XX hagi Osaühingu C vastu konkurentsipiirangu hüvitise ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu C apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
1692,71 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erik Niinemaa Kostja (apellant) Osaühing C (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Smelov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 12.01.2021 otsus muutmata. Osaühingu C apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühingu C kanda. XX ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks suuruseks määrata 325 eurot.
5.Mõista välja Osaühingult C XX kasuks ringkonnakohtu menetluskulu 325 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või
2-19-8851 muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.XX (hageja) esitas 24.03.2019 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse osaühingu C (kostja) vastu konkurentsipiirangu hüvitise 1000 eurot ajavahemiku 01.11.2018–28.02.2019 ning viivise 14,96 eurot ja protsendina kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni väljamõistmise nõudes. Töövaidlusasja nr 4-1/768/19 menetluse käigus täpsustas hageja esitatud nõuet 22.04.2019 ja 06.05.2019, mille tulemusel oli lõplikuks põhinõudeks 1500 eurot ning viivisenõudeks põhinõudelt kuni 06.05.2019 26,68 eurot. Lisaks palus hageja TVK-l mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 07.05.2019 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. TVK rahuldas hageja avalduse 07.05.2019 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/768/19. Kostja esitas 10.06.2019 Harju Maakohtule taotluse, milles palus TVK otsuse läbivaatamist hagimenetluses osas, millega rahuldati hageja avaldus kostja vastu (resolutsiooni p-d 1 ja 2).
2.Hageja palus 24.09.2019 esitatud hagis mõista kostjalt hageja kasuks välja konkurentsipiirangu hüvitis ajavahemiku 01.11.2018–30.04.2019 eest 1500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlgnevuselt kuni 23.09.2019 72,71 eurot ja viivis alates 24.09.2019 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
3.Hagiavalduse kohaselt 06.09.2016 sõlmis hageja kostjaga töölepingu. Töölepingu p 9.1 kohaselt on töötajal keelatud töölepingu kehtivuse ajal ja 12 kuu jooksul arvates töölepingu lõppemisest töötada ilma tööandja kirjaliku loata tööandja konkurentide juures, tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal või osutada muul viisil tööandjale konkurentsi. Samas kohustab töölepingu p 9.4 tööandjat ehk kostjat lepingu p-s 9.1. sätestatud konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest pärast töölepingu lõppemist tasuma töötajale ehk hagejale konkurentsipiirangu kehtivuse ajal igas kuus tasu 250 eurot (bruto). Hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõppes poolte kokkuleppel 31.10.2018. Hageja on täitnud töölepingu p-s 9.1 sätestanud kohustust ning ei ole kostja konkurentide juures töötanud ega konkurentsi osutanud. Kostja ei ole hagejale selle eest töölepingu p-s 9.4 sätestatud tasu maksnud. Hageja edastas kostjale e-kirjaga 17.12.2018 nõude, milles palus tasuda talle novembri ja detsembri 2018 konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest töölepingu p 9.4 alusel kokku 500 eurot hageja arveldusarvele hiljemalt 20.12.2018. 03.01.2019 edastas hageja kostjale nõude uuesti. Vaatamata korduvatele nõudmisele kostja hüvitist ei tasunud. Kostja ei ole töölepingu p-st 9.4 tulenevat kohustust siiani täitnud ning konkurentsipiirangust tuleneva hüvitise võlgnevus on perioodi 01.11.2018–30.04.2019 eest 1500 eurot.
