Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kai Kullerkupp ja Kalev Saare
Kohtuasi
AB Kreditex AS-i hagi CONDOR INKASSO OÜ vastu 28 316 euro 40 sendi ja viivise saamiseks ning tahteavaldust andma kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AB Kreditex AS-i kassatsioonkaebus CONDOR INKASSO OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
AB Kreditex AS-i 97 senti
kassatsioonkaebuse hind
45 305 eurot
CONDOR INKASSO OÜ kassatsioonkaebuse hind 19 568 eurot 86 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AB Kreditex AS (Express Credit AS-i õigusjärglane), esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov Kostja CONDOR INKASSO OÜ, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme
Asja läbivaatamise kuupäev
14. detsember 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19494 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada AB Kreditex AS-i ja CONDOR INKASSO OÜ kassatsioonkaebused osaliselt.
3.Tagastada AB Kreditex AS-i ja CONDOR INKASSO OÜ kassatsioonkaebustelt tasutud kautsjonid.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-17-19494
1.Express Credit AS (nõude loovutaja), kelle õigusjärglaseks on AB Kreditex AS (hageja), esitas
30.detsembril 2017 Harju Maakohtule CONDOR INKASSO OÜ (kostja) vastu hagi, täpsustades seda 8. jaanuaril 2018 ja 8. märtsil 2019. Hageja palus tuvastada kostja nõusoleku nõuete tagasiloovutamiseks hagis märgitud võlgnike suhtes ja asendada kostja tahteavalduse kohtuotsusega ning mõista kostjalt välja põhivõla 28 316 eurot 40 senti, viivise 24 607 eurot 14 senti ja viivise 0,15 % päevas 15 436 euro 15 sendi suuruselt põhivõlalt alates 9. märtsist 2019 kuni kohustuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid nõude loovutaja ja kostja 15. mail 2013 nõude loovutamise lepingu, millega loovutati kostjale võlgnikega sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded. Loovutamislepingu p 7.1 kohaselt kehtib leping ühe aasta ning pikeneb automaatselt üheks aastaks, kui kumbki pooltest ei ole vähemalt üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist teatanud kirjalikult teisele poolele lepingu lõpetamisest. Lepingu p 7.2 järgi on pooltel õigus igal ajal leping üles öelda, teatades lepingu lõpetamisest teisele poolele kirjalikult ette vähemalt 90 kalendripäeva. Hageja saatis
10.aprillil 2017 kostjale lepingu p 7.1 alusel teate loovutamislepingu lõppemisest 15. mail 2017 ning palus hiljemalt selleks kuupäevaks loovutada hagejale tagasi võlgnike täitmata nõuded koos nõudeid tõendavate originaaldokumentidega, loovutada hagejale notariaalselt kõik kohtulahendid, mille alusel ei ole lepingu lõpetamise ajaks nõudeid täidetud, esitada võlgnike täitmiste kohta aruanne ning kanda hageja pangakontole võlgnikelt lepingu lõppemise ajaks saadud ja pärast seda kuupäeva saadav raha. Kostja rikkus alates novembrist 2016 nõude loovutamise lepingut, sest ei ole pärast seda kuupäeva esitanud hagejale ülevaateid võlgnikelt laekunud raha kohta, seda raha üle kandnud ega hagejale nõudeid tagasi loovutanud. Juurdepääs kostja süsteemile oli hagejal üksnes kuni veebruarini 2016. Seega on nõude loovutamise leping lõppenud ning kostja saab hageja võlgnikelt raha ilma õigusliku aluseta. Kostja on nõude loovutamise lepingu lõppemisega oma käitumisega nõustunud, sest ta ei esitanud hageja 10. aprilli 2017. a teate kohta vastuväiteid. Kostjal on kohustus loovutada hagejale koos dokumentidega tagasi nõuded, mida võlgnikud ei ole lepingu lõpetamise tähtpäevaks rahuldanud, samuti loovutada hagejale notariaalselt kõik kohtulahendid, mille alusel on lepingu lõpetamise ajaks raha saamata. Kostjal ei ole alust hageja nõuet tasaarvestada, sest tal ei ole loovutamislepingust ega ka poolte
3.jaanuaril 2014 sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud nõudeid hageja vastu. Hageja ütles selle käsunduslepingu erakorraliselt üles 12. augusti 2016. a avaldusega alates
12.novembrist 2016. Hageja on täitnud kõik lepingulised kohustused, sh maksnud kostjale tasu. Käsunduslepingu alusel tekkis kostjal õigus saada tasu siis, kui hagejale laekus võlgnike tasutud raha. Kostja ei ole käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist vaidlustanud ning on lepingu lõpetamist oma tegudega tunnistanud. Kostjal ei ole alust nõuda tasu pärast käsunduslepingu ja nõude loovutamise lepingu lõppemist ega keelduda kohustuse täitmisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 alusel. Kui kostja on väidetavalt alates 13. septembrist 2016 keeldunud oma kohustuste täitmisest, jäävad tema oktoobris 2016 tehtud ülekanded arusaamatuks.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Nõude loovutamise leping on kehtiv, mistõttu ei ole kostjal kohustust võlgnike täitmata nõudeid hagejale tagasi loovutada. Lepingu p 7.1 ei andnud hagejale 10. aprillil 2017 õigust lõpetada lepingut ühekuulise etteteatamisega, sest selle sätte järgi pikenes loovutamisleping automaatselt üheks aastaks ainult ühe korra, muutudes alates 16. maist 2015 tähtajatuks. Sel põhjusel olid pooled muutnud lepingu p 7.2, lisades käsikirjalise parandusega õiguse öelda leping igal ajal üles 24-kuulise etteteatamisega. Hageja ei ole nõude loovutamise lepingut p 7.2 järgi üles öelnud, teatades 2(13)
