkem kui kuu aega. Puudutatud isik käitus hotellis ööbides ebaadekvaatselt. Ka kasupoja juures käitus puudutatud isik kummaliselt, naeris imelikult ja oli teistsugune (otsis kasupoja juurest Soomes viibivat tütart; arvas, et tütar peidab ennast kasupoja juures). Haiglasse saabudes orienteerus puudutatud isik ajas ja kohas, kuid mitte situatsioonis. Puudutatud isik väitis, et on terve ning ema korraldab tema haiglasse võtmist. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja tema mõttekäik oli seosetu. Puudutatud isiku haigus ägenes ning ta vajas hospitaliseerimist akuutosakonda tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Kuna puudutatud isik ei orienteerunud olukorras, oli ta ohtlik enda ja teiste elule ja tervisele ning teiste julgeolekule. Puudutatud isik vajas statsionaarset ravi (neuroleptikumid), kuna ei saanud aru ravi vajalikkusest ja katkestas toetusravi. Muu psühhiaatriline abi ei olnud praegu küllaldane.
2.Maakohus rakendas 23. novembri 2020. a määrusega mh puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 22. novembrist 2020 kell 20.36.
3.Psühhiaater J. Tarnovskaja esitas 25. novembril 2020 arvamuse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise vajaduse kohta. Arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul korduv raske psüühikahäire (äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ägeda stressiga), mis mõjutab tugevalt tema käitumist. Puudutatud isik oli osaliselt desorienteeritud situatsioonis ning temaga ei saanud pidada sisulist vestlust. Tema vastused olid väga üldsõnalised ning ta üritas normaliseerida juhtunut. Puudutatud isik oli psühhomotoorselt pinges, ärritus mõne jututeema peale ning väitis, et kõik on väga hästi. Ta ründas haiglas personali, ahistas kaaspatsienti ja hoidis teda tualettruumis kinni. Puudutatud isik eitas nende sündmuste toimumist ega võtnud agressiivset käitumist omaks. Puudutatud isiku tähelepanu koondus kummalistele detailidele (nt sellele, et politseiautos näitasid kellad erinevaid aegasid). Psühhiaater kahtlustas, et puudutatud isik varjab oma haigussümptomeid (tema ja personali versioonid haiglas toimunust erinesid oluliselt). Puudutatud isik on vajanud intramuskulaarset ravimite manustamist rahustamise eesmärgil. Eelmisel ööl magas puudutatud isik vaid kaks tundi, ülejäänud öö jalutas osakonnas ringi ja vaatas televiisorit. Liigvähene uni viitas, et ravi ei olnud saavutanud piisavat efektiivsust. Puudutatud isiku väitel magas ta kaheksa kuni üheksa tundi. Vahetult enne hospitaliseerimist sõitis puudutatud isik ema sõnul autoga, olles alkoholijoobes. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika. Kuna aasta jooksul oli tegemist teise haigusepisoodiga, vajas puudutatud isik täpsemat uurimist (MRT peaajust) ning jälgimist. Ta oli ohtlik enda ja teiste elule ja tervisele ning ka teiste julgeolekule. Muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane.
