H. V. (V.) hagi A. T. O. vastu töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmiseks (töövaidlusasi nr XXX)
Tsiviilasja hind
3276,87 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja H. V. (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Hageja lepinguline esindaja E. M. (e-post: XXX) Kostja A. T. O. (registrikood: XX; asukoht: XXX) Kostja lepinguline esindaja advokaat J. K. (e-post: XXX)
15. juuni 2020. a, edasine kirjalikus menetluses. Kohtuistungi toimumise aeg
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
1.1.Jätta H. V. saamata jäänud töötasu nõue rahuldamata.
1.2.Rahuldada H. V. puhkusehüvitise nõue ning mõista A. T. O. välja H. V. kasuks puhkusehüvitis summas 676,87 eurot (bruto).
2.Jätta kõik menetluskulud, välja arvatud puhkusehüvitiselt tasutud riigilõiv, H. V. kanda 80% ulatuses ja A. T. O. kanda 20% ulatuses.
3.Jätta puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv 125 eurot A. T. O. kanda.
4.Määrata H. V. menetluskulude rahaliseks suuruseks 760 eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele mõista A. T. O. välja H. V. kasuks 152 eurot.
5.Määrata A. T. O. menetluskulude rahaliseks suuruseks 1297,5 eurot, millest vastavalt menetluskulude jaotusele mõista H. V. välja A. T. O. kasuks 1038 eurot.
6.Teha menetluskulude osas tasaarvestus ja mõista H. V. välja A. T. O. menetluskulu eurot 886 eurot (1038 eurot - 152 eurot).
kasuks
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Menetluse käik
1.H. V. esitas 10.01.2019 XXX avalduse A. T. O. vastu. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 2018. a saamata jäänud töötasu XXX eurot (neto) ja puhkusehüvitise 676,87 eurot (bruto). Hageja palus tuvastada kostja poolt 13.12.2018 esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse ning tuvastada, et poolte vaheline töösuhe lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 07.01.2019 seisuga ja teha töötamise registrisse vastav kanne. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks TLS § 100 lg 4 alusel välja hüvitise XXX eurot (bruto), TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise XXX eurot (bruto) ning ületunnitasu XXXX eurot (bruto).
2.Töövaidluskomisjon rahuldas 02.05.2019 otsusega töövaidlusasjas nr XXX hageja avalduse osaliselt. Töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 2018. a jaanuari kuni aprilli eest XXX eurot (neto) ja puhkusehüvitise XXX eurot (bruto). Töövaidluskomisjon jättis hageja ülejäänud nõuded rahuldamata.
3.Kostja esitas 03.06.2019 Tartu Maakohtule avalduse, milles palub vaadata hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldus töövaidluskomisjoni poolt rahuldatud osas läbi hagimenetluse korras hagina. Hageja seisukohad
4.Hageja töötas XXX XXX. Hageja töö oli hooajaline, st talveperioodil tehas seisab ning XXX tootmist ei toimu. Töö hooajalisust arvestati juba töölepingu sõlmimisele eelnevalt, kuid sellegipoolest lepiti töölepingus kokku tähtajatus töösuhtes ning aastaringselt ühes ja samas suuruses töötasus selleks, et avaldajale säiliks stabiilne sissetulek ning sellega kaasnevad sotsiaalsed kaitsed (töötuskindlustus jm) olenemata selles, kas on XXX või mitte. Pooled ei ole teinud töölepingu muudatust. Kokkulepe, mille kohaselt talvisel ajal, kui XXX toota ei saa, tasub tööandja töötajale XXX eurot kuus, oleks tühine, kuna see oleks olnud töötajat kahjustav. Taolise kokkuleppe olemasolu ei ole kostja ka tõendanud. Tööandjal on osaliselt tasumata 2018. a töötasu jaanuari kuni aprilli eest. Tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Kostja koondas hageja 2018. aasta detsembris seetõttu, et talvel ei ole
kostjal tööd anda. Kui kostjal oleks hagejale olnud pakkuda tööd, ei oleks kostja järsku 2018. aasta detsembris hagejat koondanud. Ei ole eluliselt usutav, et tegelikult oli kostjal hagejale tööd pakkuda. Hageja pidi kokkuleppe kohaselt täitma XXX ülesandeid, millega on seotud ka masina hooldus, kuid hagejal olnuks õigus keelduda muude ülesannete täitmisest, mis ei ole kooskõlas töölepingus ettenähtud ülesannetega. Töötaja oli õigustatud tööd oodates viibima ka välismaal või tegema teist tööd. Oluline oleks olnud, et oma kõiki muid tegevusi pidi ta planeerima selliselt, et tööandja kutsel pidanuks ta kokkulepitud ajal asuma tööandja juures tööle. Tööandja ei ole hagejat ooteajal tööle kutsunud. Tööandja oli teadlik töötaja viibimisest ooteajal välismaal, kuid ei ole selle kohta nõudnud selgitust või teinud märkusi, millest töötaja saanuks järeldada, et ta rikub kostjaga sõlmitud töölepingut.