2-17-19494 ülesütlemisest ette 24 kuud. Kui hageja 10. aprilli 2017. a teade oleks käsitatav p 7.2 kohase ülesütlemisena, lõpeks loovutamisleping 10. aprillil 2019. Lisaks ei ole kostja nõude loovutamise lepingut kordagi rikkunud, sest esitas hagejale regulaarselt ülevaateid võlgnikelt laekunud summade ja käsundi täitmisega kantud kulude kohta ning andis hagejale makstavad summad viimasele üle. Hagejal oli vähemalt kuni veebruarini 2017 juurdepääs kostja süsteemile, millest nähtuvad kõik toimingud iga loovutatud võlgniku kohta. Samas ei ole väidetav loovutamislepingu rikkumine oluline, sest hageja tugines 10. aprilli 2017. a teates lepingu p-le 7.1, mitte kostja rikkumisele. Kuna nõude loovutamise leping on jätkuvalt kehtiv, ei ole kostjal kohustust selle lepingu alusel talle loovutatud hageja võlgnike nõudeid, mis ei ole veel laekunud, hagejale tagasi loovutada. Kostja keeldus VÕS § 110 lg 1 alusel alates 13. septembrist 2016 lepinguliste kohustuste täitmisest. Loovutamisleping on käsundusleping, sest poolte ühiseks huviks ja tahteks oli, et kostja nõuab hageja võlgnikelt võlad sisse, mitte et hageja loovutab oma nõuded kostjale. Seetõttu kohaldub kostja tasule käsunduslepingu regulatsioon, mh VÕS § 629 lg-d 1 ja 2. Loovutamislepingu lõppemine ei lõpeta kostja õigust saada tehtud töö eest hagejalt teenustasu 20% võlgnikelt saadud laekumistest. Lisaks 15. mail 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingule, mis on käsitatav käsunduslepinguna, sõlmisid pooled ka 3. jaanuaril 2014 käsunduslepingu, mille alusel osutas kostja hagejale võlgade sissenõudmise teenust. Hageja käsunduslepingu erakorraline ülesütlemine ei ole kehtiv, mistõttu ei lõppenud see käsundusleping 12. novembril 2016. Hagejal ei olnud õigust käsunduslepingut erakorraliselt üles öelda, sest kostja ei olnud seda rikkunud. Käsundusleping lõppes hageja korralise ülesütlemisega alles 28. mail 2018. Kostjal on õigus ka pärast käsunduslepingu lõppemist saada tasu nendelt võlgnike laekumistelt, mille saavutamiseks ta oli oma kohustused täitnud. Kostjal on hagejalt saamata tasu kokku 28 348 eurot 63 senti, sh loovutamislepingu alusel 6194 eurot 12 senti ning käsunduslepingu alusel 9250 eurot 62 senti ja 12 903 eurot 89 senti. Kostja tasaarvestab enda nõuded hageja nõuetega, mistõttu on hageja kogu nõue lõppenud. Hagi rahuldamise korral tuleb kostjat kohustada VÕS § 110 lg 5 alusel hageja nõuet täitma üksnes juhul, kui hageja on tasunud kostjale tervikuna 3. jaanuaril 2014 sõlmitud käsunduslepingus kokkulepitud tasu.
3.Harju Maakohus rahuldas 8. novembri 2019. a otsusega hagi ning kohustas kostjat andma nõusoleku hagis märgitud võlgnike suhtes nõuete tagasiloovutamiseks hagejale, asendades kostja nõusoleku kohtuotsusega, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 28 316 eurot 40 senti, viivise 24 607 eurot 14 senti ja viivise 0,15% päevas 15 436 euro 15 sendi suuruselt põhivõlalt alates
9.märtsist 2019 kuni selle põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlg. Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse kohustada kostjat täitma VÕS § 110 lg 5 alusel hageja nõuet vaid juhul, kui hageja on enne täitnud kostja vastu enda kohustuse. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nad sõlmisid 15. mail 2013 nõude loovutamise lepingu või käsunduslepingu, kas see leping on lõpetatud või kehtib ning millal lõppes poolte 3. jaanuaril 2014 sõlmitud käsundusleping. Pooled sõlmisid 15. mail 2013 nõude loovutamise lepingu. Poolte tegelikku tahet tuleb tõlgendada üksnes loovutamislepingu alusel. Lepingust nähtub nii nõude loovutamise eesmärk kui ka see, millised nõuded on loovutatud. Poolte esitatud kolmandate isikute kirjalikud selgitused on dokumentaalsed tõendid, kuid kuna need ei ole usaldusväärsed, ei saa nendega lepingu tõlgendamisel 3(13)
2-17-19494 arvestada. Loovutamislepingus sisalduv tasukokkulepe ning 23. oktoobril 2014 ja 29. septembril 2015 sõlmitud loovutamislepingu lisad 1 ja 2 ei muuda loovutamislepingut käsunduslepinguks. Nõude loovutamise leping lõppes 15. mail 2017. Hageja teatas kostjale lepingu p-le 7.1 tuginedes, et lõpetab loovutamislepingu, leping ei pikene automaatselt ja lõpeb 15. mail 2017. Kostja sai selle teate kätte. Kostja muutis loovutamislepingu p-s 7.2 märgitud lepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega, märkides, et ülesütlemisest peab ette teatama vähemalt 24 kuud. Kostja ei ole selgitanud, millal muudatus tehti. Kostja tunnistas loovutamislepingu lõppemist 19. mai 2017. a kohustuse täitmisest keeldumise teatises, milles ta ei vaidlustanud loovutamislepingu lõppemist. Kostja on märkinud, et loovutamislepingu lõppemine ei lõpeta kostja lepingust tulenevat õigust saada hagejalt tehtud töö eest teenustasu 20% laekunud rahast. Pooled ei vaidle selle üle, et viimase ülekande tegi kostja hagejale oktoobris 2016. Kostja ei ole enne 4. aprilli 2019 esitatud menetlusdokumentides märkinud, et loovutamisleping ei ole lõppenud ja on kehtiv. Kuna nõude loovutamise leping on lõppenud, peab kostja loovutama lepingu p 7.4 alusel hagejale tagasi lepingu lõpetamise ajaks võlgnike rahuldamata nõuded koos kõigi originaaldokumentidega. Loovutamislepinguga loovutas hageja kostjale 249 võlgniku nõuded, võla on tasunud 69 võlgnikku ja kostja kandis selle raha hagejale üle. Ülejäänud 180 võlgniku dokumendid ja tasutud raha on kostja käes. Seega peab kostja andma nõusoleku nõuete tagasi loovutamiseks hagis märgitud võlgnike suhtes. Kostja tahteavaldus tuleb asendada kohtuotsusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5). Kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et hagejal on õigus nõuda loovutamislepingu p-de 4.1, 4.1.1 ja 4.3 alusel kostjalt 28 316 euro 40 sendi suuruse põhivõla ning p 4.4, VÕS § 113 ja TsMS § 367 alusel viivise tasumist. Kostja ei ole põhivõla suurust ning viivise perioodi ja summat vaidlustanud. Kostjal ei ole hageja vastu nõude loovutamise lepingust tulenevat 6194 euro 12 sendi suurust nõuet, mida saaks VÕS § 197 lg 1 järgi hageja nõudega tasaarvestada. Kuna loovutamisleping lõppes