4.Maakohus pikendas 26. novembri 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse raames puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse paigutamise tähtaega (alates 22. november 2020 kell 20.36) kuni 40 päevani. Maakohus märkis, et tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega ning et ravi tuleb jätkata raviskeemi kohaselt. Maakohus tunnistas määruse täitmisele kuuluvaks isikutele teatavakstegemisega ning määras, et määrus tuleb saata täitmiseks sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikule ja teadmiseks puudutatud isikutele. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5, psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1 ja 6, § 13 lg-le 2 ning selgitas, et vestles 23. ja 26. novembril 2020 telefoni teel puudutatud isiku emaga ja informeeris teda puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise asjaoludest. Puudutatud isiku ema selgitas, et isikud, kellega puudutatud isik kokku puutus, kinnitasid tema iseäralikku käitumist. Puudutatud isik rääkis emaga telefonis kummaliselt, 2(8)
2-20-17226 käitus kasupoja elukohas kahtlustavalt ja otsis oma tütart, kes elab ja käib koolis Soomes. Ema arvates vajas puudutatud isik ravi. Esindaja määramist ei pidanud puudutatud isiku ema vajalikuks, sest perekonna toetus oli olemas. Maakohus vestles puudutatud isikuga 26. novembril 2020 Skype ́i teel. Puudutatud isik avaldas, et temaga on kõik korras. Puudutatud isik selgitas, et ei tarvita ravimeid, tarvitas neid kevadel kuu aega, kuid rohkem neid välja ei kirjutatud. Ta leidis, et peab tööl käima ja oma kohustusi täitma, tegi äsja Soomes firma. Puudutatud isik pidas 11-aastase tütre kasupoja juurest otsimist loogiliseks, sest tütar üksi ei reisi ja pidi emaga nädalavahetusel Eestisse tulema. Puudutatud isiku käitumist Tartu hotellis pidi täpsustama politsei. Puudutatud isik käis hotellis pesu väel, tal olid valged ja puhtad püksid ning ta otsis spaad. Puudutatud isik eitas prill-laua lõhkumist. Ravivajadust puudutatud isik pikema jutuajamise käigus otseselt ei eitanud. Ta ei soovinud esindajat. Maakohus leidis avaldaja taotluse, psühhiaatri arvamuste ning ema ja puudutatud isiku ärakuulamiste alusel, et esinesid alused pikendada puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamist. Puudutatud isikul oli jätkuvalt raske psüühikahäire (äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ägeda stressiga), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haiglaravita jätmisel ohustas ta psüühikahäire tõttu enda elu ja tervist ning teiste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isikul ei olnud tekkinud teadlikku haiguskriitikat, mistõttu ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäire raskust, varasemat ravi, ambulatoorse ravi võimatust ja puudutatud isiku ettearvamatut käitumist, mille tõttu oli tal oht sattuda enda ja teiste tervist ohustavatesse olukordadesse, oli põhjendatud pikendada puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist. Psühhiaatri arvamuse kohaselt oli puudutatud isiku suhtes vaja kohaldada statsionaarset ravi antipsühhootikumide, rahustite, uinutite, vajaduse korral ka muude meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega. Olemas olid piisavad dokumendid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohus ei pidanud esindaja määramist hetkel vajalikuks, sest perekonna toetus oli olemas.
5.Maakohus määras 2. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Maakohtu hinnangul oli esindaja määramine vajalik.
6.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2020. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, maakohtu 26. novembri 2020. a määruse muutmata, määruskaebemenetluses puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ning avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega (TsMS § 659 ja § 654 lg 6). Üksnes uuringute tegemiseks ei ole isiku raviasutuses kinnipidamine lubatud. Puudutatud isiku tahtest olenematule ravile paigutamine ei olnud eelkõige tingitud uuringute tegemise vajadusest, vaid puudutatud isiku käitumisest, tema ohtlikkusest endale ja teistele ning asjaolust, et muu ravi ei olnud küllaldane. PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks olid täidetud. Puudutatud isikul esines raske psüühiline häire (äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ägeda stressiga), mille tõttu tema käitumine oli ebaadekvaatne ja agressiivne. Puudutatud isik oli ümbritsevatele ohtlik eelkõige oma agressiivse käitumise tõttu, ta ründas haigla personali ja kaaspatsiente. Puudutatud isik oli ohtlik ka endale (puudus haiguskriitika, ei tarvitanud ravimeid, magas vähe). Esialgse õiguskaitse pikendamise määruse tegemise ajal olid need eeldused täidetud. 3(8)