5.Tööandja ei koostanud puhkusegraafikut. Kuna 2017. a puhkus hakkas aeguma, esitas avaldaja tööandjale puhkusele jäämise avalduse, millele vastuväiteid tööandja ei esitanud. Avaldaja jäi puhkama 13.12.2018. Tööandja ei tasunud avaldaja puhkuseraha. Hageja hinnangul on töövaidluskomisjon õigesti leidnud, et hagejale tuleb hüvitada puhkusetasu XXX eurot (bruto). Kostja seisukohad 6. Kostja leiab, et hageja nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole teinud tööd 2018. a jaanuarist kuni aprilli keskpaigani. Tööandja tuli hagejale vastu ja tasus hagejale 2018. a talvekuude eest, mil hageja tööd ei teinud, töötasu miinimummääras.
7.TLS § 35 alusel töötasu nõude esitamine eeldaks seda, et töötaja oleks kogu aeg tööandja jaoks olemas ja ei saaks seetõttu midagi muud teha. Hageja aga viibis välismaal ja välistas sellega sellise olukorra, kus ta alluks kostja juhtimisele ja kontrollile, ja välistas oma õiguse nõuda kostjalt töötasu. Kostjal oleks olnud hagejale tööd pakkuda, kui viimane oleks tööle tulnud. Hageja aga tööle ei ilmunud ja ei esitanud väiksema palga laekumise osas ka kostjale ühtegi pretensiooni. Esimese pretensiooni esitas hageja kostjale ca peale 10 kuu möödumist ja sedagi alles siis, kui sai kostjalt kätte koondamisteate. Kostjale teadaolevalt töötas hageja mingi aja 2018. a algul XXX XXX ja see võis ka olla põhjuseks, miks ta tööle ei ilmunud. Hageja ei ole tõendanud, et tal oli kostjaga kokkulepe viibida tööajast välismaal või kodus ja selle eest maksab kostja ikkagi hagejale töötasu töölepingus kokkulepitud tingimustel. Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja võib vaidlusalusel perioodil olla mujal tööl või käia puhkusel, kuid sel juhul ei saa ta töölepingus kokkulepitud töötasu. Isegi kui pooled ei oleks välismaal viibimise aja osas väiksemas töötasus kokku leppinud, ei saanud hageja eeldada, et kostja talle selle aja eest maksab siiski töölepingus kokkulepitud töötasu. Isegi kui kostja oleks hagejat tööle kutsunud, ei oleks hageja reisil viibimise ajal saanud tööle tulla, seega ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja kutsus hagejat tööle või mitte. Kostja oleks leidnud hagejale tööd, kui hageja oleks tööle ilmunud kas välismaal viibimise ajal või koheselt peale välismaalt saabumist. Hageja ei saanud ka eeldada, et kostja peaks kogu aeg otsima hagejat ja paluma tal tööle tulla. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta oleks tulnud igal tööpäeval tööle või olnud kogu vaidlusaluse aja jooksul nn kostja jaoks valvel. Ilmselgelt ei saa käsitleda välisriigis puhkusel või tööl olekut pidada töö tegemiseks valmis olemisena.
8.TLS § 68 lg 6 sätestab, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Seega aegus hageja 2017. a põhipuhkuse nõue kostja arvates 1. jaanuaril 2019. a. Hageja esitas aga avalduse töövaidluskomisjonile 10. jaanuaril 2019. a ehk peale aegumistähtaja saabumist. Puhkusenõude aegumisel kaotab töötaja õiguse seda puhkust kasutada ning õiguse nõuda
kasutamata põhipuhkuse hüvitamist rahas töösuhte lõppemisel. Kostja raamatupidamise andmetel oleks hagejal olnud 2017. a eest õigus saada puhkust 13 päeva, mis teeb rahalises vääringus brutotasuna XXX eurot.
