Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi XX ja XY vastu tehingu kehtetuks tunnistamise ja tehingu alusel saadu üleandmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX ja XY apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
90 000 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, esindajad ringkonnakohtus registrikood 70000349), lepinguline esindaja Kaie Kaju Kostja I: XX (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja II: XY (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10. oktoobri 2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta võrdsetes osades XX ja XY kanda. Eesti Vabariigil (Maksu- ja Tolliameti kaudu) puuduvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtus.
Jätta rahuldamata XX ja XY 18.12.2020 vastuväide kohtu tegevusele.
5.Muuta tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 90 000 eurot.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (hageja) esitas 05.11.2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja XY (kostja II) vastu 18.04.2018 sõlmitud lepingu, millega läks kostja I omandist välja kinnisasi asukohaga Pronksi tn 6/Raua tn 1, Tallinn (registriosa nr 15779001), kehtetuks tunnistamise ja tehingu alusel saadu tagastamise nõudes. Hageja palub kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ning asendada kostjate vastavasisulised nõusolekud kohtuotsusega.
2.Eestisse täitmiseks saadetud Soome maksukogumise palve kohaselt on kostjal I maksuvõlg 05.11.2018 seisuga, mille moodustavad käibe- ning tulumaksunõuded 303 536,52 eurot ja intress 41 974,77 eurot. Täiendavalt on kostjal I tasumata 2018. a maamaks 116,50 eurot ning intress 05.11.2018 seisuga 9,44 eurot. Nõuete sissenõudmise eesmärgil andis hageja kostjale I 12.03.2018 maksukorraldustega nr 13-11/13177 ja 13-11/13178 täitmise tähtpäeva, mida kostja I ei asunud vabatahtlikult täitma. Hageja alustas täitetoimingutega ning arestis kostja I pangakontod, kuid sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist.
3.Kostjate vahel on 18.04.2018 sõlmitud leping, mis kahjustab sissenõudja huve. Nimetatud tehinguga võõrandas kostja I kostjale II vaidlusaluse korteriomandi 90 000 euro eest, millest 9000 eurot on müügilepingu kohaselt tasutud kostjale I enne müügilepingu sõlmimist ja ülejäänud 81 000 eurot tasutakse kolme kuu jooksul. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja II tasunud kostjale I 81 000 eurot ning seega on tegemist kinke iseloomuga tehinguga. Hageja kahtleb ka 9000 euro tasumises.
4.Lähtuvalt hageja taotlusest seadis maakohus 07.11.2018 hagi tagamise määrusega vaidlusalusele korteriomandile käsutamise keelumärke hageja kasuks. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Puudub vaidlus selles, et kostja II ei ole oma tehingust tulenevat kohustust kostja I ees täielikult täitnud. Tegemist ei ole kinke iseloomuga tehinguga, mis nähtub ka notariaalsest lepingust. Kostja II on kohustatud kinnistu eest tasuma ning tal on tasumata veel 81 000 eurot. Selleks, et nimetatud osa tasuda, pidi kostja II minema panka, et taotleda laenu. Kostja II panka aga ei jõudnud, kuna haigestus ja viibis haiguslehel 09.07.2018-04.10.2018. Kostjal I ei ole põhjust kahelda, et kostja II tasub
kinnistu eest. Kostjad teavad teineteist. Kuna maakohus on seadnud kinnistule keelumärke, siis ei saa kostja II ka praegu selle tagatisel laenu taotleda, et kinnistu eest kostjale I tasuda. Kostja I ei müünud kinnistut selleks, et kahjustada sissenõudja huve. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Harju Maakohus rahuldas 10.10.2019 otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks kostjate vahel 18.04.2018 sõlmitud lepingu, millega läks kostja I omandist välja kinnisasi Tallinnas asukohaga Pronksi 6/Raua 1 (registriosa nr 15779001). Maakohus kohustas kostjat II andma nõusoleku kinnistusraamatusse kostja I omanikuna sissekandmiseks ja kostja II kinnistusraamatust omanikuna kustutamiseks. Maakohus asendas kostjate nõusolekud kohtuotsusega. Ühtlasi jättis maakohus jõusse hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jäid kostjate kanda. Hagejal menetluskulud puuduvad.
