Vastustaja/kostja: AC Tehased OÜ (registrikood 12994499), lepinguline esindaja advokaat Janar Kuus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2020. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata Heiki Vendi töötasu nõue, jaotati ning määrati kindlaks menetluskulud. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada Heiki Vendi töötasu nõue summas 2600 eurot ning jätta menetluskulud AC Tehased OÜ kanda ning mõista Heiki Vendi kasuks välja maakohtus kantud kulude katteks 693 eurot ja 34 senti.
2.Lugeda kohtulahendi tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 2.1.Rahuldada hagi. 2.2.Mõista välja AC Tehased OÜ-lt Heiki Vendi kasuks saamata jäänud töötasu summas 2 600 eurot (neto).
2.3.Mõista välja AC Tehased OÜ-lt Heiki Vent kasuks puhkusehüvitis summas 676,87 eurot (bruto).
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud AC Tehased OÜ kanda.
5.Määrata Heiki Vendi menetluskulude rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 420 eurot (sh käibemaks) ja maakohtus 693 eurot ja 34 senti. Mõista AC Tehased OÜ-lt Heiki Vendi kasuks välja 1 113 eurot ja 34 senti (sh käibemaks). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.H. Vent (töötaja, hageja) esitas 10.01.2019 töövaidluskomisjonile (edaspidi „TVK“) avalduse tööandja (AC Tehased OÜ, kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning saamata jäänud töötasu ja hüvitiste väljamõistmiseks. TVK rahuldas 02.05.2019 otsusega hageja nõuded osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2018. aasta jaanuari kuni aprilli eest summas 2600 eurot (neto) (resolutsiooni p 2), mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise summas 676,87 eurot (bruto) (resolutsiooni p 3). TVK jättis rahuldamata hageja nõude tuvastamaks kostja poolt esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse (resolutsiooni p 4), nõude tuvastamaks, et pooltevaheline tööleping lõppes TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 07.01.2019 (resolutsiooni p 5), hüvitise nõude TLS § 100 lg 4 alusel (resolutsiooni p 6), hüvitise nõude TLS § 109 lg 1 alusel (resolutsiooni p 7) ja ületunnitasu nõude (resolutsiooni p 8). Tööandja taotles TVK otsuse läbivaatamist maakohtus ja tühistamist töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmise osas (resolutsiooni punktid 1-3). Tartu Maakohus luges 27.09.2019 määrusega töövaidluskomisjonile esitatud avalduse maakohtule esitatud ulatuses hagiavalduseks ning võttis asja menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11.07.2017 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle asfalditehase operaatori ametikohale, töötasuga X eurot (bruto) kuus. Töö oli hooajaline, talveperioodil tehas seisis ning asfaldi tootmist ei toimunud. Siiski lepiti töölepingus kokku, et hageja töötasu on aastaringselt sama suur. Kostja ei maksnud hagejale 2018. aasta jaanuari kuni aprilli eest töötasu. Hageja täitis töölepingut ning ei rikkunud seda.
Samuti pidanuks ka kostja käituma – tasuma kokkulepitud töötasu. Väide, et hageja tööle ei ilmunud, oli põhjendamatu ning tõendamata. Seda leidis ka TVK oma otsuses. Hageja esitas TVK-le telefonikõnede väljavõtte, millest nähtus, et just hageja oli see, kes kostja poole pöördus eesmärgiga, et tööandja talle tööd leiaks. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kostja väide, et pooled on kokku leppinud, et talvisel ajal, kui asfalti toota ei saa, tasub tööandja töötajale X eurot kuus, on tühine, kuna see oleks olnud töötajat kahjustav. Kostja sellise kokkuleppe sõlmimist ei tõendanud. Kostja esitas hagejale 13.12.2018 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse koondamise tõttu majanduslikel põhjustel TLS § 89 lg 1 alusel. Hageja leidis, et koondamissituatsiooni ei olnud ning pooltevaheline töölepinguline suhe lõppes 07.02.2019, mil hageja esitas ise töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse.