2-20-17226 Kuigi puudutatud isik väljendas kohtule ärakuulamisel nõusolekut haiglas viibida, veendus kohtunik vahetu mulje põhjal, et isikul puudus haigusteadvus. Ringkonnakohus viitas TsMS § 536 lg-le 1 ega nõustunud, et isiklikuks ärakuulamiseks ei ole võimalik kasutada videosilda. COVID-19 viiruse leviku tõttu ei olnud psühhiaatriakliinikus patsientide külastamine lubatud. Eelkõige on ärakuulamise eesmärk, et asja menetleval kohtunikul kujuneks vahetu mulje isikust, tema tervislikust seisundist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Määruskaebusest ei nähtunud, miks ei olnud vahetu mulje tekkimine videosilla kaudu toimunud vestluse puhul võimalik. Ka videosilla vahendusel suhtlevad isikud vahetult, näevad teineteist, esitavad teineteisele küsimusi ja annavad vastuseid. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtunikule hinnangu oma tervisliku seisundi kohta, samuti selgitas kohtunik puudutatud isikule menetluse kulgu. Ringkonnakohus viitas TsMS § 535 lg-le 2 ja lg 1 esimesele lausele ning selgitas, et kui esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks võib puudutatud isikule esindaja määramata jätta, ei ole see lubatud esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaja pikendamisel või kui puudutatud isik soovib esindajat esialgse õiguskaitse määruse peale kaebamiseks. Maakohus otsustas puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamise 26. novembril 2020, kuid ei määranud enne esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist puudutatud isikule esindajat, kuna puudutatud isikul oli perekonna toetus. Maakohus rikkus esindaja määramata jätmisega menetlusõigust, kuid see ei andnud alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus määras puudutatud isikule esindaja 2. detsembri 2020. a määrusega. Puudutatud isiku huvid olid kaitstud edasikaebeõiguse tagamisega määruskaebuse esitamisel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse täielikult ja ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt ei tuvastanud kohtud nõuetekohaselt PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eelduste täidetust. Puudutatud isiku hinnangul ei ole tal psüühikahäiret ning ta ei ole ohtlik endale ja teistele. Väär on kohtute seisukoht, et PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, kuna puudutatud isik vajab põhjalikumat uurimist orgaanilise patoloogia välistamiseks. Esialgset õiguskaitset ei ole võimalik kohaldada uuringute eesmärgil. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 534 lg 5 teine lause, 536 lg 1, § 524 lg 1 esimene lause), kui kuulas puudutatud isiku ära Skype ́i kaudu. Isiku isiklik ärakuulamine tähendab, et kohus vestleb temaga vahetult, ning kinnisesse asutusse paigutamisel on välistatud isiku ärakuulamine videosilla teel. Viidatud rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei ole eestkosteasjas vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Määrusest ei nähtu, millisest tõendist ringkonnakohus järeldas, et COVID-19 viiruse leviku tõttu ei ole psühhiaatriakliinikus patsientide külastamine lubatud. Ei ole tõendantud, et kohtul ei olnud võimalik puudutatud isikut haiglas kohapeal ära kuulata. Puudutatud isiku esindaja on alates 2020. a märtsist olnud umbes 15 analoogses asjas sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum psühhiaatriakliinikus viibinud isiku määratud esindaja ning kordagi ei ole takistatud esindaja vahetut kohtumist isikuga kohapeal. Ärakuulamise eesmärk on, et kohtunikul kujuneks vahetu mulje isikust, tema tervislikust seisundist ja teda ümbritsevast keskkonnast. Eelkõige saab vahetu mulje kujuneda vahetu kohtumise, 4(8)
2-20-17226 mitte videosilla kaudu. On oluline, et kohus kontrolliks arsti arvamuses esitatud asjaolusid ja hinnanguid isikuga vahetu kohtumise käigus. Kohus rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § 535 lg 1 esimene lause ja lg 2), kui ei määranud puudutatud isikule esialgse õiguskaitse pikendamise määruse tegemise ajaks esindajat. Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades tuleb TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2 tõlgendada selliselt, et kohtu määratud esindajal on õigus puudutatud isikut esindada ka vastu tema tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama. TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste kaitse. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada (Riigikohtu 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 15). Seega ei olnud võimalik esindajat jätta määramata põhjusel, et puudutatud isiku ja tema ema arvates ei olnud see vajalik. Ärakuulamine ja esindaja määramine on isiku jaoks olulised menetluslikud garantiid olukorras, kus esialgset õiguskaitset saab pikendada ilma ekspertiisi korraldamata arstliku arvamuse alusel.
9.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja leiab, et eeldused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks olid täidetud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu 26. novembri 2020. a määruse muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab maakohtu
26.novembri 2020. a määruse. Kolleegium jätab ringkonnakohtu määruse muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluses puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Määruskaebus rahuldatakse.