KOHTU SEISUKOHT
9.Hageja soovib saada kostjalt 2018. a jaanuarist kuni 15. aprillini saamata jäänud töötasu XXX eurot (neto).
10.TLS § 28 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.
11.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel on sõlmitud XX.XX.XXXX tähtajatu tööleping (tl 23), mille kohaselt hageja asus kostja juurde tööle XXX ametikohale, töötasuga XXX eurot (bruto) kuus. Pooled leppisid töölepingus kokku, et tööandja kohustub töötasu maksma iga kuu 15. kuupäevaks hageja pangaarvele.
12.Töötasu nõude puhul vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja peab maksma töötajale töötasu aja eest, mil töötaja tööd ei teinud. Pooled ei vaidle selle üle, et alates 2018. a jaanuarist kuni 15. aprillini hageja ei töötanud. TLS § 35 järgi tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Riigikohus on selgitanud, et töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12; Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Seega tööandja vabaneb TLS § 35 alusel töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud.
13.Riigikohus on selgitanud ka, et TLS § 35 ei võimalda n-ö ooteajal kohaldada väiksemat töötasu määra, kui tööandja peab maksma töötajale töö tegemise eest. Samuti ei ole selle sätte järgi oluline, kus töötaja tööd oodates viibib (Riigikohtu 13. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-458, p 15).
14.Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal oleks olnud hagejale tööd anda, kui hageja oleks tööle tulnud. Kohus nõustub hageja ja TVK vastavate seisukohtadega ning leiab, et ei ole eluliselt usutav, et tööandjal oli hagejale tööd anda, sest 2018. a detsembris koondas tööandja enda põhjenduste järgi hageja just seetõttu, et talvel ei ole tööandjal hagejale tööd anda. Tööandja sõnul mingit tööd oleks ta kostjale leidnud, kuid kostja ei ole seda tõendanud. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütluste kohaselt mingil moel oleks saanud teda ära kasutada, aga ei oleks olnud mõtet teda sinna istuma panna. Kohus märgib ka, et TLS § 15 lg 2 p 1 järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. TLS § 17 lg 1 kohaselt tööandja korraldus peab olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega. TLS § 17 lg 1 esimese lause kohaselt töötaja ei pea täitma korraldust, mis ei ole seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Töölepingu järgi pidi hageja täitma XXX ülesandeid, mille juurde kuulub ka masina hooldamine. Töötasu maksmise kohustusest vabanemiseks ei piisa sellest, et mingit tööd oleks leidnud ning kuidagi oleks saanud hagejat ära kasutada.
15.Tööandja ei ole ka tõendanud, et ta oleks hagejat teavitanud, et hageja oleks põhjendamatult jätnud tööle ilmumata, töö tegemata jätnud või nõudnud töökohta ilmumist. Kostja on küll esitanud kohtule juhatuse liikme S. R. 14.10.2019 kirja (IV kd tl 157), milles S. R. kinnitab, et palus mitmel korral jaanuaris ja veebruaris 2018. a töötajal H. V. tööle tulla, kuid töötaja tööle ei ilmunud; kogu aeg leidis H. V. mingisuguse põhjuse, miks ta ei saa tööle tulla. Eeltoodud tõend on aga vastuolus H. R. kohtuistungil vande all antud ütlustega, mille kohaselt oli neil töötajaga kokkulepe, et töötaja võib vahepeal mujal töötada ja saab töötasu XXX eurot kuus.
16.Mõlemad pooled on viidanud, et nende vahel oli suuline kokkulepe, et talveperioodil tööd ei ole ning töötaja on sel ajal vaba tegema, mida ta soovib. Kostja sõnul kaasnes sellega ka kokkulepe, et sellel ajal makstakse hagejale miinimumtöötasu. Hageja väitel kokkulepet töötasu vähendamise kohta ei sõlmitud. Mõlemad pooled on oma seisukohti kohtuistungil vande all kinnitanud.
17.TLS § 12 kohaselt töölepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel. Riigikohus on selgitanud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13; Riigikohtu 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19).