3.Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel polnud vaidlust, et hageja ei teinud kostja juures tööd jaanuarist 2018 kuni 15. aprillini 2018. TVK leidis, et hageja viibimine välisriigis ja mujal töötamine sõiduki juhina ei tõendanud, et hageja oleks keeldunud selles ajavahemikus töö tegemisest ning TLS § 35 tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale töötasu maksma. Oleks äärmiselt ebaõiglane, kui kostja peaks hagejale maksma töötasu ka aja eest, mil hageja tööle ei ilmunud. Kostjal oleks olnud anda hagejale tööd ka talvekuudel. Hageja oleks saanud igal ajal tööle tulla. Hageja isegi ei väitnud, et ta oleks tööle ilmunud või soovinud tööle tulla. Kostjale teadaolevalt töötas hageja 2018. aasta algul Rootsi Kuningriigis veokijuhina ja see võis ka olla põhjuseks, miks ta tööle ei ilmunud. Hageja töötasunõue aja eest, mil hageja oli puhkusereisil Tais, oli hea usu põhimõtte vastane, sest sel ajal ei oleks hageja kuidagi saanud tööd teha. Alusetu on hageja nõue puhkusehüvitise 676,87 euro saamiseks. Tulenevalt TLS § 68 lg 6 aegus hageja 2017. aasta puhkuse hüvitise nõue 01.01.2019, ent avaldus TVK-le esitati 10.01.2019. Kostja selgitas, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt ajal, mil tootmine seisab, maksab kostja hagejale X eurot kuus ning hagejal on võimalus sel ajal töötada mujal, mida hageja ka tegi.
MAAKOHTU OTSUS
4.Tartu Maakohus rahuldas 02.10.2020 otsusega hageja hagiavalduse osaliselt, jättis hageja saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 676,87 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 80% ulatuses hageja ja 20% ulatuses kostja kanda, puhkusehüvitiselt tasutud riigilõivu 125 eurot kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 760 eurot ja kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1297,5 eurot, tegi menetluskulude osas tasaarvestuse ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulu 886 eurot ning määras hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasumisele viivise alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tuvastas, et vaidlust polnud selles, et poolte vahel sõlmiti 11.07.2017 tähtajatu tööleping, mille kohaselt hageja asus kostja juurde tööle asfalditehase operaatori ametikohale, töötasuga X eurot (bruto) kuus. Pooled leppisid töölepingus kokku, et tööandja kohustub töötasu maksma iga kuu 15. kuupäevaks hageja pangaarvele.
Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. See oli aga ainus võimalus TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks Samuti ei tõendanud kostja, et ta oleks hagejat teavitanud töö tegemise võimalusest või et hageja oleks põhjendamatult jätnud tööle ilmumata, töö tegemata jätnud või et kostja oleks nõudnud hageja töökohta ilmumist. Maakohus leidis siiski, et kostja täitis töötasu maksmise kohustuse. Pooled ei vaielnud, et alates jaanuarist 2018 kuni 15. aprillini 2018 hageja ei töötanud. Hageja sai aprillis kolme ülekandega kokku töötasu X eurot ning mais aprilli töötasu X eurot . Maakohus hindas poolte tegevustavasid ja praktikat VÕS § 6 ja § 7 alusel ning leidis, et pooled leppisid 2018 talvekuudeks kokku, et töötaja viibib töölt eemal ja võib tööajal puhata välismaal ning teha tööd teise tööandja juures, saades talvekuude eest töötasu X eurot kuus. Töötaja oli teadlik, et talvekuudel, kui asfalditootmine polnud võimalik, oli tal võimalus teha lisatööd. Mõlemad pooled viitasid, et nende vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil, kui tööd ei ole, on hageja vaba tegema, mida soovib. Kostja sõnul leppisid pooled kokku, et sel ajal makstakse hagejale miinimumtöötasu. Hageja väitel kokkulepet töötasu vähendamise kohta ei sõlmitud. TLS § 12 kohaselt saab töölepingut muuta ainult poolte kokkuleppel. Maakohus leidis, et töötasu osas pretensioonide puudumine viitas poolte vahel mingisuguse kokkuleppe olemasolule, eriti olukorras, kus hageja käis samal ajal puhkusel välismaal ning soovis võimalusel Rootsi mõneks nädalaks tööle minna. Kostja esitas raamatupidaja 08.02.2019 e-kirja, mille kohaselt hageja ei esitanud vähem saadud palga kohta ühtegi pretensiooni (I kd tl 90). Hageja küll üritas enda sõnul kostja juhatuse liikmega ühendust saada telefoni teel, ent ebaõnnestunult. Töötaja ei saa 10 kuud hiljem väita, et talle keskmist töötasu ei makstud ja ta ei tea miks. Samuti ei eitanud pooled, et lisaks töösuhtele on nad ka head tuttavad. Maakohus rahuldas hageja puhkusehüvitise nõude 676,87 eurot. Kostja nõustus 15.06.2020 kohtuistungil, et nõue polnud aegunud ning ei vaielnud sellele vastu. Ka maakohus leidis, et nõue oli põhjendatud ning polnud aegunud, kuivõrd hageja jäi puhkama 13.12.2018 ja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 10.01.2019, s.o TLS § 31 ettenähtud ajavahemiku jooksul. Maakohus rahuldas hageja nõuded ca 20% ulatuses ning pidas põhjendatuks jaotada menetluskulud, v.a puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jättes menetluskulud hageja kanda 80% ulatuses ja kostja kanda 20% ulatuses. Maakohus luges nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulud märgitud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Maakohus jättis puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõivu 125 eurot tervikuna kostja kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas 29.