11.Kolleegium käsitleb esiteks puudutatud isiku videosilla vahendusel ärakuulamist tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamisel.
11.1.TsMS § 534 lg 5 teise lause ja § 536 lg 1 esimese lause järgi tuleb isik enne isiklikult ära kuulata, kui kohus otsustab tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses on isiklik ja vahetu kohtumine isikuga, kelle paigutamist kinnisesse asutusse otsustatakse, vajalik, et kohtunik tajuks isiklikult isiku seisundit ja saaks vahetu mulje alusel kujundada siseveendumuse, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise (sh esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise) menetluses on vahetu mulje loomise ja isiku isiklikult ärakuulamise eesmärk tagada, et isikut ei paigutataks kinnisesse asutusse põhjendamatult (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2). Praegu kuulas maakohus puudutatud isiku ära Skype ́i kaudu. Isiku ärakuulamiseks TsMS § 536 mõttes ei saa pidada videosilla vahendusel toimuvat ärakuulamist. Kuigi videosilla vahendusel isikut ära kuulates näeb kohtunik teda ekraanil, on kohtunikul isikuga vahetult kohtudes (samas ruumis viibides) siiski võimalik saada lisainformatsiooni puudutatud isiku, tema käitumise, tervisliku seisundi ja psüühikahäire laadi kohta, et kujundada siseveendumus, kas PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud või mitte. Videosilla vahendusel ärakuulamine on oma olemuselt sarnane telefoni teel ärakuulamisega, mida ei ole vähemalt üldjuhul võimalik isiku kinnisesse asutusse
5(8)
2-20-17226 paigutamise menetluses kohaldada (Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.2; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.2).
11.2.Isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulamata jätmiseks peab esinema õiguslik alus. TsMS § 524 lg 5 ja § 536 lg 1 kolmanda lause kohaselt ei pea kohus isikut, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulama, kui sellest võivad tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed (p 1) või kui kohus on vahetu mulje põhjal veendunud, et isik ei ole ilmselt võimeline oma tahet avaldama (p 2). Kui kohus jätab isiku TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel isiklikult ära kuulamata, tuleb kohtul määruses põhjendada, miks kohtu hinnangul võivad isiku isiklikust ärakuulamisest tema tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed. Riigikohus on varem selgitanud, et isiku isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 524 lg 5 p 1 alusel ei saa põhjendada üksnes üldise epideemia või haiguspuhanguga (st abstraktse ohuga), vaid riski tuleb hinnata diferentseeritult. Isiku isiklikust ärakuulamisest võib loobuda üksnes erandlikel juhtudel ning ohuhinnang tuleb anda konkreetse olukorra kohta. Seega tuleb ka epideemia või haiguspuhangu korral isik, kelle kinnisesse asutusse paigutamist otsustatakse, isiklikult ära kuulata, kui isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide ja pädeva arsti arvamuse kohaselt ei tulene isiku tervisele sellest kahjulikke tagajärgi. Näiteks võib ohutu ärakuulamise tagamiseks olla piisav, kui järgitakse Terviseameti soovitustest tulenevaid kaitseabinõusid (nt hügieenireeglid, kaitsemaskid ja -riietus, piisava vahemaa hoidmine inimeste vahel; vt ka Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p 12.3; 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-10639/48, p 13.3). Praegu ei esitanud maakohus määruses põhjendusi, miks ta ei kuulanud puudutatud isikut ära isiklikult, vaid tegi seda videosilla vahendusel. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 2020. a novembris. Sel ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis enam eriolukord, mille ajal oli võimalik isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamist pikendada 40 päevani, ilma et kohtunik ja esindaja isiku ära kuulaksid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 91 lg 1). Kohtud ei toonud esile asjaolusid, millest järelduks, et esines õiguslik alus jätta puudutatud isik isiklikult ära kuulamata. Asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit kajastavate dokumentide või pädeva arsti arvamuse kohaselt ei olnud puudutatud isiku külastamine ja isiklikult ärakuulamine praegu lubatud. Seega rikkusid kohtud oluliselt menetlusõiguse norme.