18.Kostja sõnul viitab kokkuleppe olemasolule asjaolu, et hageja ei esitanud väiksema palga laekumise kohta kuni koondamiseni (st ca 10 kuud) ühtegi pretensiooni. Hageja väitel püüdis ta kostja juhatuse liikmele helistada, kuid viimane ei vastanud kõnedele, ning aprillis tööle naastes küsis töötasu kohta suuliselt, juhatuse liige vastas, et rahaga on kitsas. Ainsaks tõendiks töötasu nõudmise kohta on hageja enda vande all antud ütlused. Kostja seaduslik esindaja oma vande all antud ütlustes töötasu nõudmist eitab. Kostja on esitanud kohtule ka raamatupidaja K. K. 08.02.2019 e-kirja, mille kohaselt H. V. ei esitanud vähem saadud palga kohta ühtegi pretensiooni (I kd tl 90). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui töötaja töötasu ei saa või saab kokkulepitust vähem, ja ei saada ta selle kohta ühtegi kirjalikku või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis pöördumist, isegi mitte sms-i, olukorras kus tema kõnedele ei vastata. Kohus leiab, et töötasu osas pretensioonide puudumine viitab töötasu vähendamise osas poolte vahel mingisuguse kokkuleppe olemasolule, eriti olukorras, kus hageja käis samal ajal puhkusel välismaal ning soovis võimalusel XXX mõneks nädalaks tööle minna.
19.TsÜS § 75 alusel tuleb tahteavaldusi tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Töötaja ei saa ca 10 kuud hiljem väita, et talle keskmist töötasu ei makstud ja ta ei teagi põhjust, miks ei makstud. Talvel ta ei küsi ka miks töötasu ei maksta. Pooled ei eita, et lisaks töösuhtele on nad head tuttavad. Üldist VÕS § 6 ja 7 alusel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet hinnates hindab kohus lepingupoolte tegevustavasid ja praktikat ning leiab siseveendumuse ning istungil arutatu põhjal, et pooled on 2018 talvekuudeks kokku leppinud, et töötaja viibib töölt eemal ja võib tööajal puhata Tais ja teha tööd teise tööandja juures, saades talvekuude eest XXX eurot kuus. Töötaja oli teadlik, et talvekuudel on tal võimalus teha nn lisatööd ja XXX pole talvekuudel võimalik.
20.Vaidlus puudub selles, et hageja on saanud aprillis kolme ülekandega summas XXX eurot kokku töötasu XXX eurot ning mais on hageja saanud aprilli töötasu XXX eurot. Kohus loeb sellega kostja töötasu maksmise kohustuse täidetuks ning jätab eeltoodud põhjendustel hageja saamata jäänud töötasu nõude rahuldamata.
21.Hageja soovib saada kostjalt puhkusehüvitist 2017. a välja teenitud ja kasutatud puhkuse eest XXX (bruto). Kostja vaidles nõudele vastu, leides eelkõige, et nõue on aegunud. Lisaks leidis kostja, et kostja raamatupidamise andmetel oleks hagejal olnud 2017. a eest õigus saada puhkust 13 päeva, mis teeb rahalises vääringus brutotasuna XXX eurot. 15.06.2020 kohtuistungil nõustus, et puhkusetasu nõue ei ole aegunud ning kostja nõustus 2017. a puhkusetasu maksma.
22.TLS § 28 lg 2 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu. TLS § 68 lg 6 esimese lause kohaselt põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Puhkusenõude aegumisel kaotab töötaja õiguse seda puhkust kasutada ning õiguse nõuda kasutamata põhipuhkuse hüvitamist rahas töösuhte lõppemisel. Poolte vahel sõlmitud töölepingu kohaselt oli hagejale kalendriaastas ette nähtud puhkust 28 kalendripäeva. Hageja asus kostja juurde tööle 11.07.2017, seega teenis hageja ajavahemikus 11.07.2017 kuni 31.12.2017 kokku 13,35 kalendripäeva puhkust. TLS § 69 lg 3 kohaselt puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja esitas kostjale 27.11.2018, s.o vähemalt kaks nädalat ette puhkuseavalduse puhkuse kasutamiseks (I kd tl 41-42). Hageja jäi puhkama 13.12.2018 ja seega toimus puhkus enne seda, kui puhkuse kasutamise nõue aegus. TLS § 31 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Arvestades et hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse 10.01.2019, ei saanud puhkusehüvitise nõue selleks ajaks aegunud olla.