7.Maakohus tugines maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg-le 1 ja leidis, et kostjale I 12.03.2018 esitatud korraldused on käsitletavad kehtivate täitedokumentidena ning nendest tulenevad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd maksuhalduril ei õnnestunud sissenõude pööramisega kostja I varale nõude täielikku rahuldamist saavutada, tekkis tal TMS § 187 lg-te 1 ja 3 alusel õigus võlgniku vara tagasivõitmiseks. TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Asjas ei ole vaidlust, et kostjate vahel sõlmiti tehing kaks aastat enne hagi esitamist ning seega on TMS § 189 lg-st 1 tulenev eeldus täidetud. Maakohus hindas poolte väiteid ja tõendeid kogumis ning jõudis järeldusele, et täidetud on ka TMS § 189 lg 2 eeldus, st tegemist on osaliselt kinke iseloomuga tehinguga. Kostja I sooritus (90 000 eurot) ja kostja II vastusooritus (9000 eurot) on suurusjärgu võrra erinevad.
8.Maakohus leidis, et kui lugeda kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate K.J.K ja J.Si ütluste, 18.04.2018 notarilepingu p 3.2, kostja II 2009. a pangakonto ja Ravi 17 korteri müügi väljavõtete ning kostja II isa T.Si pärandiks olevate kinnistute realiseerimisest saadud raha alusel tõendatuks kostja II piisav maksevõime sularahas 9000 euro tasumiseks ja selle summa faktiline tasumine kostjale I juba enne 18.04.2018 tehingut (2018. a märtsis), on siiski tõendamata kostja II suutlikkus ja kavatsus ostuhinna teise osa 81 000 euro tasumiseks ning kostja I poolt vastava nõude esitamine. Kostjal II vastavate vahendite puudumist näitavad tema tuludeklaratsioonid 2014-2018. a kohta (tl 41-45, 115-119), millest nähtuvalt oleks selleks pidanud kuluma praktiliselt kogu kostja II poolt viimase 5 aasta jooksul saadud tulu, sh kinnipeetud tulumaksu arvestamata (17922 + 17454 + 17280 + 24229 + 13852). Maakohus leidis samuti, et kuigi kostja II kasutuses oli 2009. a isa T.Si päranduse realiseerimise tulemusena saadud suuri summasid (nt 25.06.2009 751884,09 krooni e 48197,79 eurot - tl 136), ei tõenda see asjaolu, et kostjal II oli samasugune finantsvõimekus veel ka 9 aastat hiljem. Nii nähtub, et kostja II pangakontol oli 05.11.2009 seisuga ainult 11507,19 EEK e. 735,44 eurot (tl 168).
9.Maakohus leidis, et pangalaenuga finantseeritavate kinnisasjade ostu-müügitehingute puhul ei ole eluliselt usutav, et ostja kavatseb pöörduda panga poole laenu saamiseks alles pärast tehingu sooritamist, omamata eelnevalt mingitki kindlust sellise laenu saamise võimaluse kohta. Tavaolukorras ei nõustu müüja müüma 90 000 euro väärtusega kinnisasja tingimusel, et 90 % ostuhinnast kavatseb ostja tasuda pangalaenu arvel, mida ta ei ole enne tehingu
tegemist üldse taotlema hakanud. Kostjate väited selle kohta, et kostjal II puudus vajadus minna juba enne tehingut panka laenu taotlema, kuna ta oli oma finantsvõimekuses ja laenukõlblikkuses kindel, on maakohtu hinnangul paljasõnalised. Nagu kostja II tuludeklaratsioonidest nähtub, võivad tema sissetulekud olla tavaeluga seonduvateks kohustusteks küll piisavad, kuid küsitav on, kas ka pangalt 81 000 euro laenu saamiseks. Samuti ei asunud kostja II pangalaenuga tegelema pärast tervenemist ja seda kuu aja vältel kuni kohtuliku keelumärke seadmiseni. Isegi kui eeldada, et kostja I oli poolte varasemate eriti usalduslike suhete ja kostja II tervisliku seisundi halvenemise tõttu nii leplik, et leppis kostja II poolt pangalaenu taotlemisega pärast tehingut vastavalt tema tervenemisele, on ebamõistlik järeldada, et ka pärast seda, kui lepingus ettenähtud ostuhinna täieliku tasumise tähtajast (18.07.2018) oli möödunud ca 2,5 kuud (04.10.2018), aktsepteeris kostja I müüjana olukorda, et kostja II ostjana ei teinud ka pärast tervenemist kuu vältel midagi ostuhinna tasumiseks vajaliku pangalaenu taotlemiseks.