12.Kolleegium märgib lisaks, et erinevalt isikust, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, ei ole teiste isikute (nt valla- või linnavalitsus; isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed ning eestkostja) ärakuulamise puhul TsMS § 536 lg-s 2 sätestatud nõuet kuulata nad ära nendega isiklikult kohtudes. Seega võib kohus TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isiku TsMS § 477 lg 4 neljanda lause kohaselt ära kuulata mh telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik ära kuulatavalt isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Ka teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb TsMS § 536 lg 22 järgi määruses põhjendada.
13.Kolleegium käsitleb järgmiseks isiku esialgse õiguskaitse pikendamise korras kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse) tahtest olenematule ravile paigutamise puhul esindaja määramist.
13.1.TsMS § 535 lg 2 teise lause kohaselt tuleb isikule määrata esindaja, kui otsustatakse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamist. Seega tuleb kohtul isiku kinnisesse asutusse tahtest olenematule 6(8)
2-20-17226 ravile paigutamise menetluses ka esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamisel kohaldada TsMS § 535 lg-t 1. TsMS § 535 lg 1 esimese lause järgi määrab kohus kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele. TsMS § 535 lg 1 teise lause kohaselt ei takista isiku enda määratud esindaja olemasolu kohtul talle esindajat määrata, kui isiku enda määratud esindaja ei suuda kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta. Kui kohus jätab esindaja määramata, peab ta seda TsMS § 535 lg 2 esimese lause järgi kinnisesse asutusse paigutamise määruses põhjendama.
13.2.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus ei rikkunud praegu oluliselt menetlusõiguse norme, kuna puudutatud isiku huvid olid kaitstud pärast esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse tegemist esindaja määramisega ning edasikaebeõiguse tagamisega määruskaebuse esitamisel. Riigikohus on varem selgitanud, et olukorras, kus esindaja määramise tingimused on TsMS § 535 lg 1 järgi täidetud, ei tohi kohus isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise ja põhimenetluse korras kinnisesse asutusse tahtest olenematule ravile paigutamist otsustada, ilma et määraks isikule esindaja (vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta täpsemalt Riigikohtu 21. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-11920/32, p-d 11–11.2). Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme.
13.3.Selleks, et otsustada, kas maakohus rikkus praegu oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis enne esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse tegemist puudutatud isikule esindaja määramata, tuleb kontrollida, kas maakohus põhjendas esindaja määramata jätmist määruses ning kas esindaja määramata jätmine oli TsMS § 535 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt põhjendatud.
13.3.1.TsMS § 535 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kohus võib isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses talle esindaja määramata jätta, kui esindaja määramine ei ole isiku huvides vajalik ja kui isikut esindab juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele. Lisaks tuleneb TsMS § 535 lg 1 teisest lausest eeldus, et kohus võib jätta isikule esindaja määramata, kui isiku enda määratud esindaja suudab kohtu arvates esindatava õigusi piisavalt kaitsta.
13.3.2.Maakohus põhjendas isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise määruses puudutatud isikule esindaja määramata jätmist sellega, et esindaja määramine ei olnud hetkel vajalik, sest perekonna toetus oli olemas. Kolleegiumi hinnangul rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis viidatud põhjusel puudutatud isikule tema esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindaja määramata. Asja materjalidest ei nähtu, et mõni pereliige puudutatud isikut menetluses esindaks, puudutatud isik sellega nõustuks ning kohus mõnda pereliiget menetluses esindajana käsitaks. Lisaks tuleb kohtul olukorras, kus puudutatud isikut esindab juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Praegu on avaldaja avalduses märkinud, et puudutatud isiku väitel korraldab ema tema haiglasse võtmist. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses 7(8)
2-20-17226 nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). Praegu ei nähtunud maakohtu määrusest, et esindaja määramata jätmine oli TsMS § 535 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt põhjendatud.
14.Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse puudutatud isiku esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise korras kinnisesse asutusse paigutamist puututavas osas eespool kirjeldatud põhjustel, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomia kaalutlustel ülejäänud määruskaebuse väiteid.
Riigikohtu menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda.
16.Riigikohus vabastas 11. jaanuari 2021. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuselt kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel. Vabastamine on TsMS § 190 lg 7 tähenduses lõplik. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.