4.Kuna hagejal puudus kostjaga eraldi kokkulepe viivisemäära kohta, nõuab hageja kostjalt viivise välja mõistmist VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras. Arvestades asjaolu, et igakuine hüvitis muutub sissenõutavaks konkurentsipiirangu kuule järgneva kuu esimesel päeval on sissenõutavaks muutunud viivis kuni 23.09.2019 72,71 eurot. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2-19-8851
6.Konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine ning ei kehti alates töölepingu lõpetamisest. Kostja ei ole hagejale hüvitist tasunud. Kostja ei ole kunagi hagejalt nõudnud konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmist ehk hagejal oli alati võimalus alates töölepingu lõpetamist töötada ka nn konkurentide juures. Kostja ei ole seda keelanud. Hageja ei ole tõendanud, et on täitnud konkurentsipiirangu kokkulepet. Hageja ei ole kunagi pöördunud kostja poole pärast töölepingu lõpetamist küsimusega konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse kohta, kuigi nägi, et kostja ei ole talle hüvitist tasunud. Töölepingu lõppemisel ei ole hageja kostjale avaldanud ega kinnitanud, et ta kavatseb konkurentsipiirangu kokkulepet täita ja soovib selle eest hüvitist saada. Järelikult ei saanud kostja eeldada, et kokkulepe kehtib.
7.Konkurentsipiirangu kokkulepe oli tühine ka töölepinguseaduse (TLS) § 23 lg 4 kohaselt, sest kokkuleppes ei ole välja toodud, keda või mida peab kostja enda konkurentideks ning milline on eriline majanduslik huvi, mille saladuse hoidmiseks on vastaspoolel õigustatud huvi, samuti pole piirang ruumiliselt äratuntavalt ja selgelt piiritletud ning kostja pole maksnud hüvitist. Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui on täidetud TLS § 24 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eeldused. Olukorras, kui konkurentsipiirangu kokkulepe on tühine, siis on tühised ka kõik selle kokkuleppe tingimused, sh. hüvitise tasumise kohtustus ja hüvitise suurus. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas 12.01.2021 otsusega hagi, mõistis kostjalt välja põhivõla 1500 eurot ja viivise põhivõlalt kuni 23.09.2019 72,71 eurot ja alates 24.09.2019 kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1475 eurot.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudus pooltel vaidlus selle üle, et hageja töötas kostja juures alates 06.09.2016, tööleping lõppes poolte kokkuleppel 31.10.2018, tööleping sisaldas konkurentsipiirangu kokkulepet ning et kostja ei ole hagejale konkurentsipiirangu eest hüvitist maksnud. Pooltel oli vaidlus selle üle, kas konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib ja kas kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist ja viivist.
10.Töölepingu p-st 9.1 nähtuvalt oli töötajal keelatud töölepingu kehtivuse ajal ja 12 kuu jooksul arvates töölepingu lõppemisest töötada ilma tööandja kirjaliku loata tööandja konkurentide juures, tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal või osutada muul viisil tööandjale konkurentsi ning töölepingu p 9.4 kohustas tööandjat tasuma töötajale lepingu p-s 9.1 sätestatud konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kehtivuse ajal igas kuus tasu 250 eurot (bruto).
11.Kuna poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes 31.10.2018 poolte kokkuleppel, siis oli kostjal kohustus tasuda esimene kuutasu hiljemalt 30.11.2018. Hageja edastatud e-kirjadega 17.12.2018 ja 03.01.2019 on tõendatud, et ta esitas kostjale nõuded, milles palus tasuda tema arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX novembri ja detsembri 2018 konkurentsipiirangu kokkuleppe järgimise eest töölepingu p 9.4 alusel 500 eurot hiljemalt 20.12.2018 ja 07.01.2019. Kostja nõuetele ei vastanud ega teatanud, et konkurentsipiirang ei kehti ega öelnud koheselt konkurentsipiirangut üles.