10.Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus, et kostja I võõrandas 90 000-eurose kinnisasja 9000 euro eest ning lepingu punktis 3.3. fikseeritud kostja II kohustus tasuda 3 kuu jooksul 81 000 eurot on näilise iseloomuga tingimus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 kohaselt, varjamaks tehingu vastavust osalise kinke iseloomuga tehingu tunnustele. Sellist järeldust kinnitab veel asjaolu, et kostja I nõustus kostja II poolt ostuhinna tasumise täieliku viivitamisega sisuliselt määramata ajaks ilma ühegi tagatiseta ning kostja II nõustus korteri omandama nii, et sellele seatud hüpoteegid jäävad kehtima, nõudmata kostjalt I kinnitust, et hüpoteekidega tagatud nõuded on täidetud. Lisaks võtab kohus arvesse, et ka pärast kinnisasja omandiõiguse üleminekut kostjale II jäi selle valdajaks jätkuvalt kostjaga I seotud isik K.J.K oma äriühinguga Reval Medical Consulting OÜ üürilepingu kaudu (tl 100-103, 109,126). K.J.K ütluste osas selle kohta, et kinnisasja võõrandamisel läks kostjale II üle ka üürileping ning et ta tasus edaspidi üüri kostjale II (tl 187-189), leiab maakohus, et need on vastuolus asjaoludega, mille kohaselt 18.04.2018 tehingus kinnisasja koormamine kolmandate isikute õigustega ei kajastu (p 2.1.2), samuti ei kinnita üüritulu saamist kostja II 2018. a tuludeklaratsioon (tl 115-119). Seega jäi kinnisasja valdus jätkuvalt kostja I kontrolli alla.
11.Asjaoludest nähtuvalt sõlmisid kostjad tehingu selleks, et takistada hagejal kostja I suhtes maksunõude realiseerimist kinnisasja sundtäitmise arvel. Kostja I venitas teadlikult täitedokumendi kättesaamisega niikaua, et korraldada enne seda kinnisasja võõrandamine kostjale II. Kohus ei nõustu kostjate vastuväitega, et enne 18.04.2018 tehingut ei olnud kostja I tema suhtes esitatud maksunõuetest teadlik. Soome Vabariigi maksukogumise palvest nähtuvalt oli kostjale I eelnevalt maksunõue Soomes kätte toimetatud juba 05.11.2017 (tl 17). Hageja ja kostja I vahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt oli kostja I juba 13.04.2018 teadlik, et hageja soovib talle korraldusi kätte toimetada ja 16.04.2018 edastati kostjale I vastavalt viimase palvele dokumendid ka pdf formaadis, kuid kostja I ei kinnitanud nende kättesaamist ja avaldas alles peale tehingu toimumist (20.04.2018), et soovib need kätte saada (tl 48-49). Kostjate apellatsioonkaebus
12.Kostjad esitasid maakohtu otsusele 11.11.2019 apellatsioonkaebuse, palusid maakohtu otsuse tühistada, jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti tuvastanud, et pooltevahelisel tehingul on osaliselt kinke iseloom. Poolte kohustused ei ole ebavõrdselt tasakaalust väljas. Pooled on leppinud kokku kinnisasja müügihinnas vastavalt turutingimustele. Hageja ei ole välja
toonud asjaolusid, mis võimaldaksid asuda teistsugusele seisukohale. Kostjal II lasub endiselt kohustus tasuda kinnisasja eest täiendavalt 81 000 eurot. Asjaolu, et kostja II ei ole oma kohustust algselt kokkulepitud tähtajaks täitnud, ei tähenda, et kohustused oleksid ebamõistlikult tasakaalust väljas ning et 81 000 euro tasumise osas on tegemist näilise iseloomuga tehinguga. Ühtlasi on kostjad seisukohal, et tegemist on kostjatevahelise lepingulise suhtega, kus kostjatel on õigus sõlmida omavahel mõlemat osapoolt rahuldavaid kokkuleppeid heade suhete säilitamiseks.