15.mail 2017, arvestatakse kuni selle ajani võlgnikelt laekunud rahast hagejale 80% ning kostjale 20%. Pärast lepingu lõppemist võlgnikelt laekunud raha kuulub täielikult hagejale. Kostjal ei ole ka 3. jaanuaril 2014 sõlmitud käsunduslepingust tulenevat 22 154 euro 51 sendi suurust nõuet hageja vastu, mida saaks VÕS § 197 lg 1 järgi hageja nõuetega tasaarvestada. Käsundusleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega 12. novembril 2016. Hagejal oli õigus öelda käsundusleping 12. augustil 2016 üles kostja rikkumise tõttu lepingu p 6.3 järgi kolmekuulise etteteatamisetähtajaga, kuna ülesütlemise ajal käsundusleping kehtis ja pooled täitsid seda. Seetõttu oli hagejal õigus vaatamata sellele, et ta oli teatanud 28. mail 2016 kostjale, et ütleb käsunduslepingu alates 28. maist 2018 üles, leping erakorraliselt üles öelda. Kostja on tunnistanud oma käitumisega ja hagile esitatud vastuses käsunduslepingu ülesütlemist 12. novembrist 2016. Käsunduslepingu p 3.3.2 järgi on kostjal õigus saada tasu alles siis, kui võlgnikelt saadud raha on hagejale üle antud. Kostja esitas hagejale arved võlgnikelt enne 13. novembrit 2016 saadud laekumiste eest ja hageja on need arved kostjale tasunud. Seega ei ole kostjal õigust pärast käsunduslepingu lõppemist hagejalt tasu saada. Kuna käsunduslepingu kohaselt on käsund tervikuna täidetud siis, kui on laekunud võlgnike tasutud raha, ei ole kostjal õigust saada hagejalt pärast käsunduslepingu lõppemist tehtud või tulevikus tehtavatelt laekumistelt tasu alates täitmisavalduste kohtutäituritele esitamisest. Kuna kostja ei ole esitanud käsunduslepingu alusel vastuhagi, jääb rahuldamata tema taotlus kohustada kostjat täitma hageja nõue üksnes juhul, kui hageja on enne täitnud kostjale käsunduslepingust tuleneva tasunõude (VÕS § 110 lg 5). 4(13)
2-17-19494
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Nõude loovutamise leping on lepingu p-dest 4.1.1, 4.2, 5.1.1, 6.2.2, 6.2.3. ja 6.2.4 nähtuvalt käsundusleping või muutus käsunduslepinguks loovutamislepingu lisade 1 ja 2 alusel. Loovutamisleping on jätkuvalt kehtiv, sest p 7.2 parandati poolte kokkuleppel vahetult pärast lepingu allkirjastamist 15. mail 2013 ja sellele väitele ei ole hageja vastu vaielnud. Hageja 10. aprilli 2017. a teatest nähtuvalt tugines hageja lepingu lõppemisel üksnes p-le 7.1, ega soovinud seda lõpetada kostja väidetava rikkumise tõttu või muul alusel, sh p-le 7.2 tuginedes. Lepingu lõpetamise teate esitamise ajaks oli leping alates 16. maist 2015 muutunud p 7.1 alusel tähtajatuks ning seda lepingut ei saanud sama punkti järgi lõpetada. Kostja tasaarvestus on põhjendatud ja tõendatud. 3. jaanuaril 2014 sõlmitud käsundusleping lõppes 28. mail 2018 hageja ülesütlemisega, kuna kostja sai hageja ülesütlemisavalduse kätte, see muutus kehtivaks ja hagejal ei ole õigust oma tahteavaldust tagasi võtta. Seega on hageja käsunduslepingu 12. augusti 2016. a erakorralise ülesütlemise avaldus tühine. Kostja ei ole käsunduslepingut rikkunud ega tunnistanud selle lepingu lõppemist 12. novembril 2016. Sõltumata loovutamislepingu ja käsunduslepingu lõppemisest või kehtivusest on kostjal õigus saada hagejalt lepingus kokkulepitud tasu. Põhjendatud ei ole mõista kostjalt välja põhivõlast kaks korda suuremat viivist.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja esitas vastuses apellatsioonkaebusele uute tõenditena äriregistri väljatrükid. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. aprilli 2020. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9784 eurot 43 senti ja viivise samas ulatuses. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek hagis märgitud võlgnike suhtes nõuete tagasiloovutamiseks hagejale ja asendada kostja nõusolek kohtuotsusega ning kostja nõude kohustada teda täitma hageja nõuet vaid juhul, kui hageja on enne täitnud kostjale oma kohustuse. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 30% jäi kostja ja 70% hageja kanda. Ringkonnakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks järgmised olulised asjaolud: • kiirlaenude andmisega tegelev hageja ning võlgade sissenõudmise teenust pakkuv kostja sõlmisid 15. mail 2013 (otsuses ekslikult ka 15. märtsil 2013) nõude loovutamise lepingu ja
3.jaanuaril 2014 käsunduslepingu; • nõude loovutamise lepingu alusel nõuti võlad võlgnikelt sisse selliselt, et hageja loovutas oma valikul nõuded võlgnike vastu iga kord teatise alusel kostjale, kes nõudis võlad sisse ja tasus hagejale nõude loovutamise tasu üks kord kuus 80% sissenõudmisel talle tegelikult tasutud summalt, ning kostja kohustus loovutama täitmata nõuded loovutamislepingu lõppemisel hagejale tagasi; • käsunduslepingu alusel nõuti võlad võlgnikelt sisse selliselt, et hageja volitas kostjat võlgnikelt võlgu nõudma, nõudesummad laekusid hagejale ning hageja maksis üks kord kuus kostjale teenustasu 20% võlgnike tegelikult tasutud rahalt; • 23. oktoobril 2014 sõlmisid pooled nõude loovutamise lepingu lisa 1, millega muudeti menetluses olevate nõuete tasu maksmist, jätkates seda käsunduslepingu põhimõtete järgi, ja lepiti kokku, et uusi nõudeid enam loovutamislepingu alusel ei loovutata; • 28. mail 2016 teatas hageja kostjale, et ütleb käsunduslepingu alates 28. maist 2018 korraliselt üles; 5(13)
2-17-19494 • • • •
12.augustil 2016 saatis hageja kostjale käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise avalduse alates 12. novembrist 2016; hageja tühistas alates 12. novembrist 2016 kostjale võlgade sissenõudmiseks antud volituse;
13.septembril 2016 teavitas kostja hagejat, et ei nõustu käsunduslepingu erakorralise ülesütlemisega, ning tal on hageja vastu tasunõue võlgnikelt laekuva raha sissenõudmise eest;
10.aprillil 2017 teatas hageja kostjale nõude loovutamise lepingu lõpetamisest alates
15.maist 2017.