12.Kostja e-kirjaga on tõendatud, et ta ütles konkurentsipiirangu kokkuleppe TLS § 25 lg 1 alusel üles e-kirjaga 22.05.2019 alates 21.06.2019. Järelikult kehtis konkurentsipiirang kuni ülesütlemiseni. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks konkurendi juures töötanud. Kostja väide, et hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta on täitnud konkurentsipiirangu
2-19-8851 kokkulepet ning tal puudus info selle kohta, millega tegeles hageja pärast töölepingu lõppemist, on ümber lükatud hageja 24.04.2019 esitatud tõendiga töötamise kohta alates 12.11.2018 tarkvara arenduse ettevõttes Y OÜ kliendihaldurina kuni koondamiseni 28.05.2019. Äriregistri teabest nähtuvalt tegeleb Y OÜ andmetöötluse, veebihostingu jms tegevustega, mis ei kattu kostja tegevusalaga, milleks on reisibüroode tegevus. Järelikult on põhjendatud ja tõendatud hageja vastuväide, et ta asus tööle tarkvara arenduse ettevõttes, kuna konkurentsipiirangu tõttu puudus tal võimalus jätkata reiskonsultandi tööd teises reisibüroos või luua ise uus reisibüroo. Kuna kohus tuvastas, et hageja on konkurentsipiirangut täitnud, siis on tal õigus saada kostjalt kokkulepitud hüvitist.
13.Kuna TLS § 24 lg 2 järgi ei saa tööandja tugineda TLS § 24 lg-s 1 kehtestatud nõudeid rikkudes sõlmitud kokkuleppe tühisusele, kui töötaja täidab kokkulepet, siis ei ole kostja vastuväited kokkuleppe tühisuse kohta lubatud ega asjakohased.
14.Kostja hüvitise võlgnevus hageja ees ajavahemikus 01.11.2018–30.04.2019 on 1500 eurot.
15.Hageja on viivise arvestamisel võtnud arvesse, et igakuine hüvitis muutub sissenõutavaks konkurentsipiirangu kuule järgneva kuu esimesel päeval ja viivise arvestuse üle pooltel vaidlust ei ole. Seega on sissenõutavaks muutunud viivise nõue kostja vastu 23.09.2019 seisuga 72,71 eurot ning TsMS § 367 alusel tuleb viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista alates 24.09.2019 protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
16.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus pidas asja mahtu ja keerukust, asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja kohtuistungil osalemise aega arvestades hageja õigusabikulu vajalikuks ja põhjendatuks täies ulatuses, s.o 1475 eurot (käibemaksuta). Apellatsioonkaebus
17.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigusnormi, hinnates tõendeid ebaõigesti.
19.Konkurentsipiirangu kokkulepe oli ja on tühine ning see ei kehti alates töölepingu lõpetamisest. TLS § 24 lg 1 p 3 alusel kehtib konkurentsipiirang töölepingu lõppemisel vaid juhul, kui selle eest makstakse hüvitist. Kostja ei ole hagejale hüvitist tasunud ja seda sellepärast, et ta ei ole kunagi hagejalt nõudnud konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmist. Hagejal oli võimalus alates töölepingu lõpetamist töötada nn konkurentide juures. Maakohus ei ole eeltoodule tähelepanu pööranud ega oma hinnangut andnud.
20.Konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimine on õigustatud vaid juhul, kui on tuvastatud kõik TLS § 23 lg-test 2 ja 3 tulenevad eeldused. Kui üks eeltoodud nõuetest on täitmata, on konkurentsipiirangu kokkulepe TLS § 23 lg 4 järgi tühine. Kuna kokkuleppes ei ole välja toodud, keda või mida peab kostja enda konkurentideks ning milline on eriline majanduslik huvi, mille saladuse hoidmiseks on vastaspoolel õigustatud huvi, samuti ei ole piirang ruumiliselt äratuntavalt ja selgelt piiritletud ning kostja ei ole maksnud hüvitist, siis konkurentsipiirangu kokkulepe oli tühine. Pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui on täidetud TLS § 24 lg 1 p-des 1–4 sätestatud kõik eeldused.