14.Hageja pole tõendanud kostjate tahteavalduste näilikkust, sh seda, et kostja I ei soovinud kinnisasja müüa ja et kostja II ei soovinud seda osta lepingus märgitud summaga. Maakohus on ekslikult lähtunud asjaolude hindamisel eeldusest, et pooltel puudus kokkulepe 81 000 euro tasumise tähtaja pikendamise kohta ning jõudnud seega väärale järeldusele. Olukorras, kus pooled on pikendanud lepingu täitmise tähtaega, pole nõue sissenõutavaks muutunud ning puudub alus rääkida nõude esitamisest. Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendamata on kostja II suutlikkus ja kavatsus 81 000 euro tasumiseks. Kui võtta pangast laenu 81 000 eurot, 2,5 % intressiga, 25 aastaks, siis kujuneb keskmiseks laenumakseks 367,47 eurot kuus. See ei ole ülemäära koormav. Ajal, mil kostja II töövõimetuslehelt naases, ei olnud kostjal II põhjust laenu taotlemisega kiirustada. Kostja II ei saanud ette teada, et kinnistule seatakse keelumärge. Samuti jättis maakohus arvestamata, et kostja II on saanud varasemalt (perioodidel 2000-2001, 2002-2005, 2005-2009) pangast laenu. Kostjale II ei saa ette heita hüpoteekidega kinnisasja omandamist, kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 kohaselt ei eelda hüpoteek tagatava nõude olemasolu. Hüpoteekidega tagatud nõuded on täidetud. Samuti ei nõustu kostjad maakohtu seisukohaga, et kinnisasja valdus jäi peale tehingut kostja I kontrolli alla. Asjas on tõendatud, et kinnistul lasus üürileping, mis läks üle kinnistu võõrandamisega. Asjaolu, et üürilepingut ei olnud võõrandamislepingus märgitud, ei tähenda, et kostjat II ei oleks sellest informeeritud. Samuti ei ole K. J. K kostjaga I seotud isik. Kostjad ei nõustu maakohtu väitega selle kohta, et kostja I venitas teadlikult täitedokumendi kättesaamisega. Samuti ei ole tõendatud, et tehing tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
17.TMS § 189 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kohus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Riigikohus on 30.04.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13 (p 12) märkinud, et TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud
kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.
18.Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et 18.04.2018 müügilepingul on osaliselt kinke iseloom, kuna kostja I sooritus summas 90 000 eurot ja kostja II vastusooritus summas 9000 eurot erinevad suurusjärgu võrra. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et tõendamata on kostja II kavatsus ja suutlikus ülejäänud ostuhinda summas 81 000 eurot tasuda ning kostja I kavatsus selle tasumist nõuda. Kostja II 2014-2018 tuludeklaratsioonidest saab järeldada, et kostjal II endal ei ole rahalisi vahendeid sellise summa tasumiseks. Ka asjaolu, et isa pärandvara võõrandamise tulemusel oli kostja II kasutuses 2009.a juunis arvestatav summa (tl 136), ei tõenda kostja II varanduslikku olukorda 2018. aastal. Lisaks nähtub kostja II pangakonto väljavõttest, et tema arveldusarvel oli 05.11.2009 seisuga üksnes 11 507,19 krooni (tl 168). Kostjate väite kohaselt pidi kostja II tasuma 81 000 eurot pangast võetava laenuga, kuid see argument ei ole veenev. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kui ostja soovib korteri ostu finantseerida laenurahaga, siis on eluliselt ebausutav, et ta ei pöördu enne tehingut panga poole, tegemaks kindlaks, et pank ikka laenu annab. Käesoleval juhul kostja II enne tehingut panga poole ei pöördunud. Asjaolu, et kostja II oli saanud pangast laenu perioodidel 20002001, 2002-2005, 2005-2009, ei saanud kostjale II anda kindlust, et ta saab laenu ka 2018. aastal. Kostja II ei pöördunud panga poole ka pärast tehingu tegemist. Kuigi maakohus seadis vaidlusalusele korterile 07.11.2018 käsutamise keelumärke, tuleb silmas pidada, et müügileping sõlmiti juba 18.04.2018, ning lepingu järgi oli kostjal II 81 000 euro tasumiseks aega 3 kuud. Kostja II oli küll töövõimetuslehel 09.07.2018-04.10.2018 (tl 79), kuid ka seda arvestades oli kostjal II enne keelumärke seadmist piisavalt aega panga poole pöördumiseks, kui tal oli kavatsus 81 000 eurot laenuraha arvelt maksta. Kostjate väide, et nad leppisid kokku ostuhinna tasumise tähtaja pikendamises, on kohtu hinnangul otsitud. Veenev ei ole, et müüja on nõus ostuhinna maksmise edasilükkamisega määramata tähtajaks, pealegi veel tagatist nõudmata.
19.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ülaltoodud asjaolud kinnitavad ka seda, et leping korteriomandi võõrandamise kohta sõlmiti eesmärgiga takistada hagejal kostja I suhtes maksunõude realiseerimist. Seda järeldust toetavad ka asjaolud, et üks kuu enne korteriomandi müüki sõlmis kostja I selle suhtes K. J. K üürilepingu (mis läks K. J. K poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt korteriomandi võõrandamisel kostjale II üle), ning et kostja II ei ole 2018.a tuludeklaratsiooni kohaselt üüritulu deklareerinud. Ebaõiged on kostja I väited, et ta ei olnud enne korteri võõrandamist maksunõudest teadlik. Soome Vabariigi maksukogumise palvest nähtuvalt oli maksunõue kostjale I toimetatud kätte juba 2017.a (tl 17). Samuti oli kostja I enne müügilepingu sõlmimist teadlik, et hageja soovib talle korraldusi kätte toimetada (tl 48).