Hageja nõuab kostjalt nõude loovutamise lepingust tulenevat võlga. Kostja vastuväite kohaselt on temal hageja vastu loovutamislepingus ja käsunduslepingus kokkulepitud tasunõue, mille ta on menetluse ajal hageja nõudega tasaarvestanud. Pooled ei vaidle võlgnikelt laekunud raha suuruse ega selle üle, et hagejal on õigus saada kostjalt võlgnike laekumistest vähemalt 80%. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus saada ajavahemikus 16. mai 2017 kuni 10. jaanuar 2018 võlgnikelt laekunud rahast 80% või 100% ning kas hageja nõue on kostja tasaarvestusega lõppenud. Maakohus leidis valesti, et kostjal ei ole kummastki lepingust tulenevaid rahalisi nõudeid hageja vastu, mistõttu kostja tasaarvestusavaldused ei kehti. Samuti on ekslik maakohtu järeldus, et 15. mail 2013 sõlmisid pooled nõude loovutamise lepingu. Kuigi poolte vastastikuste rahaliste nõuete üle otsustamisel ei ole lepingu liik oluline, sõlmisid pooled ka 15. mail 2013 käsunduslepingu. Maakohus jättis kostja tasaarvestuse osas kostja tõendid ja väited hindamata, jõudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8 rikkudes järeldusele, et käsundusleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega 12. novembril 2016 kolmekuulise etteteatamisega ja nõude loovutamise leping hageja ülesütlemisega 15. mail 2017 ühekuulise etteteatamisega ning et pärast lepingute lõppemist laekunud võlgade sissenõudmise eest ei olnud kostjal õigust saada teenustasu. Poolte 15. mail 2013 sõlmitud nõude loovutamise leping on olemuselt raamleping, milles lepiti kokku üldised tingimused nõuete üleandmiseks ja vastastikuseks arveldamiseks. Lepingu järgi loovutatakse nõudeid lepingu kehtivuse ajal pidevalt ja hageja jääb ka pärast nõuete loovutamist nõuetega seotuks, hageja ja kostja arveldavad vastastikku perioodiliselt ja kostja kohustub täitmata nõuded pärast lepingu lõppemist hagejale tagasi loovutama. Eeltoodu viitab nõuete ajutisele üleandmisele sissenõudmistoimingute tegemiseks lepingu kehtivuse ajal, mitte tüüpilisele nõude loovutamisele. Sellist tõlgendust toetavad asjaolud, et teise lepingu sama teenuse osutamiseks sõlmisid pooled käsunduslepinguna ja pärast seda ka nõude loovutamise lepingu lisa 1. Käsunduslepingu 12. augusti 2016 ülesütlemisavalduses peab hageja kostja rikkumiseks seda, et kostja on vaatamata hageja korduvatele nõudmistele jätnud esitamata teabe ja dokumendid (hagiavaldused, maksekäsu kiirmenetluse avaldused jms menetlusdokumendid, jõustunud kohtulahendid, võlgnike maksegraafikud ja täitmisavaldused), milleta hageja ei saa olla kindel, et kostja täidab oma kohustusi nõuetekohaselt. Kostja vaidles hageja erakorralisele ülesütlemisele vastu, tuginedes sellele, et kuna hageja oli käsunduslepingu öelnud üles 28. mail 2016 korraliselt ja kostja sai selle avalduse kätte, ei olnud seda võimalik 12. augustil 2016 erakorraliselt üles öelda, ning lisaks ei olnud kostja käsunduslepingust tulenevat teavitamiskohustust ja väljaandmiskohustust rikkunud. Kuna 12. augusti 2016. a avalduse esitamise ajal käsundusleping kehtis ja pooled täitsid seda, oli hagejal iseenesest õigus vaatamata sellele, et ta oli käsunduslepingu juba korraliselt üles öelnud, öelda leping erakorraliselt üles, kui selleks oli alust. Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus käsunduslepingut ning maakohus ei ole kostja rikkumisi tuvastanud. Kostja ei ole omaks võtnud, et ta rikkus käsunduslepingut ja see leping lõppes 12. novembril 2016 hageja erakorralise ülesütlemisega. Ainuüksi ülesütlemisavalduse esitamine ei tõenda lepingu erakorralise ülesütlemise õiguse olemasolu. Kuna hagejal ei olnud käsunduslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, kuid ta 6(13)
2-17-19494 oli enne käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist öelnud lepingu üles korraliselt, teatades ülesütlemisest ette 24 kuud, lõppes käsundusleping 28. mail 2018. Põhjendatud on kostja seisukoht, et nõude loovutamise lepingu lõpetamise teate esitamise ajal lepingu p 7.1 enam ei kehtinud. Hagejal ei olnud võimalik 10. aprillil 2017 öelda loovutamislepingut üles lepingu p 7.1 järgi, kuna selleks ajaks olid pooled lepingu p 7.2 muutnud. Lepingu p 7.2 välistab p 7.1 kohaldamise, sest kui lepingu saab ilma põhjuseta lõpetada 24-kuulise etteteatamisega, ei ole seda võimalik lõpetada ühekuulise etteteatamisega. Hageja ei ole vastu vaielnud, et lepingu p 7.2 muudeti poolte kokkuleppel, ega paranduse juures olevat oma allkirja vaidlustanud. Lepingu p 7.2 parandus näitab poolte ühist arusaama, et edaspidi on leping tähtajatu. Ei ole oluline, millal pooled p 7.2 muutsid, lähtuda saab sellest, et 10. aprilliks 2017 olid pooled p 7.2 muutnud. Kostja ei ole omaks võtnud ega tunnistanud nõude loovutamise lepingu lõppemist 15. mail 2017. Kuna nõude loovutamise lepingu p 7.1 ei andnud hagejale 10. aprillil 2017 õigust öelda loovutamislepingut üles ühekuulise etteteatamisega, ülesütlemise muule alusele ei ole hageja tuginenud ning ülesütlemisavaldust, milles oleks teatatud ülesütlemisest ette 24 kuud, ei ole hageja kostjale esitanud, on nõude loovutamise leping jätkuvalt kehtiv. Hagejal on ka pärast 15. maid 2017 õigus saada kostjale loovutatud nõuetelt võlgnike laekumistest 80%, mitte 100%. Seega on