23.Nii hageja (I kd tl 111) kui kostja (I kd tl 86) on oma puhkusetasu arvestustes võtnud aluseks hageja 11.07.2017-31.12.2017 teenitud töötasud kokku summas XXX eurot. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 vastu võetud määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 91) § 2 lg 2 kohaselt keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust. Seega tuli puhkusetasu arvestamisel võtta aluseks 2018. a juunist kuni 2018. a novembrini makstud töötasu (s.o töötasu mai eest 2018. a kuni oktoobri eest 2018. a). Kostja kasutas järjest ära nii 2017. a kui ka 2018. a eest välja teenitud puhkuse, seega puhkusetasu arvestamise aluseks olev töötasu on mõlemal juhul sama. Kostja esitatud 2018. a põhipuhkuse arvestusest (I kd tl 87) nähtuvalt oli kostja arvestanud keskmiseks päevatasuks 52,16 eurot ning selle alusel arvutatuna oleks puhkusetasu 2017. a välja teenitud 13,35 kalendripäeva eest 696,336 (bruto). Kuna hageja nõutav summa on sellest väiksem, siis loeb kohus hageja puhkusetasu nõude põhjendatuks.
24.Eeltoodud põhjendustel kohus rahuldab hageja puhkusehüvitise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 676,87 (bruto). Menetluskulude jaotus
25.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
26.Kohus rahuldab hageja nõuded ca 20% ulatuses ning peab põhjendatuks jaotada menetluskulud, välja arvatud puhkusehüvitise nõudelt tasutud riigilõiv, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätta hageja kanda 80% ulatuses ja kostja kanda 20% ulatuses. Kohtusse pöördudes on kostja tasunud riigilõivu puhkusehüvitise nõudelt 125 eurot. Arvestades, et kohus selle nõude rahuldab, on kohtu arvates põhjendatud jätta riigilõiv tervikuna kostja kanda. Menetluskulude rahaline kindlaksmääramine
27.TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
28.Hageja lepinguline esindaja E. M. märkis 03.08.2020 esitatud menetluskulude nimekirjas, et algselt hageja lepinguliseks esindajaks olnud R. K. on 08.03.2020 esitanud menetluskulude nimekirja. Viidatud menetluskulude nimekirja asja materjalidest ei nähtu ning R. K. kinnitas 01.10.2020, et ei ole hageja esindajana esitanud avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks ja menetluskulu aruannet.
29.Alates 2020 jaanuarikuust on hageja esindajaks E. M. , kelle esitatud menetluskulude nimekirja (IV kd tl 193) kohaselt hageja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud summas 760 eurot (ilma käibemaksuta). Lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 9,5 tundi ning tunnitasu 80 eurot.
30.Kostja hinnangul ei ole hageja lepingulise esindaja kulud põhjendatud 66,66 euro ulatuses ning ülejäänud 693,34 euro osas saab lepingulise esindaja kulusid pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kostja märgib, et hageja on mõlema kohtuistungi puhul märkinud kohtuistungil osalemise ajakulu 10 minuti võrra pikemana kui oli istungi kestus protokolli järgi. Samuti ei pea kostja põhjendatuks lepingulise esindaja kulu hüvitamist menetluskulude nimekirja esitamise ja koostamise eest, milleks kostja arvestab 30 minutit.
31.Kostja menetluskulude nimekirja (IV kd tl 186-187) kohaselt kostja menetluskuludeks on riigilõiv 125 eurot, lepingulise esindaja kulud töövaidluskomisjonis ja kohtus kokku 2227,5 eurot. Kostja lepingulise esindaja ajakulu töövaidluskomisjonis oli kokku 16 tundi ja 25 minutit ning kostja lepingulise esindaja ajakulu maakohtus oli kokku 8 tundi ja 20 minutit. Kostja lepinguline esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 90 eurot + km. Kuna kostja on käibemaksukohustuslane, soovib ta menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ilma käibemaksuta.
32.Hageja nõustub kostja kulude arvestusega kohtumenetluse osas. Hageja leiab, et kostja kohtueelses menetluses tehtud kulutuste puhul tuleb arvestada, et hageja avaldust ei jäetud töövaidluskomisjonis täies ulatuses rahuldamata. Töövaidluskomisjonis oli töötaja nõude suuruseks kokku 23 382,21 eurot, millest rahuldati 3276,87 eurot – s.o 14%. Seega töövaidluskomisjoni menetluses kantud õigusabikulud on kohtueelse menetluse kuludeks vaid 14% osas. Töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulud jäävad üldjuhul poolte endi kanda, kuid nende hüvitamist on võimalik nõuda kohtumenetluses kohtueelse menetluse kuludena. Kui nõude osas ei ole kohtumenetlust toimunud, siis ei ole selle nõudega seoses kantud kulud ka kohtueelse menetluse kulud. Hageja leiab, et kostja kohtueelse menetluse
kuludest võivad põhjendatud kulud olla 206,85 eurot, mis vastab 14% töövaidluskomisjonis rahuldatud nõudest.