2-19-8851
21.TLS § 24 lg 2 kohaldamise osas leiab kostja, et nimetatud sättest ei tulene, et hagejal on õigus hüvitisele ka siis, kui konkurentsipiirangu kokkulepe ei kehti. Kostja kordab maakohtus esitatud seisukohti. Kostja ei keelanud hagejal töötada konkurentide juures pärast töölepingu lõppemist. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et on täitnud konkurentsipiirangu kokkulepet. Hageja ei ole kunagi pöördunud kostja poole pärast töölepingu lõpetamist küsimusega konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse kohta, seda enam kui ta nägi, et tööandja ei ole talle hüvitise tasunud. Töölepingu lõppemisel hageja ei avaldanud ega kinnitanud kostjale, et ta kavatseb konkurentsipiirangu kokkulepet täita ja soovib selle eest hüvitise saada. Järelikult ei saanud kostja eeldada, et kokkulepe kehtib. Oluline on asjaolu, et mittetöötamine samas valdkonnas ei tähenda automaatselt, et hageja täidab konkurentsipiirangu kokkulepet. Selleks, et hagejal oleks vähemalt võimalus väita, et ta kokkulepet täidab, peab ta tõendama, et ta soovis töötada kostjaga konkureerivas valdkonnas, tal oli selline reaalne võimalus (kindlad tööpakkumised), kuid ta keeldus sellest tulenevalt konkurentsipiirangu kokkuleppest. Vastasel juhul ei ole hageja lihtsalt kostjaga konkureerivas valdkonnas töötanud, kuid teistel põhjustel, mitte seoses sellega, et täitis kokkulepet. Alates veebruarist 2019 kuni avalduse TVK-le esitamiseni ei pöördunud hageja kostja poole seoses konkurentsipiirangu kokkuleppe täitmisega. Seega ei saanud kostja eeldada, et hageja soovib kokkulepet täita.
22.Kostja vaidlustab ka väljamõistetud menetluskulude suuruse. Hageja menetluskulud on olulises osas ülepaisutatud. Hageja menetluskulude hindamisel tuleb arvesse võtta esitatud vastuste ja muude menetlusdokumentide mahtu ja sisu. Vastustaja seisukoht
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
25.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud.
26.Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on lihtmenetluses menetletava asjaga, siis menetlemisel võib kohus mh TsMS § 405 lg 1 p 5 järgi kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, mh ka menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. TsMS § 444 lg 2 järgi võib kohus hagi lihtmenetluses menetledes piirduda kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused,
2-19-8851 märkimisega. Vaatamata võimalusele viia menetlus läbi lihtsustatult, on maakohus viinud menetluse läbi piisava põhjalikkusega ja kuulanud pooled ära 02.12.2020 kohtuistungil.
27.Pooltevahelise töölepingu p 9.1 järgi oli hagejal keelatud mh 12 kuu jooksul arvates töölepingu lõppemisest töötada ilma kostja kirjaliku loata kostja konkurentide juures, tegutseda kostjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal või osutada muul viisil kostjale konkurentsi ning töölepingu p 9.4 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale lepingu p-s 9.1 kokkulepitud konkurentsipiirangu järgimise eest pärast töölepingu lõppemist konkurentsipiirangu kehtivuse ajal igas kuus tasu 250 eurot (bruto).
28.Vaidluse keskseks küsimuseks oli see, kas töölepingu (tsiviilasjas digitoimikus oleva töövaidluskomisjoni toimiku, edaspidi TVK toimiku lk 286 - 290) p-s 9.1 kokkulepitud konkurentsipiirang on kehtiv ja kas pooled olid kohustatud sellest tulenevaid kohustusi täitma. Vaidlust ei ole, et kostja pole hagejale tasunud konkurentsipiirangu järgimise eest tasu.
29.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on täitnud konkurentsipiirangu kokkulepet. Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, mille kohaselt pole piisav see, et hageja pole töötanud konkurentsipiirangu ajal kostjaga konkureerivas valdkonnas, vaid hageja peaks kostja arvates tõendama, et ta soovis töötada kostjaga konkureerivas valdkonnas ja tal oli selline reaalne võimalus (kindlad tööpakkumised), kuid ta keeldus sellest tulenevalt konkurentsipiirangu kokkuleppest. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja käsitlus kooskõlas konkurentsipiirangu eesmärgiga ja paneks töötajale põhjendamatu ja ebamõistliku koormuse otsida sarnastes valdkondades tööd teades, et ta ei saa võimalikku tööpakkumist konkurentsipiirangu tõttu vastu võtta.