hageja põhjendatud nõue ajavahemiku 16. mai 2017 kuni 10. jaanuar 2018 laekumistest 12 348 eurot 92 senti, mitte 15 436 eurot 15 senti, nagu hageja on nõudnud. Järelikult on hagejal kostja vastu 25 229 euro 17 sendi suurune nõue (6613,06 + 6267,19 + 12 348,92). Kostjal on hageja vastu 15 444 euro 74 sendi (9250,62 + 6194,12) suurune nõue, mille aluseks olevad võlgnike laekumised (46 253,09 + 30 970,59) on tegelikult toimunud. Hageja ei ole tõendanud, et need laekumised on tema uue lepingupartneri töö tulemus. Eeltoodud ulatuses on kostja tasaarvestus kehtiv ja hageja põhinõue tasaarvestusega lõppenud. Põhinõude lõppemise tõttu on lõppenud ka sellelt summalt arvestatud viivise nõue (VÕS § 197 lg 2). Tasaarvestuse esitamiseks ei pidanud kostja esitama vastuhagi. Kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Hageja ei ole asjas esitanud vastuväiteid, mis välistaksid kostja nõuete maksmapaneku. Kostja ei saa hagejalt nõuda ega tasaarvestada 12 903 euro 89 sendi suurust nõuet, mille aluseks on nõuded, mida võlgnikud ei ole veel rahuldanud. Nõustuda võib kostjaga, et ta on nende nõuete osas käsundi sisuliselt täitnud ja tal võiks olla tasu nõue VÕS § 629 lg-te 1 ja 2 alusel, kuid pooled on teisiti kokku leppinud. Kuna käsunduslepingu p 3.3.2 kohaselt maksab hageja kostjale teenustasu võlgnike tegelikult tasutud laekumistest, ei teki kostjal tasu saamise õigust üksnes oma kohustuste täitmisest (täitedokumendi saavutamisest ja täiturile andmisest). Kostja tasu saamine sõltub täitmise tulemuslikkusest ning kui võlgnikult raha ei laeku, ei ole kostjal õigust tasu saada, sest pooled on selliselt kokku leppinud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal kostja vastu sissenõutav põhinõue kokku 9784 eurot 43 senti (25 229,17 – 15 444,74). Kuna loovutamislepingu p 4.4 alusel nõutava viivise summa ületab väljamõistetavat põhinõuet, tuleb viivis mõista kostjalt välja põhinõude ulatuses, s.o 9784 eurot 43 senti. Kuna nõude loovutamise leping on jätkuvalt kehtiv, ei ole kostjal veel kohustust selle lepingu alusel kostjale loovutatud, kuid siiani laekumata võlgnike nõudeid hagejale tagasi loovutada. Loovutamislepingu p 7.4 kohaselt tuleb sellised nõuded hagejale tagasi loovutada lepingu lõppemisel.
7(13)
2-17-19494 Seetõttu jääb rahuldamata hageja nõue asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga ja tuvastada kostja nõusolek nõuete tagasiloovutamiseks hagis märgitud võlgnike suhtes. Kuna kostja ei esitanud nõuet tuvastada hageja kohustus maksta kostjale käsunduslepingust tulenevat tasu, jääb rahuldamata kostja taotlus kohustada kostjat VÕS § 110 lg 5 alusel hageja nõuet täitma vaid juhul, kui hageja on enne täitnud kostjale tasu maksmise kohustuse. Kostja esitatud menetluslik tasaarvestus on lahendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning saata asja selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda, mõistes temalt mh välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 5400 eurot. Põhjendatud ega poolte tahtega kooskõlas ei ole ringkonnakohtu järeldus, et nõude loovutamise lepingut ei olnud võimalik üles öelda p 7.1 alusel ühekuulise etteteatamisega, sest pooled olid leppinud p-s 7.2 kokku, et lepingut saab ilma põhjuseta lõpetada üksnes 24-kuulise etteteatamisega. Kuna pooled muutsid käsikirjaliselt üksnes p-s 7.2 sätestatud tähtaja pikkust, oli poolte tahe jätkuvalt sätestada kaks erinevat lepingu lõppemise alust, s.o tähtaja möödumine ja korraline ülesütlemine. Lisaks ei ole pooled menetluses väitnud, et leping muutus tähtajatuks p 7.2 paranduse tõttu. Mõlema poole hinnangul kehtisid lepingu p-d 7.1 ja 7.2 (koos parandusega) samal ajal vähemalt kuni 15. maini 2015 ja kumbki pool ei ole väljendanud, et p 7.2 muudatusega sooviti leping muuta tähtajatuks juba 2013. a-l. Kui loovutamislepingu võis lõpetada üksnes 24-kuulise etteteatamisega, ei muutu lühema etteteatamistähtajaga tehtud ülesütlemisavaldus tühiseks, vaid leping lõpeb 24 kuu möödumisel tahteavalduse tegemisest. Seega oleks ringkonnakohus pidanud lugema lepingu lõppenuks hiljemalt
10.aprillist 2019 (VÕS § 114). Kuna hageja on menetluses korduvalt tuginenud kostja rikkumistele, on ringkonnakohus leidnud alusetult, et hageja lõpetas lepingu p 7.1 alusel, mitte rikkumise tõttu. Ringkonnakohus eksis käsunduslepingu ülesütlemise kehtivuse vaidluse lahendamisel tõendamiskoormuse jaotamisel ja kohaldas valesti seadust. Kostja rikkus käsunduslepingut, sest ei esitanud vaatamata korduvatele päringutele hagejale teavet ja dokumente. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt andmeid ja dokumente VÕS § 624 lg 1 ja § 626 alusel. Ringkonnakohtu viidatud kättesaadav andmebaas ei sisalda kõiki dokumente, mida hageja nõudis (nt täitemenetluse andmeid, maksegraafikuid, välismaal toimuvaid menetlusi). Hagejal oli krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 46 järgi kohustus nõuda kostjalt lisateavet võlgade sissenõudmise asjaolude ja dokumentide kohta. Hageja on tõendanud, et ta esitas kostjale teabepäringud ja kinnitanud päringute täitmata jätmist, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta on hageja päringud nõuetekohaselt täitnud. Hageja esitas ülesütlemisavalduse mõistliku aja jooksul, sest see hakkas kulgema hageja 20. mai 2016, 28. mai 2016 ja 3. juuni 2016 päringutele vastamata jätmisest. Kuna hageja ütles käsunduslepingu erakorraliselt üles alates 12. novembrist 2016 ning nõude loovutamise lepingu alates 15. maist 2017, ei ole kostjal alates kummagi lepingu lõppemisest õigust nõuda lepingus kokkulepitud tasu. Perioodilise tasu saamise eelduseks on järjepidev teenuse osutamine. Vaidlusaluste lepingute eesmärk ei olnud ühekordse toimingu tegemine, mis võimaldaks kostjale hiljem edukustasu. Kuna kostja tasu sõltus võlgnike laekumistest, hakkas ta saama tasu lepingute sõlmimisele järgnevast kuust. Kostja sai vaidlusaluste lepingute alusel hagejalt 2016 sügise seisuga tasu kokku 231 357 eurot. Hilisema aja eest ei ole kostjal tasunõuet, sest ta ei täitnud käsunduslepingus kokkulepitud kohustusi.
8(13)
2-17-19494
8.Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, mõistes temalt mh välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 750 eurot. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et käsundusleping lõppes 28. mail 2018 ning et kostja sisuliselt täitis käsundi ka võlgnike osas, kes ei olnud veel oma kohustusi täitemenetluses täitnud. Ringkonnakohus on jätnud aga tähelepanuta, et hageja väitel on võlgnikelt ajavahemikul 12. november 2016 kuni 23. aprill 2019 laekunud 18 757 eurot 88 senti, mistõttu tuleb sellelt summalt VÕS § 629 arvestades kostjale välja mõista vähemalt 3751 eurot 58 senti (s.o 18 757,88 × 20%) ning selles osas vähendada ka hageja viivisenõuet. Praeguseks ajaks on võlgnike laekumised ilmselgelt suurenenud, mistõttu tuleb kostja tasaarvestuse lahendamiseks tuvastada laekumiste tegelik suurus. Asjaolu, et pooled on leppinud käsunduslepingus kokku, et kostjale makstakse tasu üksnes võlgnike laekumistest, ei tähenda, et pooled välistasid VÕS § 629 lg 1 kohaldamise. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ei rikkunud käsunduslepingut. Seega on kostjal õigus saada hagejalt käsunduslepingus kokkulepitud võlgnike laekumistelt arvutatavat 20%-list tasu ka juhul, kui võlgnikelt laekub raha kostja töö tulemusena pärast käsunduslepingu lõppemist.
9.Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normide vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
11.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 15. mail 2013 nõude loovutamise lepinguna ja
3.jaanuaril 2014 käsunduslepinguna pealkirjastatud lepingud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt nõude loovutamise lepingu alusel nõuete tagasiloovutamist ja 28 316 euro 40 sendi tasumist või on hageja nõue kostja vastu lõppenud loovutamislepingust ja käsunduslepingust tuleneva kostja 28 348 euro 63 sendi suuruse tasunõude tasaarvestamisega.
12.Vaidluse lahendamiseks on oluline välja selgitada, kas ja millal nõude loovutamise leping lõppes. Pooled ei vaidle selle üle, et 15. mail 2013 sõlmitud loovutamislepingu p 7.1 kohaselt pidi leping kehtima ühe aasta ning pikenema automaatselt üheks aastaks, kui kumbki pooltest ei ole vähemalt üks kuu enne lepingu tähtaja möödumist teatanud kirjalikult teisele poolele lepingu lõpetamisest. Lepingu p 7.2 algse sõnastuse järgi oli pooltel õigus igal ajal leping üles öelda, teatades lepingu lõpetamisest teisele poolele kirjalikult ette vähemalt 90 kalendripäeva. Maakohus tuvastas, et hageja teatas
10.aprillil 2017 kostjale lepingu p-le 7.1 tuginedes, et lõpetab loovutamislepingu, leping ei pikene automaatselt ja lõpeb 15. mail 2017. Ringkonnakohus leidis, et pooled olid 10. aprilliks 2017 punkti 7.2 muutnud selliselt, et pool sai õiguse leping igal ajal üles öelda, teatades sellest teisele poolele kirjalikult ette vähemalt 24 kuud. Ringkonnakohtu seisukoha järgi välistas muudetud p 7.2 lepingu lõpetamise p 7.1 alusel ning p 7.2 muutmine väljendab ühtlasi poolte ühist arusaama, et edaspidi on leping tähtajatu. VÕS § 29 lg 1 ja lg 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest ning kui seda ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p 4 ja lg 6 järgi tuleb mh 9(13)
2-17-19494 arvestada lepingu olemust ja eesmärki ning tõlgendada lepingutingimust koos teiste lepingutingimustega, andes tingimusele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
13.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus piisavalt ja kooskõlas VÕS §-ga 29 põhjendanud oma seisukohta, et loovutamislepingu p 7.2 muutmise tõttu ei olnud hagejal võimalik lepingut lõpetada p 7.1 järgi. Kolleegium ei pea vajalikuks otsuse põhjendusi selles osas korrata. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuses märgitule, et pooled ei ole menetluses väitnud, et leping muutus tähtajatuks p 7.2 paranduse tõttu, märgib kolleegium järgmist. Kostja on menetluses järjepidevalt tuginenud sellele, et p 7.1 alusel pikenes leping üksnes ühel korral ning muutus alates