33.Kuna riigilõivu osas jäid menetluskulud kostja kanda, siis riigilõiv väljamõistmisele ei kuulu.
34.TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
35.Kohus loeb nii hageja kui kostja lepingulise esindaja kulud maakohtus märgitud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Kohus märgib esmalt, et Riigikohus on muutnud oma varasemat seisukohta, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise kulusid ei hüvitata (Riigikohtu 27. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 15). Hageja lepingulise esindaja kohtuistungil osalemise kulusid ei ole kohtu arvates põhjust vähendada, kuigi ajakulu on kummagi istungi puhul istungi kestusest 10 minuti võrra pikem.
36.Riigikohus on leidnud, et töövaidluskomisjoni menetlus on seaduses sätestatud kohtueelne menetlus TsMS § 144 p 4 tähenduses, milles kantud kulude hüvitamist saab menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda kooskõlas TsMS § 162 lg-s 2 ja § 175 lg-s 1 sätestatuga (Riigikohtu 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 12).
37.Kohus nõustub hagejaga, ning leiab, et töövaidluskomisjonis kantud lepingulise esindaja kulud saab praegusel juhul lugeda kohtueelse menetluse kuludeks üksnes osaliselt, arvestades et osade nõuete osas lõppes menetlus juba töövaidluskomisjonis. Kohtueelse menetluse kuludeks saab lugeda kostja lepingulise esindaja kulud töövaidluskomisjonis osas, milles need on kantud seoses nõuetega, mille menetlus jätkus maakohtus. Muude nõuete puhul ei oleks põhjendatud lepingulise esindaja kulude hüvitamine menetluskulude jaotuse alusel maakohtus (nt praegusel juhul oli hageja nõuete rahuldamise ulatus töövaidluskomisjonis väiksem kui on nõuete rahuldamise ulatus maakohtus).
38.Kohus loeb kostja menetluskulude nimekirjas märgitud kostja lepingulise esindaja ajakulu töövaidluskomisjonis kohtueelse menetluse kuludeks 6 tunni ja 5 minuti ulatuses (04.02.2019 vastuse koostamine töövaidluskomisjonile 1 h ja 30 min, 08.02.2019 kliendiga nõupidamine ja komisjonile taotluse koostamine 20 minutit, 25.02.2019 avaldaja 15.02.2019 menetlusdokumendi ja lisadega tutvumine 20 min, 27.02.2019 vastuse koostamine avaldaja täiendavale nõudele, mis puudutas peamiselt ületunnitasu nõuet, 30 minutit, 28.02.2019 taotlus puudutab ainult ületunnitasu nõuet, 07.03.2019 istungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 30 min, 28.03.2019 kliendiga nõupidamine seoses avaldaja 20.03.2019 vastusega 10 min, 28.03.2019 taotlus ei puuduta maakohtus menetluses olevaid nõudeid, 08.04.2019 täiendavate põhjenduste esitamine 40 min, 16.04.2019 istungiks ettevalmistamine 30 min, 16.04.2019 istungil osalemine 1 h ja 30 min, 02.05.2019 töövaidluskomisjoni otsusega tutvumine 5 min).
39.Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 760 eurot ning kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1297,5 eurot [lepingulise esindaja kulu kohtumenetluses 750 eurot (ajakulu 8 tundi ja 20 minutit, tunnitasu 90 eurot) + lepingulise esindaja kulu töövaidluskomisjonis 547,5 eurot (ajakulu 6 tundi ja 5 minutit, tunnitasu 90 eurot)]. Arvestades menetluskulude jaotust, tuleks kostjalt hageja kasuks välja mõista 152 eurot (760*0,2) ja hagejalt kostja kasuks välja mõista 1038 eurot (1297,5*0,8). Kuna pooltel on vastastikused kohustused menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete
osas tasaarvestuse ja mõistab lõppkokkuvõttes hagejalt kostja kasuks välja 886 eurot (1038 eurot - 152 eurot).
40.Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus kostja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.