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 02.10.2020 otsuse osas, milles maakohus jättis hagi töötasu nõude osas rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus tõi õigesti välja asjas kohaldamisele kuuluvad õigusnormid, ent tegi otsuse, mis normidele ei vasta, põhjendades seda siseveendumusega. Tööandja oli töölepingu sõlmimise ajal tegutsenud 10 aastat, järelikult pidi tööandja töölepingut sõlmides teadma töö hooajalisusest ning sellest, et teatud ilmastikuperioodide jooksul ei ole tal hagejale tööd anda. Hageja selgitas menetluses korduvalt, et just sel põhjusel sellises töötasus ka kokku lepiti ning et tööandja poolt oli sisse arvestatud, et osadel kuudel töötaja tööd ei tee. Kokkuleppe kohaselt pidi tööandja hagejat teavitama, millal uuesti töökohustusi täitma tuleb
asuda. Asjas on tuvastatud, et vaidlusaluste kuude jooksul tööandja hagejat tööle ei kutsunud. Fakti, et hageja viibis sellel ajal välisriigis, ei saa käsitleda sellena, et ta keeldus töö tegemisest. Kostja väide, et ta ei tulnud selle peale, et töötasu vähendamise kokkulepe sõlmida kirjalikult, polnud usutav, kuivõrd ta oli majandus- ja kutsetegevuses tegev olnud pikki aastaid. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et pole usutav, et hageja ei esitanud töötasu nõuet tööandjale koheselt peale töötasuga viivitusse sattumist. Kuni töökoht on olemas ja mingisuguseidki tasusid saadakse, on töötajad tihti nõus vähemaga, et mitte minna konflikti ja töö seetõttu üldse kaotada. See ei tähenda, et töötajad minetaksid õiguse saada kokkulepitud töötasu.
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning mitte ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ja põhjendustest ei ole aluseks selle tühistamiseks. Töötaja saab nõuda töötasu üksnes siis, kui ta tahaks tulla tööle, mitte selle eest, et ta on tööajal välisreisil ja teeb tööd teise tööandja juures. Hageja kinnitas vande all ütlusi andes, et „Detsembris ma küsisin, et kui mul on võimalik 2 nädalat minna Rootsi tööle, siis ma sain nõusoleku“ (15.06.2020 istungi protokolli lk 2). Seega oli poolte vahel kokkulepe, et hageja võib vaidlusalusel perioodil töötada mujal või käia puhkusel, kuid sel juhul ei saa ta töölepingus kokkulepitud töötasu. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, et peale välismaalt naasmist oleks ta tulnud tööle või avaldanud soovi selleks. TLS-st ei tulene tööandjale kohustust otsida töötajat taga. Ebaõige on hageja väide, justkui lepiti juba töölepingu sõlmimisel kokku, et osadel kuudel töötaja tööd ei tee. TLS § 35 alusel töötasu nõude esitamine eeldaks, et töötaja oleks kogu aeg tööandja jaoks olemas ja ei saaks seetõttu midagi muud teha. Vaidlust pole, et hageja tööle ei ilmunud ja poleks ka saanud ilmuda, sest viibis välismaal. Ainuüksi see välistab hageja õigusliku aluse nõuda väidetavalt saamata jäänud töötasu perioodi jaanuar kuni aprill 2018 eest. Vastupidine TLS § 35 tõlgendus oleks vastuolus VÕS §-s 6 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega, sest võimaldaks töötajal oma õigusi kuritarvitada. Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. TVK rahuldas hageja nõude 23 382,21 euro asemel 3276,87 euro ulatuses, mistõttu pole võimalik rahuldada hageja nõuet jätta kõik menetluskulud kostja kanda. TvLS § 16 lg 2 kohaselt on TVK-s tekkinud kulud kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 4 tähenduses. Ühtlasi rõhutab Riigikohus, et TVK-le avalduse esitamisega tekkinud kulude hüvitamine on võimalik TsMS § 144 p 4 alusel koos kohtumenetluse kuludega (Riigikohtu 10.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2020 otsus tühistada menetlusnormi rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hageja töötasu nõue ning jaotati menetluskulud (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja töötasu nõude ning mõistab välja kostjalt hageja kasuks 2600 eurot (neto) ning jätab maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda.
8.Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt välja mõista töötasu 2018. aasta jaanuari kuni aprilli eest summas 2600 eurot (neto). Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust puhkusehüvitise summas 676,87 eurot (bruto) väljamõistmise osas. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 alusel
apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puhkusehüvitise väljamõistmise osas on maakohtu otsus jõustunud.