15.maist 2015 tähtajatuks, mistõttu muutsid pooled p 7.2, nähes ette võimaluse öelda leping üles 24-kuulise etteteatamisega. Hageja ei ole kostja väitele vastu vaielnud ega üheski kassatsioonkaebusele eelnevas menetlusdokumendis või asja suulise arutamise käigus maakohtus lepingu p-de 7.1 ja 7.2 sisu ja võimaliku paralleelse kehtivuse võimalikku sisu ja eesmärki ega poolte sellekohast väidetavat ühist tahet selgitanud. Kolleegiumi arvates ei ole asja lahendamiseks iseseisvat määravat tähtsust asjaolul, kas leping muutus tähtajatuks p 7.2 muutmise tõttu või muudeti p 7.2 sõnastust lepingu tähtajatuks muutumise tõttu. Ringkonnakohus pidas õigesti oluliseks seda, kas 10. aprillil 2017 oli võimalik lõpetada lepingut p 7.1 järgi ühekuulise etteteatamisega. Ringkonnakohtu hinnang, mille kohaselt näitab p 7.2 muutmine poolte ühist arusaama, et edaspidi on tegemist tähtajatu lepinguga, ei välista lepingu tähtajatuks muutumist 15. maist 2015, nagu väidab kostja. Pooled ei vaidle selle üle, et p 7.2 muudeti enne
10.aprilli 2017.
14.Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et hageja ei saanud 10. aprillil 2017 enam lepingu p-le 7.1 tuginedes teatada lepingu lõppemisest, võis nõude loovutamise leping lõppeda hageja 10. aprilli 2017 teate tagajärjel. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu järeldus, et kuna hageja ei öelnud nõude loovutamise lepingut üles p-s 7.2 kokkulepitud etteteatamistähtaega järgides, on see leping jätkuvalt kehtiv. Ringkonnakohus on selles osas rikkunud oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8, § 639 lg 1 ja § 654 lg 4). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja teatas 10. aprillil 2017 loovutamislepingu lõppemisest enam kui ühe kuu ette. Asjaolu, et hageja ei järginud ülesütlemisel lepingu p-s 7.2 kokkulepitud 24-kuulist etteteatamistähtaega, ei tähenda, et hageja ei ole lepingut üles öelnud. Kestvuslepingu (millena on käsitatav ka vaidlusalune loovutamisleping) ülesütlemisel kokkulepitud etteteatamistähtaja järgimata jätmine ei tähenda, et ülesütlemine ei ole kehtiv. Lepingu ülesütlemise üldsätetest, käsunduslepingu ülesütlemist puudutavatest erisätetest ega poolte kokkuleppest ei tulene, et ülesütlemise etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral on ülesütlemine tühine. Kolleegium leiab, et olukorras, kus pool on öelnud lepingu üles kokkulepitud etteteatamistähtaega järgimata, saab lähtudes ülesütlemisavalduses väljendatust lugeda lepingu üles öelduks kokkulepitud etteteatamistähtaja möödumisel. Teistsugusele järeldusele saaks VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõtet arvestades jõuda juhul, kui pooled on leppinud kokku, et etteteatamistähtaja järgimata jätmise korral ülesütlemine ei kehti. Seega võib leping olukorras, kus pooled ei olnud etteteatamistähtaja järgimata jätmise tagajärjena leppinud kokku ülesütlemise tühisust ja pool on öelnud lepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, lõppeda poole ülesütlemisavalduse alusel, kuid alles pärast kokkulepitud etteteatamistähtaja möödumist. Seejuures tuleb eristada, kas poole tahe oli suunatud üksnes erakorralisele ülesütlemisele või väljendab avaldus tema soovi leping ka korraliselt üles öelda.
10(13)
2-17-19494 Arvestades, et lepingu p 7.1 ei võimaldanud 10. aprillil 2017 teatada lepingu lõppemisest ühekuulise etteteatamisega, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata ka seda, kas hageja teade on käsitatav loovutamislepingu ülesütlemise avaldusena p 7.2 tähenduses, mis tõi kaasa lepingu lõppemise alates 10. aprillist 2019.
15.Kolleegium ei nõustu hagejaga, nagu oleks ringkonnakohus alusetult leidnud, et hageja ei ole tuginenud loovutamislepingu ülesütlemise alusena kostja lepingurikkumisele. Hageja on küll menetluses väitnud, et ülesütlemise põhjuseks oli eelkõige kostja lepingurikkumine (vt nt hageja
30.aprilli 2019 seisukoht), kuid ta ei ole väitnud, et tugines 10. aprilli 2017. a teates kostja rikkumistele või ütles loovutamislepingu kostja rikkumiste tõttu üles muul ajal ning ringkonnakohus jättis selle kohta esitatud tõendid tähelepanuta. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3˗5 sätestatuga lähtub kolleegium ringkonnakohtu seisukohast, et hageja ei öelnud loovutamislepingut üles õiguskaitsevahendina kostja väidetavate rikkumiste tõttu.
16.Vaidluse lahendamiseks tuleb teha kindlaks ka 3. jaanuaril 2014 sõlmitud käsunduslepingu lõppemise aeg. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ütles käsunduslepingu korraliselt üles 28. mail 2016 alates
28.maist 2018 ja erakorraliselt 12. augustil 2016 alates 12. novembrist 2016. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki pool kestvuslepingust käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda mh juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni. VÕS § 631 annab lepingupooltele õiguse öelda nii tähtajalise kui ka tähtajatu käsunduslepingu üles erakorraliselt mh juhul, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvestades ja mõlema poole huve kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja möödumiseni. Nendest sätetest tulenevalt võib kumbki pool öelda käsunduslepingu erakorraliselt üles pärast selle lepingu korralist ülesütlemist, kuid enne korralise ülesütlemise etteteatamistähtaja möödumist (lepingu lõppemist). Eeltoodut ei välista ülesütlemisavalduse kui tahteavalduse kehtivaks muutumine kättesaamisega (TsÜS § 69). Kolleegium nõustub kohtutega, et käsunduslepingu korraline ülesütlemine ei välista sama lepingu ülesütlemist erakorraliselt. Käsundusleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega, kui hagejal oli erakorraliseks ülesütlemiseks alust.