20.Kuna 18.04.2018 müügilepingul on osaliselt kinke iseloom, siis on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud.
21.Pärast apellatsioonkaebuse esitamist esitasid kostjad ringkonnakohtule taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks, kuna kostja I on vaidlustanud Soome maksunõude. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.12.2020 määrusega kostjate taotluse rahuldamata, kuna kostjad ei tuginenud maakohtus sellele, et Soome maksunõue on põhjendamatu. Ühtlasi keeldus ringkonnakohus poolte poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmisest.
22.Kostjad esitasid 18.12.2020 ringkonnakohtu tegevusele vastuväite osas, milles ringkonnakohus jättis menetluse peatamata ning 28.09.2020 esitatud tõendi (Tallinna Halduskohtu 31.08.2020 määrus) asja juurde vastuvõtmata. Kostjad leiavad, et kuna kostja I maksunõude vaidlustamisega seotud küsimused vaadatakse läbi halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses, siis puudus vajadus neid asjaolusid käsitleda maakohtus. Kostja I kaebuse võtmine Tallinna Halduskohtu menetlusse on piisav, et tsiviilasja menetlus peatada. Samuti on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide, et kostjad ei esitanud halduskohtu määrust varasemalt. Halduskohus tegi määruse 31.08.2020, mistõttu ei saanud nad seda varem esitada.
23.Ringkonnakohus jätab TsMS § 333 lg 1 alusel vastuväite rahuldamata. Ringkonnakohus jääb selle juurde, et kostjad oleksid pidanud maakohtus tuginema sellele, et Soome maksnõue kostja I suhtes on kostja I hinnangul põhjendamatu ning kostja I astub samme selle vaidlustamiseks. Kostjad ei ole maksunõude põhjendamatusele tuginenud maakohtus ega ka apellatsioonkaebuses. Esmakordselt on kostjad sellele tuginenud ringkonnakohtule 03.04.2020 esitatud menetluse peatamise taotluses. Kuna kostjad said sellele asjaolule tugineda juba maakohtus, ning nad ei ole välja toonud mõjuvat põhjust, miks nad seda ei teinud, siis ei saa kostjad sellele väitele apellatsioonimenetluses tugineda. (TsMS § 652 lg 1 p 2). Seega jättis ringkonnakohus põhjendatult menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Mis puudutab kostjate poolt 28.09.2020 esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist, siis ei keeldunud ringkonnakohus tõendi vastuvõtmisest hilinemise tõttu. Ringkonnakohus keeldus tõendi vastuvõtmisest seetõttu, et see oli seotud menetluse peatamise taotlusega ja Soome maksunõudega. Kuna ringkonnakohus jättis menetluse peatamise taotluse rahuldamata ja kostjad ei saa Soome maksunõude alusetusele apellatsioonimenetluses tugineda, siis puudus vajadus selle tõendi vastuvõtmiseks. Ülaltoodust tulenevalt jätab kohus vastuväite rahuldamata.
24.Maakohus märkis otsuses hagi hinnaks 180 000 eurot. Ka Tallinna Ringkonnakohus märkis 27.11.2019 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses apellatsioonkaebuse hinnaks 180 000 eurot. Kostjad leiavad, et maakohtu määratud hagihind on ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja hind on määratud ebaõigesti. Riigikohus on sarnases asjas pidanud tsiviilasja hinnaks tagasivõidetava vara väärtust (vt Riigikohtu 25.11.2020 otsus tsiviilasjas 2-16-17207). Eeltoodust tulenevalt ei ole hagihinna tähenduses vaja tehingu kehtetuks tunnistamise nõuet ja kinnistusraamatu kande muutmise nõuet eristada, ning hagihinnaks tuleb määrata 90 000 eurot, mis on tagasivõidetava korteriomandi lepingujärgne hind (TsMS § 126 lg 1). TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 137 lg 11 sätestab, et kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega tuleb tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus muuta ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 90 000 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades kostjate kanda (TsMS § 165 lg 1, § 171 lg 1). Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Seega puuduvad hagejal rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtus.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.