9.Õige on hageja väide, et maakohus kvalifitseeris õigesti õigussuhtele kohaldamisele kuuluvad õigusnormid. Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas ka õigesti, et kostja ei tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, samuti, et kostja oleks hagejat teavitanud töö tegemise võimalusest või et hageja oleks põhjendamatult jätnud tööle ilmumata või töö tegemata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6.
10.TLS § TLS § 35 järgi tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus leidis, et kostjal puudus kohustus hagejale maksta keskmist töötasu ja kostja oli õigustatud maksma osalist töötasu. TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib. Kuna hageja ei või jääda ilma töölepingu seadusega ettenähtud kaitsest, tuleb TLS § 5 lg 5 ja §-i 35 järgi kokkulepitud töötasu maksta mh olukorras, mil hageja tööd ei teinud, kuna tööandjal sel perioodil tööd anda ei olnud. Asjas ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada TLS § 35 sätestatud erandit – keskmist töötasu ei pea maksma, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. TLS § 35 alusel vabaneb tööandja keskmise töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Õige on hageja seisukoht, et kostja tõendamiskoormis oli esile tuua asjaolud, mille alusel saaks tuvastada, et hageja oli süüdi selles, et ta vaidlusalusel perioodil tööd ei teinud. Ringkonnakohus märgib, et töötaja viibimine välismaal ega ka väidetav töötamine mujal ei ole asjaolud, mis vabastaksid tööandja keskmise töötasu maksmise kohustusest. Kostja ei teatanud hagejale, et tal on tööd anda, ei otsinud teda kordagi taga, kuigi töötaja töökohal ei viibinud, kuid samal ajal maksis osalist töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab kostja käitumine, et tal sel perioodil hagejale tööd anda ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et õige ei ole tööandja väide, et ta oleks käitunud pahatahtlikult, kui oleks kohustanud hagejat tööle tulema hoiatusega, et kui ta ei ilmu, siis lõpetatakse töösuhe erakorraliselt. Selline õigus oli kostjal seadusest tulenevalt olemas, tegemist ei oleks olnud pahatahtlusega.
11.Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kuna hageja koheselt töötasu nõuet ei esitanud, siis kinnitab see, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe talvekuudel osalise töötasu maksmise kohta. Hageja selgitas, et poolte vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil, kui tööd ei ole, on hageja vaba tegema mida soovib ja seetõttu lepiti kokku keskmine töötasu suurus X eurot. Asjas puuduvad tõendid, mis töötasu vähendamise kokkuleppe olemasolu ja kehtivust kinnitaksid. Tegemist on kostja väitega, millele hageja vastu vaidles. Töölepingu muudatust ega muud kirjalikku dokumenti esitatud ei ole. Kostjal oli seadusest tulenev õigus töötasu vähendada TLS § 37 alusel. Töötasu vähendamise formaalsed eeldused on aga antud asjas täitmata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei ole töökorralduses muudatuste tegemisest ja sellega seoses töötasu vähendamisest hagejat taasesitataval viisil nõuetekohaselt teavitanud ning hageja vaidleb töötasu osas teadete saamisele ja kokkulepete sõlmimisele vastu, siis kuulub hageja töötasu nõue rahuldamisele.
12.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamisele tunnihinnaga 140 eurot 4 tundi ja 20 minutit. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 alusel, mille vastaspool peab hüvitama on 2 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohus märgib, et õigusabile kulutatud aeg sõltub asja keerukusest, apellatsiooniastmes vaidluse all olevast õiguslikust kvalifikatsioonist ja uuesti hindamist vajavate tõendite mahust, samuti tunnihinnast, kõrgema tunnihinnaga teenuse osutajalt eeldatakse kvaliteetset õigusteenuse osutamist väiksema ajakuluga. Toimikumaterjalide läbitöötamine ja õiguslik analüüs ei olnud vastuse koostamiseks täies ulatuses (1 h 30 min) vajalik kulu, vajalikuks saab lugeda pool tundi. Lõplikes seisukohtades ei esitanud vastustaja seisukohti, mis eeldasid õiguslikku käsitlust, ringkonnakohus loeb põhjendatuks 30 min ajakulu. Ringkonnakohus rahuldab hageja menetluskulude nõude osaliselt ja kostja peab hüvitama hageja õigusabikulu apellatsioonimenetluses summas 420 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ning jätab maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu ja maakohtu lahendit koos arvestades rahuldatakse hagi täies ulatuses. Maakohtus kantud kulud tuleb seetõttu jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus vähendas hageja menetluskulude suurust ja luges põhjendatud ning vajaliku kulu suuruseks 693,34 euro. Apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu poolt määratud kulude suurust vaidlustanud, ringkonnakohus leiab, et tegemist on TsMS § 175 lg 1 alusel põhjendatud kuludega, mistõttu tuleb kostjal hagejale hüvitada maakohtus kantud menetluskulud summas 693,34 eurot.
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.