17.Ringkonnakohus on kolleegiumi hinnangul kooskõlas TsMS § 442 lg-s 8, § 639 lg-s 1 ning § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatuga põhjendanud oma järeldust, et kostja käsunduslepingu rikkumised ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ütles hageja käsunduslepingu 12. augustil 2016 erakorraliselt üles, kuna kostja ei ole vaatamata hageja korduvatele nõudmistele esitanud talle teavet ja dokumente, sh hagiavaldusi, maksekäsu kiirmenetluse avaldusi jms menetlusdokumente, jõustunud kohtulahendeid, võlgnike maksegraafikuid ja täitmisavaldusi. Kostja vaidles hageja väitele vastu, tuginedes mh sellele, et ta on hagejale kogu nõutud teabe ja dokumendid esitanud. Maakohus leidis kostja omaksvõtule tuginedes, et käsundusleping lõppes hageja erakorralise ülesütlemisega
12.novembril 2016. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole võtnud omaks käsunduslepingu rikkumist ja lepingu lõppemist erakorralise ülesütlemisega ning hageja ei ole kostja rikkumisi tõendanud, mistõttu ei lõppenud käsundusleping 12. novembril 2016. Hageja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustades märkinud, et ringkonnakohus on jätnud tema esitatud tõendid hindamata, kuid ta leiab, et kostja ei ole tõendanud kohustuste täitmist. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Soovides tugineda kostja 11(13)
2-17-19494 kohustuste rikkumisele lasus seega hagejal esmane kohustus rikkumisi tõendada. Teabe andmise või dokumentide esitamise kohustuse rikkumine võib seisneda nii selles, et teavet ega dokumente ei ole üldse saadud, kui ka selles, et edastatud teave või dokumendid ei olnud hageja hinnangul piisavad ega vastanud kokkulepitule. Praegusel juhul ei nähtu, et hageja oleks heitnud kostjale ette teabe ja dokumentide esitamise kohustuse täielikku täitmata jätmist, vaid hageja avalduste kohaselt on ta leidnud, et kostja on väidetavalt jätnud esitamata osa nõutavast teabest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kuna kostja põhistas ja selgitas andmete esitamist mh andmebaasi vahendusel ning hageja enda väidetest ei järeldunud, et kostja üldse mingit teavet ei andnud, tuli hagejal täpsustada ja põhistada, milles seisnes väidetav kostja rikkumine ning missugused lepinguga ettenähtud andmed jättis kostja esitamata. Sellises olukorras tekkinuks kostjal kindla sisuga kohustus tõendada, et ta on vaidlusalused andmed siiski esitanud ja kohustust täitnud. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja selgelt põhistanud kostja rikkumisi TsMS § 235 tähenduses, ei ole kolleegiumil alust kahelda ringkonnakohtu järelduses kostja rikkumise tõendamatuse kohta.
18.Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks ka selle, kas hageja nõue on lõppenud kostja tasaarvestustega käsunduslepingu alusel hagejale tehtud laekumistelt 9250 euro 62 sendi suuruse nõude osas, nõude loovutamise lepingu alusel kostjale tehtud laekumistelt 6194 euro 12 sendi suuruse nõude osas ning 12 903 euro 89 sendi ulatuses hageja võlgnike kohustuste osas, mille sissenõudmiseks on kostja käsunduslepingu sisuliselt täitnud. Ringkonnakohus leidis, et 15 444 euro 74 sendi ulatuses (9250 eurot 62 senti ja 6194 eurot 12 senti) on kostja tasaarvestus kehtiv ja hageja nõue selles osas kostja tasaarvestusega lõppenud, sest hageja ei ole tõendanud oma väidet, et need laekumised on hageja uue lepingupartneri töö tulemus. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõue ülejäänud ulatuses lõppenud kostja 12 903 euro 89 sendi suuruse nõude tasaarvestusega, kuna pooled on leppinud käsunduslepingu p-s 3.3.2 kokku, et kostja tasu saamine sõltub võlgnike täitmise tulemuslikkusest. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu järeldus ei ole kooskõlas käsunduslepingu lõppemise korral makstava tasu regulatsiooni ja ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludega. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb käsunduslepingu lõppemise korral järgida mh VÕS §-s 629 sätestatut (Riigikohtu 14. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-6457/143, p 22). VÕS § 629 lg 1 kohaselt, kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundusleping lõpeb enne käsundi täitmist või selle täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Sel juhul on käsundisaajal õigus saada kogu tasu üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades õiglane. Tasu suuruse määramisel eelnimetatud juhul tuleb VÕS § 629 lg 2 järgi arvestada mh käsundisaaja poolt juba tehtut, käsundiandjale sellest tekkivat kasu ja lepingu lõppemise põhjust. Tasust arvatakse maha summa, mille käsundisaaja lepingu lõppemise tõttu säästab, muul viisil omandab või mille ta oleks võinud mõistlikult omandada. Eeltoodud sätted võimaldavad käsunduslepingu lõppemise korral saada kostjal tasu ka nendelt hageja võlgnike maksetelt, mille saamiseks on täidetud hageja korraldusi, kuid mis ei ole käsunduslepingu lõppemise ajaks veel hagejale laekunud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt maksab hageja käsunduslepingu p 3.3.2 järgi kostjale teenustasu välja võlgniku hagejale tegelikult tasutud rahasummadest. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda ainuüksi käsunduslepingus kokkulepitu, et pooled välistasid sellega VÕS § 629 lg-te 1 ja 2 kohaldamise. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus eeltooduga arvestades võtma põhjendatud seisukoha ka hageja nõude lõppemise kohta kostja tasaarvestustega.
12(13)
2-17-19494
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebustelt tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjonid poolte osutatud isikutele. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.