30.TLS § 24 lg 2 sätestab, et tööandja ei saa tugineda TSL § 24 lg-s 1 kehtestatud nõudeid rikkudes sõlmitud konkurentsipiirangu kokkuleppe tühisusele, kui töötaja täidab kokkulepet. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et TLS § 24 lg 2 kohaselt ei saa kostja tugineda kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu TLS § 24 lg-ga 1, kuna hageja on konkurentsipiirangut täitnud. Maakohtu tõlgendus TLS § 24 lg 2 osas on õige ja põhjendatud. Eeltoodu tõttu ei olnud vajalik maakohtul ega ole vaja ka käesolevas lahendis ringkonnakohtul tuvastada töölepingu p-des 9.1 ja 9.4 kokkulepitud konkurentsipiirangu ja selle järgimise eest makstava tasu kokkuleppe kehtivust ega hinnata kostja esitatud väiteid eelviidatud töölepingu punktide tühisuse kohta.
31.See, et kostja pole kunagi nõudnud hagejalt konkurentsipiirangu täitmist ega selle eest tasunud, ei tähenda, et hageja ei pidanud konkurentsipiirangut järgima ja kostja oleks vabanenud oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta ei ole oma kohustusi täitnud. Seadusest ega töölepingust ei tulenenud hagejale kohustust, et ta pidi kostjat teavitama sellest, et ta kavatseb täita konkurentsipiirangut. Samas pidi kostja järeldama hageja poolt konkurentsipiirangu täitmist, kuna hageja on kahel korral pöördunud kostja poole nõudega välja maksta tasu. Ebaõige on kostja käsitlus, et hageja pidi tasu saamiseks pöörduma kostja poole igakuiselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
32.Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti jätnud TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud kostja kanda.
33.Kostja on vaidlustanud maakohtu poolt kindlaksmääratud hageja menetluskulude suuruse, väites, et toimingute tegemiseks kulunud aeg on ülepaisutatud, osa toiminguid ei ole vajalikud ja muist menetlusdokumentidest sisaldavad kordusi.
2-19-8851
34.TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 23.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14). Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Seega on kohtule antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse üle otsustamisel, tagamaks võimalus leida igal üksikjuhtumil õiglane lahendus. Ringkonnakohus saab maakohtu kaalutlusotsust ümber hinnata üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.
35.Maakohus on vaidlustatud otsuses loetlenud hageja lepingulise esindaja poolt tehtud toimingud ja neile kulunud aja ning pidanud seda põhjendatuks. Ringkonnakohtul ei ole alust sekkuda maakohtu poolt tehtud otsustusse. Arvestada tuleb sellega, et hüvitamisele kuulusid TsMS § 144 p 4 järgi ka töövaidluskomisjoni menetlusega seonduvad õigusabikulud, kus hageja lepinguline esindaja oli õigusabi osutanud 9 tundi. Riigikohus on selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15 tehtud otsuse p-s 32, et hagi eseme erinevus töövaidluskomisjonile esitatud nõudest ei välista nende hüvitamist seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kuludena. Hagiavalduse koostamisele kulunud 2,5 tundi on ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Hagiavaldus ei kattu töövaidluskomisjonile esitatud avaldusega ja lepinguline esindaja pidi hagiavalduse vormistama vastavalt TsMS nõuetele. Tähtaja pikendamise avaldused olid vajalikud lepingulise esindaja ülesannete täitmiseks ja nende koostamisele kulunud aeg on vastavuses dokumendi sisuga. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt määratud menetluskulude rahalist suurust vähendada.
36.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.
37.Hageja on esitatud taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kandnud kulusid 325 eurot vastuse koostamise eest apellatsioonkaebusele (3,25h). Ringkonnakohus peab ajakulu ja esindaja tunnihinda 100 eurot põhjendatuks ja rahuldab taotluse.
38.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.